ITSPEA kursus jõudis peale ülestõusmispühi (ühe päeva võrra pikema nädalaga) 9. teemasse ehk IT-juhtide võrdlemisse. Üsna paljud lasid seekord kergelt luha – ehkki oli ka häid kirjutisi. Tundub aga siiski, et järgmisel aastal tuleks ülesanne ringi sõnastada.
Aga Petra kuulamine jätkub 1984. aasta lõpu (Spotify ja veel mõned allikad aga pakuvad aastaks 1985) albumiga Beat The System. Selles mõttes veider plaat, et suure osa tööd tegi siin ära laenatud pillimees, stuudiomuusik Carl Marsh, kes mängis sisse kõik trummid, bassi ja suure osa klahvpillidest – John Slicki asemele klahvimängijaks tulnud (ja kümneks aastaks paika jäänud) John Lawry siin väga mängida ei jõudnudki.
Petra saund muutub siin plaadil tublisti sünteetilisemaks – alguseots on puhas sündirokk (kohati Whitesnake, kohati Depeche Mode). Tagapool tuleb uus (veidi queenilik) versioon Russ Ballardi loost “God Gave Rock and Roll to You”, mis varem üksjagu pahandust tekitas – nüüd oli Petra aga suurte poiste seas ja lärmajad võtsid vaiksemaks. Siin on ka nondesamade lärmajate poole irooniliselt näpuganäitav sündipopilik (springsteenilik vastuolu muusika ja teksti vahel…) “Witch Hunt”, mille terav tekst kirikus paraku küllaltki levinud silmakirjatsemist üsna lapiti kolakaga kostitab.
Kokkuvõttes on seegi plaat hea (ehkki veidi teistest erinev) kuulamine, kuigi suuri lemmikuid ei oskaks siit välja tuua (tollele pika nimega loole lisaks ehk ka pauerballaad “Voice in the Wind” ning Etioopia lastest rääkiv mõtlik “Hollow Eyes”).
Järgmisel aastal lasti välja live-album Captured in Time and Space – ülejäänud lood on varasemate plaatide omad, aga ühe popurrii lõppu tehti ära Händeli kuulus “Halleluuja”. Samal aastal ilmus aga ka stuudioplaat Back to the Street – Greg X. Volz oli selleks ajaks otsustanud soolokarjääri kasuks ning asemele võeti üks tolleks hetkeks oma eluga üsna rappa jõudnud sell.
John Schlitt oli Head Easti nimelise bändi solistina saanud üsna edukaks, ent jõudnud enda eluga nii puntrasse, et visati bändist alko- ja muude jamade tõttu välja (ning olla plaaninud ka endaga midagi hullu ette võtta). Õnneks oli tema naine jõudnud selleks ajaks otsapidi kirikusse ja tiris viimaks mehe kaasa – lõpptulemuseks oli väga hea rokklaulja väga pikk karjäär. Petra mõlemad solistid on head lauljad, aga Schlitti hääl on üks parimaid klassikalise roki žanris üldse.
See plaat on mingis mõttes üleminekuetapp Volzi ajastust Schlitti omasse – laulab Schlitt, aga muusika on pigem veel Volzi ajastu oma. Saund on hästilihvitud, selle eest tuli pikemaks ajaks hoolitsema endine Kansase laulja John Elefante (koos arranžeerijast venna Dinoga). Paremad lood on ehk kolm viimast – ballaad “Fool’s Gold”, vahva sõnamänguga popprokk “Altar Ego” ja pehme, meloodiline raadiohitt “Thankful Heart” (viimases tuleb Schlitti vokaal ehk kõige paremini esile).
1987. aasta This Means War! on juba selgelt Schlitti ajastu plaat – tugisammasteks John Schlitti vägev hääl, John Lawry klahvpillitaust ja Bob Hartmani kitarririfid (viimane kirjutas endiselt enamiku repertuaarist, mis aga siitmaalt hakkab kalduma klassikalise staadioniroki žanri poole). Toto ja Journey asemel läheb bänd nüüd pigem Bon Jovi (“He Came, He Saw, He Conquered”), Scorpionsi (“Kenaniah”, “All King’s Horses”) ja Def Leppardi (“You Are My Rock”, “Dead Reckoning”) kapsamaale, tekstid aga on endiselt petralikult otsekohesed ja samas mitmekülgsed (ühe YouTube’i kommentaari järgi “on Petral olemas laul absoluutselt igaks elujuhtumiks”).
Sõjateema siin plaadil on aga pigem ülekantud tähendusega (vaimuliku võitluse mõttes) – kuid nimilugu alguses on piisavalt sõjakas, et isegi Manowari meenutada. Skaala teise otsa jääb taas kena raadioballaad “Don’t Let Your Heart Be Hardened”.
1988. aasta albumil On Fire! asendab Mark Kellyt basskitarril Ronny Cates ning tulemuseks on vist kõige klassikalisem ja stabiilsem Petra koosseis (lausa kuue plaadi jagu – Schlitt, Hartman, Lawry, Weaver, Cates). Stiililiselt jätkub eelmise plaadi rida – (vaimuliku) sõdimise teema ning hästi tehtud ja (Elefante-vendade poolt) poleeritud suure-staadioni-rokk.
Ilus oma ajastu sündiklaveriballaad (vokaalpartii on samuti kena) on “First Love”. Hea lugu on ka “Council of the Holy”, mis huvitaval kombel sarnaneb hoopis hilisema, taaskogunenud Europe’iga (seda nii alguse ballaadi- kui raskerokiliku lõpuosa poolest – ning Joey Tempest on üks üsna väheseid rokihääli, keda kannatab Petra hiilgeaegade Schlittiga võrrelda).
Täna viimasena võtaks ette 1989. aasta albumi Petra Praise: The Rock Cries Out. Nagu nimigi ütleb, on tegu vabakiriklikel jumalateenistustel lauldavate ülistus- või kiidulaulude kogumikuga (muidugi Petra stiilis; lisaks on plaadil ka kaks Bob Hartmani originaallugu). Siinkirjutajale seega tuttav materjal – suurt osa neist on tulnud eri aegadel ja kohtades ka endal mängida.
Sedalaadi muusika omapära on lühikesed laulud – tihti lauldakse vaid 1-2 salmi, vajadusel korrates. Nii on ka siin enamik lugusid lühikesed, aga leidub nii korralikku keevitamist (kohe avaloos) kui ka ilusaid ballaade. Endale meeldivad enim “King of Kings” (siin on jälle Manowari lõhna tunda), mõtliku palvena mõjuv “Take Me In”, “Salvation Belongs to the Lord” (John Schlitti rokihääl refräänis, Bob Hartmani kitarripartii ja Louie Weaveri trummid hoiavad selle liiga seebiseks minemast), üsna queenilik “The King of Glory Shall Come In” ning eriti lõpus olev “We Exalt Thee”.
Viimane on tegelikult ainult algse laulu refrään, millest on aga tehtud tõsine staadionirokihümn – huvitav harmoonia tekib taustakoori klassikalise ja solisti rokivokaali vahel, aga kogu bändipartii on äge ning lugu on väga stiilne tervik. Sedalaadi töötluste peale oleks Petra algaegade “isakesed” end ilmselt rohelisetriibulisteks vihastanud, ent kaheksakümnendate lõpuks oldi ilmselt rokkmuusika kirikussetulekuga leppinud. Siit tuleb ka bändi ajaloo esimene kuldplaat – kristliku muusika turg ei ole isegi USA-s nii suur, et igaüks suudaks poolt miljonit albumit läbi müüa.
Jätkab järgmisel nädalal, mh Petra parima plaadiga. 🙂