Tõsine absurd

06.06.2020

Sattusin eile õhtul päris pikalt Breitbarti portaali lugema. Sain päris korraliku raputuse – eestlasena polnud mul seni vist täit aimu, kuivõrd katki tänane USA ühiskond seestpoolt ikkagi on ning et seal on erinevaid nupust nikastanud poliittegelasi pea sama rohkesti kui siinpool lompi (eriti just neid vasakpoolsemaid). Seni oli ilmselt säilinud vana aja arusaam padukapitalismist ja “Ameerika unelmast” – isegi veel mõne aasta eest põgusalt Vegases nähtu ei suutnud seda ümber ajada.

Võimalik, et USA puhul hakkab lähiaastatel korduma Lõuna-Aafrika stsenaarium suuremas ulatuses – rahvusvahelisel skaalal oleks see muidugi tõsine probleem, kuna Hiina ja Venemaa pääseks vabamalt laamendama ja Lääne-Euroopa mannetus läheks veel suuremaks.

Kui asi poleks nii kurb, ohtlik ja taas kord puhtakujuline võimumäng, võiks seda kõike vaadata kui absurditeatri tipptaset – ei kujutagi ette, kui tainas peab üks kahejalgne olema, et näha mistahes ühiskondliku probleemi lahendust omaenese elukeskkonna mahapõletamises (2007. aastal siinmail kioskist tampoonivargusega kuulsaks saanud ekskokk Ženja oli sealsete kõrval ikka poisike). Meenub idamaine absurdilugu vanamehest, kes endamisi hakkas arutlema, milleks tal eri kehaosi vaja on – lõpuks jõudis, khm, keradeni. Leidmata neil otsest otstarvet, otsustas vana need eemaldada…

Midagi head leidsin siiski ka: õppisin ära uue termini “blamethrower” ning leidsin viite James Finn Garneri raamatutele. Netis leidus neist ühe PDF “Poliitkorrektsete unejuttudega” – olles oma tund aega pööraselt naernud feministist Punamütsikese (kes ütles hundile “I find your sexist remark offensive in the extreme”), seitsme paduenesekindla ja ülimalt keskkonnateadliku tööpõlgur-pöialpoisi (“We are towering in spirit and so are giants among the men of the forest”) ja muude geniaalselt nihkesse keeratud muinasjutukuulsuste üle, läksin Krisosse ja tellisin kogu kupatuse paberil ära (muuhulgas on saadaval ka jõululugu nasaalselt võimekast põhjapõdrast Rudolfist!). Teinekord hea mõnele noorele naiivikule nina alla panna.

Huvitav lugemine

27.06.2019

Collin Cleary, “What is the Metaphysics of the Left?” (1. osa ja 2. osa).

Sel veebilehel ilmub seda ja teist – mõni lugu asjalikum ja teine vähem. Ka siin võiks ehk mõne punkti üle arutleda/vaielda, aga üldise pildina üsna väga adekvaatne. Päris täppi on esimese osa viis põhiteemat  (ehkki mõnes kohas võiks mõne asja üle taas arutleda, on väga hästi välja toodud iseenesest asiste algideede kuritegeliku lolluseni ülevõlliajamine) ning manipulatsioonide loend teise osa keskel. Kokkuvõttes jõuab suhteliselt samasse kohta välja kui mitmed siin varem viidatud raamatud (näiteks Scrutoni oma).

Eriti kohane on see aga  tänase uudise kontekstis.

ESR räägib asjast

27.02.2018

Eric Raymond on viimastel aastatel enda blogiteemades üsna laia haarde kasvatanud – senisest häkkerigurust on saamas ühiskondlik mõtleja (väga suur pluss on ka arvukas ja samavõrd mõttetihe kommentaarium enamiku artiklite juures). Ja seda viimast tükki, kus Eric tunnistab, et senine “küll asjad ise laabuvad” -arusaam on omadega ummikus, peaksid lugema nii eurotegelased (ka see, kes Kadriorus istub) kui ka kohalikud parteiasjapulgad.  Sest häda on seesama. On esimene ja teine Ameerika. Esimene ja teine Euroopa. Ja muidugi juba pikka aega esimene ja teine Eesti (seda viimast oli eriti hästi näha hiljutisel aastapäeval, kus ühe Eesti üritus toimus Tartus ja teise oma Tallinnas ning viimane oli kordades suurema osavõtuga).

Ja ka selleni viinud põhiprobleemid on samad – (siinmail juba nõuka-ajast tuttav) võimueufooria ja rahva halvakspanemine, haige ideoloogia võidukäigust tulenev punnitatud poliitkorrektsus ning “ketserite” kasvav tagakius, elektoraadi kindlustamiseks võõra rahva kontrollimatu sissevedu ning sellest kõigest tulenev ühiskondliku sidususe ja usalduse kadumine.

Ericul on piisavalt ajusid ja südant, et oma viga tunnistada. Seda tahaks näha ka siinpool lompi.

Raamatusoovitus: Claire Fox, “I Find That Offensive!”

11.01.2018

Tegelikult on küsimus sellest, kust ikkagi nn lumehelbekesed tulevad, juba päris pikka aega ajusopis istunud. Konkreetset raamatut (ja mõnda veel – aga nendeni pole veel jõudnud) ajendas aga tellima lõppeva semestri ITSPEA kursuse eelviimane loeng sõnavabadusest ja tsensuurist Internetis. Seal sai muuhulgas toodud paralleel enda lapsepõlveaegade ja tänapäeva vahel, kus tuli tunnistada minevikus kõikvõimalike koledustega mahasaamist:

  • onnide ehitamine (looduserüüste!)
  • kalapüüdmine (vilistab loomaõigustele ja pole üldse vegan!)
  • Lindgreni Rooside sõja stiilis kambad (antisotsiaalne ja konfrontatsiooniline käitumine!)
  • puu otsa ronimised ja muu selline (enesevigastamine ja ilmselge riskikäitumine!)
  • ja veel mõndagi muud (poliitiliselt laus-ebakorrektsest sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi).

Ja ennäe: tuleb välja, et Claire Fox räägib enda raamatus praktiliselt sama juttu. Võiks arvata, et kui Claire oleks meesterahvas, siis poleks see raamat ehk saanudki sellisena ilmuda (quod licet Jovi non licet bovi). See on üsna mõtlemapanev ja ilustamata pilt tänapäeva läänemaailma noortest inimestest – eeskätt Suurbritannia, aga mingil määral ka USA kontekstis. Eriti põrutav oli aga lugu koolitäiest lumehelbekestest … moslemite tütarlastekoolis (kunagi sai siin imestatud, et “V nagu Vendetta” filmis olid homod ja moslemid ühel pool rindejoont – nüüd peab juba nentima, et mine hullu tea, äkki kusagil ongi nii).

Üsna hästi on raamatus välja toodud ka kogu selle nähtusekomplekti põhjused, alates kiivakiskuvast ülikoolikorraldusest ja lõpetades psühholoogiaterminite väärkasutusega (parim näide on muidugi kõikvõimalikud foobiad, mida tänapäeval mõned igal pool näevad; viimasel ajal on jõudsasti lisandunud ka “päästikute” ja “turvaalade” arutu pruukimine). Tegelikult tuleks see raamat võtta kohustuslikuks lugemiseks vähemalt ühes suures Eesti ülikoolis – Eesti ei ole õnneks veel päris raamatus kirjeldatud paikade tasemel, aga sedalaadi nähtuste levik on häirivas kasvutrendis juba mõnda aega.

Lõpetaks aga positiivse noodiga: kuni sedalaadi raamatutel veel ilmuda lubatakse, ei ole kõik veel päris puusse läinud.

Raamatu saab näiteks Amazonist.

Nohikud ja managerid

04.11.2017

(Sel nädalal pidid ITSPEA e-õppurid IT-profi teemat lahkama, nii et ajakohane värk.)

Slashdoti nohikuarmee on taas päris huvitava kommentaariumi tekitanud – seekord siis sellest, miks ja kuidas töötajaid edutatakse (alguseosa; lõpus räägitakse algsest teemast kah 🙂 ). Loomulikult on ära mainitud ka Peteri printsiip.

Lisaks veel kaks klassikalist humoorikat lugemistükki samal teemal – häkkeritele manageridest ja vastupidi.

Mõnus kirjatükk

03.02.2012

… Õpetajate Lehes Karl Martin Sinijärvelt.  Räägib tõsistest asjadest mõnusas stiilis.

Ja Karl Marxi “Nuts” ingliskeelsel raamatuturul…. Johhaidii. 🙂

Internetist ja ajudest

19.01.2012

Õpetajate Lehes võtab sõna professor Mati Hint teemal “Internet teeb inimesed lolliks” (märkus: artikkel ilmus oktoobrikuus, RSSist käis läbi ka,  aga varem polnud seda aega kommenteerida – kõrgkoolides oli kiire aeg. Nüüd jäi ühe viite kaudu uuesti ette ja mõtlesin midagi arvata. See ajaline distants pole loodetavasti kuigi suur).

Aluseks on võetud [L] Nicholas Carri omaaegne artikkel The Atlanticus 2008. aastast ja hiljem selle peale kirjutatud raamat. Probleem on reaalselt olemas ning Carr toob välja mitmeid vägagi mõtlemapanevaid asjaolusid.  Professor Hint aga lisab sinna juurde mitmeid asju, millega päris nõus olla kindlasti ei saa.

Nagu siin juba korduvalt eespool mainitud, on aga nooremal põlvkonnal tõsiseid probleeme hariduse eri aspektides juba maast-madalast.  Kirjaoskuse tuntav taandareng on alanud ammu enne seda, kui mõned aktivistid koolidesse tahvelarvuteid soovitasid – enne seda on üldharidust siiski antud pea 100% traditsioonilisel moel (v.a. otseselt informaatikatunnid). Suurem osa õpetajaid on (esialgu veel) saanud hariduse – kuidas nüüd öelda – ajastul enne Facebooki.  Süvalugemise õpetamiseni on aga väga raske jõuda, kui lihtne lugemine ja kirjutaminegi inimesele raskusi valmistab.  Õpiharjumuse kujundamine on asi, millega eesti kool on viimastel aastatel  lootusetult jänni jäänud.

Ainult õpetajaid muidugi ka süüdistada ei saa. Riik ja kogu ühiskond on sellele tublisti kaasa aidanud – esimene eeskätt hariduse alarahastamise, koolivõrgu mahalõhkumise ja õpetaja elukutse prestiiži muttatampimisega, teine materialismi ning ajuvaba poliitkorrektsuse promomisega, mis on distsipliini-nimelise nähtuse koolides üsna haruldaseks muutnud (lastel on õigused, kohustusi pole). Asja juured lähevad muidugi veelgi sügavamale, aga neist praegu ei kirjutaks.

Üks väga edukas lollide tootja on lisaks eelnevatele ka massimeedia enda kõigis vormides (piisab vaid mistahes väljaande avamisest  – ja NB! pole mingit vahet, kas näiteks ajalehe puhul on tegu “auväärse” paberväljaande või “kerglase” online-versiooniga). Seega on lolliksmuutvaid asju meie ümber palju enam ja suur osa neist on oma missiooniga ilmselt märksa paremini hakkama saanud kui Internet ja/või IT seda suudab.

Mõned konkreetsed tsitaadid professori artiklist koos kommentaaridega:
* “Kultuurimälu usaldamine digi­salvestiste hoolde võib nad kiiresti kättesaamatuks muuta” – arvaks, et kättesaamatuks muutumise oht on reaalne vaid nn intellektuaalomandi senise süsteemi vohamise korral (ligipääs keelatakse ära seadusandlike vahenditega, millele võivad lisanduda tehnilised tõkendid). Digitaalse vormi a priori halvemini kättesaadavaks kuulutamine aga sarnaneb kõigi nende vana aja skeptikute alusetuks osutunud väidetega, millest muide ka Carr kirjutab (Sokrates, Gutenberg jne).
* “IT arendab oma uued tehnikad sihiteadlikult selliseks, et nad vanematega ei ühilduks – kultuurikatkestused IT-maailma ei morjenda.”  –  väga vaieldav väide. Sihiteadlikkus esineb ainult (taas kord) mõningate ahnete suurfirmade juures, kes kasumi suurendamise huvides oma uuemad tooteversioonid vanadega mitteühilduvaks teevad – kuid see on mikrotasand, makrotasandil on see väide kindlasti liigjulge. Hea näide on [L] Interneti Arhiiv.
* “Eesti e-riik ei pruugi olla pelgalt tehnoloogiline ega kultuuriprojekt, ta võib sama palju olla poliittehnoloogia projekt.” – see on ehk ainus põhjapanevam väide, millega siin artiklis võib üsna nõus olla.
* Täpsuse huvides tasuks ka mainida, et siin alapeatükis “Mõistuse tööriistad. Lugemine.” refereeritud Carri mõtted sisaldavad seal ka klauslit “So, yes, you should be skeptical of my skepticism. Perhaps those who dismiss critics of the Internet as Luddites or nostalgists will be proved correct, and from our hyperactive, data-stoked minds will spring a golden age of intellectual discovery and universal wisdom.” (The Atlanticu artiklist). Professor Hindi jeremiaad paraku sellist võimalust ette ei näe.
* “Üks Carri raamatus toodud kalambuure on vastus küsimusele, kuidas veebi kasutajad loevad. Nad ei loegi. Internetti minnaksegi selleks, et vältida traditsioonilist lugemist. Surfatakse, kulutades keskmiselt 20 sekundit veebiteksti leheküljele.” – see tsitaat näitab juba paraku selget absurdimärki.  Küsiks mõnelt ACM Digital Library kliendiks olevalt teadlaselt, kas ta saab 20 sekundiga digitaalkujul teadusartikli loetud…  Täielik “õlgmees” paraku – et kui suvaline Jürka õhtul õllepudeli taga 20 sekundiga Delfi lehtede vahel kargab, siis saab seda üldistada kogu veebile?!?
* Ridamisi on seostatud kaheldava seostusastmega nähtusi. “Kaotusi võib olla ka tundeelus. Taju fragmenteerub, mõtted ja tunded vahelduvad hektiliselt, läbitunnetatud sisulist ja emotsionaalset seostamist asendab mehaaniline järgnevus. Kas on juhus või seaduspärasus, et internetis on vulgaarsust, parastamist, kiusamist tegelikust elust rohkemgi? ” –  vulgaarsus ja küberkiusamine on väga mitmetahulised nähtused, ent  peamise allikana tuleb siin pigem näha anonüümsust, seadusandluse mahajäämust  ja Interneti kui meediumi sisulisi omadusi (nn kuvaripeitus jms –  millel muide on ka positiivsed küljed olemas), mitte aga eespool kirjeldatud hüpoteesi.
*  “Multifunktsionaalne IT-vidin tõrjub kõrvale professionaliseerumise, sest see vidin on korraga telefon, fotoaparaat, videosalvestaja, arvuti, internet, TV jne. (Eel­kõige on see vidin muidugi müügiartikkel ja staatuse süm­bol.) ” – siin tuleks paraku kahtlustada humanitaari võhiklikkust tehnoloogia vallas. “Multifunktsionaalne IT-vidin” võib kahtlemata olla müügiartikkel ja staatuse sümbol (i* kraam seda ongi), kuid tipp-võrguadministraatori või isegi mänedžeri jaoks on see ülimalt professionaalne tööriist.
* Samasse ooperisse eespoolkirjeldatuga läheb ka refereering Alan Turingist ja tema masinast. Ei tahaks siin täpsemalt kommenteerida, ilmselt on võti professori mainingus “Aga Facebook, Twitter ja sealt edasi on mulle jäänud ebavajalikuks.”.

Nii et kokkuvõtteks arvaks auväärt professorile vastuseks:  kindlasti on internetistumises omad ohud, kuid vähemalt eesti rahva teeb lolliks siiski hoopis muu. Ent Carri raamatu võiks ära eestindada küll, mõtlema panevaid asju pole kunagi liiga palju.

Pärtel

27.10.2011

Jan Willemsoni lühilugu on täiesti arvestatav lugemine. Võiks olla Cory Doctorow’ “Little Brotheri” väike vend (kõlab hästi ju). Täpsemalt aga mitte [L] Doctorow’ optimistliku originaali, vaid [L] Pamela DiFrancesco alternatiivse lõpuga variandi oma. Ja samavõrd hästi, kui ameerika variant sobitub enda keskkonda, sobib  Willemsoni kirjatükk (mõnevõrra häirivalt) Eesti ja üldse Euroopa tänapäeva – õigemini küll lähitulevikku.

Kummardus autorile ka CC litsentsi kasutamise eest. Ja Marten Tarvas on muidugi üsna leidlik nimevalik. 🙂

Artikkel Himasest

26.07.2011

Sattusin lugema [L] Kirikirist Gustav Lauringsoni Himase-teemalist lugu.

Natuke kummaline kirjutis. Algus nagu näitab, et raamatuga ollakse tutvutud. Hiljem tuleb tees “näib, et kipub realiseeruma see, mille eest Himanen hoiatab” (sellega võib teatud määral nõustuda – viimane konkreetne näide siitmailt oleks “organite” IP-de nuhkimise jutt), artikli lõpp hakkab aga aia asemel täitsa aiaaugust rääkima ning lõpus jääb üldse segaseks, mida öelda taheti.  Võetakse Himase Weberi-parafraas ja hakatakse seda kerima, kuni lõpptulemus arusaamatuks muutub.

Aga samas kompliment kirjutajale vahva väljendi “vabad võrgumehed” (häkkerite tähenduses) eest – ja ka selle eest, et häkkeri ja kräkkeri erinevusest on aru saadud (paraku üsna harvaesinev asi). 🙂   Ja need vabad võrgumehed on ka Eestis (esialgu veel) täiesti olemas. Võiks soovitada mõni neist üles otsida ning endale häkkerikultuuri väike ekskurss teha.

APDEIT: Eile ja täna  teeb [L] Võsa oma [L] Povi poistega kolledžis just [L] midagi üdini häkkerlikku. Sorry, oleks pidanud varem kirja panema.

Tänapäeva muinasjutt

19.06.2010

Võtsin puhkuse alguse puhul ette [L] Cory Doctorow’ “Little Brotheri”.

Cory on hea sulejooksuga sell. Raamat ise on klassikaline noortepõnevik ühe seitsmeteistaastase selli võitlusest kurja valitsuse vastu. Eeskujudena tulid kohe silme ette “Hackers” (film, mitte Steven Levy raamat), Snake Plisskeni filmid (eriti “Escape from L.A.” – raamatu Homeland Security on üsna otseselt sealsete võimude uus tulemine) ja muidugi Gibsoni klassikaline “Neuromancer”.

Kõiges vist Coryga nõustuda ei saa, aga hoiatava hüperboolina USA olude kohta on see raamat omal kohal. Mis on aga “Väikevenna” põhiline väärtus – Cory on toiminud nagu nutikas lapsevanem, kes kibeda rohu suhkrutüki sisse peidab ja raamatus on väga suur hulk otsest harivat materjali IT erinevatest valdkondadest (krüptograafia, häkkerikultuur, võrguajalugu jne). Kohati muudab see teksti natuke kohmakaks, aga näiteks IT kolledži rebastele annab Kakk sügisel ITSPEA raames küll väga suure soovituse see raamat läbi lugeda  (võimalik, et selle eest saab ITSPEA raames ka mõned punktid anda).

Ja muidugi tuleb Coryle tunnustust avaldada raamatute levitamise viisi eest – pea kogu tema looming on CC BY-NC-SA all veebist vabalt kättesaadav ning sellest hoolimata ei ole autor veel nälga surnud…