Kaku ajaveeb
Slashdotis on kergelt jahmatamapanev lugu teatud liiki, ee… huvitavate inimeste tegemistest. Peab rebastele homme-ülehomme ITSPEA loengus “reklaamipausi” ajal lugeda andma.
Näis, millal see meile jõuab. Ühiskond peab ilmselt ikka päris lolliks ära minema, enne kui mõistus uuesti koju hakkab tulema.
Tänasel laupäeval õnnestus üks eelmise aasta lugu viimaks purki mängida.
Pühendatud Azovstali kaitsjatele Ukraina sõja alguses, tehtud varsti peale neid sündmusi.
… uuendab Kakk kahes lauaarvutis dualbuudis olevat Windowsi.
Mõlemad masinad on tavamõistes veel üsna pädevad, aga näe – Windows 11 jaoks “ei täida miinimumtingimusi”. Ega’s midagi, Windows 10 töötab esialgu veel ka, uuendab siis seda.
Peab ütlema, et esmakordselt ei tekkinud Windowsi uuendamisel tahtmist edenemisnäidiku peale undama hakata – vist esimest korda näidati edenemist suht arukal viisil, mitte hüpates 14% pealt 95% peale ja istudes siis seal kolmveerand tundi ilma mingi kommentaarita kinni.
Kogemusena päris hea vaheldus midagi teistsugust ekraanil näha. Aeg-ajalt on siiski vaja kas mõnd teist inimest aidata-õpetada või siis mõni Windowsi platvormi näide kuhugi õppematerjalidesse genereerida – seega on hea, kui mõnes masinas Windows olemas on. Aga tõsisemat praktilist kasutamist ei ole see süsteem juba väga kaua leidnud ning ilmselt ei muutu olukord ka edaspidi.
Kakupesa (virtuaalne) sai viimaks otse enne uue õppeaasta algust uue pesakasti. Uuem Delli server (natuke rohkem jõudu) ja virtualiseerimine.
Tänud sõber Puravikule kolimisabi eest ka.
Tehnikaülikool korraldas enda võtmepädevuste arutelupäeva tuttuues Mustamäe riigigümnaasiumis. Arutelu oli üllatavalt asjalik ja samas mõnusalt mitteametlik – enamik seltskonnast olid päris suure kaliibriga tegelased ning oli meeldiv näha, et kaliiber ei olnud inimestele pähe tõusnud.
Huvitav oli ka näha uut gümnaasiumihoonet vaid paar päeva enne õppetöö algust. Enda kooliajast meenuvaga oli ikka vahe sees küll. Natuke naljakas moment tekkis ühes vajalikus asutuses, kus putkas oli rohepöörde tulemusena valgustus nii ära optimeeritud, et vaikselt potil istudes kadus valgus äkki ära ja asutus oli kottpime. Õnneks tuli pähe käega vehkida ja nii liikumisanduri abil valgustus taastada…
Eelmisel reedel Kloogal, igasuvisel EKVU ehk Eesti karateveteranide kokkutulekul. Rein Paluoja foto.
Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):
Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.
Tõlkisin omal ajal WordPressi eesti keelde järjest ligi kümme aastat – seesama Jora siin mainib esimest tõlget versiooni 2.2 peale juulikuust 2007 (kohe pärast seda sai ka Jora ise WP peale kolitud).
Aktiivne tõlkeperiood sai läbi aprillis 2016 versiooniga 4.5, veel ühe tõlke tegin 5.5 peale augustis 2020. Täiesti tasuta – tõsi, kasutasin ka ise, nii et natuke oli ka “kel janu, sel jalad”. Viimastel aastatel aga hakkas see töö üha enam üle viskama.
Põhjusi on mitmeid, osa neist on seotud tarkvara disainiotsustega (plokipõhine leheredaktor oli suhteliselt loll mõte), kuid peamise asjana hakkas vastu täiesti mõõdutundetu eneseupitamine kõikvõimalikes tekstides (sh keskkonna enda teadetes). “Hurraa, nüüd saad kujundustes kasutada tehnikat X!”… No ei kõla täiskasvanult ju.
Tõlkijana aga ajas karvad põhjalikult turri tõlkefailide ülesehitus, milles üha enam kohtas inglise keele reeglite järgi joondumist (näiteks sõnade järjekord lauses on eri keeltes erinev, tõlgetes aga nõuti inglise keele oma ja märgiti tõlge vaieldavaks, kui lausejärjekord inglise keele omast erines). Juba väga habemega jama oli/on kuunimedega, mida WordPress tahaks miskipärast suurtähelistena ka teistes keeltes.
Nii et arvestades WordPressi rahvusvahelist levikut on tõsiselt imekspandav tegijate ignorants muude keelte eripärade osas. Seda näitab kasvõi seegi, et tõlkijatele suunatud kasulikke märkusi (näiteks seda, kas “Character” tähendab konkreetsel juhul tegelast, iseloomu või hoopis tähemärki) tuleb tõlkefailidest tikutulega otsida.
Ja muidugi on süsteemi kasvades kasvanud ka süsteemitus terminoloogias ja väljendites. Ka pluginate ja teemade osas tundub süvenevat korralik kaos (veel üks küsitav idee oli vaikimisi kujundusteema väljavahetamine igal aastal, mis muudab väikese kogukonnaga keelte puhul teema tõlkimise üsna keeruliseks).
Omajagu aitab kaasa ka laiem (peamiselt võuktaustaga) uuslolluste laine inglise keeles – ehk tuntuim on “they” kasutamine “he” ja “she” asemel. Näib, nagu oleks WP tegijate seas millalgi eelmise kümnendi keskel haaranud seniste arendajate asemel juhtohjad keskmised müügiinimesed (tohutu enesehinnang ja vali hääl üritavad tasandada selget ebakompetentsust) või siis on ka WordPress hakanud valima tegijaid hoopis muude tunnuste alusel kui tehnilised oskused.
Kuna aga pärast 2020. aasta tõlget tundus eestindus üha enam soiku jäävat, siis nüüd suve lõpus otsustasin teha veel ühe tõlke WP 6.3 jaoks, mis just hiljaaegu välja tuli. WordPressi kui maailma levinuimat veebihaldussüsteemi on eestikeelsena hädasti vaja. Kõik eelnevalt mainitu on aga endiselt probleemiks ning paraku on jamad vahepeal kulunud paari aastaga veelgi süvenenud.
Seega eks elu näitab, kas jätkan kunagi veel eestindamist või mitte – ausalt öeldes praegu küll väga ei kutsu. Kasutamist jätkan esialgu seni, kuni saab klassikalist WP redaktorit kasutada ja ei pea plokindusega jaurama. Aga võib-olla tuleks ka selles osas hakata mõnd mõistlikumat alternatiivi vaatama.
Tõlkefail sai WordPressi saadetud, aga selle leiab varuvariandina ka siit.
Rein-sensei tegi täna TTÜ metsas koos jüngritega Toyama-ryu trenni. Mingil ajal läks õpetaja veidi eemale ja puu taha.
Kakk tähendas: “Mõne aja pärast kasvab sellesse paika bonsai.”
Aitüma Teliale, kes enda Inspira telekanalis suurt osa Viljandi folgist üle kandis ja lasi ka tagantjärele vaadata. Päris kõike ei näinud (näiteks tahtnuks näha mõnd baptistikirikus toimunud asja), aga suurt osa siiski. Nüüd on kahe nädala jooksul teleülekanded kenasti läbi käidud.
Viljandi folk on selline isemoodi nähtus, nagu ka sealsed stammkunded. Teistest erinev ja vahel omapäraste arusaamadega, aga kahtlemata heatahtlik ja loominguline. Aeg-ajalt satub viimase osas ka möödalaskmisi, seekord hoolitses selle eest va Debelakk ehk kollektiiv Minu Isa Oli Ausus Ise. Ehkki nad on sealkandis esinenud juba kaua aega, tundus seekordne esitus lati alt läbijooksmisena. Eriti lame oli Johansonide kuulsa lahtilükkamisloo ettekandmine külajoodikute tasemel.
Teine huvitav nähtus (aga nüüd juba positiivsema poole pealt) oli üle pika aja uuesti kokku tulnud ansambel Vägilased, kes laupäeval pika kontserdi andsid. Eestlane olles tuleb siiski tunnistada, et meie vanem rahvamuusika on muusikalise külje pealt (NB! Tekstid on teine asi) lihtsalt neetult igav – olen päris kindel, et Vägilaste plaati ma läbi kuulata ei suudaks (sama käib ilmselt ka Trad Attacki ja Zetode kohta). Telekast kontserti vaadata oli aga teine asi – tegijate sisse- ja kuulajate kaasaelamine oli vaatamist väärt. Ja see, kuidas Meelika Hainsoo lõpus üksinda lavale jäi, rahva laulma tõmbas ja siis vaikselt lavalt lahkus, oli tõelist rokkstaari vääriv liigutus. Olnuks kohapeal, siis oleks ilmselt samamoodi pöördes olnud.
Tipphetk minu jaoks – Flooki esinemine reede õhtul. Neli võrdselt head virtuoosi, huvitav pillivalik (iiri kõrge ja madal vilepill, klassikaline flööt, bodhran ja akustiline kitarr), hea muusika. Leidsin endale veel ühe lemmikloo – “Ellie Goes West” on üks neist lihtsatest geniaalsustest, mis ei vaja lavašõud ega tehnilist tulevärki (huvitava detailina aga kohtas siin alumist häält mängivat klassikalist flööti – videotest ei saa selle ala võhikuna päris sotti, kas Sarah Allen mängib tavapärast kontsertflööti või vähemlevinud altflööti).
Aitäh seega tegijatele. Ja ülekandjatele ka.