Eile õhtul tegin teleka lahti ja sattusin täpselt “Eesti laulu” võitja väljakuulutamise peale. Ei olnud neist lugudest ühtki enne kuulanud – enam lihtsalt ei tõmba. Esmamuljena aga tundus, et eurolaulutajad astuvad Alikaga taas täpselt samasse auku, kuhu mindi Birgiti ja Tanjaga – saadetakse väga hea häälega naislaulja mittemidagiütleva lauluga esinema kohta, kus muusikal tänapäeval enam mingit sisulist rolli ei ole.
Silt: Eesti laul
Eesti laul
Kunagi sai siin ju kõvasti Eurolauludest ja Öiroviiskudest kirjutatud – lapsepõlvest saadud inerts ilmselt hoidis huvi ikka üleval. Nüüd pole vahepeal väga numbrit teinud. Täna panin toas toimetamise taustale ikkagi Eesti Laulu finaali mängima.
Kõlas nagu harju keskmine superstaarisaade. Suur osa esinejaid olid noored, üle poole lauludest samuti – põhimõtteliselt ainult üks fraas, mida kolm minutit kedrati. Häid lugusid oli kahjuks null, uuesti kuulaks ehk Trafficut ja Egert Milderi Georgia-lugu (selline muhe retro). Uku Suviste võidulugu oli ka üks viisakamatest, aga häirivalt venepärase meloodiakäiguga. Lauljana on aga Kaku kunagine õpilane (Uku lõpetas kunagi üsna ammu IT kolledži, kuid vahetas peagi eriala) kahtlemata tasemel ja Eestile häbi ei tee.
Veidruse eripreemia läheb kollektiivile “Synne Valtri feat. Väliharf” – tõi silme ette kujutluspildi Anne Veski kontserdist kusagil nahhiimovlaste õppeasutuses, kus siis kaks kohalikku karmoška ja kitarrega staari juurde lavale ronisid (kus turvameeste silmad olid?).
Saatejuhid – Taukar enda tavalises muhedas olemises, isand Niinemets nägi sile välja ja sai ka hakkama. Vahele pikitud videoklippides ei olnud aga meedias korduvalt kiidetud koomik paraku absoluutselt naljakas, seega ehk tasukski saateid juhtima hakata. Oleks võinud seal nende lauljate juttudega piirduda.
Jälle laulumäng
No oli laulumäng jah see Eesti Laulu poolfinaal. Päris mitmed inimesed mängisid laulmist, teised mängisid laulukirjutamist ka. Selles mõttes oli Elina Netšajeva saatejuhiks panemine ikka fopaa küll – võrdlusmoment läks liiga koledaks…
Oli paar hästi produtseeritud lugu (kõrva jäi Peter Gabrieli meenutav “Hurricane”, kahjuks laulja polnud Peter), Lenna oma oli ilmselt Vanilla Ninja vana rasva pealt tehtud ja teistest selles mõttes kõvasti üle. Head lauljat arvestades on see sellest poolfinaalist ilmselt ainus, millega Euroopas häbi ei hakkaks – samas laul ise oli üsna väheütlev (pretensioonikast tekstist hoolimata). Eelmise aasta Jüri Pootsmanni loo tiim oli laulus paar nooti ära muutnud ja nüüd Elina Borni laulma pannud, Jüri laul oli aga kindlasti parem.
Eestikeelseid lugusid oli kõigest (või isegi?) kaks. Ivo Linna ja Supernova on endiselt mõnusad, aga kahjuks esinesid praeguses seisus selgelt valel üritusel. Ja “kosmonautidel” oli nutusest pealkirjast hoolimata täiesti savi.
Tuleb loota, et teine poolfinaal on natukenegi parem.
APDEIT 18.02. Kahjuks oli teine poolfinaal veel nõrgem. Olid mitmed normaalsed lauljad suht olematute lauludega (oli tunne, nagu oleks laulud siitmaalt otsa saanud. Mitme tuntud nime lugu oli nagu vanaksläinud kartulisalat – täis kunagiste heade asjade äratuntavaid tükikesi, mis nüüd aga enam süüa ei sünni) ning paar teatava potentsiaaliga lugu, mis aga olid esitatud pehmelt öeldes nõrgalt. Saatke Lenna Kiievisse, poleks vähemalt väga piinlik.
Eesti Laul 2016
… oli kokkuvõttes isegi natuke parem kui viimaste aastate lahja keskmine. Kolme finaali valitu puhul ei oleks pidanud Stockholmis piinlikkust tundma, lisaks oli mitu head asja veel. Räägiks vaid lugudest, kuna show-pool oli pettumus nagu ka õhtujuhid (otsekui oleks Piip ja Tuut kontserti juhtinud). Ainus suur erand oli “Kaelakee hääle” taasesitus – Ifi ees tuleb tõsiselt mütsi kergitada. Nagu poleks 20 aastat mööda läinudki…
Aga mis siis lauludest meelde jäid:
- Võidulugu oli klassikaline James Bondi filmilaul, mille Jüri oma veidi isemoodi olemise ja hea hääle kooskõlas kenasti välja vedas. Temast ja Taukarist võiks vabalt saada eesti rahvale uus Mäks ja Iff – kui nad enda karjääri küsitavates poliitilistes mängudes kaasategemisega ära ei riku.
- Kristel Aaslaid võiks leida rakendust märksa tõsisemates kohtades kui Padjaklubi. Juba näosaates oli näha, et tüdruk oskab laulda. Eestil võiks ju oma Cyndi Lauper olla küll (Kerli ja Iiris ei klapi, on natuke liiga veidrad).
- Mick Pedaja on julge sell, et sellise looga sellele üritusele tuli. Vaieldavalt ei ole see eurolaul, aga huvitav lugu ja hästi tehtud küll.
- Jaan Tätte jun. ehk Meisterjaan jätkab napakate esituste traditsiooni, aga see ei ole päris “Leto Sveti” napakus. See lavashow oli igatahes päris lahe – laul ise oli huvitava saundiga, ent liiga monotoonne.
- Ketter Orav ehk Kéa näitas, et asi on geenides küll, Kare Kauks 2.0 toimis kenasti. Lugu oli enam-vähem, aga kippus liialt korduma (üldse oli selle aasta suurim häda laiskades heliloojates – tegid ühe käigu valmis ja arvasid, et sellest piisab).
- Väikese ämmergupreemia saavad Kati Laev ja Noorkuu – head esitajad (Noorkuu kvaliteedis pole kahtlust, Kati on ka hea häälega) esitamas lamedat lugu. Vene romansi sandipoolne näide läilavõitu meloodiakäiguga – teist korda ei kipu kuulama. Tulge teinekord jälle, aga normaalse looga.
- Kaku personaalne lemmik sel aastal on aga “Stories Untold”. Eesti Dieter Bohlen on siin mõjutusi saanud omaaegselt Sandralt ja uuema aja lugudest Ellie Gouldingi “Love Me Like You Do”-lt, aga lugu ise on tema paremate seast (veel tuleks märkida, et nii eesti- kui ingliskeelse variandi tekstid on head). Kahjuks jäi Grete Paia lavaesituses pauerit väheks, õiget aimu laulust annab stuudiovariant.
Nii et ootame huviga, mida Jüri Stockholmis teeb.
Eestilulla 1
Estoöiro esimene poolfinaal seega.
Summaarselt polnudki nii hull. Oli üks hea terviklik ja tasemel esitus pluss mitu potentsiaaliga poolikut. Noorkuu nekromongerikostüümid (otse Riddicki kroonikatest) olid mõnevõrra üllatus, aga lugu ise on täiesti tasemel crossover-kompott eri stiilidest ning see, et need poisid valesti laulda ei oska, aitas kindlasti kaasa. Ning mis peamine, kutid ei võtnud asja ülearu tõsiselt. Konkurentsitult parim IMHO – ei saa aru, kuidas žürii selle välja jättis (seekord oli rahvas targem).
Getter Jaani loo paneks teiseks. Korralik estraadinumber (ehkki harmoonia meenutas kõvasti Rihanna “Umbrellat”), esitus oli ka täitsa usutav (kui, siis tuleks välist poolt lihvida). Kolmanda koha jätaks juba lahtiseks – Jana Kask on väga hea laulja ja kui kuulama hakata, siis ärkab ka laul ellu, aga arranžeering kippus soustiks. Kiita saanud Outloudz oleks mõnus kuulamine kusagil pubis või klubis, aga eurolaval? Ka häiris laulu domineerinud “old and grey”. Victoria ja tema veneliputriibulised tibid olid hääle poolest huvitavad, aga laul oli lahjavõitu.
Natuke kahju oli Kait Tamrast. Eesti üks suurema hingega lauljaid ja väga mitme suurepärase laulu (“Oma saar” on juba klassikaks saamas) autor, aga seekordne lugu polnud kõige parem ning ilmselt olid “Rock’n’roll Kids” ja Harrington+McGettigan 1994. aastal viimased, kes Eurovisioonil sellise reaga edukaks osutusid. Aga ehk oligi eesmärgiks lihtsalt uus laul rahva ette tuua – see ülesanne sai auga täidetud.
Paraku aga läheb ilmselt ka sel aastal sinnapoole, et Eesti laeks jääb poolfinaal (olgu, Noorkuu või Getter võiks teoreetiliselt edasi minna).
Last but not least – Leemet Muna ruulib sajaga! 😀 Sindrima hea kõverpeeglipilt eesti meediast…