Jora

… pensionisambat. Vähemalt mitte 2. samba fondide mõttes, mis on juba pool aastat peaaegu kõik täiesti miinuses. Ei jõua enda tollast otsust küllalt kiita, et eelmise aasta septembris PIK peale kolisin ja ise majandama hakkasin.

Isegi turul praegu valitseva segaduse tingimustes on täiesti võimalik, et “sambaehitajate” 20 aasta töötulemuse tase (ehk juurdeteenitud protsent) õnnestub saavutada umbes aastaga.  Tagantjärgi vaadates oligi ilmselt toosama september ka enam-vähem tipp, kust alates asi kukkuma hakkas – veel eelneval aastavahetusel oli LHV indeksfond väikeses miinuses, augusti lõpuks jõuti tervelt 16% võrra plussi, mis oli võrreldes varasemate SEB progressiivide nullkasumi ja LHV L-fondi 3-4 protsendiga võrreldes isegi päris tubli tulemus. Nii et väga õigel ajal õnnestus see raha enda hoolde saada. Aga eks siis septembris vaatab, kuidas läinud on.

Ja krüptomaailma mitteronimine oli siiski ka (vähemalt minu puhul) mõistlik.

Nädala eest sai käidud kolledžis üle pika aja toimunud tudengibaaris. Korraldajate palvel sai õppejõudude võistkonnas “Rooside sõda” kaasa mängitud, tulemuseks oli auhinnaline 2. koht (kahe võistkonna seas) ja kotitäis firmanänni. Mõned asjad olid sealt päris kasulikud (veepudel), lisaks oli seal peotäis Zone’i kleepekaid igasugu naljakate hüüdlausetega. Panin ühe kolledži V korrusel ühte sobivasse kohta.

Eestis elab päris suur hulk vene päritolu inimesi. Laias laastus on neid kaht sorti.

Ühed on täiesti ontlikud tegelased. Alates Annast, Tanjast, Elinast, Ivanist ja Kostjast (vürst Peetrist üldse rääkimata) ning lõpetades hulga vahvate tudengitega (kusjuures mõned täitsa ägedad kujud on lausa päris Venemaalt  siia tulnud). Nemad on meie inimesed, kes räägivad meiega sama keelt (nii otseses kui ülekantud tähenduses) ja oskavad enda praegust kodumaad hinnata. Ja mul on hea meel, et nad meil siin olemas on.

Teised aga… Kui politsei hinnang 30 000 Putini toetajast Eestis tõele vastab, siis on meil laulusalmi laenates ikka tõsine mägra maja – ja seda üle 30 aasta peale taasiseseisvumist ning 15 aastat peale aprillimässu. Igaüks, kes elab teises riigis ja samas toetab võimu, mille üsna varjamatuks eesmärgiks on tolle teise riigi likvideerimine, on mitte ainult vaenlane, vaid ka parasiit (vanad kreeklased nimetasid parasitos‘teks ehk “kõrvaltsööjateks” neid nahaale, kes ronisid kutsumata võõrale peole; loodusest on samasugune näide võtta: kägu). Ja mõne sedalaadi olendi (ukrainlased kutsuvad neid Tolkieni järgi orkideks) lootus Putini võimu siiajõudmise korral enda praegust elustandardit säilitada on ikka täiesti rabavalt loll.

Uudistes on räägitud mõneteisest tüübist, kes sellest seltskonnast on tõepoolest riigist välja saadetud. See number peaks olema aga päris mitme nulli jagu suurem – see punt, kes peale 2007. aasta laamendamisi ikka veel asjadest õigeid järeldusi ei teinud, peab siit lahkuma. Mitte ükski riik ei vaja sellist hulka sisevaenlasi. Seega jutt peaks olema üsna lühike: hakake päriselt kodanikeks või astuge minema.

Ja loodetavasti keelatakse järgmisest aastast 9. mai (selles kontekstis) avalik tähistamine lõplikult ära ning eemaldatakse kõik eesti rahvast alandavad punamonumendid. Mul on täiesti ükskõik, mida see päev mõnele teisele rahvale või mõnes teises riigis tähendab – eestlasena meenutab see mulle omaaegset minu rahva elu pooleks sajandiks ärarikkumist. Ja mina elan siin, omaenese kodumaal, ning siin maksab minu rahva seadus. Kes ei ole sellest 30 siinelatud aasta jooksul ikka veel aru saanud,  see võiks samuti astuma hakata.

No ei saa aru – veel praegusteski oludes julgeb keegi veel soiguda “erinevatest ajalugudest”… Võiks küsida siiajõudnud ukrainlastelt, kuidas nemad sellisesse lödipükslusse suhtuvad.

Jutt peaks olema selge ja lühike. KÕIK punasümbolid koos vene imperialismi sümbolitega paragrahvi alla, kaasa arvatud monumendid. Ei ole vaja teha demonstratiivset õhkulaskmist, tuleb lihtsalt vaikselt eemaldada. Isikud, kes selle peale ballistiliseks muutuvad, saavad menetluse kaela. Kui on naturaliseeritud kodanik, kodakondsus maha, kui elamisloaga, siis see; mõlemal juhul üheotsapilet üle Narva silla ja viieaastane EL-i sisenemise keeld peale. Nende inimeste “integreerimisele” ei ole mingit mõtet edasisi ressursse raisata. Positiivse kõrvalmõjuna saaks euroonu vingumist hallide passide teemal ka vähemaks.

Hakkaks õige ükskord enda riiki tõsisemalt võtma, siis jõuab see ka nendele tontidele kohale.

Näe, jälle sain targemaks…

Leidsin põhjanaabritelt ägeda lause (ühes teises kohas väideti, et pidavat maailma vanima kella kohta käima): “Aatamin kaksikivinen kello, jos ei illalla vedä, aamulla seisoo.”

Ehk siis Aadama kahe kiviga (või eesti traditsioonis pigem pommiga) kell – kui õhtul ei sikuta, siis hommikul seisab. 😛

Käisin täna Reaalkoolis iduEDU festivalil ja aitasin kolleeg Janikal kaugosalusrobotite töötuba teha. Korraldamine läks üsna kaootiliselt ja kohapeal oli häda ka kohaliku WiFi-ga, mille külastajad suutsid üsna umbe tõmmata. Nii et tuli kasutada enda telefoni ja lasta Janika (kes füüsiliselt asus Norras) selle kaudu Double 3 pulgajukut (millest siin eespool juba kirjutatud on) kasutama.

Kohale tuli kümmekond inimest ning arutelu tuli päris elav. Vahepeal tegin robot-Janikale selja tagant sarvi (psst!) – tuli jutuks ka see, kuidas ühes koolis katsetades olid lapsed robot-õpetajat päriselt kiusama hakanud…  Veel üks lahe moment oli see, kui Janika pöördus kahe tagapingis omavahel jutustava ja moblat näppiva daami poole ehtsa kurja õpsi kombel (“at-at, ma näen teid küll, ei kuula ja tegelete mingite kõrvaliste asjadega!”).

iduEDU 2022: Janika robotis, kellel on sarved (pildistas kolleeg Jaanus Pöial)

Ideede andmiseks oli osalejatele kindlasti hea kogemus. Pulgajuku suutis telefonis ära süüa üle 3GB andmesidemahtu, aga õnneks oli limiit 4GB peal. 🙂

Kohe, kui info Clannadi hüvastijätuturneest teatavaks sai, tuli endale pilet soetada. Aga võta näpust: tuli koroona ja lükkas ürituse terveks aastaks edasi. Nüüd siis viimaks jõudis aeg sinnamaani, et eile õhtul oli Estonia kontserdisaal rahvast üsna paksult täis.

Esimene mulje: Sel aastal 70-seks saav Moya Brennan näeb endiselt ülihea välja. Vennad olid igati vormis, aga paistsid enda vanemast õest jupp maad vanematena. Ning tagapool istuv onu Noel Duggan oli ikka päris vanaks jäänud (tema kaksikvend Padraig lahkus juba 2016. aastal).

Esimene lugu: Buachaill Ón Éirne. Kuulus ja paljulauldud iiri ballaad. Filigraanne kahe kitarri taust. Ja Moya häälega oli midagi lahti – mitte vanus, aga ilmselt lihtlabane külmetus. Väga profi lauljana suutis terve kontserdi ära teha ja enamiku probleemseid kohti ära siluda, aga kahju on ikkagi.  Õnneks suutis mõnes kohas aidata ka ülejäänud bänd, eriti üsna sarnase häälega tütar Aisling.

Ütleb siis kohe ära ka teise probleemi: vähemalt esimese poole jooksul oli teisest reast kuulates trumm tapvalt üle keeratud. Võimalik ka, et Estonia kontserdisaali akustika pole sellise saundi jaoks lihtsalt sobiv. Õnneks lõpuosas oli see natuke paremaks saadud – aga kõige ilusamad olid ilma trummita lood.

Kõik muu aga oli viimase peal. Pól Brennani flööt ja Ciaran Brennani kontrabass. Algul vanana tundunud onu Noel, kes esmalt Níl Sé’n Lá-s väga ägeda soolo tinistas ning kontserdi lõpus enda kitarriga mõnuga mööda lava tšillis. Clannadi kaubamärk ehk vokaalharmooniad. Pól võttis endale ka tseremooniameistri rolli ja tõmbas pidevalt rahvast kaasa – ilma temata olekski asi liiga kohmetu tundunud.

Lemmiklugu kontserdilt ei olnud üllatus: I Will Find You veidi enne lõppu. Ansambli sündiperioodi parimaid näiteid (Harry’s Game ja Newgrange tehti ka ära). Moya hääl pidas vastu ja isegi trumm oli siin paika saadud. Pööraselt uhke laul.  Tegelikult tuligi ära praktiliselt kogu hitiparaad – ainus meeldetulnud puudujäänu oli Salley Gardens, aga seda oleks ilmselt olnud selle külmetusega liiga keeruline laulda.

Ja muusikal on ikka suur jõud küll.

Vaatasin kordusest kaht esimest uue hooaja “Laula mu laulu” saadet. Saatesari on natuke muutunud (kanal, taustabänd ja muidugi ka seltskond), aga üldiselt on endiselt täitsa vaadatav. Muusika osas olid saated aga täiesti “siga ja kägu”.

Esimene saade, päevakangelaseks Elina Born. Iseenesest täiesti korralik hääl, aga Eesti poppmuusikast annab otsida vähemkõnetavat repertuaari kui temal (no ausalt, kui keegi küsiks mõnd laulu konkreetselt, ei teaks – või noh, see Eurovisiooni-duett ehk siiski). Ning ka see kirju seltskond ei suutnud sealt  midagi meeldejäävat välja meelitada. Avapauk oli seega pehmelt öeldes lahja.

Teine saade ja Mihkel Raud. Mul on väga hea meel, et mees tegeleb viimaks ometi jälle sellega, mida ta hästi teeb (poliitika see ei ole – saatejuhtimine on ka nii ja naa, kuna ka seal kipub poliitika läbi lööma). Aga ehk ongi Mihkel kõige parem just nimelt poppheliloojana (ehkki ta on kahtlemata hea kitarrist ja ka laulja) – igatahes saateseltskond tegi vististi ühe parima selles sarjas nähtud-kuuldud laulukomplekti üldse. Enda lemmikud olid Black Velveti nakatav eestikeelne (sündi)poppvariant “Annabelist” ning “Alison Moyet laulmas Bittersweet Symphony‘t” ehk Tanja esitatud “Call My Name” (see madal tämber oli tõeliselt äge). Elina Borni tume versioon “Supernoovast” oli ka hea (midagi Ville Valo või Nick Cave’i mõrvaballaadide kanti).

Tõenäoliselt on järgmistes saadetes veel üles-alla kõikumist – mitte kõigilt sealt ei ole piisavalt häid lugusid võtta. Aga eks kuuleb.

Pole kaua enam toitu häkkinud. Aga avastasin kapis kaks viimase pädeva kuupäevaga kanafileed. Improviseerib jälle…

Fileed potti, sinna otsa
* väike peotäis (~ supilusikatäis) peensoola
* ca 1/2 teelusikatäit musta pipart
* ca 1/2 teelusikatäit jahvatatud muskaatpähklit
* sorts (1/3 tassi?) palsamiäädikat
* suurem sorts (pool tassi?) oliiviõli

(nagu siit nähtub, teeb Kakk süüa endiselt tunde järgi)

Kupatus potis segamini (võib fileedele ka sälgud lõigata, et kaste paremini imenduks) ja ca tunniks seisma (tegelikult võiks kauem lasta, aga õhtu tuli peale ja pidi söögi ära tegema). Samal ajal võib riisi ära keeta.

Siis kogu potisisu koos kastmega pannile ja ca 4/5 kuumusel lasta 35-40 minutit (vahepeal tasub fileesid keerata ka). Kastme võib pärast koos fileega riisi peale valada, hästi mõnus on. Juurde sobis (lisaks keeduriisile) klaas valget rieslingit.

Kohtusin Marjuga vaid paaril korral – vist korra või kaks Harkujärve kirikus ja ühel korral kirikulaagris Uulus. Aga vähemalt kõik need korrad olid seotud muusikaga – ehk siis õnnestus temaga koos mingisugune eksprompt-musitseerimine ette võtta. Eriti on meelde jäänud too kirikulaagri oma – sinna külla tulnud Marju tahtis laagrimissal laulda paari tuntud vaimulikku laulu, siis aga võttis n.ö. taskust välja mingi funky-vormis musta spirituaali (üsna sürris helistikus pealegi) ja Kakk pidi sellele lühikese ajaga sündisaate välja higistama.  Aga vist isegi õnnestus.

Marju oli põnev kuju. Selline väike, hipilik, mitte ülearu täiskasvanud ja natuke segane tegelane. Aga kahtlemata heatahtlik. Väga äge laulja muidugi.  Ning üldse mitte staar, kes ta tegelikult vabalt võinuks olla. Elu oli teda loopinud üksjagu, aga seda pipilikku olemust ei õnnestunudki temast välja juurida.

Selliseid inimesi võiks rohkem olla.