Õpetlik värk

Aitäh Eesti meediale loengute tarvis suurepärase näitematerjali pakkumise eest viimase paari nädala jooksul (näiteks see – et üks vanema põlvkonna rootsi poliitik pole internetimeemidest, 4chanist ja trollimisest midagi kuulnud, võib  talle andeks anda, ent eesti kirjatsurad peaksid märksa nooremad olema ja neid asju teadma). Asja tegeliku saamisloo kohta võib lugeda näiteks siit (ADLi ei saa vist küll kuidagimoodi parempoolsetes sümpaatiates süüdistada), viiteid leiab netist veel palju.

Sügisest läheb ITSPEA materjalides käiku – paremat päriselunäidet sulavatest helbekestest ja nende äraspidisest maailmast ei oleks vist isegi tellimise peale saanud. Sõnavabaduse ja tsensuuri teemadesse igati teretulnud täiendus Claire Foxi ja Mick Hume’i raamatutele.

APDEIT: Pärast tuli mõte, et võiks hea materjali eest midagi vastu pakkuda.  Näiteks järgmise kõmuloo idee: EKRE avas esinduse Kuu tagaküljel (teate ju küll, kes seal ühe teooria järgi pidid elama, eks?). Illustreeriva videomaterjalina võib kasutada näiteks seda siin.  Tõsiseltvõetavuse pärast pole tarvis muretseda: ei saa kahjustada midagi, mida pole juba kaua aega olemas olnud.

Üks lahkumine

Täna kiriku kohvilauas peale ülestõusmispühade teenistust  tuli jutuks ka isa Vello Salo lahkumine. Muuhulgas tehti ka muljering temaga isiklikult kokkupuutunud inimestega, keda oli üsna mitu.

Paraku endal selle mehega päris isiklikku kontakti polnud (paar korda sai samas ruumis viibitud). Aga teadjate jutu järgi ja ka tolle hiljuti tehtud asise dokumentaalfilmi alusel julgeks väita, et selle mehe elu oli nagu üks hea film – mõni selline, kus nii õpetust, tundeid, nalja kui ka põnevust sees.  Ja peategelane suutis jääda ustavaks Jumalale, ustavaks kodumaale ja takkapihta jääda iseendaks. Lahkumise ajani välja – millal veel oleks ühel preestril sobivam minna kui ülestõusmispühade ööl?

Ilmselt asjaosaline muigaks selle jutu peale habemesse ja ütleks midagi sellist, et “Tehke järgi või makske välja”.

Milline?

Näib paraku, et peavoolumeedia püssirohi pole veel otsa saanud…

Täna autoraadios kanaleid klõpsides sattusin Kuku peale. “Vox populi” ehk rahva käest igasugu asjade küsimine. Ja olge lahked, tänane küsimus: “Millist uue valitsuse ministrit teie ametisse ei kinnitaks?”. Auväärsed, palun küsige järgmine kord: “Milline Eesti ajakirjanik tuleks teie arvates päevapealt lahti lasta?”. 😛

Ühelt poolt on see erameedia – Kuku laulab kodanik Luige pilli järgi ja tal on igasugune õigus seda teha (kuri on karjas siis, kui sama malliga läheneb ERR, mis peaks idee poolest justkui neutraalne olema). Teisalt aga näitab see, et Eesti ajakirjandus on täis masstoodanguna “rahvusülikoolis” vorbitud indoktrineeritud androide – ja see ei ole asi, mille üle uhkust tunda.

APDEIT 19.04 – üllatav, et see ära arvaldati (tõsi, paywalli taga). Näib, et mõned mõtlevad üsna samamoodi.

Ameerika mäed

Tehtigi siis täna asi ära. Eesti poliitika saab järgmistel kuudel (aga miks mitte ka aastatel) olema üsna huvitav jälgimismaterjal.

Siiani on veel üllatavalt valutult läinud. Võimalik, et peavoolumeedia kulutas suure osa püssirohust juba ära (viimastel päevadel näib neil toss juba üsna väljas olevat – absurdi tootmine on ilmselt üksjagu väsitav tegevus). Samas on endiselt küsimärk, kas ja kui palju EKRE suudab enda väljakäidud põhimõtete eest seista – seda nii koalitsioonikaaslaste surve kui ka mugavustsooni kukkumise ohu tõttu. Teispoolt Soome lahte leiab nii hoiatava kui ka julgustava näite – “Sinise tuleviku” seltskonna võimujanust tingitud lahkulöömise ja järgnenud hävingu lõppenud valimistel. Samasse ämbrisse ei tasu astuda. Küsimärgid on koalitsioonis ka teistel – näiteks kuidas suudab Isamaa laveerida rahvuslaste ja kõikvõimalike helbekeste ning Kesk koalitsioonikaaslaste ja Ühtse Venemaa koostööleppe vahel (ja olgem ausad, ega nende amorfsus ja khm, paindlikkus ei ole kuhugi kadunud).

Aga ikkagi – ka ameerika mäed on kokkuvõttes etem variant kui kõigueestlased, sotsid ja oravad.  Eesti rahva vaates võib praeguste juhtoinaste puhul tulla puudu oskustest ja ehk kohati ka võimetest, alternatiiv oleks olnud aga tahtmise ja oma peaga mõtlemise puudumine. Libedaid ja südametunnistuseta kiltreid-kupjaid-aidamehi on juba küllalt nähtud – nüüd võiks proovida, kas ehk saavad matsid ka isekeskis hakkama (kohatisest jämedakoelisusest ja ropuvõitu suuvärgist hoolimata).

Midagi uut

Ära sa räägi – ERR on andnud välja lausa erikorra EP valimiste kajastamiseks. Lugedes jääb isegi mulje, et tahetaksegi seekord neutraalsed olla.  Häda on aga selles, et seda neutraalsust tuleks ka praktikas näidata ja seda natuke pikema aja jooksul, enne kui seda reaalselt uskuma saaks jääda (väike paralleel võiks olla Venemaaga rahvusvahelises poliitikas, kes aeg-ajalt veidi “demokraadi häält teeb”, mille peale naiivikud ja helbekesed kohe käsi plaksutades hurraa karjuvad – kuni järgmise suure sigaduseni).

Aga vähemalt on asja idee õiges suunas. Kuidas seda tegelikult ellu viiakse, näitab aeg.

Nagu tellitud

Kohe peale eelmise postituse lõpetamist saatis ERR RSS-i kaudu ühe naljaka loo.

Iseenesest ju tavaline noore inimese blogipostitus. Väga kindla ja väga teistmoodi maailmavaatega inimese oma – aga kui see oleks tema blogisse jäänud, oleks noogutanud (“nojah, igaüks näeb omamoodi – aga meil on sõnavabadus”) ja edasi läinud. Aga miks pärgli päralt avaldab ERR kellegi noore uusmarksisti blogipostitusi?

Meenus kunagi loetud raamat – Holger Puki “Öine lahing”. Lugu sellest, kuidas kangelaslikud komnoored Arnold Sommerling, Osvald Piir ja Eduard Ambos peale 1. detsembrit 1924 lahingus Eesti kaitsepolitseiga surma said.  Paraku oli sm Pukk üksjagu kommunist (ehkki kirjutada ta oskas) ning tema kolm kangelast sisuliselt omaaegsed lumehelbekesed, kes Stalini agentide poolt ajupestuna pidid selle eest eluga maksma. Annaks taevas, et siinsetel naiivikutel natuke kergemini läheks.

 

Madaluse juured

Tahaks laenata üht kuulsat fraasi ühest veel kuulsamast filmist ja küsida: “Ei tea, kumb?”.

Aga üritaks ikka veel aru saada, mis põhjustas viimase kuu aja jooksul Eesti peavoolumeedias sellise ohjeldamatu inimliku madaluse amokijooksu. Too Varro Vooglaiu ja “Kolmeraudse” juhtum oli ehk kõige ilmekam, aga sama tasemega asju on tehtud juba pikka aega. AK uudiseid ja ERR jutusaateid enam näha ei taha – täiesti Vremjaks keeranud. Kirjutavast meediast kannatab lugeda peamiselt vaid Pulleritsu ja Makarovit (see oli küll paduüllatus, et Postimees ta arvamusliidriks nimetas).. Raadiost voolab samasugust jama.

Kõige vastikum on see, et teatud seltskond on valmis oma riigi rahvusvahelise maine laimuga põhja laskma (kogu nn natsiteema pumpamine rahvusvahelisse meediasse – kusjuures suur osa “rahvusvahelisi uudislugusid” on tegelikult siinsete tegelaste töö). Kõik vaid selleks,  et enda komplekse välja elada (vaatasin muide, et täpselt samast asjast kirjutasin ka 2015. aastal).  Miks?

Senise kogemuse järgi paneb inimesed niimoodi käituma üks kahest. Nii lõugavad nartsissistid ja psühhopaadid, kelle arvates neil on looduslik õigus igasugu privileegidele ning häda igaühele, kes neid keelab – või, taevas  hoidku, ära üritab võtta.  Teine võimalik variant on see, et üks seltskond on pikka aega tegelenud mingi sahkermahkri ja ringkäendusega ning endale tublisti pappi kühveldanud – hõlptulu lõppemise oht koos võimaliku vahelejäämisega (oh seda häbi) paneb sel juhul samamoodi tõmblema ja amokki jooksma.

Ei tea, kumb?