Kaku ajaveeb
ERR teatab, et oravate nukuteater on uue nuku saanud. Varasemate Vabaerakonna, Eesti 200 ja Parempoolsete kõrvale (või tegelikult asemele – VE on ammu kadunud, E200 laseb viimast tossu välja ja libaparempoolsetel ei ole ilmselt ka väga pikka pidu). Tõsi, need uued tunduvad märksa sotsimad kui varasemad.
Nojah – veel üks seltskond, keda põhimõtteliselt kunagi valima ei hakka.
Täna määrati Eestile siis uus president. Valimisteks ei paindu keel seda nimetama. Üsna selge paralleel tekib üle-eelmise selle ametikoha täitjaga.
Ausalt, ei saa aru. Eesti on parlamentaarne vabariik, mida juhib valitsus ning seda omakorda peaminister. Presidendi roll on olla rahva ühendaja, reaalset võimu on tal üsna vähe. Ja isegi seda suuresti tseremoniaalset tegelast ei julge valitsev seltskond lubada rahval valida. Äkki valivadki valesti?
Ja praegu jäi ära isegi pealiskaudne demokraatiamängimine. Ühe kandidaadiga valimisi mäletan kunagisest ammusest ajast, mil see oli tavapärane ja poolt hääletas 99,5% valijatest. Praegu päris samasugust protsenti ei tehtud, aga pilt ei erine tollasest oluliselt. Tea, kas valijatele pärast protseduuri mingit nänni ka jagati?
Eestlased ei ole kahjuks kunagi eriti osanud endale juhte valida. Kurb, aga nii see on.
Viimases Õpetajate Lehes on taas suur arutamine “toksilise maskuliinsuse” teemal.
Eks ta üksjagu inetu ole, kui koolinoored õpetajaga lugupidamatult käituvad. Aga see on – taas kord – ju pikaajalise aretustöö tulemus. Vohav distsipliinipuudus ja matslikkus on vabakasvatuse sildi all koolide probleem olnud juba pikka aega – ammu enne seda, kui keegi midagi “manosfäärist” või “MGTOW”-st rääkima hakkas.
Enam ei ole ei pättide ega lollide koole, on vaid õigused ja erivajadused ilma vastutuseta. Nii ei olegi enam väga vahet, millise moodsa terminiga (seekord siis “manosfäär”) matslikkus end ehib. Nagu filmiklassikud ütlevad, matsid jäävad matsideks.
Aga konkreetselt selle asja kohta võiks öelda: poleks nii tõsine, võiks lausa naljakas olla. Andrew Tate’i ja teiste sedalaadi tegelastega (keda on päris palju) olen sotsiaalmanipulatsiooni kursust õpetades juba mõnda aega kokku puutunud. Üsna ebameeldiv seltskond (ennasttäis, küüniline, ahne ja libe), samas on sealt inimloomuse kohta üht-teist õppida. Ja mis peamine, see on enam-vähem üks-ühele vaste tänasele feminismile (MeToo & Co) – ainult matemaatilise vastasmärgiga. Ja paraku (nagu ka artiklist nähtub), on toda teist poolt Eesti haridussüsteemis enam kui piisavalt.
Koolipoistest on üksjagu kahju – mäletan omast käest, mismoodi enda otsimine teismeeas käis. Praeguste noorte põlvkond on aga sattunud (antiikparalleeli laenates) Skylla ja Charybdise vahele, mõlemad ühtviisi peast põrunud.
Muide, selles Õpetajate Lehe tekstis on üks väga ilmekas koht, mis näitab, kuivõrd reaalsusest irdunud praegune valitsev ideoloogia on. Täiesti “Idiokraatia” filmi vääriline (see koht, kus Pole Kindel vanglas intelligentsustesti tegi) – aga selle ülesleidmise jätan juba lugejate hooleks.
Kakk üldiselt Delfi portaali ei loe. Aga üks hea kolleeg saatis ülikoolis lugeda ühe Linnar Viigi tehtud intervjuu Jaan Tallinnaga. Päris valgustav lektüür oli.
Selle loo peale lugesin veel teisigi sedalaadi asju – ja kõik viitavad üsna häirivalt samasse kohta. Jaan Tallinna tsiteeritud “humans are a disposable species” pärineb inimestelt, kes on
* haritud ja maailma näinud
* tehnoloogiliselt ja majanduslikult pädevad
* väga heal elujärjel
Seega ei saaks nagu olla tegu peessekukkunud tegelastega. Või ikkagi saab…? Äkki kõigest sellest ikkagi ei piisa?
Ülikooli tekstivestlustes kalduvad mõned inimesed vist ka samasse ooperisse. Alguses, tehisaru tulekuga oli hirmus optimism (“küll nüüd alles tööjõudlus kasvab”). Hiljem hakati järk-järgult nägema probleeme – ja mis kõige hullem, ka iseenda juures (“ma ei õpi ise enam midagi”). Nüüd on kohati päris kurb näha, kuidas see suur hurraa järgemööda resignatsiooniga asendub (sest seda teed mööda on juba päris kaugele võssa jõutud). Nagu kirjandusklassika ütleb: “Kes tegi? Ise tegi!”. Ja siis otsustavad mõned Tolkieni järgi “Sarumani teha” ehk “kui me ei suuda vaenlast võita, siis läheme tema poolele üle”.
Seega kokkuvõtlikult, mida meile praegu ette söödetakse:
* “asjade käik on pöördumatu, te ei saa midagi muuta”
* “tegelikult olete te kõik jobud, ahvidest ei saagi midagi paremat areneda”
* “pappi tuleb teenida kõrvalmõjudest hoolimata”
* “mingit eetikat ja moraali ei ole olemas”
ja lõpptulemusena
* “inimkond peab kaduma”
Päris mitmes maailma suurusundis on defineeritud tegelane, kes just selliseid sõnu räägib. Kurjuse vastu ei aita (intervjuus mainitud) Asimovi seadused – aga sellest, mis aitaks, ei taha enamik inimesi kahjuks endiselt midagi kuulda.
Täditütar Kärt, kes koos mehega mõlemad kõvad tsiklikunnid on, rääkis juba ammu, et võiks kusagile koos kärutada. Nüüd taasiseseisvuspäeva eel õnnestuski – tõsi, algne plaan tuli lühemaks teha, kuna täna kaitses üks kolleeg kolledžis doktorit ja tuli kohal olla. Aga idee sõita teise tädi ja tolle tütre juurde Varblasse õnnestus kahepäevase reisina siiski ära realiseerida. Tegelikult oli sel hooajal juba teine pikem ots – vahepeal õnnestus korra ka Peipsi äärde sõita, aga see jäi seekord siia kirja panemata.
Kolmapäeva hommikul kodust välja, Pääskülast paak täis, Maksikast natuke nosimist kaasa (kraam mahtus kenasti Kullionu taskutesse ära) ja Virtsu maanteele. Igaks juhuks uuesti natuke paaki Lihula Olerexis (tegelikult ei olnudki väga vaja) ja siis juba Varbla poole. Selgus, et seal sai viimati käidud ikka päris hulga aastate eest ja nii tuli telefon igaks juhuks paagi peale panna. Üldiselt läks ladusalt, ainult viimasest teeotsast suutsin esimese soojaga mööda sõita.
Sugulaste kokkusaamine oli vahva nagu ikka. Tegime kohe maja ees pilti ka (üks kommentaar oli selline, nagu pildi all).
“Badasses!” (Kakk, Erki ja Kärt)
Pärast tegi peretütar Pipi meile autoga kohalikel maadel ekskursiooni – nägime minihobuseid (koos veel minimate varssadega) ja teisalt ka ühe kohaliku rikkuri donaldtrumpilikke vaimusünnitisi (sh lubatust kõvasti kõrgemaks ehitatud tuulikuid ja koonduslaagrit meenutavat uusarendust otse mererannas). Õhtul sai päris pikalt laua ääres jutustatud.
Erki pidi koju sõitma juba samal päeval, meie Kärdiga läksime koduteele järgmisel hilishommikul ja käisime enne koos Audru kirikut vaatamas.
One Way
Siis läksime laiali, käisin korra Pärnus ühes kohas külas (sellega õnnestus suurem vihmasahmakas ära hoida), võtsin paagi jälle täis ja põrutasin kodu poole. Seekord keerasin Pärnu-Rakvere maanteele ja tulin teispool Tootsit uuesti tollele samale Järvakandi-Raikküla teele, mida mööda üle-eelmisel sügisel sõitsin – sitta kanti sitta seekord seal ei olnudki. Küll aga oli tee ääres viit “Kullimaa”. Kullionu täitsa rõõmustas, aga ilmselt kõige lõbusam oleks seal soomlastel…
Ees paistis suur äikesepilv – keerasin peale Raplat Kohilasse ja sealt Hagerisse. Oleks Kernuni sõitnud, siis ehk olekski pääsenud – aga läksin Kiisa peale ja enne toda tuli… no ikka korralikult. Veerand tundi dušši leotas püksid ja saapad läbi, tagi pidas õnneks vastu. Lõpus enne Tallinnat läks aga ilm jälle ilusaks, seega kokkuvõttes vedas ilmaga üsna hästi.
Aitüma sugulastele seltsi ja vastuvõtu eest!
Suvi läks suuresti järjekordse remondi nahka – kevade lõpus suutis ülakorruse naaber majas sellise uputuse korraldada, et uputas kapitaalselt ära enda all olijad ning osa veest tuli sealt alla mulle edasi ka. Aga õnneks maksis kindlustus kõik ilusti kinni ja eelmisest aastast tuttavad remondimehed tegid ka sel korral väga kena töö. Lihtsalt see paar nädalat kolahunniku otsas elamist puhkuse lõpus oli üsna tüütu, Naissaarele kolledžite suvepäevadele jäi ka seetõttu minemata.
Tööperiood algas kohe informaatikaõpetajate suvekooliga – täna TLÜ-s ja homme IT kolledžis. Vahva oli üle pikema aja mitmeid vanu tuttavaid kohata.
Eks siis sel aastal peaks nägema, kas TI-maania hakkab järele andma või aetakse seda kriitikavabalt edasi. Paraku on tänaseks juba üsna selge, et vähemalt kooliõpilastele on see juba üksjagu kurja teinud.
“Mh, misasja sa vahid? Pole enne pesakasti näinud vä?”
(Tegelikult on tegemist täiesti auväärse kohaga – viimasel puhkusepäeval sai Harju-Madise kirikus käidud ja seal tuli ka toda asutust külastada 🙂 )
Kui keegi kopeerib luba küsimata teise arvutist kogu sisu kuhugi mujale, nimetatakse seda andmevarguseks. Kui sama asja teeb operatsioonisüsteemi loonud suurfirma, nimetatakse seda varundamiseks.
Ehk siis Microsoft lülitas paljude kasutajate selja taga pilvevarunduse lihtsalt sisse. Ja nagu näiteks Slashdotis märgitakse, saab tasuta ruum peagi otsa ja siis hakatakse nuiama tasulise teenuse kasutamist. Lisaks otsesele privaatsusriivele (sh süsteemi seadistused, igat sorti dokumendid, mõnes masinas ehk ka eri sorti, khm, vaieldav sisu jne jne) on ilmselt kogu see kraam varsti ka Copilotisse vmm sedalaadi arusimulaatorisse sisse söödetud.
Naljakas on see, et see on üks neid (pigem väheseid) kohti, kus Euroopa Liidust kasu on – siin tuleb seadusandlus ette ja Euroopas jäetavat see sigadus (esialgu?) tegemata.
Seda riietuseset peaks vist kusagil allpool kandma…
Jälle jõudis kätte undamise ja nõidumise aastaaeg. Sel korral natuke erilisemalt, kuna turule ei olnudki vaja minna – tädi Sirts oli tõsise lööktöö korras maasikaid kasvatanud ning varustas vist kogu suguseltsi ära.
Esmalt tõi ema sealt viiekilose ämbritäie ja kui see kahtlaselt kiiresti läbi blenderi käis ja Kakk “vist mahub veel…” pobises, tuli pea teine samasugune laar veel. Sügavkülmik on taas kord ääreni täis ja aastane smuutimaterjal olemas (eelmisest korrast on veel alles kaks väikest karpi, seega kogus täiesti klappis).
Suured tänud suguseltsile!