Kuu: veebruar 2011

Natuke valimistest

Nojah, tegelikult vist ei peaks enne 6. märtsi enda eelistusi avaldama. Aga kuna seda juba nagunii siin ja seal tehakse, siis ütleb Kakk omad kaalutlused ka ära. Järjekorras täiesti läbisegi:

* Eestimaa Rahvaliit – kunagine R-tähega esimees ja Eesti Rahva Till välistas nende valimise täielikult. Hilisemad segadused ei ole olukorda oluliselt parandanud. Järgmine!

* Eesti Reformierakond – olen selgelt arvamusel, et masu Ansipi pähe määrimine on rumalus ja et erakonnas on mitmeid üsna tublisid inimesi (muide, ma poleks uskunud, et reformikas võib adekvaatne sotsiaalminister olla – aga isand Pevkurist sai peale alguse koperdusi täitsa asja).  Aga sotsiaaldarviniste on selles seltskonnas ikka veel ebatervislikult palju. Järgmine!

* Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond – uus esimees on peaga sell ja üldse on teada, et nende poolt kipub suur hulk haritlaskonda hääletama. Kuna nad nagunii omad hääled kätte saavad, siis ei ole mõtet. Pealegi saab neile siitpoolt vaadates lõplikult saatuslikuks liigne toleliberullallaa. Järgmine!

* Eesti Kristlikud Demokraadid – sotside vastand mitmes mõttes. Maailmavaatelt lähedane, aga mõned arvamused siiski ei kattu (näiteks mõõdutundetu koogutamine ühe Lähis-Ida riigi poole). Ja mälumängus jäid nad kah viimaseks. Järgmine…

* Eesti Keskerakond – no shit. Järgmine!

* Eesti Iseseisvuspartei –  mitmed asjalikud mõtted segi mitte nii asjalikega. Järgmine.

* Vene Erakond Eestis – ei lähe peale aprilli 2007 kohe mitte. Järgmine.

* Eestimaa Rohelised – positiivne punkt on mitmed asjalikud algatused, sealhulgas on nad vaieldavalt ainsa erakonnana aru saanud, mis on vaba tarkvara ja miks Microsofti erinevaid organeid lakkuma ei peaks.  Vee tõmbasid endale lõplikult peale hiljuti (vt paar postitust tagasi), aga jama hakkas kogunema juba varem. Järgmine!

* Isamaa ja Res Publica Liit – senise ajaloo jooksul siitpoolt enim hääli saanud seltskond.  Seekord ei saa – absoluutse “EI” teenis häbitu sigatsemine .ee domeenidega, lisaks veel muud lollused. Järgmine?

Valik: üksiküritaja Leo Kunnas.  Arvatavalt üks väheseid üksikkandidaate, kel mingisugunegi šanss sisse saada. Ja kui ei saa, siis olgu nii – parteisid kah ei vali. Seekord üsna põhimõtteliselt. AITAB nii batjast, oravatest kui ka muudest sekeldajatest.

Äraspidi Tolkien

Üritasin lugeda veel üht vastuolulist raamatut – vene teadlase Kirill Jeskovi kirjutatud [L] “Viimast sõrmusekandjat”, mida on hiljuti päris palju promotud.  Tegu on siis Tolkieni “Sõrmuste isanda” sündmustega “pahade” vaatevinklist.

Natuke Dawkinsi tunne tekkis. Iseenesest ambitsioonikas idee, mida püüab teostada intelligentne inimene – aga mõlemal juhul jääb autor paratamatult ülesandele alla. Musta valgeks rääkimine ei muuda asjade tegelikku olemust. Ja muidugi ei ole ka Jeskov kaugeltki Tolkien (võimalik muidugi, et häda on kehvavõitu tõlkes – kui kunagi rohkem aega, võiks üritada venekeelse originaaliga hambaid murda). Üks hea kommentaar, millega tahaks suuresti nõustuda, on [L] siin.

Muide, Kakk ei ole kunagi üheski RPG-s suutnud/tahtnud mängida pahasid tegelasi ega saa siiani hästi aru neist sellidest, kes näiteks [L] MUME’is orke mängivad.  Ilmselt on pidevalt uksest-aknast sisseroniv/lükatav eetiline padurelativism juba ammusest ajast vastunäidustatud. Veel üks tiba häiriv näide on ilmakuulus WoW – poliitkorrektid on sealt püüdlikult eemaldanud igasuguse fantaasiamaailmades tavalise hea-kurja vastanduse ning pannud omavahel taplema “osapooled” (võimalik, et”pahasid” mitte mängida tahtvaid inimesi oli ikka veel liiga palju ja seetõttu ei oleks saanud tasakaalustatud MMORPG-d teha). Seetõttu ei ole olnud mingit soovi seal osaleda (LOTRO peale on aga mõeldud küll).

Aga raamatu juurde korra veel tagasi tulles – positiivne on asja juures see, et tegu on tõsise pretsedendiga sedalaadi fanfiction’i liberaliseerimiseks. Jeskovi raamat levib tasuta ning Tolkieni Sihtasutus (kes muidu kipub paraku selliste asjade juures ülearu vinguma) ei ole esialgu kurjustama hakanud.

Aastapäevaks

… sobiv laulujupp võiks olla [L] Celtic Thunderi kaver Proclaimersi hitist “I’m Gonna Be (500 Miles)”.

Proclaimersi originaal on väga hea lugu. Siin aga on originaalitruule kidrale pandud otsa keelpillikvartett ja vilepill, laulab aga Celtic Thunderi ainus šotlane George Donaldson, kes muidu peamiselt ballaade esitab, siin aga suure mõnuga rokib.

Miks see lugu?  Tundub  mitmes mõttes väga eestlaslikuna. 🙂

Kes ei tantsi, on politsei

… või täpsemalt küll politsei itimees.

Kakk otsustas kah mobiil-ID ära katsetada. Aktiveerimiseks tuleb minna Eesti Politsei veebilehele.

* Firefox Linuxil – applet jookseb kokku (jääbki ekraanil kerima)
* Firefox Vistal (üliharuldane juhus – Kakk käivitas tööl lauaarvutis Windowsi!) – applet muidu töötab, aga peale allkirjastamist paneb pange (karjub midagi Visual C++ teekide kohta).
* IE Vistal – näeb välja selgelt sedamoodi, et üksnes selle konfi jaoks kogu süsteem mõeldud ongi. Tõsi, peale taas-sisselogimist pakutakse nüüd juba mobiil-ID tühistamist – järelikult sai Firefox eelmises katses siiski asjaga hakkama. Aga panges lõpetamine ka peale edukat sooritust pole ilus.

Äbiäbi.

Poes lugemas

Suuremat poeringi tehes astus Kakk esmalt sisse raamatuärisse ja leidis riiulist eestindatud versiooni palju kõla tekitanud Richard Dawkinsi “God Delusionist”.  Et aega juhtus olema, sai leitud nurgatagune koht ja loetud.

Alguses tekkis tahtmine natuke toriseda. Siis aga veidi järele mõeldes tekkis hoopis soov autorile aitäh öelda.  Tõsi, tõenäoliselt ta seda nii ei mõelnud, kuid “Luulu Jumalast” võib teatud vaatenurgast vaadelda lausa apologeetilise raamatuna.  Vähemalt nõukogude (või idasaksa või kuuba või hiina või põhjakorea…) ajupesu kogemusega, ent mõtlemisvõime säilitanud inimesel võib täiesti tekkida paralleel omaaegsete usuvastaste argumentidega (OK, “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kusagil” on ehk Dawkinsiga võrreldes liiga madal, ent kvalitatiivset vahet kah ei ole). Ja kui edukaks kommunistlik ajuseebitus lõpptulemusena osutus, on ilmselt teada – veendunud marksist on siinkandis  (hoolimata kõigist süüdistustest TLÜ suunal) ikka harv nähtus. Küll aga suutis see palju inimesi põhimõttelisteks antikommunistideks vaktsineerida (yours truly included – varases lapsepõlves tolle aja raamatutest tekkinud kommunismi-vaimustuse asendumisel natuke suurema inimese mõtlemisvõimega).

Lihtsalt läänemaailmas ei ole sedasorti kanonaadi vist varem nähtud ja seetõttu võib Dawkins seal uudsena tunduda, siinkandis on aga üle elatud nii seltsimehed Vimmsaare ja Naan kui ka nende tänapäevasemad jüngrid. Küll aga võiks üsna suure tõenäosusega eeldada, et raamat autori püstitatud eesmärke ei täida – juba veendunud ateistide kõrvade sügamiseks on see liiga põhjalik ja teistide veenmiseks kaugelt liiga pinnapealne (teatud paralleeli võiks tõmmata vastasleerist USA evangelikaalide hulgas populaarse sama tüüpi kirjandusega – mõlemat poolt kollitab pidev “õlgnukkude” tegemine ja lünklik kodutöö käsitletava materjali uurimisel).

Eestilulla 2

Njah, ühe žüriiliikme arvamusega “väga tugev saade” ei saa seekord küll nõus olla.

Oli kaks lugu väga headelt esitajatelt, kel polnud paraku laulu – Sofia Rubina ja Rolf Roosalu on kaugelt paremad kui nende seekordsed lood. Oli üks üllatus – Orelipoisilt oleks oodanud mingit tõsise kiiksuga pila, tuli aga pigem Henry Laksi rea pealt pärit armas lugu (aga muidugi mitte eurolaul).  Jaapani nimega nõiatibid meenutasid “Kill Billi” kõrtsistseenist pärit plikabändi, kes on mingil moel keset Sigatüüka kooli sattunud. Mimicry ei lasknud end muusika meloodiast üldse segada ja laulis ühtlaselt omal viisil.

Üks, kelle puhul võiks rääkida mingist šansist, oli Ithaka Maria. Ehkki kogu number meenutas väga omaaegse Kapelli lugu “Viiulimees”, mida laulma oli mingil seletamatul viisil Shakira toodud, oli siin kõige terviklikum esitus ning kohati oli see tšellohevisaund isegi päris huvitav.  Väikese tagasipõikena: kahju, et omaaegset täitsa head eurolugu “Surrounded” ei esitanud tänane Ithaka Maria (tüdruk on ajaga päris korralikult arenenud).

Seega finaalis eelistaks Noorkuud, Getterit või Ithakat.

P.S.  Kapelli “Viiulimehest” on juutuubis olemas üks äärmiselt kreisi teisend, mida sündsuse huvides siia linkida ei saa, aga mis Ithaka loo juures kah peas kummitamas käis.

Kahju

Roheliste erakond eemaldas end just Kaku võimalike valimisvalikute nimekirjast.   Muidu üsna sümpaatne seltskond, aga… Jah, neil on absoluutne õigus ja vabadus selliseid ettepanekuid teha. Ja teistel on õigus ja vabadus neid mitte valida.

APDEIT 18.02: [L] nagu siit nähtub, toimus üks kahest – kas a) vastuvõetud otsus oli piisavalt udune, et võimaldas massilist valesti tõlgendamist või b) otsustajad lõid oodatust suurema lärmi tõttu vedelaks ja üritavad olukorda nüüd pehmendada.  Paraku on ilmselt kahju juba tehtud ning ka uus versioon jätab osa küsimusi lahtiseks. Pärimuskultuuri tuleb täiega toetada, selle sildi all tehtavaid imelikke asju aga oleks tark vältida.

Back in 2007

Jaan Tätte jr ja tema pruut said eurolaulul hakkama [L] looga, mida ükski nö arukas inimene ilmselt Euroopasse ei saadaks, aga mida on megakeeruline peale kuulamist peast välja saada. Hirmus jama sellega.

Viimaks mõtlesin, mis oleks olnud, kui see lugu oleks jõudnud näiteks 2007. aasta Eurolaulule (tegelikult siiski ilmselt järgmisse aastasse – graafik on liiga varajane).  Sügavalt hüpoteetiline versioon võinuks olla alljärgnev.

Unemati unemati kuulas Moskva raadiot nati
Unemati unemati manas morni jopptvoimati

R: Unemati 8x

Unemati unemati ajas kurjalt selga vati
Unemati unemati pihku haaras aialati

R:

Unemati unemati peksis puruks naabri SATi
Unemati unemati kioskist pännas Kitekati

R:

Unemati unemati südi pollar naabri Kati*
Unemati unemati sai talt võmmu üle nati

R:

Unemati unemati mendilt teenis trahvipati
Unemati unemati kükkab pogris taga lati

R:

Nagu öeldud, on kogu stsenaarium täiesti hüpoteetiline.

 

* – Kati oli passi järgi tegelikult Jekaterina.

Eestilulla 1

Estoöiro esimene poolfinaal seega.

Summaarselt polnudki nii hull. Oli üks hea terviklik ja tasemel esitus pluss mitu potentsiaaliga poolikut.  Noorkuu nekromongerikostüümid (otse Riddicki kroonikatest) olid mõnevõrra üllatus, aga lugu ise on täiesti tasemel crossover-kompott eri stiilidest ning see, et need poisid valesti laulda ei oska, aitas kindlasti kaasa. Ning mis peamine, kutid ei võtnud asja ülearu tõsiselt. Konkurentsitult parim IMHO – ei saa aru, kuidas žürii selle välja jättis (seekord oli rahvas targem).

Getter Jaani loo paneks teiseks. Korralik estraadinumber (ehkki harmoonia meenutas kõvasti Rihanna “Umbrellat”), esitus oli ka täitsa usutav (kui, siis tuleks välist poolt lihvida).  Kolmanda koha jätaks juba lahtiseks – Jana Kask on väga hea laulja ja kui kuulama hakata, siis ärkab ka laul ellu, aga arranžeering kippus soustiks. Kiita saanud Outloudz oleks mõnus kuulamine kusagil pubis või klubis, aga eurolaval? Ka häiris laulu domineerinud “old and grey”.   Victoria ja tema veneliputriibulised tibid olid hääle poolest huvitavad, aga laul oli lahjavõitu.

Natuke kahju oli Kait Tamrast. Eesti üks suurema hingega lauljaid ja väga mitme suurepärase laulu (“Oma saar” on juba klassikaks saamas) autor, aga seekordne lugu polnud kõige parem ning ilmselt olid “Rock’n’roll Kids” ja Harrington+McGettigan 1994. aastal viimased, kes Eurovisioonil sellise reaga edukaks osutusid. Aga ehk oligi eesmärgiks lihtsalt uus laul rahva ette tuua – see ülesanne sai auga täidetud.

Paraku aga läheb ilmselt ka sel aastal sinnapoole, et Eesti laeks jääb poolfinaal (olgu, Noorkuu või Getter võiks teoreetiliselt edasi minna).

Last but not least – Leemet Muna ruulib sajaga! 😀 Sindrima hea kõverpeeglipilt eesti meediast…