6.10.2007 arhiiv

Kes töötavad ülikoolis?

06.10.2007

Sõitsime poest koju ja kuulasime raadiost, kuidas keelemehest füüsik Peeter Saari arutles eestikeelse teadusterminoloogia ümber. Üks hea näide oli omaaegne kemplemine Tartu ja Tallinna koolkondade vahel selle üle, kas teatud füüsikalist suurust peaks eesti keeli nimetama “jõud” või hoopis “tung”. Siit aga tekkis kohe edasi küsimus – kas ülikoolis töötavad sel juhul õppejõud või pigemini õppetungid?

Ja veel: kas lolli ja ebakompetentset õppejõudu tuleks nimetada hoopiski õppenõrgaks?

Nõmme Põhikooli aastapäev

06.10.2007

… oli eile üks vahva üritus. Algul koolimajas ja hiljem Viru hotellis.

Koolimaja ehitati mõne aasta eest suures osas uuesti, seega oli vanadest orienteerumisteadmistest üsna vähe abi – ainsa tuttava elemendina paistsid vanad trepid. Asukoht oli aga õnneks siiski sama. Käisime mööda maja ringi ja otsisime klassikaaslasi (meilt laekus esialgu 5-6 inimest), seejärel tuli ametlik osa koolisaalis.

Aktus oli sedalaadi ürituse kohta mõnus – esinemisnumbrid olid lahedad (eriti meeldis tavapärase klaverisaate asemel mitmes kohas kitarri kasutamine; üht lugu aitas saata ka Jaan Elgula, kes kah koolivennaks osutus – varem seda ei teadnudki). Ilus mõte oli vanima vilistlase, kooli 85-aastase ajaloo alguses koolis käinud 92-aastase vanahärra kohalekutsumine, kelle erksa vaimuga sõnavõtt pälvis tubli aplausi. Algas see muide puhtas saksa keeles, kuna kool alustas kunagi saksakeelsena.

Peale aktust suunati külalised maja taha, kus hakkas kõva paugutamine-tossutamine ning taevasse lendas üllatavalt vägev ilutulestik. Pärast seda tuli rahvas autodesse paigutada ning sõita kesklinna, kus pidu jätkus Viru hotellis.

Virus oli meie klassi viimaks juba 11 – 5 poissi ja 6 tüdrukut. Ja nagu tervelt ebanormaalsete inimeste juures tavaks, kadusid need lõpetamisest möödas olevad 22 aastat vaikselt ja kiirelt kuhugi ära. Isegi asjaolu, et mõnda polnudki peaaegu 20 aastat näinud, ei mänginud mingit rolli – mõnus ja kodune tunne tekkis. Ja see püsis kogu õhtu.

Vahepeal suhtlesime ka õpetajatega, tegime klassijuhatajaga koos pilti ning lubasime tuleval aastal koolimajja tema sünnipäevale minna. Et mitmed polnud pikka aega näinud, jätkus juttu kauaks. Mööda läks [L] EITSi pealik Jaan (kah koolivend, keda varem ei teadnud) ja torises: Kakk sinder, sul on siin nii ilusad klassiõed ja nii palju! Osa võiks meile anda! 🙂

Plaani järgi pidi õhtu jätkuma Amigo ööklubis, aga sinna lärmi sisse polnud kellelgi erilist tahtmist jääda. Viimaks hõivasime ühe suure laua hotelli 2. korruse fuajees ja istusime seal jutustades poole kaheni öösel.

Tore oli üle hulga aja näha. Loodetavasti ei lähe järgmise kohtumiseni enam nii pikalt.