Kundas kondamas

23. juuni 2018

Kakk käis jälle kodanik Maksi kottimas.

Seis on nadimaks läinud, kuna sealne tohter ilmselgelt ei tea, mida ta teeb – kutt on rahusteid täis topitud, aga need mõjuvad tserebraalparalüüsi osas ilmselgelt taandarendavalt, nii kehalises kui vaimses mõttes.

Õnneks mõjub Kaku laekumine siiani üsna äratavalt – naersin, et olen nagu Gandalf “Kahes kantsis”, kes käib pidevalt Theodeni pealt Sarumani nõidust ära ajamas… Igatahes väikese tubase trenni järel oli silmaga näha, kuidas elu hakkas tagasi tulema (ja jällegi nii kehasse kui silmadesse).  Jõudsime väikese jalutusringi Kunda peal ka teha, siis aga ähvardas üks suur pilv pauguvihma kaela tulla ja pidime tagasi keerama.

Näis, mis saab. Järgmine arstilkäik pidi juulis olema – loodetavasti a) jõuab sinnamaani kuti “vee peal hoida” ja b) tuleb mõnele tohtrile natuke aru pähe ja lõpetatakse see pidev potililleks nõidumine ära. Urrh.

“Water? What for?”

14. juuni 2018

Idiokraatia-film, nii pöörane kui see omas ajas ei tundunud, kipub üha enam tulevikuennustuseks

Oleks muidugi võinud arvata, kuhu viib jätkuv püüdlus jõgesid tagurpidi voolama panna.

ICR2018: paar mõtet

10. juuni 2018

Käisin eile TTÜ-s ühel turvateemalisel üritusel. Asi oli hästi korraldatud ja kohal oli põnev seltskond (palju tuttavaid sealhulgas). Kaitsmistenädal oli paraku nii kapsaks võtnud, et õhtusel seltskondlikul ǘritusel jäi käimata.  Ettekandjatest jättis eriti ägeda mulje Kieren Lovell, Cambridge’i taustaga sell, kes nüüd on (nagu domeenist näha) vist eestlaseks hakkamas. Nii head teravat ja “asjast” rääkivat ettekannet ei kuule just tihti. Eriti andekas termin oli “organic networks” ehk ülikoolides levinud praktika, kus kohalik arvutivõrk kasvab nagu kummipuu potis ja keegi ei tea, kuidas täpselt, või et kes selle eest hoolt peaks kandma.

Aga ikkagi – kogu küberturve on suurel määral vastu tuult laskmine senikaua, kuni tavakasutajate seas domineerib (üsna keerutamata öeldes) spekter ausast teadmatusest ülbe juhmuseni ning enamik kasutab endiselt Windowsi (kuna “teised on ju nii keerulised”). Olukord sarnaneb katsega kuklasepesa metsatulekahju eest evakueerida – asukad ei saa aru, mis toimub, kas jooksevad eest ära või teevad päästjale destruktiivse tegevuse eest kambaka. Ja kui nad viimaks aru hakkavad saama, on juba hilja. Windows on nagu SMS-laen – võtavad need, kes tegelikult endale seda kõige vähem võiksid lubada.

Ja siis imestatakse, miks DDoS nii efektiivne on – spetsialistide koolitamisest on vähe kasu, kui kaakidele annavad põhirelva kätte tuhanded ignorandid, kelleni turvainimeste käsi ei küüni. Väike võrdlus: kaua aega peeti Londonis Trafalgari väljakul sealsete tuviparvedega võitlemist lootusetuks ürituseks – viimaks aga võeti asi selle sajandi alguses käsile ja tehtigi ära; pärast selgus, et Nelsoni ausamba essust puhtaksrookimine maksis 140 kilonaela…

Tegelikult tuleks tänapäeval suurema IT-sõltuvusega riikides võtta suund sellele, et IT põhilahendused (teenuseplatvormid) riigistada või viia mittetulundussfääri (sihtasutuse stiilis) – pealisehitis võib jääda äriliseks, kuid alus oleks riiklik; sarnaselt riigikaitsega on see liiga oluline sektor, et lasta mõnel lipsuga aferistil kogu kupatus kokku jooksutada.

Üks näide on Eestis juba olemas ID-kaardi taristu näol – samasugust lähenemist oleks vaja ka riikliku operatsioonisüsteemi ja pilveteenuse näol. Tegelikult oleks ehk isegi mingi variant teha seda kogu EL tasemel (arvestades praegust pidevat hõõrumist Donaldiga lombi taga oleks see eurokraatide vaates ehk isegi sobiv ninanips, kui USA ühel suurfirmal vaipa natuke alt tõmmata).

Viva Las Vegas

6. juuni 2018

Viie aasta eest käisime koos tollase doktorandi Birgyga HCI Internationali konverentsil Las Vegases. Oli põnev reis, päevikut on siiani huvitav sirvida. Elasime Las Vegas Stripil ühes väiksemas hotellis, kohe kõrval olid aga Mirage, The Forum, Caesars Palace ja teised kuulsused. Ent kuhu iganes sisse läksid, võttis esmalt vastu mingi räme pahnuss (pardon). Nagu oleks friikartuleid tehtud – aga seal oli mingi senitundmatu magusavõitu komponent juures. Lõpuks ei saanudki teada, mis seal haises.

Täna hakkasin kodus üle mõne aja kartuleid praadima. Tavapärane toiduõli oli otsas, võtsin riiulilt maapähkliõli. Et aga kõrval mängis telekas, sai seda kiigates kartulid natuke (õnneks ainult natuke) kärssama lastud.  Ja ennäe imet – oligi omaenda kodus hetkeks olemas jupike Las Vegast, mõistatuslik pahnuss oligi kõrbema lastud maapähkliõli. Õnneks aitas ventilaator Caesars Palace’i ja Mirage’i peagi koju tagasi saata. 🙂

Juhtmed veetud

6. juuni 2018

… ehk selle semestri lõputööd edukalt ära juhendatud.  Bilanss: üks “suurepärane”, kaks “väga head”, kaks “rahuldavat”. Esmakordselt kahes keeles – lisaks kolmele kohalikule ka kaks neljast küberturbe eriala esmalõpetajast (Sheela Indiast ja Mohanad Egiptusest). Kogu juhtmevedamiste nimekiri on juba üsna pikk saanud…

Lisaks jääb semestri arvestusse ka küberturbe esmakursuslaste kirju seltskonna ITSPEA-st läbilaskmine. Alguses oli kerge hirm nahas, kuna eelmise semestri õppejõududega oli neil üksjagu hõõrumisi. Aga Kakku nad miskipärast kuulasid ja kõvade asjadega ei loopinud. 🙂

Sahvris jooksid hiired-rotid…

5. juuni 2018

Eestimaised rolandfreislerid on enda võimu piiramise katsetest nähtavalt närvis. Eks viimasel ajal ridamisi tehtud ämbrid (riigivõimu survele järgi andes) hakkavad mõju avaldama. See artikkel on ausalt öeldes musternäide sellest, miks paljud inimesed juriste umbusaldavad.

Võib ju küsida, et miks nii karmilt öelda – siinsed tegelased pole ju esialgu kedagi surma saatnud.  Ent põhimõte “õigus pole oluline, ideoloogia on põhiline” on sama kui tol kurikuulsal sakslasel. Paraku näitab ajalugu – inkvisitsioonist NKVD-ni -, et niimoodi asjadele lähenedes on laibad kerged järgnema, eriti kui ka isiklik vastutus praktiliselt puudub.

Mõned ei muutu

4. juuni 2018

Taas jupp “vana head” Microsofti…  See firma on ikka juurteni mäda. Nüüd võetakse siis lambist tunnustatud tootenimi ja lükatakse enda tarkvarajupi nimesse. Suht sarnane asi tehti omal ajal “Windows”-sõnaga.

Aga lõbusama poole pealt sai Kakk sellest artiklist (õigemini kommentaariumist) teada, et neil on päriselt olemas utiliit nimega Critical Update Notification Tool.  Tuleks vist öelda “täitsa p….s”.  😛

Superstaar 2018

3. juuni 2018

Algusest seda saadet vaatama hakates torkas positiivselt silma kogu seltskonna suhtumine – kui varem on üritatud osalejaid ikka üksteise vastu välja mängida, siis seekordne esikümme (ja isegi sealt edasi) otsustas jääda sõpruskonnaks. Ülimalt terve ja tervitatav suhtumine, mis kestis praktiliselt lõpuni välja. Tõsi, Kakk oli (taas kord) Mihkel Rauaga ühes paadis ja fännas Anette Rennitit. Tolle ülekohtuselt varajase väljapudenemise järel jäi ülejäänud sari peaaegu finaalini vaatamata.

Finaali jõudsid kaks väga erinevat tegelast. Prl Benton (OK, ametlikult Benita) on suurepärane laulja ja enne finaali oli arvata, et pilt on selge. Uudo Sepp oli kahtlemata sümpaatne, aga näis enne ikkagi amatöörina. Ja siis…

Finaali esimene lugu, varasema parima loo kordus. Mõlemad teevad hea valiku, aga Sissi on vaieldavalt natuke ees.

Teine lugu, mis pidi olema üks lugu kahes esituses, sai lõpuks äärmiselt sümpaatse dueti vormi. Viik.

Kolmas lugu. Ma ei tea, kes selle Tom Petty superhiti keelpillikvartetile arranžeeris, aga see oli täistabamus. “Saaremaa põllumees” tegi superesituse ja asi oli otsustatud. Uudo Sepp suutis olla hübriid Ott Leplandist ja Jüri Pootsmannist (saates kommenteeriti sarnasust ka Ed Sheeraniga – jah, kuid veel enam meenus Hootie & The Blowfish ehk just Darius Rucker). Nii et kummalisel kombel läks võit väga õigesse kohta.

Ja ikkagi – ka finaalis mõjus hästi positiivselt see sõpruskonna tunne. Nii et ei pea alati ära panema. 🙂

E-õppest ja videomaaniast

25. mai 2018

Kunagi 2010. aastal sai Kakk enda ITSPEA kursuse e-variandile HITSA e-õppe kvaliteedimärgi (ja takkapihta Aasta E-kursuse auhinna). Kuna märgi kehtivuseks oli antud kolm aastat, siis tekkis nüüd mõte uuesti taotleda.

Antigi märk ning boonusena pandi isegi taas aastaauhinna nominendiks. Seekord peaauhinda ei saanud, aga mis siis – korra on juba saadud, las nüüd saavad teised. Ja täna vastaval üritusel “tõkatõkas” ehk Tehnikakõrgkoolis oli hästi vahva vanu tuttavaid uuesti kohata.

Mis aga häirima jäi, oli üks juba mõnda aega vastuhakanud idee, mis seekordsel üritusel lausa epideemiliseks kippus. Nimelt mõte, et e-kursusel tuleb kindlasti kasutada õppevideosid.

Miks Kakk videot kui õppematerjali ei soovita:
* video tootmine on kulukas (vähemalt aja mõttes), samuti muudatuste tegemine. Viimane eriti sellistes teemades, kus materjal muutub igal aastal (mh suur osa IT-valdkonda). See käib ka materjali tõlkimise kohta.
* video on oma olemuselt järjestikuline materjal – kui inimene otsib pooletunnisest videoloengust kohta, kus teda huvitavat fakti mainiti, siis on see äärmiselt ebatõhus.
* Õppematerjalina on video omal kohal konkreetseid ja diskreetseid (eristatavate allüksustena) võtteid õpetaval kursusel – nii näiteks on YouTube täis asjalikke ca 10-minutilisi videosid kitarrimängu õppimiseks (näiteks paari akordi või siis minoorse pentatoonilise helirea kohta). Narratiivsema teema ja esituse puhul see aga pigem segab, kuna video lõppu jõudes on alguse otsa materjal vaatajal enamasti juba teisest kõrvast välja lennanud. Hea näide on juura – üritusel tutvustatud kursusel kasutatud “rääkiva pea” meetod ei anna kirjalike materjalidega võrreldes mitte midagi juurde, küll aga muudab kogu teema omandamise ebaülevaatlikumaks (just juura puhul, kuna lisaks tavalisele materjali omandamisele tuleb end läbi närida ka “advokaadikeelest”, mis kohati on tavakeelega võrreldes päris erinev).
* video tegemine kättesaadavaks mitmesuguste puuetega (eriti kuulmis- ja nägemispuue, aga ka koordinatsioonihäired) inimestele nõuab eraldi oskusi ja kaalutlusi, mille arvessevõtmist tavaolukorras sageli ei kohta.

Põhjendus “juutuuberid on noorte seas moes” pehmelt öeldes ei päde. Moes on läbi aegade olnud erinevaid (nii asjalikke kui totraid) asju ning õppetöö ülesehitamine moeröögatuste peale pole mõistlik. Ja kui ülikooli tasemel vajatakse kursuse ligitõmbavamaks muutmiseks siputavaid-vehkivaid animatsioone (mis lasteaia- ja algkoolimaterjalides on omal kohal), on asi ikka kusagil päris viltu läinud.

Võrdlusena: eelmise kvaliteedimärgi saamise ajal ligi kümne aasta eest oli hirmus popp taskuhääling ehk podcast, mis pidi tollase arusaama järgi samuti imeravim olema. Põhjuseks toodi võimalus kuulata seda näiteks autos või tööl olles – vähemalt siinkirjutaja ei ole kunagi suutnud ennast kummaski olukorras niimoodi midagi vähegi tõsisemat õppimas ette kujutada. Ja nüüd seekordsel üritusel vist ei mainitud isegi seda sõna mitte…

Ja lõpetuseks: nagu tellimise peale tuli kinnitus kolledžisse tagasi jõudes ja sööma minnes. Üks kuulmisulatusse sattunud tudeng kirus teisele, kuidas ta üritas õppida andmebaasindust 20-minutise õppevideo abil (vt 2. punkti eespool).

Uudislugu ida poolt

24. mai 2018

Vladimir Vladimirovitš pahandas ühe holopi peale ja käratas:

“Dimka, käi kuu peale!”

Teised holopid kuulsid ja panid vennikese Roskosmost juhtima, kuni sobiv rakett leitakse.

(ERR uudis)