Jora

Täna sai autonina keeratud Stanford Musicu poole ja sealt üht-teist soetatud. Esmalt sündile uus sustain-pedaal – kuna klaverina kasutamine moodustab seal üsna arvestatava osa, saab pedaal tublisti vatti ja eelmine väsis ära (üritasin parandada, aga varsti oli jälle kutu). Siis oli hull idee veel üks koordinatsioonitreenimisvahend soetada ja sai endale väike lihtne djembe ostetud. Kunagi ühes kirikulaagris sai mängu ABC teada ja näib, et va Tuubis on õppematerjali päris palju. Hea näpuharjutus igatahes ning ehk leiab see ka mõnes laagris veel kasutust.

Viimaks aga tahtsin vanale akustilisele Yamaha kitarrile uusi keeli ning siin oli valik põhimõtteline: Ernie Ball. Lihtsalt seetõttu, et lugu sellest, kuidas vana rokimees omal ajal BSA ja Microsofti täiega seenele saatis, on ühtaegu lõbus ja õpetlik.  Ja vähemalt veel hiljaaegu elasid need sellid rõõmsalt Linuxi peal edasi (Wikipedia see leht väidab, et elavad tänini).

Esmalt tänu Coop-ile, kes potsas Kaku postkasti personaalse pakkumise kõigi juustude 20%-se hinnaalanduse kohta. Sai tänuga vastu võetud ja igasugu peenemat juustundust hangitud. Muuhulgas ka pommuvormi jaoks – sellest pole varem kirjutanud, kuigi tegelikult on seda juba mõned korrad proovitud. Itaallased nimetavad seda peenelt melanzane alla parmigiana, ameeriklased natuke vähem peenelt eggplant parmigiana või ka eggplant parmesan. Aga väga hea asi on. Vaja läheb

• 3 suurt pommut elik baklažaaani
• juustu – soovitavalt kindlasti mozzarellat ja mingit kõvemat; seekord oli olemas kaks juppi mozzarellat, üks plokk Pidupäeva Goudat (must pakk) ja üks sektor Fortet.
• 4-5 keskmist tomatit
• 2 väikest või üks suur sibul
• 4-5 küüslauguküünt
• õli
• soola, pipart ja muskaati

Pommud tuleb pikkupidi õhukesteks viiludeks lõigata ja panna soolduma – mina kasutasin selleks praeahju küpsetusplaate, millele laotatud küpsetuspaber; pommuviilud tuleb panna sinna peale ja raputada igaühele veidi peensoola (tõmbab vee välja). Ca tunni-paari pärast tuleks majapidamispaberiga pinnale kogunenud vesi ära kuivatada, valada lõikudele veidi õli ja 200 kraadi juures ahjus küpsetada, kuni pommu hakkab pruunikaks tõmbuma.

Vahepeal tuleks juustud ära viilutada ja teha kaste – esmalt hakkida sibul ja küüslauk peeneks ja paraja sortsu õliga pliidil klaasjaks praadida, seejärel lisada tomatid (hakitud, lõigutud vms) ja maitseained ning kogu kupatust pliidil hautada (on soovitatud ka saumikseriga pärast ära püreestada, aga see pole vajalik; Kakul hetkel saumikserit pole).

Kui kaste on valmis ja pommud ahjus pehmeks saanud, tuleks võtta ahjuvorm. Põhja panna natuke kastet, sinna otsa kiht pommut, siis kiht juustu (mozzarella alla ja kõvemad juustud peale), kiht kastet, kiht pommut jne. Kõige otsa soovitatakse riivsaia (Kaku puhul peab muidugi gluteenivaba olema). Ja siis kogu kupatus ca pooleks tunniks uuesti ahju.

Tulemus on üsna väga maitsev. Veidi lasanje sarnane, aga mõnusam.

Täna oli kokkusaamine TTÜ kolleegidega, kellega koos tuleb järgmisel õppeaastal (juba TTÜ all) üldaineid hakata õpetama. ITSPEA võeti hästi vastu – aga kohe tekkis ka küsimus, et kuidas seda 300 inimesele õpetada?

Senine IT kolledži praktika on olnud lisaks päevaõppe voorudele teha seminarid, kus iga tudeng saab vähemalt ühe ettekande pidada. Kaug- ja õhtuõppes on kasutusel MOOC-stiilis avatud e-kursus, Aga häda on selles, et mõlema variandi puhul on praktiline lagi kusagil 150 osaleja juures (päevaõppes 5 seminarirühma, e-kursusel kogu seltskonna suurus). Nüüd on ilmselt ainsad variandid  a) kogu seltskonna jagamine kahe õppejõu vahel või b) võimaluse leidmine seltskond kahe semestri vahel jagada.

Üldiselt aga näib, et IT kolledži TTÜ-ga liitumise esimesed viljad hakkavad juba küpseks saama. Tunne on nagu lehmakombinaati tööle sunnitud mahefarmeril…

Avatud lähtekoodiga versioon Microsofti Visual Studio Code’ist on porditud päris mitmele platvormile.

OK, sellel firmanimel on paljude jaoks halb lõhn juures ning ka praegu ei ole üldse kindel, millise nurga alt embrace, extend and extinguish peagi paistma hakkab. Samas on MIT litsents väga levinud ning vähemalt selle koodibaasiga on otseseid sigadusi raske teha.  Ja kui keegi oleks veel kümmekond aastat tagasi pakkunud, et MS levitab tulevikus mingit mittetriviaalset tarkvara vabalt (Stallmani tähenduses), oleksid paljud ilmselt küsinud, mida huvitavat ütleja tarvitanud on.

Maailm muutub tõepoolest.

Kevadel taeval on
sinine äär
Taeva all lendavad
pask ja näär

***

Jaanil oli jaanipäev
Mihklil oli mihklipäev
Kõvasti sai viina valat’
ühine on nüüd neil palat

***

Toompeal toimus kõva säru,
parandati riigikäru:
varurattaiks roolirattad,
roolirattaiks abirattad,
abirattaiks varurattad.
Ühed kõik nad
sitarattad.

Varasemat Tuulelaevade e-pileti teenust sai kasutatud korduvalt – ei mingeid jamasid, kõik toimis. Nüüd vahetus seal vedaja ja kliendid suunatakse veeteed.com peale.  Kogemus:

• Alustame nimest – miks pärgli pärast istub Eesti saarte vahelise liikluse teenus .com-domeenis ja on samal ajal üdini eestikeelse nimega…? Nii veeteed.ee kui (näiteks) estonianwaterways.com oleks olnud märksa selgema sisuga.
• Ostsin pileti – aegsasti ette, juuli lõppu. Vaikimisi lükati liikumissuunaks “saarelt ära ja siis tagasi saarele”. Lolli peaga sai ära kinnitatud. Nojah, juhtub – oma tähelepanematus ju. Aga ikkagi, miks on vaikimisi selline suund, mida ilmselgelt kasutatakse vähem (ei ole vist vale eeldada, et inimesi, kes sõidavad nädalavahetuseks mandrile, on märksa vähem kui neid teisi)? Ja suunavahetus oli kõike muud kui selgelt ära näidatud (lõpuks uuel katsel – peale käesoleva seebiooperi lõppu – õnnestus, aga see käis ikka väga “ümber augu”).
• Saadeti kinnituskiri – see oli HTML-vormingus ning muutmiskoodi kättesaamiseks tuli meiliklient korraks HTML-i peale ümber häälestada. Viimaks sai kirjast koodi kätte.
• Üritasin reisi ära muuta. Selgus, et seda saab teha vaid kuni kuu aega ette… Miks peab pileteid kaugemale müüma, kui muuta saab vaid piiratud aja sees?
• Helistasin kirjas toodud numbrile – ehk saavad nemad sealt tellimust muuta. Laiutasid käsi, ei saa. Küsimusele, mis saab siis, kui “kuu aega enne”-tähtpäevaks on vastav reis juba välja müüdud, ei osatud mingit arukat vastust anda.
• Hakkasin reisi tühistama. Selleks tuli lisaks vastava lingi klõpsamisele täita sihuke “läbi-ussi-emmi”-ankeet, et tühistasin tühistamise. Tuli aga välja, et tühistamise tühistamist polnud samuti ette nähtud ja valesti makstud reisi raha läks lihtsalt kaotsi, kuna tagasikandmise arve jäi kirja panemata ja uut võimalust ka ei antud.

Näib, et veeteed.com ei ole just kõige teravamate pliiatsite valmis vorbitud.  Tudengite jaoks õpikunäide sellest, mis juhtub puuduliku süsteemidisaini ja sama puuduliku testimise korral – tõenäoliselt on edaspidi pingevabam vana kooli lähenemine sadamast pileti ostmisega. E-riik, johhaidii…

Lõppeva semestri “saak”:

• esimene juhendatud doktor (tubli, Birgy!)
• üks TLÜ bakalaureusetöö
• üks EIK diplomitöö (isegi kaks – ühel juhul tegin konsultandi rollis sisuliselt juhendaja tööd)
• terve EIK kaug- ja õhtuõpe ITSPEA-st e-õppes läbi lastud (ca 120 aktiivset tudengit)
• paras ports töid retsenseeritud (eri koolides ja õppetasemetel)
• TTÜ atesteerimine läbitud (ehk läheb sügisel vaja)

APDEIT 16.06: lisandus EIK suurepärase õppejõu (2.-3. koht pingereas) tiitel. Neljast viimasest aastast kolm korda pole paha tulemus. 🙂

Kunagi, kui Kakk veel ülikoolis käis, oli Eesti Vabariik just taaskehtestatud ja nii läks vaja igasugu erinevaid registreid ja andmebaase. Üsna varakult õnnestus tänu isand Jüri Vilipõllu (kellest hiljem sai ka magistritöö juhendaja) abile pääseda TTÜ-s personaalarvutite ligi (kui kaaskannatajad pidid veel SM-4 ja muude vene jubeduste peal higistama) ning ühes II korpuse Microbee-nimeliste masinate klassis esmakordselt torkida tollal uudset tarkvara nimega dBase II. Hiljem tulid dBase III+, Foxbase+, Clipper, Paradox, FoxPro (paraku ostis viimaks va MS Foxi ära ja edasi läks juba selle firma jaoks tavapärast teed).

Aga peamiselt Foxbase+-iga sai 90-ndate algul valmis häkerdatud Eesti Invaregister (oli tollal sihuke andmekogu) ning ka Tallinna mitmes sotsiaalabiametis kasutatud samalaadne süsteem. Mõnda aega sai kooli kõrvalt päris korralik poolproff oldud – õnneks jäi olemata paljude teiste eakaaslaste probleem kooli lõpetamisega.

Millalgi hiljuti sai nostalgialaksuna uuritud, kas tänapäeval veel mõne xBase-i (nagu neid eespoolnimetatuid üldiselt üheskoos tunti) käima ka saab – eriti Linuxil. Otsest mugavat varianti ei leidnud, küll aga võiks edaspidi vabama hetke tekkides torkida näiteks Harbouri. Üks sedalaadi asjade koondleht on siin, guugeldades leiab üht-teist veel.

(Muide, isegi va Turbo Pascal, mida me koolis väänasime, on versioonis 5.5 ajaloolise artifaktina saadaval.)

… ei saa jätta taas kord küsimata: kui kaua veel…?

Hiljuti sai mobiilis tehtud süsteemivahetus – nüüdseks juriidiliste madinate tõttu hingusele läinud Cyanogenmod sai vahetatud LineageOS 14.1 vastu (Android 7.1.1 vaba analoog). Väikese näppimise järel (selle õpetuse järgi) läks see Kaku Samsung Galaxy S5-le ilusti selga, OpenGApps samuti (sai pandud micro-variant).

Seni tuleb väga rahul olla. Kaamera välk, mis Cyanogeniga ei töötanud, toimib nüüd ilusti. Mis aga peamine – telefoni laadimine oli Androidi ajal üldiselt igapäevane tegevus, Cyanogen pidas ehk ülepäeva vastu, Lineage aga suudab sama telefoni ja aku peal vastu pidada nädalajagu. Väga viis. 🙂