Kaku ajaveeb
Igasuguste toitumisnõustajate seas on alati olnud suur hulk poolet^H^H^H^H^H^Hhuvitavaid inimesi, aga see siin näib olevat ikka kvalitatiivselt uus tase. Või äkki ongi õigus neil veidrikest konspiraatoritel, kes ennustavad tuleviku lihtrahvale erinevat sorti kummalisi dieete orasheinast sipelgateni (või mingit bituumenilaadset möginat, nagu ühes rongiteemalises ulmekas)…?
Ütleme nüüd kõik kooris: Mesi on paha! Mahl on paha! Suhkur on paha! 2-3 kommi ööpäevas!
Oeh.
… muutus eile õhtul kohe avamisega Eurovisiooniks. Seega vähemalt sel korral vaatan telekast midagi muud – labasusi, nõmedust ja ka kurjust näeb ka päriselus enam kui piisavalt.
Kohati on hämmastav, kuidas täiesti väljamõeldud kirjanduslikele tegelastele on pandud suhu sõnad, mis tükk aega hiljem põrutavalt täkkesse lähevad. Tsiteerime taas üht pisikest ja rohelist, suurte kõrvadega tegelast ühest tuntud filmisarjast:
“Fear is the path to the dark side. Fear leads to anger. Anger leads to hate. Hate leads to suffering.” – Yoda
Kõlab täpselt nagu Greta, rohepööre, soosegadused, Eurovisioon ja palju muud tänapäevast. Kõik komponendid klapivad.
Peeter Espak kirjeldab ERRi arvamusloos seda, kuidas Eesti humanitaarteadus maailmas levinud vasaklollustega kaasa jookseb. Tuleb arvamusega nõustuda ning lisada, et seis ei ole oluliselt parem ka mujal, sh tehnikaaladel.
Kui humanitaare kollitab (autori tabava paralleeli järgi) isand Saalomon Vesipruul, siis tehnikainimesi pigem tema naabrimees Jaan Tatikas – ainult et paekivi ei püüta muuta mitte enam sealihaks, vaid mõneks moodsamaks olluseks, Beyond Meatiks näiteks. Ja Tatika “Gallewi-Boegg”, millega ta katuselt alla sõitis, kasutaks tänapäevases versioonis kindlasti juba roheelektrit ja tehisaru – ehkki lõpptulemus jääks muutumatuks.
Väga hästi on välja toodud ka see üha levinum resigneerumine – lolluste teelt eest äraastumine nendega võitlemise asemel on kindlasti lihtsam ja üksikisiku puhul ka tervislikum. Tulemus muidugi sellest ei parane.
Mõnda aega kestab see 1985. aastaga sarnanev seis ilmselt veel. Aga nagu vasakpoolsus on senise ajaloo järgi alati ämbris lõpetanud, nii jõuab see ka sel korral sinna ükskord niikuinii.
Keegi tont üritas Budokani veebi ukse taga paroole proovida. Suht igapäevane asi, aga seekord tuli ta 300+ masinaga robotvõrguga. Lollina näitas end aga seetõttu, et proovis vaid üht (olematut) kasutajat ja lasi kogu botnetile kahekuulise bänni panna. Aga ju ta otsib järgmised masinad.
Geograafia oli seekord päris huvitav – peamiselt India, aga oli ka jupp Aafrikat, mõned saidid Euroopast ning isegi paar jaapanlast.
APDEIT 04.04: jätkus ka järgmisel päeval. Lihtsalt tilgub ca pooletunniste vahedega.
IT kolledžis ei saanud juba kevadest saati süüa – viimati söögikohta pidanud lahe habemik sell pakkis siis asjad kokku, uue toitlustaja leidmine aga jäi ülikooli asjaajamistega venima. Viimaks nüüd kolmandiku oktoobri pealt tuli hea uudis – kohvikus pidi uuesti süüa saama.
Uurisin kolleegilt – jah, pidigi saama, ainult et kõik pidi idamaine olema. Küsisin, kas eesti keelega saab hakkama – ei, pidavat ingliskeelne olema. See viimane pani juba pead kratsima. Aga olgu, läheb ja uurib.
Ukse peal oli menüü ja see oli isegi kenasti eestikeelne (ehkki toitude nimed olidki kõik indiapärased). Sisse astudes tuligi tagaruumist ilmselt India päritolu noor daam.
Kas eesti keeles saab? “English, please.”. Olgu, switch to English ja uurime gluteeni kohta. “??”. Üritame teistmoodi – “I cannot eat flour”. Pakutakse… spagette (täiesti tavalise, mitte riisinuudli välimusega). “No wheat please”. “No meat?” ja pakutakse… uuesti spagette.
Ütlesin aitäh ja tulin tulema – liiga taltekkis on. Uuesti vist ei proovi.
Slashdotis on kergelt jahmatamapanev lugu teatud liiki, ee… huvitavate inimeste tegemistest. Peab rebastele homme-ülehomme ITSPEA loengus “reklaamipausi” ajal lugeda andma.
Näis, millal see meile jõuab. Ühiskond peab ilmselt ikka päris lolliks ära minema, enne kui mõistus uuesti koju hakkab tulema.
Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):
Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.
See üritus peab küll olema järjekordne “kolmandik sulas”-operatsioon. Kõige tõenäolisem, et tegijad on, khm, koheva sabaga.
Kogu idee on põhimõtteliselt jabur. 275 kilo eest tehakse veebileht, mis püüab väga kindlat sihtgruppi ning samas ei kasuta põhimõtteliselt autentimist? Kuidas tehakse kindlaks, et osaleja noor on?
Sihtgrupp on 7-26? Alumine ots on ju lapsed. Muidugi on olemas üksikud n.ö. imelapsed, kes juba algkoolis maailma asjadest aru saavad (märkusena: Kakk küll ei saanud, siis oli veel tollaste raamatute mõjul kommunistiperiood). Aga ülejäänutele on väga kerge erinevaid kiiksakaid ideid sisse sööta (nagu siinkirjutajale söödeti) ning siis vehkida saadud andmetega kusagil vajalikus kohas. Umbes samamoodi, nagu käib hooldekodudes e-hääletus.
See, et eeskujuks Tinder võeti, on ka muidugi kõnekas. Taas kord enda onu tsiteerides – “ära ütle loll, ütle omapärane!” võiks nüüd siis vist ka “noortepärane” olla. Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho…
Kõige tõenäolisem stsenaarium on, et lõpptulemuseks saab kena WordPressi veebisait, mille noortele tegijatele mõned kilod raha maksti. Põhiosa rahast läheb… mujale. Aga noh, optimistlikult vaadates on noorte kaasamine siis mingil määral ju saavutatud. 🙂
NB! Järgnev lugu tuli läbi kolmanda inimese, aga olevat juhtunud hiljaaegu ühe lähedase tegelasega. Seega 100% tõestust pole, aga kuna asi kõlab realistlikult, siis panen kirja – õppetunnina igatahes väga värvikas.
Üks inimene võttis koera. Sellise varjupaiga lontu, kes oli üsna õnnelik, et uue kodu sai. Istus kenasti kodus, kui pererahvas ära oli, pahandust ei teinud.
Mõne aja pärast võeti majja robotist põrandapühkija. Aitas kenasti ka lontu kasukast kukkunud karvad kokku korjata, elu oli lihtsam.
Ühel päeval aga läks pererahvas tööle ja lontul läks kõht korrast ära. Valvekaamerast olla näha olnud, et istus õnnetu moega ukse juures ja tahtis välja, aga mis sa hädaga teed… Igatahes oli korter korralikult ära märgistatud.
Robot aga võtnud nõuks enda sisseprogrammeeritud koristusringi tegema minna. Põrandale ilmunud ainesega toime ei tulnud, küll aga suutis selle korraliku sõnnikulaoturi kombel laiali loopida (SHTF!) ning ka ratastega laiali kanda.
Asjade lõplik seis ei ole teada, aga õppetund näib olevat väga suurte (pruunide) tähtedega kirjutatud… Ja seda annab tegelikult üksjagu laiendada ka muude suure hurraaga kasutuselevõetud tehnoloogiliste lahenduste peale.