Semestri kokkuvõte

Sügissemestril “läbi töötatud”:

  • 93 IT kolledži eestikeelset päevaõppurit (5 rühma)
  • 17 IT kolledži ingliskeelset päevaõppurit (uus küberturbe seltskond)
  • 74 IT kolledži kaugõppurit (4 rühma)
  • 58 TLÜ bakalaureuseõppe rebast (4 rühma)
  • kaks juhendatud IT kolledži diplomandi

Huh. 🙂

Ees on EIK õhtuõpe, kaks kursust TTÜ-s ja loodetavasti esimene juhendatud doktoritöö kaitsmine.

Raamatuelamus: Roger Scruton, “Fools, Frauds, Firebrands: Thinkers of the New Left”

Sissejuhatusena mainitagu, et algklassides oli siinkirjutaja paras kommunist. Küllalt varakult lugema hakates, väljaspoole kodu vähe suheldes (kuna iga väljaskäik tähendas reeglina seda, et mõni aus kodanik sind värdjaks tituleeris) ja siis kõikvõimalikke (kättesaadavaid) raamatuid neelates ei saanudki tulemus tollal teistsugune olla, Kogu kodus leidunud uudiskirjandus (nagu enamik tollaseid eestlasi, soetasid vanemad pea kõik uued raamatud) oli ju ajastukohaselt punane. Hiljem aga lisandusid kontaktid teiste inimestega (näiteks Haapsalu haiglas – siinkohal tervitused Agole Võrru, kelle isa oli käinud saksa sõjaväes ja kes oli ilmaelust sootuks teisel arvamusel) ning põhikooli lõpuks oli Kakk kujunenud veendunud antikommunistiks  ja on seda tänini.

Marksismi ja selle harusid (Lenin, Mao, Castro jpt) pean tänapäeval muunide või jehoovatunnistajatega võrreldavaks äärmuslikuks usuliikumiseks, kuhu lisandub (või ka millest tuleneb) paras annus vaimset häiret.  Kõikjal konflikti nägemine (“klassivõitlus”) ja vaenlase otsimine, oma seltskonna ainus ilmeksimatus koos juhikultuse ja ajupesuga (“Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige”), lootusetu soovmõtlemine inimloomuse osas (kõik kommunismi puutuv), alusetu teaduslikkusele pretendeerimine (a la “Christian Science”, mis pole aga ei kristlus ega teadus), arutu lähenemine majandusele (pollökk) ja ühiskonnale (klassikalise termini “proletariaadi diktatuur” võiks koheselt “idiokraatiaks” ümber nimetada) jne jne.

Skisoidsust lisab topeltmõtlemine (doublethink) ja mõistete ümberdefineerimine (newspeak), mis muudavad tõsimeelse marksistiga diskuteerimise vasikaga võidujooksuks – osapooled mõistavad iga teist sõna sisuliselt erinevalt. Lõpuks tuleb juurde veel doos pahatahtlikku nartsissismi – enamik uusmarksiste elab tänini mugavalt grantide ja uurimistoetuste otsas, mille maksavad maksudena kinni needsamad nende arusaama järgi klassina hävitamisele kuuluvad “kodanlased”.

See kõik on vaadeldavas raamatus väga ilusti ja põhjalikult ära toodud. Eriti meeldib see, et sihikule on võetud just uusmarksistid (keda mõned kultuurimarksistideks nimetavad – ehk siis too akadeemiline seltskond, kes vaatas, et “oih, proletariaati kui sellist enam polegi eriti alles jäänud – võtame siis ise juhtiva rolli”, sarnaselt Lenini-aegsete “elukutseliste revolutsionääridega”). Mõnes üksikus kohas küll libastub autor lahmimisse (näiteks Sartre’i naissuhete juures), aga üldjuhul on kogu karmide väidete kanonaad  tapva põhjalikkusega ära argumenteeritud (kohati muudab see lugemise üsna keeruliseks). Ja nii mõneski kohas tunnustatakse vaadeldud tegelaste saavutusi, kui see on asjakohane – ent jättes lõppdiagnoosi ometi paika.

Üks paremaid osi raamatus on kohe esimene peatükk, mis toob väga lihtsate vahenditega esile marksismi kogu narruse ja eluvõõruse. Scruton mainib Marxi tulevikuvisiooni sellest, kuidas tuleviku inimene “käib hommikul jahil, lõuna ajal kalal, õhtupoolikul töötab aias ja peale õhtueinet tegeleb kirjanduskriitikaga” ja küsib lihtsalt: kes teeb talle püssi ja õngeridva, hoolitseb koerte eest või hoiab veeteid ja karjaaedu korras? Tekib paralleel “Idiokraatia” filmiga, kus mitmed kriitikud on küsinud – kui ühiskond on nii maha käinud, siis kes ehitas sealsed autod (või ka “kitarriarmee” elektrikitarrid)?

Hea märkus on ka “vabaduse” ja “võrdsuse” kokkusobimatusest Prantsuse revolutsiooni kuulsas hüüdlauses. Scruton küsib: “Kui vabadus tähendab üksikisiku potentsiaali vabaksandmist, siis kuidas takistada edasipüüdlikke, energilisi, tarku, ilusaid ja tugevaid teistest kaugemale jõudmast ning mida võib ühiskond teha nende taltsutamiseks?”. Hästi on välja toodud ka marksismi “teaduslikkuse” ringtõestus.

Isikulugudest olid ilmselt kõige huvitavamad need, kus kajastati ka siinmail rohkem propageeritud “autoriteete” (Sartre, Foucault, Habermas) – ameerika ja briti vasakpoolsetega on ehk olnud vähem kokkupuuteid. Kuid ka vähemtuntud lood olid üsna paljuütlevad – ilmselt vaid selles seltskonnas saab jääda “tunnustatud filosoofiks” ka pärast enda naise tapmist “ärataganemise” eest ja mitu aastat süüdimatuna hullaris istumist.

Ei ole ime, et raamatu esmaversioon kaheksakümnendatel autorile vasakpoolikute poolt massiivse tagakiusu kaela tõi. Tänaseks on aga kogu eurotrall, rändekriis ja palju muudki kuhjaga tõestanud, kui õigus tal juba siis oli.

Raamat ise: Kriso või Amazon

Cyanogenmod

Telefonidega on tegelikult juba mõnda aega paras jama – korralikku füüsilise täisklaviatuuriga (olgu siis Blackberry stiilis nagu Nokia E71 või HTC Chacha või siis klapiga nagu omaaegsed kommunikaatorid) telefoni enam ei tehtagi. Julgeks arvata, et inimesi, kellele ekraani nühkimine ei meeldi, on päris palju.

Aga et vanad telefonid paraku füüsiliselt otsa said, siis tuli juba mõne aja eest “lutsukivi” kasutusele võtta. Samsung Galaxy S5 oli üldiselt päris hea valik. Millalgi aga tekkis huvi Androidi asemel selle kogukondlikumat varianti Cyanogenmodi proovida – nii puhttehnilisest huvist kui natuke ka põhimõtte pärast.

Mitu korda jooksis aga katsetus üsna varases staadiumis kinni – kohe alguses telefoni adminirežiimis taaskäivitades tekkis mingi veider viga. Viimaks selgus, et kasutatud USB-pesa arvutis oli mingi kiiksuga (kusjuures muid seadmeid teenindas igati korralikult!) – juhe tuli lihtsalt teise pessa panna…

Üldjoontes sai tehtud selle õpetuse järgi (ainult Linuxi peal; sarnaseid juhiseid leiab veebist veel). Läks suhteliselt libedalt, v.a. asjaolu, et ühe omast peast proovimise tulemusena õnnestus kogu kupatus õhku lasta ja tuli otsast alata.

S5 on nüüd mitu nädalat Cyanogeni all olnud ja muljed on päris head. Mõned konarused on olemas (näiteks ei ole nad siiani tööle saanud sõrmejäljelugejat – ehkki väidetavalt on ekraanikujundi kasutamine turvalisem, on see mõnes kohas jooksupealt telefoni haarates suht nuhtlus), samas on telefonis igasugu sodi vähem ning ka aku peab veidi paremini vastu.

Kunagi oleks huvitav ka Replicant ära proovida. Paraku on sellega sama probleem kui täiesti vabade (FSF mõistes) arvutitega – uuema tehnoloogia tugi on kehvavõitu ning ka S5 ei ole toetatud.

Prohvetlik värk

Vanad head ulmekad osutuvad üha enam prohvetlikuks kraamiks….

Policeman: Maniac is imminent. Request advice.
Radio:  With a firm tone of voice…
…demand maniac lie down
with hands behind back.
… (Simon Phoenix laughs his ass off)
Policeman: Maniac responded scornfully.
Radio: Approach and repeat ultimatum
in an even firmer tone of voice.
Add the words: “or else. ”
… (Simon Phoenix gives everyone a good thrashing)
Policeman: We’re police officers! We’re not trained to handle this kind
of violence!

“Demolition Man” (1993), peaosades Sylvester Stallone ja Wesley Snipes.

Konkreetne stseen leidub Tuubis ka.

Aa, ja saadaks Angela Merkelile tervisi.