Jora

Kas homme tuleb sõda, kioski aknaid vaadates
on lehed kollased ja poisid hüüavad
Ei tütar, need vaid mitmekülgselt andetud kes
sääl oma seitungeid nii müüa püüavad

— Dagö, “Püüa pilvi, sa ulatud nendeni”

Need lauluread on viimastel päevadel kuklas kummitanud. Eriti just kolmapäeva õhtul. Mõne tunni jooksul võis Eesti meedia kaudu näha korraks midagi suurt ja inetut – nagu oleks Nessie turi hetkeks vee peal vilksatanud. Hommikuks oli kõik taas kadunud ja vesi jälle rahulik.

Poleks kunagi uskunud, et hakkan mõnele keskerakondlasele pöialt hoidma – aga praeguses seisus on kõik muud asjapulgad end niivõrd täis lasknud, et võimalik EKREIKE näeb Eesti rahva jaoks välja kui kaugelt parim valik.

Reform. Majandust nad üldiselt jagavad ja aeg-ajalt mõnele isegi meenub tema eesti päritolu. Aga kahte sotside suurimasse ämbrisse on ka oravad kõigi nelja käpaga sisse astunud. Pealegi kui veidi aja eest näitas üks noorhärra, et absoluutselt igast mehest võib saada peaminister, siis nüüd üritab sama tõestada üks kena daam kõigi naiste kohta. Juba puuduliku juhtimise tõttu ei tohiks neid võimule lubada, pealegi on suur osa liigset õhku veel ikka välja laskmata. Neli aastat opositsiooni mõjub hästi.

Sotsid. Absoluutselt vastuvõetamatu maailmavaade ja nüüd ka üsna väike esindus. Nende kiituseks tuleb öelda, et peale valimisjärgset päeva on vähemalt nende juhtpoliitikud üsna viisakalt vakka olnud ja peale kaklust mitte enam rusikatega vehkinud.

Meedia. Nuta või naera. Kui asi poleks nii tõsine, siis vaataks nagu “Benny Hill Show’d” või midagi sellelaadset.

Ja viimaks eurobürokraadid – et nüüd siis ongi täiesti tavapärane sõimata liikmesriigi valitsusjuhti selle eest, et sealne rahvas “valesti hääletas” ja kirjutada ette, kuidas valitsust õige on moodustada?  Sellele mehele tahaks laenata Lindgreni “Bullerby lastest” seda silti, mille tüdrukud salaja Lasse jakiseljale kinnitasid ja millega too siis midagi aimamata ringi jooksis.

APDEIT õhtul – liiga vara sai sotse kiidetud. Nad on ikka nemad ise – õhtuks oli juba järgmine sigadus püsti pandud. Ei saa aru, kui pisike peab olema inimese hallollus, et mitte mõista: praegu EKREt valitsusse lastes võetakse neilt kõvasti tuure maha ning on ka võimalik, et nad tõesti seal põruvad ja ongi vaenlasega (sotside vaates) jokk. Praeguse sigatsemise tulemuseks võib aga olla vabalt see, et järgmine kord tehakse valimistel “Orbǎni moodi”  ja ongi ainuvõim. Ning siis võib see küll juba mõnele pähe lüüa. Jõuab mõnele kohale?

“Tõuske üles! Tallinn põleb! Siukest kino pole näinud veel!”, laulsid püstiaetud juustega sellid omal ajal.

Istuval peaministril küll kukeharja pole, aga kino on tänase õhtuga saanud juba rohkem kui rubla eest. Juba paljalt mõte sellest, et Keskerakond hakkab valitsust tegema koos Isamaa ja EKREga ning Eesti ei saagi esimest naispeaministrit, on ajanud terve massimeedia täiega pöördesse. “Rahvusringhäälingu” AK uudised sarnanesid Edgari-aegse Tallinna TV omadega ning mitmetel meediahelbekestel on nähtavasti karu kõikvõimalike päästikute peale astunud. Vähemalt näevad nüüd ehk rohkemad inimesed ära, kui mäda see kupatus ikkagi oli.

Kui see koalitsioon tõepoolest tekkima peaks, siis on taas tegu Forresti kuulsa kommikarbiga. Või ameerika mägedega. Aga pole ka võimatu, et asjast asja saab.  Ent läheb nii või naa, väike positiivne efekt on juba saavutatud.

Järgmiseks lauluks tuleks aga võtta Volgi “Aru pähe!”. Nimed on 2007. aastaga võrreldes küll muutunud, aga point on endine.

Väga ilus mõttearendus Maarja Vainolt märtsipommitamise aastapäevaks (Huikajaid tasub üldse lugeda). Sisemiste vigastuste metafoor on väga täppi ning ka lõppjäreldus on aktuaalne (ka lõppenud valimiste ja käimasoleva koalitsioonitsirkuse kontekstis).

Selle viimase kohta veel – Postimehe kommentaariumis (mis on iroonilisel kombel sageli märksa tervemõistuslikum kui artiklid ise – enamasti kipub vastupidi olema) leidus ka üsna geniaalne termin selles lehes enne valimisi toimunud propagandalaviini kohta:  “hussariaad”. Ilmselt tuleks ka seda lugeda “sisemiste vigastuste” alla…

Pole jupp aega söögitegemisest kirjutanud…

Vahepeal soovitasid tohtrid lihasöömist vähendada, niisiis seekord üks peaaegu taimne (muna on sees) sünnitis. Näevad välja nagu kotleti ja pannkoogi ristandid, aga maitsevad täitsa mõnusad:

Niisiis läks suurde kannmikserisse (juurikad sai eelnevalt väiksemateks kuubikuteks lõigatud)
* 5 keskmist kartulit
* 1 suur porgand
* 2 keskmist sibulat
* pool küüslauku (5-6 küünt)
* 2 muna
* ca klaas Foodstudio aedviljapuljongit
* poolteist peotäit himaalaja soola
* umbes supilusikatäis musta pipart
* umbes supilusikatäis pitsamaitseainet
* sorts palsamiäädikat
* sorts oliiviõli

See kõik sai puruks blenderdatud ja kaussi valatud, sinna läks juurde veel ca 1/3 poolekilost kotti (gluteenivaba) jahu. Lõpptulemus nägi välja umbes nagu hakklihakaste. Pann kuumaks, natuke praadimisõli peale ja praadida sellised parajad kulbitäied (sellest kogusest saab korraliku kausitäie plänne).  Tarvitada sünnib näiteks hapukoorega.

Seekordsed valimised said ühele poole. Mis siis toimus?

* Strateegilises plaanis suurt muutust ei ole (ja eesti rahvas jääb pikemas vaates endiselt ohuseisundisse), taktikalises plaanis aga tuli pigem isegi positiivne tulemus.
* Valitsuse moodustamine tuleb huvitav.  Valiku KE vs RE puhul eelistaks erakonnana neist kahest pigem RE-d, aga samas peaministrina pigem juba Ratast Kallasele (skaalal “oskused ja võimekus versus ego ja ambitsioonid”). Samas, nagu juba öeldud, on tegu paraja nukuteatriga (kaks nukku, kaks kätt, üks näitleja). Märkusena: kumbki erakond pole kunagi siitpoolt häält saanud ega saa ilmselt ka edaspidi.
* EKRE sai tugeva mandaadi – nüüd sõltub juba neist endist, kas nad suudavad eelmise perioodi latti hoida (eelmise Riigikogu selgelt kõige nähtavam erakond kohtade arvu arvestades) või saab neist järgmise perioodiga  Res Publica 2.0. Õnneks on neil sel korral pink tugevalt pikem ja kohatise odava lahmimise aeg võiks läbi saada.
* Isamaale otsustati uus võimalus anda. Nüüd sõltub samamoodi neist endist, kumb tiib sealt peale jääb. Kui aga lastakse uues valitsuses oravatel endale kott pähe tõmmata, siis järgmist võimalust ei pruugi enam tulla.
* Parim asi neil valimistel oli internatsidest globaalsotside väljajäämine (eriti meeldis see, et Postimehe häbematu otseseks propagandaleheks keeramine end ära ei tasunud) ja tavasotside nõrk tulemus. Ehk leiavad E200 niiditõmbajad järgmiseks korraks natuke sümpaatsema ja mitte nii selgelt eestivaenuliku juhtfiguuri (lisaks võiks mitte nii karjuvalt mööda projektinime kasutada).
* Mitmekesisuse aspektis oleks  ehk olnud hea Roheliste ja/või VE sissesaamine. Samas ei oleks nad ilmselt kumbki suurt midagi peale kummitembeldamise teinud.
* Tulemus on päris suur up yours eesti peavoolumeedia suunas. Seda nii valdava naiivpunase maailmavaate, kosmilises kaliibris enesehinnangu, ebaausate võtete kui ka (pehmelt öeldes) ruuliva rumaluse eest.

Ja veel – tänase päeva uudiseid ja inimestega (eriti idavirulastega) tehtud intervjuusid kuulates hakkas üha selgemini tunduma, et lisaks arvutijuhilubadele peaks ka valimistel hääletamine olema koolituse ja eksamite taga nagu autojuhtimine.  OK, kohalikel valimistel võiks asi vaba olla, aga Riigikogu ja EP valimistel peaks isik näitama, et ta jagab valimissüsteemist ja riigi toimimisest natukene rohkem kui siga allveelaevast.

APDEIT järgmisel õhtul: läbipõrunud sotsid otsisid kogu järgmise päeva põhjusi – küll oli süüdi “üldine poliitiline trend”, küll üks õnnetu plagiaator. Soovitaks neile järgmist meditatsiooni: “Rändepakt… Alkoholiaktsiis… Kooseluseadus… Rail Baltic… Tsurr!”. Korrata, kuni hakkab kohale jõudma. Sobib profülaktikana hästi ka oravatele, et järgmistel valimistel mitte praegust sotside fiaskot korrata.

LHV foorumist leidsin huvitava lingi loole sellest, kuidas Gillette’i firma lumehelbekeseks hakkas ja sügavale pange astus. Peaks vist kah endale uue karvaeemaldaja võtma – pretensioonikatele lollidele ei ole mõtet raha anda.

Natuke sarnane ühe poliitsünnitise ämbriga siinkandis.

Wikipedia on aeg-ajalt ikka päris kasulik. Lõin ajaviiteks esilehe lahti, kus mainiti ka hiljuti lahkunud inimesi. Sealt leidsin ühe auväärses eas läinud saksa juristi ja tema sõnastatud Böckenförde dilemma. Veel mõned sammud edasi aga jõudsin vaikusespiraali teooriani meedia kohta. Mõlemad näivad tänases Eestis (ja teine eriti sotsiaalmeedias) üsna ajakohased – tasub raamatutest edasi uurida.

Kakk ostis enda mobla, Samsung Galaxy S5, peaaegu viis aastat tagasi (augustis 2014). Ehkki ei ole endiselt “lutsukivide” fänn ja eelistaks korralikku täis-QWERTYga nutikat (tõsiselt kahju, et Nokia kommunikaatorid on ajalukku jäänud), on S5 teeninud korralikult. Isegi paljukirutud laadimisava katet ei ole õnnestunud ära murda (ptüiptüiptüi).

Aga kui kasutaks sama süsteemi, mis tal poest ostes peal oli, oleks ilmselt paras “jabadabaduu” ehk keskmine kiviaeg. Wikipedia artikli väitel tuli see telefon välja Android 4.4-ga ja sai viimase värskenduse 6.0.1 peale kevadel 2016. Ilmselt nad kõige koledamaid turvaauke ehk lapivad, aga muidu oleks nii pikk kasutus ilmselt turvarisk (mine võta kinni, kas see on tootjate teadlik taktika või ei).

Õnneks ei kasuta juba ammu sama süsteemi. Alguses oli seal mõnda aega CyanogenMod, hiljem tulid LineageOS-i versioonid 14 ja 15 (nendest paigaldamistest on siin varem kirjutatud).  Täna sai siis märtsikuu alguse puhul uuendatud telefon LineageOS 16 peale, mis on Android 9 analoog. Sellekohasest juhendist piisas täielikult (Kaku S5 G900F kasutab klte varianti).

Näis, kui kaua siis aparaat veel vastu peab ja kas enne lõpeb tarkvara tugi ära või läheb mobla katki. 🙂

Just selle aastaga hakkavad vaikselt paralleelid tekkima. Veel on enamik eesti rahvast resignatsioonis ega näe võimalust ise midagi ette võtta, samas ärksamad juba liigutavad ja 1987 oma fosforiidisõja ja Alo lugudega pole enam mägede taga. Ent võimulolijad on samavõrd omas mullis ja ametlik meedia sama pugejalik ja nüri nagu tookord.

Eile tuli tuhandeid inimesi Tallinna kesklinna kokku ja kõndis läbi vanalinna – asja ulatusest saab aimu näiteks LHV foorumist. Ametlik meediakajastus piirdus paari riigitruu paskvilli ja mõnesekundilise vaatega AK uudistes, mis pealegi sulatati kokku pildiga natuke ebaõnnestunud “kontraüritusest”. Sellest viimasest on tegelikult kahju: telekast vaadates tundus see iseenesest tore kontsert, aga paraku sattusid Maarja, Ott ja Rannap seekord omamoodi tanki. Ja ehkki kaameratöö üritas vaatajate arvu siluda, oli selgelt näha kordades väiksem inimeste arv kui seal teises kohas.

Näis, mida valimised toovad. Väga loota ei julge, aga tänase seisuga on vähemalt niipalju võimalik, et üks rahameeste poolt ülesupitatud imelik seltskond Toompeale ei jõua.