Kodanikud njuujorklased

19.11.2017

Nagu ERR rõõmsalt teada annab, ei leidu New Yorgi linnas enam ühtki daami ega härrat. Ju siis ei jäänudki muud üle, kui teadaanded ümber teha.

Kui Eestis peaks samasugune asi päevakorda tulema (valitseva seltskonna pugejalikkust arvestades juhtub see siinmail tõenäoliselt üsna pea), siis ei peaks jalgratast leiutama. Kui nõukavõim esimest korda siiamaile saabus, tehti härradest ja prouadest samamoodi unifitseerit kodanikud. Et aga aeg-ajalt on siiski ka diferentseerida vaja, siis tegid tollased lõuapoolikud ettepaneku: kellel on, olgu kottkodanik ning kel pole, tuttkodanik.

Seega väike, ainult natukene houellenbecqlik fantaasiahüpe tulevikku, Lennarti lennujaama suvel 2030: “Austatud tutt- ja kottkodanikud! Saudi Arabia Airlinesi lend 464 hilineb poolteist tundi. Lennujaama mošee ootab sel ajal palvusele.”

Raske juhus

05.10.2017

Äripäevas ilmub aeg-ajalt häid lugusid ja asjalikke majandusnõuandeid, aga selle juhtkirju kirjutavad ebameeldivalt sageli küll täiesti põrunud tegelased. Pole ime, et nad ei julge oma nime sinna alla panna.

Kui majandusleht laseb sellist sõssindust oma veergudele (valige majandusvõhikud, peaasi on “õige” ideoloogia!), ei saa ka tema majanduspädevust enam tõsiselt võtta. Kahju, tegelikult oleks majandusajakirjandust Eestisse hädasti vaja – needsamad sõssid on rahva elementaarse finantskirjaoskuse suurel määral torust alla lasknud.

Visca Catalunya

02.10.2017

Katalaanide maal läks mölluks. Jääb ainult imeks panna kaht asja.

  1. Hispaania keskvõimu hämmastavat käpardlikkust kogu asjaga tegelemisel. Asjaolu, et referendum kätte jõuab, jõudis seal asjapulkadele kohale niivõrd hilja, et ainsa lahendusena kargas pähe bolševistlik “Peksame raisad laiali!”. Isegi poliitkorrektne massimeedia näitas asju, mis pigem meenutasid mingit banaanivabariiki kui “inimõiguste eest seisvat” Lääne-Euroopat.
  2. Eesti kohalike asehaldurite kohmetut mõminat teemal “Mmm… ääämmm…. Toetame territoriaalset terviklikkust…”. Nagu oleks keegi Välisministeeriumis kummiliimiga kilekotti ringi lasknud. Võiks ju ka meenutada, mis oleks võinud olla, kui 1991. aastal oleks näiteks Reykjavikis samasuguseid kummiliimihääli tehtud, ja püüda natukenegi nägu säilitada. Aga ei. Tähendab – üks Arturi-nimeline mees oli, kelle kohapealsete arvamuste kohta aga ütlesid ülejäänud tainad “Mmm…. ääämmmm… Üliemotsionaalsed hinnangud…”.

Katalaanide iseseisvuse lugu on piisavalt vana, et paari päeva pikkune ajuseebitusperiood Eesti meedias teemal “ei, ega tegelikult enamik ei tahagi” mõjuks tavapärase anekdootliku eurolollusena (või ehk uudissõnana kerstimisena?). Jällegi, mõni väljaanne jättis kasutamata kuldse võimaluse vait olla (Eesti ajakirjandusele võiks mõni vana nõukakooli läbiteinud kodanik teha koolituse teemal “millal padrata tõsise näoga kaasa, millal olla vait ja millal rääkida läbi lillede”, seda praegu ilmselgelt enam ei osata).

It’s better manually

15.09.2017

Pealkirjas toodud lauset kasutasid Vanade Aegade irvhammastest häkkerid kuuldavasti lühendi “IBM” lahtiseletamiseks – ent sama lause sobib päris hästi ka TTÜ õppeinfosüsteemi ehk ÕIS-i kirjeldamiseks. Mõned senised kogemused:

  • Vahetulemusi (seminariettekanded ITSPEA päevaõppes, kogu blogimine ja foorum ITSPEA e-variandis) ei ole (esialgu?) üldse võimalik sisestada. Võrdluseks: seni IT kolledžis kasutatud rakenduskõrgkoolide ÕIS lubas õppejõul absoluutselt kogu hindamissüsteemi vastavalt vajadusele ümber teha, kõigi tegevuste (k.a. eksam – ITSPEA eksami osakaal on kursusest sõltuvalt 30-40%) osakaalu sai vabalt muuta.
  • Õpperühmade infot ei ole aine deklareerijate nimekirjas olemas, kogu 160-pealine päevaõpe on ühe ja sama koodi all. Rangelt võttes ei ole see ÕIS-i tegijate bläkk, küll aga ülikooli oma. Nüüd tuleb seminarides n.ö. käsikaudu kirja panna, kes millises rühmas on (kui tahta osalemiskordi registreerida).
  • Tudengite ainedeklaratsioonide kinnitamine käib individuaalsete “linnukestega” iga tudengi nime ees, masskinnituse võimalus puudub. Kui tudengeid on üle 300, on see ikka üsna väga nüri tegevus.
  • Peale paarikümneminutist passiivsust logiti süsteemist hoiatamata välja (vt eelmist punkti – kui keegi peab näiteks käima tolle pika protsessi kestel eemal midagi lahendamas ning näeb tagasi tulles, et peab otsast alustama, on ikka eriti lõbus olla).
  • Eksamiteks tuleb õppejõul endal aegsasti ajad kirja panna – ent nagu selgus, käib ruumide tegelik broneerimine hoopis mujalt, seega ÕIS-i peale loota siin ei saa.

IBM indeed. Õnneks on olemas Kakupesa, kuhu saab jooksvate tulemuste tabelid üles laadida ja jätta ÕIS-i üksnes deklaratsioonide ja lõpphinnete jaoks. Aga optimaalsest lahendusest on asi küll valgusaasta kaugusel.

APDEIT: rääkisin ühe kolleegiga, kes küsis järgmise küsimuse: “Kuidas saab mainitud õppeasutus sirge näoga õpetada kasutajaliideste disaini?”.

Ei ole miskit uut päikese all

11.09.2017

Kunagi nõuka-ajal lauldi sihukest lorilaulu:

“Laualt kadus koor ja või,
isa punalipu majja tõi.”

Tänastest uudistest saime teada, et Eestis (mis enne suurt sõda oli koos taanlastega Euroopa võimasinaks) on aasta lõpuni võiga kitsas käes. Nii et võime vana laulu uuesti üles võtta – “punalipu” võib soovi korral asendada “tähelipu” või “eurolipuga”, aga tegelikult vist ei peagi seda tegema. Sinise tähelipu taga on ju endiselt punalipp.

Nemad teavad kõike

07.05.2017

Kaugel USA-s olid valimised (tegelikult lausa mitu korda). Teispool maakera, ühe väikese Põhja-Euroopa riigi rahvusringhäälingus teati alati täpselt, keda on õige ja hää valida, ning sellest anti kohalikule rahvale valju häälega teada.

Soomes olid valimised. Sellesama riigi rahvusringhääling teadis absoluutselt, kes on õige ja kes ei ole. Ja andis valjusti teada.

Šotimaal oli rahvahääletus. Jälle teadis selle riigi rahvusringhääling täpselt, kuidas peab. Jälle tehti kõva häält ka.

Siis oli rahvahääletus terves Suurbritannias. Jälle sama lugu.

Austrias valiti presidenti. Jälle.

Siis olid valimised Hollandis. Taas kord.

Nüüd olid valimised Prantsusmaal. Ja selle riigi rahvusringhääling teadis jälle täpipealt, mismoodi korralik inimene peab valima.

Nad võiksid seal välismaal oma valimised üldse ära jätta. Tulgu siia – kesklinna Lomonossovi, vabandust, Gonsiori tänavale – ja küsigu kohe, kuidas on õige.

Kaks märki

21.03.2017

Esimene…

TTÜ IT Kolledž

… ja teine.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

 

Märgiline värk.  Muuhulgas on ka ühe poole sõnaõigus samal tasemel.

Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14.01.2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...

Eelmise jätkuks

17.11.2016

Täna tööle jõudes oli pilt kolledži peaukse ees selline:

EIK memoriaal 17.11.16

Naer läbi pisarate muidugi – aga samas on see EIK vaimu hea näitaja. Ehk õnnestub seda mingil määral säilitada ka edaspidi. Muidugi, kui on, kes säilitab. Variant on muidugi ka, et Tartu vaimust vaevatud naaber saab endale Eesti Päevalehe lugejate 2008. aasta lemmik-betoonehitise. Ilma inimesteta, teadmisteta ja vaimuta.