Jora

Eile andis isand Aaviksoo Kakule aulas õppeaasta avaüritusel TTÜ kuldmärgi. See antakse 25-aastase ülikoolis töötamise eest – mingil veidral kombel andiski 25 kokku. Peale magistri saamist 1994. aastal esmalt 8 aastat põhikohaga (suur osa sellest doktoriõppe kõrvalt), siis TLÜ ajal siiski lepingutega äärtpidi jätkates ja hiljem IT kolledžis töötades, mis tänaseks samuti TTÜ alla on läinud.

Iseenesest ju tore, aga… Kuidas see võimalik on, et sellest nii palju aega mööda on läinud?

2010. aasta paiku, kolledži 10. aastapäeva puhul tegime osa üritusi enda OpenSim-virtuaalmaailmas (sellest on siin varem kirjutatud). Lisaks tehti selle peale mitu lõputööd ning isegi portugali külalistudengi Simao magistritöö.  Kui aga Kalle Tammemäe varsti peale seda kolledžist lahkus, jäi ka virtuaalmaailm soiku.

Sel kevadel sai proovitud kunagiste varukoopiate pealt asja taastada, aga tarkvara on vahepeal edasi arenenud ning vanade juppidega tekkis raskusi. Viimaks õnnestus vähemalt keskkond koduses lauaarvutis taastada (sh Adidastes kanajalgadel seisev õppeosakond Turingia saarel, tossav ja keerlev vabadusrist sissekäigu juures, DevNullia saare maatõugu kuivkäimla ja palju muud) ning täna see sealt ka edukalt uuesti kolledži serverisse üles panna. Saime Kallega korraliku nostalgialaksu. 🙂

Pilt Penguinia saarelt – täitsa nagu vanasti.

Ehkki õppeaasta algus on veel paari nädala taga, sai tänasega puhkus otsa. Teadliku valikuna, et jääks aega rahulikult semestrit ette valmistada – ehkki seekordne puhkus kulus sõna otseses mõttes laisklemisele, et eelmise suve puudujääki tasa teha. Õnneks on algava semestri koormus mõistlik –  traditsiooniline ITSPEA kogu kolledži rebastele. Aga kuna selle õppeaasta jooksul peaks selguma ka see, mis vormis tulevikus jätkata, siis liugu lasta ei saa.

Juulikuine lulla, inspireeritud viimaste aastate Eesti elust.

***

Juhan Liiv ja ajamasin, ehk
same shit, different toilet

Tulen linnast. Lumesadu.
Savisaart ei näinudki.
Lasin tuult vaid kordi sadu,
muud ma vist ei teinudki.

Kuskil teed, ei tulekiiri –
kuu vaid vastu jõllitab.
Möödakäija pikalt saadab –
mis see töll siin lollitab!

Koputan ja astun sisse
hoovimaja väravast.
Uhan mööda perenaisest
kassikullas säravast.

“Tibu-tibu! Tibu-tibu!”
süda justkui kisendaks.
Vaja kiirelt leida libu,
kes mul stressi pisendaks.

ERR julgeb avaldada loo sellest, kuidas Brüsseli nomenklatuur protestib selle peale, et maksumaksjate arvelt poolmuidu antav toit tuleb nüüd natukene vähem poolmuidu kätte.

Võrdluseks: IT kolledži söögikoha tudengidiil maksis kevadel tüüpiliselt 2.40-2.80, väikese supi võis ehk saada 1.50 eest, suur oli juba üle 2 euro ning prae eest küsiti veel tublisti enam. Palgavahedest ei hakka üldse rääkima.

Ei, E. Liit ei ole veel N. Liit (muidu ei saaks seda siin kirjutada). Aga ühiste joonte hulk kasvab üha.

Seda uudist oleks tahtnud Eestis näha millalgi eelmise sajandi lõpuaastatel või sajandivahetuse paiku.

Alates magistratuurist (ca 1993) kuni 2002. aastani oli see ju põhiline tegevus- ja uurimisvaldkond, üritasime TTÜ juures vastavat laborit/keskust püsti ajada (kui kedagi huvitab, siis üks lühike kroonikajupp on siin). Magistri- ja ka doktoritöö sai nendel teemadel kirjutatud. Ja tagantjärele oleks ehk ka Eesti riigil praegu lihtsam, kui oleks olemas üks juba sissetöötatud teadmuskeskus tehnoloogilise ligipääsetavuse valdkonnas. Paraku – oleks, oleks…

Tolle eespoolviidatud uudise sarnaseid uuringuid tehtud ja vastavaid signaale antud sai tollal korduvalt (sh oli täiesti ligipääsmatu TTÜ enda veebileht ja kogu selle aja massimeedia), kuid jäime täiesti hüüdjaks hääleks kõrbes.

Aga hea vähemalt, et asi liigub ja tänastel puuetega arvutikasutajatel on elu ehk jupi maad kergem kui tollal.

Sai võetud üks Viking Line’i kampaaniapakkumine ja käidud autoga üle lahe üht vana soome linna kaemas.

Parkimine on sealkandis enamasti tasuline või tahab kohalikku kiekko‘t, mida poest otsima ei hakanud (eestimaine parkimiskell ei pidavat sobima). Õnneks leidus üsna mõistliku koha peal ka suur tasuta parkla (päris mitu kohta vana Helsingi tee ääres – tasub meelde jätta, kui tulevikus veel sinnakanti minna). Kummalisel kombel suutsin nõnda leida kohe ka parima osa linnast. Lisaks vanalinnale (mis peale Porvoo ajaloolise katedraali on küll siinkandis märksa noorem kui Tallinnas, ent mitte vähem kena) ka Katajamäe elurajooni – natuke meie Viimsi sarnane, selgelt jõukama rahva asum -, õigeusukiriku ja vana raudteejaama.

Põnev külastus oli raudteejaama lähedal pudipadipoes, kus kohalik pererahvas – ehe habemik kuuekümnendate hipi koos sama sorti naisega – oli otsustanud viimaks oma poe kinni panna ja lõpumüügi teha. Kui Kakk lähemalt uurima läks, siis küsiti kohe: “Mistapäin pohjoisesta oletkaan?” – ju siis on aktsent sarnane Põhja-Soome omaga. Vana ei jõudnud ära imestada, et esimene külaline hommikul kohe väljamaalane on…

Aga nagu öeldud, vana Porvoo on ilus. Hästi korda tehtud ja vaid mõõdukalt turistilõks. Muidugi väärib lähemat uurimist vana katedraal – ehkki see asub kõrgel Toompea moodi künkal ja sinna tuleb päris tublisti ronida. Juurde annab ka jõeäärne asukoht. Samas kui viimaks jõuda tiiruga linna peatänavani ja minna üle selle, satub kohe meie Lasnamäe sarnasesse, üsna räämas ja ilmetusse kanti – ka rahvas oli pealtnäha pigem vaesemat sorti. Ka pärast autoga mujal linnas ringi tehes tekkis paralleel pigem TTÜ ümbrusega Mustamäel – viisakas, aga erilise oma näota paik. Nii et sedavõrd selgelt “pooleks” linnu polegi varem väga kohanud.

Kui millegi peale uriseda, siis taas kord sodijate peale – silla käsipuud olid mõttetult täis kritseldatud ning jõe ääres asuv ilus rootsipunane paadikuur nägi välja, nagu oleks selle mingid suured linnud täis lasknud. Aga ilmselt ongi sedasorti kritseldajatel linnuaju (muide, häirival kombel on neid nüüd rohkem ka koduse Nõmme vahel – üsna iseloomulikult on tegu nn “loomakaitsjatega”).

Aga üldiselt oli vahva päev.

Suve palavaima päeva puhul avaldab Kakk Siiber viimaks mõned täiesti peast soojad värsid (paarilt viimaselt aastalt). Lugejad olgu ette hoiatatud.

***

Mida Juku ei õpi…

Õps pragas koledasti –
et mis ma õige mõtlen,
kui räägin rumalasti
ja roppe sõnu ütlen.

Au tuleb anda mutile,
viimaks mindki veenis –
hüüdsin naabrikutile:
“Ats, antiikne peenis!”

***

Suured unistused

Käbi
tahab saada
puuks

Tormiks
tahab saada
puuks

***

Ei mõtle

Kurvavõitu paradoks
on suurel mehel väike
nina.
Ropusti ei mõtle mina!

***

Uudiseid välismaalt

Kui läed üle piiri Nah***,
kus on valitsemas Poh***,
vedeleb seal mööda maad
viisteist meetrit Nih*******.

Eelmisel aastal sai siin jorisetud teemal “kuidas ei tohiks ühe avaliku teenuse veebilehte teha“.

Sel suvel vaja jälle laagerdama minna ja jälle mere taha – sedakorda Saaremaale. Sealset piletimajandust korraldab praamid.ee veebileht. Oeh, kas jälle…?

Aga üllatus-üllatus: kõik töötas veatult.  Asukohad olid loogilised, vaikimisi suund oli mandrilt saarele ja kaheotsapileti tegemine lihtne, saabunud kinnituskiri oli mõistlik ning selle sabas olid nii PDF-vormingus piletid kui ka vastav kalendrisündmus.  Kuna autos sõitjate arvu lõplikult veel ei tea, siis ehk peab ka pileti hilisema muutmise ära proovima – aga senine kogemus laseb küll arvata, et ka sellega peaks hakkama saama.

Seega soovitus Kihnu Veeteede veebiseppadele: uurige välja, kes praamid.ee tegi. Minge sinna praktikale.

… “need on kanged lendama. Rohkem sõnu ma ei oska, hakkan jälle otsast peale. Sitasitik, heinaritsik…”

See lastelaul tuli meelde, kui juhtusin eile juhuslikult autoraadiost seda saadet kuulama. Meelega enam ammu sinna peale ei keera, aga kuna nüüd kõrvu jäi, siis imestaks: kui kaua võib ühe kõne ümber rumalusi heietada?

Kokkuvõtlikult seega:
* laulupidu oli kõigist vasakpoolikute punnitustest hoolimata ilus
* Tõnis Lukase kõne oli asjalik
* enamik eesti ajakirjandust on endiselt ebaintelligentne, pugejalik ja kõvasti vasakule kaldu.