ITSPEA kursusel (mõlemas voorus, nii eesti- kui ingliskeelses) jõudsid sel nädalal esimesed aktivistid maksimumhinneteni. Kokku laekus 13 rühmatööd, nii et lugemist jätkus. Eestikeelne seltskond arutles täna turvateemadel.
Aga taustaks jätkub Bon Jovi, seekord albumiga Lost Highway 2008. aastast. Väga mõnus kantrirokialbum (salvestatud maailma kantripealinnas Nashville’is), ehkki kantrilood kipuvad olema kurva tekstiga ning siin ilmselt avaldas mõju see, et kaks bändiliiget parajasti lahutustega maadlesid. Igatahes see on taas üks bändi paremaid plaate – enda lemmik on siit konkurentsitult “(You Want to) Make a Memory”, Bon Jovi parimaid ballaade. See terve laulu kestev crescendo lööb selle loo ikka väga kõvasti pähe kinni. Meeldib ka üsna kuulsaks saanud popkantriballaad “Till We Ain’t Strangers Anymore”, mida aitab esitada kantridiiva LeAnn Rimes. Samuti “Whole Lot of Leavin'”, mis kõlab nii, nagu oleks Jon bändi vahetanud ja varase U2 etteotsa sattunud. Aga see on ühtlaselt hea album (erinevalt paarist eelmisest), kus pea igas loos on midagi kõrvajäävat – üks kahest-kolmest lemmikalbumist sellelt bändilt.
Aasta varem salvestati muide ka VH1 Unplugged -seerias üks väga hea kontsert; viimases on näha ka tublit täiendust bändi põhikoosseisule – viiuldaja Lorenza Ponce on lisaks väga korralik laulja (vt ka siin, kus ta edukalt LeAnn Rimesi asendab). Ja veel üks lugu, mida peab kuulma, on seal Bon Jovi tõlgendus Leonard Coheni kuulsast “Hallelujah”-st.
Juba aasta hiljem ilmus The Circle, mis toob tagasi bändi klassikalise rokikõla, samas on avalugu “We Weren’t Born to Follow” häirivalt sarnane vahepealsete igavavõitu albumite (These Days, Crush, Have a Nice Day) avalugudega. Sama võib öelda ka terve plaadi kohta – kuulatav, aga eelmisest selgelt nõrgem ning ühtki otsest lemmikut siit ei leia.
2013. aasta album What About Now algab hoogsa rockeriga “Because We Can” hoopis mõnusamas võtmes kui eelmine (kõlab pigem varasema New Jersey moodi). Plaaditäis vaikseid mõtisklusi (sekka mõni hoogne lugu ka) ning sarnaselt Lost Highway-ga on terve plaat hea kuulamine (aga see ei ole kantri-, vaid Tom Pettyt meenutav USA südamaarokk ja Bob Dylani või Springsteeni moodi “luule muusika saatel”) – kui, siis jääb albumi kesk- ja lõpuosa natuke juba liiga rahulikuks (tuleks vahepeal mujalt midagi vahele kuulata). Lisaks avaloole meeldivad enam “Amen” ja “The Fighter”. Kahjuks on see viimane plaat, kus Richie Sambora kaasa teeb.
2015 tuli Burning Bridges. Sambora oli läinud, plaadil mängib soolokitarri paari viimase plaadi produtsent John Shanks (kes käis teise kitarristina ka Tallinnas) ja esialgu stuudiomuusiku rollis Phil X (õige nimega Theofilos Xenidis, kreeka juurtega kanadalane) – näiteks taas “It’s My Life” tüüpi loos “We Don’t Run” on kitarristi käekiri ikka tuntavalt teistsugune kui varem. Enim meeldib “Saturday Night Gave Me Sunday Morning”, mille “kurat, mu pea valutab!”-tekst on paras paar vana superhitiga “Bed of Roses”. Ja lõpus olev nimilugu on puhta lorilauluks keeratud (selle paralleelina meenub ühe inglise härrasmehe samakõlaline lugu ühest üldlevinud, ent sügavalt ebatsensuursest tegevusest). 🙂
Seni eelviimane on 2018. aasta This House Is Not for Sale (kuulasin kahe lisalooga uusversiooni, algne ilmus 2016), millega samanimeline kontserttuur tõi bändi ka Tallinna (Phil X ja viimaks ka Hugh McDonald said selle plaadiga bändi pärisliikmeteks). Avalugu on taas hoogne ja mõnus “When We Were Us”, aga plaadi rokisaund on taas kuuldavalt erinev Sambora ajast (ilmselt kasutatakse nüüd rohkem kaht kitarristi kui varasemalt). “Walls” on pannud põhilise meloodiakäigu pihta Michael W. Smithilt ja tolle versioonist ühest suurimast gospelhitist “Awesome God”. Nimilugu on natuke Desmond Childi käekiri (“You Give Love a Bad Name”), ehkki tegelikult tema siin enam tegev ei ole. “New Year’s Day” kõlab nagu Samu Haberi ja Sunrise Avenue “Hollywood Hills” (üldse tundub, et David Bryan kasutab siin plaadil palju enam sünti kui klaverit). Ütleks nii, et suurel osal plaadist on energia endine, laulu ja pillimängu tase ka, aga laulud on taas kord üsna väheütlevad “nagu-oleks-juba-kuulnud” -meloodiad. Õnneks on plaadi lõpuosas inspiratsioon mõnel määral tagasi tulnud: “Scars on This Guitar”, “God Bless This Mess”, “Reunion” ja “Come On Up to Our House” on kõik üsna head lood.
Seni viimane Bon Jovi album on aastanumbri järgi lihtsalt 2020. Algab taas kord rohkem “igavate plaatide” stiilis. Teine lugu on aga taas kantripoolne “Do What You Can”, mis on pandeemialaulu kohta üllatavalt hoogne (see kitarri- ja sündiriff võiks pigem Shania Twaini oma olla). Üldse on Jon siia plaadile päris palju poliitikat sisse toonud, sealhulgas ka üsna kahtlasesse paati ronimist (“American Reckoning” ei ole samas muusikaliselt halb lugu, natuke Bruce Springsteeni “Philadelphia” kanti). Loodetavasti ei hakata sellega tulevikus vinti üle keerama (sama käib ka Springsteeni kohta).
Jällegi üsna aukartustäratav karjäär neil sellidel. Tõsi, võrreldes mõne teisega, kellest siin varem kirjutatud, on nad ehk natukene rohkem ajale alla jäänud. Aga Tallinna kontsert oli ikkagi väga vahva elamus.
