Jora

Viimase paari päevaga läks siinmail vist üks suur poliitiline ämmatoss lõhki.  End miskipärast “Eesti 200-ks” nimetanud seltskond võttis kindad käest ära.

Eestivaenulik? Kindlasti. Tülgastav? Loomulikult. Üllatav? Absoluutselt mitte – sedasorti antifa-globalism paistis neist välja kohe, kui nad valjemalt häält hakkasid tegema. Tahaks väga loota, et vähemalt eestlastest valijate häältest on nad nüüd ilma. Kui hästi läheb, jäävad märtsis ukse taha – aga sahkermahkri võimalikkust ja lihtsalt totude suurt arvu arvesse võttes ei julge väga loota.

APDEIT 16.01: Õnneks näib seekord, et nõme käitumine karistati ära. Loodetavasti püsib rahva mälu kuni valimisteni.

Poes käies saab vahel imestatud, kui läbipaistvaid vorstiviilakaid ikka mõnel vorstmaakril teha õnnestub. Vorstimeistrid aga kahvatuvad end miskipärast Eesti Rahvusringhäälinguks nimetava seltskonna võimekuse ees.

Eile õhtul näidati telekast Vahur Kersna saadet endisest presidendiprouast (korra sattusin peale, vahetasin kanalit). Täna hommikul kella seitsme paiku laekus RSS-i kaudu ka selleteemaline uudis. Kas iga sedalaadi saate peale peab Rahvusringhääling kohe kaagatama, on ehk vaieldav – aga olgu peale, ehk kedagi huvitab. Ent poole üheteistkümne ajal lõi vist põhja alt ära – üksteise järel tuli tunni ajaga KUUS uudist sama saate kohta. Üks totrama pealkirjaga kui teine (näiteks see).

Vabandust, aga kas RAHVUSringhääling tõesti midagi sisukamat ei leia…?

Seekordne aastavahetus tuli rahulikult. Kodus ja teleka ees – ehkki enamik pakutavast oli jama, nagu viimasel ajal kipub tavaks olema, aitasid hädast välja Ed Sheeran, Tina Turner ja AC/DC (aitäh Kanal 11 ja 12 rahvale, et neid näitasid). Brüsseli asehalduri kesköine kõne sai vahele jäetud, tema sõnavõtud on viimasel ajal juba natuke liiga piinlikud.

Eks algav aasta siis näita, kuhupoole Euroopa kaldub – kas käimasolev hoogne sõit mäest alla saadakse mingil moel pidama või saavad kunagised krahv Coudenhove-Kalergi luulud tõepoolest tõeks…

Vanemad andsid teada, et Ekspressis olla väikevennast lugu tehtud. Tuli muidugi osta. Kunagi sai seda lehte isegi tellitud ja loetud, aga siis mingist hetkest hakkas asi ära vajuma ja loobusin. Nüüd võtsin huviga ette, et mis vahepeal muutunud on – paraku oli arvata, et tendents on samas suunas.

Ei pidanud pettuma, paraku halvas mõttes.  Juhtkirja asemel halvasti varjatud poliitiline paskvill, mõni leht tagapool leheküljesuurune punane plärakas soovitusega naistel sotsideks hakata, jne jne. Mõned üksikud huvitavamad lood siiski ka seas, väikevenna lugu muidugi kah.

Kakk loeb heameelega erinevaid arvamusi ja selle nädala tsensuuriloengus sai tudengitele ka soovitatud seda teha (ja oma kaalikaga mõelda). Aga räigelt vastukarva arvamustele peale maksta küll ei taha. Sellest lugejast on Ekspress lõplikult ilma.

Viimaste päevade meediapilti jälgides tekib hämmeldus: kas rändeleppe rahva ette toomine oli teatud seltskonna jaoks nii suur kuritegu, et nüüd tuleb massimeedias üht erakonda täiesti mõõdutundetult päev-päevalt tampida? Aga ju on viha nii suur, et enese naeruväärseks tegemine enam ei kohuta. Saavutatav efekt on aga väga tõenäoliselt vastupidine soovitule.

Aga noh, Internetis levinud mõttekildu veidi Eesti kohta kohandades (näiteks siin; algne mõte käib nende USA variandi kohta, keda sealmaal miskipärast liberaalideks kutsutakse): Mille poolest on sotsid nagu elektriküünlad? Kirju seltskond ühe (partei)liini küljes, pidamine on kulukas, pooled neist õieti ei tööta ja ülejäänud on tuhmivõitu.

Ilus ja mõtlemapanev kirjutis Katrin Laurilt.  Huikajate portaali tasub üldse lugeda, seal on sedalaadi asju teisigi.

Oli vaja kähku midagi soolast pannakate peale nuputada. Koostisosad tulid järgmised:

• pakk kanafileed (kaks fileetükki)
• kaks väikest sibulat
• neli küüslauguküünt
• pöidlasuurune jupp ingverit
• sorts puljongikontsentraati
• sorts sojakastet (gluteenivaba)
• supilusikatäis mett
• soola ja tšillipulbrit maitse järgi
• natuke praadimisõli

Suurt kunsti polnud – kana kuubikuteks, sibul-küüslauk-ingver peeneks. Esmalt kana koos juurikate, soola ja natukese õliga pannile ja pruuniks, siis ülejäänu sinna juurde. Täistulel ca 20 minutit (pidevalt tuleb segada) ja valmis.  Pannakate peal hirmmaitsev värk.

Iseenesest huvitav lugemine Õpetajate Lehest. “Keda ja kuhu” on hea küsimus. Paraku näitab elu, et see praegusel ajal enam väga hästi ei tööta.

Vene päritolu tudengid on pikka aega Kaku juures olnud pigem heas kirjas (ehkki on alati olnud ka väiksem osa, kes on hullemad laisikud kui maarahva esindajad). Suur osa neist on olnud üllatavalt hea keeleoskusega, mõnel juhul viitas vaid slaavipärane nimi mitte-eesti päritolule.

Pilt hakkas muutuma eelmisel aastal ja praegu on lugu üsna nutune. Asi ei ole inimeste töötahtes või püüdlikkuses, kuid selle aasta rebaste seas on selge enamus mitte-eesti noortest ülikooli jaoks ebapiisava eesti keele oskusega. Kuna aga Kaku ITSPEA kursuse oluline osa on seminarides tehtavad ettekanded erialastel teemadel, siis on päris paljud inimesed tõsises hädas. Mingil määral saab aidata ja vastu tulla (näiteks vaadates enne seminari üle esitlusslaidid ja parandades seal keelevead ära), aga seda vaid teatava piirini.

Nii et siin on integratsiooni koht. Ja mitte nii, nagu artikkel kirjeldab olukorda kasahhide juures.

(või kuidas iganes seda nimetama peaks)

Tänane päev andis tsirkust ja leiba (vähemalt mõnedele) nii,  et vähe pole. Hommik algas sellega, et Vabariigi Valitsus pages ühe silte vibutava seltskonna eest ära (vana)linna teise otsa. Trükimeedias käis hirmus trallallaa kogu päeva. Valitsus otsustas eduka pagemise järel õhtul… mõtlema hakata. Ja ausalt öeldes oli tulemus olusid arvestades üsna üllatav. Too salakaval “leping” lükati tagasi.

Seejärel käitus õhtune AK aga täpselt nii, nagu eespool sai kirjutatud. Lepet kommenteerinud advokaadile üritati meeleheitlikult sõnu suhu panna ja stuudiosse kogu lugu kommenteerima kutsuti päeva kaotaja ehk välisminister, kes siis seal üritas veel kord tõestada, et must on tegelikult valge. Paraku on AK-ga täpselt samamoodi nagu kunagi ca 40 aasta eest – valetamine ja vassimine läheb tihti nii suureks, et tulemus on kergelt koomiline ja (oh õudust) võib mõned inimesed hoopiski mõtlema panna…

Tänasega tekkis mingi lootus, et ehk on midagi veel võimalik päästa. Aga oma kooliõe pärast on endiselt üsna häbi.

Kõrvalepõikena: päeva looks sobiks vist see.

Täna oli kolledžis (nagu TalTechi ajastul juba üsna sageli juhtub) lift katki ja all fuajees nägi sellist pilti:

Nüüd on üks kahest, kas a) Kolledži all on CIA salavangla või mõni muu ülisalastatud objekt, või b) lift sadas ülevalt V korruselt sellise hooga alla, et jäi pidama alles korruse võrra maa sees. Mine võta kinni….