Jora

Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik.  Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks.  Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.

Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.

Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak‘i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim”  taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.

Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:

Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks

Prohvetlik…

…. kui noorte inimeste elu on niivõrd tühi, et sellele mingigi mõtte leidmiseks on vaja enda jaoks pseudoprobleeme välja mõelda. Või on see teatavat liiki eskapism – päris probleemidega ei oska/viitsi/julge tegelda, mõtleme parem lihtsamaid välja?

Vaatasin kordusest superstaarisaate uue hooaja järjekordset vooru.  Kohtunikeks olid Ines, Koit Toome ja Mihkel Raud. Ja üle pika aja ei tekkinud mul toda viimast härrat nähes-kuuldes tahtmist hauataguse häälega oigama hakata. Otse vastupidi.

Mihkel staarisaate kohtunikuna on nähtus omaette (olen ka varasemaid hooaegu näinud). Tekib küsimus, kas Grumpy Cat jäljendab Mihkel Rauda või vastupidi – näoilmed on pahatihti äravahetamiseni sarnased. Enamik ohvreid saab mõne hapu või sapise märkuse osaliseks, kuid isegi “märklauad” saavad aru, et tegelikult on ütlejal õigus.  Ja üksnes aeg-ajalt saab mõni üksik õnnelik (ja andekas) inimene kiita – ja ka seda jäljendamatult mihkellikus stiilis à la “Kui ma oleksin naine, siis tahaksin olla nagu sina”.  Teised kohtunikud jäävad siin paratamatult statisti rolli.

Ilmselt ei ole Mihkli maailmavaade muutunud ning sellega võib tõenäoliselt endiselt mitte nõus olla. Aga tänu taevale, et vahepeal end ilmutanud möku poliitik on lavalt ära läinud ning torisev, ent andekas kidra- ja jutumees on tagasi. Grumpy Cat ruulib!

Vahepeale jäi operatsioon ja ligi neli kuud trennipausi koos valuvaigistite ja muu toredusega (valuvaigistid on tegelikult siiani peal, pikkamööda tuleb välja minna), peale oppi tekkis veel ka külmunud õla sündroom ehk õlaliiges jäi kinni. Alguses ei saanud kätt kõhust kõrgemale, praegu saab juba isegi vanarooma tervituse kõrguse kätte – loomulikult suure punnimise ja venitamise tulemusena. Et nii ortopeed, perearst (tegelikult lausa kaks, kuna Kaku paikapanekuks tuli kolleeg appi võtta) kui füsioterapeut soovitasid ainsa toimiva lahendusena liigutamist, siis tekkis täna plaan tagasi  jõusaali kolida.

Esmalt pikemat sorti soojendus trenažööriruumis – 20 minutit jalgratast ja teine 20 sõudepinki  – mõjus üllatavalt… tavapäraselt. Nagu polekski eriti pausi vahepeal olnud. See andis julgust juba päris saali kolida. Ja ka seal tuli suur osa harjutusi päris normaalselt välja – teha ei saanud õlgu (arusaadav), rinnalihaseid sai treenida üsna minimaalselt, biitsepsikangil olid 2,5-kg kettad ning tegemata jäi alakõhupukk, kus keharaskuse toetamine küünarnukkidele viib raskuse samuti õlgadesse. Kõik muu – ala- ja ülaselg, triitseps, jalad, kõht – toimis, nagu oleks pausi olnud nädalake. Isegi 3×5 deadlifti 50-se kangiga kannatas ära.

Kui ülehomseks mingi “ishias sisse ei löö”, nagu Joosep ütles, siis lasen edasi.

Võiks ju küsida, et miks on vaja kirjutada pikk artikkel põhjaliku seletusega, et vesi on märg.

Kahjuks on seda aga tänase seisuga päris paljudele inimestele vaja. Nii et aitäh Margus Otile ja ka tunnustav noogutus Postimehe suunas, et selle ära avaldasid.

See tekst ütleb asju üsna otse.  Minult on suht sama asja küsitud (et miks mõned “nii kurjad on”) – vahel lihtsalt ei saa halva mängu juures head nägu teha.  Ja kui otsida tõesti eesti rahva jaoks suurimat ohtu, siis ei ole selleks isegi mitte totrad eurodirektiivid või erinevad ida ja lõuna poolt kangesti laekuda tahtvad tegelased, vaid meie endi mugavus ja rumalus. Eriti hull on lugu siis, kui need esinevad rahva juhtide juures.

Samamoodi otse suudeti siinmail arvata siis, kui Eesti vabaks sai – kasvõi Heinz Valgu kuulsates ütlemistes või roheliste rattaretkede ajal. Võtame siis seda hea endena.

… mida tuleks teha inimesega, keda “mõned seostavad segaste rahaasjadega”?

Vastus: talle tuleb veel hästi palju raha anda. Äkki õpibki viimaks sellega vastutustundlikult ümber käima!

Buratino, ae! Lollidemaa paistab!

Ehk siis seekord leidsin Tuubist… Eesti oma Grapsi Gunni.

“Mosaiik” sarnaneb veidi Secret Gardeni eurolooga “Nocturne” – lauluosa on vaid instrumentaali sissejuhatuseks. Aga ka see on siin hea – Graps suudab siin enda tavapäraselt kiledavõitu hääle üsna pehmeks keerata.

Aga põhiline roll on siin loos muidugi Juri Stihhanovi pikal-pikal kitarrisoolol. Asi kõlab, otsekui oleks Gary Moore omal ajal tulnukate poolt kodust kaasa võetud ja siis otse keset Scorpionsi laivi koos kitarriga lavale maandatud.   Või uuemast ajast kõlab natuke samamoodi Europe’i “In My Time“, kus John Norum enda varalahkunud kaasa mälestuseks midagi sarnast kokku mängib.

Täiesti uskumatu, et tolle aja tingimustes suudeti selline saund välja keerata (lisaks kitarrile veel ka taustaorelist). Igatahes tundub, et see bänd oleks võinud asjaolude paremal kokkulangemisel saada superstaarideks märksa rohkemal alal kui vaid omaaegne “kuuendik planeeti”.

Kakk fännab “Sõrmuste isandat”. Ja “Tähesõdasid”. Ja “Näljamänge” takkapihta.

Esimesena tulid “Kosmosekerad“. “Näen, et sinu Schwartz on peaaegu sama suur kui minul”, Dark Helmet, Yoghurt, meeskoer Barf, printsess Vespa ja prints Valium.  Suurekaliibriline ja väga kreisi pila, mille tõttu aga originaal üldse kehvem ei tundunud.

Nüüd siis “Pohmakamängud“, Näljamängude vaimupuudega väikevend.  Pöörane, padujabur ja ajastukohaselt natukene (või mitte väga natukene) lilla.  Ent mitte poliitkorrektne. Väga kaugel sellest.  Piisab ainult president Snowbama tegelaskuju nägemisest.

Film on täis pisikesi vaimukaid nõkse ja üllatavalt lahedaid kõverpeeglikujusid. Peategelaste kamp on laenatud ilmselt “American Reunionist“. Katnip Everlean (Usbekistani päritolu Rita Volki esituses) on üllatavalt kahtpidi töötav tegelaskuju –  peaaegu nagu päris Katniss ja siis jälle ei ole ka (sama käib JustMitchi, Effingu, Chineca ja mitmete tegelaste kohta veel). Äärmiselt sürr, ent padunaljakas on multikakangelaste sissetoomine (eriti koht, kus muppetid kurjaks keeravad – “me nägime inimeste kurjuse kogu sügavust”, bla-bla-bla).

Aga nagu ka “Tähesõdade” puhul, ei tundu originaal pärast selle kamarajura äravaatamist põrmugi lahjem (pigem vastupidi). Nüüd ootaks väga, millal kahele ka kolmas lisandub ehk siis “Sõrmuste (l)isand” (alias Bored of the Rings) ära filmitakse.

Lõpetuseks küsimus: kas selles, et siiani ei ole selle filmi kohta olnud veel kuulda sõgestunud sõsside paanilist röökimist, on süüdi see, et
a) nad pole seda filmi näinud,
b) nad pole sealsetest mõnitustest aru saanud
või c) nad kardavad, et neid loetakse filmi tegelaste hulka?

Üks sõber saatis eile väljavõtte ühest säutsust. Töötasin jupp aega nende firmas ja kirjutasin turvakoolitustele lugusid peale. Säuts oli ühelt pahaselt kliendilt, kellele kohe üldse ei meeldinud asjaolu, et loos oli abivajaks naiste- ja abistajaks meesterahvas (ning mõned asjad veel samast ooperist).

Jäin natuke mõtlema. Kõige lihtsam oleks lihtsalt õlgu kehitada ja öelda midagi stiilis “opinions are like assholes, everybody got one” (koos mentaalse noogutusega “järjekordne lumehelbeke”).  Paraku aga muudab asja see, kus see  lugu juhtus.

Tegemist oli IT-ala turvakoolitusega. Maailma kõigis armeedes on küberüksused ning tõsine küberrünne on tänapäeval juba peaaegu casus belli.  Seega ei ole see valdkond enam ammu “nohikute mängumaa”.  Lahinguväljal vedelakslöömist karistati vanas Roomas detsimeerimisega (üksus rivistati üles, iga kümnes löödi maha).  Selles vallas ei ole päästikuhoiatusi ega turva-alasid (tänapäeva sõsside mõistes, millest siin natuke varem kirjutasin). Ja kui luure ütleb, et konkreetse kaitsja saab rajalt maha võtta millegi nii elementaarsega kui oskuslikult solvav e-kiri, siis seda ka raudselt tehakse.

Olgu – oletame, et kodanik hakkab tegelema millegi lihtsamaga, näiteks Wal-Marti IT-d turvama (tegu oli ameeriklasega). Tekib paralleel poesaali turvamehega, kellele pätt paneb rusika (või ka noa) nina alla ja käratab “Mis sa siin töllad, pede sihuke? Mine munni, juudijunn!” (see peaks küll igasugused päästikud tööle panema).  Kas siis hakatakse nutma ja joostakse kaebama? Või keeratakse ütlejal käsi selja peale ja tüüp kõhuli maha?

Karta on, et kui inimene hakkab põrkama juba nii väikesest asjast kui soorollid õppeloos, siis ei ole tal päriselus just suurt lootust hakkama saada. Ei küber- ega pärisruumis.