Jora

Täna kiriku kohvilauas peale ülestõusmispühade teenistust  tuli jutuks ka isa Vello Salo lahkumine. Muuhulgas tehti ka muljering temaga isiklikult kokkupuutunud inimestega, keda oli üsna mitu.

Paraku endal selle mehega päris isiklikku kontakti polnud (paar korda sai samas ruumis viibitud). Aga teadjate jutu järgi ja ka tolle hiljuti tehtud asise dokumentaalfilmi alusel julgeks väita, et selle mehe elu oli nagu üks hea film – mõni selline, kus nii õpetust, tundeid, nalja kui ka põnevust sees.  Ja peategelane suutis jääda ustavaks Jumalale, ustavaks kodumaale ja takkapihta jääda iseendaks. Lahkumise ajani välja – millal veel oleks ühel preestril sobivam minna kui ülestõusmispühade ööl?

Ilmselt asjaosaline muigaks selle jutu peale habemesse ja ütleks midagi sellist, et “Tehke järgi või makske välja”.

Näib paraku, et peavoolumeedia püssirohi pole veel otsa saanud…

Täna autoraadios kanaleid klõpsides sattusin Kuku peale. “Vox populi” ehk rahva käest igasugu asjade küsimine. Ja olge lahked, tänane küsimus: “Millist uue valitsuse ministrit teie ametisse ei kinnitaks?”. Auväärsed, palun küsige järgmine kord: “Milline Eesti ajakirjanik tuleks teie arvates päevapealt lahti lasta?”. 😛

Ühelt poolt on see erameedia – Kuku laulab kodanik Luige pilli järgi ja tal on igasugune õigus seda teha (kuri on karjas siis, kui sama malliga läheneb ERR, mis peaks idee poolest justkui neutraalne olema). Teisalt aga näitab see, et Eesti ajakirjandus on täis masstoodanguna “rahvusülikoolis” vorbitud indoktrineeritud androide – ja see ei ole asi, mille üle uhkust tunda.

APDEIT 19.04 – üllatav, et see ära arvaldati (tõsi, paywalli taga). Näib, et mõned mõtlevad üsna samamoodi.

Tehtigi siis täna asi ära. Eesti poliitika saab järgmistel kuudel (aga miks mitte ka aastatel) olema üsna huvitav jälgimismaterjal.

Siiani on veel üllatavalt valutult läinud. Võimalik, et peavoolumeedia kulutas suure osa püssirohust juba ära (viimastel päevadel näib neil toss juba üsna väljas olevat – absurdi tootmine on ilmselt üksjagu väsitav tegevus). Samas on endiselt küsimärk, kas ja kui palju EKRE suudab enda väljakäidud põhimõtete eest seista – seda nii koalitsioonikaaslaste surve kui ka mugavustsooni kukkumise ohu tõttu. Teispoolt Soome lahte leiab nii hoiatava kui ka julgustava näite – “Sinise tuleviku” seltskonna võimujanust tingitud lahkulöömise ja järgnenud hävingu lõppenud valimistel. Samasse ämbrisse ei tasu astuda. Küsimärgid on koalitsioonis ka teistel – näiteks kuidas suudab Isamaa laveerida rahvuslaste ja kõikvõimalike helbekeste ning Kesk koalitsioonikaaslaste ja Ühtse Venemaa koostööleppe vahel (ja olgem ausad, ega nende amorfsus ja khm, paindlikkus ei ole kuhugi kadunud).

Aga ikkagi – ka ameerika mäed on kokkuvõttes etem variant kui kõigueestlased, sotsid ja oravad.  Eesti rahva vaates võib praeguste juhtoinaste puhul tulla puudu oskustest ja ehk kohati ka võimetest, alternatiiv oleks olnud aga tahtmise ja oma peaga mõtlemise puudumine. Libedaid ja südametunnistuseta kiltreid-kupjaid-aidamehi on juba küllalt nähtud – nüüd võiks proovida, kas ehk saavad matsid ka isekeskis hakkama (kohatisest jämedakoelisusest ja ropuvõitu suuvärgist hoolimata).

Pariisis põles eile Jumalaema kirik.  Vaikse nädala alguses, veidi enne ülestõusmispühi.

Meenub Tolkieni Akallabêth – lugu Númenorist ja päevadest enne selle kadumist maa pealt.

Ära sa räägi – ERR on andnud välja lausa erikorra EP valimiste kajastamiseks. Lugedes jääb isegi mulje, et tahetaksegi seekord neutraalsed olla.  Häda on aga selles, et seda neutraalsust tuleks ka praktikas näidata ja seda natuke pikema aja jooksul, enne kui seda reaalselt uskuma saaks jääda (väike paralleel võiks olla Venemaaga rahvusvahelises poliitikas, kes aeg-ajalt veidi “demokraadi häält teeb”, mille peale naiivikud ja helbekesed kohe käsi plaksutades hurraa karjuvad – kuni järgmise suure sigaduseni).

Aga vähemalt on asja idee õiges suunas. Kuidas seda tegelikult ellu viiakse, näitab aeg.

Kohe peale eelmise postituse lõpetamist saatis ERR RSS-i kaudu ühe naljaka loo.

Iseenesest ju tavaline noore inimese blogipostitus. Väga kindla ja väga teistmoodi maailmavaatega inimese oma – aga kui see oleks tema blogisse jäänud, oleks noogutanud (“nojah, igaüks näeb omamoodi – aga meil on sõnavabadus”) ja edasi läinud. Aga miks pärgli päralt avaldab ERR kellegi noore uusmarksisti blogipostitusi?

Meenus kunagi loetud raamat – Holger Puki “Öine lahing”. Lugu sellest, kuidas kangelaslikud komnoored Arnold Sommerling, Osvald Piir ja Eduard Ambos peale 1. detsembrit 1924 lahingus Eesti kaitsepolitseiga surma said.  Paraku oli sm Pukk üksjagu kommunist (ehkki kirjutada ta oskas) ning tema kolm kangelast sisuliselt omaaegsed lumehelbekesed, kes Stalini agentide poolt ajupestuna pidid selle eest eluga maksma. Annaks taevas, et siinsetel naiivikutel natuke kergemini läheks.

Tahaks laenata üht kuulsat fraasi ühest veel kuulsamast filmist ja küsida: “Ei tea, kumb?”.

Aga üritaks ikka veel aru saada, mis põhjustas viimase kuu aja jooksul Eesti peavoolumeedias sellise ohjeldamatu inimliku madaluse amokijooksu. Too Varro Vooglaiu ja “Kolmeraudse” juhtum oli ehk kõige ilmekam, aga sama tasemega asju on tehtud juba pikka aega. AK uudiseid ja ERR jutusaateid enam näha ei taha – täiesti Vremjaks keeranud. Kirjutavast meediast kannatab lugeda peamiselt vaid Pulleritsu ja Makarovit (see oli küll paduüllatus, et Postimees ta arvamusliidriks nimetas).. Raadiost voolab samasugust jama.

Kõige vastikum on see, et teatud seltskond on valmis oma riigi rahvusvahelise maine laimuga põhja laskma (kogu nn natsiteema pumpamine rahvusvahelisse meediasse – kusjuures suur osa “rahvusvahelisi uudislugusid” on tegelikult siinsete tegelaste töö). Kõik vaid selleks,  et enda komplekse välja elada (vaatasin muide, et täpselt samast asjast kirjutasin ka 2015. aastal).  Miks?

Senise kogemuse järgi paneb inimesed niimoodi käituma üks kahest. Nii lõugavad nartsissistid ja psühhopaadid, kelle arvates neil on looduslik õigus igasugu privileegidele ning häda igaühele, kes neid keelab – või, taevas  hoidku, ära üritab võtta.  Teine võimalik variant on see, et üks seltskond on pikka aega tegelenud mingi sahkermahkri ja ringkäendusega ning endale tublisti pappi kühveldanud – hõlptulu lõppemise oht koos võimaliku vahelejäämisega (oh seda häbi) paneb sel juhul samamoodi tõmblema ja amokki jooksma.

Ei tea, kumb?

Juba ammu on tekkinud küsimus selle kohta, kes finantseerib Kantar Emorilt jt sellistelt seltskondadelt pidevalt tellitavate ja massimeedias promotavate uuringute läbiviimist? Tellijatena nimetatakse igasuguseid huvitavaid mittetulundusühinguid – aga kes selle eest maksab? Maksumuse umbkaudse suurusjärgu saab ehk teada sellest dokumendist (see on paar aastat vana ja mitte 100% sama valdkond, kuid kaliiber peaks klappima).

Vahepeal jälle kokandusrubriiki…

Idee tekkis telekast möödaminnes “Karvaseid motomehi” nähes – täitsa muhe sari kahest karvasest briti vanamehest, kes tsiklitega mööda ilma uhavad (käisid ka Eestis) ja kokanduslikke katsetusi teevad. Onklid panid kana kilekotti marineerima. Proovime ka…

Komponendid:
* 2-3 kanafileed
* pöidlasuurune tükk ingverit
* pool sidrunit
* 4-5 küünt küüslauku
* peotäis himaalaja soola
* suurem näputäis jahvatatud musta pipart
* sorts oliiviõli
* sorts palsamiäädikat
* väiksem vettpidav kilekott

Kana kuubikuteks, küüslauguküüned õhukesteks viiludeks, ingver ristikiudu õhukesteks viiludeks ja teistpidi peenteks ribadeks. Sidrunil koor  maha, sidrun ise väikesteks tükkideks ja koor peenteks ribadeks nagu ingver.  Kogu see kupatus kilekotti ja ülejäänud komponendid sinna juurde. Mudida segamini ja panna ööpäevaks külmkappi toimetama. Järgmisel päeval pannile, praadida korralikul tulel ca 25 minutit. Juurde käib hästi riis.

Hoiatus ka: asi on üsna vürtsine, riisi peab piisavalt juures olema.

… on tänasega avatud.  Küll ainult kolmveerand tundi Hiiu tänavatel ja natuke metsa all, aga siiski. Metsaalune oli mujalt juba üsna lumevaba, aga kinnitambitud rajad ja rabatee olid veel jääkihi all. Alguses oli tuulega ikka hirmkülm, aga lõpuks oli nahk ikkagi läbimärg. Polegi vist varem juba märtsikuus esimest rattasõitu teinud.

Teise kaherattalise hooaeg sõltub lähiaja finantsidest. Kuna mõlemad õlad käisid viimastel aastatel järgemööda operatsioonist läbi, siis jäi tsikliga vist 4-5 hooaega vahele ning Yamaha leidis uue kodu Undusk-sensei juures Võsul. Seega tuleb nüüd hakata midagi asemele vaatama – paar ideed on, aga nendest kirjutab siis, kui asi tõsisemalt päevakorda tuleb.