Jora

Pealkirjas toodud lauset kasutasid Vanade Aegade irvhammastest häkkerid kuuldavasti lühendi “IBM” lahtiseletamiseks – ent sama lause sobib päris hästi ka TTÜ õppeinfosüsteemi ehk ÕIS-i kirjeldamiseks. Mõned senised kogemused:

• Vahetulemusi (seminariettekanded ITSPEA päevaõppes, kogu blogimine ja foorum ITSPEA e-variandis) ei ole (esialgu?) üldse võimalik sisestada. Võrdluseks: seni IT kolledžis kasutatud rakenduskõrgkoolide ÕIS lubas õppejõul absoluutselt kogu hindamissüsteemi vastavalt vajadusele ümber teha, kõigi tegevuste (k.a. eksam – ITSPEA eksami osakaal on kursusest sõltuvalt 30-40%) osakaalu sai vabalt muuta.
• Õpperühmade infot ei ole aine deklareerijate nimekirjas olemas, kogu 160-pealine päevaõpe on ühe ja sama koodi all. Rangelt võttes ei ole see ÕIS-i tegijate bläkk, küll aga ülikooli oma. Nüüd tuleb seminarides n.ö. käsikaudu kirja panna, kes millises rühmas on (kui tahta osalemiskordi registreerida).
• Tudengite ainedeklaratsioonide kinnitamine käib individuaalsete “linnukestega” iga tudengi nime ees, masskinnituse võimalus puudub. Kui tudengeid on üle 300, on see ikka üsna väga nüri tegevus.
• Peale paarikümneminutist passiivsust logiti süsteemist hoiatamata välja (vt eelmist punkti – kui keegi peab näiteks käima tolle pika protsessi kestel eemal midagi lahendamas ning näeb tagasi tulles, et peab otsast alustama, on ikka eriti lõbus olla).
• Eksamiteks tuleb õppejõul endal aegsasti ajad kirja panna – ent nagu selgus, käib ruumide tegelik broneerimine hoopis mujalt, seega ÕIS-i peale loota siin ei saa.

IBM indeed. Õnneks on olemas Kakupesa, kuhu saab jooksvate tulemuste tabelid üles laadida ja jätta ÕIS-i üksnes deklaratsioonide ja lõpphinnete jaoks. Aga optimaalsest lahendusest on asi küll valgusaasta kaugusel.

APDEIT: rääkisin ühe kolleegiga, kes küsis järgmise küsimuse: “Kuidas saab mainitud õppeasutus sirge näoga õpetada kasutajaliideste disaini?”.

Lilled sünnipäevaks

(Anneli ja Katrin kolledži söögikohast muidugi teadsid, et Kakk armastab kass Arturi krõbuskeid – nüüd tegid nendest lausa lillekimbu. Hästi armas.)

Celebrate diversity ehk sabaga tudeng

(sarnaselt Eerikute salaseltsiga ei ole kolledž nüüd enam liigispetsiifline. Eerikutel on kass, meil on koer!)

Kunagi nõuka-ajal lauldi sihukest lorilaulu:

“Laualt kadus koor ja või,
isa punalipu majja tõi.”

Tänastest uudistest saime teada, et Eestis (mis enne suurt sõda oli koos taanlastega Euroopa võimasinaks) on aasta lõpuni võiga kitsas käes. Nii et võime vana laulu uuesti üles võtta – “punalipu” võib soovi korral asendada “tähelipu” või “eurolipuga”, aga tegelikult vist ei peagi seda tegema. Sinise tähelipu taga on ju endiselt punalipp.

Täna ehitati Kakule uut kööki ja tuli seetõttu kodus olla (õnneks töölt lubati). Muu tegemise vahele oli rohkem aega ka onlainis eri kanaleid lugeda ja tekkis pealkirjas toodud küsimus.

Aga tegelikult ka – mida keppi? Kas Eestis leidub ikka veel nii põmme tüüpe, kes kogu eesti rahva ajaloo kiuste ikka tõsimeeli kommunismust usuvad? Või on kurja naaberkuninga alamad midagi Ülemiste vette sokutanud…?

Eespool sai kiidetud Postimeest arvamusrubriiki tekkinud pluralismi eest. Kiidaks veel korra – seal on ilmunud huvitav seeria arvamusi ja vastulauseid, mis sai alguse Ahto Lobjaka artiklist. Selle härra kirjutised on olnud üldiselt sügavalt vastumeelsed ning seda on ka see algne tekst, aga tema vastu-vastulause Mihhail Lotmani vastulausele on vist üks tema kõige tasakaalukamaid seniloetud mõtteavaldusi. Sinna otsa tuleb veel Joonatan Nõgisto arvamuslugu, mis on autori eeldatavast noorusest (vabandan, kuna ei tunne paraku autorit) hoolimata täitsa samas kaliibris. Kommentaariumis leidub igasugust, aga sealgi on mõned huvitavad mõtted.

Aitüma, Postimees. Ootame võimalikku jätku ja/või uusi samalaadseid seeriaid.

Kakk käis täna TLÜ-s  enda sealset 15 aasta (!) pikkust tööperioodi lõpetamas. Läksime sõbralikult laiali, anti lilled ja puha. Üsna huvitav aeg oli tegelikult, igasuguseid pöördeid sai nähtud.

Sealsetele kolleegidele sooviks jõudu ja edu edaspidiseks!

Kaku elutuba näeb köögivahetuse vahefaasis hetkel välja nii:

Mitsubachi dojo (osa suuremast Budokani klubist) alustab jälle uut hooaega 4. septembrist.  Kes tahab õppida erinevaid vanu võitluskunste, võiks proovima tulla. Võivad tulla ka need, kes tahavad Kakule kaigast anda. Trennis võib (aga Kakk lööb vastu ka). 🙂

Siit leiab ühe värske reklaamvideo ka.

Njaa… Selle jutu peale meenub küll kohe ajaloost kuulus indulgentsimüüja Johann Tetzel. “Kui raha kastis kolksatab, hing põrgust välja volksatab!”

Et asi liiga masendavaks ei vajuks, tuleb Kakk Siiber appi kutsuda.

***

Jaani tabas veider nakkus –
talle mööbel pinget pakkus
Veetis kogu vaba aja
joostes mööda Mööblimaja

Kulutades sääste nappe
ostis aina uusi kappe
Elutuba kola täis –
nõnda mitu kuud see käis

Pereliikmed ei saa rahu –
koju enam nad ei mahu
Kurvalt ohkas väike õde:
“Meie Jaan on kapipede.”

***

Valimiste värk on nüri.
valida võid Mai või Jüri –
lõpuks ikka Toompeal istub
seltskond lipsustatud t…

***

Ootused on tihtilugu
ikka päris paigast.
Mõni loodab saada keppi,
kuid saab hoopis kaigast.