01.2022 arhiiv

Filmielamus: Düün (2021)

28.01.2022

Viimase aja Hollywoodi filmide vaatamine on pigem harvaks jäänud – seal toodetakse lolli püüdlikkusega üha enam võuk-sõnnikut, mille kunstiline ja ka sisuline külg on… noh, nullilähedane. Õnneks on igasugu kordusmehhanismid ja Internet olemas, kust näeb arukamate aegade toodangut.

Nii sai ka “Düüni” uusversioon alles praegu ette võetud. Telia pakub videolaenutusest kaht tasuta filmi kuus ja nüüd pakuti lausa telekat lahti tehes välja, et on sealt saadaval. Mõtlesin, et kui muud ei saa, siis puhkab natuke peale ITSPEA kursuse avaloengut ajusid.

Peab ütlema, et kokkuvõttes oli pigem meeldiv üllatus. Lugu (täpsemalt küll esimene pool loost) oli küllaltki originaalitruu, näitlejatevalik üsna hea (väheste eranditega) ja muidugi visuaalne pool oli tänapäevaselt äge.

Nagu öeldud, lugu oli üldiselt küllaltki raamatu järgi. Mõned küsitavused olid (umbes nagu LoTR-i avaosas Gildor Inglorioni asendamine Arweniga) – Stingi poolt superkurjamiks mängitud Feyd-Rautha Harkonnen oli üldse puudu (Glossu Rabban mõjus nagu Putini turvamees, aga too tegelane oligi sinnakanti) ja nii soo- kui rassivahetuse läbinud Liet Kynes oli pandud hoopis teise rolli (see läheb osaliselt ka võuklolluste rubriiki). Õnneks see loo pealiini päris ära rikkuda ei suutnud.

Samas meeldis väga väikeste heade detailide lisamine. Esmakordselt Düüni-filmides (minu teada) oli ornitopter tõepoolest kiilisarnane, kiiresti liikuvate tiibadega lennumasin – ulmeline muidugi, aga nägi paganama äge välja (eriti pikeerides, tiivad kokku tõmmatud). Mahasülitamisega tervitus kui suurima lugupidamise näitamine (kõrbeplaneedil anda teisele enda niiskust!). Prana-bindu võitluskunst oli ema ja poja lennukimadinas Harkonneni sõduritega täitsa äratuntav. Eriti vahva oli päris Muad’dib ehk kõrbe hüpikhiir, kelle järgi Paul hilisema nime sai.

Näitlejate enamik olid päris head valikud. Timothée Chalamet on väga hea noor näitleja, aga minu arust Pauli kohta veidi liiga kleenuke (võitlusstseenides natuke segas). Leto ja Jessica, samuti Kõrgeauline Ema Mohiam, Gurney ja Chani olid väga hästi valitud (Stilgar seevastu mõjus juhi kohta liiga maavillasena). Isegi natuke “painutatud” kujutamisega Duncan Idaho ja dr Yueh ei seganud, ehkki näitlejad olid tiba teistmoodi kui raamatus ja eelnevates filmides (aga tont küll – Jason Momoa Duncan on siin ikka tõsine badass). Natuke kahju oli sellest, et Kõrgeauline Ema loori kandis – see oli küll loole kohane, aga Charlotte Ramplingit oleks tahtnud paremini näha. Ta suudab sedalaadi nõiatüüpe ülihästi mängida (vt “Red Sparrow”, kus ta KGB spioonikooli matroon oli).

Võitlusstseenid olid päris head, eriti kahevõitlused ja Duncani viimane lahing. Natuke kummaline (ehkki mitte päris stiilist välja) oli lahinguväljastseenide ülesehitamine jaapani mõõgatehnikale. Nii Harkonnenid kui sardaukarid kasutasid äratuntavalt samuraimõõga moodi sõjariistu ning lahingustseenid meenutasid kohati kujutluspilti “Tähtede sõda” lavastavast Akira Kurosawast.

Viimaks siis halvemast poolest ka. Kaks tegelast kukuvad ansamblist välja. Esmalt muidugi Sharon Duncan-Brewsteri Liet Kynes, kes on lihtsalt täiesti teine tegelane kui raamatus. Ja ehk kõige halvem üllatus oli Stephen McKinley Henderson Thufir Hawatina – kamoon! Thufir oli mentaat ehk eritreeninguga inimarvuti (Butleri džihaad ehk see, miks neid inimesi vaja oli, jäi ka lahti seletamata). See ümmargune onkel siin filmis mõjus aga nagu kroonu urjaadnik Lutsu “Suves” (punased lampassid jäid pükstelt puudu, oleks täismäng olnud). 😛

Natuke noomiks eestikeelse tõlke tegijaid. Misasi on “reverend ema”? Ingliskeelne “house” suguvõsa tähenduses on “koda” (Atreidese koda), mitte “maja”. Paaris kohas oli selgeid möödapanekuid veelgi.

No ja päris ilma võuklemata ka ei saanud. Kui Atreidesed ja ka fremenid olid ameerikalikult korrektsed (loe: igast rassist, ehkki fremenite seas vist aasia päritolu näitlejat ei märganud), siis Harkonnenid mõjusid ulmefilmi ära eksinud skinheadidena, kes loomulikult olid kõik valged (ehkki tõele au andes aitas seda veidi tasakaalustada tõmmunahaline Jamis, kellega Pauli võitlema sunniti ja kelle ta kahevõitluses tappis).

Aga summa summarum – tänapäevase, arulagedusest kubiseva maailma kohta hr Villeneuve’ilt üllatavalt hea tulemus. Järgmist osa ootab Kakk juba huviga.

Vanarahvas ütles

25.01.2022

“Situ ruttu! Börs kukub!”

– Rävala maakond, 14. sajandi keskpaiga börsikrahhi (uuemas ajaloos teatakse seda Jüriöö ülestõusuna) ja sellele järgnenud karuturu perioodist.

Üks lugu

21.01.2022

Jälle üks äge kuju kolis paraku teisele poole. Õnneks jõudsin enda muusikamaratoni tema kohta eelmise aasta lõpus ära teha. Juba siis Huckabee esinemisel nägi Meat kahjuks juba üsna räsitud välja, ehkki vaim (ja osalt ka hääl) oli alles.

Aga jätaks siia… mitte tolle kuulsa dueti, vaid ühe teise. Patti Russo ja Meat Loaf, “Our Love and Our Souls“. Requiescat in pace.

Ehkki jah – tõenäoliselt ajab Meat ka teisel pool (mõne aja pärast, kui noorem seltskond  järele jõuab) Neverland Expressi uuesti kokku ja laseb edasi. 🙂

Vägev kaver

19.01.2022

Mis juhtunuks, kui Kaku üks lemmikbände – šveitslaste Gotthard – oleks ette võtnud teise suure lemmiku Bryan Adamsi loo?

Ilmselt midagi sellist. Tegelikult on see küll Jorn ehk norrakas Jörn Lande oma bändiga. Aga see kahe Les Pauliga klassikaline rokisaund lööb isegi Bryani originaali üle (mis ei ole just lihtne temp), laulja hääl on ikka väga äge ning nii rõõmsameelseid raskerokkareid ei näe iga päev (isegi hoolimata üsna kurvameelsest tekstist).

Aga paneks siia ka Bryani originaalist selle variandi, mida ta laulis siinsamas Tallinnas 2018. aastal (mina olin kohal!) – kammerlikum akustilise kitarri ja klaveriga versioon, aga ikka väga hästi lauldud.

Semestri kokkuvõte

19.01.2022

Jätkuva koroona tingimustes toimus taas enamik õppetööd e-kanalites. Aga kokkuvõttes sai 139 tegelast ITSPEA e-kursusega edukalt maha ning diplomitöö kaitses üks küberturbe eriala diplomand (hindele 4; suurem ports lõputöid tuleb loodetavasti kevadel, seal on nimekiri praegu päris pikk).

Lisaks sai adminni eriala õppejõudude esindajana osaletud TTÜ akrediteerimisel (mõne aja eest tuli uudis, et läks edukalt ja saadi uuesti seitsmeaastane täisakrediteering), käidud septembris külalisena ärikorralduse tudengitele turvalisusest ja juurast (erandina päriselt kohapeal) loenguid lugemas, toimetatud ülikooli eetikakomisjonis ja näpitud toimetuskolleegiumi liikmena “Data in Briefi” artikleid.  Mõlemale e-kursusele (ITSPEA ja SPEAIT) sai kvaliteedimärgi taotlused ka sisse antud. Ja viimaks oli natuke sebimist akadeemilise karjääri osas – aga sellest kirjutab siis, kui asi paigas on.

Mis aga ei ole 2017. aastast saati muutunud, on endiselt, khm, taltekkis ülikooli ÕIS. Selgi korral tekkis hinnete sisestamisel lollakaid tõrkeid (tegijate vastu aus olles: konkreetne probleem lahendati peale sellest teavitamist mõistliku ajaga) ning hinnete sisestamine on ka tervikuna endiselt ligaloga. Eriti huvitav on eksamilehtede allkirjastamine, mille puhul suure kursuse 11 eksamilehe juures küsitakse (koondallkirjastamise korral, mida õppejõud teeb semestri lõpus) igaühe kohta eraldi digiallkirja ning allkirjastamine on sigaaeglane (sõltuvalt lehest 20 sekundit kuni üle minuti iga lehe kohta, edenemisnäidik muidugi puudus).  Tõesti ei saa aru, kuidas ühe süsteemiga võib aastaid niimoodi ämbreid kolistada.

Aga kokkuvõttes oli seekord üsna tavapärane töine semester – tegelikult ei ole väga vahet, kas “e” või mitte.

Päeva mõte

19.01.2022

You can’t have a workforce that’s educated, under constant economic insecurity, and reproducing. You can only have 2 at a time.” – Somervillain@Slashdot, 19.01.22

Mõtlemise koht Eesti valitsejatele.

Kahekümne viies

02.01.2022

Selle uudise peale tuli meelde, et kunagi sügaval nõuka-ajal oli aeg-ajalt raadiost kuulda teadet “Sel-ja-sel ajal kehtib 25. elektritarbimise režiim”. Väidetavalt tähendas see tarbimispiirangute puudumist selles ajavahemikus – ent peagi täiendasid irvhambad tollases folklooris seda teadet ja said “… kehtib 25. elektritarbimise režiim – tuleb kustutada kõik tuled ja töötada NLKP 25. kongressi otsuste valguses.”

Näis, millal siis nüüd tuleb rohepöörde korras tulesid kustutama ja eurodirektiivide valgel töötama hakata.