Kole lugu küll

13.08.2019

ERR julgeb avaldada loo sellest, kuidas Brüsseli nomenklatuur protestib selle peale, et maksumaksjate arvelt poolmuidu antav toit tuleb nüüd natukene vähem poolmuidu kätte.

Võrdluseks: IT kolledži söögikoha tudengidiil maksis kevadel tüüpiliselt 2.40-2.80, väikese supi võis ehk saada 1.50 eest, suur oli juba üle 2 euro ning prae eest küsiti veel tublisti enam. Palgavahedest ei hakka üldse rääkima.

Ei, E. Liit ei ole veel N. Liit (muidu ei saaks seda siin kirjutada). Aga ühiste joonte hulk kasvab üha.

ÕIS, ÕISim, kõige ÕISim

18.06.2019

TTÜ-s on kasutusel paralleelselt kaks õppeinfosüsteemi (ÕIS ja ÕIS2) – kuuldavasti tekitatakse juba kolmandat. ÕIS toimis semestri jooksul enam-vähem normaalselt, ÕIS2 tervitas mingist hetkest alates sisselogimise järel veateatega 404 (ehk “lehte ei ole”). Tudengite nimekirjad said ÕISi kaudu kinnitatud ja hindedki edukalt sisse pandud, subjektid nägid neid samuti. Häda tekkis aga hinnete kinnitamisega. ÕIS lubas neid küll kinnitada, ent allkirjastada ei saanud – süsteem soovitas lehed välja printida, käsitsi allkirjastada ja dekanaati viia (halloo? Tehnikaülikool? Aasta 2019?).

Eile oli kinnitamise tähtaeg ja läksin teadjamatelt nõu küsima – öeldi, et tuleb ikka ÕIS2-s teha. Mis ikka, proovime uuesti ja eri variantides:
* läpakas, Firefox – uuesti viga 404.
* läpakas, Chromium – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Firefox – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Chromium – jess! Sisse sain!

Seega kogu tralli lõpptulemuseks olid kinnitatud ja digiallkirjastatud eksamilehed. See, et kogu asi oli ebaotstarbekalt korraldatud ja sigaaeglane (kinnituse klõpsamisest ID PIN-ini vähemalt 5 sekundit, PIN-ist kinnitusteateni vähemalt 10), polnud selles kontekstis enam nii määrav.

Aga see on hea näide sellest, miks ma ei suuda kogu TalTechi janti tõsiselt võtta. Inimesel võib juhtuda igasugu asju, näiteks lähevad püksid jalas mustaks või katki – aga siis ei ronita nende pükstega telesaatesse kaamerate ette.  Praeguse turunduskampaania tulemuseks on TTÜ-d mitteteadvate inimeste pidev asendamine TTÜ üle naervate inimestega – kui irvhammaste Talleggi-paralleeli kasutada, siis võiks ikka muna enne valmis muneda ja alles seejärel kaagutama hakata.

Eksamivaba põhikool?

05.06.2019

Vabandust, aga see on nüüd küll ämber ja üsna suur.

Hariduse devalveerumine käib ülemaailmselt ja on seda käinud juba oma sajandijagu (netis on saadaval USA ülikoolide sisseastumiseksamite küsimused XX sajandi algusest – ilmselt enamik Eesti kraadiõppureid jääks nendega jänni). See aga ei tähenda, et me peaksime suurte hüpetega ülejäänud maailmast ette jõudma.

Põhikool on esimene suur teetähis inimese hariduses ning selleks ajaks on ta ka piisavalt vana, et end tõsiselt proovile panna (muidugi tänapäeval räägitakse juba lapsepõlvest vaat et ülikooli kontekstis). Üks eluks ülimalt vajalikke oskusi on ka suutlikkus end kokku võtta ja mingi asi endale selgeks teha – ja kui me seda noortesse ei süsti,  ongi tulemuseks järjekordne seeria lolle lumehelbeid. Või ongi õigus neil, kes näevad siin teadlikku ühtlase taina genereerimist, mida on kerge enda tahtmise järgi tampida?

Vähemalt emakeele kirjand peab jääma, soovitavalt aga ka matemaatika ja võõrkeel.

Veel üks näide

28.05.2019

… väikesest inimesest.

Teha lehelugu sellest, kuidas ühele inimesele ebameeldivat uudist teatati, ja siis kelkida “oi, ma olen kunn!”… Pole eriti sõnu.

APDEIT 30.05. Öeldakse, et üks kord ämbrisse astuda on inimlik eksimus, kaks on juba raske juhmus. Mis asi see nüüd on – Postimehest on saanud TÜ läbikukkunud praktikantide blogimiskoht? Lõpetage palun see lauristiniaad ükskord ära.

Veel üks õppematerjal

14.05.2019

Now, prosecutor, why you think he done it?

Okay, number one, Your Honor, just look at him. [ All Laughing ] – He talks like a fag too. – [ Laughing Continues ]

And “B,” we’ve got all this, like, evidence…   (Fandom.com)

See Eesti “ajakirjanduse” pärl meenutab juba päris kõvasti peategelase kohtuprotsessi “Idiocracy” filmis.  Huvitav, et lisaks taktitunde ja üldise arukuse puudumisele puudub Eesti meedial ka õpivõime – samadesse ämbritesse astutakse ikka ja uuesti.

Hr X-i juhtum

06.05.2019

Ühel maal seati ministriks hr X. Lubas viks olla ja muuhulgas ka sealse ülemuste valimise korra uurimiseks võtta.

Kohe pärast seda hakkasid aga kõik sealtmaa ajalehed kirjutama, et hr X peksab oma naist.  Ehkki keegi tunnistama tulla ei julgenud ning pr X ise väitis, et see kõik on jama, olid pea kõik sealsed tindininad ühel meelel. Eriti veel, nagu väideti, kuna sel maal olla naisepeksmine vaat et rahvuslik spordiala ja see peab lõpuks ometi ära lõppema. Kisa oli meeletu ja isegi kohalik kuninganna kohusetäitja käis ja näitas näpuga.

Hr X astus ametist tagasi. Pärast seda lõpetas ta ilmselt otsekui võluväel naisepeksmise – nagu ka tuhanded teised, kes seda väidetavalt tegid. Igal juhul olid seal maal ajalehed selles asjas hoobilt täiesti vakka ja on seda tänini. Kuna hr X enam minister ei olnud, kadus ka kogu probleem nagu nõiaväel.

(Keegi teadis ka veel rääkida, et hr X-ile ei olevat meeldinud kätel käimine. Seetõttu mõned naljakad vennikesed, kes tahtsid tema kodulinnas kätelkäimisfestivali korraldada, olla olnud tema peale hirmus pahased. Mine võta kinni.)

Õpetlik värk

30.04.2019

Aitäh Eesti meediale loengute tarvis suurepärase näitematerjali pakkumise eest viimase paari nädala jooksul (näiteks see – et üks vanema põlvkonna rootsi poliitik pole internetimeemidest, 4chanist ja trollimisest midagi kuulnud, võib  talle andeks anda, ent eesti kirjatsurad peaksid märksa nooremad olema ja neid asju teadma). Asja tegeliku saamisloo kohta võib lugeda näiteks siit (ADLi ei saa vist küll kuidagimoodi parempoolsetes sümpaatiates süüdistada), viiteid leiab netist veel palju.

Sügisest läheb ITSPEA materjalides käiku – paremat päriselunäidet sulavatest helbekestest ja nende äraspidisest maailmast ei oleks vist isegi tellimise peale saanud. Sõnavabaduse ja tsensuuri teemadesse igati teretulnud täiendus Claire Foxi ja Mick Hume’i raamatutele.

APDEIT: Pärast tuli mõte, et võiks hea materjali eest midagi vastu pakkuda.  Näiteks järgmise kõmuloo idee: EKRE avas esinduse Kuu tagaküljel (teate ju küll, kes seal ühe teooria järgi pidid elama, eks?). Illustreeriva videomaterjalina võib kasutada näiteks seda siin.  Tõsiseltvõetavuse pärast pole tarvis muretseda: ei saa kahjustada midagi, mida pole juba kaua aega olemas olnud.

Madaluse juured

09.04.2019

Tahaks laenata üht kuulsat fraasi ühest veel kuulsamast filmist ja küsida: “Ei tea, kumb?”.

Aga üritaks ikka veel aru saada, mis põhjustas viimase kuu aja jooksul Eesti peavoolumeedias sellise ohjeldamatu inimliku madaluse amokijooksu. Too Varro Vooglaiu ja “Kolmeraudse” juhtum oli ehk kõige ilmekam, aga sama tasemega asju on tehtud juba pikka aega. AK uudiseid ja ERR jutusaateid enam näha ei taha – täiesti Vremjaks keeranud. Kirjutavast meediast kannatab lugeda peamiselt vaid Pulleritsu ja Makarovit (see oli küll paduüllatus, et Postimees ta arvamusliidriks nimetas).. Raadiost voolab samasugust jama.

Kõige vastikum on see, et teatud seltskond on valmis oma riigi rahvusvahelise maine laimuga põhja laskma (kogu nn natsiteema pumpamine rahvusvahelisse meediasse – kusjuures suur osa “rahvusvahelisi uudislugusid” on tegelikult siinsete tegelaste töö). Kõik vaid selleks,  et enda komplekse välja elada (vaatasin muide, et täpselt samast asjast kirjutasin ka 2015. aastal).  Miks?

Senise kogemuse järgi paneb inimesed niimoodi käituma üks kahest. Nii lõugavad nartsissistid ja psühhopaadid, kelle arvates neil on looduslik õigus igasugu privileegidele ning häda igaühele, kes neid keelab – või, taevas  hoidku, ära üritab võtta.  Teine võimalik variant on see, et üks seltskond on pikka aega tegelenud mingi sahkermahkri ja ringkäendusega ning endale tublisti pappi kühveldanud – hõlptulu lõppemise oht koos võimaliku vahelejäämisega (oh seda häbi) paneb sel juhul samamoodi tõmblema ja amokki jooksma.

Ei tea, kumb?

???

23.03.2019

Sattusin RSS-i kaudu lugema sellist lugu. Tundus liiga uskumatu, et tõsi olla. Telekas lahti ja kordus-TVst “Kolmeraudset” vaatama.

Kui lõpetasin, oli tunne, nagu keegi oleks mulle enda pruugitud ööpoti pähe tühjendanud.  Ometigi olen juba viimaste kuude jooksul piisavalt näinud, et mitte väga üllatuda.  “Muusikud” olid tavapärased selle seltskonna esindajad, kellelt muud ei oskakski oodata. Ent TV3 saatejuhile võiksid ju mingid reeglid ometi kehtida?  Kahju, see mees oli kunagi täitsa huvitav isiksus – nüüdseks on temast ilmselt alles ainult maailmavaade.

APDEIT 24.03: Samas võtmes jätkab Postimehe juhtkiri (anonüümselt pealegi). Ah et “peaaju katoliikluse all kannatav blogija”? Ilma küsimuse sisulises osas sõna võtmata võib ometi südamerahuga väita, et selle kirjatüki tundmatuks jääv autor on sellise sõnastuse järgi otsustades peast väga sügavalt vasakule nihkes. Üsna masendav tegelikult, ehkki mitte üllatav.

Uus normaalsus?

22.03.2019

Selliste totruste tõttu (sõimame, keda tahame, ja õigust jääb veel ülegi) olen viimase paari kuuga ETV vaatamise sisuliselt lõpetanud, Vikerraadio (eriti hommikuprogramm) on juba ammu “tänan, ei”. Seniste valitsejate arusaamad saab vajadusel kätte ka veebist RSS-i kaudu (neid võib lugeda siis, kui rohkem aega absurdi üle muiata).

Huvitaval kombel ongi tolles uinamuinas mainitud, peamiselt Postimehe arvamusveerus kirjutav Priit Pullerits veel pea ainus viimane mohikaanlane eesti meedias, kel on kuidagimoodi õnnestunud nii mõtlemisvõime kui südametunnistus säilitada. Ülejäänu on kõik… trallallaa.