ITSPEA ja Manowar, 2

Nädal hiljem jätkus ITSPEAs juurateema ja rahvas torkis tarkvaralitsentse – tuli selgitada, millal ühel fiktiivsel ettevõtjal tasub kasutada kinnist koodi, GPLi või BSD litsentsi. Arendajale tegelikult äärmiselt vajalik teema.

Aga Maailma Kõige Valjem Ansambel jätkab 1992. aasta plaadiga The  Triumph of Steel. Eelmise albumi järel lahkus bändist Ross the Boss ning uueks kitarristiks tuli David Shankle – seda on natuke ka muutunud “käekirjast” kuulda (ta on ka mitmete lugude kaasautoriks). Ajutiselt lahkus ka Scott Columbus, valides enda järglaseks Kenny “Rhino” Edwardsi (õnneks aga jäi see vangerdus vaid sellele albumile).

Kohe plaadi alguses on tõsine hevimonument, ligi pooletunnine “Achilles, Agony and Ecstasy in Eight Parts”, mis olevat targemate peade väitel üsna hea Homerose “Iliase” hevipeegeldus. Kaheksa eripalgelist osa – mõned hümnilikud, teised vaiksed; Oldfieldi meenutavad kitarrikäigud ja Rhino Edwardsi äge trummisoolo (tõsi, viimane kolmandik kipub veidi üksluiseks mürinaks jääma). No ja muidugi paduhevi ka. Vahepeal olevat bändil olnud plaan teha rida albumeid eri rahvaste sõjajumalatest – see võiks olla neist ühe miniversioon. Teisest loost “Metal Warriors” tuleb too kuulus fraas, millega bänd käsib jobudel saalist uttu tõmmata – huvitaval kombel kirjutatakse paljudes kohtades “wimps” h-tähega (whimps), mõeldud on ilmselt siiski argpükse. Aga see lugu on tõsine hevihümn küll. Huvitav lugu on ka tajutava indiaani koloriidiga “Spirit Horse of the Cherokee”. Ülejäänud album kaldub kahe basstrummipedaali müdina saatel speed metali suunas (ja “Demon’s Whip” on üsna ebameeldiv pilt “alumiselt korruselt” – väidetavalt olla küll asja taga olnud Davidi ja Rhino õudusfilmi-üledoos, mitte paharetikummardamine), kuid lõpus on tasakaaluks selle pundi ehk parim lugu üldse – “Master of the Wind”. Ilus meloodia, mõtlik ja mõttega tekst, vägev hääl ja uhke saund. Ühe seletuse järgi kirjutas bänd selle haiglas, ühe raskesse haigusse sureva noore fänni palvel. Laivis lähevad fännid selle looga pöördesse ja ilmselt õigusega. “Here the four winds know who will break and who will bend“…

1996. aasta Louder Than Hell algab lärmakalt küll. “Return of the Warlord” on tempokas, barbar Conani filmide vaimus hevilugu. Scott Columbus on siin plaadil jälle trummidel tagasi, kitarristiks tuli (ja jäi pikemaks ajaks) Karl Logan, kes meenutab käekirjalt rohkem algaastate Ross the Bossi kui David Shankle’it. Siin albumil on taas jäme ots selgema joonega klassikaliste hevilugude käes, eelmise plaadi natuke tüütut kahe bassipedaali tüminat siin väga ei kohta (erandiks on “Outlaw” ja ehk ka lõpulugu “The Power”). Pehmemat poolt esindab klaveriga algav ja klassikalise heviballaadina lõppev “Courage” ja alguseosas ka “King” (see lugu keerab lõpupoole aga tuurid rohkem üles). Ka kaks instrumentaallugu lõpus – Joey DeMaio “Today Is a Good Day to Die” ja Karl Logani “My Spirit Lives On” on pigem pehmemat sorti (ehkki viimane on pigem üks kiire, ilma saateta kitarrisoolo).

Vahepeal lasi bänd välja paar kontsertplaati – need jätaks vahele ja võtaks järgmise stuudioalbumi, Warriors of the World 2002. aastast. Avalugu “Call to Arms” on klassikaline Manowar, järgmine lugu “The Fight for Freedom” algab klaveriga ja meenutab… Elton Johni (“Can You Feel the Love Tonight”; pärast kerib lugu siiski Manowariks tagasi – kokkuvõttes on see päris huvitav laul). Kolmandana tuleb aga Giacomo Puccini “Nessun Dorma” – algselt lauldud Eric Adamsi lahkunud ema mälestuseks, on see fännide suur lemmik ning näitab ilmekalt laulja võimeid ka täiesti teistsuguses muusikas. Hea pauerballaad (ehkki veidi sarnane varasema looga “Master of the Wind”) on “Swords in the Wind” (YouTube’is tegi keegi fänn selle peale päris ilusa mashup’i “Sõrmuste isanda” Boromiri elust). Veel üks põnev element plaadil on “American Trilogy” kolmest 19. sajandi laulust, mida algselt armastas enda kontsertide lõpus laulda Elvis Presley. “The March” võiks olla mõne ooperi vahemäng. “Warriors of the World United” on aga taas üks kõige “manowarist manowarim” lugu – see on uuema aja omadest ehk nende kõige ikoonilisem laul. Plaadi kolm viimast lugu on igavamad, natuke üheülbaline madistamishevi (isegi natuke koomiliselt mõjub “House of Death”, kus Eric röögib kujutletavas lahingus: “SURE ÄRA! SURE KOHE ÄRA!”…). See plaat on seega paras kompott – aga huvitav just sellisena ning tõestab ka seda, kuivõrd paindlik Maailma Kõige Valjem Bänd tegelikult on. Veel üks hea klassikaline Manowari lugu on vaid mõnedel selle plaadi väljaannetel – “I Believe”. Nii et tervikplaadina ehk siinkirjutaja lemmik selle bändi loomingu seast.

2007. aastast tuleb Gods of War, mis on selgelt Põhjala mütoloogial põhinev ning ka senistest albumitest sümfoonilisem (see on selge juba avaloo esimestest taktidest peale), kasutatud on nii koori kui orkestrit. Ken Kelly plaadiümbris oleks vist tänapäeval teatud tegelased tagajalgadele ajanud (mitte, et see halb oleks). Huvitav (ehkki natuke kummaline) on madistamishevi ja klassika kokkupanekut üritav “King of Kings” – ma ise eelistaks Petra samanimelist lugu (millest kirjutab ehk kunagi hiljem). Põneva mitmehäälse vokaaliga (ja mitte kuigi manowarlik) on “Army of the Dead” (mõlemad osad), samasugust vokaali kohtab siin plaadil mujalgi (“Sleipnir”, “Odin”), see kõlab millegi meeste vokaalansambli ja Queeni vahepealsena. Manowari ilusate ballaadide rubriiki jätkab “Blood Brothers”, mis on ka saundilt veidi teistsugune – siit kõlab läbi mingi vana kooli noot (Zeppelin? Yes? Alan Parsons?). Sümfoonilise metal’i hea näide on “The Sons of Odin”, samuti ooperlik nimilugu. “Odini” kitarrisaund on alguses hämmastavalt sarnane Brian May omaga. Ka selle albumi paneksin enda jaoks kõrgele kohale, eeskätt stiilse ja väljapeetud muusika ning sümfoonilise saundi tõttu.

2009. aastal lasti välja topeltalbum Thunder in the Sky, kus ühel plaadil on kuus tavapärast lugu (peamiselt selline küllalt tüüpiline kiirema sordi Manowar – aga väga hea on uusversioon vanast loost “The Crown and the Ring”), teisel aga üks kena ballaad – esimese plaadi ingliskeelses versioonis “Father” – 15 erinevas keeles. Eriti põnev on kuulata Eric Adamsi soome keelt (“Isä” – algus kõlab täitsa nagu Juice Leskinen).

Vahepeal hakkas bänd uuesti salvestama enda vanu albumeid – 2011 Battle Hymns ja 2014 Kings of Metal, lisaks anti 2012 välja Warriors of the World United  remaster. 2011. aastal suri kahjuks Scott Columbus ning seni viimasel, 2012. aasta stuudioplaadil The Lord of Steel mängib trumme taas esimesel albumil kaasa teinud Donnie Hamzik. See plaat on taas pigem kiiremat sorti madistamishevi ning vähemalt Spotifys olev variant tundub olema nürima saundiga kui eelmised albumid. Isegi kaks üsna kena pauerballaadi – “Righteous Glory” ja lõpulugu “The Kingdom of Steel” – on kõlalt kuidagi raskepärasemad kui varasemad.

Bändile pani mõne aasta eest põntsu ka kauaaegse kitarristi Karl Logani viieks aastaks kinniminek ühe suuremat sorti sigaduse eest (bändi kiituseks tuleb öelda, et Karl sai sealt hundipassi kohe, kui see välja tuli). Bändis on nüüd Eric Adams ja Joey DeMaio kahekesi, ülejäänud on vahetunud. Aga ehk teevad valju häälega metallitaadid tulevikus veel midagi põnevat.

Järgmine kord jälle midagi rahulikumat…

ITSPEA ja Manowar, 1

Sel nädalal hakkas ITSPEA seltskond juurat närima. Sel korral küsisin neilt, millist WIPO nn. intellektuaalomandi komponenti tuleks kõige enam muuta ja milline neist näib töötavat. Teema oli keerulisem kui mõned teised ja nimekiri tuli taas mõneti auklikum kui tavaliselt. See-eest tuli foorumisse hästi lahe ja huvitav teema patendikurioosumitest…

Aga muusikas sai lubatud lärmakamaks minna ja teeb seda siis ikka korralikult. Rootsist lennuga üle ookeani Auburni New Yorgi osariigis. Seal pesitseb Maailma Kõige Valjem Ansambel. Metallikunnid. Lo and behold – Manowar!

Tõele au andes ei ole nende mitmeid plaate vist varem läbi kuulanudki. Nüüd saab kõik stuudioalbumid ette võtta.

Bändi alusepanijaks oli bassimängija Joey DeMaio koos alguseperioodi kitarristi Ross “The Boss” Friedmaniga (nemad kahekesi kirjutasid siin ka suurema osa lugudest, hiljem jääb autoriks põhiliselt DeMaio), lauljaks võeti kohe alguses Eric Adams (kes tegelikult on hoopis Louis Marullo ja võttis enda lavanime poegade eesnimedest, Eric ja Adam) ning trummariks sai Donnie Hamzik.

Debüütalbumiks on Battle Hymns 1982. aastast (veel aasta varem ilmus bändi endanimeline demoalbum, aga seda Spotifys ei ole).  See algab selle bändi kohta ehk kergemapoolseltki – pigem selline korralik hardrokk kui hevi, hilisema monumentaalsuse algeid võib natuke ehk kuulda teises loos “Metal Daze” ja hiljem “Dark Avengeris” (mille vaheosa retsitatiivi loeb sugestiivse häälega Orson Welles – lugu ise võiks aga hoopis varajane Queen olla, vrdl “Stone Cold Crazy”). Eric Adams saab hääle korralikumalt soojaks alles neljandas loos “Shellshock” – sealt on juba natuke kuulda, mida see mees enda häälega teha võib. Natuke veider instrumentaallugu on lõpus “William’s Tale”, mis peaks Rossini kuulus “Wilhem Telli” avamäng olema, kuid kust vähemalt siinkirjutajal oli seda pea võimatu ära tunda (ent tehniliselt on see kahtlemata äge pala). Plaadi lõpu “Battle Hymn” on aga juba üsna selge Manowar – algusest kostab läbi tulevane “Master of the Wind”, edasi juba tuleb suurt sõjakirvest ja kahekäemõõka (aga lüüriline keskosa annab aimu, mida see mees peale paduhevi veel laulda suudab). Viimane lugu on ka enda lemmik siit plaadilt. Kokkuvõttes on see plaat debüüdiks väga korralik rokialbum, aga gaasi antakse esialgu mõõdukalt.

Donnie Hamzik lahkus varsti peale seda bändist ja 1983. aasta Into Glory Ride on esimene album pikaajalise trummari Scott Columbusega (kelle kohta võiks tsiteerida tuntud laulusalmi “Lõi trummi lõhki, sai vaevast lahti” – mehel olevat hirmsa kolkimise tõttu eritellimusel trummikomplekt olnud). Kõlaline vahe on kohe tuntav ja see plaat käib juba hevi alla (ehkki saund on veel 80-ndate oma). Temaatiliselt on siin segamini tsiklikultuur ja bändi kauane leivanumber ehk mõõga ja mantli fantaasialood. “Secret of Steel” sai otseselt alguse algsest Arnold Schwarzeneggeri Conani filmist ning kutid ilmselt tahtsid siitmaalt kah Arnoldi moodi välja näha – igatahes on Manowar alati olnud üks kõige korralikumalt jõusaalis käivaid bände (õnneks ei sega see aga rokkimist). Võib-olla parima loona mainiks ära “Gates of Valhalla”, kust kostab hästi bändi oskus segada ühte loosse kokku vaikne lüürika ja paduhevi (ning Ross the Boss on muidugi väga äge kitarrist), samasugune on ka lõpulugu “March for Revenge”.

Vahemärkusena: selle plaadi eelviimane lugu on “Revelation (Death’s Angel)”, mis on otseselt inspireeritud Johannese Ilmutusraamatust Piiblis. Piiblit kohtab metallimuusikas mujalgi, aga enamasti äraspidises vaates – siin tundub, et vaade on ehk omanäoline, aga siiski originaalitruu (see on niigi poeetilisele Johannese tekstile lihtsalt natuke veel vinti peale keeranud). Tegelikult leidub samalaadseid viiteid ka mujal Manowari lugudes (antiik- ja kunstmütoloogia kõrval) – tundub, et Maailma Kõige Valjem Ansambel ütles “Whimps and posers, leave the hall!” ka Saatanale endale. 🙂  Lisaks on see lugu juba “päris” Manowar eepilise saundi ja tõsise vokaaliakrobaatikaga.

1984. aastal ilmus lausa kaks plaati. Esimesena tuleb väidetavalt ainult kuue päevaga (veel üks paralleel Pühakirjaga!) salvestatud Hail to England. Avalugu on jälle ehe “suure kirvega” Manowar – “Blood of My Enemies” aitaks ilmselt hästi autovaraste vastu (kui õnnestuks see uksemuukimise peale autos täiega käima lasta, paneks pätt ilmselt täistehtud pükstega plagama…). Eric teeb siin plaadil kohati juba üsna uskumatuid hääli (aga heas mõttes), bänd hakkab enda täisjõudu ja -saundi kätte saama. Nimilugu on ka huvitav – paduhevi koos Londoni katedraalikooriga. Plaat tervikuna on korralik, aga keskpaigas natuke üheülbaline hevi – ent sarnaselt esimese albumi Wilhelm Telli looga on ka siin üks napakavõitu kõlaga, aga samas tehniliselt virtuoosne instrumentaal, “Black Arrows”. Lõpulugu on jälle pikk ja monumentaalne, “Bridge of Death”. Alguseosa mõtlik ballaad on väga kena, aga lugu on iseenesest kurjakuulutav vaade ühe omadega rappaläinud inimese lõpule. Ent vastupidiselt mõnedele, kes seda saatanliku alatooniga looks peavad, loeks mina siit välja hoiatuse – nii lõpetab see, kes enda hinge raha eest müüki paneb. Sellele viitab ka õel naer lõpus: no ei antud talle tiibu…

Teine plaat samast aastast on Sign of the Hammer (huvitav, et kaanedisaini peale keegi lõugama ei hakanud, tollest lipust saaks ju kõvasti otsides leida sarnasuse Hitleri-Saksamaa omaga – aga ju oli tollal lumehelbekesi natuke vähem). Avalugu “All Men Play On Ten” kõlab natuke isemoodi – saund on Manowari oma, aga lugu võiks olla Aerosmith, Whitesnake või ehk isegi Gotthard (meloodia ja rütm on pigem popisugemetega – sedasama võiks öelda ka järgmise loo kohta, “Animals” võiks viisikäikudelt Bon Jovi olla). “Thor” ja sealt edasi on siiski juba tavapärasem Manowar – see on ehtne power-metali lugu Põhjala mütoloogia teemadel. “Mountains” on põnev, visuaalselt mõjuv ja suures osas aeglasemat sorti lugu, kus Joey DeMaio mängib ilmselt taas kord 8-keelset basskitarri (seda on kuulda ka “Thunderpickis”). Lõpus olev monumentaallugu “Guyana (Cult of the Damned)” on taas pahaendeline, kuid räägib traagilisest pärisjuhtumist – Jim Jonesi sekti poolt 1978. aastal Guajaanas korraldatud massienesetapust.

Pärast kaheplaadiaastat läks natuke rohkem aega, Fighting the World ilmus aastal 1987. See on ehk saundilt natuke kergem ning teemadelt peamiselt jälle “mõõga ja mantli” plaat. Siit tuleb kolmandana ka üks enda lemmiklugudest Manowarilt – “Carry On” algab kitarriballaadina ja kerib siis üles meloodiliseks, kohati queeniliku vokaaliga (Eric teeb jälle imeasju) power metal’iks. “Defender” on ehe sõdalaselüürika isa ja poja kahekõne kujul, huvitaval kombel on siin loos lisaks hevile ka tuntav bluusilik noot sees. “Holy War” (ning sellega kokkusulav lühike “Master of Revenge”; ka lõpulugu “Black Wind, Fire and Steel” tundub jätkavat sama teemat) on muidu ka korralik raskerokilugu, esiletõstmist väärib aga see, mida Scott Columbus siin enda trummidega teeb. See oli ka esimene Manowari album, mis jõudis mõnel maal kuldplaadiks.

Järgmisel aastal tuli välja Kings of Metal. Algab tõsise vungiga, “Wheels of Fire” on vist otsapidi juba speed metal. “Kings of Metal” on tüüpiline Manowar, kolmas lugu “Heart of Steel” aga toob esmakordselt Manowari plaadile (sündi)klaveri – see on esimeses pooles üsna klassikaline kena klaveriballaad, teine pool koos bändiga jätkub jõulise pauerballaadi vormis. Ent võib-olla kõige põnevam lugu siin plaadil on heviks keeratud klassik, Rimski-Korsakovi “Kimalase lend” ehk “Sting of the Bumblebee” – on ikka mõnele näpujooksu antud… Uhke kõlaga on ka Walesi meeskoor loos “The Crown and the Ring” (Lament of the Kings)”. Hea minekuga on “Kingdom Come”, poeetiline lugu enda hetke äraootamisest (ehkki see tekst on jäetud ilmselt teadlikult nii- ja naapidi loetavaks; sama käib ka retsitatiivi “The Warrior’s Prayer” kohta). See on üks Manowari klassikalisi albumeid ning jõudis samuti mitmel pool kuldplaadiks.

Hevi tuleb (ja tapab?) uuesti järgmisel nädalal (kusjuures see omaaegne käibefraas läks siin tegelikult untsu, Kakk kuulab nii ABBAt kui Manowari – tõsi, esimest ilmselt rohkem). 🙂

Keeleteadus?

Sain e-kirja, kus pahandati Kanal 2 “Täistunni” saates kuuldu üle. Hakkasin uurima, leidsin sama asja LHV foorumist. Ega midagi – kordus-TV on õnneks olemas.

Mis šokeeris, ei olnud mitte niivõrd (täiesti eestikeelsete) sõnade tähenduse mitteteadmine (ja isegi ehk mitte see, et mitteteadja oli (tulevane) keeleteadlane…), vaid enda teksti sirge näoga edasilaskmine peale sellist ämbrit. Aga ju on ajamärk seegi. Tartu ülikool on endale E. K. (kes omal ajal Martin Lutherit mustanahaliseks pidas) kõrvale järjekordse väärt väljalaske saanud.

Nii et teeme siis “karateed” edasi, kuni “tsunaami” kohale jõuab.

Biolagunev rohepööre

Osana suuremast pildist otsustas ka korteriühistu, et toidujäätmed tuleb nüüdsest panna prügikasti ainult biolagunevas kotis. Kakk kui seaduskuulekas ühistuliige ostis kohe rulli vastavaid kotte ja korjas toidusodi sinna.

Mis selgus – biolagunev kott oli niivõrd biolagunev, et biolagunes ära juba toas prügikastis. Välja tõstma hakates kadus kotil koheselt põhi alt ja kogu sodi oli kastis. Õnneks oli prügikast all, aga sodi tuli koos kastiga välja viia.

Pisike asi, aga väga ilmekas.

ITSPEA ja Roxette, 2

ITSPEA rahvas jõudis tänasega lõpule 5. nädala ehk veidi kergema vahepalana lahati võrgusuhtluse teemat ja omaaegseid Virginia Shea netiketikäske.

Aga muusika osas läks eelmisel korral täitsa meelest ära, et Roxette jäi veel pooleli. Nii et nüüd tuleb peale vahepealset Enya kuulamist teine pool.

Järgmine plaat on järjekorras Crash! Boom! Bang! 1996. aastast. Algab vungiga (“Harleys & Indians (Riders in the Sky)”) nagu eelmised albumid, samas on teisena tulev nimilugu nii ebakohaselt (pealkirja vaadates) taltsas, et meenub üks naljakas soomlane nimega Sepi Kumpulainen – ka too kasutas enda lihtsate laulukeste pealkirjades väga vägevaid fraase. Ent see on siiski hea lugu bändi ballaadipoolelt. Võib-olla tuntuim lugu siin on “Sleeping in My Car”, aga samasugust mõnusat autorokki on sellel plaadil veel palju (“Fireworks”, “Lies”). Enda lemmikuteks on Peri lauldud “Vulnerable”, “Sleeping in My Car” ja ainult laiendatud versiooni lisaloona tulev “Almost Unreal”. Huvitav leid on ka “The First Girl on the Moon”, mis meenutab kõlapildilt ja ka mõne harmooniakäiguga Queeni samasugust kosmoselugu “39”. Plaadimüük oli mitmes kohas jälle üle plaatinanormi.

Järgmise albumini läks viis aastat – Have a Nice Day ilmus 1999. aastal. Avalugu “Crush on You” kõlab… teistmoodi. Tümakasegune rütm (sh 2QS-i meenutavad lollakad trummipõrinasämplid), räppiv Per ja masinlikuvõitu Marie – ülearu ei istu. Järgmises loos (ilmselt ühes tuntumas siin plaadil) “Wish I Could Fly” on olemas tavapärane Roxette, aga see on kuidagi sordiini all (see mulje jääb päris paljudest lugudest siin plaadil). Kohati tundub siin plaadil, et Per laulab, pesupulk ninas… Ainsa lemmikuna tuleks ära mainida “Anyone” – see on veel üks Roxette’i ilusatest ja valusatest ballaadidest (sh väga hea vokaal ja taustapartii), aga videos keerati massimeedia jaoks vint üle ja saadi MTV-st bänn. Ülejäänud plaat on, noh, kuulatav. Selles mõttes oli jätkuvalt suur (ehkki eelmistest veidi väiksem) müügiedu isegi veidi kummastav.

2001. aasta Room Service algab traditsioonilisema vungilooga “Real Sugar”. Järgmine, hirmkalli videoga “The Centre of the Heart” mõjub paraja rosoljena eri stiilidest. Siin on ka “Jefferson”, kus Peri laulutekst üsna lappama läks (“Jeffersonil ei vedanud kunagi, lapsena jäi ta rekka ette ja ei näinud pärast just miljonidollarine välja” – inglise keeles kõlab see veel totramalt). Õnneks on sel plaadil aga “Milk and Toast and Honey”, mis on üks parimaid klassikalisi Roxette’i ballaade. Pea sama hea on ka igatsevmõtlik “Little Girl” ning heatujulugude paremikku võiks paigutada “Looking for Jane”. Siin plaadil on ka paar teist iseenesest kena ballaadi, aga nad on üsna sarnased “M&T&H”-ga ja nii on neid ühe albumi kohta natuke liiga palju. On ka mõned lood, mis üritavad üsna ebaõnnestunult tolleaegne popp tantsumuusika (loe: totter tümakas) olla. Seegi album oli üsna edukas, ehkki mitte päris varasemate tasemel.

2002. aastal avastati Marie Fredrikssonil ajukasvaja ning järgmise plaadini läks pikalt aega. 2011. aasta Charm School algab natuke traadisemalt kui seni (“Way Out” on klassikaline, mitte popprokk). Plaadi teine lugu “No One Makes It on Her Own” on korralik rokkballaad ja väga isiklikult mõjuva tekstiga, mis mõjub nagu elust enesest (tegelikult ei ole aga autoriks Marie ise, vaid Per!). Edasi aga läheb plaat küllaltki “tapeediks”, see on kuulatav, aga erilise näota raadiopopp. Albumi läbimüük oli siiski võrreldav eelmiste omaga.

Kohe sinna järele tuli Travelling aastal 2012. Nagu varasem Tourism, on see salvestatud erinevates paikades üle maailma. Algab bändile üsna ebatüüpiliselt – “Me & You & Terry & Julie” meenutab struktuurilt pigem seitsmekümnendate progelugusid. Edasi tuleb siiski tüüpilisem Roxette. Üks väheseid lugusid, kus elektroonilise saundiga on üsna huvitav tulemus saavutatud, on “It’s Possible – Version One” (lõpus olev Version Two on üsna tavapärane Roxette). Pehmematest lugudest võiks ära mainida “Perfect Excuse” ja “Angels Passing”. Taas kuulatav plaat, aga midagi jääb puudu. Ja esmakordselt jäi ka müügiedu lahjaks – ainus kuldplaat saadi koduses Rootsis.

Bändi kümnes ja viimane (kahjuks jäi Marie 2019. aasta lõpus enda raskele haigusele alla) stuudioalbum Good Karma ilmus 2016. aastal. Marie Fredrikssoni tervis oli käinud üles-alla ja otsustati teha puhtalt stuudioplaat, ilma kontsertesituste peale mõtlemata. Avalugu “Why Dontcha?” on siiski küllaltki traditsiooniline vungi-Roxette ning sellele järgnev “It Just Happens” võiks kuuluda bändi lugude paremikku – saund on õnnestunud kombinatsioon harjumuspärasest Roxette’ist ja stuudiolisandustest (natuke tekib paralleel isegi Europe’i “Last Look on Eden”-albumiga). Tegelikult on terve album seekord pigem ühes stiilis – erinevalt varasemast valemist “vungilood + ballaadid” (ainus selge ballad on siin “Why Don’t You Bring Me Flowers?”, ehkki ka viimase loo “April Clouds” võiks ehk sellesse kategooriasse panna). Enda lemmikud on “It Just Happens” ja “From a Distance”, aga ka “You Can’t Do This to Me Anymore”, mis meenutab otsapidi ABBA elektroonilisemaid lugusid (“Gimme Gimme Gimme” või “Lay All Your Love on Me”).

Igatahes oli ka see huvitav kuulamisseeria. Jätkab nädala pärast ja siis ehk natuke valjemas võtmes.

Kuidas võib öelda

LHV foorumit tasub lugeda kasvõi juba andekate keelendite õppimiseks. Näiteks “isik, kellel parajasti kõik muumid orus kohal ei olnud“.

Nüüd selgelt silmapiiril paistvat vihakõneseadust arvesse võttes on igati kasulik ja ettenägelik taaselustada nõuka-ajal eluliselt vajalik olnud asjade loomingulise ütlemise oskus, millega niigi ülekoormatud tsensorid jänni jäid. Iga uus on unustatud vana…

Sünnipäevasalm

(äkki mõni tahab kuhugi kirjutada)

Juba mõne aasta eest kirjutasin ühele sõbrale sellise:

Pea on puust,
kael on luust,
varba vahel
kuhjub juust.

Ehkki ise
täitsa känd,
hoia ikka
püsti händ!

Nüüd sai see ühe Vitaga peetud segase kirjavahetuse järel (kus muuhulgas defineerisin ära uue loomaliigi – taani puupea-krokodilli, crocodylus ligneocephalus danica) ka ameerika keelde ümber pandud:

Head has wood,
neck has bones,
stinky stuff
between your toes.

You are old
and mad as hell –
still I’m tryin’ to
wish you well!

 

Hommikune ChatGPT

Siin paluti proovida ChatGPT-d ühe huvitava ülesandega: esmalt lasta kirjutada essee ja siis muuta see luuletuseks. Proovime…

—

1. Write a short essay on free software licenses

Free software licenses are legal agreements that grant users the freedom to use, modify, and distribute software without restrictions. These licenses are typically used by open-source software developers who wish to make their software available to the public for free, while still maintaining certain rights and protections.

One of the most popular free software licenses is the GNU General Public License (GPL), which was created by the Free Software Foundation (FSF). The GPL requires that any derivative works based on the software must also be licensed under the GPL, ensuring that the software remains free and open-source. The GPL also includes provisions for ensuring that users are able to access and modify the source code of the software, and that they are not restricted in their ability to use the software for any purpose.

Another popular free software license is the MIT License, which is widely used in the development of software libraries and frameworks. The MIT License is less restrictive than the GPL, allowing developers to use and modify the software without necessarily making their modifications available to the public. However, the MIT License still requires that the original copyright notice and license agreement be included in any distribution of the software.

Other free software licenses include the Apache License, the BSD License, and the Mozilla Public License. Each of these licenses offers different levels of freedom and protection for users, and developers must choose the license that best suits their needs and goals.

In general, free software licenses are an important tool for promoting innovation and collaboration in the software development community. By allowing users to freely access and modify software, these licenses encourage the creation of new and innovative products and services, while also ensuring that the software remains available to the public for future generations. As such, free software licenses have become an essential part of the open-source software movement, and will continue to play a critical role in shaping the future of technology.

Kommentaar: pole viga, ehkki lahti seletamata on jäetud vaba tarkvara litsentside üks põhilisi omadusi – õiguste edasikandumisklausel (copyleft) ja selle eri astmed. Siiski, GPL-i juures on sellest sisuliselt räägitud. Mainitud on tuntumaid litsentse, aga puudub LGPL ehk nõrga copylefti näide ja midagi oleks ehk võinud olla kasutajatest (näiteks Linuxi tuum GPL puhul).

Aga ingliskeelse SPEAIT eksamiesseena oleks ilmselt madalamat sorti tulemusega läbi saanud küll.

—

2. Turn the essay into a poem

Free software licenses, a legal accord,
With freedom to use, modify, and afford.
Open-source developers seek to share,
Their software with the public, without a care.

The GPL, a popular choice,
Ensuring software stays with a voice.
Derivatives must follow the same track,
Keeping it open, not turning back.

MIT License, less restrictive to see,
Modifications not mandatory to be.
The original copyright, still to be retained,
In distributions, it must be maintained.

Apache, BSD, and Mozilla too,
Offering choices for what developers do.
Each with their own level of freedom and rights,
A decision for developers to make at night.

Free software licenses, promoting innovation,
Encouraging collaboration, a new creation.
A critical part of open-source, we can see,
A future of technology, yet to be.

Kommentaar: tänamatu ja ebaluuleline ülesanne muidugi – ja sellisena päris kenasti kirja pandud. Näib, et ChatGPT oskab riime leida päris hästi, samas on teksti rütmiga probleeme – silpide arvud ridades ei klapi ja tekst ei hakka korralikult voolama. Teisalt on aga kahe luuletuse pealt näha, et “asja uba” ehk puänti oskab ta juba üsna kenasti leida.

ITSPEA ja Enya

Täna lammutas ITSPEA seltskond Eesti infoühiskonna strateegiat (2030. aasta sihiga versiooni). Päris huvitavaid kommentaare tuli, ehkki suurema töömahu tõttu jäeti seekord kirjutamata rohkem kui tavaliselt.

Aga lugemise kõrvalt otsustasin Iirimaale hüpata. Kusagil ülikooliaja lõpupoole (ilmselt siis 1992 või 1993) tuli külla sõber ja grupivend Vilmar ning tõi kuulata uue kasseti – “sulle iiri muusika meeldib, mida arvad?”. Oligi iiri muusika, aga mitte tüüpiline folk – see oli ehe iiri naishääl, aga tänapäevase sünditaustaga. Clannad oli juba “Robin of Sherwoodi” telesarjast tuttav ning muidugi oli paralleel täiesti õigustatud – tegu oli Clannadi solisti noorema õega.

Eithne Pádraigín Ní Bhraonáin ehk häälduspärasemalt Enya Brennan on üks üsna isemoodi tegelane. Imeline hääl ja samas ilmselt üsna keeruline inimene (meestepoolelt meenub suht samasuguse näitena Prince). Pärit on Loode-Iirimaalt Donegalist, sellestsamast suurest Brennanite perest, kust tulid Clannadi liikmed. 1980. aastal võttis perebänd enda mänedžeriks Nicky Ryani, kes omakorda kutsus bändi ka algsete liikmete õe Enya (kelle  muusikaõpingud seeläbi paraku pooleli jäid). 1982. aastal aga lasti Nicky Ryan koos enda luuletajast naise Romaga Clannadist lahti ja Enya läks nendega koos ära, järgmistel aastatel tegi ta n.ö. nipet-näpet. 1985. aastal aga hakkas BBC tegema dokumentaalsarja keltidest ning vajas taustamuusikat – ning sealt saigi selline kihiline, klassikat, rahvamuusikat ja poppi ühendav kõla alguse. Enya kui artisti taga on tegelikult kolm inimest – lisaks Enyale endale ka Ryanid (tekstikirjutaja ja produtsent).

Esimene album Enya ilmus 1987. aastal – kuid see jäi veel (maailma mastaabis) mõnevõrra varju ja saavutas suure tuntuse alles 1992. aasta uusversioonina, nüüd juba nime all The Celts (ja tegelikult on Spotifys praegu saadaval vaid 2008-09 tehtud remasterid). Seega võib esimese tõelise Enya albumina vaadata Watermarki 1988. aastast. Kuulamine on paras nostalgialaks – tol Vilmari toodud kassetil (mis sai vastavalt tollastele tavadele kohe ka ära lindistatud) oli A-poolel The Celts ja B-poolel Watermark. Nimilugu alguses on mõtlik klaveripala (hilisemast ajast meenutab Secret Gardenit). “Cursum Perficio” on pahaendeline, klassikasegune ja ladinakeelne, inspiratsiooniks Marilyn Monroe elu (ühe versiooni järgi olla too kirjutanud pealkirjafraasi – “Su rada lõpeb siin” – oma koduukse ette). Suurem osa plaadist on üsna sarnane avalooga, voolav ja mõtlik kombinatsioon sünditaustast ja Enya häälest. Enda lemmikuteks on “Evening Falls” (mõtteline sugulane Kate Bushi “Wuthering Heightsiga”), “Exile” ja üsna hästi koloriiti tabav “Storms in Africa”. Samas kõige tuntum lugu siin plaadil – “Orinoco Flow” – jättis külmaks alguses ja jätab siiamaani (ilmselt leierdati seda tollal ka üksjagu). Terve sellise žanri (mida miskipärast new age’iks hakati nimetama) ühe alusepanijana tuli muidugi sellest ülisuur hitt (sh 4x plaatinaplaat Suurbritannias ja USA-s).

Edasi tuleb 1991. aastal Shepherd Moons. Jälle on nimilugu alguses ning see sarnaneb eelmise albumi omaga. Kõige tuntumad on siit vist “Caribbean Blue” ja “How Can I Keep from Singing” – viimane on iseenesest ilus iiripärane ballaad, aga midagi jääb meloodias häirima (täpselt on isegi raske öelda, mis). Enda lemmikuks on hoopis omaaegse filmi “Far and Away” (Tom Cruise’i ja Nicole Kidmaniga peaosades) teemalugu “Book of Days”. Ehedalt keldilik on ka “Ebudae” (vana nimetus Hebriidi saarestiku kohta Šotimaast läänes). Ka see plaat oli väga edukas.

Kolmas – The Celts – oli tegelikult esimene, ehk 1987. aasta plaat anti täiendatud kujul välja viis aastat hiljem. Ei tea, kas seetõttu, et see oli esimene kuuldud album tollelt kassetilt, aga see on siiani lemmik Enya albumite seas. Enya muusika puhul on aastatega suurenenud sellise muusika osakaal, mida võib nimetada “tapeediks” – ladus, aga mitte kuigi meeldejääv taustamuusika (kohati on ilmselt süüdi ka hr Ryan, üleprodutseerimist esineb eriti hilisematel plaatidel). Sellel albumil on tapeeti minimaalselt, pea kõigis lugudes on meeldejääv nõks või saund sees (näiteks futuristlik “Aldebaran” kõlab pigem Oldfieldi moodi, lühike “Deireadh an Tuath” meenutab hilisemat sündiperioodi Clannadi). Enim meeldivad nimilugu (ja telesarja teema), “I Want Tomorrow”, “March of the Celts”, “To Go Beyond” ja ehk parimana “Boadicea” – viimases tuleb ikeenide kuninganna (kelle tuntum nimevorm on Boudicca) kuju lausa visuaalselt silma ette.  Ka seda plaati müüdi mitmes paigas plaatinanormi jagu, aga mõnevõrra vähem kui eelmisi.

Siis tekkis natuke pikem vahe, 1995. aasta The Memory of Trees kõlab juba natuke teistmoodi (ehkki algab nagu eelmisedki instrumentaalse  nimilooga). Üks tuntumaid lugusid on “Anywhere Is”, mis minu jaoks taas lonkab – miskipärast tuleb… Puhhi ja Notsu dialoog meelde. Ei kõla päris tõsiseltvõetavana (ehkki vaheosad on päris ilusad). “Pax Deorumi” algus kõlab, nagu oleks keegi Enya plaadile rokikitarri toonud – aga see on siiski tšello. Lugu kõlab natuke eripäraselt, pigem tegid sellesarnast muusikat Era ja Adiemus (Karl Jenkins). Edasi kisub kohati juba selgelt tapeediks, kuni tuleb ilus (ja ka üsna tuntud) “China Roses” ja veidi hiljem teine orientaalne lugu, “Tea-House Moon”. “Once You Had Gold” on huvitav sulam iirilikust lihtsast meloodiast ja klassikalise soprani stiilis esitusest. Veel üks selline – ja vist veel ilusam – on ainult hilisema Jaapani versiooni boonuslugu “I May Not Awaken”, mis on ilus lugu (ja vokaali ei ole liialt ära häkitud). Plaat läks jälle plaatinatasemele, paljudes kohtades mitmekordselt.

1997. aastal andis Enya välja pundi kordusväljalaskeid ja albumi Paint the Sky with Stars, kus uue loona on peal vaid unelaulu meenutav nimilugu – nii et täiesti uue stuudioalbumi leiab alles 2000. aastast, kui ilmus A Day Without Rain. Traditsiooni jätkates algab see jällegi instrumentaalse nimilooga, saund on läinud veel natuke baroksemaks. Teise-kolmandana tulevad kaks tuntud lugu, mis seekord on ka mulle täitsa istunud – “Wild Child” ja “Only Time”. Mõlemad on “kesktee-Enya”, aga hästi tehtud. Samas sellest plaadist alates hakkab sisse tulema veel teine oht “tapeedi” tootmise kõrval – enesekordamine saundides ja meloodiakäikudes, päris suur osa albumist lähebki minu jaoks sellesse kategooriasse. Õnneks läheb lõpp paremaks – “One by One” on samuti küllaltki tavapärane Enya, aga meloodiakäikudes ja saundis on värskemaid noote; “The First of Autumn” jällegi üllatab veidi saundimänguga ning “Lazy Days” on Raveli “Bolero” sarnane pähe kinnijääv keerutamine. See album osutus Enyale aga parajaks kullaauguks, USA-s müüdi lausa seitsmekordne plaatinanorm.

2005. aasta Amarantine murdis avaloo traditsiooni – “Less Than a Pearl” on vokaaliga lugu ning “Amarantine” tuleb teisena ning seegi on tavamõistes laul (aga kindlasti üks plaadi parimaid – ka meloodia mõjub värskena). Ka järgmine, “It’s in the Rain” on tuntud lugu ja üsna klassikaliselt hea Enya. Huvitav mõte tekkis looga “If I Could Be Where You Are” – see võiks kõlada hästi hoopis folk- või kantriballaadina, naturaalkitarri saatel (selle plaadi aeglane sündiversioon kipub minu jaoks liigselt ujuma). See-eest kunstkeelne “The River Sings” kõlabki natuke nagu Rednex. 🙂 Sürr, aga vähemalt omanäoline.  Siin plaadil on seega häid lugusid rohkemgi kui eelmisel (veel võiks ära mainida selgelt iiriliku käiguga “Long Long Journey” ning ehk ka lõpuloo “Water Shows the Hidden Heart”, mis ingliskeelsest pealkirjast hoolimata on väljamõeldud keeles). Kohati tundubki lausa, et meloodiad on pärit mujalt ja Enya laulab kellegi poplugusid enda võtmes (“Someone Said Goodbye” võiks isegi R’n’B olla). Ent tervikuna hakkab aga lisaks eelmistel ilmnenud riskidele häirima ka üleproduktsioon – Enya ilus hääl on üha enam keeratud robotlikuks (nagu Oldfieldi Songs of Distant Earth-plaadil kasutatud jaapani kunsthääl). Ja idee luua (veel üks) kunstlik keel – Loxian – mõjus sellel ajal juba kulunud ideena (mis aga ei takistanud Ryaneid selle osas autoriõigustega vehkimast, üsna väga totter liigutus). Aga seegi plaat müüs traditsiooniliselt hästi, kulda ja plaatina tuli paljudelt maadelt.

2008. aasta And Winter Came… on nimele vastavalt talvine, ent mitte puhas jõulualbum. Enya tuli taas tagasi traditsiooni – alguse nimilugu on mõtlik instrumentaal. Esimesena jääb kõrva isegi ebaharilikult elav “White Is in the Winter Night”, täitsa õnnestunud uueaegne jõululaul (rivis marssivad päkapikud tulid meelde). Kohe järele tuleb traditsiooniline jõululaul “O Come Emmanuel”, mida advendi ajal meilgi kirikus lauldakse – Enya versioon on heas tasakaalus klassika ja modernkeldi saundi vahel. Üldse näib, et siin plaadil on saund taas loomulikum kui eelmistel, Enya hääl kõlab sarnasemalt varajase perioodiga. Seega päris mõnus talveõhtune või jõuluaegne kuulamine (veel üks omapärane lugu on lõpus olev “My! My! Time Flies!” – ja ennäe imeasja, Enya albumil kõlab üsna bluusilik kitarrisoolo!), lõpulugu on teemasse kohustuslikult “Püha öö” (üsna klassikaline versioon, aga iiri keeles ja kergelt töödeldud vokaalidega). Päris märgatav osa plaati on küllaltki “tapeet” (ehkki korralik selline). Ehk tundus nii ka teistele – Enya kohta oli läbimüük natuke tagasihoidlikum kui enne – “kõigest” kulla ja plaatina vahepeal.

Ja seni viimane Enya album – 2015. aasta Dark Sky Island. Algab seekord jälle (mitte nimi-)lauluga (“The Humming” meenutab natuke kunagist “Boadicead”). Muusika on elavam, kõlapilt on jäänud puhtamaks kui vahepeal, Enya häält pole robotiks keeratud – ainult et meloodiad on suures osas “been there, done that” ning see näitab taas (kvaliteetse) tapeedi suunas. Kui ma siit peaks lemmikut otsima, siis oleksid need “Even in the Shadows” (ilmselt kõige rokilikum lugu, mida Enya on kunagi teinud – kontrabassiga on lausa meatloafilik rütmipulss tekitatud), lõpupoole tulev “Sancta Maria” (põhiosas lihtne ja ilus palvesarnane kujund – aga muud teksti seal ei olegi -, keskosas huvitav harmoonia ja saund, nii et omanäoline klassikalist ja moodsat põimiv lugu) ning tulnukate laulupidu meenutav “The Loxian Gate” (Loxian pidavat pr Ryani järgi ühe teise planeedi keel olema). Albumi läbimüük oli samuti pigem kuld kui plaatina (enamiku artistide jaoks oleks see suur edu, Enya on lihtsalt olnud majanduslikus mõttes pööraselt edukas).

Sel korral õnnestus terve looming ühe soojaga läbi kuulata. Järgmisel korral tuleb midagi mahukamat võtta. 🙂