Õpetame noortele sigadusi

(tegelikult siiski sigadusi ära tundma ja ära hoidma. Valge kaabu stiilis)

Täna läks TTÜ-s lahti Sotsiaalmanipulatsiooni (ICS0018) kursus. See sai alguse omal ajal IT kolledži lõpuaastatel ja jõudis korra ka läbi joosta. Siis aga keerati asjad taltekki ja see aine kaotati ära, nüüdseks suutis isand Praust õppekavajuhina selle tagasi võidelda. Asja uba on anda rahvale algteadmised kahejalgsete häkkimisest (kuna tegu on tulevaste küberturbespetsidega, siis muidugi selle vältimise võtmes ja põhiliselt IT kontekstis).

Omal ajal oli huvilisi vaid 14, sel korral pandi kursus rahvusvahelise kella külge ning lisaks meie kohalikele küberitele (kes on samuti rahvusvaheline seltskond) laekus riburada pidi veel üle kümne tegelase Euroopa eri ülikoolidest (ehk EuroTEQ-võrgustikust). Kauge kandi rahva tõttu tuli kogu kursus jooksupealt e-õppevormi viia, kuna sellise suhtlemist eeldava teema puhul ei tule hübriidõpe eriti kõne alla.  Õnneks kohalik küberite seltskond oli eelmise kevade SPEAIT e-kursuselt juba tuttav (vähemalt nimede poolest).

Õnneks tuli Garf appi ja disainisime kahepeale päris tõsise jupi, kus tööd on ilmselt rohkem kui 3 EAP-ne arvestusega poolsemestrikursus nõuaks. Tänases avaloengus oli kohal ca 30 inimest, aga need olid üsna õhinaga asja kallal – katsetasin loengu jagamist väiksemateks juppideks koos pidevalt taustal jooksva tekstivestlusega ning tundub, et see on päris toimiv mudel (aga eeldab assistendi olemasolu – üks räägib, teine karjatab vestlejaid).

Näis, mis siis saama hakkab, kui nelja nädala pärast seminarid kätte jõuavad – Garf pani seltskonna päris põnevaid asju tegema. 🙂

Juhtmevedamiskoolitusel

Nädala eest reedel viskas organism peale pikka stressiperioodi keti maha ja ütles, et semestrite vahenädalal kodust välja ei roni. Tollesse nädalasse oli ülikoolis aga pandud doktoritöö juhendamise koolitus ühelt selle rea peal tuntud saksa professorilt – õnneks toimus asi onlainis, koolitaja istus Frankfurtis ja õpilased Tallinnas.

Reedene avasessioon läks natuke üle kivide ja kändude (päris mitmes vaates), aga koolitusnädal enda kolme üsna pika päevaga (E, K, R 9.30-15.00) edenes juba sujuvamalt. Ütleks nii, et päris uut väga palju ei saanud,  käsitlus piirdus eeskätt juhendamise psühholoogilise ja natuke ka korraldusliku poolega (doktorantide valimine, motiveerimine jne). Tegelikult oleks aga tahtnud praktilisemat teekonda kirjanduse ülevaateartiklist kuni valideerimise ja väitekirjani, nõuandeid publitseerimise ja konverentside osas jms. Küll aga olid kasulikud koostöösessioonid teiste osalejatega – isegi lihtsalt kontakti mõttes (Mereakadeemia inimestega muidu peaaegu et kokku ei puutugi). Ja seltskond oli päris vahva.

(Muidugi, tõbisena Zoomis istuda on omaette ooper. Kui nina ikka pidevalt jookseb, siis ei jää muud üle, kui nuuskamiseks laua alla kummarduda…)

Uuel nädalal algab juba uus semester. Loodetavasti jääb tervis pidama.

Kakuvarjundid

Hakkasin siin mõningatele asjadele mõtlema ja tuli pähe selline võrdpilt. Kakk päris tolle tuntud filmi viitkümmet varjundit ehk välja ei anna, aga Rubiku kuubiku võiks anda küll. Midagi sellist:
* Tumepunane – akadeemiline tegelane ehk õppejõud ja teadustöötaja (esimest rohkem, teist vähem). Põhiline “leivanumber”. Andnud on  loogilist ja kriitilist mõtlemist, samuti elukestva õppe oskused (“Lollina, lollina…”).
* Oranž – häkerdis ehk IT-nohik. Linux, hobusesaba, teksad ja t-särk. Otsapidi seotud eelmisega, seetõttu ka lähedane toon. Siit on pärit jupp mänglevat nutikust (playful cleverness), aga ka püsivus ja kastist välja -mõtlemine.
* Roheline – sõdalane ehk võitluskunstid ja Kaitseliit (viimasel ajal on teine neist küll natuke passiivsemas vormis). Kaasa on tulnud tükk tahtejõudu, sportlik eluviis, suutlikkus vajadusel end kehtestada, soov ületada raskusi ja teha ka võimatuid asju.
* Sinine – muusik ehk eri sorti pillid, improviseerimine ja lugudetegemine. Väga oluline ka pingemaandaja ja koordinatsiooniarendajana. Õpetanud on loovust, esinemisoskust, harmooniatunnetust ja ka teistega koostööd.
* Valge – kristlane ehk kirik, Pühakiri ja kogudus. Elutunnetuse alustala. Ühelt poolt küllaltki traditsiooniline (ning on ka asju, mida seetõttu kuidagi heaks kiita ei saa), teisalt on akadeemiline ja häkkeripool ühelt ning huumor teiselt poolt aidanud vältida ajuseebitust ja pealetükkivust. Siit õpitud on näiteks Jh 3:16, Rm 14:17 ja 1. Kor 13 (kes tahab, otsib ise üles).
* Kollane – pullivend ehk kreisid killud ja lollakad luuletused. Aitab auru välja lasta ning vältida kõhu kinnijäämist elu liigtõsiselt võtmise tõttu. Aidanud on näha mõnede hullude olukordade absurdsust, kurjuse ja rumaluse tühisust ning ka enda piiratust (hea rohi noka püstiajamise vastu).

Väiksemaid aspekte on tegelikult veel (raamatukoi, kokk, rahaliigutaja jmm), aga need on ilmselt peamised tahud.

Ja siis tuleb igapäevaelu ja keerab kuubiku veel täiesti sassi ka. 🙂

Kümme aastat

Nagu eespool juba öeldud, saab täna 10 aastat investorielu algusest ehk esimeste aktsiate ostmisest.  75 aktsiat Tallinna Kaubamaja, tükihinnaga 5,8 eurot (kohe varsti järgnes uus samasugune tehing). Alustasin täiesti nullist. Enne seda olin üritanud sääste panna SEB fondidesse ja raha kasvatamist lubanud kindlustustesse, kumbki ei andnud erilist tulemust.

Algusest peale oli põhimõtteks panna raha asjadesse, millest ise aru saan – seega pikka aega oli mängumaaks Balti riikide (ja peamiselt Eesti) aktsiaturg. Teiseks põhimõtteks oli keskendumine dividendiaktsiatele – see on jäänud pidama tänaseni. Läbi käisid Eestist TKM (lausa kaks korda, mõlemal juhul õnnestus müügiga arvestatav summa teenida), TVEAT, MRK, NCN, TAL, HAE, SFG, TSM, LHV, CPA. Lätist olid pikemat aega käes OLF ja GRD, lisaks sai esimesel aastal eksperimenteeritud üliodava Radiotehnika aktsiaga (alguses näis isegi edukas, hiljem sai suure vaevaga sealt tulema – õnneks pääses üsna väikese koolirahaga). Kuna Läti ja pikka aega ka Eesti ei võtnud investeerimiskonto puhul dividendidelt kohe tulumaksu maha, Leedu samas võttis, otsustasin kiirema kasvu saavutamiseks Leetu mitte ronida (erandiks oli lühikest aega käes olnud Apranga).

2021. aastal sai viimaks tehtud hüpe USA turule. Tagantjärele vaadates oleks seda võinud mõni aasta varem teha – aga ostu- ja hoiutasud olid LHV-s sinnani liialt kõrged. Teistpidi vaadates oli minek õigeaegne – kuni sinnani oli Eesti aktsiaturu tootlus täiesti konkurentsivõimeline, sealtkandist hakkas aga kokku kuivama.  Lisaks USA-le tulid sel aastal esmakordselt juurde ka võlakirjad.

Aitäh tuleks öelda LHV Pangale, kelle internetipank on olnud selle aja jooksul lihtne ja tõhus töökeskkond. Tegelikult tuleks tänada isegi EMTAt (!) – ei ole olnud mõttetut kottimist, tulude deklareerimine on jäänud ka keerukuse kasvades üsna loogiliseks protsessiks ning mõnedele nõuküsimistele on antud selged ja kasulikud vastused.

Investeerimisjuubeli puhul on USA turg lõppenud nädalal isegi rohelist näidanud. Üldiselt on hetkeseis siiski pigem Lennarti ütlust mööda tuleviku väetis. 🙂  Aga karuturu läbitegemine on päris õpetlik, järgmise tsükliga läheb ehk juba paremini.

Plännleib

Jälle tuli algne idee isand Oliveri telesaatest – aga nagu alati, tuleb kohandada a) gluteenivabaks ja b) käepäraste materjalide järgi. Ühesõnaga, asi on midagi selle suuremat sorti gruusia nisuleiva sarnast, mida kunagi (enne tsöliaakiat) sai fännatud ja mida vist siiani müüakse (tavaleiva letis toimuvast ei ole enam ammu ülevaadet).

Vaja läheb:
* poolekilone kott gluteenivaba jahu (oli Schäri oma)
* ca kaks tassitäit keefiri (Gefilus; nagu ikka, panin tegelikult tunde järgi)
* pakk kuivpärmi
* peotäis soola
* ca pool pakki itaalia ürdisegu (tunde järgi; võib põhimõtteliselt ka ära jätta)
* natuke oliiviõli

Kaussi läks kokku kuivpärm, sool ja jahu, peale korralikku segamist läks juurde keefir ning siis läks suureks kolkimiseks – algul kahvliga, pärast esmast segunemist käsitsi. Kusagil poole peal panin juurde ka ürdisegu.

Viimaks oli tulemuseks täitsa kena taignakuul – pool läks külmikusse, teine pool plaadile (ca sentimeetripaksuselt; lapikuks tagumine õnnestub edukalt kahekorra keeratud küpsetuspaberi vahel). Natuke oliiviõli peale ja 200-kraadisesse ahju. Küpses 25 minutit, nägi lõpus välja täitsa sarnane poes müüdava gruusia leivaga ning maitses täitsa mõnus. Võib-olla tasub teinekord natuke pikemalt kergitada.

Investeerimisaasta 2022

… oli alates algusest 2013. aastal praktiliselt esimene tõsise karuhäälega languseaasta. Kui aasta algupoole kõlas turul lihtsalt korralik kakofoonia ja senist joont õnnestus suurelt jaolt hoida, siis aasta lõpp läks kehvemini.

Aga hinnang sõltub ilmselt suuresti sellest, kustpoolt asjale läheneda:
* kõige nadim pilt tuleb ilmselt portfelli hetke-turuväärtuse võrdlemisel aastataguse ajaga.  Nii põhi-investeerimiskonto kui ka PIK on selgelt ja suurelt punases.
* märksa vähem nutune pilt tuleb absoluutsummade võrdlemises (lisades ka aasta jooksul saadud tulu). Nii näitab PIK vaid 10% miinust, põhikonto natuke enam.
* kõige optimistlikum pilt avaneb aga dividendides. Karuaasta dividenditootlus PIK osas ületas 10%, põhikontol jäi see veidi alla 9 protsendi.

Sel aastal esmakordselt nähtavasse mahtu jõudnud võlakirjad (6 erinevat) tegid üldiselt lubatud tulemuse ära ja selle rubriigiga on kavas samamoodi vähehaaval edasi minna.

Mõlema konto “rivistus” ei ole suvest kuigivõrd muutunud:
* Põhikonto: Eestist TSM ja NCN (ning lisaks BHF aktsiafondide all), USA-s on rõhuasetus endiselt laevandusel (EGLE, GNK, GOGL, GRIN, SBLK, ZIM), lisaks IBM, RIO (mõlemad on karule hästi vastu seisnud ja plussis), SCU ja T, lisaks on siiani alles kingituseks saadud KD ja WBD.
* PIK: Eestist TSM ja BHF, USA-st ZIM (ligi pool selle aasta dividendist!), IBM, RIO ja samuti tubli tulemuse teinud CTO, teised (lahjemini esinenud) REITid – SCU, SLG ja TWO – ning viimaks peotäis kingiks saadud KD-d.

Uus aasta võiks selles valdkonnas üsna huvitav tulla. Märtsi alguses saab 10 aastat investorielu  täis, selle puhul võiks USA-st korralik ports kvartalidividende tulla. 🙂

APDEIT 07.01: Selle viimase osas mäletasin miskipärast valesti – selgus, et esimesed aktsiad ostsin juba 2013. aasta 15. jaanuaril. Seega tuleb 10 aasta investeerimisjuubel juba varsti.

Jõuluhäkid serveriga

Mõne aja eest otsustati kusagil kõrgemal pool ilmselt, et Kakk vajab IT-oskuste tuhmiksmineku vältimiseks mingit kiirkursust. Algas asi laupäeval, 17.12 riistvarapraktikumiga – kodune, ligi 10 aastat edukalt toimetanud pesumasin otsustas viimaks otsad anda. RTFM ja STFW suures koguses, kolmekordne avariitühjendus sinna otsa – abi paraku ei olnud, tuli uus hankida (läks Euronicsi tegelaste abiga libedalt, teisipäevaks oli olemas).

Pühapäeval pani keegi pähe mõtte serveri süsteem ära uuendada. Pesa oli seni Ubuntu 20.04 peal, uuem versioon oli juba pool aastat saadaval ning õppetöö oli just reedel läbi saanud (loomulikult saadeti viimane töö taas 2 minutit enne keskööd…). No proovib – do-release-upgrade.

Kui server peale restarti netti ei läinud, ei olnud veel suurem jama – miskipärast oli ruuter ka lolliks läinud, restart aitas.  Aga märksa suurem jura oli veebis – wiki maas, blogi ja Budokani veeb ka. Ja takkapihta oli nüüd repodest kadunud GNU Mailman, mille peal Budokani listid töötasid (loll lind, ise süüdi – oleks pidanud enne kontrollima!).

WordPressi saitide probleem oli vananenud kujundusteemades, mida varasem PHP 7.4 veel toetas, uus 8.1 enam mitte.  Ajutise lahendusena viisin serveri mõneks ajaks tagasi 7.4 peale. Wiki puhul aitas tarkvara uuendamine (oli varasema LTS-versiooni peal).

Ja siis listid…  Alternatiivideks olid uus Mailman 3 (mis varasemaga ei ühildu), Sympa (mida olin varem juba korra edutult üritanud paigaldada, lõpuks läksin Mailmani peale) ja ka võimalikud muud alternatiivid. Selgus aga tõsiselt veider asi – nii elementaarse ja vajaliku IT-lahenduse nagu meililisti jaoks ei olegi muidu nii suures ja kirjus Linuxi maailmas eriti tarkvara!

Leidus paar WordPressi pluginat, mis aga olid freemium-litsentsiga (loe: tasuta versioon on nadi) ja hakkasid ka selgelt liiga palju infot küsima. Mailman 3 jättis ikka väga piraka mulje, paari lihtsa listi jaoks nagu fugasspomm kärbse pihta.  Jäi üle Sympa.

Tagantjärele vaadates meenus “Marslase” film, kus peategelane järgemööda probleeme lahendama asus. Põhipaigaldus. Postfixi meiliserveri häälestus. Listide loomine.  Iga samm oli tõsine ooper – tarkvara ise on asjalik, aga nii kehva dokumentatsiooni ei ole kaua aega näinud.   Näiteks olid listide loomiseks vajalike mallide kataloogid peale installi tühjad – viimaks selgus, et mallid tuleb kopeerida /usr/share/sympa/default/ -kataloogist…  Ja kui loota, et listi loomine käib lihtsalt käsuga “create list uuelistinimi” vms, siis – päris ei käi. Oluline osa dokumentatsioonist ilmub lihtsalt kunagi tulevikus.

Aga nagu Matt Damoni astronaudist tegelaskuju lõpuks Marsilt tagasi sai, õnnestus ka Sympa käima saada – kolmepäevase praktikumi tulemusena (ja ilma graafilise liideseta – ent seda ei olegi kinniste listide jaoks eriti vaja).

Tänasega sai siis viimaks sellele programmile joon alla. Budokan ja Jora on mõlemad “uue vana välimusega”, PHP on versiooni 8.1 peal ja serveriooper selleks korraks edukalt (?) läbi.

Tolkien. Täiega.

Sellest, et Ukrainas Tolkieni Keskmaa kombel orkidega sõditakse, on räägitud juba peaaegu sõja algusest – nii nonde arvukus, julmus, rumalus kui hoolimatus (ka omade suhtes) klapivad täielikult.

Nüüd on aga ka Sauroni temp ära tehtud. Üheksa muutumine nazguulideks ehk Sõrmusevaimudeks on üksnes aja küsimus ja on enam kui tõenäoline, et Putler jättis Ühe Sõrmuse endale.

One ring to bring them all and in the darkness bind them…

APDEIT 28.12: Tegelikult aga, kui mõtlema hakata, siis on Putler ja orkid Ukrainas pigem Helmi Süviku ja Minas Tirithi kombel kolakat saanud. Kaotas Sõrmuse ära, nagu algses loos? Sel juhul oleks hädasti üht Frodot vaja…

Eksperdi värk

Tehnoloogiaekspert Voldemar Vänt annab teada: ise autojuhtimine on ohtlik! Iga auto, mida kasutajal endal on lubatud juhtida, võib ju vastu posti sõita! EL-s peaks olema lubatud ainult isesõitvad autod (khm, ja muidugi ainult meie firmas loodud tarkvaraga…)!

…

Kui eespooltoodu jabur tundub, siis võib vaadata Postimeest, kus samaväärne uudis tõepoolest sees on. Oli kadunud Steve Jobs, mis ta oli – aga sellist juttu, nagu praegu üks tema jüngritest ajab, ei oleks ta ilmselt rääkinud.