LLMi-buumist ülikoolis

Alates sellest, kui istuv president “TI-hüppe” välja kuulutas, on Tehnikaülikoolis käinud tohutu TI-promo. Välja on kuulutatud AI-tšempionide programm (naljakal kombel on siinkirjutaja ka üks neist – leiti, et keegi peab aeg-ajalt ka kriitilist häält tegema) ning kõikidele töötajatele reklaamitakse igat sorti selle valdkonna koolitusi.

Iseenesest on tore, et uute tehnoloogiatega tegeldakse – Tehnikaülikool peabki seda tegema (kes siis veel?). Ent kogu see õppetöö segilöömine AI-agentide ja “TI-assistentidega” on selgelt üle võlli läinud. Mõned punktid:

* LLMide lollikindlus jätab endiselt soovida. Seni, kuni kasvõi üks sajast vastusest on moodsa terminiga tööplönn (ehk näiliselt ilus, aga sisuliselt täielik jama), ei tohiks neid reaalses keskkonnas kasutada – ka siis, kui paljudel juhtudel ongi vastus reaalselt kasulik. Programmeerijad teavad, et kõige salakavalamad on loogikavead – programm töötab ja annab näiliselt õige väljundi, kuid vastus on vale. Praegu teevad LLM-id lollusi palju rohkem kui ühel korral sajast.

* Kõik TI-hüppe all promotavad LLM-id on omandvara ning ligipääsetavad võrgust. “Tee linnuke kasti ja me ei kasuta sinu andmeid”-juttu võib rääkida lasteaialastele. Ja omandvara aspekti võis näha ülikoolis mõne päeva eest, kui ülikoolile ostetud ChatGPT Edu litsentsid osutusid nii piiravateks, et olid suuresti kasutud. Õnneks seekord õnnestus mingid privileegid lahti saada, aga õppetund oli väga selge.

* Mõju üliõpilaste õppimisele, mõtlemisele ja kirjaoskusele on selgelt negatiivne. Olen praeguse SPEAIT kursuse raames külastanud kolleeg Kristjani läbiviidavaid seminare, kus tudengid ettekandeid teevad. Nii Kristjan pealikuna kui ka esinejad on iseenesest väga vahvad, palju annab juurde ka taustal toimuv tekstivestlus. Aga… Pea kõik esitlusslaidid on nähtavalt tehtud LLM-iga ning esinemises on see kohe näha. Ei ole vahet, kas slaidid on teinud LLM või teine inimene – oluline on see, et autoriks ei ole esineja ise. Ja kohe on ettekanne kramplik, puine ja sõnasõnaliselt slaidi tekstis kinni. Ning ka küsimustele vastamise võime kannatab, kuna inimene ei ole kogu materjali eelnevalt läbi “seedinud” ega ka mitte läbi kirjutanud (see viimane oli väga oluline juba keskkooli ajal – ja äkki oli nõuka-aegse ülikooli käsitsi konspekteerimises tüütuse kõrval ka midagi kasulikku?). Seega on siin sama seis kui turvalisuse ja mugavusega – mugavad süsteemid kipuvad olema ebaturvalised, kuna turvameetmed on tüütud…

Niisiis, siinkirjutaja arvates võiks ja peaks LLM-idega tegelema, aga

* palju suurema rõhuasetusega kohaliku paigaldusega ja vabavaralistele LLM-dele (näiteks PrivateGPT, LocalGPT, Jan.ai jt), vältimaks tootjalukustust;

* tehisarule antavate ülesannete vastutusrikkust tuleks suurendada järk-järgult vastavalt nende veakindluse paranemisele. Praegu tehakse suure hurraaga liiga tõsiseid asju – ei ole mõte kilplaste kombel ehitada alguses valesti ja siis pärast pingutada vigade ülesleidmise ja ärapaikamisega.

* ehkki vastutuse osas on välja öeldud, et vastutab inimene, tuleks see palju paremini paika panna. Praegu luuakse tehisarusüsteemidesse paras hulk viitsütikuga pomme – kui siis mingi aja pärast pauk käib ja tükid lendavad, peaks olema ka võimalik selle paugu tekitanud laisik üles leida.

* enne laiemat promo ülikoolis tuleks palju enam selgeks saada tegelik laiem mõju erinevatele protsessidele (sh õppimisele).

Katsetused PrivateGPT-ga

Kuna Kakul tuleb muu töö kõrval ka teadust teha, siis tekkis mõte proovida tehisaru abil teadusartiklite kokkuvõtete tegemist. Tingimuseks oli endiselt töötamine offlainis – ChatGPT, Copilot jt veebipõhised jäid välja.

Leidsin esmalt ühe sellise artikli ja sealt läksin edasi PrivateGPT peale. Leidus ka samm-sammuline paigaldusjuhend, mis aga oli juba pooleteise aasta vanune ning paaris kohas enam ei toiminud – muudatused tuli teha

a) kasutajaliidese paigalduses: praegu toimiv käsk on poetry install –extras “ui embeddings-huggingface llms-llama-cpp vector-stores-qdrant” , ja

b) CUDA paigalduses (üks parameeter tuli ära muuta): CMAKE_ARGS=’-DGGML_CUDA=on’ poetry run pip install –force-reinstall –no-cache-dir llama-cpp-python 

Muud sammud jäid (niivõrd, kuivõrd) tööle. Käima läks asi terminalist käsuga PGPT_PROFILES=local make run ning veebiliides töötas aadressil https://localhost:8001 (väidetavalt saab sinna ka muu aadressi panna, niisiis on see paigaldatav ka serverile – aga ise ei proovinud).

Linuxi ja Firefoxiga oli kasutajaliides veidi imelik – prompti aken jäi päris paremasse serva, vaid väike jupp paistis (alguses ei leidnudki kohe üles). Ent artikli kokkuvõtte tegemine (Summarize) täitsa toimis – PDF-kujul artikli sai kasutajaliidese kaudu ilusti ette sööta, kuid tulemust ei antud mitte kasutajaliidesesse, vaid hoopis terminaliaknasse. Kokkuvõte ise oli samas täiesti asjatundlik.

Nii et nüüd tuleb edasi katsetada (erinevate seadistustega ja lisaks Llamale ka teiste keelemudelitega).

Arengud õppetöös

Läksin kolledžist doktorijuhendamise koolitusele ja kõndisin fuajees mööda tunniplaanitabloost. Seal seisis, et kolleeg Sirje õpetab “Füüsikat mittefüüsikutele”.

Jäin natuke mõtlema. Kas järgmine võiks olla “Arvutamine mittearvutajatele”? Edasi tuleks “Kirjutamine mittekirjutajatele”, “Lugemine mittelugejatele” ja viimaks “Mõtlemine mittemõtlejatele”.

Loodetavasti siiski asi nii düstoopiaks ei keera – aga mine sa tea. Tegelikult võiks lisada ka “Tehisaru arulagedatele”…

Muusikaelamus: Kadri Voorand, “Katariina Rosalie”

Alustuseks tuleks ära öelda peamine – Kadri Voorand tuleks ametlikult kuulutada Eesti rahvuslikuks aardeks. Sellega on ka kontserdi põhihinnang ära öeldud.

Aga alguses tuli Lennoni “Imagine”. Meh. Olen juba siin varem öelnud, et see laul on geniaalse meloodia ja õrnalt debiilse teksti kooslus. Lennon suutis selles loos olla lollakalt woke juba aastakümneid enne seda, kui see sõna sellises tähenduses kasutusse tuli (õnneks on see tema loomingus sellisena selge erand).

Lõpu eel jällegi tuli kontserdi nimilugu, millega Kadri käskis kõigil samastuda ja öelda iseendale (s.t. lasta seda öelda Kõige Targemal Inimesel ehk iseendal), kui äge, ilus ja vägev ikka olen… Ei osanud kuidagi suhestuda. Kas tõesti oli terve Kinomaja saal seekord täis mahatambitud minapildiga pubekaid, keda pidi nii “üle võlli” julgustama…? Ja Kakk küll ei julge ennast Kõige Targemaks Inimeseks pidada.

Kõik muu… oli puhas perfektsus. Vokaal, klaver, viiul, kitarr ja elektroonika – kõik, mida Kadri puutus, muutus kullaks. Paariline Mihkel Mälgand, kes mängis basspillidel enamiku ajast väga uhkeid ja hoopis kõrgemaid käike, kui nendel tavapärane. Ülimalt kodune (parimas mõttes) suhtlemine rahvaga. Ja kogu see fluidum, mis saali kogu kontserdi aja täitis.

Ei – Kakk ei ole äge, ilus ja vägev (ei peagi olema, võib ka Lihtsalt Normaalne Inimene olla). Aga vaat Kadri on seda  kõike küll.

Windows?

Kodus on laual kaks arvutit, milles põhilise süsteemina on juba mitmeid aastaid toiminud Linux Mint. Kuna aga mõlemad on pärit omaaegsest IT Kolledžist, siis jäi sinna dualbuuti ka Windows 10. Kasutanud seda praktiliselt ei ole, olen 1-2 korda aastas selle käima lasknud ja ära uuendanud.

Nüüd oktoobris sai Windows 10 ametlikult otsa. Laenasin kolledži Windowsi adminnilt pulga (TTÜ õppejõududele on MS tarkvara kodukasutus täitsa sätestatud) ja panin täna mõlemale masinale Linuxi kõrvale ka Windows 11 peale.

Muutunud midagi väga ei olnud. Sain natuke uusi asju teada (kuidas ketas MBR pealt GPT peale viia – lõpuks tegin nii, nagu siin esimeses soovituses; lisaks see, kuidas pääseda Microsofti konto tegemisest Command Prompti abil). Mis aga ei ole muutunud, on “keerutavad vihmaussid”, mis paluvad natuke (nii umbes pool tunnikest) oodata. Tavapärane Microsoft, üldse ei kutsu kasutama.

Tänase seisuga ei ole Kakul Windowsi juba 25 aastat vaja läinud. Ehk veab veel teist samapalju välja. 🙂 Nii et vastus pealkirjas toodud küsimusele on endiselt “Tänan, ei”.

Hooaja lõpp

Kullionu läks tänasest jälle  Motodepoosse talvepuhkusele. Sel aastal oli sügis suhteliselt soe ja linna vahel kannatas 6-7 soojakraadiga päris pikalt sõita (peamiselt käisin tsikliga tööl). Nüüd aga lubati järgmisse nädalasse juba miinuskraade, nii et tuli hooajale joon alla tõmmata. Seekord jätsin üürimaksmise kevadesse – saab paindlikumalt ära lõpetada, pealegi nad pidid vahepeal ka selle aasta pisihoolduse ära tegema.

Hommikul tuli korralikult rahet, enne käisin autol rehve vahetamas (üsna õigeaegne tabamus seekord) ja mõtlesin, kas üldse saab sõita. Õnneks kerkis õhutemperatuur nelja plusskraadi peale, lobjakas sulas ära ja sõita oli täitsa mõnus. Tagi alla tuli muidugi pusa panna ja algul hakkas tuul põskede peale, pärast harjusin ära.

Kilomeetriloendur näitas 3119 – eelmisel aastal jäi 1519, seega selle aasta bilanss on 1600 kilomeetrit (pikim sõit oli ilmselt too suvine Peipsi ääres käimine). Vähemalt natuke rohkem juba. 🙂 Järgmisel aastal tuleb 4000 peal vist juba suurem hooldus teha.

Aga ratta hankimist ei kahetse endiselt.

Kuulasin raadiot

Vikerraadiost tuli “Reporteritund”. Tsitaat saate veebilehelt:

“Poisid hakkavad haridussüsteemist välja kukkuma juba põhikooli lõpus, gümnaasiumis on poiste/tüdrukute suhe 45 poissi 55 tüdruku kohta, ülikoolilõpetajatest on mehi 1/3, naisi 2/3. Sooline lõhe hariduses mõjutab muu hulgas ka sündimust. Kõrgharitud naised ei leia endale sobivat partnerit, kes oleks valmis pere loomisel vastutust võtma.” (siinkirjutaja rõhutus).

Aga… Seda kõike me ju tahtsimegi…?

Poiste kottimine alates põhikoolist on viimaks mõju avaldanud. Tüdrukute (poolvägisi) ajamine IT-sse käib samuti täie hooga edasi. Vastassuunas liigutusi on tehtud minimaalselt (tõsi, aeg-ajalt tehakse mõni üsna edutu kampaania meeste saamiseks koolidesse õpetajaks – ja needki vähesed proovijad lähevad valdavalt vaenuliku suhtumise tõttu peagi mujale). Vanemate jutud sellest, kuidas omal ajal tehti ühisüritusi “poiste” ja “tüdrukute” koolide vahel (endalgi tuli üks TPI-st ja teine Pedast), kõlavad aja edenedes üha uskumatumalt.

Vanasti oli “kutsekool” pigem ähvardus või sõimusõna (“Kui sa ei õpi, lähed kutsekooli!”). Tundub, et nüüdseks on sellest saanud meeste viimane pelgupaik hariduses. Ning see muidugi süvendab kogu seda asjade metsaminekut veelgi.

Järgmine koht, kus reaalsusega põrkumine tekib, on tõenäoliselt riigikaitse ja rahvusvaheline olukord. Praegu ei taha mehed enam vastutada perekonna eest – karta on, et nad ei soovi vastutada ka riigi eest, mis neid soopõhiselt kottinud on. Ning siis asendatakse mahatriigitud ajudega kohalikud mehed sissetulijatega – ja kui siis selgub, et nood on vastikult patriarhaalsete arusaamadega, on juba hilja midagi muuta.

Raadiosaade (kuulasin netist) oli üsna veider kuulamine. Kui midagi kõlama jäi, siis asjapulkade jätkuv keeldumine olukorra põhjusi mõista ning sellest tulenev musta valgeks rääkida proovimine.

Nagu tuntud rahvajutus: “Kes tegi? Ise tegi!”. No ei ole inimeseloomal võimalik katuselt alla hüpates lendu tõusta – maa tuleb vastu. Ja see on valus.

Taani 2025

Vaatasin, et pole enam päris pikalt siin kirjutanud. Põhjuseid on mitmeid, aga neid praegu lahkama ei hakkaks. Aga vähemalt paneks seekordse Taani-reisi muljed kirja.

Piletid said soetatud juba kevadel, kui Vita andis sealtpoolt teada, et taanlaste tribuut-Queen Queen Machine teeb sügisel Herningis jälle kontserdi ja tal õnnestus sinna piletid saada (see punt on Taanis tõsiselt populaarne).

Sügis läks nagu ikka tihedaks ning kingitusi kaasavõtmiseks sai hakata ajama alles viimasel päeval – nii jäi võtmata paar lahedate kalambuuridega t-särki, kuna need oleks saanud kätte alles järgmisel päeval. Õnneks jäi teele ette Jahipauna pood ning Taani jahimeestele sai paar asjakohast jubinat viidud. Ja Vita sai ühe vahva väikese kunsttaldriku.

Kohale sain Air Balticuga üle Riia kenasti – muidugi tuli ärgata poolest ööst, et 5.40-ks lennukil olla. See-eest olin kohalikuks hilishommikuks juba Billundis kohal. Vita oli autoga vastas. Esimene käik oli kohalikku juustupoodi.

Vita ja juustud :) Say “Cheese!” – ehk mida haisvam, seda ägedam!

Sel korral IT-häkkimist vaja ei läinud ja sai rohkem niisama jutustatud. Rolf ehk kohalik suur must lontkõrv harjus seekord kiiremini kui viimati (tookord kippus natuke algul porisema). Nüüd oli aga lisaks majas juures ka Gilbert – hea, et Kakul kassikommunikatsioon käpas on. 🙂

Gilbertil on ütlemistNäu-näu!

Laupäevane kontsert oli muidugi taas äge. Midagi pole teha, Queen Machine on seninähtud kolmest liba-Queenist selgelt parim. Oli kolmas kord vaadata-kuulata ning nad on iga korraga paremaks läinud. Sel korral tuli lisaks levinumatele hittidele (esimese seti algus taaselustas Queeni ülesastumise Live Aidi suurkontserdil) ka suur osa üsna varasest “A Night at the Opera”-albumist: “Death on Two Legs” (kohe teise seti alguses, väga mõjus esitus ühest rokimaailma kuulsaimast peppusaatmisest), “Lazing on a Sunday Afternoon”,  “Seaside Rendezvous”, “39” (akustiliselt, nagu ka Queeni mitmel kuulsal kontserdil) ja muidugi “Bohemian Rhapsody”. Ja nagu öeldud, täiesti tipptasemel (ära tehti vist kõik “suure vokaali” lood – BR, “Fat Bottomed Girls”, “Don’t Stop Me Now”, “Hammer to Fall”, “I Want It All” ja lisaloona “Somebody to Love”). Järgmise korra soovilooks jätaks üles “Teo Toriatte”…

Queen Machine 2025 “We Will Rock You!”

Lisaks põhipundile (endiselt viiekesi, jäljendades Queeni koos kauaaegse lisamehe Spike Edneyga) olid suure osa kontserdist laval ka kolm “torumeest” (saksofon/klarnet, trompet ja tromboon), kes siis mängisid päris edukalt ära Brian May omaaegsed puhkpilliahvimised.

Kontsert oli püstijalarežiimis – plusspoolelt õnnestus asja ikka päris ligidalt näha, miinuspooleks olid lõpuks üsna läbi jalad. Õnneks sai väljas natuke istuda ja kui Kris autoga kohale jõudis, siis oli juba täitsa võimalik liikuda.

Pühapäevahommikune minek tuli taas varakult ning ilmselt tuleb seda käiku mõned päevad järele magada. Muidu igati korrektne Air Baltic suutis Riiga jõudes “kala panna” ning saatis Tallinna poole edasi transiitiva Kaku kusagile karupeppu ja teispoole turvakontrolli (mis oli Billundis juba tehtud – sel korral ei hakatud kotis peituva juustu kohta küsimusi esitama…). Õnneks oli jätkulennuni piisavalt aega ning viimaks laabus kõik suhteliselt kenasti.

Seega käiguga tuleb lõpptulemusena jälle kord rahule jääda. Loodetavasti läheb veel.

Muusikaelamus: Bryan Adams (jälle kord)

Bryan Adams on 65-aastane. Võiks nagu vana olla? Ja ta on käinud Eestis… mingi 6-7 korda? Nähtud on igatahes n-1 korda, viimati Saku suurhallis ca seitsme aasta eest (sellest on siin ka kirjutatud) – võiks nagu juba ära tüüdata?

Mõlemad eeldused on otse puusse. Eilne kontsert Lauluväljakul oli sama hea kui viimatine Suurhalli oma (kuigi sise- ja väliskontserti päris üks-ühele võrrelda ei saa).

Enne kontserti tehti jälle videoga pulli – kui eelmisel korral oli seal aeg-ajalt elustuv ja midagi totakat tegev Bryani näopilt, siis nüüd oli seljaga vaataja poole seisev poksija soojendusmantlis mees, kelle juures igasugu tegelased taidlemas käisid (ja kes lõpus vahetult enne avalugu samuti artistiks endaks osutus). Lõbusad killud olid aga endiselt.

Avalugu oli “Kick Ass” ja sellest juhindusid nii Bryan kui ka The Dudes of Leisure endiselt – suur osa kontserti oli tõsise vungiga (ja üldse mitte vanade hittide paraad). Ja Keith Scott mängis ikka seda jubeda juustu välimusega, ent filigraanselt kõlavat Fender Stratti (tõsi, paar lugu tehti ka Gibson Les Pauliga). Bryan ise mängis alguses paar lugu bassi, pärast oli bassimees nähtamatu (ilmselt keegi lava tagaosas – tavapärast Sol Walkerit ei tundunud seekord kaasas olevat, muu punt oli aga sama).

Vahva idee oli publiku peade kohal tiirutavad miniõhulaevad – tuuri nimiloo “Roll With the Punches” ajal poksikinnas ja eelmise tuuri “So Happy It Hurts” ajal auto. Ja “You Belong to Me” ajal kästi kaasa tantsida ning meesterahvastel ka särgid seljast võtta ja neid pea kohal keerutada. 🙂

Bryan Adams Lauluväljakul 14.08.25

Superhitid tulid siiski ka – keskel “Please Forgive Me”, lõpu eel “(Everything I Do) I Do It for You” ja lõpus “Summer of ’69”. Nii need kui ka akustilised – Bryan üksi akustilise kitarriga – lisalood “Straight From the Heart” ja üksi kolme eest lauldud (originaalis olid ka Rod Stewart ja Sting) “All for Love” näitasid, et Bryani lugu “18 ‘Til I Die” (mis ka Tallinnas ära lauldi) ongi päriselu. Ka paljud kolm korda nooremad artistid ei julgeks peale paaritunnist rokkimist encore’i akustiliselt teha. Selle mehe hääl on aga uskumatult heas seisus.

Natuke kahju oli sellest, et AC/DC alles hiljaaegu siin käis – ilmselt ei jätkunud paljudel mitme suurkontserdi jaoks ressursse. Eile oli lava keeratud laululava poole ning kuigi nii lavaesine kui ka laululava-alune olid rahvast täis, olid mastaabid siiski erinevad. Tegelikult aga endale meeldis eilne kontsert rohkem – Bryan on märksa vaheldusrikkam kui AC/DC, tollest teisest Brianist palju paremini säilinud häälega ja põrguvärgiga ka ei jahmerda 🙂 .

Nii et oli väga tore näha, et mõned veel suureks ei kasva. Ja kui Bryan 70-selt veel tuleb, siis ilmselt tuleb jälle kuulama minna.

Tsikliga karuahtris (ja natuke mujal ka)

Viimane puhkusenädal on käes ja ilm oli ilus – käisin päeval trennis ära ja õhtul otsustasin Kullionuga natuke kolada. Juba mõnda aega oli küsimus, kuhu täpsemalt viib Tammi tee ehk see, mis Tähetorni tänava pikendusena sealt üle Keila maantee edasi läheb. Erinevad kaardid pakkusid seal üsna erinevaid asju (ja lõpuks vist tuli välja veel midagi muud).

Väga vahva teekond oli, ehkki Kullionu asemel oleks kohati selgelt enduroratast eelistanud – osa oli pinnas- ja osa kruusatee ning mitte just päris sile. Vahepeal sattusin keset eikuskit ühte külasse ning külavahetee lookles sisuliselt hoovist hoovi. Kusagil keeras teiselt teelt ette džiip ning tekitas tohutu tolmupilve ja madala päikesega tõsise kanapimeduse, õnneks olin hoo maha võtnud. Viimaks jõudsin Väänatammi teed pidi välja Vääna maanteele Vääna mõisa ja Vääna-Viti vahel (need kohad on juba ammusest ajast tuttavad).

Koju sõitsin läbi Hüüru ja Laagri (seal oli väga mõnus toda samuti tuttavat – kunagine jalgrattaring! – kurvilist teed sõita) ning otsustasin ka Maksimarketi Coopist läbi käia. Varem polnudki tsikliga toidupoes käinud – aga korralik suur poekott mahtus poolitatuna Kullionu “taskutesse” kenasti ära.

Lõpuks sõitsin Pääskülas tankima – tsiklimeeste omavaheline tervitusviibe vastu tulles on ammu tuttav (ja ka kasutuses), nüüd aga maandus tankides teisele poole  üks noorem sell enduroka seljas ning sirutas automaadi kõrvalt tervituseks “nukid”. Solidaarsus on päris vahva asi. 🙂