järelehüüe

Leo

Täna käisin TTÜ aulas Leo Võhandut ära saatmas. Mitte iga professor ei lähe sealt – saati veel nii, et üks kuuest kandjast on ülikooli rektor ja auspaleeris seisavad tõsised korüfeed. Aga see mees oli seda väärt.

Ent oleks tahtnud natukene rohkem seda, mida Leo ise armastas öelda: “Igal inimesel on oma kiiks!”. Voldikus oli küll kirjas rida tsitaate, aga need olid valdavalt Leo kohta veidi liiga tõsimeelsed. Ütleks, et Leo pika elu saladus oli kolmnurk – a) särav intellekt, b) uudishimu ja c) huumorimeel.

Kui hakata meenutama, siis tulevad järgmised mälupildid:
* Võimalik, et kohtusime ka varem, aga esmane otsene mälestus on 1991. aasta kevadsemestrist, mil Leo tollasele TI-61 õpperühmale mingit ainet luges. Seal tuli tollases Turbo BASICus erinevaid probleeme lahendada. 21-aastane Kakk väänas enda programmi päevakajalisse võtmesse ja kirjutas (hästi lihtsa) mängu Lahesõja ja pommitamise teemal. Leo jäi täitsa rahule (ja kiitis kiiksu).
* Mäletamise järgi oli ta kohal nii 1994. aasta magistrikaitsmisel kui ka 1999. aasta doktori omal (mõlemas oli kaitsmiskomisjonis, tõenäoliselt ka selle esimees). Doktorantuuri ajal olime juba kolleegid ning sattusime päris tihti igasugu põnevatel teemadel rääkima. Sealtmaalt tahtsin olla samasuguse silmaringiga…
* Üsna legendaarne oli Leo kraadiõppeseminar, kus ta magistrantidele ja doktorantidele väga erinevaid asju õpetas ning kus õnnestus samuti osaleda.
* Mitmel korral õnnestus ka koos reisimas käia, sajandivahetuse paiku elasime mitu nädalat kõrvuti samas B&B-s Dublini äärelinnas.
* Leo üritas meid aidata ka omaaegse labori juures ning kui viimaks Kakk 2002. aastal sellega läbi kärssas, võttis selle üle (ehkki oli juba 1997. aastast emeriidiseisuses), vedas sealt väljakasvanud THINK Eestit veel ligi kahe aastakümne jagu ning andis teatepulga teistele üle alles 90-selt (!).
* Emeriitprofessorina vedas ta lisaks TTÜ tegemistele käima ka TLÜ informaatikaõppe – sealgi õnnestus temaga koos korduvalt kaitsmiskomisjonides olla ning muuhulgas õppida seda, kuidas olla ühtaegu kriitiline ja inimlik.

Siinkirjutaja muidugi ei mäleta Leo varasemaid tegemisi – neid võib aga lugeda Kaku ametliku doktorijuhendaja prof. Rein Jürgensoni kirjutatud kolmeköitelisest TTÜ informaatikainstituudi ajaloost ning selle järgi otsustades olid need vähemalt sama ägedad (ja värvikad). Kasvõi juba 47 juhendatud kandidaadi- ja doktoritööd räägivad iseenda eest.

Mitu kõnelejat ütles täna “Puhka rahus!”. Mina seda ausalt öeldes ei arvaks – ilmselt leiab ta ka teisel pool piisavalt palju põnevat tegevust…

Leo Mella juures 2014 Leo 2014. aastal Mella juures (koos Mella maalidega)

Airisele

Enda neljandas luulekogus, mida alles vähem kui kahe nädala eest Irus esitlesid, kirjutasid nõnda:

Kui mõtlesin,
missugust liiki
tarvis on tänamissõnu,
siis mõtted
end vaidlesid viiki.

Jäi järele
sõnatu tänu.

Aitäh Sulle selle pika sõpruse eest, Rainbow alias Vikker omaaegsest Vanalinna jutukast. Toetavate sõnade ja mõtete eest. Naljade ja ka torinate eest. Piltide eest. Aga muidugi eeskätt luuletuste eest, mida õnnestus palju aastaid (e-postkast väidab, et 2009-2024 – aga Vanalinn tegutses aktiivselt ca 1996-2002, nii et tegelikult tundsime palju kauem) näha palju varem, kui need ametlikesse luulekogudesse jõudsid.

Ühes vanas keldi palvetekstis on sellised sõnad:

…et võiksid olla vaba nagu tuul,
pehme nagu lambavill
ja sirge nagu nool,
ja et jõuaksid oma teekonnal otse
Jumala südamesse.

Lisan siia lõppu ühe viimase pildi, mille mulle saatsid. Aitäh Sulle.

Päikeseloojang Airis Erme 10.5.1973–16.12.2025

John Walker (mitte viski)

Tutvusin ühe huvitava inimesega. Kahjuks nii, nagu see sageli juhtub – tagantjärele.

John Walker asutas koos kaaslastega 1982. aastal Autodeski – firma, mis pani aluse AutoCADile ehk maailma levinuimale joonestus- ja projekteerimistarkvarale. Siiani on jäänud mulje, et Autodesk on olemuselt Microsofti-sarnane monopolist ning mitte ülearu armastatud.

Tuleb aga välja, et algus oli hoopis teistsugune. Firma rajati 13 “karvase” poolt (pilt siin lehel on üsna kõnekas), kes panid enda säästudest kokku 59 000 dollarit ja hakkasid välja töötama lihtsasti kasutatavat joonestustarkvara (esimesed versioonid olid mõeldud hoopiski Unixi tööjaamadele – tollased arvutid ja ka tarkvara olid ikka veel spetsialistide värk). John Walker on ühes enda kirjutises (vt allpool) öelnud enda kohta: “I’m an engineer by training, a computer programmer by avocation, and a businessman through lack of alternatives” ning samas tekstis selgitanud ka seda, miks ta end ja teisi endasuguseid “häkkeriteks” nimetab.

Seega oli AutoCAD alguses peaaegu klassikaline häkkeriprojekt (tõsi, vaba tarkvara ei ole see kunagi olnud, tegu oli algusest peale ärivaraga) ja tegijadki olid samast ooperist. Ja John Walker oli üks neid tarku inimesi, kes peale ettevõtte ülestöötamist taipasid õigel ajal kõrvale astuda ning hakata päris enda elu elama.

Ta loobus ettevõtte juhtimisest 1986. aastal (peale edukat börsileminekut aasta varem), jätkas töötamist programmeerijana kuni 1994. aastani – ja kui talle ettevõttes toimuv vastukarva hakkas käima (paraku asendusid häkkerid järjepanu pintsaklipslastega ning tulemuseks oligi selline, pigem ebameeldiv Autodesk, mida me viimastel aastakümnetel oleme näinud), lahkus firmast. 850 tuhande tollase maailma suuruselt kuuenda tarkvaraettevõtte aktsiaga ehk umbkaudu 45 miljoni tollase dollariga.

Walker kolis 1991. aastal Šveitsi ja tegeleski ülejäänud elu sellega, mis teda päriselt tõmbas. Pani püsti ühe naljaka nimega veebilehe (ühelt poolt on see paroodia USA Fermilabi aadressil, teisalt tähendab fourmi prantsuse keeles sipelgat) ja kirjutas sinna aastate jooksul terve hunniku põnevat lugemist (õnneks on olemas Interneti Arhiiv – seega kui ka algne leht peaks maha võetama, säilib materjal tulevastele põlvedele). Näiteks

Autodesk File – Autodeski ajalugu, aga mitte ainult; seal on ka üldist tehnikaajalugu ning sellisena on see väärt lugemine.
Hacker’s Diet – põnevas vormis kirjutatud õpetus nohikutele sellest, kuidas enda tervise eest hoolt kanda; suuresti Walkeri enda kogemuse pealt (väidetavalt 98 => 66 kg). Siit aga pärineb ka see eespool toodud tsitaat ning ka häkkeri mõiste on lahti seletatud.
The Digital Imprimatur – 2003. aastast pärit vägagi ettenägev kirjutis “Suure Vennaga” seotud ohtudest.
Tools for Online Privacy – hea sissejuhatav lugemine privaatsusest Internetis ja mõned abivahendid.
The Stratified Bible – huvitav töövahend Piibli uurimiseks (nagu arvutiteaduse suurkuju Donald Knuth, oli ka Walker kristlane).
Your Sky – onlain-planetaarium.
Blockchain Tools – mõned 2023. aastal loodud töövahendid plokiahela jaoks.
FourmiFood – mõned põnevad retseptid.

Juba see väike valik näitab ilmekalt, kuivõrd laia haardega see mees oli. Ja ta oskas elada – tasub eeskuju võtta.

Godspeed.

Marju

Kohtusin Marjuga vaid paaril korral – vist korra või kaks Harkujärve kirikus ja ühel korral kirikulaagris Uulus. Aga vähemalt kõik need korrad olid seotud muusikaga – ehk siis õnnestus temaga koos mingisugune eksprompt-musitseerimine ette võtta. Eriti on meelde jäänud too kirikulaagri oma – sinna külla tulnud Marju tahtis laagrimissal laulda paari tuntud vaimulikku laulu, siis aga võttis n.ö. taskust välja mingi funky-vormis musta spirituaali (üsna sürris helistikus pealegi) ja Kakk pidi sellele lühikese ajaga sündisaate välja higistama. Aga vist isegi õnnestus.

Marju oli põnev kuju. Selline väike, hipilik, mitte ülearu täiskasvanud ja natuke segane tegelane. Aga kahtlemata heatahtlik. Väga äge laulja muidugi. Ning üldse mitte staar, kes ta tegelikult vabalt võinuks olla. Elu oli teda loopinud üksjagu, aga seda pipilikku olemust ei õnnestunudki temast välja juurida.

Selliseid inimesi võiks rohkem olla.

Üks lugu

Jälle üks äge kuju kolis paraku teisele poole. Õnneks jõudsin enda muusikamaratoni tema kohta eelmise aasta lõpus ära teha. Juba siis Huckabee esinemisel nägi Meat kahjuks juba üsna räsitud välja, ehkki vaim (ja osalt ka hääl) oli alles.

Aga jätaks siia… mitte tolle kuulsa dueti, vaid ühe teise. Patti Russo ja Meat Loaf, “Our Love and Our Souls“. Requiescat in pace.

Ehkki jah – tõenäoliselt ajab Meat ka teisel pool (mõne aja pärast, kui noorem seltskond järele jõuab) Neverland Expressi uuesti kokku ja laseb edasi. 🙂

Heikile mõeldes

… tead, et taevariigis kasutatakse ka Microsofti?
..???
Noh, et sinna jõudnud Windowsi tüüpidel ei tuleks frustratsiooni. Aga tead, et Põrgus kasutatakse kah?
Soh?
Vahe on selles, et taevased Windowsid on kõik töökindlad ja pahavara pole. Põrgus on nagu maa peal, ainult et veel hullemini essu täis.
Jahaa. 😛

See võinuks olla osa tüüpilisest nokkimisest, mis mul omal ajal enda magistrandi Heiki Tähisega ikka ja jälle käis. Heiki oli mikrosoftik. Pühendunud ja põhimõtteline – aga ta oli häkker klassikalises mõttes. Ja tegelikult tundis Linuxit paremini kui mõni kõva lärmi tegev aktivist. Rääkimata sellest, et Microsofti maailmas oli ta ikka väga tegija.

Heiki oli IT Kolledži hiilgeaegade Microsofti õppejõud, keda ka “pingviinid” austasid ja kes oli pidevalt tudengite hinnangutes tipus. Neid inimesi, kelle äraminekuga tekkis selge tühimik, oli kolledžis teisigi, aga Heiki oli kindlasti üks neist.

Täna hommikul tuli paraku käia Pärnamäel. Aga Heiki pärast loodan, et taevastes arvutiklassides ongi kusagil ka Windows. Ilma pahavarata.