Kaks tuhat aastat

Järjekordne kõrvauss, mis ei taha kuidagi peast välja minna. Tegelikult juba korduvalt kuuldud lugu, aga mingil moel avanes alles nüüd.

Runrig, 1999. aasta album In Search of Angels. Esimene plaat, kus on solistiks Bruce Guthro – aga seda lugu siin laulab gaeli keele tõttu Rory Macdonald (kes on koos vennaga ka loo autorid). Väga ilus vokaal, aga vist veel suurema panuse annab siia Malcolm Jonesi kitarr – teisest salmist juurdetulev vaikne ja meditatiivne käik muutub esmalt “torupillikitarriks” ning kasvab lõpus samavõrd heaks rokisaundiks. Runrig on üks parimaid bände sedalaadi hümnide kirjutamisel.

Ja muidugi ka laul ise – kui laulusõnadesse süveneda, siis on see keldilikult poeetiline palvetekst. Kordusfraasi Thoir dhuinn an àireamh nuadh na làithean buan tõlgivad eri asjad umbes “Anna meile kestvaid päevi” või koguni “Anna meile uus aeg igavikus”.

Kuid võib-olla sai kõige lähemale Google Gemini, pakkudes paralleeli Pühakirjast: “Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!” (Psalm 90:12).  Runrigi lugudes on sedalaadi laene mitmeid.

Runrig – “Dà Mhìle Bliadhna” (Two Thousand Years).

Serveriuuendus 2026

Järjekordne häkerdamispraktikum…

Eile sai Kakupesa server viimaks Ubuntu 26.04 peale kolitud. Uuendust oli mitu korda edasi lükatud, mõne päeva eest tuli see viimaks ametlikult saadavale. Aga peale uuendamist jätkus lahtisi otsi ikka piisavalt.

Meilisüsteemi sai varsti toimima, listihalduri ka, KakuWiki puuduvad PHP moodulid (samad, mis eelmisel korral – mbstring ja intl, lisaks läks maha ssh2, mida WordPress vajab uuendamisel) sai ka tagasi. MySQLi paroolisüsteem tahtis ka uuendamist.

WordPress (ja eriti sealne turvaplugin) aga hakkas karjuma, et ei suuda enda kataloogi enam kirjutada (ehk metsa läksid nii WordPressi uuendused kui sealne tulemüür). Toda viimast jama jätkus öösel kella kolmeni ja hommikul paar tundi takkapihta.  Viimaks selgus, et üks SystemD seadetest keelas vaikimisi ligipääsu kodukataloogidele.

Nüüd on siis loodetavasti mõneks ajaks selles vallas rahulikum.

Kommunikatsioonisõber

Juhtus nii, et Tehnikaülikool andis tänasel turunduse sügisseminaril Kakule sellise auhinna.

Tegelikult on selles suuresti süüdi TTÜ teaduskommunikatsiooni juht Kaire, kes on viimase paari aasta sees erinevaid ülikooli laekunud päringuid siiapoole edastanud (naljaga pooleks on Kakul agent rektoraadis – aitäh abi eest!). Nii ongi rahvavalgustusliku tegevusena tekkinud ports populaarteaduslikke juppe erinevates veebiportaalides.

Natuke naljakas on muidugi, et turundusse ja reklaami kergelt karvaselt suhtuvale siinkirjutajale (vanaisa mõjud…) sedasorti auhind anti. Aga tore on ikka ka, nii et aitäh. 🙂

Kommunikatsioonisõber 2026Kolleeg Marje saatis sellise pildi ka

Nukuteater jätkub

ERR teatab, et oravate nukuteater on uue nuku saanud. Varasemate Vabaerakonna, Eesti 200 ja Parempoolsete kõrvale (või tegelikult asemele – VE on ammu kadunud, E200 laseb viimast tossu välja ja libaparempoolsetel ei ole ilmselt ka väga pikka pidu). Tõsi, need uued tunduvad märksa sotsimad kui varasemad.

Nojah – veel üks seltskond, keda põhimõtteliselt kunagi valima ei hakka.

Presidendimääramine

Täna määrati Eestile siis uus president. Valimisteks ei paindu keel seda nimetama. Üsna selge paralleel tekib üle-eelmise selle ametikoha täitjaga.

Ausalt, ei saa aru. Eesti on parlamentaarne vabariik, mida juhib valitsus ning seda omakorda peaminister. Presidendi roll on olla rahva ühendaja, reaalset võimu on tal üsna vähe. Ja isegi seda suuresti tseremoniaalset tegelast ei julge valitsev seltskond lubada rahval valida. Äkki valivadki valesti?

Ja praegu jäi ära isegi pealiskaudne demokraatiamängimine. Ühe kandidaadiga valimisi mäletan kunagisest ammusest ajast, mil see oli tavapärane ja poolt hääletas 99,5% valijatest. Praegu  päris samasugust protsenti ei tehtud, aga pilt ei erine tollasest oluliselt. Tea, kas valijatele pärast protseduuri mingit nänni ka jagati?

Eestlased ei ole kahjuks kunagi eriti osanud endale juhte valida. Kurb, aga nii see on.

Toksiline

Viimases Õpetajate Lehes on taas suur arutamine “toksilise maskuliinsuse” teemal.

Eks ta üksjagu inetu ole, kui koolinoored õpetajaga lugupidamatult käituvad. Aga see on – taas kord – ju pikaajalise aretustöö tulemus. Vohav distsipliinipuudus ja matslikkus on vabakasvatuse sildi all koolide probleem olnud juba pikka aega – ammu enne seda, kui keegi midagi “manosfäärist” või “MGTOW”-st rääkima hakkas.

Enam ei ole ei pättide ega lollide koole, on vaid õigused ja erivajadused ilma vastutuseta. Nii ei olegi enam väga vahet, millise moodsa terminiga (seekord siis “manosfäär”) matslikkus end ehib. Nagu filmiklassikud ütlevad, matsid jäävad matsideks.

Aga konkreetselt selle asja kohta võiks öelda: poleks nii tõsine, võiks lausa naljakas olla. Andrew Tate’i ja teiste sedalaadi tegelastega (keda on päris palju) olen sotsiaalmanipulatsiooni kursust õpetades juba mõnda aega kokku puutunud. Üsna ebameeldiv seltskond (ennasttäis, küüniline, ahne ja libe), samas on sealt inimloomuse kohta üht-teist õppida. Ja mis peamine, see on enam-vähem üks-ühele vaste tänasele feminismile (MeToo & Co) – ainult matemaatilise vastasmärgiga. Ja paraku (nagu ka artiklist nähtub), on toda teist poolt Eesti haridussüsteemis enam kui piisavalt.

Koolipoistest on üksjagu kahju – mäletan omast käest, mismoodi enda otsimine teismeeas käis. Praeguste noorte põlvkond on aga sattunud (antiikparalleeli laenates) Skylla ja Charybdise vahele, mõlemad ühtviisi peast põrunud.

Muide, selles Õpetajate Lehe tekstis on üks väga ilmekas koht, mis näitab, kuivõrd reaalsusest irdunud praegune valitsev ideoloogia on. Täiesti “Idiokraatia” filmi vääriline (see koht, kus Pole Kindel vanglas intelligentsustesti tegi) – aga selle ülesleidmise jätan juba lugejate hooleks.

 

Lugedes Jaan Tallinnat

Kakk üldiselt Delfi portaali ei loe. Aga üks hea kolleeg saatis ülikoolis lugeda ühe Linnar Viigi tehtud intervjuu Jaan Tallinnaga. Päris valgustav lektüür oli.

Selle loo peale lugesin veel teisigi sedalaadi asju – ja kõik viitavad üsna häirivalt samasse kohta. Jaan Tallinna tsiteeritud “humans are a disposable species” pärineb inimestelt, kes on

* haritud ja maailma näinud
* tehnoloogiliselt ja majanduslikult pädevad
* väga heal elujärjel

Seega ei saaks nagu olla tegu peessekukkunud tegelastega. Või ikkagi saab…? Äkki kõigest sellest ikkagi ei piisa?

Ülikooli tekstivestlustes kalduvad mõned inimesed vist ka samasse ooperisse. Alguses, tehisaru tulekuga oli hirmus optimism (“küll nüüd alles tööjõudlus kasvab”). Hiljem hakati järk-järgult nägema probleeme – ja mis kõige hullem, ka iseenda juures (“ma ei õpi ise enam midagi”). Nüüd on kohati päris kurb näha, kuidas see suur hurraa järgemööda resignatsiooniga asendub (sest seda teed mööda on juba päris kaugele võssa jõutud). Nagu kirjandusklassika ütleb: “Kes tegi? Ise tegi!”.  Ja siis otsustavad mõned Tolkieni järgi “Sarumani teha” ehk “kui me ei suuda vaenlast võita, siis läheme tema poolele üle”.

Seega kokkuvõtlikult, mida meile praegu ette söödetakse:
* “asjade käik on pöördumatu, te ei saa midagi muuta”
* “tegelikult olete te kõik jobud, ahvidest ei saagi midagi paremat areneda”
* “pappi tuleb teenida kõrvalmõjudest hoolimata”
* “mingit eetikat ja moraali ei ole olemas”
ja lõpptulemusena
* “inimkond peab kaduma”

Päris mitmes maailma suurusundis on defineeritud tegelane, kes just selliseid sõnu räägib. Kurjuse vastu ei aita (intervjuus mainitud) Asimovi seadused – aga sellest, mis aitaks, ei taha enamik inimesi kahjuks endiselt midagi kuulda.

Varblas

Täditütar Kärt, kes koos mehega mõlemad kõvad tsiklikunnid on, rääkis juba ammu, et võiks kusagile koos kärutada. Nüüd taasiseseisvuspäeva eel õnnestuski – tõsi, algne plaan tuli lühemaks teha, kuna täna kaitses üks kolleeg kolledžis doktorit ja tuli kohal olla. Aga idee sõita teise tädi ja tolle tütre juurde Varblasse õnnestus kahepäevase reisina siiski ära realiseerida. Tegelikult oli sel hooajal juba teine pikem ots – vahepeal õnnestus korra ka Peipsi äärde sõita, aga see jäi seekord siia kirja panemata.

Kolmapäeva hommikul kodust välja, Pääskülast paak täis, Maksikast natuke nosimist kaasa (kraam mahtus kenasti Kullionu taskutesse ära) ja Virtsu maanteele. Igaks juhuks uuesti natuke paaki Lihula Olerexis (tegelikult ei olnudki väga vaja) ja siis juba Varbla poole. Selgus, et seal sai viimati käidud ikka päris hulga aastate eest ja nii tuli telefon igaks juhuks paagi peale panna. Üldiselt läks ladusalt, ainult viimasest teeotsast suutsin esimese soojaga mööda sõita.

Sugulaste kokkusaamine oli vahva nagu ikka. Tegime kohe maja ees pilti ka (üks kommentaar oli selline, nagu pildi all).

Badasses in Varbla“Badasses!” (Kakk, Erki ja Kärt)

Pärast tegi peretütar Pipi meile autoga kohalikel maadel ekskursiooni – nägime minihobuseid (koos veel minimate varssadega) ja teisalt ka ühe kohaliku rikkuri donaldtrumpilikke vaimusünnitisi (sh lubatust kõvasti kõrgemaks ehitatud tuulikuid ja koonduslaagrit meenutavat uusarendust otse mererannas). Õhtul sai päris pikalt laua ääres jutustatud.

Erki pidi koju sõitma juba samal päeval, meie Kärdiga läksime koduteele järgmisel hilishommikul ja käisime enne koos Audru kirikut vaatamas.

One WayOne Way

Siis läksime laiali, käisin korra Pärnus ühes kohas külas (sellega õnnestus suurem vihmasahmakas ära hoida), võtsin paagi jälle täis ja põrutasin kodu poole. Seekord keerasin Pärnu-Rakvere maanteele ja tulin teispool Tootsit uuesti tollele samale Järvakandi-Raikküla teele, mida mööda üle-eelmisel sügisel sõitsin – sitta kanti sitta seekord seal ei olnudki. Küll aga oli tee ääres viit “Kullimaa”. Kullionu täitsa rõõmustas, aga ilmselt kõige lõbusam oleks seal soomlastel…

Ees paistis suur äikesepilv – keerasin peale Raplat Kohilasse ja sealt Hagerisse. Oleks Kernuni sõitnud, siis ehk olekski pääsenud – aga läksin Kiisa peale ja enne toda tuli… no ikka korralikult. Veerand tundi dušši leotas püksid ja saapad läbi, tagi pidas õnneks vastu. Lõpus enne Tallinnat läks aga ilm jälle ilusaks, seega kokkuvõttes vedas ilmaga üsna hästi.

Aitüma sugulastele seltsi ja vastuvõtu eest!

Tagasi tööle

Suvi läks suuresti järjekordse remondi nahka – kevade lõpus suutis ülakorruse naaber majas sellise uputuse korraldada, et uputas kapitaalselt ära enda all olijad ning osa veest tuli sealt alla mulle edasi ka. Aga õnneks maksis kindlustus kõik ilusti kinni ja eelmisest aastast tuttavad remondimehed tegid ka sel korral väga kena töö. Lihtsalt see paar nädalat kolahunniku otsas elamist puhkuse lõpus oli üsna tüütu, Naissaarele kolledžite suvepäevadele jäi ka seetõttu minemata.

Tööperiood algas kohe informaatikaõpetajate suvekooliga – täna TLÜ-s ja homme IT kolledžis. Vahva oli üle pikema aja mitmeid vanu tuttavaid kohata.

Eks siis sel aastal peaks nägema, kas TI-maania hakkab järele andma või aetakse seda kriitikavabalt edasi. Paraku on tänaseks juba üsna selge, et vähemalt kooliõpilastele on see juba üksjagu kurja teinud.