10.2018 arhiiv

Muusikaelamus: Miljoonasade 30 aastat hiljem Tallinnas

07.10.2018

Nagu juba Toto juures mainitud sai, on selles vanuses bändid kas väga head või väga halvad. Kui tuli uudis, et üks kunagine lemmik soome bändide seas (olgem ausad, suur osa tollasest suomirokki’st oli üsna haige sonimine – aga oli mitmeid häid erandeid) jälle Tallinna tuleb, oli arvamist taas mitutpidi. Selge nostalgialaks ju, aga mis häält nad teevad? Seda enam, et Rock Cafe viimane elamus oli Europe. Aga noh, tsekkame.

Algus venis. Uksest sisselaskmine (algusaeg oli pandud nii ümmarguselt, et ei saanud aru, kas see tähendab sisselaskmise või kontserdi algust) ja hiljem ka eeskava. Alguses oli ette nähtud 30 aasta taguse kontserdi näitamine, aga keegi kasutas arvutis Windowsi ja võis arvata, mida see ühel hetkel tegi… Teine katse siiski õnnestus. Siis meenutas Urmas Vadi üsna lahedal moel kogemata trehvamist solist Heikki Saloga. Ja siis hakkas asi peale.

Esimene sett algas üsna rahulikult, aga suht algusest oli selge, et need sellid tagasi Tallinna jooma ja mütsiga lööma küll ei tulnud. Väga hea heli, ühtlaselt tasemel bänd ja mis peamine, 60-aastane Heikki Salo ei suutnud kogu kontserdi vältel vist ühtegi möödaläinud nooti tekitada. Paralleelidena meenutas Salo hääle poolest eriti alguses äravahetamiseni Jaagup Kreemi (kes oli ise kontserdil ka kohal) ning laulva jutustaja stiililt Lauri Saatpalu, teine huvitav sarnasus oli kitarrist Matti Nurro ja Bryan Adamsi kitarrimängija Keith Scotti vahel (välimus, mängustiil ja ka sarnane Fender Strat).

Aga häid lugusid tuli palju. Gagarini-lugu oli põhiosas tagant kolmas, lõpetas “Marraskuu”. Endale aga meeldisid ehk enim “Sähköinen Rouva Maa” (siin tekkis võrdlusmoment eestimaise Fixiga), “Rokkarin luu” (siin tuli Nurro kitarripartii juures meelde “Under the Bridge” ja veel mõned kuulsad lood) tagant teine lugu, kergelt kummituslik “Olkinainen” ja teine lisalugu “Kuu”. Ent igal juhul oli tegu äärmiselt hea live-esinejaga, kellelt siinsed muusikud võiks üksjagu õppust võtta.

Õnneks oli taipu teise seti keskel lava ette minna. Seal elas publik ikka tõsiselt kaasa ja seda heas mõttes. Enamik olid soomlased, eestlastest olid peamiselt esindatud nostalgiapõlvkonna inimesed. Viimasest on kahju, kuna kokkuvõttes oli tegu ühe parema siinkirjutaja nähtud saalikontserdiga. Ja ehkki paar kännissä kutti tuias ka ringi, oli seltskond üldiselt väga viisakas – muusika oli lihtsalt piisavalt hea, et tinapanemine tahaplaanile jääks.

Hakkab koju tulema?

03.10.2018

Pole siin vahepeal tükk aega kirjutanud – osalt kiire aja tõttu (Sotsiaalmanipulatsiooni kursus läks käima ja TTÜ – vabandust, TalTechi – üleülikooliline DigiTarkus tuleb paari nädala pärast), osalt aga ka seepärast, et mõnestki asjast tasub praeguse ühiskondliku fooni tõttu (Hando Runneli geniaalse väljendi järgi rumalate inimeste esiletükkimise aeg) mitte avalikult kirjutada.

Aeg-ajalt siiski annab lootust. Kasvõi praegune Õpetajate Lehe artikkel Peep Leppikult. Täiendaks veel, et lisaks kuritegevusele võis ette näha ka rumalate, ülitundlike, paduideoloogiliste ja pretensioonikate “helbekeste” tulekut (tegelikult on imeväärne pigem see, kui paljud noored inimesed on kõigest sellest hoolimata ikkagi asisteks kasvanud!) – pedagoogiline arulagedus koolides on väldanud juba mõnda aega (ja hilisemal ajal täienenud veel terve rea ideoloogilste debiilsustega). Kui aga nüüd hakkab aru pähe tagasi tulema, ei ole veel kõik kadunud.