Exceli MM ja väike nostalgialaks

Las Vegases toimub ikka põnevaid asju. Slashdotis kajastatakse ka seal toimunud MS Exceli maailmameistrivõistlusi.

Tegelikult see idee ei olegi nii totter, kui esmapilgul võib tunduda (ameerikaliku maailmamastaabi võiks muidugi ära jätta). Kaku kunagine magistrijuhendaja Jüri Vilipõld pidas Excelit informaatika õpetamise põhitöövahendiks (ja temaga sai omal ajal seetõttu kõvasti vaieldud).

Selles võib temaga nõustuda, et tabelarvutussüsteemid (NB! Mitte ainult MS Excel) on kasulikud töövahendid ning soovi korral saab nendega päris lõbusaid asju teha. Omal ajal doktorantuuris (ca 1994-1999) tuli elatise teenimiseks sedasama Exceli-põhist informaatikat õpetada – ja et asi purukuiva funktsiooniuurimise tasemele ei jääks, sai sinna genereeritud (ilmselt mingil määral selle MM-i materjali esivanematena) päris suur hulk lollakaid ülesandeid.

Muuhulgas meenub filtreerimisülesanne lennujaama reisijatenimestikust terroristi leidmisega (tolle nimi oli Salmo Nella), eriti aga pärast Jüri poolt pikka aega kasutatud lugu nokastanud onu Augustist, kes peab kõrtsist tulles üle kitsa silla koju pääsema (mida rohkem ta joonud oli, seda tõenäolisemalt teelt kõrvale astus).

Ühel aastal sai Dublinis lähetuses käidud ja tagasi tulles kogu kevadine proovieksam Iiri-teemalisena tehtud (alates Dublini lennujaamast ja lõpetades kohalike pättide, politsei ja Paddy O’Sullivani pubiga). Teisel korral oli eksamiteemaks Padavere rahvusvaheline lennujaam, kolmandal aga sealsamas toimunud suur autoralli “Padavere Post ’99”.

Hakkasin kettal ringi vaatama, mitmed ülesanded on veel täitsa säilinud. 🙂

Semestri kokkuvõte

Tänasega sai kevadsemestri õppetöö ühele poole. Järgmisel nädalal on küll veel töö (puhkus algab 17.06), esmaspäeval tuleb järjekordne küberturbe vastuvõtukomisjon ja pärast seda on vaja sügisest kursust kokku panema hakata.

Aga kevadine kokkuvõte tuli selline:
* ITSPEA e-kursus: alustas 76, lõpetas 56 (esmakordselt oli kavas ainult suuline eksam).
* Sotsiaalmanipulatsioon – alustas 85, lõpetas 74 (päris mitmed pidid arvestuse saamiseks üksjagu läbi rõnga hüppama).
* 3 juhendatud magistrit ja 12 bakalaureust (viimane on semestri rekordi kordamine) – hinded tulid 4 x “suurepärane”, 7 x “väga hea”, 2 x “hea” ja 2 x “rahuldav”.
* Esimene välisülikoolis (Riia Tehnikaülikool) juhendatud magistritöö – hindeks tuli Läti süsteemis 9 ehk meie mõistes 5-.
* 4 esitatud konverentsiartiklit (kõik koos teistega, ühes esimese autorina).

Lisaks sattusime Birgyga vedama järgmise Eesti inimarengu aruande üht peatükki. Sügisel tuleb see valmis saada, peale selle tuleb õpetamisele uus “Informaatika valikteemade” kursus TTÜ insenerierialadele, kus on vaja küberturbe osa kantseldada.

Aga suvel peab end kõigepealt korralikult välja magama ja siis hakkama jälle tõsisemalt trenni tegema.

Haapsalus

Kaku külalismagistrant Riia Tehnikaülikoolist, kašmiirlane Yunis sai edukalt enda magistritöö ära esitatud (homme on Riias kaitsmine) – eile sai ette võetud preemiareis Haapsallu, et natuke ka muud Eestimaad näidata. Kaasa tuli ka toanaaber, Pakistanist pärit mehaanikadoktorant.

Tegime autoga esmalt ringi linna peal ja jalutasime veidi kuursaali juures promenaadil (Hunniuse monumendi juures sai ka sealsest haiglast, koolist ja mudaravist räägitud), siis jõudsime raudteejaama. Sellid uurisid sealset vedurite väljapanekut päris pikalt ja huviga.

Lõunasöögi olid nad kaasa võtnud, aga esimeses lähenemises selgus, et taldrikud olid maha ununenud. 🙂 Käisime Rimis pappnõusid ostmas. Teine katse õnnestus, istusime lahe ääres pingil ja sõime üsna eksootiliselt tehtud riisiga kana (ei teagi, mis vürtsid seal kõik sees olid, lisaks oli ka riis mingi seninägematult pika teraga sort). Juurde anti vett mingi Pakistani päritolu lillesiirupiga, mis oli samuti tundmatu, aga maitses hästi.

Seejärel läksime lossiparki, vaatasime Valge Daami akent ja poisid käisid üle tunni aja lossimuuseumis mööda müüre kolamas. Ise ei hakanud kaasa minema, istusin õues. Pärast oligi aeg tagasi Tallinna veereda, õhtupoolikul oli veel üks asi kalendris.

Yunisega Haapsalus

Aga kutid jäid sõiduga igati rahule. Loodetavasti mõjus homsele kaitsmisele ka hästi. 🙂

APDEIT 07.06 – mõjus, Yunis sai 9 palli 10-st!

Nina vee peal

2021. aasta 1. septembril enda kätte saadud pensioni II sammas ehk PIK (pensioni investeerimiskonto) lendas alguses päris kenasti, siis aga kukkus vahepealse karuturu ajal ca kolmandikuga miinusesse. Tänahommikuse seisuga aga näitab “realiseerimata kasum” taas rohelist. 🙂

Ent isegi selle niru ajaga suutsid sealsed investeeringud tuua sisse rohkem, kui riik sinna igakuiste maksetega juurde pani (suurusjärk oli siiski võrreldav).  Edenemine on suht samas kaliibris LHV indeksfondis istuva III samba omaga, nii et rahuldav tulemus – tõenäoliselt oleks ka II samba indeksfond (kus see raha enne oli) umbes sama tulemuse teinud.

Ja kogu portfell (enda investeerimiskonto + PIK) jõudis ca nädala eest järgmisele märgilisele tasemele. Eestist sisse jäänud aktsiad ja Baltic Horizon tõmbavad kogutulemust üksjagu alla ja kogunäit on seni veel punases. Aga laevandus kerkib hetkel korralikult ja loodaks aasta lõpuks ka isikliku kontoga rohelises olla.

Vihmaristsed

Täna õnnestus tsikliga esimene paduvihm kaela saada. Üritasin küll diplomikaitsmistelt õigel ajal tulema saada, aga kohe peale kolledži juurest väljasaamist keerati kraanid lahti.

Jopet läbi leotada ei õnnestunudki, püksid olid muidugi märjad. Aga Kullionu käitus vees  kenasti – ilmselt tuleb kiita ka Pirelli Night Dragoni rehve. Igatahes ka raudteeülesõidul ei olnud mingit libisemist tunda. Õnneks on sõitmine hakanud  uuesti käppa saama.

Moblanäppimine

Eelmisel nädalal ilmus Fairphone 5 jaoks ka ametlik LineageOS-i tugi. Nagu juba varem kirjutatud, ei olnud FairphoneOS-il tegelikult häda midagi – ainus tüütu faktor oli kogu Google’i kupatuse kaasapanek, mistõttu seda tuli ka alailma uuendada. Nii et riskisin ja vahetasin mobla süsteemi juba vanast ajast tuttava Lineage’i vastu – viimati Samsungil oli 18.1 ehk Android 11 analoog, nüüd aga tuli versiooniks 21 ehk Android 14 (FP enda süsteem on versiooni 13 analoog).

Tegin selle õpetuse järgi ja väikeste konarustega läks kõik õnneks. MindTheGappsi ehk Google Appsi aseainet tuli paigaldada kaks korda, esimesel läks midagi viltu. Sättimist pärast siiski jätkus – muuhulgas ei toiminud (ka peale Google’i kontosse sisselogimist) Google’i kalender ja kontaktid.

Kalendri jaoks ei olnud muud varianti kui installida Google’i enda kalendriäpp (seda ei pea kasutama – vabatarkvaraline Etar hakkas peale teise äpi paigaldust tööle), kontaktide jaoks tuli leida rakenduste alt Google Play Services ja sellele kontaktidele ja telefonile ligipääsuõigused anda. Ei ole kõige ilusam lahendus – kunagi hiljem, kui vaba aega rohkem, peaks proovima üldse Google’ist vabaneda.

Aga vähemalt saab nüüd jälle kõnesid vastu võtta ilma ekraani pühkimata (helinuppude abil) ja äratuskella hommikuti kinni panna telefoni raputades. Mõlemad on väga mugavad asjad, mis vanal Samsungil töötasid ning FP enda süsteemis samas puudusid. Uuema asjana jätsin kasutusse Discreet Launcheri, millega jõudsin vahepeal juba sõbraks saada.

Prohvetlikuvõitu

Kohati on hämmastav, kuidas täiesti väljamõeldud kirjanduslikele tegelastele on pandud suhu sõnad, mis tükk aega hiljem põrutavalt täkkesse lähevad. Tsiteerime taas üht pisikest ja rohelist, suurte kõrvadega tegelast ühest tuntud filmisarjast:

Fear is the path to the dark side. Fear leads to anger. Anger leads to hate. Hate leads to suffering.” – Yoda

Kõlab täpselt nagu Greta, rohepööre, soosegadused, Eurovisioon ja palju muud tänapäevast. Kõik komponendid klapivad.

Tabude langemisest

Huvitav usutlus psühhiaatriga ERRis.

Ainult üks küsimus jääb avamata – tabude langemist (sisuliselt kõikelubamist) mainitakse mitmel korral, aga mitte seda, kas see on õige või ei. Või on see küsimus ikkagi veel tabu…?

Äkki on asi selles, et iga hinna eest võimu juurde ronival seltskonnal  on nõnda kergem toota omadega segaduses olevaid inimesi, kellega on lihtne manipuleerida? “Kui kõik on lubatud, siis mida ma ikkagi peaksin tegema?  Ja kui autoriteete ka ei ole, siis kes mulle seda küll ütleks?”

ITSPEA ja Traveling Wilburys

ITSPEA viimane nädal käsitles eetikateemat. Sel korral oli lõpus isegi kirjutajaid päris piisavalt – aga siiski oli viimaseks kuulamiseks vaja võtta midagi lühemat.

ITSPEA muusikamaratonide hooaja lõpetab seepärast Traveling Wilburys. Selle naljaka nime taga peitub omaaegne supergrupp, kes andis välja vaid kaks (üliedukat) põhialbumit ning mõned lood veel, lisaks on kuulsustest liikmed muidugi ka mujal koostööd teinud.

Bändi taustalugu on sobivalt jabur, nimi (ja ka liikmete pseudonüümid) tulevad kellestki rändjutlustajast ja sullerist nimega Charles Truscott Wilbury Sr, kelle ringitõmbamise tulemusena tekkis siia ilma punt poolvendi (kusjuures mõlemal albumil on poiste nimed erinevad). Tegelikult on aga Wilburyde seltskond muidugi aukartustäratav – Bob Dylan, George Harrison, Jeff Lynne, Tom Petty ja esimesel plaadil ka Roy Orbison.

Esimese plaadi Vol. 1 sai siinkirjutaja kunagi vanemate käest (kasseti kujul) sünnipäevaks – ilmselt võis see olla 1989. aastal, ülikooli teise kursuse alguses. Hästi huvitava kõlaga ja samas väga ühtlane album, kõigi staaride leivanumbrid on ühele plaadile kokku jõudnud – Dylani lugudejutustamine, Petty kiiksuga huumor, Orbisoni kõrge hääl, Harrisoni kitarr ning Lynne’i meloodiakäigud ja saund. Väga kena on Roy Orbisoni lauldud “Not Alone Any More”, mis oleks sobinud ka tema viimasele, umbes samal ajal ilmunud albumile Mystery Girl (Orbisoni kuulab ehk eraldi kunagi tulevikus), kuid parimad lood on siiski esimene ja viimane – “Handle with Care” ja “End of the Line”. Viimase video salvestamise ajaks oli Roy Orbison kahjuks juba surnud ning videos on tema lauluosa taustaks tema kiiktoolis kiikuv kitarr.

Wilburyd tegid kahe plaadi vahepeal veel ühe eraldi singliloo – rumeenia lastekodulaste aitamiseks salvestati Hank Snow’ viiekümnendate hitt “Nobody’s Child”. Niisiis on see kaver, aga vist taas kord selline, mis originaalist täiesti üle sõidab (sellele aitab kaasa ka väga hea video) -klassikaline nukker kantrilugu, kus kõik neli “venda” kordamööda solisti rolli täidavad, kokku kõlab see aga hämmastavalt mõjusalt.

Teine album, 1990. aastal ilmunud Vol. 3 (kahjuks nüüd juba ilma Roy Orbisonita) oli samuti väga edukas. Ka see on väga ehe ameerikalik “tagasi juurte juurde” -muusika, aga rokilikum kui esimesel plaadil (ent kõlas on endiselt selgelt kuulda Jeff Lynne’i produktsiooni). Esimese albumi kantrilikumat rida esindab siin “If You Belonged to Me”. Ka see plaat on ühtlaselt mõnus kuulamine, ent Orbisoni puudumine on siiski tunda – juba tema hääl eristus teiste omadest palju enam.

Sellega on ITSPEA põhihooajal ja ka sellega kaasneval muusikakuulamisel joon all. Bände oleks veel võtta päris palju, aga ITSPEA-ga jätkamine sõltub ilmselt tulevikust.

Kolledži 24. aastapäev

… peeti enam-vähem vanade traditsioonide kohaselt (tort + Limpa) maha IV korruse terrassil. Nägi mitmeid vanu tuttavaid ka. IT kolledži omaaegsest sisust on tänaseks üsna vähe alles jäänud, aga korraks oli vähemalt vana tunne tagasi.

Ja aastapäeva puhul otsustas üks pardimamma otse välisukse ette lillepotti endale pesa teha… Eks näe, kas ta peab seal tõesti lõpuni vastu.
Pardipesa lillepotis
(kolleeg Katrin A. foto)

APDEIT 04.06.24: part pidaski vastu – eile võttis ta jalad alla, uue pesakonna (seitse poega) sappa ja sooritas rahvamatka ilmselt lähima veekogu juurde. Suuna järgi otsustades sihtis ta teispool Raja tänavat asuvat Glehni kalmistu kanti. Mõned kolleegid olid lausa tänaval liikluse kinni pannud, et jalakäijad saaksid turvaliselt üle tee minna… Maja jututuba ülikooli Teamsis oli igatahes pilte ja videoklippe täis.