Tagasi tööle

Suvi läks suuresti järjekordse remondi nahka – kevade lõpus suutis ülakorruse naaber majas sellise uputuse korraldada, et uputas kapitaalselt ära enda all olijad ning osa veest tuli sealt alla mulle edasi ka. Aga õnneks maksis kindlustus kõik ilusti kinni ja eelmisest aastast tuttavad remondimehed tegid ka sel korral väga kena töö. Lihtsalt see paar nädalat kolahunniku otsas elamist puhkuse lõpus oli üsna tüütu, Naissaarele kolledžite suvepäevadele jäi ka seetõttu minemata.

Tööperiood algas kohe informaatikaõpetajate suvekooliga – täna TLÜ-s ja homme IT kolledžis. Vahva oli üle pikema aja mitmeid vanu tuttavaid kohata.

Eks siis sel aastal peaks nägema, kas TI-maania hakkab järele andma või aetakse seda kriitikavabalt edasi. Paraku on tänaseks juba üsna selge, et vähemalt kooliõpilastele on see juba üksjagu kurja teinud.

Pisike ja pehme sigadus (tavapäraselt)

Kui keegi kopeerib luba küsimata teise arvutist kogu sisu kuhugi mujale, nimetatakse seda andmevarguseks. Kui sama asja teeb operatsioonisüsteemi loonud suurfirma, nimetatakse seda varundamiseks.

Ehk siis Microsoft lülitas paljude kasutajate selja taga pilvevarunduse lihtsalt sisse. Ja nagu näiteks Slashdotis märgitakse, saab tasuta ruum peagi otsa ja siis hakatakse nuiama tasulise teenuse kasutamist. Lisaks otsesele privaatsusriivele (sh süsteemi seadistused, igat sorti dokumendid, mõnes masinas ehk ka eri sorti, khm, vaieldav sisu jne jne) on ilmselt kogu see kraam varsti ka Copilotisse vmm sedalaadi arusimulaatorisse sisse söödetud.

Naljakas on see, et see on üks neid (pigem väheseid) kohti, kus Euroopa Liidust kasu on – siin tuleb seadusandlus ette ja Euroopas jäetavat see sigadus (esialgu?) tegemata.

Oberblenderführer 2026

Jälle jõudis kätte undamise ja nõidumise aastaaeg. Sel korral natuke erilisemalt, kuna turule ei olnudki vaja minna – tädi Sirts oli tõsise lööktöö korras maasikaid kasvatanud ning varustas vist kogu suguseltsi ära.

Esmalt tõi ema sealt viiekilose ämbritäie ja kui see kahtlaselt kiiresti läbi blenderi käis ja Kakk “vist mahub veel…” pobises, tuli pea teine samasugune laar veel. Sügavkülmik on taas kord ääreni täis ja aastane smuutimaterjal olemas (eelmisest korrast on veel alles kaks väikest karpi, seega kogus täiesti klappis).

Suured tänud suguseltsile!

ERR tavalises kastmes

Täna avaldati Siseministeeriumi uuringutulemused Eesti elanike usulise identiteedi kohta. ERR kirjutas sellest ka loo – kahjuks enda tavapärasel tasemel.

Konkreetselt usuasjades on pilt selline, nagu arvata oli – kui selle koha peal haigutab üldhariduses juba aastakümneid tühimik, siis ei ole tulemus mingi ime. Just eestlased on selles teemas täisvõhikud, venelastel on pilt veidi parem (aga seal on küsimus, kui palju on asjas usku ja kui palju rituaali).

Ja nii jõuab ERR järeldusele, et “Eesti ühiskond on pigem liberaalne”. Aga… “Eetiliste ja moraalsete hoiakute” diagramm kohe sealsamas näitab, et
* “samasooliste abielu” ei toeta 53%
* abistatud enesetappu ei toeta 58%
* “soovahetust” (tegelikult nonsenss, pikem kommenteerimine jääb teiseks korraks) ei toeta 62%
* kanepitegemist ei toeta 67% (vist kõige suurem üllatus siin)
* polüamooriat (peen nimi mitmenaise- ja mitmemehepidamisele) ei toeta 69%
* enesetappu ei toeta 73%
* truudusetust paarisuhtes ei toeta 85%

Alla 50% jäi vastunäidustus vaid abieluvälise kooselu, abordi, eutanaasia ja surrogaatemaduse juures – ja kolme viimase puhul olid numbrid 30% ringis. Pealegi võiks arvata, et praeguse üldise õhkkonna tõttu võidi küsitlejatele julgemalt avaldada pigem poppe ja noortepäraseid arvamusi.

Kust otsast on siis Eesti elanikud “pigem liberaalsed”, jääb mõnevõrra arusaamatuks. Meenutab üht tuntud filmi: “Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista!”… Aga tegelikult on rõõm näha, et tervet mõistust on siinmail esialgu veel alles küll (ja seda kogu paari viimase aastakümne meediasoustist hoolimata).

APDEIT õhtul: AK uudistes oli uuringust päris pikk lugu. Nendest eetika- ja moraaliküsimustest aga ei piiksugi.

Semestri kokkuvõte

Täna oli viimane tööpäev sel õppeaastal (või noh, suvel on ka veel paar asja ees – Eesti tudengite vastuvõtuvestlused küberturbes ja kolledžite suvepäevad Naissaarel -, aga need vist ei käi enam selle aasta alla), homsest saab kuni 8. juulini laiselda.

Selle semestri bilanss:
* ITSPEA e-kursus – deklareeris 97, lõpetas 73. Seekord oli esmakordselt lubatud ka LLM-iga kirjutada, ametlikult tegi seda 5-6 inimest ja tegelikult ilmselt mõned veel. Eks näis, mismoodi selle kursusega järgmisel kevadel jätkata saab – päris paljudele ise kirjutamine täitsa meeldis, samas oli ka palju neid, kellele see juba üle jõu käis.
* Sotsiaalmanipulatsioon – deklareeris 73, arvestuse sai 61. Tegelikult oli mõlemal kursusel lõviosa mitteläbinutest need, kes kursust ei alustanudki (deklareerisid ja mõtlesid siis ringi). Sel korral oli ka kolleeg Garf jälle tagasi ja kahekesi oli kursust kindlasti lõbusam teha.
* Kaks juhendatud magistri- ja neli bakalaureusetööd.
* Koos Birgy ja Garfiga kirjutatud kaks väiksemat sorti konverentsiartiklit EDULEARN 2026 konverentsile ning lisaks veel üks sinnasamma, aga teise pundiga (Janika & Co).
* Haridusele pühendatud “Eesti inimarengu aruanne 2026”, mille juures me Birgyga osalised olime, sai kaante vahele.
* Täis sai esimene õppeaasta TTÜ Senati teaduskomisjonis. Päris huvitav kogemus on olnud.
* Edukalt läbitud plaaniline atesteerimine (vt eelmist postitust).
* Mingi arusaamatu valemiga oli välja loetud 25. aasta tööjuubel kolledžis…

Kokkuvõttes pole kõige nadim. 🙂

Atesteeritud

Esimene tööperiood kaanega professorina sai tänasega läbi. Mingil põhjusel toodi atesteerimine ettepoole, 5 aasta asemel jäi perioodi pikkuseks veidi üle nelja aasta ja kolme kuu.

Aga läks üllatavalt sujuvalt – perioodi jooksul lõpetanud doktorandi puudumine ei osutunud nii suureks probleemiks (ehk aitas ka 8 magistri- ja 53 bakalaureusetöö juhendamine, mis andis tublisti üle kahe korra üle normi – ja selle semestri 2+4 jäävad juba uude perioodi).

Nüüd on siis järgmine viisaastak ees. Eks näis, mida ülikool LLM-ide osas ette võtab – loodetavasti leitakse mingi variant, kuidas noorte lolliksjäämisele piir panna. Õnneks on esimesed lootustandvad signaalid sellest, et asi hakkab kohale jõudma, samuti olemas.

Kakkburger

Mõte burksi teha tuli kahest kohast korraga: esmalt lugesin “The Art of Manlinessist” (täitsa vahva lektüür ka muudel teemadel) Oklahoma sibulaburgeri retsepti, teiseks aga meenus see, kuidas omal ajal “Laula mu laulu” saates Jarek Kasar burksi tegi. Kahest kokku tuli järgmine süntees.

Kaussi läks
* pool kilo hakkliha
* üks muna
* peotäis seesamiseemneid
* oksake tilli, peterselli ja rohelist sibulat (sellist kolmest komplekti müüakse poes, väga hea lisand ka kodujuustule), peeneks hakitult
* sorts head oliiviõli ja teine palsamiäädikat
* sahmakas meresoola ja teine musta pipart

(Siit saab mingi kümmekond burksi, nii et jätkub kas pikemaks ajaks või suuremale seltskonnale.)

See kõik korralikult segamini ja natukeseks tõmbama. Siis koorisin kaks sibulat ja viilutasin hästi õhukeselt ära, viilutasin juurde ühe suurema hapukurgi ja natuke juustu.

Siis pann kuumaks, suure lusikaga tõsta sobivad hakklihajunnid pannile ning peoga peenestatud sibulat sinna otsa. Kui üks pool praetud, siis teisele poole panna juustuviil ja kraapida pannil sibul võimalikult sinna otsa kokku.

Saiaks kasutasin Schäri gluteenivaba ciabattat – pikuti pooleks ja röstrisse. Seejärel saiadele lusikatäis Dijoni sinepit laiali, paar hapukurgiviilu ning viimaks sibula ja juustuga hakklihaplänn sinna otsa.

Väga nämm asi on.