Veidi parem

13. juuli 2020

Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.

Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂

APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane.  Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.

Kodukinokino

11. juuli 2020

Kunagi Hiiule kolimise järel sai endale teleka juurde soetatud Samsungi kodukinokomplekt. Saund läks ikka tublisti paremaks, kahjuks aga läks see varsti katki (DVD-mängija vist ei hakanudki korralikult tööle). Nüüd sai viimaks tellitud uus, Sony oma.

Alguse asi ja võõras süsteem, menüüdes sätteid näppides õnnestus tekitada olukord, kus Sony kast muutus “asjaks iseeneses” ega näidanud teleriekraanil enam ühtki liigutust. Reeglina tuleks sellisel juhul teha tehaseseadistuste taastamine. Ent üllatus-üllatus: Sony kodukinol saab seda teha ainult ekraanimenüüde kaudu. Ehk kui teleka ja kasti vahel kommunikatsioon katkeb, siis on piltlikult öeldes soovitus iseennast juukseidpidi üles tõsta. Pikemaajalisem voolukatkestus jms ei aidanud, kast jäi enesele kindlaks.

Viimaks võtsin kasti kaenlasse ja sõitsin ühele sõbrale külla. Ühendasin tema telekasse (kuna see oli kasti jaoks uus, võttis jutule) ja tegin ekraanilt algseadete taastamise. Kodus hakkas asi lõpuks tööle.

Aga taas kord õpikunäide UX-i ämbrist.

APDEIT 13.07: paaripäevase kasutuse järel on “on kah”-tunne. Saund on hea, vaieldavalt parem kui Samsungil oli. Samas
* ei tööta kaabliga võrguühendus (õnneks WiFi on ka olemas ja see toimib),
* menüüsüsteem on kõvasti kohmakam kui Samsungil ning kogu kupatus on rämedalt aeglane,
* täielik UX-ämber on Sony pult – helitugevuse nupud on pisikesed ja asuvad allotsas (täiesti mööda, kui arvestada puldi hoidmise asendit), Return-nupp (mida läheb navigeerimisel kõvasti vaja) on üks pisemaid kogu puldil ning otse navigeerimisnuppude all asub Home-nupp, kuhu kogemata vajutamine on lihtne ning see viskab kogu käimasoleva tegevuse metsa.

Kraeküsimus

11. juuli 2020

Inimesi, kes teevad kontoritööd, nimetatakse valgekraedeks, füüsilise töö tegijaid aga sinikraedeks (on olemas ka täi- ja tatikraed, aga need jätaks praegu välja). Kuhu aga kuulub inimene, kes ei ole kraesid juba aastaid kandnud? Kaku “munder” koosneb reeglina Levi’se teksadest (sama mudel, mida Steve Jobs kandis – 501) ja enamasti Linuxi-teemalisest tumedast t-särgist. Kraed ei ole (kõige lähem asi kraele on trennikimonol). Kes ma siis ikkagi olen…?

Läpakauuendus

10. juuli 2020

Täna hommikul andis läpakas Mint 19 teada, et ametlik uuendus 20 peale on saadaval. Riskisin ja proovisin kohe ära teha (enne tegin Timeshiftiga igaks juhuks süsteemitõmmise ka, juhuks kui midagi metsa läheb).

Võttis aega ligi tunni, aga siiani tundub küll, et kõik sõitis nagu mööda raudteed – täpselt etteantud suunas. Kaku põhiläpakas on pealegi mõnevõrra ebastandardse tarkvaravalikuga – mõned kohalikud serverid on peal, töölaud on Compizi ja Cairo-Dockiga. Kõik uuenes kenasti – seni ainus märgatud pisiasi on Compizi aknavahetaja (Ring Switcher), mille uuendus välja lülitas, aga piisas sätestest uuesti sisselülitamisest. Huvitav, et samas jäi Compizi “keerlev kuubik” ehk töölauavahetaja tööle.

Esialgse pildi järgi tuleb Minti tegijatele kõva kompliment teha.

Mõtte jätkuks

5. juuli 2020

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Oberblenderführer 2020

4. juuli 2020

Miskipärast kulus sel aastal maasikavaru aeglasemalt ning uue hooaja kätte jõudes avastasin, et päris mitu potti on veel sügavkülmas alles. Aga et uued marjad on juba mõistliku hinnaga saadaval, siis toimus taas hirmus undamine ja nõidumine ning nüüd on külmik uuesti täis. 🙂 Millalgi hiljem võiks mõned vaarikad-sõstrad ka juurde panna, aga smuutide üks põhilisand on jälle olemas.

Mõistuse hääl

4. juuli 2020

Iff presidendiks!

Järjekordne

3. juuli 2020

ERR keskpäevased raadiouudised. Teise uudisena peale Prantsuse valitsuse tagasiastumist lugu sellest, kuidas rahandusminister pöördus rahapesu uurimiseks USA firma poole. Algus kenasti rahvusringhäälingule sobilik (fakti nentimine), siis aga pikk hinnanguid täis intervjuu opositsionäärist eksminister Jürgen Ligiga ning otse loomulikult ilma mingi kommentaarita valitsuse poolelt.

Ootame siis huviga, millal intervjueeritakse hunte lambakasvatuse, neonatse geiparaadi või sataniste ülestõusmispühade teemadel.

EKEK laager 2020

28. juuni 2020

Jälle nädalavahetus kirikulaagris – seekord siis Pähklimäe laagrikeskuses Saaremaal ning juubelihõnguline 20. kord. Isa Thomase ja Regyta eestvedamisel kogunes sinna vahva seltskond nagu alati – kuid aeg lendab ja Eristete pere neli last, kes esimeses laagris olid pisikesed pägalikud, on nüüd juba mõnda aega asised noored inimesed (ja ka Kaku bändikaaslased erinevatel kirikuüritustel).

Muusikat sai laagris taas püsti ja pikali, nii sündi kui kitarriga. Viimasega tuli tore kombinatsioon täna hommikuses vend Juhani jututunnis, kus sai ette võetud sama Taizé laul, mida me korra juba ühe kevadise ETV koroonateenistuse ajal eetris häkkisime. Seekord aga üritas siinkirjutaja Juhani vioola kõrvale sündiväänamise asemel hoopis Claptonit teha (sünt aitas siiski ka kaasa, fonogrammipõhja mängimisega). Algaja kohta polnudki kõige hullem.

Eile hilisõhtul kaevasin sündi kettanurgast välja ühe kunagi tehtud fonokatsetuse vana eesti vaimuliku rahvalauluga “Meile on see päev nüüd ilmund” (mida me kunagi 2005. aasta laagris vend Janekiga juba väänasime). Bändinoored võtsid asjast kohe kinni ja täna hommikul sai seda vana vaimulikku koraali missal taas häkitud – tuli välja midagi omaaegse Pantokraatori sarnast, laheda kontrastiga väikese huumorinoodiga folkroki (siinkirjutaja üritas sündiga torupilli emuleerida) ja tõsise vana kooli teksti vahel.

Varahommikuti sai traditsiooniliselt trenni tehtud (üks vend läks saidega vehkivast Kakust mööda ja tähendas: “Mõned asjad laagris ei muutu!”). Muidu aga kulus pea kogu ametlikust tegevusest ülejäänud aeg – ja ka arvestatav osa programmist – pilliväänamisele.

Seekord oli lisaks päriselt kohaletulnud külalistele toredaks täienduseks ka videoklipid eri paigust üle maailma, milles laagrirahvast tervitati – mõned külalised jäid paraku pandeemia tõttu tulemata. Aitäh kõigile korraldajatele (eraldi tänu Regytale gluteenivaba toiduga vaevanägemise eest)!

Ümber järve

25. juuni 2020

Linnatagused karuahtrirännakud jätkusid täna Männiku taga.

Männiku-Saku rattateed pidi on uhatud palju, aga sinna teisele poole pole väga sattunud. Täna siis tuhnisin natuke kaardil ning panin siis rattaga ajama. Esmalt Valdeku kaudu Liiva jaama, sealt üle raudtee (ka seni käimata kant), Liiva kalmistu tagumisse nurka (kus osutus olema täiesti puhas vene surnuaed) ja viimaks Viljandi maanteele.

Maanteed pidi uhada (eriti tipptunni kandis) polnud eriti mugav ning varsti keerasin jälle huupi ühele metsateele. Sellist kuumaastikku, nagu see kilomeeter seal, ei näe iga päev – sealt ei lähe vist isegi kehvem maastur naljalt üle… Aga rahulikult ronides pääses rattaga läbi. Viimaks oli ees lai kruusatee ja teisel pool väga ilus järvevaade.

Ronisin siis ühele poolsaarele ja puhkasin seal veidi jalgu. Fantastiliselt ilus koht otse Tallinna ääres, meenutas Viljandi järve või Tamulat – sillerdav (ja puhas!) vesi, pardid ujuvad siin-seal. Tõsi, puhkajaid oli ka sinna jõudnud ning paaris kohas oli korilaste läbu maha jäetud. Pärast kaardilt vaatasin, olin Raku järve idakaldal.

Kallast pidi sõites jõudsin esmalt tööstusrajooni ja siis sealt keerutades Valdeku tänavale välja. Sealt oli juba tuttav tee koju. Kokku tuli pea täpselt 20 km.