Reklaam?

Kaku vanaisa oli kange eestiaegne mees. Kui ENSV televisiooni ilmusid esimesed (veidi lapselikus teostuses) reklaamid, tegi ta järelduse: “Ahaa, reklaamitakse! Järelikult on kõnts!”. Ehk siis head asja ei ole vaja kunstlikult üles upitada.

Tea, kas see on vanaisa vaim või mõni muu põhjus, aga Kakk ei ole ei reklaami ega selle tegijaid  suutnud kunagi päris tõsiselt võtta. On vist täpselt üks reklaam, mis on pannud tunnustavalt muigama – see oli kunagine Näpi vorsti oma (sealse laheda sõnamängu tõttu). Ülejäänud on pigem toonud kaasa vanaisa stiilis reaktsiooni.

Kui hiljuti tekkisid linnapilti suured plakatid duši all pissivate inimestega, siis tuli jalamaid meelde omaaegne Hansapanga rottkoer. Samavõrd idiootlik idee ja tõenäoliselt ei ole kogu asjal kehakergendamisega üldse pistmist. Lihtsalt rumalad inimesed otsivad endast veel rumalamaid.

Täna leidsin uudise, et täpselt nii ongi. Mingisugune “reklaamiagentuur” arvab, et inimeste lollitamine (mida mõõdetakse mehaaniliselt hiireklikkidega!) aitab nad – kusjuures enda eestikeelse nime all – hopsti Soome turule.

Eks elu näitab.

Päevakajaline

Inglastel on ütlemine “Fool me once, shame on you. Fool me twice, shame on me.”

Täna Brüsselis toimunu ei olnud enam aga isegi mitte teine Euroopas. Võimukandjate ja ideoloogide küünilisus ning nendega kaasajooksvate ullikeste süüdimatus makstakse taas kord kinni inimeludega.  Kui suurt pauku on veel vaja, et piisavalt arusaajaid tekiks…?

Eestis on praegu päris omajagu inimesi, kel peaks olema peale tänast tõsiselt häbi peeglisse vaadata.

APDEIT:  Ja siis kuulsin õhtul koju sõites autoraadiost üht tuntud tegelast ütlemas, et “ainus lahendus on kokkulepe Brüsseli islamikogukonnaga”.

Lihtsalt pole sõnu. Kas selle sama “kogukonnaga”, kes pikka aega edukalt võimude nina all üht hiljuti viimaks kinninabitud meest varjas…?

Seiklus läpakaga

Kaku Asus Zenbooki voolupesa (kuhu toitejuhe käib) hakkas mõne aja eest lollisti loksuma. Paraku ei olnud aega asjaga väga tegelda, täna hommikul läks asjandus lõplikult katki.

Vaatasin netist ühe koha, kus läpakaid parandatakse, ja lendasin sinna. Öeldi, et tuntud probleem, aga vajalik jupp tuleb tellida, oodata umbes viis tööpäeva ja maksma läheb 65 eurot.

Jama küll, kui põhitööriist nii kauaks ära võetakse, eriti kui veel lähipäevadel on kolledžis vaja lõputöökavandite kaitsmistega tegelda. Esimene käik aga tuli koju – kuni läpaka akut veel jätkus, sai tõsta elulised pooleliolevad asjad teisele kettale, täieliku varukoopia jaoks enam voolu ei jätkunud.

Kuna algne lahendus ei tundunud kõige parem, sai võetud lauaarvutis veeb lahti ja otsitud veel. Ühes kohas Asusega ei tegeldud, teine pakkus juba natuke paremat diili – kolm tööpäeva ja 50 eurot.  Viimaks saigi selle ettevõtte aadress GPSi pandud ja kesklinna kärutatud.

Koht oli suur korrusmaja, mille allkorrusel paistis kätte kohe arvutipoe silt. Mitte sama nimega kui see, millega alguses räägitud sai, aga kuna sildil seisis ka “hooldus”, siis miks mitte proovida.

Poes tegutsevad vene kutid (kes aga rääkisid väga kenasti eesti keelt) pakkusid alguses, et teevad homseks korda – juhul, kui voolupesa olemas on. Kui ei, tuleb ka nädalapäevad oodata. Raha aga taheti vaid 35 eurot. Siis mõeldi natuke ja öeldi “Tule tunni aja pärast tagasi”.

Kui Kakk peale söömaskäimist täpselt tunniga tagasi jõudis, anti toimiv läpakas tagasi. Siit moraal: kunagi ei tasu selliseid asju võtta kohe esimesest ettejuhtuvast kohast ning vahel on tundmatumad tegijad palju asisemad.

Teisi asjaosalisi ei hakkaks mainima, aga Reitoni arvutipoe sellidele suur kummardus.

Eesti Laul 2016

… oli kokkuvõttes isegi natuke parem kui viimaste aastate lahja keskmine. Kolme finaali valitu puhul ei oleks pidanud Stockholmis piinlikkust tundma, lisaks oli mitu head asja veel. Räägiks vaid lugudest, kuna show-pool oli pettumus nagu ka õhtujuhid (otsekui oleks Piip ja Tuut kontserti juhtinud). Ainus suur erand oli “Kaelakee hääle” taasesitus – Ifi ees tuleb tõsiselt mütsi kergitada. Nagu poleks 20 aastat mööda läinudki…

Aga mis siis lauludest meelde jäid:

  • Võidulugu oli klassikaline James Bondi filmilaul, mille Jüri oma veidi isemoodi olemise ja hea hääle kooskõlas kenasti välja vedas. Temast ja Taukarist võiks vabalt saada eesti rahvale uus Mäks ja Iff – kui nad enda karjääri küsitavates poliitilistes mängudes kaasategemisega ära ei riku.
  • Kristel Aaslaid võiks leida rakendust märksa tõsisemates kohtades kui Padjaklubi. Juba näosaates oli näha, et tüdruk oskab laulda. Eestil võiks ju oma Cyndi Lauper olla küll (Kerli ja Iiris ei klapi, on natuke liiga veidrad).
  • Mick Pedaja on julge sell, et sellise looga sellele üritusele tuli. Vaieldavalt ei ole see eurolaul, aga huvitav lugu ja hästi tehtud küll.
  • Jaan Tätte jun. ehk Meisterjaan jätkab napakate esituste traditsiooni, aga see ei ole päris “Leto Sveti” napakus. See lavashow oli igatahes päris lahe – laul ise oli huvitava saundiga, ent liiga monotoonne.
  • Ketter Orav ehk Kéa näitas, et asi on geenides küll, Kare Kauks 2.0 toimis kenasti. Lugu oli enam-vähem, aga kippus liialt korduma (üldse oli selle aasta suurim häda laiskades heliloojates – tegid ühe käigu valmis ja arvasid, et sellest piisab).
  • Väikese ämmergupreemia saavad Kati Laev ja Noorkuu – head esitajad (Noorkuu kvaliteedis pole kahtlust, Kati on ka hea häälega) esitamas lamedat lugu. Vene romansi sandipoolne näide läilavõitu meloodiakäiguga – teist korda ei kipu kuulama. Tulge teinekord jälle, aga normaalse looga.
  • Kaku personaalne lemmik sel aastal on aga “Stories Untold”. Eesti Dieter Bohlen on siin mõjutusi saanud omaaegselt Sandralt ja uuema aja lugudest Ellie Gouldingi “Love Me Like You Do”-lt, aga lugu ise on tema paremate seast (veel tuleks märkida, et nii eesti- kui ingliskeelse variandi tekstid on head). Kahjuks jäi Grete Paia lavaesituses pauerit väheks, õiget aimu laulust annab stuudiovariant.

Nii et ootame huviga, mida Jüri Stockholmis teeb.