Mõtteid Leopardist

Mäh? Kakk ju ei kasuta Maci?

Paar mõtet siiski ka selle kohta. Viimastel päevadel on IT-uudised kõvasti seda teemat täis olnud ning Maci-inimesed ümberringi on kõik sihukest nägu, nagu oleks just jõuluvana käinud (ega selles midagi halba ei ole).

Esmalt paar sõna selle kohta, miks ise ikka sinna maailma roninud ei ole. Apple’i arvutid on töökindlad, kerged ja stiilse välimusega. MacOS X on seninähtu-loetu põhjal stabiilne, kasutajasõbralik, turvaline ja stiilse välimusega (NB! Viimatimainitud väljend on Apple’i A ja O). Miks mitte?

Üks suur põhjus on Apple’i totaalne tarbijalukustus. Kui oled nende klient, siis täielikult – muidu pole asjal mõtet. Süsteemis sees olles võib elu ilmselt üsna lihtne olla, koostoime on tasemel. Aga igasuguste kõverustega tarbija enda külge sidumises (DRM ja muu sihuke kräpp) annab seniloetu ja -uuritu põhjal Apple isegi Microsoftile silmad ette.

Järgmine põhjus – Maci all on vaba süsteem Darwin ning päris suur ports vaba tarkvara on Macile porditud, kuid süsteem ise on ikkagi siinkirjutaja maitse jaoks liiga kinnine.

Ja viimaks – Kakul pole seda (seni) tarvis. Ubuntu annab märksa suurema vabaduse ning tänase seisuga juba üsna võrreldavad kellad-viled (OK, selles osas on Mac ilmselt ikka veel ees). Ainus reaalne stsenaarium oleks see, et kusagilt soodsalt Maci kvaliteetarvuti saada ja seda siis Linuxiga tarvitada (vabadus asju omal moel toimetada maksab Kaku jaoks rohkem kui mõningased lisamugavused).

Mida on aga huvitav jälgida, on MacOS X edasine areng seoses Inteli platvormile kolimisega. Jutud segastest sellidest, kes seda süsteemi PC-de peal jooksutasid, käisid juba ammu. Nüüd on Leopard PC-l jooksma pandud [L] pea kohe peale ilmumist. Seni on Apple edukalt kasutanud enda mõistliku hinnaga head süsteemi enda heade, kuid ülehinnatud (IMHO) arvutite müügi suurendamiseks. Vaevalt, et Apple kavatseb täiskohaga tarkvarafirmaks hakata. Või teevad nad Microsofti – pigistavad pikka aega piramise osas silma kinni ja hakkavad alles siis ruigama, kui turuosa käes? Aeg näitab.

Kreisi nädal

See nädal läks töödega üsna hulluks kätte. Lisaks tavatundidele tuli nädalavahetuseks ette valmistada TLÜ kaugõppe Win+Lin installfest ning panna kokku ja pidada kaks ettekannet (sladid leiab [L] dokkide lehelt ja [L] SlideShare’ist). Teema oli küll mõneti kattuv, kuid publik jälle täiesti erinev – IT standardimise teabepäeval tuli rääkida IT-inimestele ja ametnikele, [L] Arte Gümnaasiumis aga (ups!) aulatäiele gümnaasiumirahvale. Aga loodetavasti sain hakkama…

Tõsiselt kahju on, et Arte esinemine kattus budolegendi Patrick McCarthy seminar-treeninguga Mitsubachis – seda meest oleks tõesti tahtnud oma silmaga näha. Aga polnud midagi teha: oli lubatud minna. Meest sõnast, härga sarvest.

Nädalavahetuse hommikupoolikud läksid kaugõppele ja pealelõunad treenerikoolitusele. Kokkuvõttes oli Kakk nii kapsas, et kukkus koju jõudes peaaegu jalapealt siruli ja keeras magama. Aga vähemalt on nüüd koolituse teooriapaber käes, järgneb teooriaeksam olümpiakomitee juures novembri lõpus ja siis viimaks praktiline eksam Jalamo-sensei ees detsembris. Ja kui siis skalp pähe jääb, antakse kutsetunnistus kah.

Boss

… on Bruce Springsteeni hüüdnimi. Leidsin Youtube’ist ka [L] ühe oma ammuse lemmikloo, mis loodetavasti põhjendab nime hästi ära (ja see lugu on Kakule endale läbi aegade palju tähendanud).

Viimase peal klassikaline rokklugu ülikogenud ja tasemel bändilt. Hea video. Vinge kitarri- ja suupillisoolo Bossilt endalt. Ja koos abikaasa Pattiga lauldud sädemeid pilduv duett.

Võimas esitus.

Filmielamus: Kakushi ken oni no tsume

Eestikeelse pealkirjaga “Varjatud mõõk” – teine suurepärane lugu jaapani režissöörilt Yoji Yamadalt “Hämariku samurai” kõrvale. Sama tonaalsusega nagu Seibei-film, küllalt aeglaselt kulgev, ent ilus ning üdini jaapanlik lugu. Nagu ka eelmises filmis, on ka siin aukohal samurailik kohusetunne ning selle täitmine kõigest hoolimata. Peategelane Katagiri sarnaneb oma ellusuhtumiselt tublisti Seibeile, kuid minu arust oli Hiroyuki Sanada tegelaskuju veidi koloriitsem (ja ka Sanada näitlejana veidi kihvtim). See-eest jälle lõpeb siin lugu päris õnnelikult.

Mis samurailugu see on, kus mõõka ei vibutata… Siingi on paar vaadatavat duelli (nagu Seibei, nii saab ka Katagiri ülesande üks kange mees maha lüüa), kuid Seibei-filmis olid need ehk tiba vingemad. Siiski oskab ka Katagiri väga hästi mõõka käes hoida ning lisaks korralikule katanakäsitsusele näeb siin ka üht teist masti tehnikat. Pealkirjas viidatud deemoniküüs ehk “varjatud mõõk” ei olnudki üldse tavapärane mõõgavõitlustehnika, nagu paljud filmis arvasid – tundub, et Katagirit õpetanud Toda-sensei oli üht-teist ka Iga maakonnas või Togakure kandis õppinud (tehnikat ennast näeb põgusalt ka siis, kui peategelane seda enne kasutamist harjutab). Igatahes on alatu ülemuse ärakoristamine Katagiri poolt lahendatud üsna jubeda professionaalsusega. Ohver kukub hääletult kokku ning ainus märk on südamesse löödud pisike auk, kust isegi verd ei tule…

Veidi on sisse segatud ka “Viimases samurais” nähtud euroopaliku sõjapidamise Jaapanisse tuleku lugu ning siin hoolitseb just see koomiliste vahepalade eest. Eriline kino on võõra asjaga kimpus olevate samuraide kanaballett (rividrilli sildi all) ja hädavaresest “kõrgelt koolitatud ja pealinnast” instruktor, kes isegi kahurväe käsklusi püüdlikult hollandi keeles kisab (“Vuuuuuur!”).

Ühenduslüliks kahe filmi vahel on ka totust teener Naota. Ilmselt ei ole tegu küll päris sama inimesega kahes eri loos – kuid mine tea sedagi. Igatahes on jälle üks korralik vana aja lugu ning ehkki “Hämariku samuraid” võiks veidi eelistada, tasub ka see film vaatamist.

Jälle üks filmitsitaat

…, mis seekord pärineb filmist “Kuus päeva, seitse ööd” ja tuli pähe peale ühe TLÜ listi lugemist:

Robin Monroe: I am so scared.
Quinn Harris: If it makes you feel any better, I’m a little scared myself.
Robin Monroe: Uh, no. No, that does not make me feel better.
Quinn Harris: I thought that’s what women wanted.
Robin Monroe: What?
Quinn Harris: Men who weren’t afraid to cry, who were in touch with their feminine side.
Robin Monroe: No, not when they’re being chased by pirates, they like ‘em mean and armed!

The Flame Still Burns

Kakk on viimastel päevadel kõvasti YouTube’is tuhlanud. Ja näe, mis ette juhtus… [L] “Still Crazy” filmi finaallugu. Uskumatu, et seda bändi pole tegelikkuses kunagi olemas olnud – ülimalt kihvt ja reaalsena tunduv esitus. Ja muidugi laul on tipptase, Claptoni stiilis kitrasoolo samuti. Peaks selle filmi ikka kusagilt siinsest poest üles otsima või Amazonist ära tellima.

Kes tahab laulu täit stuudioversiooni kuulda, siis selle leiab samuti YouTube’ist [L] kellegi slaidiesitluse taustana. Ja viimaks – kuna ka tekst on viimase peal, panen ka selle siia.

The Flame Still Burns

I live a life that’s surreal
Where all that I feel I am learning
Oh life, has been turned on the lathe
Reshaped with a flame that’s still burning
And in time, it’s all a sweet mystery
When you shake the trees of temptation
Yeah and I, I know the fear and the cost
Of a paradise lost in frustration

CHORUS
And the flame still burns
It’s there in my soul for that unfinished goal
And the flame still burns
From a glimmer back then
It lights up again in my life
In my life, yeah

I, I want my thoughts to be heard
The unspoken words of my wisdom
Today, as the light starts to flow
Tomorrow who knows who will listen
But my life has no language in love
No word from above is appearing
Oh the time, in time there’s a fire that’s stoked
With a reason of hope and believing

CHORUS

Keep rolling keep that flame still burning
Keep on rolling while the world keeps turning
Yeah, keep a’rolling
Yeah, keep a’rolling, yeah

CHORUS

Ubuntu Gutsy

Et laupäeval on plaanis ITK-s Linuxi-rahvas kokku ajada (kuulutused said maja peale just välja), tegin läpakas ülemineku isegi paar päeva varem, kui lõppversioon välja tuli. Käivitasin uuendustehalduri d-parameetriga (update-manager -d) ja asi uuenes ilusti Gutsy peale.

Päris 100% veatult siiski ei läinud. Varasem Compiz Fusioni 3D-aknahaldur oli veidi häkitud variant ning seda ei suudetud puhtalt uuendada. Läks jupp mässamist, enne kui kuubik korralikult ekraanil keerlema hakkas. Positiivne oli aga see, et kui CF korralikult ei käivitunud, siis tavapärase lihtsa Metacity aknahalduriga pildi (kõik korras, ainult ilma kellade-viledeta) sai ekraanile paari klõpsuga.

Viimaks sai ka CF käima, pilt on päris kenake.

Ubuntu 7.10 Gutsy Gibbon

Muudest asjadest jäi positiivsena silma veel:

* X-i kokkukukkumine ei viska enam tekstirežiimi, vaid minimaalse graafikaga akendesse, kust vajadusel saab X-i parameetreid muuta.

* Tracker on igati kena sisemine failiotsingusüsteem.

* GIMP on ilusamaks ja peaaegu eestikeelseks läinud.

* Evolutionil on paar mõnusat vidinat juures.

* PDF-iks printimine on kogu süsteemis olemas.

* Uus Inteli graafikadraiver saab hakkama ka CF-iga ning tõstab Thinkpad T43 ekraanisageduse 85 Hz peale. Varem oli 60, mis jättis slaidiesitlused karvaseks (ekraani vaadates polnudki eriti vahet) – seega mõnda aega kasutasin vaheldumisi kaht draiverit, i810‘t tavatööks ja intel’it esitlusteks. Nüüd ei pea enam sebima.

Ilmselt tuleb avastusi veel. Kakk on igatahes rahul.

Ahjaa, see ka veel – kogu see kellandus-vilendus töötab edukalt 512 MB põhimälu peal. Võrdluseks: üks teine süsteem vajavat millegi samalaadse jaoks neli korda enam.

APDEIT 17.10 – midagi ka dualbooteritele: Gutsy suudab täiel määral kirjutada ka NTFS-vormingus ketastele, seega ei tohiks infovahetus kahe süsteemi vahel enam probleemiks olla.