ITSPEA ja Gotthard, 1. osa

13. september 2021

Sügissemester on käima läinud, seekord on pikaks tööpäevaks ITSPEA kursuse tööde lugemiseks esmaspäev. Esimene nädalatähtaeg läks kiireks, nüüd on teine nädal läbi saanud ja alustaks lugemise kõrvale uut muusikamaratonide rida.

Esimene valik tuleb Šveitsist – nende ilmselt läbi aegade edukaim rokkbänd Gotthard. Nimi on jah ametliku teooria järgi võetud Sankt Gotthardi mäeahelikult/kurult, aga arvestades, et tegu on ingliskeelse rokkbändiga… mine tea. 😛 Nende esimest solisti Steve Lee’d (õige nimega Stefan Alois) pean läbi aegade üheks parimaks raskerokihääleks üldse, lisaks oli ta koos esikitarrist Leo Leoniga ka enamiku bändi karjääri esimese poole lugude autoriks.

Alustati traditsioonilisel viisil bändi nimialbumiga 1992. aastal. Suuremas osas on see hea ja energiline, kuid ehk natukene ühetaoline hardrokk, erandiks kaks ballaadi, mis ehk jäidki kauemaks pildile – “All I Care For” ja eriti “Angel”. Aga kohe esimese albumiga plaatinaplaat saada on kõva tulemus. Gotthard on sarnaselt Def Leppardiga olnud enamasti kahe korraliku kitarristiga bänd, kuid siin mängib teise kitarristina üksnes paaris loos külalisena kaasa leppardite Vivian Campbell.

Teisena ilmus Dial Hard – aastaks annab Spotify 1993, Wikipedia 1994. Stiililt on see küllaltki sarnane eelmisega, ent veidi lihvituma saundiga ning Steve Lee hääl hakkab juba täisjõudu kätte saama. Originaallugudest on siin sõelale jäänud bluusrokker “Mountain Mama”, aga märksa enam lõpuballaad “I’m on My Way”. Viimast tuleks lugeda selgelt alahinnatud rokilugude hulka (tõsi, album tervikuna oli kodumaal taas plaatina väärt hitt) – hea meloodia, väga hea kitarripartii ning muidugi väga uhke vokaaliosa. Lisaks enda lugudele on siin ka kaks kaverit, millest ehk põnevam on biitlite “Come Together” kõvasti traadisemaks keeratud versioon.

Järgmisena tuleb G. aastast 1996. See šveitsi bändi plaat kõlab alguse osas ameerikalikumalt kui suurem osa ameeriklasi (John Fogerty tuleb meelde), “Mighty Quinn” ongi Bob Dylani käest laenatud. Lõpupoole tuleb eelmiste albumite hardrokki (“Fist in Your Face”, “Ride On”, üks paremaid selle rea lugusid aga on Bon Jovi ja Metallica ristandit meenutav “In the Name”), päris ballaade esindab lõpus “One Life, One Soul”, ent minu enda lemmikud on kaks lugu plaadi keskelt – ameerika folkroki esindajana “Father Is That Enough?” ja üks bändi läbi aegade paremaid meloodilisi rokkareid, “Let It Be” (sama hea lugu kui tema biitlitelt pärit nimekaim). Seda esitati üsna mitmes erinevas variandis, ise pean parimaks YouTube’ist leitud AVO Session Live -versiooni 2007. aastast (selle albumi versioon siin tundub tiba liiga aeglane).

Edasi live-album D frosted, mille aastaarv on taas vaieldav – Spotify pakub juba 1994, Wikipedia aga 1997. Samas on siin mitmeid G. pealt pärit lugusid, nii et võib-olla on hilisem number õigustatud. Saund on enam-vähem unplugged ehk märksa pehmem kui varasematel plaatidel, häid lugusid on ridamisi (nii eelmise albumi lemmikud kui ka “I’m on My Way”, kus Steve Lee julgeb laivis alles lõpus päris ülemise registri lahti teha). Seda kontserti oleks tõsiselt tahtnud ise näha.

1999. aasta Open juhatab sisse Gotthardi sajandivahetuse perioodi, mille pehmem poprokk ausalt öelda istub mulle ehk kõige enam (“Got to Be Love”, “Best Time”, eriti aga kantriballaadilik “Let It Rain”). Ju arvasid nii ka šveitslased, ostes seda plaati kahekordse plaatinanormi jagu ehk üle 60 tuhande (ja see kerkis kohaliku edetabeli tippu). Tegelikult aga on ka siin plaadil varasemas stiilis hard-rokk olemas (“Cheat and Hide”, “Tell No Lies”), lihtsalt bändi ampluaa on kõvasti laiemaks läinud.

2001. aasta Homerun on üks mu lemmikuid Gotthardi albumitest – see on läbinisti kvaliteetne kergerokiplaat (jälle arvasid šveitslased sama – 3 x plaatinaplaat, üle 120 000 plaadimüügi ja loomulikult tabelitipp). Enim meeldivad ehk “Take It Easy” ja “Come Along” (sarnane paar väga mõnusaid, hea kitarridraiviga autorokilugusid), mõtlikumat sorti “Lonely People”, siit plaadilt ilmselt suurimaks hitiks saanud ballaad “Heaven” ning ka sobivalt finaaliks jäetud nimilugu. Kõige raskema kõlaga on ehk “Eagle”, mis huvitaval kombel meenutab meloodiajooniselt veidi ABBA samanimelist lugu.

Kahe aasta pärast ilmunud Human Zoo algab taas natuke karmima saundiga ja lood on umbes pooleks algaastate hardroki ja pehmete ballaadide (“Have a Little Faith” ja “First Time in a Long Time” on aga väga head) vahel, eelmise plaadi heatujurokki esindab ehk ainult “One In a Million”. Eelmise plaadi tipptulemust päris ei korratud, lisaks edetabelitipule tuli siit “ainult” topelt-plaatinaplaat…

Lõpetuseks kuulasin veel 2002. aasta ballaadikogumikku One Life One Soul (kuulsat “Ruby Tuesdayd” polnudki varem Gotthardi versioonis kuulnud – huvitav variant ülilüürilise salmi ja energilise refrääniosaga). Järgmisel korral jätkan uuemate plaatidega.

Rahamaratonist

6. september 2021

Vaatasin kordusest uue viieosalise sarja avaosa. Äärmiselt vajalik saade, ehkki see oleks pidanud olema eetris juba kuu-paar varem – praeguseks on pensionireformi tulemusel rida seinast-seina otsuseid juba ära tehtud.

Algus oli nii ja naa.  Alustades vähemtähtsamast – peategelaste valik läks täiesti ühte auku. Kaks noort naisterahvast – kuna ka soovitusi jagav ekspert oli samamoodi noor naisterahvas, siis jäi meeste esindajaks vaid muheda intervjuu andnud Ivo Linna. Ja tema sõnumiks oli peamiselt “ole kokkuhoidlik”, lisaks tehti tema kena kodu promomisega üks põhimõtteline viga – eluase ei ole investeering.

Mis aga noortesse naisterahvastesse puutub, siis küsimus ei ole vaid soolises võrdõiguslikkuses – Naisinvestorite Klubi on tore asi ja selle vedurit pr Kristi Saaret mäletan kolledži ajast asjaliku tudengina. Aga kui tahetakse teha võimalikult laia publikut kaasavat saadet, siis oleks arukas leida võimalikult laia seltskonda esindavad tegelased, kellega võiks samastuda ka näiteks mõni vanem meesterahvas (või kasvõi karjääri järel investoriks hakanud profisportlane, keda Eestiski on mitmeid). Praegu tuli välja selline veidike võuklev täditsemine, mis natuke meenutab üht teatavat Kadrioru asukat.

Lisaks Ivo Linna juures mainitud näpukale oli vaieldavaid asju tegelikult veel. Jagatud soovitustest olid mõned täitsa asjalikud. Ent öelda eesti rahvale “Tehke rohkem tööd” (vabandust, “suurendage tulubaasi”) kõlab natuke… mariiantuanetlikult (ehkki ilmselt ei öelnud “kui rahval pole leiba, söögu kooke” üldse tema). Konkreetselt eelarvet ei ole vähemalt mina kunagi koostanud – piisava enesedistsipliini korral on see puhtalt maitseasi. Samas mainiti üksnes mokaotsast palju olulisemat asja – meelerahufondi ehk mustadeks päevadeks mõeldud rahatagavara. Kui palju? Kus seda hoida? Kuidas teha nii, et inflatsioon seda ära ei sööks? Mida veel silmas pidada?

Ja peamise nurinana – saate tegijatel oli tõsine probleem saateaja täitmisega. Ühe daami kodused toimetused ja teise KUMUs pildistamine ei läinud absoluutselt teemasse. Tehke siis lühem saade, aga rääkige asjast.

Seega tore, et maraton lahti läks, aga start oli tibake koperdav.  Ent nagu öeldud, tegelikult on selline rääkimine väga vajalik.

ABBA 2021

4. september 2021

Rootsi neliku taaskogunemisest on jutte räägitud korduvalt ka varem. Nüüd viimaks, 2021. aastal ehk umbes 40 aastat peale viimast albumit, tehtigi asi ära. Uut albumit “Voyage” ei ole veel täismahus kuulnud, aga Tuubis olevad kaks videot – “I Still Have Faith in You” ja “Don’t Shut Me Down” – ütlevad piisavalt. Need olekski nagu täiesti loomulik jätk “The Visitors”-plaadile, ehk kusagilt “Chessi” ajastust. Andersson/Ulvaeus on aastal 2021 endiselt üks maailma parimaid popmuusikatiime.

Idee saata enda asemel lavale enda 50 aastat nooremad versioonid hologrammide kujul on ehk tuuri osas natuke küsitav (aga äkki tulevikus ongi nii? Näeme ära ka Elvise, biitlid, Queeni koos Freddiega ja kõik teised omaaegsed suurtegijad…). Aga hääled on need, mis loevad. Ja need on endiselt tasemel, päris kõiki asju ei saa nupukeeramisega kompenseerida.

Täiesti uskumatu, mida suudavad geniaalsus ja elukogemus koos tipptehnoloogiaga.

Liigutame pappi, 2

2. september 2021

Nonii, nüüd on II pensionisamba raha ära paigutatud. Ei hakanud siin midagi uut leiutama, võtsin juba tuttavaid asju ja üritasin natuke sektorite vahel ära jagada ka. Seega Kaku II samba hetkeseis:
* IBM (IT) – ca 1/5
* Lockheed-Martin (lennukid, sõjatehnika, küberturve) – ca 1/5
* AT&T (telekommunikatsioon) – ca 1/5
* Tallinna Sadam (transport) – ca 1/5
* Silvano Fashion Group (riided) – ca 1/7
* Baltic Horizon Fund (kinnisvara) – väike jupp, lisanduv raha läheb esialgu sinna

Seega üsna konservatiivne ja selge dividendiorientatsiooniga valik. Kõige rohkem tekitab küsimusi AT&T, mis on küll maailma suurim telekommunikatsiooniettevõte, kuid teatas (sinder, just peale minu põhikonto ostu) dividendi vähendamisest järgmisel aastal ning kukkus sealt alates ligi 10%. Aga praegu maksab veel hästi, ära müüa jõuab alati ja vahel vaadatakse otsuseid ringi ka – eks järgmisel aastal näeb.

Liigutame pappi

1. september 2021

Kakk on nüüd lisaks muudele ametitele veel ka fondijuht. Ehk juhib tuliuue pensioni investeerimiskonto ehk PIK-i kaudu enda II pensionisamba investeeringuid.

Sammas oli paljude teiste inimeste omadega võrreldes üsna tugev ning viimase paari aasta jooksul, kui see LHV indeksfondis istus, oli ta mõnevõrra isegi juurde teeninud. Siiski, algne SEB ei suutnud sinna sissemaksetele peaaegu midagi lisada ning ka hiljem teatepulga üle võtnud LHV “progressiivid” esinesid lahjalt.

Võtsin huvi pärast ekse… brr, LibreOffice Calci ja lõin sinna sisse hüpoteetilise kasvugraafiku 4% aastatulususe ja palgast pidevalt lisanduvate sissemaksetega. Sain tulemuseks, et liitintressi abil õnnestub ametliku pensialguseni jäänud 12 aastaga praegune summa jämedalt kahekordistada. Mis valemiga kutselised pankurid seda raha ca 20 aastaga ca 16% kasvatada suutsid, jääb kergelt arusaamatuks.  Üks tark lause ütleb, et ära eelda pahatahtlikkust seal, kus võib asja seletada lollusega – aga ma pigem kipun arvama, et eesti rahvale tõmmati kogu senise pikaajalise pensionitralliga üks korralik oravanahk sügavalt silmadele. Eriti ropuks muudab asja see, et tegu polnud paljalt kergeusklike koorimisega, vaid riiklikul tasemel röövimisega – paljudel kodanikel puudus võimalus sellest mööda pääseda.

Vähemalt tuleb seekord tänada Isamaa erakonda, kes selle süsteemi ümber lasi teha (muidugi võib vaielda selle üle, kas lisatud võimalus kogu kupatus lihtsalt välja võtta ja laiaks lüüa on riigi vaates hea lahendus).

Täna sai esimesed ostud USA-st ära tehtud, homme (või lähiajal) võtan midagi ka koduturult. Kui portfell koos, kirjutan lähemalt.

P.S. Kui mõni LHV tegelane seda peaks lugema, siis oleks palve asjaomastele isikutele – tehke oma netipank korda. Seni pikka aega kiiduväärselt lihtne ja lollikindel süsteem meenutab peale PIK-i lisandumist legendaarset Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul, kaks kontot on täiesti risti-põiki segamini ja ülevaadet on üsna keeruline saada.

Anna käsi pingviinile!

25. august 2021

Ei, pealkirjast hoolimata ei tule juttu Eesti levimuusika ajaloost ja 90-ndate pundist, kes laulis/rääkis veel muudki, nagu “Kui käpp on maas, siis tuju hea” jms sousti.

Täna 30 aasta eest, 25. augustil 1991, saatis üks soomerootslasest kutt Useneti uudisegruppi comp.os.minix kirja selle kohta, et ta plaanib lasta välja uue operatsioonisüsteemi. Alguses oli sell veel nii tagasihoidlik, et ei tahtnud süsteemi enda järgi nimetada ja pakkus nimeks hoopis Freax – aga kuna ta sõbrale see ei meeldinud (ja sõber oli Soome ülikoolivõrgus suur nina), siis sai sellest Linux.

Vägev tee on maha käidud. Alguses oli see tudengi hobi, siis juba üle maailma “karvaste” mänguasi, siis läks järk-järgult asi tõsisemaks. Juba algne 90-ndate veeb levis enim LAMP-platvormi (algselt Linux, Apache, MySQL, PHP) peal, kuna see oli kaugelt kõige soodsam ja ka kindlam sellesuunaline lahendus. Ilmselt ei oleks ilma Linuxita tänast sotsiaalmeediat – kasvõi juba seetõttu, et nii Google kui Facebook elavad väga suurel määral selle peal. Ilma Linuxita poleks Androidi. Tänase taseme näeb ära Top 500 kvartaalsetest nimekirjadest – maailma 500 võimsaima superarvuti peal ei tööta juba aastaid ühtegi muud süsteemi.

Ise sai põhikohaga üle kolitud veidi hiljem, Mandrake Linux 7.0 “Air” peale – otsustavaks sai StarOffice 5.1. mis võimaldas Microsofti dokumendimonopoli murda piisavalt, et ülikoolis edasi töötada (esimesed aastad muidugi väikeste konarustega). Algaastatel juhtus korduvalt, et TTÜ tudengid nägid võõrast ekraanipilti ja küsisid: “Teil ei ole MS Office’it? (paus) Teil ei ole isegi Windowsi? (pikem paus) Kuidas te arvutit kasutada saate?”. Ja oli selge, et küsimus oli aus, mitte pullitegemine.  Ent vähemalt IT kolledži arvutiklassid on algusest peale ehk 2000. aastast olnud dualbuudis.

Aga kogu selle 20+ aasta jooksul ei ole kordagi tekkinud tõsist mõtet, et koliks Windowsile tagasi – viimastel aastatel on kahes lauaarvutis olevat Windows 10 (saadud koos koolist mahakantud ja odavalt ostetud masinatega) käivitatud enam-vähem kaks korda aastas uuenduste tegemiseks. Seda süsteemi ei ole lihtsalt vaja läinud (paar korda on aidatud mõnda Windowsi-hädalist ning üks kord sai TTÜ DigiTarkuse kursuse tarvis ekraanist ja menüüdest pilte tehtud).

Ja Pingviin kasvab aina suuremaks. Nagu Tuxi evangeelium ette nägi…

Leivategu 2021

21. august 2021

Üle pika aja sai jälle leiba tehtud. Kuna Finaxi jämedam gluteenivaba jahu, millest andis päris edukalt leivasarnast asja teha, on juba pikka aega turult kadunud ning saada on vaid valget tärkliselaadset Schäri jahu (soomlaste Sunnuntai on ka, aga see on kallim ning väga ei erine), siis on lihtsamat teed mindud ja poest gluteenivaba kraami ostetud (Schäri Surdegsbröd on täitsa hea peenleib, aga viis suurt viilu maksab 3.69, samas 3.40 eest saab terve suure Vital-vormisepiku).

Seekord sai aga katsetatud toortatrajahu ja Schäri seguga (mõlemat ca pool kilo). Muidu käis asi nagu varasemalt – juuretis liitri vee ja osa jahuga ööseks hapnema, järgmisel päeval uus juuretis välja ning ülejäänud jahu, sool ja seemned sisse. Kerkima jäi asi veel teiseks ööks, hommikul tainas plekist ahjuvormidesse ja ahju. Ühe netinõuande järgi panin ahjupõrandale keedetud veega poti, kütsin ahju algul 250 kraadi peale ja peale ahjupanekut keerasin 200-le, küpses 55 minutit. Nõuanne toimis hästi, varem pidevalt probleemiks olnud kivikõva koorik jäi seekord tekkimata. Välja tulid sellised:

leivad

Teeb teinekordki.

Virtuaalne vanalinn

15. august 2021

Eile sai käidud Raekoja platsis C-Jami kontserdil. Kontsert oli vahva, aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.

Polnud sealkandis vist oma kaks aastat(!) käinud, seepärast panin auto Admirali parkimismajja ja jalutasin läbi uue Postimaja-taguse kvartali ja siis vanalinna. Viimane näis puhas, korras… ja täiesti elutu. Seda hoolimata kirjust seltskonnast peamiselt soome- ja ingliskeelsetest inimestest ümberringi (eriti lahe oli üks kogukas onu, kes kandis kirjut hommikumantlit, tosse ja tulipunast fedora-kaabut).

Tekkis tunne, et olen Second Life’is või mõnes sellesarnases keskkonnas – või äärmisel juhul Las Vegases, kus Caesars Palace’is on olemas terve sise-kaubatänav ja -väljak lakke loomutruult maalitud õhtuse taevaga.  Peamiselt olid kõikjal turistide söögikohad. lisaks oli metsikute 90-ndate tagasitulekuna mitmes kohas näha ilmselt mõnevõrra pikantseid asutusi (üks oli reklaamsildi väitel näiteks “massaažisalong”). Mida aga ei olnud, oli elav linn – ei kujutanud hästi ette, et kellelgi sealkandis päris korter võiks olla.

Õnneks oli märksa elusam toosama uus linnaruum Postimaja taga. Seal võiks teinekordki ringi kolada.

EÜE segu

11. august 2021

Vaatasin TV-kordusest nimetatud sarja.

Tegelikult on siiamaani veidi kahju, et ise malevasse ei jõudnud – see põlvkond jõudis veel otsapidi rongile, mitmed tuttavad ja koolikaaslased käisid ka. Keskkooli ja ülikoolialguse kolhoosiotsad said kaasa tehtud, seega ilmselt oleks seal kah hakkama saanud – aga ju kartsin ikkagi tollal veel üsna erinevaid suhtumisi. Ja eks tegemist jätkus ka mujal.

Aga põnev ja natuke nostalgiline vaatamine oli. Seltskond oli ikka seinast seina, näitlejatest ja õppejõududest ettevõtjate ja poliitikuteni. Ja kõige ägedam komponent oli muidugi erinevad loomingulised viisid tollasele võimule ära panna. Euromais, Persostrat, Stalini tsitaat kirju elu kohta ja muud Maffini (aka prof. Salupere) tembutused olid ehk kõige lahedamad. Ei, siiski – kõige tipp oli too Toomas Lunge lauldud “Hällilaul” – omaegse iseenesest ilusa, kuid padupunase hiti “Jamaika hällilaul” kuri kaksikvend. Ime, et see tänases olukorras üldse eetrisse lubati.

Siit aga tulebki küsimus, mis jäi vastamata: kuidas on võimalik, et mõned EÜE-st läbi käinud (ja isegi seal silma paistnud) tegelased on tänapäeval kogu seda tollal pilatud jama (ja selle otseseid järeltulijaid) tõsimeeli uskuma hakanud…?

Iga-aastane häda

24. juuli 2021

Kui ühtedel on häda, siis teeb see häda ka teistele.

Jutt käib muidugi lindudest, kes puude otsas pesitsevad ja koduse väljakäigu saadused otse pesadest samade puude alla pargitud autodele selga kupatavad. Kaku Sinine Kass seisab suure kase all (hea parkimiskoht, pealegi ei ole viimasel ajal enam maja ümber pea üldse vaba parkimisruumi jäänud) ning sealt ülevalt tuleb ikka… kõvasti. Kohati on tunne, nagu lehmad ikkagi lendaksid.  Pidevalt pesulas käia läheks kalliks, nii tuleb välja minnes sooja vee pudel ligi võtta ja enne sõitmahakkamist natuke harjatööd teha.

Kakk Siiber kirjutas kõige selle peale nõnda:

Lendavate autoreostajate töölaul

Suurem julk
väiksem julk
mõlemaid on paras hulk
Roojarahe lendu laske
Lend on kerge
julk on raske
kaske kaske kaske

APDEIT 26.07: tekkis mõte see ka Vitale Taanimaale saata. Seega Owl MacDamper ja ingliskeelne variant:

Work Song of Flying Carfoulers

Bigger poo,
smaller poo –
we will throw them both at you.

A hail of dung we shall discard –
flight is gentle,
hit is hard.
Avoid the trees, you damn retard!