Jora

Põnev lugemine ERR-i vahendusel.

Sotside undamist on ühelt poolt lõbus lugeda. Teisalt on aga reaalsed probleemid, mida kirjutaja mainib (aga tüüpilise sotsi kombel on kõik teised süüdi) – “lihtsa inimese” eest seisavad vaid vähesed ja suurfirmade (ning ka -riikide) nahhaalsus ei ole kuhugi kadunud. Samuti ei kao kuhugi riigid ja rahvad – nende eitamisest ei ole mingit tolku. Seega võib kirjutajaga selles mõttes nõus olla, et lihtsalt Arukate Inimeste Erakonda (kes ei oleks üheski peamises valdkonnas kuidagipidi viltu) on kogu maailmas raske leida.

Ent seda mõistuspärasust on pigem pikkamööda hakanud läänemaailmas tagasi tulema – paljuski lihtsalt seetõttu, et jamad majas on järjest suuremad ning kui maja piirab kamp röövleid, siis pole varsti enam kellelgi aega intersektsionaalseid uinamuinamõtteid heietada – pättidest tuleb lahti saada, siis võib edasi targutada.

Mida see artikkel aga muidugi veel näitab: sedalaadi “ühiskonnateadlastelt” tasakaalustatud analüüsi ja soovitusi saada on sama tõenäoline kui saada surnu käest sooja. Juba see, et asi esmalt Müürilehes ilmus, on kõnekas.

Leidsin eestinen.fi RSS-voo kaudu laheda loo sellest, kuidas põhjanaabrid  avastasid, et nende enda tuhandest järvest püütud kala kõlbab täitsa süüa. Naljakas muidugi (isegi soomlased on kohati loodusest kaugele jäänud – ning omajagu lumehelbekesi on neil ka, kes muu ikka praegust valitsust valis), aga tähelepanuväärne selles loos on hoopis tollele postitusele järgnenud kõva vaidlus erinevate õlide ümber.

Jauravad kohati täpselt nagu siinsed tegelased FB-s vmm kohas, aga ühe olulise erinevusega – ka suurimad kõikteadjad ja “eksperdid” ei lähe niimoodi isiklikuks nagu siinpool lahte. Seda tasuks meie omadel sealt õppida.

Sain järjekordse kirja “EU Business Registeri” pättidelt. Seesama seltskond, kes tegutseb Hollandimaal juba vähemalt 20 aastat (ühe tutvustuse 2010. aastast leiab siit, aga sain samasuguse kirja juba 90-ndate lõpus paberil – kusjuures TTÜ ametliku posti kaudu). Skeem on lihtne ja töökindel, kuna totude osakaal ühiskonnas ei näita just langustrendi – saadetakse laiali pakkumine “registreerida enda ettevõte äriregistris” ja lubatakse  “tasuta uuendusi”, blanketil on aga peenes kirjas allakirjutaja poolne lubadus maksta esmase kolmeaastase registreerimise eest umbes ühe kiloeuri kanti raha. Kui järjekordne ignorant alla kirjutab, hakatakse “lepingu järgi” raha välja pressima. Kusjuures reaalselt seda registrit ei eksisteeri.

Oleksin väga üllatunud, kui tegu oleks päriselt hollandlastega. Küll on aga (esialgu) vist hollandlased sealsed võimuesindajad, kes peaksid need tegelinskid välja nuhkima ja “äri” ära lõpetama. Urjuh, häbi.

Nädala jooksul

* lasid britid EL-ist jalga
* võeti pensionireform Riigikogus vastu
* jäeti Ameerikas onu Donald pukki

Uusmarksistlik soovmõtlemine hakkab niisiis vist enda loomulike piirideni jõudma. Lähikuudel saab aga AK ja Vikerraadio uudistes ilmselt veel rohkem nalja, sest USA-s tõmmati valimissaag käima.

USA valimised on olnud üks suur pikatillitsirkus (ehk viisakamalt öeldes nartsissismipidu) läbi kogu ajaloo, aga seekord oli avalöök veel eriti uhke – spiiker tegi presidendi kõnega vetsupaberiharjutusi ning esimesel demokraatide osariigiüritusel läks vist nässu kõik, mis minna sai (alates täiesti “nuta-või-naera” kandidaatidevalikust  ja lõpetades tehnoloogiaga).

Asi lõpeb ilmselt sellega, et maailm peab onu Donaldi tembutamisega veel mõnda aega toime tulema.  Ja Eestist sinna uudiseid edastama saadetud tegelane üritab kogu selle asja sees olles endiselt tõestada, et valge on tegelikult must.

Juhtusin ETV pealt vaatama rootslaste telesarja “On meie aeg” (Vår tid är nu).  Vaatasin ja imestasin tüüpe, kes endale Rootsis elades Mao Zedongi pilte seinale kleepisid ja sotsiaaldemokraate(!) pisargaasitasid – kas nii siis minnaksegi heaoluühiskonnas lolliks?

Olgu, sarja tegevuse ajal ei olnud Rootsi veel täiesti heaoluühiskond, aga sõjast jäid nad puutumata ning sealtkandi elu oli ikkagi märksa kergem kui enamikul muul Euroopal. Ja samasuguseid tainaid oli omal ajal muidugi kõikjal läänemaailmas (kõige kurikuulsamad ehk olid RAFi omad Saksamaal), selle kõige tulemusi aga võib nendes maades näha siiamaani.

Kui mõelda, milliseid probleeme samal ajal siinpool raudset eesriiet lahendama pidi, siis näib asi küll eri planeetidena. Nii et paradoksaalselt tuleb loota, et meil siin elu liiga põhjamaiselt heaks ja igavaks ei muutuks…

APDEIT 09.02: panin toakoristamise kõrvalt teleka mängima ja sattusin nii ka järgmise osa peale. Üksnes kahe osa järgi otsustades tekib huvitav küsimus: nähtu põhjal on tegu ühe parima seni nähtud marksismi- ja kommunismivastase sarjaga, aga kas see oli tegijate eesmärk? Tänase Rootsi järgi võiks arvata, et seal, kus mina näen lurjust, näevad mitmed sealpool kangelast…

LHV Pank võttis tänasest Balti aktsiate ostmisel teenustasud maha. Selge vastukäiguna Swedbankile, kes selle tollal üllatava käiguga eelmisel aastal välja tuli. Sellega ilmselt taastati suurel määral enda juhtpositsioon Eestis väikeinvestorite pangana.

See on tegelikult märksa suurem “õng” lihtsale säästuhuvilisele kui alguses võib tunduda. Siiani oli minimaalne mõistlik korraga ostetav kogus jämedalt 400 euro kandis (3 eurot + 0,2% summast), mis andis ostuhinna 1% kanti. Sellist raha korraga välja käia ei ole paljudel inimestel. Nüüd on võimalik Baltimaade aktsiaid osta kasvõi 10 euro kaupa (väikese, 1 euro kanti tükihinnaga on Tallinna börsil näiteks Tallink ja Nordecon, mis mõlemad on samas üsna asised rahapaigutused, veidi kallimad on ca kaheeurosed Tallinna Sadam ja Silvano; Coop Pank on ka 1 euro ligi, aga seda praegu tavainimesele soovitada ei julge – pole päris selge, kuhu see liigub).

Põhimõtteliselt on võimalik isegi raha edasi-tagasi liigutamine ehk päevakauplemine, mis Balti börsi väiksuse tõttu siin siiski kuigi tulus ei ole (kõikumised päeva jooksul on väikesed). Samas tähendab ost-müük LHV netipangas paari hiireklõpsu ning kui sellega õnnestub teenida 10-20 eurot päevas, on seegi paljudele suur asi (muidugi tuleb arvestada, et börsil teenitud raha käib tulumaksu alla – investeerimiskonto kasutamine võimaldab seda küll edasi lükata).

Tubli, LHV. Järgmine käik võiks aga olla natuke suurema kaliibri (keskmise suurusega investorid, suur osa praeguse buumi finantsblogijatest) ühe lemmiku Interactive Brokersi sihikulevõtmine ja mingi mõistlik hinnalangetus välisaktsiate (eriti USA ja Lääne-Euroopa) ja ETF-ide osas. Praegu on seal mõistlik ühe ostu piir 1400-1500 euro kandis, mis on jällegi natuke liiga palju. Annaks heameelega enda tasud pigem eestimaisele firmale, aga selleks peaks nad natuke vähem küsima.

Täna hommikul tööle tulles näitasid kõik IT kolledži infotablood sellist pilti:

Ei saa aru, miks peab sellise süsteemi loomiseks mingit totrat ameerika omandvara kasutama. See võiks vabalt kolledži sisene FLOSS projekt olla – keegi teeb diplomitööna valmis ja edaspidi hoitakse samuti tudengitööde vormis käigus.

Täiesti nõus Pulleritsuga – õpitulemuste avaldamise ümber käiv trall on ammuilma üle võlli läinud ja iseenese karikatuuriks muutunud. Nagu ka mitmed muud ühiskondlikud nähtused, mis said aruka asjana alguse ja millest tänaseks on saanud narrus. Enda ülikooliajast mäletan, et eksamiprotokollide koopiad olid stendi peal, kõigi nimed ja hinded kirjas. Olgu, tehnika on edasi arenenud, avaldamist on võimalik diferentseerida ja mõnel juhul ehk on tõesti filtrit vahele vaja. Isikuandmete käitlemise osas tuleks jätkata mõistliku tasakaalu otsimist Facebooki ja nendesarnaste sigatsemise lõpetamisvajaduse ja GDPR-i bürokraatiamasinavärgi toitmise vahel.

Aga see “kõik on võrdsed” ja muu trallallaa… Tsiteerigem taas Roger Scrutoni märkust selle kohta, et kuulus prantsuse loosung on üdini vastuolusid täis ning vabadus ja võrdsus pole korraga lõpuni võimalikud.  Nagu ka Pullerits ütleb, on pingeread reaalsus juba alates üsna varajasest east ja töölepääsemisel on sõel paratamatu.

Ja ülepakutud enesehinnanguid oleks kohati vaja kärpida küll. Siis ehk oleks vähem ka selliseid uudiseid. Ning päevauudiseid ei kirjutaks suuremas osas poolkirjaoskajatest poolmõtlejad.

Kolledž korraldas kahepäevase arenguseminari Viimsi spaas. Täitsa vahva oli kolleegidega vahelduseks teise keskkonda maanduda – asjalikku juttu jätkus nii seminarisessioonidesse, sauna ja basseini ning isegi õhtul veiniklaasi taha.  Ja spaas mulistamine on seni käinud vaid töiste ürituste raames (ehk siis kolm korda viie aasta jooksul), kuid see tuleks ehk ka tihedamalt ette võtta – mõjub igasuguste hädade vastu ikka üsna hästi.  Toitlustamine oli ka hea (pole kaua aega nii kõvasti jäätist nahistanud), gluteenimured said üldiselt lahendatud.

Arutelud toimusid Viimsi raamatukogu saalis ja seal oli laval korralik Yamaha elektriklaver. Sai siis kolleeg Peeter Lorentsiga vaheldumisi kohvipause sisustatud – pärast pealik ütles, et tuleks edaspidi praktikat jätkata. 🙂

Näe, ei teadnudki – lausa nimeline bänd on Norramaal tehtud.

Tuleb meelde soomlaste bändifilm “Pitkä kuuma kesä” ja sealne bänd nimega Kalle Päätalo.