Madaluse juured

09.04.2019

Tahaks laenata üht kuulsat fraasi ühest veel kuulsamast filmist ja küsida: “Ei tea, kumb?”.

Aga üritaks ikka veel aru saada, mis põhjustas viimase kuu aja jooksul Eesti peavoolumeedias sellise ohjeldamatu inimliku madaluse amokijooksu. Too Varro Vooglaiu ja “Kolmeraudse” juhtum oli ehk kõige ilmekam, aga sama tasemega asju on tehtud juba pikka aega. AK uudiseid ja ERR jutusaateid enam näha ei taha – täiesti Vremjaks keeranud. Kirjutavast meediast kannatab lugeda peamiselt vaid Pulleritsu ja Makarovit (see oli küll paduüllatus, et Postimees ta arvamusliidriks nimetas).. Raadiost voolab samasugust jama.

Kõige vastikum on see, et teatud seltskond on valmis oma riigi rahvusvahelise maine laimuga põhja laskma (kogu nn natsiteema pumpamine rahvusvahelisse meediasse – kusjuures suur osa “rahvusvahelisi uudislugusid” on tegelikult siinsete tegelaste töö). Kõik vaid selleks,  et enda komplekse välja elada (vaatasin muide, et täpselt samast asjast kirjutasin ka 2015. aastal).  Miks?

Senise kogemuse järgi paneb inimesed niimoodi käituma üks kahest. Nii lõugavad nartsissistid ja psühhopaadid, kelle arvates neil on looduslik õigus igasugu privileegidele ning häda igaühele, kes neid keelab – või, taevas  hoidku, ära üritab võtta.  Teine võimalik variant on see, et üks seltskond on pikka aega tegelenud mingi sahkermahkri ja ringkäendusega ning endale tublisti pappi kühveldanud – hõlptulu lõppemise oht koos võimaliku vahelejäämisega (oh seda häbi) paneb sel juhul samamoodi tõmblema ja amokki jooksma.

Ei tea, kumb?

???

23.03.2019

Sattusin RSS-i kaudu lugema sellist lugu. Tundus liiga uskumatu, et tõsi olla. Telekas lahti ja kordus-TVst “Kolmeraudset” vaatama.

Kui lõpetasin, oli tunne, nagu keegi oleks mulle enda pruugitud ööpoti pähe tühjendanud.  Ometigi olen juba viimaste kuude jooksul piisavalt näinud, et mitte väga üllatuda.  “Muusikud” olid tavapärased selle seltskonna esindajad, kellelt muud ei oskakski oodata. Ent TV3 saatejuhile võiksid ju mingid reeglid ometi kehtida?  Kahju, see mees oli kunagi täitsa huvitav isiksus – nüüdseks on temast ilmselt alles ainult maailmavaade.

APDEIT 24.03: Samas võtmes jätkab Postimehe juhtkiri (anonüümselt pealegi). Ah et “peaaju katoliikluse all kannatav blogija”? Ilma küsimuse sisulises osas sõna võtmata võib ometi südamerahuga väita, et selle kirjatüki tundmatuks jääv autor on sellise sõnastuse järgi otsustades peast väga sügavalt vasakule nihkes. Üsna masendav tegelikult, ehkki mitte üllatav.

Uus normaalsus?

22.03.2019

Selliste totruste tõttu (sõimame, keda tahame, ja õigust jääb veel ülegi) olen viimase paari kuuga ETV vaatamise sisuliselt lõpetanud, Vikerraadio (eriti hommikuprogramm) on juba ammu “tänan, ei”. Seniste valitsejate arusaamad saab vajadusel kätte ka veebist RSS-i kaudu (neid võib lugeda siis, kui rohkem aega absurdi üle muiata).

Huvitaval kombel ongi tolles uinamuinas mainitud, peamiselt Postimehe arvamusveerus kirjutav Priit Pullerits veel pea ainus viimane mohikaanlane eesti meedias, kel on kuidagimoodi õnnestunud nii mõtlemisvõime kui südametunnistus säilitada. Ülejäänu on kõik… trallallaa.

Põnev ämber

02.03.2019

LHV foorumist leidsin huvitava lingi loole sellest, kuidas Gillette’i firma lumehelbekeseks hakkas ja sügavale pange astus. Peaks vist kah endale uue karvaeemaldaja võtma – pretensioonikatele lollidele ei ole mõtet raha anda.

Natuke sarnane ühe poliitsünnitise ämbriga siinkandis.

Taltech

14.02.2019

Nojah, viimaks jõudis asi meediasse ka.

Tegelikult muidugi oli asi teada algusest peale. Niipaljukest kui tollal inimestega räägitud sai, oli alguses reaktsiooniks uskmatus (“jälle kellegi mõttevälgatus, ju läheb üle”), hiljem segadus (“mida paganat?”) ja viimaks resigneerunud õlakehitus (“ega midagi teha ei saa”). Lisaks iroonilised soovitused kohe MIT võtta (Mustamäe Institute of Technology) – paralleel märksa kuulsama Caltechiga on ju ilmne.

Aga paraku on see lugu sarnane IT Kolledži annekteerimisega – olgem ausad, ka seal realiseerus must stsenaarium pea 95-protsendiliselt, alates ühe kaubamärgi ehk robootikaklubi likvideerimisest ning lõpetades toimiva ÕISi asendamisega mittetoimivaga (Eesti mastaabis vist kõige hullem oli aga kolledži kui kaubamärgi sisuline õhkulaskmine tööandjate ja vilistlaste jaoks). Alguses tehakse asi tuima näo ja toore jõuga ning inimestest üle sõites ära, siis laiutatakse käsi (“ega ajalugu ei muuda”).

Mis ripakil, see ära

11.02.2019

Üdini sotsiaaldemokraatlik näide elust.

APDEIT 13.12: Veel kaks head näidet selle ilmavaatega seltskonnast – siin ja siin.  Asi peab ikka päris hull olema, kui isegi praegune Eesti meedia ei suuda enam vait olla.

 

Vorstiviilutamise meistriklass

04.01.2019

Poes käies saab vahel imestatud, kui läbipaistvaid vorstiviilakaid ikka mõnel vorstmaakril teha õnnestub. Vorstimeistrid aga kahvatuvad end miskipärast Eesti Rahvusringhäälinguks nimetava seltskonna võimekuse ees.

Eile õhtul näidati telekast Vahur Kersna saadet endisest presidendiprouast (korra sattusin peale, vahetasin kanalit). Täna hommikul kella seitsme paiku laekus RSS-i kaudu ka selleteemaline uudis. Kas iga sedalaadi saate peale peab Rahvusringhääling kohe kaagatama, on ehk vaieldav – aga olgu peale, ehk kedagi huvitab. Ent poole üheteistkümne ajal lõi vist põhja alt ära – üksteise järel tuli tunni ajaga KUUS uudist sama saate kohta. Üks totrama pealkirjaga kui teine (näiteks see).

Vabandust, aga kas RAHVUSringhääling tõesti midagi sisukamat ei leia…?

Meediapilt

30.11.2018

Viimaste päevade meediapilti jälgides tekib hämmeldus: kas rändeleppe rahva ette toomine oli teatud seltskonna jaoks nii suur kuritegu, et nüüd tuleb massimeedias üht erakonda täiesti mõõdutundetult päev-päevalt tampida? Aga ju on viha nii suur, et enese naeruväärseks tegemine enam ei kohuta. Saavutatav efekt on aga väga tõenäoliselt vastupidine soovitule.

Aga noh, Internetis levinud mõttekildu veidi Eesti kohta kohandades (näiteks siin; algne mõte käib nende USA variandi kohta, keda sealmaal miskipärast liberaalideks kutsutakse): Mille poolest on sotsid nagu elektriküünlad? Kirju seltskond ühe (partei)liini küljes, pidamine on kulukas, pooled neist õieti ei tööta ja ülejäänud on tuhmivõitu.

Tasemenäide

05.07.2018

Quod erat demonstrandum. Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja ajakirjandusõppejõud ei tea, mispärast Vikipeediale ülikoolides ei viidata – asi ei ole “väheusaldusväärsuses”, vaid selles, et Vikipeedia on olemuslikult teisene allikas (põhipostulaat on no original research), viidata tuleb algallikatele. Täpselt samamoodi ei viidata teadustöödes Brockhausile või Britannicale – kas need pole samuti usaldusväärsed?

Sedalaadi jama aeti Vikipeedia algpäevil sajandi alguses – oli loota, et ehk on tänaseks juba kohale jõudnud. Aga nn rahvusülikooli ajakirjanduse erialale ilmselt ei ole, sarnaselt mitmetest muudestki probleemidest arusaamisega.

Seega samal tasemel arutleda tahtes võiks autori väite ka ümber pöörata – kui Vikipeedia säilimiseks on tarvis praeguse (peavoolu)ajakirjanduse kadumist, siis mingu nii. Tasemevahet pole juba pikka aega.

Saadikutsirkus

30.06.2018

Näib, et Eesti peavoolumeedia leidis järjekordse “Watch out for that tree!”-momendi. Pea kõigist kanalitest tuleb info, et USA suursaadik astus tagasi, “kuna ei toetanud presidendi seisukohti”.

Lihtsuse mõttes viitan Wikipediale (leiaks ka otseviiteid) – USA suursaadikud määrab istuv president. Postimehe 2015. aasta lehest leiame info, et praegu lahkuva suursaadiku määras ametisse eelmine president. Seega näib, et lähenevast korralisest tagasikutsumisest aimu saades leiti lihtsalt võimalus enda vastumeelsus presidendi suhtes suure kella külge panna.  Kurb on aga see, et sama laulu laulab siinmail üks teine endine suursaadik.