Jora

Neljapäeva kesköö oli kolledži lõputööde eelkaitsmiseks esitamise tähtaeg. Esialgsest 15-st õnnestus sinnamaani välja vedada 10 (üks lisandub siiski loodetavasti veel –  autor õpib teisel erialal, kus eelkaitsmist ei korraldata ja töö esitatakse 10. maiks).  Kahe viimase tööga läks taas üsna pingeliseks, mõlemad läksid sisse ca 15 minutit enne keskööd. Seoses sellega hakkas idanema järgmine teooria:

Lõputöö esitamisel on järgmised etapid:

1. Hysteria – see on viimase nädala seisund, mil tundub, et töö õigeaegne valmissaamine on täiesti välistatud.
2. Pyromania – viimase päeva seisund, kõigest on kapitaalne siiber ja tahaks kogu kupatuse lihtsalt põlema panna.
3. Adrenalize – viimase tunni seisund: kas jõuab poole tunni jooksul valmis või ei jõua?
4. Euphoria – õnnis kaifisarnane seisund peale töö edukat esitamist, 14-tunnist laiba kombel magamist ja ülejäänud päeva mahalebotamist, kui juhtmed hakkavad viimaks lahti hargnema.

(Märkus: kõik neli on tegelikult Def Leppardi albumid)

Pagan, selle peale tuleks vist hakata kraadi tegema…

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpupoole jõudma. Täna uuriti tugitehnoloogiat ja paljude jaoks oli see tõsine “ahaa”-elamus (mis oligi asja mõte). Aga kokkuvõttes oli lugemist nelja Bon Jovi albumi jagu.

Järgmine plaat on These Days 1995. aastast. See on avaloost alates (üsna stereotüüpne joru teemal “Kus Jumal siis oli, kui…” – väidetavalt kirjutatud peale seda, kui Richie Sambora oma limusiini aknast mingit vaest paika silmas) kõige halvatujulisem Bon Jovi album. Iseenesest korralik rokiplaat, müüs ka hästi. Bassi mängib nüüdsest Hugh McDonald, keda bänd aga kaua aega päris omaks ei võtnud – sai pärisliikmeks alles 2016. aastal. Lemmikute hulka loeks siit vaid plaadi kolmanda loo, “This Ain’t a Love Song” ja viienda, Bruce Springsteeni mõtlikke inimsuhteballaade meenutava “Lie to Me” (ehk võiks lisada ka nimiloo ja lõpupoole oleva kantrirokilõhnalise “Hearts Breaking Even”).

Siis läks vahepeal päris palju aega, enne kui 2000. aastal ilmus Crush. Saundi on püütud ajakohastada (eriti avaloos – ütleks, et tulemus on nii ja naa) ja see aitas kaasa läbimüügile noorema seltskonna seas – mitu tolleaegset tiinekat on öelnud, et “It’s My Life” oli ikka tõsiselt Suur Asi (mina ütleks jällegi, et nii ja naa – hea lugu, aga mitte otseselt lemmik). Enda eelistus on taas kolmas lugu, jällegi vana kooli ballaad – “Thank You for Loving Me”. Ilus, lihtne ja väga hästi lauldud; albumiversioonis on ka ABBA stiilis wall of sound-taust põnevalt tehtud. Teine lemmik on klassikaline rocker (mis on ühelt poolt tüüpiline Bon Jovi, aga võiks kõlada üsna loomulikult ka näiteks Bryan Adamsi esituses) “Just Older” – kui nimilugu oli tiinekatele, siis see on heas mõttes kändude lugu (ka teksti poolest). 🙂 Ja pika nimega “Captain Crash & The Beauty Queen from Mars” meenutab tugevasti Jamesi hitti “Sit Down”.

Edasi tuleb Bounce aastast 2002. 9/11 juhtus üsna Bon Jovi koduõues (New Jersey on suht sealsamas) ning see album on sellest kõvasti mõjutatud. Valjemate lugude saund on raskem, samas on suur osa plaadist mõtlikud ballaadid. Ühtki nii suurt hitti kui varasematelt plaatidelt siit ei tulnud, ehkki plaat tervikuna oli edukas. Ise ütleks, et kogu plaat on kuulatav, aga lemmikuid välja tuua ei oskaks. Tundub ka, et siin on päris palju “taaskasutust”, mitmete vanade hittide motiivid on uuesti sisse toodud (eriti nimiloos).

Viimasena jõuab täna ära kuulata 2005. aasta Have a Nice Day, mis algab nimilooga samas võtmes kui Crush, samas on see mõneti sarnane joriseva These Days -plaadiga. Suurim hitt oli ilmselt nimilugu, endale aga meeldib ilmselt enim pauerballaad “Welcome to Wherever You Are” ja kantrilugu “Who Says You Can’t Go Home”.

Jätkub nädala pärast…

Eile lepiti trennilistis kokku, et õhtul saavad soovijad tavapärases paigas TTÜ staadioni juures kokku ja teevad natuke trenni. Laekusin aegsasti ja hakkasin just soojendust tegema, kui eemalt kaks kutti lehvitama ja ingliskeelseid tervitusi hüüdma hakkasid.

Olid kaks välistudengit käimasolevalt ingliskeelselt SPEAIT kursuselt. Tulid trenni kohta küsima ja tahtsid relvi proovida –  olid juba mingil määral asjaga tuttavad. Näitasin mõningaid relvatehnikaid ja kutsusin järgmiseks nädalaks tagasi, kui ka Rein-sensei kohal on. Aga ühtlasi käskisin teistele öelda, et kes õppeaines lõpus viilima hakkab, näeb varsti nunchakuga Kakku (vähemalt unes)…

Nii, esimene dividend USA-st on pika ooteaja järel täna hommikuks kohale jõudnud. Tervelt 62.90 ameerika raha Ciscolt. Aga sealmaal makstakse seda reeglina neli korda aastas, nii et kokkuvõttes ei olegi nii vähe.

Selle aasta alguses õnnestus Nordeconi turuhüppele pihta saada ning poolte aktsiate üsna õigeaegse müügi pealt korralik lisaboonus teenida. Kõik see läks üle ookeani, nii et nüüd on Eestis suht sama seis kui aasta alguses (hetkel on sees pea kõik need, kes Tallinna börsil veel üle mõistuse kalliks pole läinud – NCN, TAL, SFG ja TSM), USA-st on aga juures CSCO, IBM, JNJ ja T. Kõik on päris ilusti “kasvama läinud”, IBM on lausa 15% plussis.

Välisaktsiatega on aga see konks, et maksud lähevad kohe maha (samas on USA tulumaks W-8BEN* tõendiga 15% Eesti 20% vastu) ja investeerimiskonto süsteemis koguneb raha aeglasemalt kui Eestis (ka on USA suurfirmade dividendid üldiselt väiksemad kui siinkandis). Seega alustajale soovitaks endiselt Tallinna börsi (üleüldisele välismaiste ETF-ide** vaimustusele Eesti investoriteseltskonna nähtavamas osas ei ole ma üldiselt pihta saanud; sealse vahepealse suure ühisrahastusbuumi hindasin igatahes õigesti blufiks) koos investeerimiskonto süsteemiga mõnes sellises pangas, kes Balti aktsiate hoidmise ja kauplemise eest raha ei võta.

Aga jah, kui keegi oleks mõnekümne aasta eest öelnud, et tulevikus oled IBM-i jms aktsionär, oleks vist küsinud, et mida teine tarvitanud on…

* – W-8BEN on residentsustõend, mis tuleb enda pangast USA-sse saata (et oled Eesti ametlik elanik). Sellega on USA aktsatelt kinnipeetav tulumaks 15%, ilma selleta 30%.

**  – ETF on börsil kaubeldav investeerimisfond, mis käitub üsna sarnaselt aktsiaga (võib, aga ei pea maksma dividendi), investeerib eri aktsiatesse ja tahab selle kõige eest ka endale raha saada.

Vana ja väärikas Samsungi S5 sai täna uuenduse juba LineageOS 18.1 ehk “Android 11 miinus jamad” peale. Ametlik õpetus soovitas veidi teisiti, aga tegin sisuliselt eelmise uuenduse järgi (restartisin taasterežiimi ning tõstsin süsteemi ja GAppsi pakid ADB-ga üle). OpenGApps ei paku veel 18.1 versiooni, seega võtsin soovituse järgi teise variandi nimega MindTheGApps. Sel korral pääses isegi mälu puhtakstegemisest ja uuest seadistusest, uus süsteem läks täitsa ilusti otse olemasolevale peale (nagu iganädalased väiksemad uuendused).

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpule jõudma. Kahe nädala pärast tuleb eriti suur lugemine, kui rahvas ka enda rühmatööd valmis saab. Täna veel pääses natuke kergemalt. Aga HCI teemadel kirjutati päris palju head lugemist.

Sel korral võtab ette jälle natuke rokilikuma rea ehk veel ühe vana lemmiku, Bon Jovi. Jälle üks väga pika karjääriga bänd, kes viimaks õnnestus mõne aja eest ka Tallinnas ära näha (kahjuks küll ei näinud siin enam Richie Samborat, ehkki ka asemele tulnud Phil X on korralik kitarrist). Üldiselt on nad ajanud läbi ajaloo äratuntavalt oma, klassikalise roki ümber keerlevat rida (aeg-ajalt astutud mingisse suunda natuke eemale). Aga head muusikat on tehtud palju ning Jon Bon Jovi oli enda parimatel päevadel ikka väga hea rokklaulja.

Alustab siis algusest ehk 1984. aastal ilmunud bändi enda nime kandvast albumist. Stiililt võiks see minna ehk omaaegse pop-hevi alla, ehkki mingil ajal popid olnud “mehed sukkpükstes” ehk glämmrokkarid ei ole Bon Jovi kunagi olnud (tõsi, ajastutüüpilisi soenguid võis küll näha). Samas ei ole neil kunagi visuaal väga esikohal olnud ning plaat mõjub täiesti ausa rokina ka üksnes kuulamisel. Peale avaloo “Runaway” ei ole need lood väga palju enam hiljem esitamist leidnud, ent on korralikud ja samas selgelt äratuntavalt Bon Jovi lood – nii et kui keegi praegu võtaks nooremale seltskonnale neid serveerida kui “Bon Jovi uusi lugusid”, ei oleks seda kuigi raske uskuma jääda. Koosseis oli juba tollal suuresti seesama, ainult bassi mängis alguses Alec John Such ning klahvimängija nimeks kirjutati David Rashbaum (mees on aga seesama – hiljem kasutab ta enda esinejanimena lihtsalt kaht päris-eesnime: David Bryan).

Edasi tuleb juba järgmisel aastal 7800° Fahrenheit (tähistab väidetavalt temperatuuri, mille juures kivid sulama hakkavad, üle 4000 kraadi Celsiuse järgi; inglise keeles on siin ka mäng sõnaga rock). Aga bänd ise seda plaati ei armasta – produtsent olla liiga palju pähe istunud ja ette kirjutanud, mida ja kuidas mängida. Avalugu “In and Out of Love”, mis ilmselt on teistest veidi kuulsam, kõlab pigem nagu KISS (või Stryper) ning kogu plaat kõlab suhteliselt võõralt (ehkki kõik lood on kirjutanud Jon koos teistega; ainus bonjovilikum on vist Only Lonely). Ent korralikku kitarritööd kohtab siin palju ja lugudelgi pole tegelikult midagi häda. Endale ehk meeldib enim power-ballaad “Silent Night” (ei, see ei ole “Püha öö”).

Bändi suur läbimurre tuli 1986. aasta albumiga Slippery When Wet, mis on siiani nende enimmüüdud plaat. Neli suurt hitti – “You Give Love a Bad Name”, “Livin’ on a Prayer”, “Wanted Dead or Alive” ja “Never Say Goodbye”. Siin plaadil osaleb esimest korda mitteametlikult Hugh McDonald, kes pidi edaspidi üha enam Alec John Suchi asendama ja jäi väga kauaks bändi “külalisliikmeks”. Saund on veidi mahedam kui varem, aga see on siiski selge rokiplaat (ei saa aru tüüpidest, kes selle popi alla panevad – kuulake Sambora soolosid, toruninad!) ja bändi kõla on jäänud suuresti samaks ka edaspidi.

1988. aastal ilmus New Jersey, mille perestroika-ajastu näitena andis omaaegses N.Liidus välja ka plaadimonopol Meloodia (esimese ametliku USA plaadina). Ka see oli väga edukas album ning “Lay Your Hands on Me”, “Bad Medicine” ja “Born to Be My Baby” kõlasid aastaid hiljem ka Tallinnas. Endale aga meeldivad rohkem pigem pauerballaad “Living in Sin” (igihaljas vanemate vastu mässamise lugu, huvitav harmoonia) ja kantriroki alla minev “Stick to Your Guns” (eriti hea on vaiksem alguseosa enda suitsuse orelisaundi ja akustilise kitarriga).

Neli aastat hiljem (vahepeal laskis Jon välja ka sooloalbumi Blaze of Glory) ilmus Keep the Faith, kus Bon Jovi on rohkem klassikalise roki rea peal – juuksed jäid lühemaks ja laulud läksid pikemaks. Plaadi alguse “I Believe” kõlab isegi veidi U2 moodi. Aga siin on jällegi mitu hittlugu – “In These Arms”, “Bed of Roses” ja nimilugu on ilmselt kõige kuulsamad. Üheks lemmikuks on siin aga Bon Jovi magnum opus “Dry Country”, mis on natuke sugulane  Zeppelini “Stairway to Heaveni” ja GnR “November Rainiga” (ligi 10 minutit pikk!). Saundilt ja loomult aga meenutab ta pigem varasemat lugu “Stick to Your Guns”, aga kahe pika soolo ja eri tempodes osadega. See on klassikaline jutustav ballaad naftatööstuse allakäigust ja selle mõjust paljudele lihtsatele ameeriklastele keskosariikides. Veel üks hea lugu, mis võinuks olla tegelikult eelmisel albumil, on “I Want You”.

Jätkub nädala pärast…

Selgus, et Firefoxi uuendus versioonile 88 tõi kaasa ühe üsna küsitava väärtusega muutuse, nimelt lülitati vaikimisi sisse PDFides JavaScripti käivitamise lubamine. Seda on tarvis vaid väga väheste PDFide juures (peamiselt mõnede PDF-kujul blankettide täitmisel), küll aga annab seda kurjasti kasutada.

Väljalülitamiseks tuleb avada Firefoxi häälestusleht about:config, klõpsata kinnitusnuppu (“Jätkan ettevaatlikult”), kirjutada otsingusse pdfjs.enableScripting, klõpsata selle väärtusel (true) ja seada see false‘iks.  Nii saab vähemalt tundmatutest allikatest pärit PDF-e avada natuke turvalisemalt.

Kolmas reede perekond Blackmore’i seltsis. Vahepeal vaatasin YouTube’ist ära 2007. aasta Pariisi kontserdi – BN on tõepoolest väga hea kontsertesineja ning tõsised tegijad on lisaks Ritchie’le endale ka mitmed teised pillimehed. Aga läheb siis plaatidega edasi.

2013. aasta Dancer and the Moon – avalugu tundub hübriidina kahest varasemast heast laulust (“Village Lanterne” ja “Highland”), aga ei ole tegelikult üldse Blackmore’ide originaallugu, vaid laenatud Randy Newmanilt. Jälle on plaadil üks venepärane lugu (“Troika”), mida võiks sama hästi ka Anne Veski laulda – ilmselt üks põhjus, miks BN Venemaal kaua aega popp on olnud. Teisalt on siin ka kaks rokiklassikut – Uriah Heepi “Lady in Black” (mida muide nõuka-ajal siinmail salamisi üsna kurja tekstiga lauldi) ja Rainbow’ “The Temple of the King” (sedagi on kuuldud mitmetes versioonides, endale meeldib enim hoopis Axel Rudi Pelli ja Johnny Gioeli oma – Axel suudab selle looga isegi selle autori ja enda suure eeskuju üle lüüa). Huvitav liigutus on plaadil olev paarislugu – “Somewhere Over the Sea (The Moon is Shining)” ja kohe järgmine “The Moon is Shining (Somewhere Over the Sea); esimene on folk- ja teine rokkvariant ühest ja samast meloodiast. Lisaks on siin plaadil veel rida mõtlikke akustilisi ballaade. Lõpulugu on ilus instrumentaal “Carry On.. Jon”, Ritchie muusikaline järelehüüe aasta varem lahkunud bändikaaslasele, Deep Purple’i klahvpillimängijale Jon Lordile. Trummide taga aga ei ole sel plaadil enam Malcolm Dick ning see annab kõlapildis veidike tunda.

Kaks aastat hiljem ilmunud All Our Yesterdays algab taas miskipärast venepärase looga (nimilugu) ja see stiil ei istu kohe üldse. Huvitav on kolmas lugu “Darker Shade of Black” – autoriks on küll märgitud Ritchie, ent nii pealkirjas kui ka meloodias ja saundis on selged vihjed Procol Harumi kuulsale “A Whiter Shade of Pale’ile” (asi kõlab natuke nagu Nightwish, v.a. selgelt BN stiilis vaheosa). Blackmore’i “Mike + Enya” paralleel saab sel plaadil päris ühese väljundi, ette võetakse “Moonlight Shadow” – korralik esitus, aga ahhetama ka ei pane. Kohe selle järel tuleb aga Cheri “I Got You Babe” – plaadi nael, ühte ritta originaalile täiega päheistuvate Rednexi ja One More Time’i kaveritega. Olin enne kuulamist päris kindel, et kuklas lällavatest Beavisest ja Butt-Headist (“tät-täää, tät-täää!“) ei pääse. Võta näpust – see versioon on niivõrd hästi, enesekindlalt ja tõsiselt tehtud, et töllid otsustasid heaga Cheri juurde jääda. Ülejäänud plaat ehk ei ole midagi nii erilist, aga see üks välgatus on väga tasemel (aga selleski loos oleks tahtnud “Highlandi” sarnast trummipartiid kuulda – Ritchie, palun too Squire Malcolm bändi tagasi!).

Vahepeal tegid Blackmore’id ilmselt muid asju, anti välja kaks kogumikku ning seni viimane stuudioalbum Nature’s Light ilmus alles käesoleval aastal. Aeg läheb kiiresti ja sel plaadil on paari kaks last märgitud juba taustalauljateks. Samas on suuremast bändist siin kaasatud vaid kauaaegne klahvpillimängija Bard David of Larchmont ning võib-olla just seetõttu ongi saund mõnevõrra ühetaoline. Kaks lugu on tehtud uuesti – eelmise plaadi “Darker Shade of Black” kõlab suht sarnaselt ja ei saagi hästi aru, miks see kohe järgmisele albumile uuesti pandi. “Wish You Were Here” on siiin veidi pehmem ja mõtlikum kui algne versioon, aga ka selles loos ei ole erinevus originaalist kuigi suur. Ehk enim meeldib siit albumilt nimilugu, mis meenutab natuke “The Clock Ticks On’i” kõige esimeselt albumilt (kitarrikäikudes on taas Oldfieldi mõju tunda). Teine kõrvajääv lugu on lõpus olev “Second Element” – Sarah Brightmani kaverdamine on riskantne, aga see versioon on piisavalt BN (kitarrisoolo on väga hea).

Kuna tööd jätkus veel (ITSPEA tegelased lahkasid sel korral arendus- ja ärimudeleid – ilmselt oli natuke igavam teema kui häkkerivärk eelmisel nädalal), kuulasin lõppu veel juurde 2017. aasta kogumikplaadi To the Moon and Back (20 Years and Beyond). Aga üldiselt oli jälle üks huvitav muusikarännak.

Uus nädal; ITSPEA tegelased olid peale pühi edukalt üles ärganud ja lahkasid seekord ESR’i Hacker-HOWTO’d. Päris palju põnevat lugemist oli. Kuulab siis taustaks perekond Blackmore’i loomingut edasi.

Järgmine stuudioalbum on 2006. aastal ilmunud The Village Lanterne (kaks aastat varem lasti välja esimene kogumik, Beyond the Sunset). Avalugu “25 Years” sarnaneb esimese kahe albumi algustega – aga jällegi on sees oldfieldilik noot (isegi vokaal meenutab Maggie Reillyt, Mike’i kauaaegset solisti). Veelgi enam Mike’i rida on aga teisena tulev nimilaul – see võinuks olla Oldfieldi Light + Shade -kaksikplaadi esimese osa peal. Aga lugu ise on kindlasti selle bändi parimate seast – iirilik meloodia, ilus vokaal, suurepärane saund ning orkestratsioon, mis suudab seebiseksminekut vältida. Plaadil on ka mitu laenatud lugu, näiteks Ralph McTelli folgiklassik “Streets of London” ning vaheliti kokku miksitud esimese plaadi originaallugu “Mond Tanz” ja Deep Purple’i kuulus “Child in Time”. Lisaks Candice’i vokaalile on siin sarnaselt eelmise plaadiga sageli taustal  Sisters of the Moon ehk õed Posnerid, kes kõlavad koos väga ilusti (kahju, et viimased mõne aja pärast oma teed läksid).

Edasi tuleb 2008. aastal Secret Voyage (2006. aasta talvelaulude plaadi jätsin esialgu vahele, seda aprillis kuulata on veidi imelik) algab vaikselt, aga lõpeb hümnilike helidega, mis meenutavad tublisti meil kirikus lauldavat “Non nobis Dominet” (sama meloodia käib läbi ka viimasest loost “Empty Words” – ilmselt on kõigil juhtudel tegu ühe ja sama rahvaviisijuurega). “Locked Within the Crystal Ball” on jälle üks õnnestunud segu folgist, rokist ja popist, albumiversioon on aga natuke liiga pikaks venitatud ja mõjub punnitatud remiksina. Naljakas laen vene muusikast on “Toast to Tomorrow” (krokodill Gena ja Potsataja tulevad meelde). Päris põnev on “Can’t Help Falling in Love” – Elvisele on kõvasti oldfieldilikku vunki peale keeratud.

2010. aasta Autumn Sky on pühendatud samal aastal sündinud Autumn Esmerelda Blackmore’ile ja algab ühe parima kaveriga bändi senises ajaloos. “Highland” on ühe-hiti-ime One More Time lugu 1992. aastast, mis kõlab täiesti ABBA moodi (pole ka ime, Peter Grönvalli isa on Benny Andersson). BN “sõidab originaalist üle” täpselt nagu varem Rednexi puhul – seda lugu peab tegema just nii (alates sellest punktist alguses, kus Squire Malcolm of Lumley enda rokitrummikäiguga sisse tuleb). Plaadil on veel üks hea kaver – The Kinksi “Celluloid Heroes”. “Keeper of the Flame” on hea rokikitarritulevärk, kohe selle järel tuleb ilusa klassikalise kitarriga “Night at Eggersberg”. Ilusalt keldilik on ka “Barbara Allen” albumi lõpus.

Aga ennäe, saab veel kolmaski kord kuulata – paar albumit jäävad veel järgmisse nädalasse.

Eile tegin tavalise rattaringi. Jõudsin kusagile 20-ndast kilomeetrist edasi, ringiga juba linna tagasi. Pääsküla depoo kohal hakkas tagaratas vibama. Maha ronides selgus, et käib kiire tühjaksjooksmine (vähemalt sai kohe jaole, velg jäi kahjustamata). Ratas käekõrvale ja vantsides ülejäänud ~5km koju… Õnn, et nii ligidal juhtus – kusagil Saku taga oleks rohkem jama olnud.

Aga olgem optimistid, nii sai ühest trennist kaks. Pärast maja ees naaber lõõpis, et näe, ujumine jäi veel triatlonist puudu – nojah, ettevaatamatu sõidustiiliga saab Männiku teel kaldast alla karjäärijärve kah sõita… 😀

Täna tagaratas maha, autosse ja Veloplussi parandama (saaks ka ise, aga profid teevad kiiremini ja kvaliteetsemalt). Töö tehti jälle kiire ja korralik (süüdlane tabati kah, oli klaasikild), homme uuesti sõitma.

APDEIT 09.02: topelt ei kärise. Läksin teisipäeval uuesti sõitma – Laagrist Harkusse, läbi Harku metsa ja siis rattateed pidi Hiiule tagasi. Raudteeületuskoha ees (ca 1,5 km kodust) läks sama kumm uuesti. Koha järgi otsustades on Kakul ikka endiselt hea kaitseingel… Seekord läks Veloplussis vahetusse juba nii sise- kui väliskumm. Näis, kas nüüd piisab või tuleb veel korra jalutada. 🙂