Jora

Tänasega sai semester  läbi. Viimased kaks tööpäeva tuli, klapid peas, virtuaalsetes kaitsmiskomisjonides istuda ja inimesi kiusata. ITSPEA eksamid olid juba varem – ka need toimusid distantsilt, ainult esseevormis.

Bilanss:
* 129 ITSPEA kursuse lõpetajat
* üks TLÜ magistritöö (kaitsmine toimub lähipäevil)
* 5 kolledži lõputööd (1 arendaja ja 4 küberturvajat; hindesaldo 3 x 4, 1 x 3 ja 1 x 2).

Kevadsemestril ootab umbes sama ports ITSPEA tudengeid, ent seekord kahel eri kursusel – ca pooled eestikeelsel ja teine pool ingliskeelsel kursusel. Järgmise nädala avaloengud tuleb taas vaid veebis pidada.

Suusatamist sai esmakordselt isa utsitamisel proovitud praeguses Männi pargis juba algklassides (elasime kohe pargi kõrval), aga tõsisem liulaskmine läks lahti peale Hiiule kolimist 1980. aastal. Siis oli Pääsküla raba ja seda ümbritsev männimets peaaegu kohe maja taga ning talviti sai seal pidevalt harjutatud. Hoolimata sellest, et püstipüsimine üldse iseenesestmõistetav ei olnud – mingil ajal panin kõik sõidud vihikusse kirja ja kukkumiste jaoks oli eraldi veerg (nulle seal eriti ei olnud). Igal aastal tollase naistepäeva (8. märts) paiku käisime kogu perega ka Lõuna-Eestis vanatädi talus suusatamas – seal olid ikka korralikumad mäed ja sai ka paar suusapaari ära lõhutud.

Oli veel puusuuskade aeg ning varsti hooldasin ja määrisin enda suuski ise – ainult tõrvamine jäi isa hooleks. Päris plastiksuusad olid tollal vaid sportlastel ja Edukatel Inimestel; mõnda aega levisid ka poolplastikud ehk plastiktallaga puusuusad, mis olid veidi odavamad (aga mul neid ei olnudki).

Üks fotomeenutus sellest ajast

Kui peale seitsmenda klassi lõppu koolis hakkasin käima (enne õppisin kodus), siis jäi suusatamine harvemaks, ülikoolis veelgi. Hiljem Mustamäel ja Laagris elades oli mets suuskade jaoks natuke liiga kaugel. Ent 2011. aastal võtsin ikkagi kätte ja ostsin uuesti suusad – aeg oli edasi läinud ja nüüd olid ka kõik tavasuusad plastikust. Mõned korrad sai metsas käidud ja kunst hakkas uuesti meelde tulema.

Siis aga tuli kolimine, lumevaesed talved ja järjest kaks õlaoperatsiooni ning möödus kümme aastat, kuni nüüd peale lume mahatulekut uuesti suusad keldrist välja kaevasin. Suusad ja kepid olid peaaegu uued, aga venna vanad suusasaapad olid üsna niruks läinud – tuli uued osta, aga vahepeal oli toimunud muutus ka suusasidemetes ja tollal levinud SNS-standardit tuli juba tikutulega otsida. Viimaks sai venna (omaaegne mitmekordne Eesti noortemeister ja mingil ajal ka koondise määrdemees) abiga uued jalavarjud soetatud.

Täna siis esimest korda metsa. Tunne oli, nagu oleks ajamasinaga 40 aastat tagasi läinud – sama mets ja samasugune koperdamine, libisev liikumine oli ikka väga võõraks jäänud ja esimesed pool tundi kiskusid tallakõõlused tõsiselt krampi. Aga viimaks hakkas meelde tulema, ehkki vanad tehnikavead (käte viimine liiga ette, libisemine vasakul jalal jne) lõid jälle välja. Vähemalt vahelduvrütmi oli vahepealne kepikõnd alles hoidnud. Ja viimaks tuli ka libisemine tagasi, isegi paar natuke pikemat liugu sai tehtud.

Aga tunne oli pärast hirmus hea. Püksid jäid lumiseks tegemata – alguseks seegi suur asi.  Ja kui alguses oli metsani kõndimine (suusad käes) väga liuväljal lehma moodi, siis tagasi tulles kõndisin samas kohas nagu asfaldil – tasakaal oli üles ärganud.

… täna eestlane olla. On kurb ja piinlik. Eesti rahvas ei ole kolmekümne aasta jooksul ikka veel selgeks saanud üht olulist kunsti: kuidas valida endale valitsejaid.

Minu jaoks ei ole Eesti Vabariigil olnud juba mõnda aega presidenti. Võimalik, et edaspidi ei ole mõnda aega ka valitsust.

Aga et päris nutuseks ei läheks, siis lõppu üks terminoloogiline leid:

• K: Kuidas nimetatakse Riigikogu suurt saali?
• V: Persevestibüül.

Täna siis viimane päev ITSPEA eksamist. Laisikud ja unimütsid ronisid kah välja ja hakkasid esseesid kirjutama. 🙂

Aga eksamiga paralleelne Oldfieldi-rännak jätkub sajandivahetusega.  Esmalt 2002. aasta Tr3s Lunas, kus Mike hakkas virtuaalreaalsust ja arvutimänge katsetama ning tegi sinna peale albumi. See on  kusagil Songs of Distant Earthi ja TB3 vahepeal – meloodiline helikeel, sündine algusepool on pigem TB3 ja lõpuosa SoDE. Selline ideaalne eksamitaust, mõnus pehme elektrooniline chill-out – suurte lemmikute hulka ehk ei paneks, aga kuulamist tasub küll. Esile võiks ehk tõsta vist kõige enam kuuldud lugu To Be Free. Oldfieldi firma-kitarrisaundi aga kuuleb vaid albumi lõpupoole.

Vahepeal tuli kolledži personali virtuaalkoosoleku tõttu kuulamispaus, seejärel jätkasin Tubular Bells 2003-ga. Siit  väga palju kirjutada ei ole, see on vana hea asja uusversioon (üsna ereda elamuse jätab jõurav ja röökiv Caveman, mis jätkub samasuguse sürrateemaga ka TB2-s). Järgmine aga on kahe erineva poolega Light + Shade 2005. aastast.

Esimene pool (Light) on taas meditatiivne nagu Tr3s Lunas (firmasaundi on rohkem) – lemmiklugu on selgelt vana hea “Jumal, Sul ligemal” ehk Oldfieldi veidi täiendatud variandis lihtsalt “Closer” (kahes eri variandis; see sobinuks pigem Voyageri plaadile – eriti lõpulooks olev pikem, prantsuskeelse pealkirjaga akustiline versioon Près de toi).

Teine pool (Shade) algab hoopis teistsuguses meeleolus, meenutades TB3 algust (tümakas ei meeldi endiselt). Mõnes mõttes huvitav Amaroki-laadne kompott, aga mulle endale meeldib esimene pool rohkem. Kummaline nähtus on Romance – meenutab kaht omaaegset 2 Quick Starti poolt ärasolgitud ballaadi (“Kõik on nii kui peab” ja “Olen loobuda Sust proovinud”). OK, Mike on klass etem kui 2QS, aga veider tunne jääb ikkagi. Mina eelistaks seda lugu kasvõi Mireille Mathieu esituses…

2008. aasta Music of the Spheres näitab jälle täiesti teistmoodi Oldfieldi (siit saab aru, miks Mike’i autobiograafia pealkiri on Changeling) – see plaat on salvestatud orkestriga ja läheb samasse ritta eestimaise Urmas Sisaski loominguga (nn musica universalis).  Klassikaliselt ilus muusika, ilus akustiline kitarr (Oldfieldi tüüpsaund siia ei sobikski), Lang Langi klaver ja Hayley Westenra hääl.

Siis tegi Mike pikema pausi ja järgmine originaalalbum on juba 2014. aasta Man on the Rocks (sellest on siin Joras juba juttu olnud). Oldfield suudab isegi kaheduurika (Sailing) välja vedada – ja veel nii ülbelt, et selle albumi algusse topib… Ja noort Freddie Mercuryt meenutav (nii hääl kui välimus, aga miinus teatavad kiiksud) Luke Spiller on lauljana äärmiselt hea leid. See on juba vanema mehe plaat, kes aga hinnaalandust ei tee – sisuliselt kõik lood on head, enda lemmikuteks on avalugu, Moonshine, Minutes… Lihtsam on on vist nimetada vähemkõnetavaid: ehk Nuclear ja Chariots, ehkki need pole kuskilt otsast kehvad.

Ja seni viimane stuudioalbum, 2017. aasta Return to Ommadawn – sellest on paraku Spotifys vaid paar juppi, terve albumi leiab aga YouTube’ist. Nimest hoolimata on see pigem vana aja Hergest Ridge‘i kui algse Ommadawn‘i järeltulija (seda on Mike ise ka öelnud) – juba algsel kuulamisel see (sarnaselt HR-ga ja erinevalt O-st) pigem meeldis.

Kokkuvõtteks: on sel sellil vast karjäär. Uskumatult palju head muusikat…

Aga tänane muusikavalik kattis ära kaks seanssi ITSPEA eksamit pluss pärastise tulemuste kontrolli ja sissekandmise. Koroona-aegse kursuse kohta pole 129 lõpetajat üldse paha tulemus. Homme on veel praktikakaitsmine ja siis järgmisel nädalal kaitsmiskomisjonid. Nädal hiljem aga algab juba kevadsemester.

… – kus on valvefeministide silmad?

Kes julges naised pikast talveunest üles ajada? Vähe sellest, pikast talveunest äratatud naised (milline jõhker tegu!) pandi peale seda JÄÄHOKIT mängima? Ja siis julgetakse veel sõprade abile loota?

Uhh.

Tegin ära selle aastavahetuse viimased (või siis aasta esimesed, sõltub vaatenurgast) piparkoogid. Toomapäeval sai segatud neli suurt junni gluteenivaba piparkoogitainast, see oli nüüd külmkapis viimane.

Tekkis mõte teha väike poliitiline statement ja soovida kõigile tühisüdametele – eriti sotsidele, oravatele ja  jestidvestidele – järgmistel valimistel head põrumist. Seekord aga täht-tähelt ja suure kandikutäie sellistega.

Leidsin veebist Philipp Baguse raamatu The Tragedy of the Euro (von Misese instituudi väljaanne). Täitsa vabalt saadaval ning aitab praeguse aja protsessidele täiendavat valgust heita (juttu ei ole mitte üksnes rahast).

Nagu varem öeldud, panin Mike Oldfieldi karjääri edasi mängima tänase ITSPEA eksami taustale. Koroona tõttu on eksam seekord ainult esseevormis – kolmel päeval,  kahetunnise ajapiirangu ja juhuvalikuga teemadega – teemade laialisaatmisega oli taas jupp rabelemist, kuna suur osa rahvast jättis end lihtsalt registreerimata ja laekus plaaniväliselt. Alternatiiv oleks olnud kõik lihtsalt minema peksta, aga seda ei tahtnud teha – jõrisesin nende peale, aga lasin kirjutama.

Alguseks siis veel üks vana lemmik – 1996. aasta  Voyager ehk Oldfieldi ilmselt kõige keldilikum plaat. Pooleks originaallood ja vanade rahvaviiside kaverid, aga kõik on instrumentaalis. Klassikalised iiri/šoti harmooniad ja Oldfieldi saund on väga ilus kombinatsioon. Ammune lemmiklugu sealt on The Hero.

Vastukaaluks järgmisena Tubular Bells III 1998. aastast.  Isikliku arvamusena seeria kõige nõrgem osa – Oldfield on äratuntav, sees on ka natuke “vana kooli traati” (Outcast), aga tol ajal moekas tümpsurütm rikub kohe alguses üldmulje ära (ja tuleb hiljem tagasi ka plaadi lõppu rikkuma). Man in the Rain oleks hea lugu, kui poleks palju kuulsamat Moonlight Shadow‘d, mille “vaese mehe versiooniks” esimene kipub jääma. Päris palju on ka rahulikumat materjali, aga see ei ole kuigi meeldejääv. Ühesõnaga, TB2 oli selgelt parem ja TB1 oli lihtsalt esimene ja originaalne.

1999. aasta Guitars on taas selgelt plusspoolel. Mike tuli idee peale mängida kogu album (sh rütmid) sisse ainult kitarridel.  Häid lugusid on mitmeid, kuid Summit Day on üks suurimaid lemmikuid kogu Oldfieldi loomingu seas.

The Millennium Bell samuti 1999. aastast kujutab kogumikuna kujutletavat ajateekonda Kristuse sünnist tänapäeva. Mõned motiivid on läinud paremini mõttele pihta, mõned veidi nõrgemini. The Doge’s Palace on saundilt hämmastavalt sarnane Belgia bändiga Urban Trad (aga kuna Oldfieldi lugu on varasem, siis ilmselt võtsid belglased siit malli, mitte vastupidi). Orkestriga salvestatud Lake Constance meenutab Vladimir Martõnovi imelist pala  “Õndsakskiitmised” (mis võiks muusikaliselt vabalt samuti Mike’i looming olla – paralleele on palju; 2CELLOS või C-Jam võiksid seega proovida Oldfieldi mängida). Paraku lasi Mike viimase loo mingil DJ-l ära solkida (kõlab nagu omaaegne Caater), rikub albumi üldmuljet.

Paar albumit jääb veel esmaspäevaks. 🙂

Läpakas on Mint 20 Mate Compizi 3D-efektidega – eelistan akende vahetamiseks kasutada Ring Switcherit (töölaudade vahetamise kuubikut kasutan ka vahetevahel, aga viimasel ajal vähem, töötan enamasti ühel töölaual).  Mingi selle nädala uuenduse tulemusena ilmus veider puuk – Writeri (ja ainult, Calc ja Impress jäid korralikult tööle) käivitamisel oli selle aken läbipaistev, näha oli ainult aknapäis. Probleem esines nii eraldi tühja Writeri käivitamisel kui dokumendiga koos avamisel.

Viga on kirjeldatud siin – ja õnneks töötas ka sealsamas pakutud ümbernurgalahendus. Võtsin libreoffice-gtk3 paki maha ja panin libreoffice-gtk2 asemele. Dialoogiaknad näevad natuke vanaaegsemad välja, aga asi vähemalt toimib korralikult.

APDEIT mõne tunni pärast: GTK2 hakkas siiski Calci lahtripiiridega vigurdama ja tuli tagasi vahetada – ent veidral kombel hakkas GTK3 peale uuestipaigaldust tööle…

Aastavahetusel küsis IT-teaduskonna dekaan, kas oleksin nõus kandideerima ülikooli akadeemilise eetika komisjoni. No põhimõtteliselt miks mitte, ütlesin. Eetika teema on ühena paljudest ka ITSPEA-s sees.

Täna tuli teade, et valitigi teaduskonda esindama. Jupp huumorit on aga faktis, et IT-teaduskonna esindaja akadeemilise eetika komisjonis õpetab ka sotsiaalmanipulatsiooni (tuleb uuesti järgmisel kevadel, TTÜ uue ainekoodiga ICS0018)…