ITSPEA ja Toto, 1

ITSPEA e-kursusel oli sel nädalal teemaks erinevad juhitüübid IT-maailmas. Jälle oli seinast seina lugemist – mõni võttis esimesed Google’is (või ChatGPTs) ettejuhtuvad, mõni teine uuris aga sügavuti ja tõenäoliselt sai esimesest märksa enam teadmisi.

Aga paralleelse muusikakuulamisega jõuame veel ühe pikaealise bändi juurde, kelle 40. aastapäeva tuuri Tallinna kontserdil sai 2018. aasta veebruaris ka ise käidud (ja sellest ka kirjutatud). Tegelikult on mitmete bändiliikmete karjäär aga veelgi pikem, kuna Toto sai alguse stuudiomuusikute bändina (“Kaua me teistele tööd teeme?”). Aja jooksul on bändist läbi käinud mitmeid muusikuid, alguse juures olid põhilised kitarrist Steve Lukather, klahvpillimängija David Paich ja kolm Porcaro venda (Jeff, Steve ja hiljem lisandunud Mike). Eeslaulja on samuti vahetunud, alguses oli selleks Bobby Kimball.

Esimene, endanimeline album ilmus 1978. aastal. Kohe avalugu, instrumentaalne “Child’s Anthem” toob välja selle bändi eripärase saundi, kus raskeroki elemendid on kõrvuti pigem popiliku sündi ja meloodilise helikeelega. Sellisena kõlab ta mõnevõrra sarnaselt teise tuntud tegija, ELO ehk Electric Light Orchestra‘ga. Eriti on ELO kõla (ja ka meloodiakäik) kuulda teises loos “I’ll Supply the Love”, mis on üks kolmest suuremast hitist siin albumil. Teine tuntud lugu, “Georgy Porgy” on pehme popfunk, mis toob meelde omal Totot päris palju kaverdanud Jaak Joala – sellist stiili on siin plaadil üldse palju (“Rockmaker” seevastu meenutab Eestist pigem Karavani). Kolmas ja vist kõige kuulsam on enne lõppu tulev, solist Bobby Kimballi kirjutatud “Hold the Line” (mis on võib-olla ka enda lemmik siit – aga terve plaat on ühtlaselt hea kuulamine).

Nii et võib-olla on see plaat tervikuna pigem popi alla liigituv, aga kindlasti on see hea ja intelligentsemat sorti popmuusika. Kriitikutele Toto ei meeldinud, aga nende arvamus on ennegi asjade reaalsest väärtusest suure kaarega mööda käinud – ka need kolm tuntud lugu näitavad seda üsna selgesti. Ja kõlapildi poolest oli bänd vist veidi omast ajast ees – see on üsna selge “kaheksakümnendate saund” 1978. aasta plaadil.

Juba aasta hiljem ilmunud Hydra on ehk natuke rokilikum. Kuigi alguse nimiloos on nii bändi saund kui harmoonia endiselt äratuntav, on siin märksa rohkem kitarri ja rohkem rokki kui poppi. Samas on ka eelmise plaadi intellektuaalpoppi – väga klassikaline Toto lugu on ulmefilmist THX 1138 inspireeritud “99” (vist ka minu enda lemmik siin plaadil).

Huvitavalt kirju lugu (klaveriballaadi ja kõvemat sorti kitarriroki segu) on ka “Lorraine”, teine samasugune on on “All Us Boys” – veidi võiks isegi Queeniga paralleele tõmmata (eri stiilide kokkusegamise osas – Queeniga võrreldavat vokaali Totol siin plaadil ei ole). Seegi plaat saavutas viisaka läbimüügi, ehkki otseseid hittsingleid siit ei tulnud. Mitmest kohast rõhutati selle plaadi rokilikkust – ise ütleksin, et siin on vaid “White Sister” puhas rokilugu.

1981. aasta Turn Back on aga ka tegelikult rokialbum – väidetavalt tahtis bänd võtta tollal populaarset staadioniroki suunda, kuid selle plaadi läbimüük jäi teistele alla. Huvitaval kombel on mainitud, et sel plaadil on väga vähe keskmist helisagedust – domineerivad kõrged ja madalad. Selle plaadi paralleelina sobiks näiteks Alan Parsons Project – siin on päris vähe kahe esimese plaadi Toto saundi ja ka käike (erandiks oleks “I Think I Could Stand You Forever”, mis on jälle päris erinevatest juppidest kokku pandud). Aga igal juhul ei ole see halb plaat, endale ehk meeldib enim Steve Lukatheri kirjutatud “Live for Today” (kitarripartii on mõnus).

1982. aastal Toto IV salvestamise eel oli plaadifirma bändile kõvasti ajudesse sõitnud ja nõudnud “rohkem hitte”. Mindi tagasi avaplaadi stiili juurde (sellele viitab ka sarnane plaadikujundus), lisati täiendavaid muusikuid ja hästipoleeritud saund.

Ja õnnestus – see ühtlaselt väga hea plaat sai 1983. aastal kuus Grammy auhinda, plaatina- ja kuldplaate tuli kogu maailmast ning kaks kuuest singlist said ikka väga suurteks (“Rosanna” ja “Africa”), ka Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud “I Won’t Hold You Back” jõudis kaugele. Ainuüksi USA-s müüdi seda plaati 4-kordse plaatinanormi jagu ehk neli miljonit. Samas oli see Toto algkoosseisu viimane album – lahkus bassimees David Hungate ja lahti lasti (väidetavalt narkojamade tõttu) solist Bobby Kimball.

1984. aastal tuli välja lausa kaks Toto albumit. Esmalt tavaline stuudioplaat Isolation, millel ainsa Toto albumina on solistiks Fergie Fredriksen (on ka umbes poole laulude kaasautoriks). See on jälle pigem rokilikum plaat, kuigi võib-olla tuntuim laul, “Stranger in Town”, on poprokilugu ning seda pehmemat Totot kuuleb mujalgi. Hea suure-areeni-lugu on “Angel Don’t Cry”, selle järel tuleb Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud pauerballaad “How Does It Feel”. Tagapool on isegi üsna heviliku vokaaliga “Mr Friendly” (paralleeliks sobiks ehk varajane Europe). Täitsa kuulatav plaat seegi, kuigi otseseid suuri hitte siit ei tulnud.

Samal 1984. aastal tegi Toto aga seni ainsa katsetuse filmimuusika vallas – David Lynchi Dune’i filmi soundtrack on põhiosas nende looming. Siin on kaasatud Viini ooperiteatri koor ja orkester, mida juhatab Toto klahvpillimängija David Paichi isa Marty Paich. Film on muidugi palju kordi nähtud ja need muusikapalad tulevad tuttavad ette küll.

Eraldi albumina kuulates on aga ehk huvitavamad majesteetlik ja samas nukker “Leto’s Theme”, olukorra pinget hästi kajastav “The Box” (gom jabbar…), Vladimir Harkonneni teema “The Floating Fat Man” (kuigi natuke on sihuke… lendluudpalli maik juures) ja James Howardi orkestratsiooniga “Trip to Arrakis”.

Kuid suurem osa sellest plaadist mõjub vaid koos filmiga, eraldi kuulates jääb igavaks (liiga staatiline). Isegi Pauli ja Chani teema on minoorne ja veniv, “Big Battle” saab alles lõpu eel hoo üles. Võib-olla ainult “Robot Fight” ja filmis kasutamata jäänud “Paul Kills Feyd” annavad võitluse tonaalsuse edasi. Ja filmi lõputiitritesse pandud “Take My Hand” on vist üldse ainus päris terviklik lugu, ülejäänud mõjuvad pigem fragmentidena. Nii et filmi taustal töötab see muusika küll, albumina eriti mitte.

(jätkub nädala pärast…)

Tehisaru ja must lagi

Täna korraldas Riigikantselei Kirjanike Maja musta laega saalis avaliku arutelu teemal “Tehisaru ohtudest ja nende maandamisest: kelle käes on kontroll ja vastutus?”.

Esmalt tuleks korraldajaid tõsiselt tänada vajaliku ürituse eest. Seda valdkonda on vaja palju enam arutada ja lahti rääkida (ja just laia avalikkuse ees), kui seda seni on tehtud.

Aga palun mõelge teinekord koht ja aeg paremini läbi. Kirjanike Maja saal on pärit hoopis teisest ajastust ning algselt mõeldud selles samas majas elanud ENSV kirjanike eliidile. Korraldada midagi vanalinnas kell 9 hommikul tähendab üht kahest – kas otsida autole parkimiskohta (lihtne, aga üsna kallis lahendus oleks Vabaduse väljaku alune parkla) või tulla ühistranspordiga. Mõlemal juhul läbi kõige hullema tipptunni. Valisin bussi ja isegi ekspress nr 14 istus ummikutes. Kokku kulus rändamisele ligi kaks tundi. Kuna aga ürituse sihtgrupiks olid tõenäoliselt üsna aktiivsed ja hõivatud inimesed, siis tuleks sellega natuke rohkem arvestada. Praegu jäi ülaltoodud veebilehe järgi otsustades saalis tühjaks 22 kohta – kardetavasti oli üheks põhjuseks just aeg ja asukoht.

Mõlemad esinejad olid asjatundlikud inimesed, aga Risto Uuk esindas pigem LLM-i teemat ja prof. Maarja Kruusmaa närvivõrkude-põhist robootikat. Nende asjade riskid on üsna erinevad (ehkki on ka kokkupuutepunkte) – on päris palju selle ala inimesi, kes LLM-e õigeks tehisaruks ei peagi. Nii oligi, et kogu arutelu hajus ära liiga laiale alale ning lõpuks eriti kuhugi konkreetsesse punkti välja ei jõutud.

Ise tõstatasin privaatsuse ja hariduse teemad, millest teine jäeti täiesti arutelust kõrvale – minu arust on see vaat et kõige põletavam probleem ja seda just prof. Kruusmaa mainitud pöördumatuse tõttu. Suur osa inimestest suudab teadmisi omandada eeskätt nooruses – ja kui keskkooli- ja ülikooliaastad mööduvad pöidlaid keerutades (ei pea siin silmas mitte jõudeolekut, vaid nutiseadme näppimist, eeskätt LLM-ide kontekstis) ja enda pähe ei kogune eriti midagi, olemegi saanud hariduse mõistes kadunud põlvkonna.

Kui see piirdub mõne aastakäiguga, on see ehk veel ületatav – aga kardetavasti ei piirdu. Praegu on oht, et vähemalt 5-6 aastakäiku on enda tuleviku pöördumatult ära rikkunud – erandiks on vaid need vähesed, kes õpivad juba põhikoolis iseenda tuleviku nimel, mitte vanemate, õpetajate jt jaoks.

Lõpetuseks: tegelesin bussiga vanalinna kohale sõites natuke ühe sotsiaalmanipulatsiooni alla käiva tegevusega ehk üleõlapiilumisega. “Ohver” oli üks noorhärra, tõenäoliselt kesklinna gümnasist. Keerutas enda nutika kohal agarasti pöidlaid, ekraanil vaheldusid üks veidrate videodega sotsiaalvõrgustik (tõenäoliselt TikTok), riidepood (Zalando äkki) ja ChatGPT, kust pidevalt midagi küsiti. Kusjuures ka vaheldumine käis ca 10-20 sekundiliste intervallidega.

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka.
– Juhan Liiv

Mõtlemiseks

Leidsin Postimehe kommentaariumist huvitava viite – üsna värske lugu professor John Lennoxilt. Väga hea mõtteaine, sobib ka ülestõusmispühadesse.

Muuhulgas räägib ta viiest märgist, mis iseloomustasid N. Liitu enne selle kokkukukkumist ja mis on kõik väga selgelt nähtaval praeguses läänemaailmas. Nendeks on (minu tõlkes)

* tõe teadlik moonutamine, ideoloogia valitsemine tõe üle
* hariduse asendumine indoktrineerimisega, argumenteerimise asendumine vooruspoosetamisega1, tabuteemade kasv
* perekonna lagundamine
* transtsendentsuse kadumine (inimene ise on kõige ainus mõõt)
* üksikisiku moraalse vastutuse kadumine

Tõsi, kui päris aus olla, siis siinkirjutaja arvates iseloomustasid need märgid toda riiki algusest peale (kogu marksistlik umbluu põhineb nendel) ja see püsis suurema osa XX sajandist – seega võib ka praegune ärklemine Läänes jätkuda veel aastakümne või paar. Aga kokku kukub see niikuinii.

1 Mulle täitsa meeldib see hiljaaegu meedias väljapakutud eestikeelne vaste ingliskeelsele fraasile virtue signalling 🙂 . Tähendab siis olukorda, kus inimene üritab näidata end valitsevaid norme maksimaalselt järgivana ja teha isegi rohkem, kui nõutakse (vanasti öeldi ka “püham kui paavst ise”). Tegelikult on aga eesti keeles selle vasted juba vanast ajast olemas: “vagatsemine” ja “võltsvagadus”.

ITSPEA ja Eden’s Bridge

ITSPEA e-kursus lahkas täna professionaalsuse teemat ja arutas kõrg- ja kutsehariduse ning sertifikaadiprogrammide erisusi. Vähemalt natuke vanem seltskond suutis päris hästi ka enda kogemust peegeldada.

Aga lugemise-kirjutamise kõrvale tuleb muusikat ka kuulata. Suurele neljapäevale sobivalt tuleb seekord midagi rahulikumat kristliku muusika poole pealt. Kui üldisemalt jääb keldi muusika buum kusagile eelmise sajandi üheksakümnendatesse, siis kirikusse jõudis see väikese nihkega ja koos ajaloolise keldi kristluse taasavastamisega – lisaks muusikale ka liturgika, sümboolika ja veel mõnes muus vallas. Üks teerajajaid oli siin juba varem kuulatud iiri bänd Iona.

Inglismaalt pärinev Eden’s Bridge sai alguse 1993. aastal lauljast ja multiinstrumentalistist õe-venna Sarah ja Richard Lacy jämmimistest koos sõpradega (kellest üks oli juba varem päris kuulus – pärast Ionast lahkumist maandus sellesse punti veel paljude teistegagi koos mänginud löökriistamängija Terl Bryant). Spotifys on saadaval nende EMI firma alt ilmunud kuus albumit, hilisemaid paraku ei ole – aga kuulame siis neid kuut. Või siiski viit – “Irish Christmas” oleks ülestõusmispühadeks natuke liialt veider repertuaar.

Kronoloogiliselt esimene on 1995. aasta Celtic Worship, kus on kõrvuti mitmed kristliku (pop)muusika klassikud (“Awesome God”, “Lamb of God”), vanad tuntud kirikuhümnid (“Be Thou My Vision”) ning ansambliliikmete omalooming – kõik esitatud Clannadi ja Iona sarnases modernkeldi võtmes (eraldi tõstaks esile Terl Bryanti löökpillipartiid – need on enamat kui lihtsalt n.ö. trummilöömine, andes selgelt omaette osa kogu kõlapildist). Mõnes loos mõjub see veidi võõrana (kasvõi avalugu, Rich Mullinsi “Awesome God”, mis mõjub veidi kunstlikult – ehkki alguse madal vilepill on ilus, seda mängib juba Ionast tuttav Troy Donockley), kuid suur osa lugudest on sellises vormis väga kenad.

Ehk enim meeldivad Twila Parise “Lamb of God” (David Birdi naturaalkitarr alguses on äärmiselt kena), Daniel Iversoni “Spirit of the Living God” (seda olen ka ise palju mänginud; õigesti mängituna suudab see lugu kuulaja väga kaugele kaasa viia – siin on seda väga hästi tabatud, Sarah’ hääl koos rataslüüra ja vilepilliga on imeline kooslus) ja lõpus olev klassikaline “Ole mu nägemus” ehk “Be Thou My Vision”. Omaloomingust ehk “Into the Light” (huvitav on lõpus tulev pikk bluusilik kitarrisoolo), kuid ka teised on head. Ahjaa, siin on ka see lugu, millest Petra omal ajal staadionihümni tegi – Pete Sanchez Jr-i “For Thou O Lord (“I Exalt Thee”), kuid siin on ka salmiosa olemas.

Veidi hiljem (huvitaval kombel pakutakse eri kohtades veebis aastaid 1996-98) ilmus Celtic Psalms, mis oli tegelikult see plaat, mida neilt kunagi esimesena kuulsin. Enamik on siin omalooming, erandiks on väga paljudes eri esitustes kuuldud “El Shaddai”, algselt Michael Cardi lugu. See on veidi mõtlikuma alatooniga plaat kui eelmine (sarnaneb rohkem Iona omadega; hea näide on “He Will Never Be Shaken”), ehk ainus selge erand on vahvalt rõõmsameelne, bodhranirütmiga “Shout for Joy”, kus David Bird näitab ka naturaalkitarril kiireid näppe (häid elektrikitarrisoolosid on kummalgi senikuulatud plaadil üksjagu). Eraldi võiks välja tuua, et siinsed laulutekstid pärinevad plaadi pealkirjale kohaselt üsna otseselt Piibli Laulude raamatust – kõige puhtam näide on väga ilusa meloodiaga klassikaline kirikulaul “Psalm 23”.

Edasi tuleb jällegi küsitava aastaarvuga (1998 või 1999) Celtic Lullabies. Huvitav, et puhtaid unelauluplaate polegi seni vist kohanud… Algab kohe tuntud Brahmsi “Hällilauluga” – aga sinna on lisatud ka hoopiski minoorsed vaheosad. See plaat kõlab võib-olla veidi enyalikumalt kui eelmised (eriti lõpulugu “Stealing Our Senses Away”), kuigi Sarah Lacy on häälelt pigem metsosopran (Enya on hullult suure hääleulatusega, aga selle “keskpunkt” on ehk natuke kõrgemal) ja seaded pole nii poleeritud, ka on siin otsest keldi elementi ehk mõnevõrra vähem (erandiks on pikk ja mõnevõrra keerukam “May the Angels”, kus kuuleb taas Troy Donockley madalat vilepilli). Aga kena kuulamine on, ja üldse mitte ainult magamajäämiseks (võib-olla sobib veel üheks paralleeliks “Norra ööbik” Sissel Kyrkjebø). Lõpuosa on küll pigem “Psalmide” sarnane mõtlik muusika, mitte päris unelaulud – võib-olla “meditatiivne” oleks sobiv omadussõna.

Järgmisena tuleb Spotifys Celtic Reflections on Hymns ehk siis nime järgi klassikalised kirikulaulud keldilikus kastmes. Kohe alguses tuleb juba varasemast tuttav “Be Thou My Vision”, seejärel terve rida tuntud kristlikke klassikuid. Sarnaselt esimese albumiga võiks öelda, et osa sobib keldi stiiliga hästi, mõni aga läheb lappama (“Here is Love” on üks näide – ilus lugu, aga selle seade meetrum lihtsalt ei sobi).

Ehk ongi kõige keerulisem teha mingis kindlas (ja omanäolises) võtmes ära just neid lugusid, mis on kõigile tuttavad? Kui tuttavas seades teha, jääb igavaks, kui aga harmooniaga midagi tõsisemat ette võtta, hakkab laiem publik ruigama… Siin on see probleem päris mitme looga. Ja “Sanctus” kõlab juba natuke nagu Enigma või Era… Võib-olla parim lugu siit plaadilt (jättes korratud BTMV kõrvale) on “Eternal Father”, ehkki meloodialt on see jällegi liialt sarnane varasema Twila Parise looga (“Lamb of God”). Ka järgmine lugu “Just as I Am” annab lootust, et bänd ei püüa enam iga hinna eest originaalne olla. Siis aga tuleb taas veidraks keeratud “Amazing Grace”. Lõpulugu, ilus ja klassikaline “Abide With Me” ei suuda varasemat ülepingutamist enam maha kustutada. See on vist nende kõige nõrgem album, põhjuseks ilmselge ülemõtlemine.

Järgmiseks tuleb Celtic Worship 2 (aasta on taas vaieldav, kusagil sajandivahetuse kandis). Kohe avalugu “I Will Change Your Name” paneb kõik õigele kohale tagasi – Sarah’ hääl (koos vahepealse mitmehäälse taustaga), Troy Donockley vilepill ja Terl Bryanti äratuntav rütmipulss, igasugu vigurdamisi meetrumi ja harmooniaga pole üleüldse vaja. Selle järel on “New Land” David Birdi kitarriga (väga ilus on ka Jon Large’i pehme bassipartii). Ja nii edasi. Võib-olla ehk Pete Seegeri “Turn Turn Turn” (sarnaselt esimese plaadiga on siingi nii kavereid kui originaalmaterjali, viimane siiski domineerib) on originaaliga võrreldes nihkes meetrumiga, aga erinevalt eelmise plaadi lugudest kõlab see hästi. Hästi on õnnestunud ka Brian Doerkseni “Refiner’s Fire” (mida me kunagi “Taevateega” Olevistes kaverdasime…) – eripärane vaatenurk on olemas, samas on laul ise jäetud selgelt äratuntavaks. Veel üks hea kaver on Danny Danielsi “Holiness” – üldse tundub, et sel plaadil on kõige paremini õnnestunud just laenatud lood.

Üks veider asi on lõpu eel tuleva looga, mille pealkirjaks on märgitud “I Cannot Tell” ja autoriteks bändiliikmed, kuid originaalne on vaid tekst, viis on vana ja klassikaline “Danny Boy”… Kuid selgus, et “Danny Boy” tekst on (sarnaselt mitmete vanade keldi lugudega) varasema viisi peal, mille nimeks on “Londonderry Air” ja millele ongi tehtud tekstina nii “Danny Boy” kui “I Cannot Tell” ja veel mitmed teised. Eelviimasena tuleb siin veel üks kirikuklassik, “Püha, püha, püha” ehk “Holy Holy Holy”, jällegi õnnestunud arranžeeringuga (David Bird on vist Totost Steve Lukatherilt kitarri laenanud…). Ja plaadi lõpetab “When Grace Abounds”, mis on üks parimaid nende endi lugusid. Seega õnneks lõpetati eelmise plaadi ülemõtlemine ära ja tehti väga hea album.

Ja täna viimaseks siis Celtic Journeys 2000. aastast. See on esimene album, kus Eden’s Bridge kõlab juba nagu (folk)rokibänd – kohe avaloo “Picture Me” pimesi kuulamisel oleks Ionat pakkunud, mingi paralleel tekib ka The Corrsiga (sarnane riff – enne seda plaati pole vist see bänd viiulit kasutanudki). Kohati võiks isegi progeroki mõjusid ära tunda (“More Than This”), varasem mõtlik stiil on siiski paiguti ka olemas (“Hear Me, See Me” ja võib-olla siinkirjutaja lemmikuna siit plaadilt lõpulugu, kena klaveriballaad “O Little Heaven”). Üldiselt on ühtlaselt hea kuulamine, aga see plaat on päris tublisti varasematest erinev.

Kunagi võib siit edasi kuulata, kui bänd edasi tegutseb ja uuem materjal ka Spotifysse jõuab. Igatahes oli jälle täitsa mõnus kuulamine. Järgmisel nädalal võtab jälle midagi traadisemat.

Veel üks hooajaalgus

Sedakorda siis kondimootoriga. Tegelikult käis Sinine Krants Veloplusis hoolduses ära juba üle nädala eest. Aga juba pikemat aega keerles peas mõte midagi muud proovida – eriti kuna viimastel aastatel on Saku ring üheks peamiseks treenimiskohaks saanud. Ja nii sai soetatud juurde ka Must Krants. Sihuke:

Must Krants

Kui Sinine Krants on segu maastiku- ja linnarattast, siis Must Krants on peene ameerikakeelse nimega gravel bike ehk maantee- ja maastikuratta segu. Kunagi vene ajal olid sellised “Spordi” ja “Turisti” nime all, endalgi oli aastaid üks selline. Passi järgi on Krants Merida Silex 7000 ehk küllaltki viisakas riistapuu (õnnestus saada eelmise aasta mudel soodsama hinnaga).

Poest kojusõit oli päris mõnus, ehkki sõiduasendiga tuleb harjuda (ka ülemistest pidemetest hoides on rohkem ees kui varem) ja ühte (raskemat) käiku oleks veel tahtnud (sama oli ka eelmise rattaga). Aga käiguvahetus otse käepidemelt, ketaspidurid ja süsinikraam (kõvasti kergem, kuid tõenäoliselt ka õrnem kui alumiinium) annavad sõidule juurde küll.

Nüüd peab vaatama, kas jätab paralleelselt kaks ratast (mõne koha peal võiks sinisel ka praegu eelis olla) või leiab vanemale Krantsile uue kodu. Peab natuke pikemalt katsetama.

ITSPEA ja Whitesnake, 2

ITSPEA tegelased jätkasid enda juurast läbinärimist – täna tuli hakata natuke paremini orienteeruma tarkvaralitsentsides. Õnneks aga foorumist nähtub, et päris paljud hakkasid kaasa mõtlema.

Whitesnake’i kuulamine aga jätkub 1987. aasta albumiga, millel õiget nime ei olegi ja mida tuntakse seetõttu kas bändinime või aastaarvu järgi (Spotifys on saadaval selle plaadi 2018. aasta remaster). Kuid see oli tõsine pomm – lõpuks ulatus läbimüük 8-kordse plaatinanormini. Mõned lood on varasemate uusversioonid (siin on nüüd siis “Here I Go Again”-is “hobo” asemel “drifter”…), kuid siin keerati saund üksjagu teistsuguseks – selle taga oli suuresti kitarrist John Sykes, kes oli muusikuna küll tipptase, kuid suutis David Coverdale’iga niimoodi kaklema minna, et too viimaks peale albumit terve bändi lihtsalt lahti lasi. Aga terve see plaat on hea – poleeritud 80-ndate hair metal, sekka mõned pehmemad raadiohitid (“Here I Go Again”, “Is This Love”). Võib-olla kõige põnevam on kolmas, “Still of the Night” – queenilikult mitmeosaline ja erinevate värvingutega rokklugu. Nii et kaheksamiljoniline müüginumber ei ole üldse ime – päris paljud on nimetanud seda tolle ajastu üheks parimaks esindajaks (kuigi päris palju on ka märgitud, et enamik lugusid on “nagu juba kusagilt kuuldud” – sedasorti muusika klišeesid on siin tõesti palju, aga vähemalt oskavad Coverdale ja Sykes neid hästi kasutada).

Kaks aastat hiljem ilmus Slip of the Tongue. Vahepeal oli jälle jama kitarristidega – Sykesi asemele võetud ja eelmise plaadi tuuril mänginud Vivian Campbell (hilisem Def Leppardi liige) läks minema, kuna tema naine suutis Coverdale’i tollase pruudiga raksu minna ning järgmisena bändi tulnud Adrian Vandenberg (tegelikult hollandlasena on tema pärisnimi Adriaan van den Berg) maadles mingi käehädaga. Nii võeti siia plaadile appi üks tõsine virtuoos: Steve Vai. Album osutus aga läbimüügi osas pettumuseks ja sai ka kriitikutelt nahutada, nii et lõpuks otsustas Coverdale kogu bändile joone alla tõmmata (isegi esinemisriided andis kõik enda assistendile ära).

Aga plaat ei ole tegelikult halb (siin on omanäolisust tublisti rohkem kui eelmises) ja tegelikult on see ainus Whitesnake’i album, mis ühe riigi (Soome) edetabelis esikohale tõusis. Kohe alguse nimiloos on kitarristivahetus selgelt kuulda, see on USA lääneranniku ja mitte inglise kitarrisaund – aga Steve Vai suudab siin ka päris hevilikku saundi lasta (hea näide on “Judgement Day”, samuti on huvitav võrrelda tema esitust 1980. aasta plaadi uusversioonis “Fool for Your Loving”, kus harmoonia on ühes ja saund teises stiilis). Kaks lugu kajastavad Coverdale’i (järjekorras teist) abielulahutust modell Tawny Kitaenist – üsna kibe “Now You’re Gone” meenutab veidi Karavani versiooni Huey Lewise “Do You Believe in Love”-ist (“Ma ei usu enam armastusse”), kohe järgnev “Kitten’s Got Claws” on aga kiuslik-humoorikas eksile ärapanemine (pealkiri viitab tolle perekonnanimele). Isegi Steve Vai kitarr kõlab nagu kassikräun… Pehmema poole pealt on aga päris kena raadiolugu “The Deeper the Love” – laul ise on jällegi “kusagilt juba kuuldud” (Police’i “Every Breath You Take”, Alison Moyet’ “Weak in the Presence of Beauty” jne), aga Coverdale’i esitus annab kõvasti juurde. Ja ehk parim lugu plaadil on viimane, “Sailing Ships” – suuremas osas mõtlik ballaad ainult Steve Vai elektrikitarri saatel (väga huvitava saundiga), lõpuosas tuleb “pauer” juurde ja Vai näitab soolos enda näpukiirust.

Whitesnake tuli sisuliselt uuesti kokku alles aastate pärast ning järgmine album Restless Heart ilmus 1997. aastal (Spotifys on 2021. aasta remix). Algselt pidi see olema Coverdale’i sooloplaat, aga produtsendid soovitasid bändinime alt avaldada. Kitarri mängib Adrian Vandenberg ning kõlalt on see jälle sarnasem varasemate albumiga. Iseenesest on see täiesti hea bluus-/hardroki plaat (stiililt meenutab natuke Aerosmithi, keda kuulaks millalgi tulevikus siin ka; veel üks paralleel oleks Europe’i “Last Look at Eden”, eriti loos “Crying”), aga nagu mitmed teisedki on öelnud, natuke… väsinud. Endale meeldivad enim seesama “Crying”, lõpubluus “Woman Trouble Blues” (Coverdale teeb seal vägevat häält) ning “Take Me Back Again”, mis on segu bluusist ja hardrokist ning kõlab kohati, nagu oleks Jon Lord enda hammondoreliga tagasi tulnud; pehmema poole pealt on head üsna klassikaline Whitesnake’i ballaad “Don’t Fade Away”, “Too Many Tears” (huvitaval kombel on siin refrään ja salm justkui eri lauludest pärit) ja Darius Ruckerit (Hootie & The Blowfish) meenutav “Your Precious Love”.

Järgmine album tuleb samuti päris pika aja pärast – 2008. aasta Good to Be Bad. Sellest tehti 2023. aastal uus remix-versioon Still… Good to Be Bad ning Spotifys on saadaval ainult see (põhineb originaalalbumi laiendatud Jaapani-versioonil). Siin on põhikitarristiks võetud Dio kitarrist Doug Aldrich ning teiseks Reb Beach. Kahe kitarri saundi on kuulda kohe avaloost alates, sellisena meenutab see veidi Def Leppardi kõla (aga muidugi ilma Rick Alleni elektritrummideta). Ilmselt on kõige täpsemaks žanrimääratluseks klassikaline hardrokk (ning taas tuleb tugev paralleel samuti kaht kitarristi kasutava Gotthardiga – selle plaadi puhul juba tekib küsimus, kumb kummalt malli võttis; hea näide on “All I Want All I Need”). Esimene ballaad (“Summer Rain”) tuleb alles kaheksandana ja meenutab taas Hootie & The Blowfishi (algus on väga sarnane nonde looga “Let Her Cry”).

2011. aasta Forevermore tehti sama koosseisuga kui eelmine plaat ning kõlab suuresti samamoodi – klassikalise raskeroki võtmes (bändi õnneks on sedalaadi muusika tegijaid ajapikku vähemaks jäänud, ilmselt hinnatakse elusolevaid “saurusi” sellevõrra enam). Enda lemmikud on pauerballaad “Easier Said than Done” klassikaline rokiballaad “Fare Thee Well” (traadilood on ka head, aga need on natuke ühte nägu – ilmselt seetõttu, et paljud on otseselt 12-taktilise bluusi peale tehtud).

2015. aastal ilmus The Purple Album, mis pani kokku Coverdale’i kaks bändi – ports Deep Purple’i lugusid Whitesnake’i esituses. Kahjuks seda albumiversioonis Spotifys ei ole, on olemas plaadituuri kontsertsalvestus 2018. aastast, kuulasin seda. Doug Aldrich lahkus bändist peale eelmist albumit ja uueks kitarristiks Reb Beachi kõrval sai Joel Hoekstra (nime järgi otsustades teine hollandi päritolu kitarrist Whitesnake’is). Igatahes said nad ette päris suured saapad (sh Ritchie Blackmore’i omad), aga tundub, et suutsid need ära täita. Alguse “Burn” on igatahes tõsine tulevärk ja nii jätkub see kogu plaadil – ja isegi kui juba pealt kuuekümnene Coverdale mõne musta noodi võtab, ei riku see üldpilti, publiku kaasaelamine on selgelt tuntav. Ja kui siinkirjutaja väga Deep Purple’i fänn ei ole, siis sellises kastmes kuulamine andis täitsa mõtte ka originaalid ette võtta. Kui see plaat tekitas seinast seina arvamusi, siis siit tuleb küll positiivne.

Ja Whitesnake’i viimane stuudioalbum 2019. aastast (2025. aastal teatas Coverdale viimaks pensileminekust ja saatis bändi laiali) on Flesh & Blood. Põhitegijate vanusest hoolimata on see täiesti korralik plaat – nagu mitmetel varasematel, on siin kõrvuti bluusisegused traadikad ja kergemad raadiolood, viimastest ilmselt meeldib enim “When I Think of You (Color Me Blue)”. Natuke tekib paralleel Meat Loafi viimaste albumitega – isegi väga head rokihääled jäävad paraku lõpuks vanemaks ja ehkki mõlemad suutsid täiesti korralikke esitusi teha karjääri lõpuni (ka siin plaadil teeb ta veel mõneski loos päris kõva häält), ei olnud see enam päris seesama. Selles mõttes oli Coverdale’i “pillide kottipanek” eelmisel aastal täitsa mõistlik.

Jälle üks pikaealine bänd läbi kuulatud. Järgmiseks korraks vaatab uuesti midagi pehmemat.

Hooaeg läks lahti

… ja Kullionu kolis talvekorterist koju tagasi. Sel korral ei olnud kevadist harjumist peaaegu üldse vaja, ehkki tegin kindluse mõttes Kassi tänava umbsopis paar kaheksat – sõitmine tuli kohe meelde. Tegin Tammsaare tee ja Pärnu mnt kaudu väikese linnaringi ka, liikluses polnud samuti probleeme.

Eks siis näeb, kas sel aastal saab juba veidi suurema läbisõidu. Ees ootab ka esimene veidi suurem hooldus (4000 km peal), aga see lubati jätta järgmisse talveperioodi.

Kullionu 2026Kullionu koos naabriga

ITSPEA ja Whitesnake, 1

ITSPEA tudengid jõudsid täna juurateemadesse. Nagu juba viimasel ajal tavaks, on need paljudele üsna võõrad – ollakse harjutud “juristide jura” lihtsalt eirama. Aga suurem osa suutis siiski end materjalist läbi närida.

Taustamuusika tuleb sedakorda siis rokilikuma rea pealt, küll sealtsamast Inglismaalt ja bänd on peaaegu sama pikaealine kui eelmine kuulamine ehk Steeleye Span.

Whitesnake’i puhul oli esmalt olemas juba tuntud laulja (David Coverdale seisis 1973-76 nii kõva bändi kui Deep Purple’i eesotsas) ja bänd sai alguse tema saatepundina (alguses nime all David Coverdale’s Whitesnake). Kust nimi pärineb, selle kohta on n+1 eri teooriat – ise oleks pakkunud anglosakside sümbolina kasutatud valget lohet, osa aga viitavad Coverdale’i varasemale albumile “White Snake” ja Coverdale ise… Ütleme siis nii, et see sell on läbi aegade mõelnud päris sageli tolle teise peaga (vähemalt enda lavapersoonina) ning korra oli ta maininud, et nimi viitab tema enda tublile vändale. Oijah… Aga seda ei saa küll keegi öelda, et Coverdale kehv laulja oleks.

Aga kui Deep Purple 1976. aastal esmakordselt laiali läks, jäi laulja ripakile ja pani viimaks uue pundi kokku. Ehkki alguses nimetati seda tema enda järgi, ei olnud tegemist puhta saatebändi ega ka mitte algajatega (ehk kuulsaim oli Coverdale’i bändikaaslane Deep Purple’ist, klahvpillimängija Jon Lord – hiljem lisandus mitmeks albumiks ka trummar Ian Paice).

Esimese albumini Trouble jõuti 1978. aastal ning see oli mõõdukalt edukas (50. koht Briti edetabelis). Avaplaat on segu Purple’i ja isegi Zeppelini sarnasest oma ajastu bluusrokist ja kergemast otsast, mis meenutab kohati varajast Queeni (heaks näiteks on kolmas lugu “Lie Down”) või ka Totot (“The Time is Right for Love”). Huvitaval kombel on siia sattunud ka biitlite “Day Tripper” (mida iganes sellest pealkirjast ja tekstist siis välja lugeda). Äge tehniline tulevärgilugu on eelviimane, “Free Flight”.

Aasta hiljem ilmunud Lovehunter jõudis Briti edetabelis juba 29. kohale. Siin tehti palju lärmi plaadiümbrise ümber (sarnaselt Queeni singliga “Bicycle Race” oli siingi süüdi üks paljas pepu, mida siis erinevates kohtades rutati eri moel kinni katma). Siin kostab Coverdale’i hääl juba jõulisemalt välja (avaplaadil see eriti esile ei tõusnud) ning ka kitarrisoolod annavad aimu tulevasest staadionirokibändist. Teises loos “Walking in the Shadow of the Blues” on hästi esil ka Jon Lordi hammondorel, mis koos kitarride ja Coverdale’i häälega annavad kokku ägeda rokisaundi. “Help Me Thro’ the Day” on mõnus suitsune soul-bluusballaad (ja David Coverdale suudab siin hoopis teistsugust hääleregistrit kasutada kui tavaliselt). Plaadi teine pool on suures osas muhedad ivolinnalikud rokenrollid, mis suudavad ilmselt kontserdil rahva väga edukalt käima tõmmata – seega on see plaat väga vahvalt kirju kogum erinevat sorti rokkmuusikat (sarnanedes veidi Meat Loafi repertuaariga). Ja kõige lõpus on lühike ilus ballaad “We Wish You Well”, ideaalne kontserdilõpetaja. Ent pimesi kuulates paigutaks selle plaadi kuhugi hoopis hilisemasse aega kui 1979 – väga selge paralleel tuleb siin varem kuulatud šveitslaste Gotthardiga (ja siis meenub, et tolle solist Steve Lee oli suur Whitesnake’i fänn).

Veel aasta edasi tuleb Ready an’ Willing, mis hakkas juba tabelites tipu poole jõudma. Plaadi alguseots toob taas silme ette Gotthardi – viimased võtsid siit ilmselt ikka üksjagu malli (ja mitte ainult laulupartiide osas – ehkki Coverdale ja Lee kõlavad ka häälte poolest väga sarnaselt). Võib-olla parim lugu on siin pauerballaad “Blindman”, mis on tegelikult pärit Coverdale’i varasemalt plaadilt ja siin uuesti ära tehtud. See on aga tervikuna väga kvaliteetne rokiplaat ja võib-olla briti bändi kohta veidi üllatavaltki kõlab seal endiselt päris tugev bluusinoot (“Love Man” ongi klassikaline traadibluus) – aga see ei ole enam Purple’i/Zeppelini ajastu, vaid selgelt uue kümnendi muusika.

1981. aasta Come an’ Get It jõudis Suurbritannia teiseks albumiks ja müüs plaatinanormi jagu. Stiililt on see küllaltki sarnane eelmisega, aga mõnevõrra ehk üksluisem – ilmselt kõige tuntum lugu on kolmas, “Don’t Break My Heart Again”, mis on pigem pop-hardrokk. See on sedalaadi rokk, mida vaataks-kuulaks väga hea meelega kontserdil – plaadilt kuulates jääb justkui midagi puudu. Siiski, mõnusalt vahetu lugu on Jerry Lee Lewist meenutava algusega “Wine, Women an’ Song”, tõsine heatujumürtsukas.

1982. aasta album Saints & Sinners algab jälle üsna eelmise plaadi stiilis – mõnus, hea vungiga bluusrokk (kohati võiks paralleeliks tuua isegi eestimaise Ultima Thule), aga natuke ühetaoline. Kolmas lugu siiski juba eristub – see on taas täistambiga heatuju-rokenroll “Bloody Luxury” (paralleeliks sobib Meat Loafi lauldud “Mercury Blues”, millele keeras omal ajal euroopaliku vindi peale põhjanaaber Pave Maijanen, lauldes seal “Pitää saada BMW” – Mercuryt automargina ju siinkandis ei teata, bemmi seevastu teavad kõik). Esimese plaadipoole lõpetab Coverdale’i abielulahutust peegeldav “Crying in the Rain” (ei ole sama lugu, mis A-hal), teist poolt aga alustab üks bändi suuremaid hitte. “Here I Go Again” on taas muust selle albumi kraamist üsna erinev, Hearti meenutav (vrdl “What About Love”) segu popist ja raskerokist ning väga kaheksakümnendate hair metal. Kusjuures algses albumiversioonis on vaikne klahvpilliosa pikem ning Jon Lordi mängituna ka teistsuguse saundiga kui hilisemas raadiovariandis. Ja muidugi see “like a hobo” tekstis, mis hiljem muudeti “like a drifter”-iks, kuna tollal peljati, et publik kuuleb seal üht teist sõna… Tagapool on veel üks Meat Loafi stiilis heatujulugu, “Rock an’ Roll Angels” (vrdl “Rock’n Roll Dreams Come Through”).

Ja täna viimasena kuulatav Slide It In – aasta oli vahele jäänud, plaat ilmus 1984 ja oli ilmselt üks edukamaid, jõudes edetabelitesse enamikus Euroopa maades ning ka USA-s. Muidugi vaieldi kohe igal pool selle üle, mida albumi pealkirja (ja nimilooga) ikka mõeldud oli (Coverdale muidugi keeras veel vinti peale märkusega, et plaat ongi mõeldud postitantsuks…). Suurem osa lugudest istub kahe varasema stiili (karusem bluusrokk ja heatujulood) vahele, meenutades Def Leppardit natuke hilisemast ajast (“Give Me More Time” kitarrikäik aga kipub hoopiski meenutama AC/DC “Highway to Hell” oma). Kui eelmisel plaadil oli selgelt erandlik “Here I Go Again”, siis siin on peaaegu samaväärne hitt “Love Ain’t No Stranger”-i näol. Plaadi teine pool kisub taas veidi üheülbaliseks (justkui kuulaks pikalt üht ja sama lugu – või äkki oligi Coverdale’il postitantsu osas tõsi taga…?), õnneks on viimaseks jäetud heatujurokker “Guilty of Love”. Kohe peale albumi salvestamist lahkus bändist Jon Lord, kes läks tagasi uuesti kokkutulnud Deep Purple’isse.

Jätkab nädala pärast.

ITSPEA ja Steeleye Span, 5

ITSPEA kursus näris täna netiketti ehk võrguviisakust. Mine võta kinni, kas süüdi oli 13. ja reede või miskit muud, aga osadel jäi seekord kirjutamata. Loodetavasti uuel nädalal läheb paremini.

Aga paralleelselt toimus Steeleye Spani albumiterea lõpuosa kuulamine. 2013. aasta Wintersmith põhineb Terry Pratchetti samanimelisel raamatul. Pratchett ei ole mulle kunagi eriti istunud, aga see album on päris hea. Pigem isegi progerokk kui folk (eriti nimilaul), samas on ka tavapärasemat Steeleye Spani (ballaadilik “The Good Witch”, kus on kuulda ka Pratchetti vahelugemisi, ja hoogsam “The Band of Teachers”). Huvitavaid lugusid on teisigi, näiteks “Hiver”, “Fire & Ice” ja eriti lõpus olevad “Ancient Eyes” ja “We Shall Wear Midnight” pehmema ning “The Dark Morris Tune” traadipoole pealt. Viimane kõlab natuke nii, nagu oleks Curly Strings hakanud Manowari mängima; “We Shall Wear Midnight” on aga vist üldse ainus puhastverd klaveriballaad sellelt bändilt, väga ilus pealegi (klaverit mängib ilmselt siit plaadilt bändi lisandunud Julian Littman).

Kolm aastat hiljem, 2016. aastal tuli välja Dodgy Bastards. Enne jõudis ära minna kauaaegne viiuldaja Peter Knight ja asemele tulla Jessie May Smart, nii et siin on taas kaks naishäält. Repertuaar on aga taas “tagasi juurte juurde” ehk noodsamad hoogsate viiside ja koledate tekstide kombinatsioonid. Avalugu “Cruel Brother” on ligi kaheksaminutiline, aga ei mõju üldse nii pikana. “Boys of Bedlam” on taas midagi Metsatöllu folkhevi sarnast (seal võiks osa värsse isegi räpi alla liigitada, nii et ka nu-metali element on sees). Edasi tuleb üsnagi n.ö. tavapärane kuulamine, kuni tuleb instrumentaalne nimilugu, mis on taas selle bändi üks parimaid – tõsine rokkimine, kus viiul peab ägedat tulevärgiduelli kitarri ja trummidega. Enne lõppu on veel “Bad Bones”, mis on jälle korralik jupp progerokki (ja jälle koos räpiga). Ja viimaks teine, ballaadilik osa pikast kahe poolega lõpuloost, kus on taas üks selle bändi jaoks haruldane komponent – fretless-basskitarrisoolo, lisaks kuuleb seal ka korralikku roki-soolokitarri.

2019. aastal sai bänd 50-aastaseks(!) ja välja lasti vastava nimega plaat Est’d 1969. Algus on kohe klassikaline, parimate albumite stiilis – “Harvest” on taas üks neid lugusid, kus on kõik selle bändi parimad komponendid sees (rokirütm, viiul ja mitmehäälne vokaal), igatahes siit see bändi vanus küll välja ei paista (ja üle seitsmekümnese Maddy Priori oma ka mitte). Teises loos “Old Matron” mängib külalisena flööti Ian Anderson (tõenäoliselt ikka tavapäraselt, ühel jalal seistes) ja see kõlabki suuresti nagu Jethro Tull. Kolmas, “January Man” on pigem kantri, aga väga hea selline – ja Maddy Priori vanusega veidi madalamaks jäänud hääl sobib siia suurepäraselt (veel üks lugu, kus see hääl väga hästi välja tuleb, on “Mackerel of the Sea”). Ja tegelikult on terve see album korralik kräu (heas mõttes – kasvõi vägev kitarrisoolo loos “The Cruel Ship’s Carpenter” või ka kohe sinna järele tulev “Domestic”), mitte mingisugune vanurite värk. Väga korralik (roki)plaat, mille lõpetab a cappella “Reclaimed” – ning ka see kõlab nagu parimatel päevadel.

Ja viimaks seni viimane album 2025. aastast, Conflict. Ning rokkimine jätkub kohe avaloos “Over the Hills and Far Away”. Ei, see ei ole Gary Moore’i samanimeline hitt, vaid pigem ehk Runrig – korralik, hea vungiga traadi-folkrokk (ning see mitmehäälne kitarrisoolo ei jää Gary Moore’ile palju alla). Lisaks traadile tasub siingi kuulata a cappella lugusid – “Dogs and Ferrets” ja eriti “I Am an Oak Tree”. Võib-olla parim lugu siin plaadil on aga tõepoolest kummituslik “Ghost Ship”. Lõpulugu “When All the World Was Young” kõlab väga Iona moodi. Ja Maddy Prior on sellel plaadil 77-aastane… Täiesti uskumatu. Ja on täiesti võimalik, et see punt teeb veel albumi ka 80+ vanuses.

Kokkuvõtteks: huvitav bänd ja täitsa tore kuulamismaraton (need erinevad teemad ja taustad olid põnev uurimine). Ühelt poolt tuleb tunnistada, et varasemast teadaolnud materjali ei suutnud ülejäänud plaadid seekord päriselt ületada, “All Around My Hat” jääb endiselt selle bändi tipuks. Teisalt aga on rokkivad viimased albumid suurepäraseks tõestuseks bändi (ja selle liikmete) uskumatust pikaealisusest.

ITSPEA ja Steeleye Span, 4

ITSPEA tööde lugemine jätkus täna infoühiskonna ja digiaediku teemadega. Et hommikul tuli TLÜ-s käia, siis jäi lugemine taas õhtu peale – õnneks seekord sai küllaltki mõistliku ajaga tehtud.

Nelja aasta pärast peale eelmist (2004) ilmunud plaadil They Called Her Babylon laulab jälle Maddy Prior, trummi lööb Liam Genockey ja bassi mängib üle pika aja jälle Rick Kemp. Avalugu “Van Diemen’s Land” meenutab bändi paremaid aegu, “Samain” on korraliku progeintroga ja hea minekuga folkrokk – terve see plaat on laulude mõttes uus hingamine. Mingid tegelased leidsid, et seltskond hakkab vanaks jääma ja ei laula enam nii hästi kui varem – mina seda küll ei ütleks, ise pakuks seda siiani paremuselt teiseks plaadiks kohe “All Aroundi” järel. “Mantle of Green” on väga ilus klassikaline ballaad ja Maddy hääl seal küll mingit vananemist ei näita. Huvitava vormiga on “Bede’s Death Song” – see on vaid 41 sekundit pikk ja lähtub 7.-8. sajandil elanud munga ja õpetlase Bede poolt tema surivoodil kirjutatud värsist. “Diversus and Lazarus” on veidi queenilikult kirju progelugu, mille aluseks on taas Piibli lugu, seekord vaesest Laatsarusest ja rikkast mehest. “Si Begh Si Mohr” pealkiri on siin plaadil muide ilmselt valesti kirjutatud – see on väga kena iiri viiulivalss, aga iirlased kirjutavad seda “Si Bheag, Si Mhór”.

Samal 2004. aastal ilmus ka talvine album Winter – suur osa materjalist on jõuluteemaline, aga siin on ka üks spirituaal (“Blow Your Trumpet Gabriel”) ja kolm bändi enda lugu, mis on pigem paganliku taustaga (näiteks “Unconquered Sun” viitab vanarooma päikesekultusele). Üldiselt täiesti mõnus kuulamine, eriti avalugu “The First Nowell” (hästi palju eri variantides kuuldud), a cappella “Bright Morning Star”, samuti hea vokaaliga “See, Amid the Winter’s Snow” (seda vana jõuluhümni võiks kunagi ka ise proovida töödelda) ja muidugi veel üks jõuluklassik “Hark! The Herald Angels Sing”. “Good King Wenceslas” lõhnab isegi kergelt pungi järele. Klassikaline jõulumaterjal on lihtsalt nii positiivne kraam – järgmisel jõuluhooajal on teada, mida tuleks autos käiamiseks võtta. 🙂

2006. aasta Bloody Men algab üsna hardrokilikult – tegelikult aga on “Bonny Black Hare’i” traadiallikaks mitte kitarr, vaid Peter Knighti elektriviiul. Järgnevad aga pehmemas võtmes lood – kuni tuleb “Cold Haily Windy Night”, mis on taas folk-hardrokk (andes selle loo mõnele “karvaste” bändile, saaks korraliku hevi). “Demon of the Well” on isegi kerge Nirvana hõnguga. Plaadi teine pool räägib viieloolises laulutsüklis Ned Luddist, kes oli küll ilmselt väljamõeldud tegelane, kuid kelle järgi sai Inglismaal nime ludiitide ehk masinapurustajate liikumine (vaesed töölised pidasid kangastelgi ja muid masinaid süüdlasteks enda halvas olukorras).

Cogs, Wheels & Lovers aastast 2009 sarnaneb taas vanade albumitega – kõik lood on vanad rahvalaulud veidi tänapäevasemas kastmes. Hea vungilugu on kolmas, “Creeping Jane”, teine samasugune on lõpus veel ka “Madam Will You Walk” – ülejäänud plaat on pigem rahulikumapoolne, selline hea kvaliteediga tapeet.

Viimased paar albumit jäävad veel järgmiseks  nädalaks.