Filmielamus/-hoiatus: apteeker Melchiori triloogia

Nüüd on viimaks kõik kolm filmi ära vaadatud – viimaks võtsin Telia tasuta kuunormi täiteks ka kolmanda osa. Takkajärgi võib-olla polekski pidanud. Hea oli, et vaid kaks esimest said varem ära ostetud.

Esimene film oli väga hea juba enda värskuses. Ka Indrek Hargla loo kohandusel ei olnud viga. Tegelased olid värvikad (eriti peategelaste paar ning Marko Matvere ordufoogt Spanheimina) ja paigad hästi valitud.

Teine film oli ikka veel hea. Lugu läks natuke segasemaks, mõnda asja hakati liiga tõsiselt võtma. Aga kindlasti tasus vaatamist.

Kolmas oli selge tasemevahega ja kahjuks allapoole. Häirima hakkas näitlejate taaskasutus. Lugu läks üsna käest ära, mõne süžeeliini loogikast oli raske aru saada. Inkvisiitor ja tema abiline ei suutnud omavahel ära otsustada, kumb neist ikka põhikurjam peaks olema. Ja viimaks tõmmati oksa veel hoopis kolmas mees. Kõige meeldejäävam tegelane oli vist hoopiski Jaan Rekkori poolt usutavalt traagilisena välja mängitud vana timukas Kordt, Keterlyni isa.

Ma vist tegelikult saan täitsa aru, miks see viimane lugu metsa läks.

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 3

ITSPEAs jõudis kätte kolmas nädal ja teemaks oli uus meedia. Osalejate arv on nüüdseks stabiliseerunud kusagile 70 peale, täitsa piisav seltskond.

Vastavalt eelhoiatusele aga jätkub Springsteeni-maraton 1995. aasta albumiga The Ghost of Tom Joad, mis mõnes mõttes (paksu siibriga tekstid ja mõtlik folgilik muusika) sarnaneb Nebraska-albumiga. Võiks öelda, et enamiku teiste lauljate puhul hakkaks vist poole albumi peal karjuma “Lõpetage see soigumine!”, Bruce suudab need tekstid siiski mingil määral elus hoida. Muusika on enam-vähem – kujutaks ette, et elavas ettekandes võiks seda täitsa kuulata, albumilt jääb igavaks. Kui siit midagi esile tõsta, siis mitut täitsa kuulatavat, ehkki kurba iirilikku ballaadi. Näiteks “Sinaloa Cowboys” või “The Line” (kus muide sünti mängib mõlemas Bruce ise), võib-olla parim on ilusa taustavokaaliga “Across the Border”. Huvitava momendina on kõik need kurvad lood kirjutatud mažoorse meloodia peale – samas on need teineteisega niivõrd sarnased, et pealiskaudsem kuulaja võiks pidada kogu albumit alates 5. laulust üheksainsaks pikaks ballaadiks. Isegi albumi läbimüük ei olnud päris võrreldav varasematega – kuldplaat on paljude lauljate puhul kõva tulemus, aga Springsteeni jaoks ei ole see suur edu.

Seejärel läks mööda päris hulk aega, kuni 2002. aastal ilmus The Rising. Aasta varem olid New Yorgis kaks suurt maja kokku kukkunud ning otsapidi on see ka selle albumi taustaks. Õnneks aga on see suuremalt jaolt just nimme positiivne, üldisemalt julgustav ja lootust andev Americana-stiili plaat (nii et pigem on see sarnane Tunnel of Love’i või kahe 1992. aasta plaadiga), lisaks on taas tagasi E Street Band. Häid lugusid on siin mitmeid: “Into the Fire”, “Waitin’ on a Sunny Day” (see Suure Mehe saksiriff koos Soozie Tyrelli viiuliga on väga mõnus), “The Fuse” (küllaltki ebatüüpiline Springsteen), “You’re Missing” (ehk kõige otsesemalt 9/11 lugu), nimilugu (tuletõrjuja põleva pilvelõhkuja juures), “Paradise” (meenutab kohati päris tublisti Simoni ja Garfunkeli kuulsat “Sound of Silence”-lugu). Mõneti vastuoluline (arvestades toda majade kokkukukkumist) on sufi muusika laenu kasutamine “Worlds Apart” alguses (ehkki ka see lugu on iseenesest hea). USA-s jõudis see album topelt-plaatinanormini.

2005. aasta Devils & Dust läheb mõnevõrra uuesti Nebraska ja Tom Joadi rea peale (akustiline esitus, mõtlikud meloodiad ja siibris tekstid…), aga siiski mitte täiesti (siin on “juhet taga” selgelt enam ning siibrit on sellevõrra jällegi vähem). Kaks esimest lugu on head, samuti “Long Time Comin'” ja “Leah”, teksti poolest räägib mõtlemapaneva loo “Black Cowboys”. Veel üks eripärane lugu on “Jesus Was an Only Son”, kus Springsteeni katoliiklik lapsepõlv üllataval kombel välja lööb – see võiks pimesi kuulates olla näiteks mõni lõunaosariikide gospelkantrilugu. Nii et tegelikult oleks see album oma olemuselt kusagil positiivsete ja siibrialbumite vahepeal.

Järgmisel, 2006. aastal võttis Bruce ette huvitava kaveriprojekti ja tegi ära plaaditäie vasakpoolse protestilauliku Pete Seegeri lugusid (We Shall Overcome: The Seeger Sessions). Seegerist siinkirjutaja väga ei pea (juba ilmavaatest lähtuvalt) – kuigi teda tuleb tunnustada selle eest, et ta omaaegsesse N. Liidu režiimi pigem eitavalt suhtus, olles seega mõnevõrra sarnane eurokommunistidega. Aga see album on täitsa mõnus, muusikaliselt isegi kergepoolse ja veidi vanamoodsa kõlaga. Tegelikult ei olegi siin eriti Seegeri enda tehtud, vaid lihtsalt tema poolt sageli esitatud lood, suures osas rahvalaulud. Kahju muidugi, et Bruce ei kaverdanud ära “Big Joe Bluesi”, milles natuke vanem ja targem Seeger ütles Jossif Stalini kohta üsna kurjasti.

Täna jäi aga Springsteeni kuulamine natuke lühemaks – edasi kuulasin Kaarli kirikust “Eesti palve” ülekannet. Tegelikult tahtsin ka ise kohale minna, aga tööde lugemine ei võimaldanud.

Bossi tuleb jälle nädala pärast (ilmselt lööb Springsteen rekordi – sellest kuulamisest tuleb vist isegi viis postitust).

Deklarikeeramine

Laupäeva õhtupoolik läks tuludeklaratsiooni tähe all.

Väga hull ei olnud, aga kiikse esines küll. Eeltäidetud deklaril oli kogu välisaktsiate värk põhikontole seekord üldse lisamata jäetud, see-eest oli seal PIK, mida üldse deklareerima ei peagi. Tuli kõik maha võtta ja käsitsi uuesti põhi-investeerimiskonto infoga täita. Firefoxiga läks deklar aeg-ajalt lolliks ja ruigas, et “teil pole seda õigust teha” – õnneks Chromium toimis paremini.

Ning kui rubriiki 8.8 ehk välismaal makstud tulumaksuga asjad sai panga maksudeklarist ära täita, siis 6.5 ehk väärtpaberirubriigi alla tuli need dollaritest eurodesse saada. Viimaks leidsin, et on olemas summaarne euroarvestus 8.8 all – lõin sinna ühe aktsia dividendid sisse ja sain nii kasutatava kursi kätte. Ainuüksi nende kahe rubriigi peale kulus vist ca neli tundi.

Ülejäänud asjad läksid libedamini. Eks nüüd ootab, mida teisel pool asjast arvatakse.

Külalised kolledžis

Mõne nädala eest küsis Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühendust vedav vana tuttav Leena, kas nad saaks ehk kolledžis enda arutelukoosolekut pidada. Kuna veidi varem sai neil ühel teisel üritusel veidi klaverdamas käidud, oli seltskond juba tuttav. Tuli ka idee meie maja robotitorkimist tutvustada. Paar head kolleegi olid lahkesti nõus appi tulema.

Vaade robotist
Janika vaates tehtud robotipilt – Kakk ajas saali poolt kägu vastu…

Üritus läks eile kenasti. Janikal õnnestus Düsseldorfist robotiga kohale tulla (tegelikult isegi kahega) ja vahva tutvustus teha. Muuhulgas oli ka juttu sellest, et kaugosalusroboti kasutaja ja ratastoolis olev liikumispuudega inimene satuvad sageli üsna sarnaste probleemide otsa (olgu see siis põrnitsemine, lollakad küsimused või isegi üle võlli abivalmidus).

Külalised jäid väga rahule. Aitäh Janikale, Katrinile ja Leole, kes appi tulid!

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 2

ITSPEA teine nädal pani seltskonna uurima internetitehnoloogiaid – üks juba kadunud nähtus ja teine ikka veel alles. Üldiselt oli enam-vähem nädal ning päris suur osa inimesi kirjutab esialgu veel täitsa ise. 🙂

Aga jätkame siis Bossi järgmiste plaatidega. 1982. aasta Nebraska on kantri, folgi ja akustilise roki segu ehk teekond ameerika muusika juurte juurde. Algselt oli tegu demodega, mis lindistati neljarealise maki peale (Bruce mängis ise kõiki pille) ja pidid saama hiljem bändiga “korralikult” tehtud, aga Bruce mõtles ringi ja lasi need välja. Alguse nimilugu on mõtliku muusika ja taas kord sünge tekstiga – see on surmamõistetud sarimõrvari tagasivaade enne elektritooli (kusjuures sõnad “isa, ma tegelikult ei kahetse, sest meil oli vähemalt lõbus” pandi kirja ka päriselus…). Teine sama sünge tekstiga, kuid irooniliselt energiline akustiline rockabilly on “Johnny 99”. Tuntuim lugu siin plaadil on “Atlantic City”, mida hiljem on Bruce esitanud ka koos bändiga. Tervet albumit iseloomustab õrnalt skisofreeniline vastuolu muusika ja tekstide vahel – muusika poolest on see Springsteeni parimaid, aga tekstid on siibrist paksud (depressiooni kaldujad peaks sellest plaadist küll kaugele hoidma). Ainus positiivne erand on vist “Open All Night”, natuke Rock Hoteli “Kroolin nagu jaksan” stiilis lugu. Enda lemmikuks on ilmselt “Highway Patrolman”, mis meenutab nukraid iiri ballaade – ainult kitarr ja Bruce’i hääl (esitus on tegelikult väga kena), ilus meloodia ning muidugi taas valus tekst (ja hästi jutustatud lugu). See album oli aga väga edukas, USA’s ja Austraalias müüdi seda plaatinaplaadi vääriliselt. On ka spekuleeritud, kas kunagi ilmub ka “Electric Nebraska” ehk samad lood bändiga tehtult – väidevalt olevat see veidi hiljem ära salvestatud.

1984. aasta Born in the USA on ilmselt kõige kuulsam Springsteeni album. Kaks suurt hitti, nimilugu ja “Dancing in the Dark”, kogu album on natuke sarnane varasema Born to Run’iga. Hea hoogne kergerokk, korralik produktsioon – ja ehk natuke vähem masendavad tekstid. See plaat on ühtlaselt hea kuulamine, enda selge lemmik on aga “No Surrender” – albumiversioon on hoogne mürtsurokk, aga sellest on ka aeglasem ja mõtlikum variant tehtud (ja lisaks mitmed head kaverid eri esitajatelt). USA-s müüdi seda plaati 17-kordse plaatinanormi jagu ehk 17 miljonit tükki.

1987 ilmus Tunnel of Love – suuremalt jaolt jälle Bruce’i soolonumber ning inspireeritud segadustest eraelus (peegeldus paistab ka lauludest – samas on need tekstid pigem mõtlikud kui sünged-siiberdavad – ses osas kuulub see plaat minu jaoks lemmikute hulka). Avalugu “Ain’t Got You” kõlab mõneti nagu Janis Joplini “Mercedes Benz”, teisena tuleb ilmselt minu selge lemmik kõigist Springsteeni lugudest – “Tougher than the Rest”. Üks ehk kõige jõulisema (või isasema?) tekstiga armastuslaule üldse. Plaadiversioonis on kasutatud lihtsat trummimasinat, laivis on Max Weinbergi partii aga tunduvalt mõjusam. Tuntumatest lugudest on siin veel “Brilliant Disguise” ja ehk ka nimilaul, päris andekalt räige tekst (mõneti sarnane varasema “You Can Look”-looga) on “Spare Parts” ning vastukaaluks väärib melanhoolsemast otsast äramärkimist “Cautious Man”. See on üsna tüüpiline hea kaheksakümnendate album, kolmekordne plaatinaplaat tuli siit samuti.

1989. aastal tegi Springsteen paljudele arusaamatu sammu ja saatis enda taustabändi laiali. Tegelikult olid juba kaks eelnevat albumit olnud suuresti Bruce’i eralõbu. 1992 järgnes plaadi-paarisrakend Human Touch ja Lucky Town (sisuliselt lastigi kaks albumit välja ühekorraga, kuigi Human Touch pidi ilmuma juba 1991. aastal). Human Touch’i nimilugu sai üsna suureks hitiks, endale aga meeldivad veel enam “Cross My Heart” ning tagapool järjest tulevad hoogne ja kõigest-hoolimata-positiivne “Man’s Job” (serenaad tulevasele abikaasale Pattile?) ning sellele vastukaaluks ehedalt valus “I Wish I Were Blind”; veel üks hea hoogne lugu on “The Long Goodbye”, mis võiks vaat et Van Halen või ZZ Top olla, ning viimaks on lõpus “Pony Boy” – lühike vanakoolilugu, mida võib tõlgendada kasvõi lastelauluna (“Sõit-sõit-sõit linna”), aga ka muudmoodi; kuid see briljantse taustavokaali, sündi ja suupilliga esitus on absoluutselt suurepärane. Plaadil on vanast bändist alles vaid pianist Roy Bittan, trummidele laenati Totost üks tollase maailma parimaid rokitrummareid Jeff Porcaro. See on üldpildis hea minekuga ja tervikuna väga mõnus plaat (väga hea automusa), ülemäärast jauramist ja siibrit õnneks ei ole.

Plaadipaari teine pool Lucky Town (mis on saundilt rohkem varasemate moodi, natuke karedam) algab aga siinkirjutaja arvates ühe parima (ja optimistlikuma) looga Springsteenilt – “Better Days” on mõnusa vungiga, pähe kinnijääv ja lootusega tulevikkuvaatav (pärast valusat lahutust). Head on veel samuti hoogsad “Local Hero” ja “Leap of Faith”, mõtlikud “If I Fall Behind” ja “Book of Dreams” (viimane meenutab natuke hilisemat “Streets of Philadelphiat”), pea stiilipuhas deltabluus “The Big Muddy”… Mõlemad tandemi plaadid jõudsid üle plaatinanormi, seega on veider lugeda mõningaid (vingatsitest vasakpoolikute?) arvamusi, et need on Bruce’il halvad plaadid ja too ei oskavatki õnnelikumat muusikat teha. Tegelikult oskab – vähemalt siinkirjutaja jaoks on need viimati kuulatud neli plaati tema parimad (seda näitab ka see, et tegelikult on neilt pärit päris suur hulk tänini mängitavaid hitte). Võib-olla ongi asi selles, et päris noor Bruce oli veel vaesepoolne, vana Bruce on kahjuks aga üksjagu võugiks ära keeranud?

Järgmine kord kuulates tuleb jälle rohkem siibrit. 😛

John Walker (mitte viski)

Tutvusin ühe huvitava inimesega. Kahjuks nii, nagu see sageli juhtub – tagantjärele.

John Walker asutas koos kaaslastega 1982. aastal Autodeski – firma, mis pani aluse AutoCADile ehk maailma levinuimale joonestus- ja projekteerimistarkvarale. Siiani on jäänud mulje, et Autodesk on olemuselt Microsofti-sarnane monopolist ning mitte ülearu armastatud.

Tuleb aga välja, et algus oli hoopis teistsugune. Firma rajati 13 “karvase” poolt (pilt siin lehel on üsna kõnekas), kes panid enda säästudest kokku 59 000 dollarit ja hakkasid välja töötama lihtsasti kasutatavat joonestustarkvara (esimesed versioonid olid mõeldud hoopiski Unixi tööjaamadele – tollased arvutid ja ka tarkvara olid ikka veel spetsialistide värk). John Walker on ühes enda kirjutises (vt allpool) öelnud enda kohta: “I’m an engineer by training, a computer programmer by avocation, and a businessman through lack of alternatives” ning samas tekstis selgitanud ka seda, miks ta end ja teisi endasuguseid “häkkeriteks” nimetab.

Seega oli AutoCAD alguses peaaegu klassikaline häkkeriprojekt (tõsi, vaba tarkvara ei ole see kunagi olnud, tegu oli algusest peale ärivaraga) ja tegijadki olid samast ooperist. Ja John Walker oli üks neid tarku inimesi, kes peale ettevõtte ülestöötamist taipasid õigel ajal kõrvale astuda ning hakata päris enda elu elama.

Ta loobus ettevõtte juhtimisest 1986. aastal (peale edukat börsileminekut aasta varem), jätkas töötamist programmeerijana kuni 1994. aastani – ja kui talle ettevõttes toimuv vastukarva hakkas käima (paraku asendusid häkkerid järjepanu pintsaklipslastega ning tulemuseks oligi selline, pigem ebameeldiv Autodesk, mida me viimastel aastakümnetel oleme näinud), lahkus firmast. 850 tuhande tollase maailma suuruselt kuuenda tarkvaraettevõtte aktsiaga ehk umbkaudu 45 miljoni tollase dollariga.

Walker kolis 1991. aastal Šveitsi ja tegeleski ülejäänud elu sellega, mis teda päriselt tõmbas. Pani püsti ühe naljaka nimega veebilehe (ühelt poolt on see paroodia USA Fermilabi aadressil, teisalt tähendab fourmi prantsuse keeles sipelgat) ja kirjutas sinna aastate jooksul terve hunniku põnevat lugemist (õnneks on olemas Interneti Arhiiv – seega kui ka algne leht peaks maha võetama, säilib materjal tulevastele põlvedele). Näiteks

  • Autodesk File – Autodeski ajalugu, aga mitte ainult; seal on ka üldist tehnikaajalugu ning sellisena on see väärt lugemine.
  • Hacker’s Diet – põnevas vormis kirjutatud õpetus nohikutele sellest, kuidas enda tervise eest hoolt kanda; suuresti Walkeri enda kogemuse pealt (väidetavalt 98 => 66 kg). Siit aga pärineb ka see eespool toodud tsitaat ning ka häkkeri mõiste on lahti seletatud.
  • The Digital Imprimatur – 2003. aastast pärit vägagi ettenägev kirjutis “Suure Vennaga” seotud ohtudest.
  • Tools for Online Privacy – hea sissejuhatav lugemine privaatsusest Internetis ja mõned abivahendid.
  • The Stratified Bible – huvitav töövahend Piibli uurimiseks (nagu arvutiteaduse suurkuju Donald Knuth, oli ka Walker kristlane).
  • Your Sky – onlain-planetaarium.
  • Blockchain Tools – mõned 2023. aastal loodud töövahendid plokiahela jaoks.
  • FourmiFood – mõned põnevad retseptid.

Juba see väike valik näitab ilmekalt, kuivõrd laia haardega see mees oli. Ja ta oskas elada – tasub eeskuju võtta.

Godspeed.

Veel Bossi

Seda lugu olen siia juba vähemalt korra pannud – aga leidsin Tuubist uue versiooni. Arvatavasti mu lemmik Springsteeni lauludest: Tougher Than the Rest. Live-esitus Roomast 2016.

Alguse filigraanne trummisaund ja täpne löök (Max Weinberg trummidel). Veidi aeglasem ja kantrilikum vibe. Sellisele stiilile pea kohustuslik Fender Telecaster. Vägev suupillisoolo. Väga head vokaalid. Ja muidugi see elekter, mis üle aastate ikka veel nende kahe vahel on. Tougher than the rest…

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 1

Sel kevadel on taas kord kavas ITSPEA e-kursus ning reedese töödelugemise taustal jätkuvad ka muusikamaratonid. Kursus käivitus üldiselt kenasti ning IT ajalugu sai nii blogides kui foorumis päris huvitaval viisil ette võetud.

Muusikas aga alustaks kohe ühe klassikuga ning võtaks läbi ühe väga pika karjääri – tänane peaesineja on The Boss ehk Bruce Springsteen. Tõenäoliselt jätkub kuulamist vähemalt järgmiseks, ehk ka ülejärgmiseks korraks.

Bruce alustas 1973. aastal, kui siinkirjutaja oli kolmeaastane. Esimene stuudioalbum oli Greetings from Asbury Park, N.J. – ehkki hääl on nooruslikum, on see selgelt äratuntavalt Springsteen kohe algusest peale. Stiil on ehk veidi folgilikum, aga tekstid on tihedad (ka otseses mõttes – sõnu on sel mehel alati palju olnud) ning ka bändi kõla tundub tuttav. Algusest peale oli bändis The Big Man – suur must mees saksofoniga ehk Clarence Clemons.

See plaat müüs viimaks kahekordse plaatinanormi jagu, aga suur osa sellest tuli hiljem, kui Bruce oli juba kuulsaks saanud. Endale meeldib siit vist kõige enam “Mary Queen of Arkansas” – see on Bob Dylanit meenutav mõtlik ja keeruka tekstiga lugu, mis on taas selgelt äratuntavalt Springsteen. Tõsi, selle keeruka tekstiga on segased lood ning sellest on pakutud erinevaid tõlgendusi – mine võta kinni, kas vihjatud on Mary Stuartile või hoopis millelegi muule. Veel teinegi samalaadne (veidi jõulisem) lugu on “Lost in the Flood”, kus võiks veidi paralleele tõmmata ka Procol Harumiga. Aga tuleb tunnistada, et 22-aastase selli kohta on need tekstid ikka väga head – Bruce on algusest peale lugude rääkija. Tema arusaamade üle võiks üsna tihti vaielda (olgu siis tegu sõjateemade, sotsiaalküsimuste või presidentidega), aga tal on selge arvamus olemas ja ta suudab seda omanäoliselt väljendada.

Kohe samal aastal järgnes The Wild, the Innocent & the E Street Shuffle, mis samamoodi eelmisega võeti hästi vastu muusikakriitikute poolt, kuid müüs keskpäraselt. Algab natuke neurootilises võtmes, teisena aga tuleb “4th of July, Asbury Park (Sandy)”, paralleel tekib ühe teise, samamoodi jutustava looga – Dire Straitsi “Romeo and Juliet”. Veel üks põnevam kuulamine on “Wild Billy’s Circus Story”, kus taustabändi kauane bassimängija Garry Tallent (tänaseks ainus algne liige peale Bruce’i enda) mängib hoopis… tuubat. Ja viimaks mängib David Sancious viimasesse loosse “New York City Serenade” vägagi tõsiseltvõetava klaveripartii. Siiski, enda lemmikuks jääb siit ilmselt “Incident on the 57th Street”, mis räägib “West Side Story” sarnase loo ja on muusikaliselt vist esimene Springsteeni leivanumbrite reas – pehme ja lihtsa, kuid väga hea bändipartii ja pähe kinnijääva meloodiaga kolmeduuri-rokiballaadi ja valusa teksti kombinatsioon. See plaat läheb natuke ka Jim Steinmani rea peale – lühim lugu on üle nelja minuti, kolm üle seitsme ja lõpulugu isegi ligi 10 minutit pikk.

1975. aasta Born to Run viis Bruce’i karjääri viimaks lendu – seitsmekordne plaatinaplaat ja rida kordusväljalaskeid. Kohe alguses tuleb senini repertuaaris olev “Thunder Road”, viiendana aga tema üks firmamärke, albumi nimilugu. Tekstid on taas head (ja üksjagu vaieldava sisuga – sisuliselt on Springsteeni tekstid kogu aeg olnud suuresti ühiskonna autsaiderite ja elule allajäänud inimeste vaates), muusika on aga energiline, hästi esitatud ja produtseeritud kergerokk. Siit alates on ka E-Street Bandi tuumik sisuliselt koos (Bittan, Tallent, Weinberg, Clemons, Federici – Steven van Zandt ehk Little Steven laulis siin plaadil vaid natuke tausta, kuid liitus varsti samuti bändiga), Springsteeni hääl aga hakkab omandama seda tuntud kärisevat tämbrit. Lisaks kahele eespoolnimetatule tõstaks siit esile veidi vähemtuntud lugu “Backstreets”.

Kolm aastat hiljem väljalastud Darkness On the Edge of Town jätkab küllaltki sama rida (saund on aga rokilikum ja vähem lihvitud). Avalugu “Badlands” on sarnaselt eelmise albumi omaga tuntud ja tänini kavas (sage kontsertide avalugu). Üsna ehedalt sünge on “Adam Raised a Cain” (Vanas Testamendis saab Aadama pojast Kainist vend Aabeli tapmisega maailma esimene mõrvar) – isa ja poja keerulise läbisaamise teema olevat Bruce iseenda minevikust võtnud. Hea on pikk klaveriballaad “Racing in the Street” (taas üks väga hästi räägitud, ent pessimistliku tooniga lugu). Kipub seaduspärasuseks, et kui Bruce üritab vahelduseks midagi optimistlikku kirjutada, on lugu tervikuna üsna väheütlev, samas “siibrilood” õnnestuvad märksa paremini (hea võrdlus on siin “The Promised Land” contra “Factory”). Aga tulemuseks oli taas USA-s kolmekordne plaatinaplaat – seega ameeriklasi ravimatus optimismis süüdistada on ilmselt ülekohtune.

The River 1980. aastast on topeltalbum. 20 lugu, mis on üldiselt varasematest tublisti lühemad – ja sel korral kohati isegi ka lõbusamad (head vunki on ka varasemast enam). “Sherry Darling” ja eriti muidugi naljakalt nilbe (eriti laivis koos vahelugemiste ja sama naljakalt nilbe lavašõuga – albumiversioon ei ole tegelikult üldse nii hea) “You Can Look (But You Better Not Touch)”, mis kontserdil suudab vist igasuguse publiku pöördesse ajada. “Siibrilugudest” (mida siin on samuti mitmeid) on vist parim üsna süsimust (jälle!) “Fade Away” ja veidi leebem “The Price You Pay”. Tuntumatest lugudest on siin veel “Hungry Heart”, hea vungiga “Ramrod” (Suure Mehe saksofon on hästi mõnus) ja nukker nimilugu, võib-olla parim on aga “Independence Day”, mis on väga ehe ja inimlik tekst (ja mitte siiber lihtsalt siibri pärast, nagu mõnes muus loos) koos äärmiselt ilusa seade ja väga hea vokaaliga. Bruce on pigem Bob Dylani sarnane laulev jutustaja kui tavamõttes laulja – aga siin on ta seda viimast ilma mingi hinnaalanduseta. Teine väga hea, aga taas kurb lugu on erandina üle kaheksaminutine kaeblik ballaad “Drive All Night” (jällegi tuleb bändi tunnustada, taas on väga hea saksofon).

Lõpetakski praegu siin, Bossi repertuaariga jätkab nädala pärast.

Hambaharjad ründavad

Sürr lugemine Ars Technica portaalist (ja selle peegeldus Slashdotis) sellest, kuidas Šveitsis tehti DDoS’i… hambaharjadega. Kolm miljonit “nutikat” hambaharja said robotvõrguks ning sellega tehti parajat pahandust.

Eesti keeles on hea kahtpidine lause: “Nutt tuleb peale”. Seda “nutti” topitakse tänapäeval ikka täiesti absurdsetesse kohtadesse. Ehk on edastatavatest andmetest mingitel seltskondadest tõepoolest kasu (on ka konspiratiivsemat sorti arusaamu), aga andmereostusest, energiaraiskamisest ja loomulikult turvalisus- ja privaatsusriivetest tulenev kahju on ikka kõvasti suurem. Nutt tulebki peale.

Ja nii tundub Walt Dismali nimelise kodaniku kommentaar Slashdotis sellest, kuidas varsti nutikad prill-lauad Pentagoni ründavad, ainult natukene jabur.

APDEIT 11.02: Nüüd väidetakse, et seda lugu tegelikult ei juhtunud. Samas on nutistu ebaturvalisus endiselt reaalne ning sedalaadi asjad sisuliselt praeguses seisus vältimatud. Nutistu (ja ka tehisaru) puhul tuleks pigem lähtuda põhimõttest “nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik” – sinna, kus saab ka ilma, ei peaks neid asju toppima.

 

Segasevõitu semestrialgus

Läheb jälle lahti…

Esmalt tuli Lätist (vastassuunas hr Korsakovile…) Riia tehnikaülikoolist ERASMUSe seljas üks Kashmirist pärit kutt siia kevadeks küberturbe magistrit kirjutama ja kauples Kaku juhendama. Kusjuures TTÜ-s see bürokraatia tõttu juhendamiskoormuse arvestusse ei lähe – aga vähemalt läheb järgmisel atesteerimisel arvesse juhendamine välisülikoolis. Igatahes oli paar päeva jupp tegemist, et täna õhtuks esmane aruanne (sisuliselt töö kavand) Lätti ära saata.

Siis on homme kolledži kevadiste lõputööde kavandite tähtaeg. Lõplik arv alles selgub, aga eeldatavasti tuleb kümmekond juhtmevedamist, lisaks veel kolm (TTÜ)  küberturbe magistrit sinna otsa.

Homme algab veel ka (jälle Garfiga koos veetav) sotsiaalmanipulatsiooni kursus. Pool semestrit, ca 80 nägu (kirju seltskond üle ilma – meie enda küberid pluss kümmekond külalist EuroTEQ-võrgustiku ülikoolidest).

Ja sinna otsa ülehomme algav e-ITSPEA – sel korral 70 osalejaga. Mõningate tehnoloogiliste arengute tõttu tuleb hindamissüsteem ringi teha ja eksam ainult klassikalisse suulisse vormi viia. Ei ole hea lahendus (kirjutama õppimine kannatab), aga lasta rahval lihtsalt kirjutamismasina nuppu vajutada ei ole ka mõtet.

Lisaks tuleb veel natuke teadust näppida ning sügissemestriks uude “Informaatika valikteemade” kursusesse viienädalane küberohutuse moodul kokku panna.

Igav ei hakka. 🙂

APDEIT 07.02: kolledži diplomande tuli kevadeks kokku 15. Kui kõik välja veavad, siis on senine semestrirekord 12 uhkelt ületatud.