John Walker (mitte viski)

Tutvusin ühe huvitava inimesega. Kahjuks nii, nagu see sageli juhtub – tagantjärele.

John Walker asutas koos kaaslastega 1982. aastal Autodeski – firma, mis pani aluse AutoCADile ehk maailma levinuimale joonestus- ja projekteerimistarkvarale. Siiani on jäänud mulje, et Autodesk on olemuselt Microsofti-sarnane monopolist ning mitte ülearu armastatud.

Tuleb aga välja, et algus oli hoopis teistsugune. Firma rajati 13 “karvase” poolt (pilt siin lehel on üsna kõnekas), kes panid enda säästudest kokku 59 000 dollarit ja hakkasid välja töötama lihtsasti kasutatavat joonestustarkvara (esimesed versioonid olid mõeldud hoopiski Unixi tööjaamadele – tollased arvutid ja ka tarkvara olid ikka veel spetsialistide värk). John Walker on ühes enda kirjutises (vt allpool) öelnud enda kohta: “I’m an engineer by training, a computer programmer by avocation, and a businessman through lack of alternatives” ning samas tekstis selgitanud ka seda, miks ta end ja teisi endasuguseid “häkkeriteks” nimetab.

Seega oli AutoCAD alguses peaaegu klassikaline häkkeriprojekt (tõsi, vaba tarkvara ei ole see kunagi olnud, tegu oli algusest peale ärivaraga) ja tegijadki olid samast ooperist. Ja John Walker oli üks neid tarku inimesi, kes peale ettevõtte ülestöötamist taipasid õigel ajal kõrvale astuda ning hakata päris enda elu elama.

Ta loobus ettevõtte juhtimisest 1986. aastal (peale edukat börsileminekut aasta varem), jätkas töötamist programmeerijana kuni 1994. aastani – ja kui talle ettevõttes toimuv vastukarva hakkas käima (paraku asendusid häkkerid järjepanu pintsaklipslastega ning tulemuseks oligi selline, pigem ebameeldiv Autodesk, mida me viimastel aastakümnetel oleme näinud), lahkus firmast. 850 tuhande tollase maailma suuruselt kuuenda tarkvaraettevõtte aktsiaga ehk umbkaudu 45 miljoni tollase dollariga.

Walker kolis 1991. aastal Šveitsi ja tegeleski ülejäänud elu sellega, mis teda päriselt tõmbas. Pani püsti ühe naljaka nimega veebilehe (ühelt poolt on see paroodia USA Fermilabi aadressil, teisalt tähendab fourmi prantsuse keeles sipelgat) ja kirjutas sinna aastate jooksul terve hunniku põnevat lugemist (õnneks on olemas Interneti Arhiiv – seega kui ka algne leht peaks maha võetama, säilib materjal tulevastele põlvedele). Näiteks

  • Autodesk File – Autodeski ajalugu, aga mitte ainult; seal on ka üldist tehnikaajalugu ning sellisena on see väärt lugemine.
  • Hacker’s Diet – põnevas vormis kirjutatud õpetus nohikutele sellest, kuidas enda tervise eest hoolt kanda; suuresti Walkeri enda kogemuse pealt (väidetavalt 98 => 66 kg). Siit aga pärineb ka see eespool toodud tsitaat ning ka häkkeri mõiste on lahti seletatud.
  • The Digital Imprimatur – 2003. aastast pärit vägagi ettenägev kirjutis “Suure Vennaga” seotud ohtudest.
  • Tools for Online Privacy – hea sissejuhatav lugemine privaatsusest Internetis ja mõned abivahendid.
  • The Stratified Bible – huvitav töövahend Piibli uurimiseks (nagu arvutiteaduse suurkuju Donald Knuth, oli ka Walker kristlane).
  • Your Sky – onlain-planetaarium.
  • Blockchain Tools – mõned 2023. aastal loodud töövahendid plokiahela jaoks.
  • FourmiFood – mõned põnevad retseptid.

Juba see väike valik näitab ilmekalt, kuivõrd laia haardega see mees oli. Ja ta oskas elada – tasub eeskuju võtta.

Godspeed.

Mida ja milleks

Investor Märten Kress on maha saanud vist ühe parima artikliga, mida Eestis investeerimise teemadel seni loetud on.  “Eneseteostus, hea tervis ja head suhted” – ikka üsna täppi pandud.

Paar mõtet siia juurde:

* Need kolm eespoolmainitud punkti kõlavad tegelikult väga sarnaselt Linuse seadusega (täpsemalt selle teise sõnastusega) – ja ka Wozniaki valemiga. Kõik need on omakorda Maslow’ püramiidi tuletised.
* Kirjutaja on pihta saanud olulisele momendile – loeb mitte üksnes lõppsiht, vaid ka teekond (ise sain selle selgeks juba enne investeerima asumist, traditsiooniliste võitluskunstide kaudu).  See “sa oled juba võitnud” on suurepäraselt esitatud.
* Eneseteostuse osas tooks juurde veel küsimuse: mida head selle rahaga tehakse. Huvitaval kombel on päris paljud tõeliselt jõukad inimesed sellele pihta saanud ja tegelevad lisaks ärile ka heategevusega. Ja see ei tohiks olla lihtsalt mainekujundus, vaid midagi sinnapoole.
* Mõelda võiks ka selle üle, mis saab siis, kui meie aeg täis saab.  Üks tuttav ütles hiljaaegu “Surilinal taskuid ei ole” – tõsi, see oli öeldud tagamõttega, et igasugune mammonakogumine on kahtlane äri. Aga põhimõtteliselt on see väga hea punkt ja tasuks mõelda, mismoodi jätta endast jälg maha nii, et meie kogutu võiks ka peale meid midagi kasulikku teha.

Aga kokkuvõttes ikka “väga viis” kirjutis. Muuhulgas ehk aitab see natuke ümber veenda neid, kelle jaoks raha on ikka veel aprioorselt Paha Asi ning igasugused äriinimesed ja investorid kõik puha pätid, kaabakad ja vargad (olgem ausad, kunagi kaldusin ise kah sinnakanti). 🙂

 

Põnev lektüür

Tõsiselt huvitav lugemine sellest, kuidas üks ameerika õppejõud oli 25(!) aastat tõsiusklik marksist, otsis “seda kõige õigemat õpetust” ning viimaks sellest kõigest loobus. Mõned väga head lingid on ka loo sees. Kergelt arusaamatuks jääb, kuidas ta nii kaua vastu pidas… Usuliste äärmustega kokkupuutunud (või sektipsühholoogiat lugenud) inimeste jaoks on seal kõvasti äratundmist.

Võuk, võugu, võuku

Mises Wire kirjutab päris huvitava arutluse sellest, miks paljud USA suurettevõtted kipuvad üht tänapäevast uususundit järgima. Eriti tabav on mõte, et tegelikult jääb kogu sisuline ebavõrdsus püsima – oluline on korrektse uuskeele tarvitamine, loosungid ja näidispoomised (täpselt nagu omal ajal N. Liidus).

Sellega seoses tuli mõte, et ehkki “võuk” on eesti keeles rangelt võttes laensõna (< ingl. k. woke), sobib see kenasti ühte ritta täiesti omamaiste sõnadega nagu “mauk”, “pauk”, “auk” ja “tõuk” (ning seda tuleks seega käänata võuk, võugu, võuku – seda siis eeskätt sedalaadi isikute, mitte laiema nähtuse tähenduses). Siit sõnareast võib tegelikult leida päris mitmeid mõttelisi seoseid – näiteks tõdemusega, et tõelised kommunistid surevat selga lastud kuulidest.

Uusaasta häkkeritega

Lubasin mõne  nädala eest tudengitele, et uuendan aastavahetusel ESR Hacker-HOWTO tõlke ära (selgus, et viimasest torkimisest oli juba ligi viis aastat möödunud). Täna sai Viini kontserdi ja suusahüpete vaatamise vahel ära tehtud.

Kõigile külastajatele soovitakse käesolevaga head uut aastat ka. 🙂

Lahe lugemine

Eelmise kampaania ajal toetasin Objektiivi portaali. Hoolimata sellest, et ma alati kõigega nõus ei ole, mis seal ilmub. Lihtsalt seetõttu, et Eestis säiliks mingigi alternatiiv sellele, mis ametlikust meediast välja lastakse.

Muide, viimasel ajal näibki, et Objektiivist on pikkamööda saanud kõige korrektsemalt (keeleliselt) ja ka – vahel radikaalsete seisukohtade kiuste – kõige viisakamalt kirjutav meediaväljaanne Eestis. Algselt veidi amatöörlik väljaanne on saanud pikkamööda küpsemaks (ehkki arenguruumi on alati), peavoolumeedia (ERR, Postimees, Äripäev, Ekspress jne) aga liigub selgelt vastassuunas. Ja mis kallutatusesse puutub, siis Objektiivi kohe alguses ausalt väljaöeldud kallak ei ole kuidagipidi suurem kui “objektiivse” peavoolumeedia oma teises suunas.

See Roland Tõnissoni kolumn siin on täitsa omaaegse laulva revolutsiooni mõttelaadi jätk. Eriti vahva on lugu jaapanlastest.

Tegelikult – kui juba alternatiivmeediast kirjutamiseks läks, siis teine umbes samal ajal alustanud väljaanne, EKRE taustaga Uued Uudised, on võrdluses Objektiiviga paraku takerdunud ärapanemisse ja haukuvasse kõneviisi (eks samad hädad on ka emaerakonnal). Ehkki ka seal tasub üht-teist lugeda, näiteks Piret Kivi kirjutisi (üks näide siin).

Tõsine absurd

Sattusin eile õhtul päris pikalt Breitbarti portaali lugema. Sain päris korraliku raputuse – eestlasena polnud mul seni vist täit aimu, kuivõrd katki tänane USA ühiskond seestpoolt ikkagi on ning et seal on erinevaid nupust nikastanud poliittegelasi pea sama rohkesti kui siinpool lompi (eriti just neid vasakpoolsemaid). Seni oli ilmselt säilinud vana aja arusaam padukapitalismist ja “Ameerika unelmast” – isegi veel mõne aasta eest põgusalt Vegases nähtu ei suutnud seda ümber ajada.

Võimalik, et USA puhul hakkab lähiaastatel korduma Lõuna-Aafrika stsenaarium suuremas ulatuses – rahvusvahelisel skaalal oleks see muidugi tõsine probleem, kuna Hiina ja Venemaa pääseks vabamalt laamendama ja Lääne-Euroopa mannetus läheks veel suuremaks.

Kui asi poleks nii kurb, ohtlik ja taas kord puhtakujuline võimumäng, võiks seda kõike vaadata kui absurditeatri tipptaset – ei kujutagi ette, kui tainas peab üks kahejalgne olema, et näha mistahes ühiskondliku probleemi lahendust omaenese elukeskkonna mahapõletamises (2007. aastal siinmail kioskist tampoonivargusega kuulsaks saanud ekskokk Ženja oli sealsete kõrval ikka poisike). Meenub idamaine absurdilugu vanamehest, kes endamisi hakkas arutlema, milleks tal eri kehaosi vaja on – lõpuks jõudis, khm, keradeni. Leidmata neil otsest otstarvet, otsustas vana need eemaldada…

Midagi head leidsin siiski ka: õppisin ära uue termini “blamethrower” ning leidsin viite James Finn Garneri raamatutele. Netis leidus neist ühe PDF “Poliitkorrektsete unejuttudega” – olles oma tund aega pööraselt naernud feministist Punamütsikese (kes ütles hundile “I find your sexist remark offensive in the extreme”), seitsme paduenesekindla ja ülimalt keskkonnateadliku tööpõlgur-pöialpoisi (“We are towering in spirit and so are giants among the men of the forest”) ja muude geniaalselt nihkesse keeratud muinasjutukuulsuste üle, läksin Krisosse ja tellisin kogu kupatuse paberil ära (muuhulgas on saadaval ka jõululugu nasaalselt võimekast põhjapõdrast Rudolfist!). Teinekord hea mõnele noorele naiivikule nina alla panna.

Huvitav lugemine

Collin Cleary, “What is the Metaphysics of the Left?” (1. osa ja 2. osa).

Sel veebilehel ilmub seda ja teist – mõni lugu asjalikum ja teine vähem. Ka siin võiks ehk mõne punkti üle arutleda/vaielda, aga üldise pildina üsna väga adekvaatne. Päris täppi on esimese osa viis põhiteemat  (ehkki mõnes kohas võiks mõne asja üle taas arutleda, on väga hästi välja toodud iseenesest asiste algideede kuritegeliku lolluseni ülevõlliajamine) ning manipulatsioonide loend teise osa keskel. Kokkuvõttes jõuab suhteliselt samasse kohta välja kui mitmed siin varem viidatud raamatud (näiteks Scrutoni oma).

Eriti kohane on see aga  tänase uudise kontekstis.

ESR räägib asjast

Eric Raymond on viimastel aastatel enda blogiteemades üsna laia haarde kasvatanud – senisest häkkerigurust on saamas ühiskondlik mõtleja (väga suur pluss on ka arvukas ja samavõrd mõttetihe kommentaarium enamiku artiklite juures). Ja seda viimast tükki, kus Eric tunnistab, et senine “küll asjad ise laabuvad” -arusaam on omadega ummikus, peaksid lugema nii eurotegelased (ka see, kes Kadriorus istub) kui ka kohalikud parteiasjapulgad.  Sest häda on seesama. On esimene ja teine Ameerika. Esimene ja teine Euroopa. Ja muidugi juba pikka aega esimene ja teine Eesti (seda viimast oli eriti hästi näha hiljutisel aastapäeval, kus ühe Eesti üritus toimus Tartus ja teise oma Tallinnas ning viimane oli kordades suurema osavõtuga).

Ja ka selleni viinud põhiprobleemid on samad – (siinmail juba nõuka-ajast tuttav) võimueufooria ja rahva halvakspanemine, haige ideoloogia võidukäigust tulenev punnitatud poliitkorrektsus ning “ketserite” kasvav tagakius, elektoraadi kindlustamiseks võõra rahva kontrollimatu sissevedu ning sellest kõigest tulenev ühiskondliku sidususe ja usalduse kadumine.

Ericul on piisavalt ajusid ja südant, et oma viga tunnistada. Seda tahaks näha ka siinpool lompi.