Sõnaseletus

Tänapäeval on popp sõna “tehisintellekt”. Ka küberturvalisusest räägitakse palju. Tekkis aga küsimus: kuidas peaks nimetama tehisintellekti abil sooritatavat (küber)pettust?

Vastus: tehistillitus.

APDEIT 27.11: tuli mõte ka soomlastele vastavat terminit pakkuda – neil oleks see “tekokusetus”. Vähemalt Google sellist sõna esialgu ei tunne.

memcpy

Täitsa veider, et see ajalooline ülevaade oli siiani kahe silma vahele jäänud.

Varasematest oli loetud nii TÜ informaatikute ajalugu kui ka ametliku doktorijuhendaja prof. Jürgensoni mahukas kolmeköiteline TTÜ informaatikainstituudi oma – aga need olid mõlemad akadeemilise kaldega. Seetõttu on Andres Küti projekt, mis keskendub just “metsikute üheksakümnendate” Eesti IT-äri alusepanijatele, eriti huvitav lugemine (ehkki seal on põgusamalt ka akadeemilist poolt sees). Eriti harivad on põhiteksti kõrvale lisatud selgitavad märkused.

Ise olen enamikust raamatu tegelastest ilmselt 1/2 põlvkonda (tehnoloogilist, mitte inimpõlve) tagapool, aga paljud asjad tulid väga tuttavad ette. Keskkooliaegne informaatika Oktoobri rajooni Õppe-tootmiskombinaadi Yamaha MSX klassis, mis tulevase karjääri hoobilt inglise keele pealt informaatikasse suunas. TTÜ rebaseaasta esimesed “haltuuraotsad” tollases Invaühingute Liidus 10MHz XT-arvutil, järgnev Invaregistri tegemine ning sealt alguse saanud xBase (dBASE, Foxbase, Clipper, Paradox, FoxPro) -poolprofikarjäär (peamiselt tollastes sotsiaalsfääri asutustes). Infolehe “Informaatika kõigile” toimetamine (sisuliselt tegin üsna mitu aastat üksi kogu lehte) jpm.  Minu puhul jäi tollal akadeemiline pool peale – ent tollane tehnoloogia (sh esimene päris oma arvuti, 25Mhz 386DX), 90-ndate jututoabuum jpm olid taas väga tuttavad, kuna see kõik toimus ka TTÜ-s. MUME’i on pikalt mängitud ja Lõvi tunnen ka. 🙂

Ainus veidi arusaamatu detail raamatus on üks miskipärast sinna kaasatud inimene, kelle intervjuustki nähtub, et tal tollase IT-kultuuriga pea igasugune seos puudus.  Kui aga see kõrvale jätta, on tegemist väga põneva (ja kohati täiega nostalgilise) lektüüriga – aitäh tegijatele!

Üks ammune lugu

Salvestasin veel ühe vana jupi demona ära.

Pärit 25 aasta tagant ehk suvest 1998, kirjutatud alguses lauluna üheks sündmuseks. Seda aga ei toimunud ning tekst jäigi lõpetamata. Aga meloodiat tahtsin säilitada, nii et tegin nüüd instrumentaaliks (tavapäraselt PRS S2 ja KORG Kronosega).

APDEIT 11.11: Asendasin natuke rohkem silutud versiooniga.

Raamatuarvustus: “Suur rohepesu käsiraamat”

Selle uudise peale tuli Jüri Liivi uudisteos juba põhimõtteliselt ära tellida. Kui keegi suudab praeguseid politrukke sel määral vihastada, et nood juba raamatuid ära keelama tahavad hakata, siis peab see hea lugemine olema. Sai poole päevaga kohe läbi nahistatud ka.

Idee eest 10 punkti, teostuse eest 6-7. Üldiselt lahedas stiilis kirjutatud ja päris paljude tabavate märkustega praeguse moeröögatuse viltumineku teemadel. Natuke ligaloga on allikad ja pildid, mis tunduvad kergelt kaootilise valikuna (ütleks, et vähemalt ingliskeelse Wikipedia artiklite juures olev valik on keskeltläbi parem). Üksjagu ütlemist oleks IT- ja digimaailma peatükkide kohta (ehkki ka seal on mitmeid häid tähelepanekuid), kõige suurem haltuura on aga muidugi religiooni osa (mis jääb tasemele “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kuskil” ja kipub sellisena Peteri printsiipi meenutama).

Ehk kõige suurem puudujääk on aga mingisuguste selgete soovituste komplekti puudumine raamatu lõpus – praegu loeb tavainimene raamatu läbi ja jääb nõutult pead kratsima: “Nojah, mida ma siis nüüd tegema pean?”. Sinna lõppu oleks tahtnud mingisugust positiivset programmi (nii, nagu selle leiab näiteks kiirmoe, uuskasutuse, digiseadmete jmm peatükist). Natuke häirib ka äri serveerimine kõige kurja juurena, seda päris mitmes kohas. Business ja monkey business ei ole päris seesama.

Kokkuvõttes: ei kahetse ostmist ega lugemist (täitsa andekad on ka Urmas Nemvaltsi illustratsioonid), aga järgmine trükk vajaks natuke silumist. Näiteks kasvõi see, et “gluteenivaba kaerahelves” ei sobi rohelolluse näiteks – kaeras gluteeni pole, aga see saab tavaoludes selle külge veskis (kust käib läbi ka gluteeni sisaldav materjal), seega tsöliaakia puhul tuleb ikkagi neid erimärgistusega asju otsida.

Põnev nimekiri

Teinekord on päris käepärane, kui ebameeldivamat sorti mõttemallidega kodanikud end ise vastavasse nimekirja panevad. Edaspidi hea vaadata, kellega tuleks targu distantsi hoida.

Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd selles, keda Hamasi-Iisraeli sõjas toetada – sealkandis on sõditud aastasadu ning kord on süüdi olnud üks ja kord teine (praegusel juhul aga on selgelt kivi araablaste kapsaaias).  Küsimus on selles, et see kiri on parim näide sedasorti inimeste mõttemallist. Alguses öeldakse mokaotsast “jah, mõlemad on pahad” ning siis jätkatakse ühe osapoole materdamisega.

Tuleb öelda, et sealt nimekirjast ühtki isiklikult tuttavat ei leidnud. Enamikku neist ei oskaks ka “ühiskonnategelasteks” pidada. Ent tõdemus, et teatavast lävendist alates saab poliitiline vasakpoolsus olla vaid kas röökiv ignorants, tõsine isiksusehäire (nartsissismi-sotsiopaatiaspekter) või otsene kurjus, leidis veel kord kinnitust.

Muusikaelamus: Queen Real Tribute

Kakk on tänu Vitale pääsenud kaks korda Taanis vaatama-kuulama sealset liba-Queeni Queen Machine. Nagu siin juba kirjutatud, on need sellid tõesti peaaegu päris asi. Müts tuleb poiste ees maha võtta.

Nüüd tuli Tallinna teine sedalaadi punt, Balkanilt pärit Queen Real Tribute. Tegelikult pidi see kontsert toimuma kevadel, aga jäi siis ära ja sama pilet kehtis nüüd.

Algus Alexela kontserdimajas oli esmamuljena konarlik. Rahvast oli üsna vähe (rõdud olid vist täiesti tühjad), lava oli (Queeni kohta) päris askeetlik ning ilma soojendajata ei saanud bänd aeglasi eestlasi kaua aega käima. Päris suureks miinuseks oli ka kõigi klahvpillipartiide (sh Freddie klaveri ning “Who Wants to Live Forever” ja “Show Must Go On” süntide) laskmine fono pealt.

Poole kontserdi peal tegi kitarrist Nenad Bojkovic pika soolonumbri ning sealtmaalt pilt paranes – nii bänd kui rahvas hakkas üles soojenema. Repertuaar oli küllaltki tüüpiline, ainus vähemtuntud lugu oli vist “Get Down, Make Love”. Põhiosa lõpus aga tegi publik bändile korraliku aplausi, seejärel tuli esmalt tagasi trummar enda soolonumbriga, mille järel pandi rahvas “We Will Rock You” rütmi trampima-plaksutama ja tehti ka lugu ära. Lõpptulemusena tundub, et bänd jäi rahule, lubati Tallinna teinekordki tulla. Kroon ja mantel käisid ka laval ära.

Üldmulje oli seega “peaaegu peaaegu”. Taanlased on veidi paremad – seda näitasid selgelt “Bohemian Rhapsody” (mille ooperiosa ei julgetud siin ette võtta ja see tuli taas videolt – Queen Machine suutis selle viimati täies mahus ära teha) ja “Somebody to Love”. Ainult kitarrist Nenadi võib vist Peter Jeppeseniga ühele pulgale seada – ülejäänute osas eelistaks taanlasi (mitte küll suure vahega).

Aga kindlasti tasus kuulamaminek end ära. Järgmine liba-Queen tuleb kuuldavasti Eestisse uue aasta algul, peaks selle ka ette võtma.

Microsoft õpetab… Linuxit paigaldama

Vanarahvas teab rääkida, et enne maailma äralõppemist pidavat ilmaelu puhta sassi minema. Kanad pidavat kuke moodi kirema, mehed naiste riietes käima ja nõnda edasi.

Mõned märgid kipuvad juba siin ennegi tõeks minema, aga nüüd on küll asi tõsine… Microsofti firma veebis on selline leht. Microsoft õpetab arvutisse Linuxit paigaldama.

Härrad Gates ja Ballmer, teie õudusunenägu on tõeks saamas. Ja see ei ole ESR, kes “Revolution OS“-filmi avalõigus ütleb hauataguse häälega “I’m your worst nightmare!”. Õudukas on palju, palju suurem kui üks vurrudega onu.

Mis edasi? Nagu klassik ütleb “Viimses programmeerijas“, “Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”?

Taltekkiläinud sööklaelamus

IT kolledžis ei saanud juba kevadest saati süüa – viimati söögikohta pidanud lahe habemik sell pakkis siis asjad kokku, uue toitlustaja leidmine aga jäi ülikooli asjaajamistega venima. Viimaks nüüd kolmandiku oktoobri pealt tuli hea uudis – kohvikus pidi uuesti süüa saama.

Uurisin kolleegilt – jah, pidigi saama, ainult et kõik pidi idamaine olema. Küsisin, kas eesti keelega saab hakkama – ei, pidavat ingliskeelne olema. See viimane pani juba pead kratsima. Aga olgu, läheb ja uurib.

Ukse peal oli menüü ja see oli isegi kenasti eestikeelne (ehkki toitude nimed olidki kõik indiapärased). Sisse astudes tuligi tagaruumist ilmselt India päritolu noor daam.

Kas eesti keeles saab? “English, please.”. Olgu, switch to English ja uurime gluteeni kohta. “??”. Üritame teistmoodi – “I cannot eat flour”. Pakutakse… spagette (täiesti tavalise, mitte riisinuudli välimusega). “No wheat please”. “No meat?” ja pakutakse… uuesti spagette.

Ütlesin aitäh ja tulin tulema – liiga taltekkis on. Uuesti vist ei proovi.