Atesteeritud

Esimene tööperiood kaanega professorina sai tänasega läbi. Mingil põhjusel toodi atesteerimine ettepoole, 5 aasta asemel jäi perioodi pikkuseks veidi üle nelja aasta ja kolme kuu.

Aga läks üllatavalt sujuvalt – perioodi jooksul lõpetanud doktorandi puudumine ei osutunud nii suureks probleemiks (ehk aitas ka 8 magistri- ja 53 bakalaureusetöö juhendamine, mis andis tublisti üle kahe korra üle normi – ja selle semestri 2+4 jäävad juba uude perioodi).

Nüüd on siis järgmine viisaastak ees. Eks näis, mida ülikool LLM-ide osas ette võtab – loodetavasti leitakse mingi variant, kuidas noorte lolliksjäämisele piir panna. Õnneks on esimesed lootustandvad signaalid sellest, et asi hakkab kohale jõudma, samuti olemas.

Kakkburger

Mõte burksi teha tuli kahest kohast korraga: esmalt lugesin “The Art of Manlinessist” (täitsa vahva lektüür ka muudel teemadel) Oklahoma sibulaburgeri retsepti, teiseks aga meenus see, kuidas omal ajal “Laula mu laulu” saates Jarek Kasar burksi tegi. Kahest kokku tuli järgmine süntees.

Kaussi läks
* pool kilo hakkliha
* üks muna
* peotäis seesamiseemneid
* oksake tilli, peterselli ja rohelist sibulat (sellist kolmest komplekti müüakse poes, väga hea lisand ka kodujuustule), peeneks hakitult
* sorts head oliiviõli ja teine palsamiäädikat
* sahmakas meresoola ja teine musta pipart

(Siit saab mingi kümmekond burksi, nii et jätkub kas pikemaks ajaks või suuremale seltskonnale.)

See kõik korralikult segamini ja natukeseks tõmbama. Siis koorisin kaks sibulat ja viilutasin hästi õhukeselt ära, viilutasin juurde ühe suurema hapukurgi ja natuke juustu.

Siis pann kuumaks, suure lusikaga tõsta sobivad hakklihajunnid pannile ning peoga peenestatud sibulat sinna otsa. Kui üks pool praetud, siis teisele poole panna juustuviil ja kraapida pannil sibul võimalikult sinna otsa kokku.

Saiaks kasutasin Schäri gluteenivaba ciabattat – pikuti pooleks ja röstrisse. Seejärel saiadele lusikatäis Dijoni sinepit laiali, paar hapukurgiviilu ning viimaks sibula ja juustuga hakklihaplänn sinna otsa.

Väga nämm asi on.

Kohtumine vanade kolleegidega

Eile päeval korraldas omaaegne TTÜ täiendõppekeskuse seltskond (kes suures osas kattus tollase Informaatikainstituudi tuumikuga ning olid esmalt siinkirjutaja õppejõud ja pärast kolleegid) kokkutuleku Viimsi vabaõhumuuseumis.

Tore oli näha – mõningaid tegelasi polnud aastaid kohanud. Eriti hea meel oli näha enda kunagist õppejõudu ja ka doktoritöö ametlikku juhendajat – paraku juhtis ta tollal nii instituuti kui teaduskonda, nii et aega lihtsalt ei jätkunud ja reaalselt juhendas suuresti üks teine inimene. Aga tore oli näha, et paari nädala pärast 90 saav mees on siiani täiesti tema ise.

TTÜ täiendõppe kokkutulek 2026

Naljakas oli ka see, et siinkirjutaja oli peaaegu seltskonna pesamuna – vaid üks inimene oli veel aastajagu noorem…

Võõras mure (taas kord)

Slashdotis räägitakse, et Microsoft on otsustanud õunakasutajatel MS Office’i istumise alt ära tõmmata. Paari aasta eest soetatud “tähtajatud” litsentsid lõpetatakse lihtsalt ära.

Nojah, tegelikult väidab firma, et “vähendab funktsionaalsust” – minu arust on kontoritarkvara, millega saab dokumente ainult vaadata ja mitte muuta või uusi luua, kaotanud umbes 95% enda funktsionaalsusest. Mingi aeg levitas MS tasuta enda Word Viewerit jms juppe, millega sai dokumente kuvada – tegu on umbes suurusjärk lahjema tarkvaraga kui “päris” MS Office.

Microsofti ajalugu tundes ei tohiks selline käitumine kedagi üllatada – probleem on aga selles, et väga paljud seda ei tunne. TTÜ istub samuti ikka veel nende tarkvara peal – see oleks üks asi, mis tuleks enne päriselt “TalTechiks” saamist ära klaarida.

ITSPEA ja The Corrs

ITSPEA viimasel nädalal toimus suur otste kokkutõmbamine – 16 tegelast said maksimumhinde kätte juba enne eksamit. Viimasel nädalal tuli siiski ka arutleda tehnoloogia eetilisuse/ebaeetilisuse üle ning foorumisse tehti päris huvitavaid teemapüstitusi.

Viimaseks ITSPEA nädalaks tuli taustale võtta midagi, mida saaks ühe soojaga läbi kuulata. Ja kuna eelmiseks oli üsna traadine Van Halen, siis seekord tuli valida jälle pehmema poole pealt – kokkuvõtteks jäi ette taas üks perebänd ja muidugi pärineb see Iirimaalt. Kolm modellivälimusega õde – Sharon, Caroline ja Andrea – ja nende täiesti tavalise kuti olemisega vanem vend Jim, ehk The Corrs.

Alustati sarnaselt Clannadiga pubimuusikutena, siis satuti tollase USA suursaadiku abiga (kes juhtus neid Whelan’sis kuulma) 1994. aasta jalgpalli MM-turniiri muusikaprogrammi ning sealt edasi juba Celine Dioni turnee soojendusesinejaks. Järgnes sattumine kuulsa produtsendi David Fosteri vaatevälja, kes produtseeris ka bändi esimese albumi 1995. aastast, Forgiven, Not Forgotten.

Siin on kohe ridamisi tuntud lugusid – lisaks nimilaulule veel “The Right Time”, “Love to Love You” ja “Runaway”. Kohe algusest peale on paigas ka saund – segu iiri folgist ja üli- (või üle-, sõltuvalt vaatenurgast) lihvitud popist. Väga head vokaalpartiid ja korralik rütmipulss (Caroline Corr on väga hea trummar ja ka bodhranimängija), sekka ka mitmed instrumentaallood (“Toss the Feathers”, “Erin Shore” – mitmed on kahjuks jäetud lühikesteks juppideks; tegelikult olekski võinud neid klassikalisi instrumentaale rohkem olla kuna bändi originaallugude häda kipub olema üsna ühesugune harmooniajoonis).

Tulemuseks oli väga edukas start, ainuüksi kodumaal sai see album neljakordseks plaatinaplaadiks. Mõneti üllatav, et nimilooks valiti tõsine, isegi süngevõitu “Forgiven, Not Forgotten” (pealkiri viitab enesetapjale) – USA-s plaadifirma seda singlina välja ei andnudki. Aga see on süngusest hoolimata tegelikult hea lugu.

Järgmine album Talk On Corners ilmus 1997. aastal. Seegi plaat oli edukas, kuigi ilmus alles peale põhjalikke madinaid Atlanticu firmaga – sealsed asjapulgad ei olnud plaadiga rahul ja ähvardasid isegi kohtuga, kui album ei oleks müünud (bänd oleks võinud seepeale Queeni eeskujul midagi nende “Death on Two Legs” sarnast teha…).

Eelmisega võrreldes on seegi plaat ülipoleeritud, aga poppi on rohkem ja folki vähem – ent see üksluisevõitu harmoonia on ka siin probleem. “Only When I Sleep”, “Dreams”, “I Never Loved You Anyway” – kõik need tuntud lood on üsna sama malli pealt tehtud. Ja veel – selle perioodi epideemia olid remiksijad, kes 99% tõenäosusega tegid ka heast laulust sõnniku. Nii juhtus ka siinkirjutaja arvates plaadi parima looga “So Young” (kuuldavasti kirjutatud bändiliikmete vanemate noorusaja kohta), millest promoti peamiselt ärasolgitud singlivarianti.

Pärast “So Youngi” muutub laulude harmooniajoonis selgelt teistsuguseks – kuid need järgnevad lood on küll hästi tehtud, ent natuke ilmetud puht-poplood. Eelmise plaadi folgilikumat suunda esindab kuulsamatest lugudest siin vaid “What Can I Do”, kuigi ka see on siin poplauluks keeratud (seda on kuuldud märksa loomulikumas variandis kontsertidel). Üks instrumentaal on ka, “Paddy McCarthy” meenutab belglaste Urban Tradi poprütmiga folklugusid. Ja natuke eristub “Queen of Hollywood”, mis võiks natuke rokilikumana sobida näiteks Banglesile. Aga asjapulkade rahustuseks müüs seegi album hästi, kogu Euroopa peal kokku tuli kuuekordne plaatinaplaat.

2000. aasta In Blue algab ühe bändi suurima hitiga – “Breathless” on universaalselt hea poprokilugu. Ja kui siin Shania Twain meelde tuleb, siis on süüdi tema tollane abikaasa Mutt Lange, kes on nii loo autor kui ka üks päris mitmest selle albumi produtsendist. Samasse ooperisse on ka teine tema lugu (“Irresistible”) siin plaadil (“All the Love in the World” on samas üsna teistsugune), neljast singliloost olidki kolm needsamad.

Õdede ja venna endakirjutatud lood kipuvad taas kord sinnasamasse “harmooniaauku” kukkuma, erandiks on ehk ainult samuti päris tuntud “Radio” – hakkab tunduma, et Corrid on väga head esinejad (nii lauljate kui pillimängijatena), kuid mitte nii tugevad laulukirjutajad. Huvitaval kombel eristub üsna tugevasti “No More Cry”, mis kõlab pigem Mutt Lange loona.

Album lõpeb aga instrumentaaliga – “Rebel Heart” on samanimelise, XX sajandi alguse iiri rahvuslastest rääkiva telesarja teemalugu, õnnestunud kombinatsioon selgest keldi meloodiast ja natuke Clannadi/Enya rea peale minevast taustast. Album algab seega hästi ja lõpeb veel paremini. 🙂

Borrowed Heaven 2004. aastast algab mõnevõrra sarnaselt eelmisega – aga huvitaval kombel on siin peaaegu kogu materjal Corride omalooming, seega tollest “harmooniaaugust” on vist hakatud välja ronima (ehkki neidsamu käike kohtab ka siin plaadil). Eriti “Angel” on mitut pidi “So Youngi” järeltulija – samavõrd energiline, mažoorne ning pühendatud Corride emale (“So Young” oli vanemate ühisest noorusest). Aga ka teised singlilood – “Summer Sunshine” ja “Long Night” – on nüüd selgemalt omanäolised ning see plaat kõlab tervikuna ehedamalt, vähem on tüüpilist poplihvi ja sellevõrra on lood jälle huvitavamad. Selle plaadi müügiedu jäi enamikus paikades “kõigest” kuldplaadi tasemele, vaid Austraalias müüdi taas plaatinanorm täis.

2005. aasta Home on üsna teistmoodi plaat – siin on bänd võtnud ette vanad iiri laulud. Kõlavad endiselt nagu The Corrs – ehk väga korralikus, lihvitud esituses. Huvitav, et tänapäeva keldi rahvalaulutöötlused kipuvad reeglina kasutama paksult sünte – see plaat on erand, siin on taustal klaver, viiul ja kitarr ning see ei ole samas ikkagi päris tavapärane folk (võib-olla kõige lähemal sellele on “Spancil Hill” ja “Peggy Gordon” – aga ka siin on bänd selgelt äratuntav). “Black is the Colour” (mis ei ole üldse iiri lugu, see on Ameerikasse kolinud šoti viis) kõlab tausta osas natuke isegi nagu akustiline Nirvana (Andrea Corri lauluhääl ei ole siin ka päris tavapärane).

Ja muidugi klassikud – siin on ka “Buachaill ón Éirne” (siin natuke kiiremas variandis kui tavapäraselt seda on lauldud) ja “Moorlough Shore” (siin on selle viisi peal vana armastuslaulu tekst, mitte Lihavõtteülestõusu-aegne “Foggy Dew”). Nii et ise ütleks, et tervet albumit arvesse võttes on see nende parim plaat – suures osas on arranžeeringute taga Jim Corr ning tundub, et see töö on tal päris käpas.

Pärast seda tuleb pikem paus – Corrid olid kõik selleks ajaks pereinimesed ja tegelesid muude asjadega. Järgmine plaat White Light ilmus alles 2015. aastal.  Algab kõlaliselt küllaltki sarnaselt varasemate plaatidega, aga Andrea hääl on kümne aastaga muutunud küpsemaks ja natuke madalamaks. Ja kui esimene lugu “I Do What I Like” on üsna “harju keskmine”, siis “Bring on the Night” on väga hea poprokilaul, seda nii tausta kui vokaali mõttes (veidi meenub omaaegne Cranberries, või ka Roxette).

Siin albumil on lugude taustal selgelt ka sündid sees – nimilugu meenutab veidi kaheksakümnendate Mike Oldfieldi (koos Anita Hegerlandiga) ning huvitav ja veidi isemooodi on “Kiss of Life”, mida aitas kirjutada viimasel ajal koos Totoga tegutsev John Shanks (kes on ka plaadi põhiprodutsent).

Nii et see on kvaliteetne popiplaat (mõnel õhtusel pikemal autosõidul ideaalne kaaslane), ent paraku suures osas juba ilma keldi elemendita – kaks selget selle kategooria lugu on Corride isale pühendatud, instrumentaalne “Gerry’s Reel”, mis meenutab Celtic Womanit ja teisi sellelaadseid modernkeldi projekte, ning eelviimasena Eden’s Bridge’i meenutav “Harmony”. Varasemate plaatide müügiedu sellega korrata ei õnnestunud, kuid Suurbritanniast saadi siiski kuldplaat.

Ja viimaks seni viimane album – Jupiter Calling 2017. aastast. Väidetavalt salvestati see peaaegu otse, ilma korduvate ülesalvestustega. Saund on taas naturaalsem (peaaegu akustiline), sünte eriti ei kuule. Nii et see plaat kõlab võrreldavalt Home’i ja Borrowed Heaveniga. Alguseots on korralikult tehtud, aga lauludes ei ole sädet – kolmas, veidi kantrilik lugu “Bulletproof Love” on ehk esimesena mõnevõrra meeldejääv.

Sellisena sarnaneb see album Hearti viimaste plaatidega – andekad muusikud, korralik stuudiotöö, aga tulemus ei sära. Mõtlik ja introvertne plaat – suur osa laule on justkui stuudios enda lõbuks lauldud. Ilmselt arvasid nii veel paljud, igatahes kuigi edukas see album ei olnud.

Kokkuvõttes oli siiski hea kuulamine – Home tuleks endale püsivamaks kuulamiseks võtta, esimesed albumid olid head ning ka eelviimane polnud paha. Loodetavasti teevad Corrid tulevikus veel midagi.

Sellega on ka käesoleva kevade kursusetööde lugemise kõrvalt muusikakuulamised läbi. Ehk kunagi jätkab veel. 🙂

Uus lemmikbänd

(või noh, peaaegu)

Igatahes kaugel teispool maakera Lõuna-Austraalias on üks Darren Mullani nimeline sell hakanud mõne aja eest koos suure pundi sõpradega – nime Sing It Live all – tegema järele kõikvõimalikke roki- ja popiklassikuid Tina Turnerist Meat Loafi, U2, Blondie ja Van Halenini. Alguses väidetavalt enda koduses stuudios Tuubi lastuna, hiljem juba on hakatud ka väljas käima.

See projekt näitab mitut asja:
* andekaid inimesi on maailmas ikka väga palju,
* tänapäevane tehnoloogia on ikka võimas (lugude juures on detailselt üles loetud, mida seal tarvitatud on – ja videosalvestuseks on mitmel juhul kasutatud tavapärast “aifööni”) ning
* piisava tehnikaga varustatud ja sisemise motivatsiooniga (mitte papi kokkulükkamiseks, vaid lihtsalt otseses mõttes asjaarmastusest) andekad inimesed suudavad teha Väga Vingeid Asju.

Darren Mullan on korraga nii geniaalne produtsent (konkreetne bändikoosseis on lauluti väga varieeruv ning alati on sinna sattunud väga sobivad inimesed – ja valik on samas seal ikka päris suur) kui ka ise väga hea laulja. Inimesi, kes suudaks parimate päevade Meat Loafi originaaliga võrreldavalt järele teha, ei tea väga palju olevat.

Päris paljud nende lood on originaalis artistidelt, kes on siitpoolt juba ära läinud. Aga ma arvan, et nii Marie Fredriksson, Eric Carmen, Tina Turner kui Meat Loaf – ja tõesti, isegi Freddie – vaatavad seda värki ülevalt ja naeratavad tunnustavalt.

Kolledži aastapäev (+tööjuubel)

Tänaseks oli IT kolledžis välja kuulutatud aastapäeva pidamine (traditsioonilise tordi ja limonaadiga). Suur osa omaaegsest on küll kadunud, aga vähemalt on kena, et ajaarvamist loetakse tänini päris algusest peale – ja nii oli meil täna 26. sünnipäev.

Kahjuks oli infoleviga mingi kala – alguses oli välja kuulutatud keskpäevaks, aga mõned minutid varem kohale jõudes selgus, et üritus juba pool tundi käib ja mingitest kõnedest olin ilma jäänud. Aga vähemalt oli kohal päris palju rahvast ning pärast mindi V korruse kööki edasi, kus oli päris suur kogus head-paremat ette pandud.

Need, kel oli ümmargusem arv tööaastaid, said siis ka ette võetud – mingil kummalisel moel selgus, et Kalle poolt IT kolledžisse ITSPEAd tegema kutsumine olla juhtunud… veerand sajandi eest. Õnneks enda peal seda veel ei tunne. 🙂  Igatahes aitüma kolledžile meelespidamise (ja ka nännikoti) eest!

ITSPEA ja Van Halen, 2

ITSPEA jõudis eelviimase nädalani. Teemaks oli andmeturve ja Kevin Mitnicki turvalisuse määratlus (tehnoloogia, väljaõpe, eeskirjad) – kirjutati päris huvitavaid asju. Ja kaks esimest tublit tegelast said juba “viied” kätte.

Aga taustaks Van Haleni kuulamine jätkub 1986. aasta plaadiga 5150. Nimi võeti Eddie kodustuudiolt, mis omakorda olla nime saanud California politsei sideprotokolli koodi järgi, mis tähendab märatsevat hullu… Selle aja peale oli David Lee Roth võtnud nõuks soolokarjääri alustada ja bändist jalga lasknud, Eddie aga käinud enda Lamborghiniga remondis ja kuulnud mehaanikult, et veel üks blondeeritud sell nimega Sammy Hagar otsivat ka tegevust. Järgmise nelja plaadi solistiks oligi siis too ning kasvas bändiga niivõrd kokku, et irvhambad soovitanud bändi “Van Hagariks” ümber ristida.

Selle plaadi eest (mis esimese albumina ei sisalda ühtki instrumentaallugu) sai bänd alguses üksjagu sugeda, aga pärast on seda hoopis kiitma hakatud. Avalugu “Good Enough” on tõsine hardrokilik andmine, kus Hagar ei jää üldse Rothile alla (kõlaliselt meenub siin samuti hiljuti kuulatud Whitesnake). Teine on Hagari ajastu tuntumaid lugusid “Why Can’t This Be Love” – huvitav segu meloodilisest hardrokist ja sündipopist (mõnevõrra samasse ooperisse varasema “Jumpiga”, päris korralik kõrvauss). Kolmandana tuleb “Get Up”, mis on tõsine hevimadin (Alex van Halen saab trummide taga kõvasti higistada). “Dreams” on jälle sündipoprokk, algus meenutab kummalisel kombel Alo Mattiisenit.

Plaadi teine pool on ühetaolisem rokirida (erandiks on taas üsna kuuldud pauerballaad “Love Walks In”), aga ikkagi täiesti hea kuulamine. Plaadi nimilugu tuleb alles eelviimasena – siin on jälle palju Eddie kitarri kuulda, õnneks aga toda pealkirja märatsevat hullu siin väga ei taju (pigem võiks sellist kiiksu näha lõpuloos “Inside”).

1988. aasta OU812 (mida väidetavalt tuleks lugeda “Oh You Ate One Too”…) algab taas kõva madinaga (“Mine All Mine”), aga jätkub siis lõpuni välja sellise keskmise rokireana – ei ole halb, aga midagi kõrva ka ei jää. Ehk ainult sõgepungilik “Source of Infection”, kus Sammy Hagar peamiselt kõva trummi- ja kitarrimadina taustal lihtsalt lolle hääli teeb – kuuldavasti aga oli lugu sündinud reaalsest olukorrast, kui Eddie 1988. aastal Austraalias dengue-palavikku haigestus. Lisalugu on “A Apolitical Blues”, mis on üsna klassikaline bluus ja sellisena üsna kuulatav. Muidu aga on plaadi kõige lahedam osa ilmselt selle pealkiri…

1991. aasta plaadile oli üleannetu Eddie tahtnud panna pealkirjaks… noh, tolle f-tähega sõna. Kuna päris otse ei saanud, kirjutas selle lahti kui For Unlawful Carnal Knowledge. Esimene lugu “Poundcake” tuletabki sobivasti meelde ZZ Topi, kes sedalaadi kilde samuti on kasutanud. See on ka üks neist lugudest, kus Eddie pruugib kitarri mängimiseks lipitsa asemel akutrelli… Sünti väga ei kuule, rohkem on kitarri – aga muidu kõlab see küllaltki samamoodi kui eelmine.

Kuulatav rokiplaat, aga mitte meeldejääv. Võib-olla ehk ainult kaks viimast lugu – esmalt lühike ja lüüriline kitarrilugu “316”, mis on pühendatud Eddie 1991. aasta 16. märtsil sündinud pojale Wolfgangile (kes aastaid hiljem mängis bändi kõige viimasel albumil bassi) ja energiline “Top of the World”, kus tausta laulab Totost laenatud Steve Lukather.

Järgmise plaadini läks juba neli aastat – 1995. aasta Balance algab müstilisevõitu looga “The Seventh Seal”, mille taga aga olevat hoopiski Eddie otsus suitsetamine ja tinapanemine maha jätta (ning see olevat, nagu arvata, loomingule selgelt hästi mõjunud – kahjuks aga ei jäänud pidama). Teisena aga tuleb veel üks kuulus lugu, Sammy Hagari tuntumaid hitte ja siinkirjutaja arvates vist ka kogu bändi parim – “Can’t Stop Lovin’ You”. Meloodilise hardroki klassik, väga hea solisti ja kitarripartii kooskõla ning usutava tundelaenguga (see on oma loomult kantrilugu, ainult et rokibändi esituses).

“Don’t Tell Me (What Love Can Do)” on märksa tumedam – mingis aspektis tuleb Lady Gaga meelde (kes on muidugi palju hilisem artist – võimalik, et ta on siit üht-teist laenanud). “Big Fat Money” meenutab varajast Gotthardi. Üllatav on “Not Enough”, mis algab klassikalise klaveriballaadina ja keerab refräänis vunki juurde (võib-olla biitlite “Let It Be” sobiks võrdluseks). “Take Me Back” ja “Feelin'” lõpus meenutavad natuke Scorpionsi, eriti teine on üsna mõjuvalt dünaamiline (vaiksest unplugged’ist peaaegu hevini). Siin albumil on ka tervelt kolm üsna eripalgelist instrumentaallugu. Nii et see plaat paari eelmise kombel ühetaolisuse all ei kannata.

1998. aasta albumiks Van Halen III oli bändis üksjagu vangerdusi tehtud – 1996. aastal läks minema Sammy Hagar, lühikeseks ajaks tuli tagasi David Lee Roth ning plaadi salvestuse ajaks oli ka tema läinud – laulma võeti tolleks ajaks lõpetanud Extreme’ist Gary Cherone. Bassimees Michael Anthony oli ka teistega raksus ning siin plaadil mängib vaid kolmes loos, ülejäänutes mängib nüüdseks juba suureks kasvanud Wolfgang van Halen. Nii et lõpptulemusena sai sellest pigem Eddie van Haleni sooloplaat.

Algus üllatab, seal on lühike folkinstrumentaal “Neworld”, mis meenutab Ritchie Blackmore’i hilisemaid tegemisi. “Without You” selle järel tuleb aga kiiresti maa peale tagasi – see on üsna ajastutruu nu-metali sugemetega lugu. Huvitav, aga mitte muusikaliselt mõjuv ning selle bändi jaoks mitte kõige sobivamas stiilis (pigem meenutab Bon Jovi samasuunalisi katsetusi umbkaudu samast perioodist). Meeldejäävam on alles neljas lugu “From Afar”, mis on samas ikkagi selline “korduvalt kuuldud” rokilugu. Aga üldiselt on see plaat jälle selline… rokitapeet.

Midagi otseselt valesti pole, aga meeldejäävaid laule ei leidu. Isegi “Josephina”, “Year to the Day” ja “How Many Say I”, mis ballaadidena teistest erinevad, on kuidagi sihitud (natuke sarnane probleem, mida siin sai mitme Toto albumi juures kirjeldatud). Ja Gary Cherone hääl ei kannata kahjuks Extreme’i tippaegade või ka Freddie Mercury mälestuskontserdil kuuldud häälega eriti võrdlust välja. See plaat oli vist ainsa Van Haleni albumina ka lahjavõitu läbimüügiga.

Pärast seda käis Van Halen küll paar korda tuuritamas, aga viimase albumini A Different Kind of Truth jõuti alles 2012. aastal (põhjuseks oli ilmselt ka Eddie haigestumine 2001. aastal). Laulab jälle David Lee Roth, ülejäänu on perebänd (Eddie, Alex ja Wolfgang van Halen). Alguseosa (“Tattoo”, “She’s A Woman”) on õnneks veidi tagasiminek esimeste albumite juurde. Meeldejäävate lugudega on endiselt probleem, aga vähemalt energia on siin plaadil otsapidi tagasi tulnud (bänd kõlab peaaegu nagu parimatel päevadel, aga repertuaar ei ole päris samal tasemel). “Vana hea” Eddie kitarrikäike kuuleb “China Townis” ja mõnes loos veel.

Bändi viimane album müüs jälle hästi, ka erinevad turneed müüdi välja (mõned hoolimata ka üsna laes piletihinnast) – nii et Van Halen kuulub tänini ajaloo parima ärieduga bändide hulka. Laiali viis Van Haleni alles Eddie lahkumine 2020. aastal – siis leidsid teised, et sellenimelist bändi ilma selle meheta olla ei saa.

Aga oli jälle huvitav kuulamine. Paar suurepärast lugu, suur kogus lihtsalt korralikku klassikalist rokki… ja noh, natuke jama ka. 🙂

Järgmine reede on selle hooaja ITSPEA viimane – vaatab kuulamiseks midagi pehmemat ja sellist, mida annab ühe korraga läbi kuulata.

Päeva lause

… Slashdotist:

” LLM’s aren’t designed to provide correct answers, they are designed to provide plausible answers.” – kschendel

Suurte keelemudelite põhiprobleemi on raske paremini ühte lausesse kokku võtta. Probleeme on muidugi veel, järgmised on andmeprivaatsus ning loojatepoolne info kallutatus kombineerituna haavatavusega väga erinevatele mõjutusrünnetele (vt ka siin veidi eespool viidatud TTÜ innovatsioonifestivali ettekandeid).

“AI genereeritud sisu võib sisaldada vigu”

Kasutasin paar viimast aastat Google Finance’i lihtsama aktsiainfo kiireks kättesaamiseks. Seal oli võimalik ka kümmekond aktsiat veebilehitseja eri sakkides avada ja nii saada täiesti korralik lihtne börsimonitor (ja see töötas ka ilma Google’isse sisse logimata). Suur osa Google’i kraamist on täiega ära sitastatud (ingl. k. enshittified), aga GF koos otsimootoriga olid veel täiesti asjalikud teenused.

Täna üllatas GF aga paari tunni jooksul sellega, et andis nimeserveri vea ning leht oli kättesaamatu. Mõtlesin veel, et näe, isegi suurtel juhtub… Aga õhtuks oli varasem kiire ja mõistlik teenus asendunud mingisuguse amatöörliku tööplönniga. Umbes nagu oleks mõni kolmemehest tudeng  seal vaibkoodimas käinud.

Kõige krooniks oli allservas kuvatud lause, mis sai selle postituse pealkirjaks. Halloo!!! GF kasutajad liigutavad reaalset raha – see ei ole koht, kus tehisaru lollusi naljaga pooleks saab võtta. Google’il on muidugi nii pappi kui advokaate lademes, tehisplära tõttu enda raha kaotanud  suvaline Joe neid tõenäoliselt ei morjenda. Mainekahju oleks ehk tõsisem argument.

Nüüd peab siis hakkama alternatiivlahendusi otsima (Yahoo Finance on kohmakas ja Linuxi veebilehitsejates hirmuimane). Kui see on nüüd tõesti Google’i teenuste järgmine arenguaste, siis meenutab see…. Ma ei tea, näiteks Sarumani “Sõrmuste isandas”. Alguses oli võimas ja hea, siis keeras kurjaks, ent oli mõnda aega ikka võimas. Ja lõpetas väga haledalt.

Eks nüüd ootame, millal ka otsimootor ära solgitakse (tegelikult on seda juba tehtud ka, aga vähemalt kasutajaliides ei ole esialgu veel lolliks läinud). Lõpetuseks tuleb seda võtta ka hea õppetunnina: mitte ükski suurfirma veebiteenus ei ole usaldusväärselt jätkusuutlik – tuleb kasutada selgelt vaba litsentsiga asju ning soovitavalt selliseid, mida saab endale ise paigaldada.