Haapsalus suppi söömas

Sünnipäevaks saatis õnnitlused ka kunagine kolleeg Kadri, kes nüüd töötab hoopis Haapsalus – Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses ehk sellesama haigla järeltulijas, kus omal ajal igal sügisel käidud sai. Tekkis idee minna ka otse tere ütlema (tsikliga muidugi) – mõnda aega ei olnud trehvanud.

Täna oli sobivalt kena (aga jahe) ilm ja käisin ära. Keila maanteed pidi sinna ja põhiteed pidi tagasi. Selga tuli ajada neli kihti riietust, aga ülearu soe ei olnud ikkagi – ilmselt sel sügisel ei tasu tsikliga pikemalt rohkem linnast välja ronida. Õnneks panin jalga uued tsikliteksad ja põlvekaitsmed pidasid tuule pea täiesti kinni.

Aga tegin jälle linnale tuuri peale ja käisin uuesti samas kohas Holmil, kus suvel – majad olid juba natuke rohkem valmis saanud. Tegin nüüd pildi teistpidi.

Kullionu Haapsalu Holmil

Siis käisin NRK-s Kadriga jutustamas – tal oli parajasti lõunaaeg ja nii sai ka ise keskuse kohvikus kaks kausitäit kanasuppi nahka pandud. Meenutasime kolleege ja vanu aegu, tore oli. Tunnikese pärast keerasin tsiklil otsa kodu poole.

Kadri saatis pärast ühe pildi veel:

Kakk ja Kullionu

Mõnda aega saab veel Kullionuga linna vahel töristada, siis läheb ta talveks Motodepoosse puhkama.

Sisekaitseakadeemias

…. sedakorda küll virtuaalselt – rääkisin MS Teamsi kaudu seal digitaalse kultuuripärandi küberturvalisuse seminaril sellest, kas, miks ja kuidas digitaalset pärandit kaitsta on vaja. Ei olnudki varem sel teemal nii detailselt mõelnud, nii et oli päris põnev uurimine (aitäh kutsumast!). Slaidid leiab tavapärasest kohast Slideshare’is.

Jäätisetegu jätkub

Pärast seda, kui mõne aja eest laktoos (lisaks gluteenile) ka menüüst välja jäi, ei olegi vist enam jäätist ostnud. Tuleb ise teha.

Varasemas retseptis tuli kondenspiim asendada enda tehtuga (kuigi on ka mõned poevariandid, kasvõi kookospiim). Suurt kunsti ei ole – kunagi noorena sai nõuka-aegse defitsiidi tingimustes endale ise lehmakommi keedetud ja sellega võrreldes väga vahet ei olegi. Piim peab nüüd lihtsalt laktoosivaba olema.

Viimatise, päris hästi õnnestunud jäätisevariandi saab nii:

  • 400g laktoosivaba (oranž pakk) vahukoort
  • tassitäis pruuni suhkrut
  • tassitäis laktoosivaba piima
  • 3-4 spl maasikamoosi (sügavkülmast võetud, suvel kokku segatud laar)
  • üks küps banaan
  • pool suuremat sidrunit

Alustada tuleb kondenspiimast – suhkur ja piim potiga tulele. Lasta keema (ettevaatlikult, muidu võib üle minna) ja keeta keskmisel tulel pidevalt segades 20-30 minutit (sõltuvalt, kui kõva karamellimaitset tahta). Lasta maha jahtuda.  Laktoosivaba piima puhul tundub segu peale tekkivat mingi veider vaht, mis tuleks sealt keetmise ajal ära riisuda.

Kui kondenspiim on jahtunud, siis vahukoor koos väikese suhkrulisandiga blenderisse ja vahtu. Siis juurde kondenspiim, maasikamoos, banaan ja poole sidruni mahl. Ajada veel natuke segamini, valada sobivatesse topsikutesse (ise kasutan hapukoore ja kodujuustu omi, mis on paraja suurusega) ja sügavkülma. Järgmisel päeval kannatab juba ilusti süüa.

Üles leidsin!

… selle loo, tänu millele Kakk üldse Kakk on. Siit saigi see ammustel üheksakümnendatel Vanalinna jutukas endale nimeks vahetatud (alguses olin varasema nimega Kaich). Pärast võttis veel sõber Tõnis ka endale siit nime – temast sai Aleksander Puravik.

Grendel ruulib! 😀

APDEIT: Tuli idee – kuuldavasti on järgmisel aastal siiakanti tulemas Manowar. Nad on ka enne võõrastes keeltes laulnud (isegi soome keeles) – võiks neile pakkuda mõtte see lugu korralikult ära teha. Manowari saund, Eric Adamsi hääl, Pirita kloostri varemed ning “Kakk ja pääsuke” – uskumatult äge asi saaks. 🙂

Väike ulmejutt

Üks Eesti vasakpoliitik tahtis minna enda autot parandama. Sõitis töökoja ette, rääkis auto probleemi ära, andis töömehele võtmed ja jäi diivanile istuma. Korraga tundus talle, et kuulis tagaruumist tumedat uratust: “Sots, raisk!”.

Veidi aja pärast tuli töökoja juhataja, andis mehele võtmed tagasi ja sõnas: “Vabandage, me ei saa teid aidata.”

“Kuidas nii?”, imestas klient.

“Vaadake, me oleme teid telekas rääkimas näinud. Tundub, et te ei ole päris adekvaatne. Seetõttu arvame, et teid ei tohiks autorooli lasta, võite mõne õnnetuse tekitada.”

Tulivihane poliitik sõitis minema ja lõi kohe meedias kõvasti kella. Õhtul oli vastav uudislugu juba AK uudistes ja töökoda sai vastu päid-jalgu.

….

Eespoolkirjeldatu oli tegelikult üks sürr fantaasialugu, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. See aga juhtus vist päriselt.

Miks see mind ei üllata?

Katsetame

Pole saladus, et Kakk on tehisaru osas ikka päris ettevaatlik ja vahel lausa skeptik. See pilt, mis ülikoolist selles vallas kohati vastu vaatab, ei ole ilus. Aeg-ajalt näib, et tehisaru ja inimliku lolluse kasvud käivad käsikäes.

Aga teisalt ei ole nuga süüdi, et temaga mõni töll inimesi ründab – sellega saab ka asjalikke asju teha. Nii et proovima peab. Aga tüüpilise pingviinina on Kakul üsna selge arusaam, millised peaksid olema kriteeriumid:

  • avatud lähtekood (väga põhimõtteline eeldus – võiks veidi aidata nii inimliku sigatsemise kui ka tehisaru võimaliku ülekäte minemise vastu)
  • kohaliku paigalduse ja offlainis kasutamise võimalus (eeldab ka Linuxi tuge)
  • sisselogimise puudumine (natuke vähem Suure Venna ja suurfirmade toitmist)

Nii et hakkasin katsetama sellise elukaga nagu jan.ai. Kohaliku paigaldusega metamootor, millele saab alla laadida terve rea erinevaid tehisarumudeleid. Valik langes prantslaste Mistral 7B-le (mis peaks samuti põhimõtteliselt avatud koodiga olema).

Esimesed katsetused on igatahes päris lootustandvad.

Head mõtted

Leidsin Objektiivi portaalist ühe sealse tüüptemaatikaga võrreldes üsna teistlaadi kirjutise Karol Kallaselt: “Kuidas teha õpilased targemaks ja tõsta õpetajate palka“. Autor nimetab seda “mõtteharjutuseks” ja hoiatab ise, et asjad ei pruugi nii lihtsad olla.

Aga seal on mitu head mõtet Eesti hariduse jaoks. Vabade litsentside kasutamine, autoriõiguste haridusministeeriumile üleandmise võimaluse loomine (sarnaselt sellega, kuidas vaba tarkvara maailmas pakutakse võimalust need FSF-ile delegeerida) ja eriti tähelepanek aegunud autoriõigustega materjalide kasutusvõimaluste kohta (arvestades seda, et näiteks põhikooli taseme matemaatika on ju tegelikult pärit sajandite tagant).

Ka pabermärkmete kasutamisele võiks alla kirjutada (ise aga soovitaks paberi kõrval proovida vanemates klassides ka blogimist ja isikliku wiki koostamist – sellesama peegeldamise, läbikirjutamise ja andmete säilitamise mõttega).

Selle loo võiks ka “Õpetajate Lehes” avaldada.

Konverentsil

Sel nädalal sai kolm päeva vahelduva eduga konverentsil käidud. ICL2024 toimus siinsamas TTÜ-s, seega oli hea ligidal minna. Kirjutasime sinna Birgyga paar artiklit ka, üks tuli endal neljapäevahommikuses sessioonis ette kanda (slaidid läksid tavapärasesse paika SlideShare’is; lisaks tuli seal sessioonis ka tehniku rolli täita ja kõigi teiste ettekannete slaidindus samuti edukalt ekraanile toimetada).

Iseenesest oli ju ladus üritus, hulk inimesi nägi kõvasti orgunniga vaeva ka. Eraldi tooks välja toitlustuse – suurem osa söögist oli nii gluteeni- kui laktoosivaba. Ent siiski…

Ikka tuleb pähe mõte, et kas ülikoolid praegusel kujul on teaduse tegemise koht – võib-olla oli nõukapulkadel isegi õigus, kui nad teadusetegemise Teaduste Akadeemia uurimisinstituutidesse tõstsid ja lasksid ülikoolidel õpetamisele keskenduda. Tundub ikka veel (ja tegelikult üha enam), et sedasorti teadus on väga suur potjomkinlus, kus on edukad mitte tõsised teadlased, vaid pigem just süsteemi hästi selgeks õppinud, seda edukalt ära kasutada suutvad ning paindlikuma kutse-eetikaga kodanikud.

Praegu oli siin jälle suur masinavärk, mis jahvatas läbi “on kah”-ettekandeid inimestelt, kes siia ekstra seepärast olid üle ilma kokku sõitnud (samal ajal karjuvad igasugu rohepulgad, et lendamine tuleb üldse ära lõpetada) – võib-olla tulekski sedalaadi asju rohkem onlainis teha, tehnoloogia on tänaseks ju täiesti olemas.

Kõige ebameeldivam maitse jäi suhu ühest üsnagi “harju keskmisest” ettekandest, mille autoriteks oli märgitud… täpselt 20 inimest. Sama lugu kui “intellektuaalomandi” ja naaberõigustega: kui vint üle keerata, on tulemuseks karjuv absurd. Aga taas: juriidiliselt oli ju kõik korrektne. Ent milline motivatsioon jääb ühele tõsisele teadlasele, kes enda asju ausalt üritab ajada ja siis võrdluses sedasorti artikliveskiga järgmisel atesteerimisel “at-at-at!” saab, võib ette kujutada küll.

Et aga mitte jõrinaga lõpetada, siis mainiks ära ühe ettekande tänahommikusest sessioonist, mis pani täitsa huviga jälgima – üks eesti-läti seltskond uuris tehisaru kasutamist matemaatikatundides ja selle mõju õpilaste reaalsetele teadmistele. Vastused anti üsna diplomaatilises vormis… PhotoMath on iseenesest põnev rakendus ja mõnes rollis väga hea abiline, aga paraku võimaldab (taas kord, nagu mitmed muud AI asjad) lollidel rõõmuga lollideks jääda.

Elu kisub ikka üsna huvitavaks, üsna mitmes mõttes.

Õpime

… uusi keelendeid – tänases ERRis on

* “daatža” – tõenäoliselt on artiklis mõeldud nõuka-aegseid aiamaid sellistena, nagu venelased neist aru said (eestlastel olid suvilad). Aga isegi kui venepäraselt kirjutada, siis võiks seda õigesti teha.
* “piire nihestama” – see võib vist valus ka olla…

Ohjah, ajakirjandus.