Oberblenderführer 2025

Iga-aastane maasikahooaeg tuli seekord natuke hiljem (suvi on seni üsna külm olnud) ja hea oligi – vannitoaremondi pikendusena läks väljavahetamisele ka külmkapp (koos nõudepesumasinaga) ning marju poleks enne kuhugi panna olnud.

Nüüd on aga uus kapp paigas ning üks sügavkülmariiul sai kaht undamise ja nõidumisega äramoosistatud maasikakasti ääreni täis. Üks pärines seekord Keila turult, teine Mustamäe omalt. Lisaks sai marju söömiseks toodud veel ka Balti jaama turult, nii et seekordne geograafia läks märksa laiemaks.

Järgmise hooaja smuutinduse üks põhikomponente on seega ära ladustatud. 🙂

Kirikulaager 2025

Iga-aastane EKEK kirikulaager vahetas sel aastal jälle asukohta – Saaremaale sõitmise asemel tuli hoopis rool ida poole keerata ja Kadrina kanti jõuda (tegevuspaigaks oli Õnnela külalistemaja). Hästi kena koht.

LaagrikirikÕnnela suur saal sai mõneks päevaks kirikuks.

Rahvast oli sel korral üsna rohkesti – kohal oli külalisi idast läände ehk Austraaliast Inglismaani (sealt viimasest tuli taas isa Columcille ehk preester Dana Jackson koos kaasaga – nad on ilmselt Eestis juba üsna ära kodunenud…). Ja reedeõhtuses tutvustusringis (kuhu kaasati ka maja pererahvas) selgus, et Issanda loomaaed ongi päriselt ka kirju.

Reede õhtupoolikust pühapäeva lõunani oli aeg täis arutelusid ja jutuajamisi, jumalateenistusi, muusikat (ikka sama bändikoosseisuga) ja muudki. Hea märk oli see, et tagasi sõites tundus, nagu oleks märksa kauem linnast ära olnud.

TrenniplatsHommikuti sai tavapäraselt trenni ka tehtud – miljöö oli igati sobiv.

Ainus väike murekoht oli telefoni- ja netilevi auklikkus – õnneks teise korruse toas levis, aga mitmes muus kohas mitte. Kõik muu oli aga väga viimase peal (sh toitlustamine – süüa sai ikka väga korralikult ja ka kaks tsöliaakiaga tegelast ei pidanud hea koha vahet jooksma, nii et aitäh erimenüü eest ka).

Järgmisel aastal võiks täitsa tagasi minna. Siis võiks ka omaaegse fotojahitraditsiooni uuesti ellu äratada (sellest sai mõnede inimestega täitsa arutatud – seekord oli laagrini välja natuke liiga palju sebimist, järgmisel korral võiks miskit sürri ette valmistada küll).

Küpsisekatsetus

Kodus oli remondi ajaks magusavaru suht ära tarvitatud, nüüd oli tahtmine miskit nokka võtta – proovib siis üsna klassikalist gluteenivaba küpsist ehk tootratrajahust kaneeliküpsiseid. Kaneel on üsna tugeva maitsega ning katab seetõttu osaliselt tatra maitse ära (omal ajal haiglates sai tatrapuder tõeliselt vastikuks ning seda ei armasta siiani – toortatral on seda spetsiifilist maitset õnneks märksa vähem).

Tegin suht tavapärase muretaigna:
* poolekilone kott toortatrajahu
* 250 g margariini (järgmine kord proovin võiga ka)
* 3 muna
* näputäis (~0,5 tl) soola
* paar lusikatäit suhkrut taignasse
* suhkrut ja kaneeli pealeraputamiseks (maitse järgi)

Kõik see tuli segi tampida ja natuke seista lasta, siis ahjuplaadile laiaks pätsida (siit sai enam-vähem täpselt ühe plaaditäie). Seejärel puistata taignale esmalt õhukese kihina suhkrut ja siis kaneeli (võib ka enne läbi segada, mina seekord nii ei teinud). Lõigata plaadil taignasse ruudud (või mis iganes kujundid) ja panna paarikümneks minutiks ahju 220 kraadi peale (pärast keerasin natuke vähemaks).

Tulemus sai täitsa võrreldav poekraamiga.

Kirjutasin ühe TI-jorina

Tehnikaülikooli ajakiri “Mente et Manu” avaldas juuninumbris ära ka.

Lõppu lisatud dekaani arvamuse oleks selles artiklis ehk ära jätnud, see ei haaku eriti ülejäänud tekstiga. Soovitused olid algselt artiklis sees, aga nende väljatõstmine oli päris hea mõte.

APDEIT 26.06: eile käisin ingliskeelsete õppekavade lõpuaktusel. Kuna tolles ajakirjanumbris olid ka lõpetajate nimekirjad, siis pisteti see igale lõpetajale pihku – naersin, et juhendatavad said nüüd endale juhendaja pildi mälestuseks (loo juurde oli suur foto pandud). 🙂

Muusikaelamus: Halestorm

Halestormist sai siin Joras mõne aja eest kirjutatud, kui nende plaadid ITSPEA töödelugemise taustal läbi kuulasin. Videoid on ka nähtud üksjagu ning nagu ka Wikipedia artiklis on mainitud, on nad väga usinad kontsertesinejad. Ning nüüd olid nad Tallinnas.

Helitehases ei olnudki varem käinud – üldmulje oli suht sarnane sellega, kui 2015. aastal sai käidud Rock Cafés Europe’it kuulamas. Piletiostmisel tundus kummaline, et VIP-pilet oli vaid 5 eurot tavalisest kallim – kas tõesti ei saada publikut kokku?  Õnneks täna kohale minnes selgus, et mure oli asjatu: rahvast oli kohal kõvasti ja õnneks oli kohale tulnud paremat sorti “karvane” rokirahvas, kes tuli bändi ja muusika, mitte tinunni pärast.

Algus oli akustiline, bass ja trummid tegid esimest korda häält vist 4.-5. loos – aga nagu siin juba korra öeldud, see bänd on hea ka ilma juhtmeta. Joe Hottinger suudab ühtviisi hästi toime tulla nii akustilise kitarri kui hiljem ka Gibson SG ja Flying V-ga. Lzzy mängis enda “kaubamärki” ehk Gibson Explorerit (eri värvikombinatsioonides) ja vahepeal ka elektriklaverit (“Break In” oli eriti kena just kammerlikumas variandis), aga tema põhiinstrument on muidugi hääl. Midagi pole öelda, aastal 2025 on Elizabeth Mae “Lzzy” Hale ilmselt maailma parim naisrokklaulja.

Sealt alguse otsast oli üsna kõnekas näide omaaegse Skid Row hiti “I Remember You” kaver – oligi vaja ainult Lzzy häält ja Joe naturaalkitarri (ja seda hoolimata sellest, et originaali esitas nii kõva laulja kui Sebastian Bach).

Halestorm Helitehases

Teine pool esimest ja terve teine sett oli seevastu hirmus andmine (kohati leidis väga head tõestust ka aksioom “raskerokk saadakse, kui läbi hirmsa võimendipargi bluusi mängida”) – kuid mütsi tuleb kergitada ka helimehe poole, kogu see traat oli väga paigas saundiga. Lõpus tulid ära ka kuulsamad lood (kontserdi põhirepertuaar tunduski olevat pärit ilmselt nende parimalt albumilt “The Strange Case of…” 2012. aastast) – “Freak Like Me”, “Daughters of Darkness”, siis enne lõppu “Love Bites (So Do I)” ning viimaks lisaloona ka “Here’s to Us”. Kõrval usinasti terve seti näppu visanud habemik röökis siis ka tolle tell ‘em go  fuck themselves’i täiega kaasa. 🙂

Vägev värk oli.

Meediakompass

AllSides on päris õpetlik asi.

Kas keegi on Eesti ajakirjanduses kohanud mõnd tõsist tsitaati seal pildil paremal pool asuvatest väljaannetest? Minu arust  ongi Eesti meedias valitsevate lauristinlaste lubatav dieet piirdunud peamiselt The Guardiani, MSNBC, Politico ja NYT-iga.

Ja siis imestatakse, miks eesti meediat tõsiselt ei võeta ja tarbijaid järjest vähemaks jääb.

Pesaremont

Talvisele remondile tuleb järg vannitoa ümberehituse näol – see oli ainus, mis 2013. aastal sisse kolides nägi nii viisakas välja, et jäi eelmise omaniku versiooni. Nüüd on aeg edasi läinud ja vaja põhjalikumalt üle käia.

Seoses sellega võib järgmisel kahel nädalal esineda aeg-ajalt elektrikatkestusi ja server võib ajutiselt liinilt maha minna. Sel ajal ei saa ligi veebile ja Kakupesa meiliaadressile – kirjutada saab aga ülikooli aadressile. Katkestused üritab muidugi võimalikult lühiajalised hoida. Kakk ise hakkab sel ajal rohkem diginomaadiks – aga vahepeal on kodus ka.

APDEIT 22.06: Eile sai asi ühele poole. Tolmu küürimist jätkub veel mitmeks päevaks, aga tulemus sai päris kena.

Vannituba 2025

Semestri kokkuvõte

Tänasega võib selle kevade õppetööle joone alla tõmmata – viimased kolm juhendatavat said edukalt lõppkaitsmiselt läbi. Homme tuleb veel esmakordselt kaitsmiskomisjoni juhtida (eelkaitsmisel tegelikult sai juba korra proovitud, läks kenasti), aga õpilastega on selleks korraks joon all. Seega 2025. aasta kevadsemestri bilanss:
* ITSPEA e-kursus: deklareeris 64, lõpetas 45. Suurem osa neist, kes läbi ei saanud, tegelikult ei alustanudki – osalejad jäid üldiselt rahule. Ja mis oli huvitav: tehisaru abil kirjutamist esines kardetust palju vähem (ja mitmed ütlesid, et ise kirjutamine oli nende teadlik valik). Nii et võib-olla on kirjutamispõhine kursus siiski veel võimalik. Tõsi, suuremas osas oli siin sessioonõppe seltskond, kes on reeglina natuke vanemad (samas oli ka adminne, kellele see on valikaine).
* Sotsiaalmanipulatsioon: deklareeris 90, lõpetas 73. Sel korral tegin kursust üksi, kolleeg oli hõivatud perekondlike kohustustega. Aga läks samuti hästi – sünkroonne e-õpe näib ka rebastele sobivat. Ja partnerülikoolidest (EuroTEQ-võrgustik) tuleb iga aastaga üha enam osalejaid (tõsi, külaliste seas on reaalselt mittealustajaid ja varakult väljakukkujaid rohkem kui “kohalike” ehk meie enda rahvusvahelise küberiteseltskonna hulgas).
* Informaatika valikteemade kursuse küberohutuse moodul: deklareeris 32, (mooduli) lõpetas 29. See oli esmakordselt kavas ja mõeldud insenerierialade rebastele. Kursus läks kenasti, aga otsustasin selle mooduli ühele kolleegile edasi anda.
* Lõputööde juhendamine: 2 magistrit, 8 bakalaureust. Kirju seltskond: neli ukrainlast, kolm eestlast (ja lisaks üks Ida-Viru eestivenelane), türklane ja turkmeen. Hinded kokku 3 x 5, 4 x 4, 2 x 3, 1 x 2 . Üks diplomand võeti valmis lõputööga rajalt maha, ei pääsenud (minu arust üsna vaieldavatel asjaoludel) praktikakaitsmiselt läbi.
* Teadustöö: 2 + 1 ETIS 3.1 rubriigi artiklit (üks avaldati sel semestril, kirjutasime-esitasime eelmisel). Seekord tuleb jaaniõhtul ka teadust teha – rootslased seda püha ilmselt ei pea, igatahes toimub Göteborgis HCII 2025 konverents ja ma peame Birgyga seal ettekandeid tegema.

Üldiselt aga võib enam-vähem rahule jääda.

IT Kolledž 25

Täna möödus siis veerand sajandit IT Kolledži asutamisest. Huvitaval kombel on seda arvepidamist peale 2017. aastat jätkatud ning nüüd tehti lausa suurem tähistamine.

Tore oli näha üle pika aja paljusid vilistlasi ja ka mõnd vana kolleegi. Kalle tegi väga vahva ülevaate nendest 25 aastast ja praegune direktor Sirja rääkis tänasest kolledžist. Lisaks võeti jutuks veel mõned potentsiaalsed tegevussuunad.

Aga nagu ka ühelt kolleegilt vastuseks sain: see ei ole enam ikkagi seesama. Kahju, et Eesti üht unikaalseimat õppeasutust sellisena hoida ei suudetud. Praegu on potentsiaal midagi huvitavat üles ehitada täiesti olemas, aga see tuleb siis juba mingi uus asi.

IT Kolledž 25