Jora

Kuulasin laupäevaste tegemiste vahele ära 4. novembril Õpetajate Majas toimunud konservatiivide konverentsi.

Üle pika aja ei tekkinudki tahtmist poliitilise jutu peale hauataguse häälega undama hakata. Räägiti muuhulgas ka asju, millega päris nõus ei saanud olla – aga oluline oli see, kuidas räägiti.  Viisakalt, soliidselt ja teistest lugu pidades, lubades vahele ka pisikesi vimkasid. Kogu asi tõi meelde kaheksakümnendate lõpu kodanikuüritused –  vaimsus oli sama. Kontrast peavoolupoliitikaga – ja ka selle teostajate käitumisega – oli ikka päris markantne (tõsi – natuke läks lappama viimane sessioon, kus ei suudetud väljapeetud käitumise rida päris eelnevatega võrdväärselt jätkata).

Ehk kõige enam täkkesse oli Jaak Valge sõnavõtt, kus muuhulgas toodi ajalooteaduse näitel väga hästi välja tänapäevase hariduse ja teaduse jätkuv ideologiseerumine (enda mitmed kogemused kinnitavad seda) ning ka see. mismoodi immigrantide rahvastikupüramiid erineb põliselanike omadest. Mõnest asjast, millest ametlik narratiiv eelistab vaikselt mööda minna, räägiti aga ka teiste poolt (sh majanduse sessioonis, kus aga oleks paaris kohas tahtnud ka vastu vaielda – kasvõi investori vaates; tundus, et üks kõneleja pani investeerimise, spekuleerimise ja börsimahhinatsioonid kõik samasse patta).

Võib-olla kõige rohkem “mulli” tuligi tegevpoliitikutelt päeva lõpus – aga kasvõi see, et Eestis ütleb tegevpoliitik (Urmas Reinsalu) otse välja, et a) objektiivne hea ja kuri on olemas  ja b) inimesel on valikuvabadus ja vastutus, on juba märgiline. Huvitav moment oli ka tähelepanek, et kultuur asub poliitikast n.ö. ülesvoolu – ja selle ütles välja Martin Helme… Lõpus olev konkreetne märkus meedia kohta oli ka mõtlemapanev – vahel ongi vaja “teha Elonit”.

Järgmisel aastal võiks täitsa ise kohale minna, kui töögraafik võimaldab.

Postimees saatis hommikul küsimuse, et mida ma arvan Elon Muski praegusest toimetamisest Twitteris. Ütlesin muidugi kohe ära, et end selles mingiks eksperdiks (ammugi mitte guruks, nagu nad lehes uhkelt tituleerisid) ei pea – Twitterist tulin ka juba päris mitme aasta eest tulema. Aga mõte hakkas peas kerima ja panin midagi kirja. Panen igaks juhuks enda algse teksti siia ka.

Aa, ja väikese korrektuurina: miskipärast nad tituleerisid mind lehes veel ka Interneti kogukonna üheks juhiks. Eesti Interneti Kogukond oli tõesti 2012. aasta “fooliumrevolutsiooniks” ehk ACTA-vastaseks kampaaniaks loodud MTÜ, mille juhatuses olin. Aga see juba aastaid varjusurmas olnud – ei tea, miks Postimees selle praegu veel üles korjas (praegu ma mingis sellises juhirollis ei esineks).

***

Mina oleksin Twitteri tuleviku osas mõõdukalt optimistlik. Elon Musk on muidugi värvikas kuju ja võib aeg-ajalt teha ka küsitavaid liigutusi (näiteks hiljuti „käest ära kippunud” sõnavõtt Ukraina teemal), aga Twitteris praegu toimuvat näeksin ma pigem positiivses valguses. Arvestades Twitteri reaalset mõju ühiskonnale, ei tundu vahepealsel perioodil seal toimunu just kõige õigem (olen väga põhimõtteline „tühistamiskultuuri” vastane – peamised küsimused on „Kuhu tõmmata piir?” ja „Kes valvab valvureid?”).

Internet on läbi ajaloo olnud sõnavabaduse kants (kuni selleni välja, et mõnes jututoas või foorumis kaht „kaklejat” lahutama läinud administraator on saanud verbaalse nahatäie mõlema käest). On muidugi teatud piirid, mille tuvastamine (ja ületamise vältimine) peaks aga suuresti jääma üldinimliku südametunnistuse, empaatia ja küpsuse hooleks. Internet põhineb olulisel määral reputatsioonil ning sageli mõjub enda maine avalikkuse ees õhkulaskmine ja lollpea sildi külgesaamine täiesti piisava sanktsioonina – mõtlevad inimesed ei ole (õnneks) maailmast veel kadunud.

Seega ma pigem loodan, et hr Musk suudab Twitterit veidi tasakaalustada, vähendada „kajakambrite” osakaalu ja tuua juurde tolerantsust selle sõna tõelises tähenduses. Ohtu sõnavabadusele, poliitikale jms ma üle ei dramatiseeriks (kui diktaator X vallandab järgmise agressioonisõja kellegi Twitteri säutsu peale, siis leidnuks ta selle puudumisel kindlasti uue, sama mugava ajendi). Samas tuleks jälgida, et sellest protsessist päris ühemeheetendust ei tuleks.

Ivan Makarov kirjutas Alendrile kirja. Ilus, kurb ja natukene vihastav (aga tal on 100% õigus).

Üle pika aja sai üks instrumentaalijupp tekitatud. Esmakordselt on lisaks KORG Kronose sündile pruugitud salvestamisel ka kitarri (PRS S2 Custom 24). Salvestatud on Kronosega (kitarr käib läbi Harley Benton DNAfx GiT efektiploki), üsna minimaalne järeltöötlus on tehtud Audacityga Linux Minti peal.

Hirmuhke asi (teema on “Kakk helilainetes”).

Aitäh!

Loomaaed tegi lõppenud nädalal reklaami, et laupäeval korraldatavat seal kakupäeva. Tuli loomulikult vaatama minna. Päris vahva oli teisi kakkusid näha, pealegi rääkis seal üks asjatundlik noorhärra inimestele nendest lindudest igasugu huvitavaid asju.

Näiteks habekakk nägi üsna akadeemiline välja (lisaks võiks eeldada teatavaid sidemeid Anonymouse-nimelise rühmitusega):

Teisalt nägi sealsamas ligidal ka üht tölli, kes ilmselt oli pruukinud väljendit “ma söön oma mütsi ära, kui…” ja siis sellega orki lennanud:

Igatahes oli vahva jalutuskäik.

Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.

Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see  tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).

Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:

“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”

Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks?  Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee.  Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.

Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.

Eelmisel nädalal sai CM-i seltskonnaga Austrias Linzis käidud. Paraku läks asi osaliselt tervise nahka ja väga suuri tulemusi sealt ei saanud.

Aga vähemalt alati õpib midagi uut.  Siinmail on juba ammustest aegadest suitsusaunades siga (või vahel ka lambaid, kodu- ja metslinde ning muid elukaid) suitsutatud – väga maitsev kraam ja säilib kah hästi.

Saksamaa vana kultuurriigina aga ajab asja peenemalt – nemad suitsutavad kaameleid. Rafineeritumat sorti rahvana on nad lausa lennujaama vastava teenuse püsti pannud (ja muidugi mitte matsliku suitsusauna, vaid härrasmeheliku salongi kujul)… Pilt Maini-äärse Frankfurti lennujaamast.

Järgmisel korral tasuks kaaluda kaameli kaasavõtmist. Kuigi nad võiksid ju sealsamas kõrval neid ise ka müüa.

… saatsid meili peale järjekordse avaliku arvamuse küsitluse. Täitsin ära, aga ausalt öeldes on pärast seda üsna raske sedalaadi küsitluste tulemusi tõsiselt võtta.

Ei olnud spetsialisti töö – arvata on, et sedasorti küsitluse suudaks kokku panna iga vähegi asjalikum keskkoolinoor. Ühte patta olid pandud toimetulek, meediakanalid, seksuaalvähemused, Ukraina sõda ja diskrimineerimine, seda kõike väga lihtsustatud vormis (kogu asi oli mõeldud täitmiseks 10-15 minutiga, mul läks ehk viis) ja nii, et vastustest võib lugeda välja täiesti mida iganes. Ida pool nimetatakse sellist asja haltuuraks.

Ülalmainitud küsimus käib Ukrainas toimuva kohta – kuidas on üks suur rahvas omadega nii sõlme läinud? Üks võimalik seletustekomplekt võiks põhineda mõnedel hetkedel Venemaa ajaloos.

* Kunagi ammu kutsusid venelased endale valitsejad Skandinaaviast. Helge ja teised tulidki valitsema ja mõnda aega aitaski see asjade seisu parandada. Kuid nemad pidasid sõdu (välismaailmaga ja ka isekeskis) ja said suuremalt jaolt järgemööda surma. Lihtsameelsem lihtrahvas jäi alles ja paljunes.
* Siis tulid millalgi mongolid ja tatarlased. Heitsid suure osa maast enda alla, tapsid ja vägistasid, palju tahtsid, siis aga valisid välja nupukamad ja alatumad kohalikud ning panid ülejäänutele kubjasteks, obrokit koguma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus kasvas rahvale sügavalt sisse. Alles jäi (ja paljunes) kas siis too eriti jõhker ja alatu seltskond või siis täiesti allasurutud ja apaatne lihtrahvas.
* Mõned ajad hiljem hakati juba ise teistele “mongolit tegema” ja väiksemaid naabreid alla heitma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus anti samuti edasi.
* 19. sajandi lõpupoole ja 20. alguses üritati paaril korral veel – aga selleks ajaks olid naabrid edasi arenenud, venelased mitte. Peksa saadi inglastelt, prantslastelt ja türklastelt, peksa saadi jaapanlastelt, peksa saadi sakslastelt (ja veel kord türklastelt). Hakati süüdlasi otsima.
* Lõpuks leidiski üks imelik seltskond süüdlased üles (vähemalt enda arvates) ja korraldas üleüldise revolutsiooni. Jõukam, arukam ja edasipüüdlikum osa rahvast (ehk “kulakud”) tapeti maha või sunniti põgenema. Alles jäid (ja paljunesid) kaltsakad, pätid ja joodikud (ehk proletariaat) ning taas üks eriti jõhker ja alatu seltskond (ehk “elukutselised revolutsionäärid“).
* Stalini ajal töödeldi kaltsakate, pättide ja joodikute (juba loomu poolest mitte eriti võimekad) ajud põhjalikult ära – vaheldumisi tohutu koguse alkoholi ning ühe maailma ajaloo kõige haigema ideoloogiaga. Samuti korraldati tapatalgute uus ring ning lisaks veel allesjäänud jõukamatele, arukamatele ja edasipüüdlikumatele tapeti maha ka suurem osa võimekamatest sõjaväelastest, kelles paranoikust diktaator võimalikku ohtu nägi.
* Teises maailmasõjas aeti rindele tohutu hulk inimesi. Kuna võimekad sõjaväelased olid just hiljaaegu maha tapetud, said esmajoones surma vapramad ja paremad võitlejad. Alles jäid ja paljunesid arad, verejanulised ja ajupestud tagalarotid, kes sõja edenedes saabusid rindesõdurite poolt vallutatud maadele tapma ja röövima. Kahjuks aga pidid teised riigid valima kahe halva vahel (mõned arvavad tagantjärele, et valiti kahest halvast halvem) ja see sõda õnnestus nende abiga võita – sellest sai pikkadeks aastateks ainus asi, mille üle vene rahvas uhkust tundis ning viimaks muutus see omalaadseks usukultuseks.
* Pärast sõda üritati kokkuriisutud impeeriumit üsna vahelduva eduga püsti hoida. Paremad ja andekamad pagesid välismaale või mandusid olude käes, alles jäid (ja paljunesid) karjeristid, oportunistid ja aparatšikud, kelle põhioskuseks oli vahele jäämata riigi tagant varastada. Sõjast jäänud pirakas demograafiline auk tingis selle, et majandusel ei olnud mitte mingit lootust muu maailmaga sammu pidada – ning tohutu varastamine muidugi ei teinud asja paremaks.
* 20. sajandi lõpuks oli impeerium omadega läbi, ei aidanud ka perestroika ja glasnost. Soodsaid olusid kasutades lasid paljud vallutatud rahvad vanglast jalga ja senised sunnitud vasallid marssisid kah oma teed. Vene rahvale jäi tühjaksvarastatud maa, grandioosseks lolluseks osutunud ideoloogia – ja lohutuseks hunnik tuumapomme.
* Mõnda aega pärast seda üritati enda riiki naabritega sarnasemaks ehitada. Nii palju õnnestus, et ka lihtne vene inimene võis nüüd osta Euroopast, Ameerikast ja Jaapanist pärit kaupa – kui tal selleks raha oli. Riigi järelt varastamine asendus aga kauboikapitalismi raames varastamisega ning alles jäid (ja paljunesid) taas allasurutud lihtrahvas ning need kõige nutikamad ja alatumad, nagu mongolite aegadel.
* Viimaks otsustas üks pukki aetud diktaatorikalduvustega päkapikk taas tsaariks hakata ja uue impeeriumi püsti panna. Alguses piirduti lihtsalt lärmamise ja näpuganäitamisega, siis otsustati vanal tuttaval moel kaklema hakata ja viimaks ähvardati naabreid lausa tuumapommiga. Seepeale aga hakkasid naabrid üllataval kombel vihaselt röökima, käskisid päkapikul pimedasse kobida ja viskasid venelased kõikvõimalikest asjaajamis- ja kaubategemiskohtadest välja.

Senini käivas kakluses saavad jälle kord surma kõige vapramad ja paremad võitlejad, alles jäävad (ja paljunevad) tagalarotid ja igat sorti pätid. Jõukamad, arukamad ja edasipüüdlikumad põgenevad jälle maalt ning demograafiline auk tuleb taas kord päris pirakas. Riigi asemel on juba kaua aega kuritegelik organisatsioon.

Kasutades selle rahva enda kõnekäändu: tahtsime parimat, välja tuli nagu alati.