Jora

Viimane kolmest selle aasta suuremast kontserdist, kuhu sai varakult pilet võetud – ja ainus vabas õhus toimunu. Ette rutates olgu öeldud, et kõik kolm (Toto, Adams, A-ha) olid tipptasemel ja lemmikut ei oskagi välja tuua.

A-ha läks küll 2010. aastal laiali, kuid tuli viis aastat hiljem taas kokku ja veebist nähtud videod ei andnud küll kahtpidi mõistmist – hääled on endiselt vormis ning tehnoloogilisema saundiga bändile mõjub ka helitehnika areng soodsalt.

Kontsert oli “viis pluss”, erinevalt kahest eelmisest tulid ära ka kõik vähegi meenunud hitid (eriti muidugi kaks lemmikut: “Crying in the Rain” ja eelkõige “Stay on These Roads”, mis on “uue aja” A-ha esituses tugevalt parem kui 1988. aasta originaal). Ja Morten Harketil on üks popimaailma parimaid hääli ka ligi 60-selt.

Ainus pisike kriitikajupp: kolm noort daami olid pandud topeltrolli keelpillitrio (viiul, vioola, tšello) ja taustalauljatena. Pillipool oli ilus, laulupool jäi nõrgaks (eriti tuli see välja “Crying in the Rain” mitmehäälses osas).

Soojendusesineja valik läks vist ka natuke mööda – Lenna on hea laulja, aga neist kümnestkonnast laulust jäid meelde vaid juba tuntud lood (“Mina jään”, “Supernoova”, “Rapuntsel”) – ülejäänu oli igav ja ühetaoline “tapeet” (ei häirinud, aga kuulama ka ei kutsunud).  Ning kahjuks oli väga suur klassivahe põhibändiga nii taustapundi mängus kui eriti helikvaliteedis – A-ha puhul olid need lihtsalt nii head, et eestlased mõjusid taidluskollektiivina. 🙁

Aga muus osas oli vägev elamus. Isegi rahvas ärkas kontserdi lõpuks üles. 😀

Mõne aja eest andis üks hea inimene paar pakki musta küüslauku. Päris põnev asi on. Sai siis ka veebist uuritud ja see retsept andis idee ise proovida – aga mitte küüslauguvärki, vaid lameleiba. Gluteenivabalt muidugi.

Katsetus:
* 250g kott Schäri gluteenivaba Mixi
* teelusikatäis soodat
* poolteist teelusikat peent himaalaja soola
* sorts (pool klaasi?) oliiviõli
* natuke suurem sorts (ligi klaas?) piima
* üks muna (sideaineks, gluteenivaba jahu seguneb halvemini)

Sool ja sooda kausis segamini, jahu sinna otsa, õli, muna ja piim ka. Algul segada, siis sõtkuda – paras tegemine, aga viimaks hakkab taignapall kokku. Pool tundi lasin seista, siis läks ahjuplaadile. Ahi 225 kraadi peale, 5 minutit eelsoojendust, 20 minutit küpsetust.

Tulemus – täitsa asjalik närimine, midagi lavaši ja näkileiva vahepealset. Võimalik, et teinekord võib natuke lühemalt küpsetada – aga esimese korra kohta täitsa asjalik. Järgmine kord võib ka mõnd kuivpärmiga varianti proovida.

Installisin eile ühele HP läpakale esmakordselt uut Linux Mint 19-t. Muidu oli paigaldus üsna tavapärane, aga lõpus tekkis tõrge – alglaaduri paigaldamine ebaõnnestus ja seega kogu kupatus tööle ei hakanud.

Otsisin ja katsetasin mitmeid asju, ikka sama häda. Viimaks leidus lahendus siit – paigaldus tuli teha offlainis ehk võtta võrk tagant ära. Probleem kadus…

Ehk aitab mõnda, kes sama veidruse otsa satub.

LineageOS on olnud Kaku Samsungi moblas Androidi asemel juba mitu head aastat. Uuendamine on toimunud iganädalaselt – tuli laadida alla ca 320MB pakk (suure mahu tõttu tasub seda mõnes WiFi-levialas toimetada), restartida, teha paar klõpsu ja restartida uuesti.

Lineage sai Android 8.1 analoogi versioon 15 valmis juba mõne aja eest, aga alles täna saabus teade, et ka Galaxy 5 jaoks on see saadaval. Suure uuendusena see aga automaatselt peale ei tulnud.

Seega tuli võtta ette see õpetus ja natuke näppida (paigaldasin recovery kaudu mälukaardilt). Esialgu aga otsustas seade virisema hakata – ei saanud aru, et peale soovib minna tõepoolest õige versioon tarkvarast. Viimaks aitas üks teine õpetus (selle sinisega märgitud ploki viskasin sealt failist lihtsalt välja).

Muus osas läks aga kõik libedalt. Telefon näeb nüüd natuke uhkem välja. 🙂

Quod erat demonstrandum. Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja ajakirjandusõppejõud ei tea, mispärast Vikipeediale ülikoolides ei viidata – asi ei ole “väheusaldusväärsuses”, vaid selles, et Vikipeedia on olemuslikult teisene allikas (põhipostulaat on no original research), viidata tuleb algallikatele. Täpselt samamoodi ei viidata teadustöödes Brockhausile või Britannicale – kas need pole samuti usaldusväärsed?

Sedalaadi jama aeti Vikipeedia algpäevil sajandi alguses – oli loota, et ehk on tänaseks juba kohale jõudnud. Aga nn rahvusülikooli ajakirjanduse erialale ilmselt ei ole, sarnaselt mitmetest muudestki probleemidest arusaamisega.

Seega samal tasemel arutleda tahtes võiks autori väite ka ümber pöörata – kui Vikipeedia säilimiseks on tarvis praeguse (peavoolu)ajakirjanduse kadumist, siis mingu nii. Tasemevahet pole juba pikka aega.

… ja leidsin sellise paki.

Vahva värk, seda sobiks ideaalselt müüa Riigikogu puhvetis.

Näib, et Eesti peavoolumeedia leidis järjekordse “Watch out for that tree!”-momendi. Pea kõigist kanalitest tuleb info, et USA suursaadik astus tagasi, “kuna ei toetanud presidendi seisukohti”.

Lihtsuse mõttes viitan Wikipediale (leiaks ka otseviiteid) – USA suursaadikud määrab istuv president. Postimehe 2015. aasta lehest leiame info, et praegu lahkuva suursaadiku määras ametisse eelmine president. Seega näib, et lähenevast korralisest tagasikutsumisest aimu saades leiti lihtsalt võimalus enda vastumeelsus presidendi suhtes suure kella külge panna.  Kurb on aga see, et sama laulu laulab siinmail üks teine endine suursaadik.

Seekord LHV foorumist (juba mõni nädal vana, aga varem ei sattunud peale). Keegi kodanik Ikaldus:

“Excel, excel, excel” ütles Lenin, kui plaanimajandus p***e läks!

Uhh… Üle seitsme kilo maasikaid (peaaegu kaks kasti) ruumi kokkuhoiu mõttes puruks häkitud (natukese suhkruga)  ja sügavkülma topitud.

Andis päris pikalt blenderiga maadelda ja hirmsaid hääli tekitada. Nüüd aga peaks hommikuse smuuti üks hädavajalik komponent tükiks ajaks olemas olema.

Kakk käis jälle kodanik Maksi kottimas.

Seis on nadimaks läinud, kuna sealne tohter ilmselgelt ei tea, mida ta teeb – kutt on rahusteid täis topitud, aga need mõjuvad tserebraalparalüüsi osas ilmselgelt taandarendavalt, nii kehalises kui vaimses mõttes.

Õnneks mõjub Kaku laekumine siiani üsna äratavalt – naersin, et olen nagu Gandalf “Kahes kantsis”, kes käib pidevalt Theodeni pealt Sarumani nõidust ära ajamas… Igatahes väikese tubase trenni järel oli silmaga näha, kuidas elu hakkas tagasi tulema (ja jällegi nii kehasse kui silmadesse).  Jõudsime väikese jalutusringi Kunda peal ka teha, siis aga ähvardas üks suur pilv pauguvihma kaela tulla ja pidime tagasi keerama.

Näis, mis saab. Järgmine arstilkäik pidi juulis olema – loodetavasti a) jõuab sinnamaani kuti “vee peal hoida” ja b) tuleb mõnele tohtrile natuke aru pähe ja lõpetatakse see pidev potililleks nõidumine ära. Urrh.