Kaks märki

21.03.2017

Esimene…

TTÜ IT Kolledž

… ja teine.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

 

Märgiline värk.  Muuhulgas on ka ühe poole sõnaõigus samal tasemel.

Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14.01.2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...

Eelmise jätkuks

17.11.2016

Täna tööle jõudes oli pilt kolledži peaukse ees selline:

EIK memoriaal 17.11.16

Naer läbi pisarate muidugi – aga samas on see EIK vaimu hea näitaja. Ehk õnnestub seda mingil määral säilitada ka edaspidi. Muidugi, kui on, kes säilitab. Variant on muidugi ka, et Tartu vaimust vaevatud naaber saab endale Eesti Päevalehe lugejate 2008. aasta lemmik-betoonehitise. Ilma inimesteta, teadmisteta ja vaimuta.

Ühe hea asja lõpu algus

16.11.2016

EIK infotablood näitasid täna peale nn ühinemislepingu alla kirjutamist sellist pilti:
EIK infotabloo 16. novembril 2016

Palju kommenteerida pole. Kogu selle protsessi kestel on olnud häbi olla TTÜ vilistlane – sellist jõhkrat teistest ülesõitmist, manipuleerimist ja desinformatsiooni, nagu TTÜ juhtkond on selle jooksul üles näidanud, ei näe iga päev.

Kuigi palju teha ei anna. Niipaljukest ehk, et need kaks magistrikursust, mida olen  aastaid külalisena kevadsemestril TTÜ-s andnud, jäävad järgmisel semestril ära – täna käisin instituuti informeerimas. Töökohal jätkamine sõltub paljuski sellest, kuhupoole asjad järgneva aasta jooksul liiguvad.

Halvaksläinud frankfurterid

09.11.2016

… on üsna koledad asjad. Võivad küll näha viisakad välja, aga toovad tõsise toidumürgituse ja asi võib halvasti lõppeda. Kunagi juhtus nendega üks lugu, millest siin on isegi reisikirjade all räägitud.

Tänase päeva Eesti meediapilt aga näitab natuke teistlaadi halvaksläinud frankfurtereid. Neid, kes olid pakendatud ideoloogilise mulli gaasikeskkonda ning laulsid oma veidrat laulu teemal, kuidas nad on vaat et paremad ameeriklased kui ameeriklased ise ning kuidas kõik on ammu “teaduslikult tõestatud” nagu hambapastareklaamis.

Nüüd aga on kilekott katki tehtud ja paha hais levib täiega – aga vähemalt nalja on saanud kogu seda paanikat lugedes kõvasti (näiteks siin ja siin). Täiesti arusaamatu on ainult see, et täpselt sama stsenaariumi järgi kulgenud hiljutisest Brexiti hääletusest ei ole Eesti ajakirjanduse frankfurterid (pean muidugi silmas Frankfurti koolkonda ja selle siinseid jüngreid) suutnud absoluutselt mitte midagi õppida.

Idee ERM-ile

01.10.2016

Pakuks vastavatud Eesti Rahva Muuseumile välja uue atraktsiooni nimega “Kohtupäev”.

Selleks on suur ekraan, millel on kodaniku X pilt tagantvaates. Kodaniku istmiku kohal on ala, kuhu külastajad võivad jalaga lüüa. Jalahoobi tagajärjel avaneb kodaniku all Põrgu ning kodanik lendab jubedalt kisendades sinna sisse.

Temaatiliselt on asi kindlalt omal kohal, kuna Eestimaal on viimset kohtupäeva usutud päris pikka aega ning kohati usutakse ka praegu.

(mõte tuli seda siin lugedes.)

Brexit ja Brežnevi suuvärk

24.06.2016

Kunagi, kui Nõuka-liidus kolm aastat järjest riiklikke matuseid korraldati, räägiti sellist nalja. Miks teatati Leonid Iljitš Brežnevi surmast alles umbes nädal hiljem? Põhjus oli selles, et raugast riigijuhile oli paigaldatud kõrgtehnoloogiline suuvärk, mille seismapanekuks tuli Jaapanist väljaõppinud tehnik tellida.

Samasugune häda näib täna vaevavat meie oma kodukootud propagandiste – olles viimased kuu-poolteist usinasti kõikvõimalikesse meediakanalitesse Brexiti-teemalisi muinas- ja õuduslugusid pumbanud, on paganama raske oma suuvärki seisma panna. Sama käib ka mõningate tegelaste kohta mäe otsas.

Aga mis Brexitisse puutub, siis loodetavasti lõi see õhu üsna mitmes mõttes natuke puhtamaks. Igor Gräziniga võiks siin täitsa nõustuda.

Reklaam?

30.03.2016

Kaku vanaisa oli kange eestiaegne mees. Kui ENSV televisiooni ilmusid esimesed (veidi lapselikus teostuses) reklaamid, tegi ta järelduse: “Ahaa, reklaamitakse! Järelikult on kõnts!”. Ehk siis head asja ei ole vaja kunstlikult üles upitada.

Tea, kas see on vanaisa vaim või mõni muu põhjus, aga Kakk ei ole ei reklaami ega selle tegijaid  suutnud kunagi päris tõsiselt võtta. On vist täpselt üks reklaam, mis on pannud tunnustavalt muigama – see oli kunagine Näpi vorsti oma (sealse laheda sõnamängu tõttu). Ülejäänud on pigem toonud kaasa vanaisa stiilis reaktsiooni.

Kui hiljuti tekkisid linnapilti suured plakatid duši all pissivate inimestega, siis tuli jalamaid meelde omaaegne Hansapanga rottkoer. Samavõrd idiootlik idee ja tõenäoliselt ei ole kogu asjal kehakergendamisega üldse pistmist. Lihtsalt rumalad inimesed otsivad endast veel rumalamaid.

Täna leidsin uudise, et täpselt nii ongi. Mingisugune “reklaamiagentuur” arvab, et inimeste lollitamine (mida mõõdetakse mehaaniliselt hiireklikkidega!) aitab nad – kusjuures enda eestikeelse nime all – hopsti Soome turule.

Eks elu näitab.

Hoiatav lugu

22.02.2016

… sellest, kuidas Linuxis pahandust teha. Taas kord on probleem suuresti klaveri ja tooli vahel…  Ja sedalaadi asjadega peab edaspidi üha rohkem arvestama (kusjuures mitte ainult suvaliste pättide puhul – tänapäeva maailmas on üha enam seltskondi, kel oleks otsene huvi võimalikult paljude  inimeste arvutid enda kontrolli alla saada).