Jora

See on ikka suhteliselt geniaalne…

(eriti peldikupaberirullid kitarristi kõrval)

… ühe küberturbe tudengi kirjutist SPEAIT kursuselt (teemaks võrgusuhtlus, netikett ja Virginia Shea 10 käsku).  Kuni leidub noori, kes suudavad nii mõelda, ei ole asjad veel üldse nii hullud.

Kes tahab kogeda seda, kuidas Brežnevi aegadel poes käidi, sel tasub täpselt südaööl minna Coopi veebipoodi.

Juba nädala ringis on Coopis kõik päevad, mida veeb ette laseb broneerida, kinni. Nüüd proovisin siis südaööd, kui idee poolest peaks kuupäev vahetuma ja uus tühi päev nädala lõppu lisanduma. Aga seda tegi veel n+195954 kodanikku.

Suutsin virtuaalküünarnukke kasutades “Tehniline tõrge”-teadetest (mida tuli järjest vist paarkümmend) ja virtuaalsest rahvamassist läbi trügida – kojutellimuste aadressivalik oli ka täiesti umbes, aga õnnestus endale suurem laar sööki nädalatagusesse aega toidukappi tellida (tellimuse sai õnneks varem valmis teha, säilib teatud aja ka brauseris).

Tõsine elamus igatahes.

Praeguse pandeemiaga käib kaasas kahte liiki ebameeldivate kahejalgsete vohamine: ühed, kes üritavad haigust ära kasutades igasuguste pettuste abil raha teha (väga jälk seltskond), ja teised, kes ülemustena on kontrollifriigid ja peavad enda töötajaid pättideks. Õnneks endal ei ole sedalaadi ülemust kunagi olnud, aga kuulda on olnud mitmelt poolt ning nüüd on Slashdotis lugu sellest, et seadusliku nuhkvara tootjatel on õnnepäevad ja äri õitseb täiega.

Üks kommentaar toob väga õigesti välja, et sarnaselt tsensorvaraga on sel süsteemil kaks halba tulemust – see ei toimi vilunud kaakidega, kes leiavad alati viisi, kuidas ka sellisest kontrollist mööda hiilida. Samas on see väga efektiivne meetod enda parimatest töötajatest lahtisaamiseks.

Tuleb meelde üksvahe (arvata juba 10 aasta eest) TLÜ-s esinenud tööajatabelite epideemia. Õnneks ei ole pärast seda enam üheski töökohas midagi sarnast kohanud (europrojektide majandamisega pole pidanud tegelema). Nagu laulusalmis: head lapsed kasvavad vitsata.

… tänasega avatud. Juhtus nii, et just liikumispiirangute karmistamise päeval – aga kõik reeglid said täidetud (üksi, 2 meetrit vahet inimestega).  Lähiajal tasub aga pigem sõita Nõmme väikestel tänavatel – rohkem ruumi ja vähem pori. Metsas on veel üsna mudane ning kui mõned otsustavad veel jalutada täpselt keset rabateed ja keelduvad sealt serva peale kolimast, siis on seda kaht meetrit raske hoida.

Aga täitsa mõnus oli. Korra läbi raba Männikule, siis sealt ringiga tagasi Kivimäe karjääridesse ja viimaks veel väikese ringiga koju. Liigutama peab, muidu kisub karantiinis kretiiniks kätte. 🙂

See tekst siin on huvitav lugemine.  Soovitused sarnanevad igasuguste moodsate kampaaniate omadega, stiilis “kui kepid ringi, kasuta kummi!”.  See idee, et paroole (eriti pangakaartide jms omad) ei ole arukas veebilehitsejasse salvestada, ei näi üldse kellelegi pähe tulevat. Või et brauseritel on olemas privaatrežiim, küpsised jms saasta saab välja visata, brausereid on üldse erinevaid (kasvõi Brave) ning NoScript on üks kasulik jupp (Chrome’ile saab siit). Muust “raketiteadusest” (ära kasuta W….) ei hakka üldse rääkimagi. Või on CERT juba eos käed püsti tõstnud (dambjuuserid…)?

Selliseid kirjutisi on tegelikult vaja. Aga neid võiks kirjutada… teistmoodi. Päriselt ka, see oleks taas üks koht, kus ei tohiks lasta head kriisi raisku minna. Hädaolukordades jõuab inimestele reaalsus palju paremini kohale.

APDEIT 25.03: Täna hommikul sain postkasti kirja ühelt ehitusteaduskonna õppejõult, keda isiklikult ei tunne ja kes kutsus avama üht TTÜ enda SharePointis (!) olevat  PDF-i. Ei näppinud ja kustutasin (pärast hiljem mõtlesin, et oleks pidanud õppevahendina säilitama) – pealelõunal saatis IT-osakond üldise hoiatuse. M.O.T.T.

… kodust elu on möödas.

Siiani on üllatavalt normis. Ainus tõeliselt vihastav moment oli tänane kaubakuller – tõi tellitud trenniasjad kohale, aga oli umb-venekeelne (ei teinud ei telefonis ega kohapeal katsetki midagi eestikeelset kuuldavale tuua) ja distantsihoidmisest ei tundunud kah midagi teadvat. Nii et kui homme viirus välja lööb, siis on teada, kust see pärineb.

Tasemelt järgmine nuhtlus on taas kord Windowsi uuendamine ühes lauaarvutis – kui muus osas võib sellest süsteemist ehk veel eriarvamusi olla, siis selle uuendustarkvara on 100% “idiootidelt idiootidele”, ükski seda pidevalt kasutama nõustuv inimene ei saa päris normaalne olla. Sellest on aga juba varem kirjutatud, pole mõtet kordama hakata.

Muidu aga pole vigagi, seda tempo mõningast mahatõmbamist oli tegelikult väga vaja. E-poe saba ulatub muidugi juba nädalani (hommikul tellisin pühapäevaks), majandus lonkab täiega (ent seni, kuni ükski aktsia pankrotiga ei lõpeta, on tegelikult ostmine teemaks) ja massimeedia on taas lollusi täis pea tavapärasel määral – aga ilmad on ilusad (ehkki külmad), metsas saab käia, pilli saab mängida, vesi-elekter-internet on olemas, tööd on (täna oli küberite esimene nädalatähtaeg – nüüd on põhilised pikad tööpäevad esmaspäev ja reede) ja palka saab seni veel ka… Pole häda midagi.

Pole kaua siin midagi vaaritanud… Seekord üks kiire häkk, täitsa taimne pealegi.

Vaja läheb:
* 400g plekkpurk ube (seekord olid punased)
* 125g keedukott riisi
* kaks pirakat (või ca 4 tavalist) küünt küüslauku
* vürtse (mul oli mingi Nõmme turu pipra-sibula-küüslaugu segu)
* soola ja praadimisõli

Riis tuleb vähese soolaga ära keeta (~25min). Küüslauk peenteks viiludeks (pressimine peaks ka töötama) ja pannile, natuke soola ja õli ka, praadida kuldseks. Oad sõelaga ära loputada-nõrutada, siis pannile ja praadida koos küüslauguga pidevalt segades 10-12 minutit. Riis sinna otsa, segada läbi ja veel mõned minutid (kui riis on külm, siis kauem) kuumutada. Jätkub kahele näljasele või kolmele vähem näljasele kodanikule.

Sibulat hetkel ei olnud, aga tõenäoliselt tasub järgmine kord juurde panna (koos küüslauguga).

Kes mida mängib

Kapid täis on tassitud
igasugust moona
Miljard matsi kükkab kodus
käib üks suur koroona

Aasta pärast jälle viirus
Üsna mitu miljardit
häbelikult nahistades
taskus mängib piljardit

… et Ungari minister sellise koguse pahatahtliku rumaluse peale, nagu üks “ajakirjanik” siin küsimustes üles näitas, stuudiost lihtsalt välja ei jalutanud.

Täiesti müstika… Kust sellised tegelased tulevad?