Sallimatu

Olen väga sallimatu inimene.

Olen sallimatu sedasorti riigitegelaste suhtes, kelle arvates on rahvas loll loomakari, kes on mõeldudki ninapidivedamiseks.
Olen sallimatu sedasorti äriinimeste suhtes, kelle arvates võib kasumi nimel kaasinimesi kahjustada, töötajaid peedistada ja riigivõimu kinni maksta.
Olen sallimatu sedasorti ajakirjanduse suhtes, kes tõe taotlemise asemel täidab parteilist tellimust või esitab omaenese arvamusi üldise tõe pähe.
Olen sallimatu sedasorti euroametnike suhtes, kes üritavad mulle ette kirjutada, kuidas ja koos kellega ma omaenda kodumaal elama pean.
Olen sallimatu sedasorti naabrite suhtes, kes kährikute kombel mägraurgu üle lööma kipuvad.
Olen sallimatu sedasorti inimeste suhtes, kes oma rida kõigi teiste arvel üritavad ajada.
Olen täiesti sallimatu ühiskonnas võimutseva rumaluse, ükskõiksuse ja silmakirjalikkuse suhtes.
Ja viimaks olen sallimatu ka iseenda vigade, laiskuse ja ämbrisseastumiste suhtes.

(tänud [L] Juhan Kivirähkile inspiratsiooni eest)

Narvali hambaravi

… ehk Ubuntu 11.04 Natty Narwhalist korraliku töökeskkonna (klassikaline välimus + 3D-efektid) saamine käis Kakul nii:
* Esmane sisselogimine teha tavarežiimis (Klassikaline Ubuntu) – nagu eespool mainitud, saab selle valida sisselogimisel PEALE kasutajanime valikut ja ENNE parooli sisestamist ekraani alaserva rippmenüüst (ugh).
* Kui videokaart seda vajab, installida 3D-draiverid (Haldamine => Lisadraiverid)
* Mõni aeg tagasi tuli kellelegi taibule pähe Ubuntul “mäkki mängida” ja akna juhtnupud paremalt vasakule viia. Õnneks tehti peale järgnevat kisa kirik keset küla ja see featuur sõltub kasutatavast kujundusteemast. Nupuprobleemi lahendamiseks panna teemaks kohe kaasasolevatest valikutest (Eelistused => Välimus => Teema) näiteks New Wave (võib ka mõne muu alla laadida ja paigaldada).
* Mingist ajast on pärit ka komme juba paariminutise seismise järel ekraan parooli taha lukku panna. Kindlasti on sel oma kasutuskohad (näiteks pangatelleri arvutis), aga tavainimese arvuti puhul peaks kas ooteperiood pikem või siis parool maas olema. Sättida saab menüüst Eelistused => Ekraanisäästja.
* Lisada pakk compizconfig-settings-manager (terminalist sudo apt-get install compizconfig-settings-manager või Synapticuga)
* Lisada GIMP – pakid gimp ja gimp-data-extras.
* Lisada USA lollide seaduste tõttu väljajäetud pakid – ubuntu-restricted-extras (eriti MS klassikaline kirjastiilikomplekt: Times New Roman, Arial jt). Tuleb öelda, et mitmed seni ülivajalikud asjad enam praegu nii vajalikud ei olegi (isegi ilma MS stiilideta saab hakkama).
* Lisada Medibuntu varamu (vt selle kohta [L] nende veebist)  ning paigaldada sealt miinimumina pakid w64codecs (32-bitise süsteemi korral w32codecs)  ja  libdvdcss2.
* Igaks juhuks võiks lülitada sisse ka X-i taaskäivitamise klahvikombinatsiooni Ctrl-Alt-Backspace (maitseasi muidugi – aga lihtsam on taaskäivitada graafilist liidest kui kogu arvutit, kui miskit kinni peaks kiiluma). Eelistused=>Klaviatuur=>Paigutused=>Valikud=>Key sequence to kill the X server.

3D-suutliku arvuti korral tuleb seadistada CCSM (suht maitseasi, aga ilma mõne valikuta nagu Move Windows asi hästi ei toimi). Käivitada Eelistuste menüüst CompizConfig Settings Manager ja valida sealt rubriikide järgi:
* General: Composite, Gnome Compatibility, OpenGL
* Desktop: Desktop Cube, Rotate Cube
* Effects: Animations, Window Decorations, Wobbly Windows
* Utility: Regex Matching, Compiz Library Toolbox, Title Bar Info (vajalikud teiste asjade jaoks)
* Window Management: Move Window, Resize Window, Appplication Switcher, Ring Switcher või Shift Switcher

Soovi korral võib alumise paneeli asemele lisada mäkilaadse alumise doki (Cairo Dock, AWN vmm – vt [L] Ubuntu juhendit). Edasi võib juba seadistada puht maitse järgi (ekraanipilt jms) ja tööle hakata.

Ubuntu 11.04

Natty Narwhal on nüüd väljas ja tuli tööl lauaarvutis kohe ka ära proovida.

Algus oli ilus. Eesti keel oli installis tagasi (vahepeal oskas keegi selle sealt ära kaotada), vaikimisi install on endiselt äärmiselt lihtne (ja üha enam ka visuaalselt poleeritud). Kodukataloogi krüpteerimine sai ka valitud – selle tegemine õnnestus muidu veatult, ainult et sinna enam eestikeelne tõlge ei ulatunud.  Tavainimese võib selles kohas keelevahetus aga ära ehmatada (ja tulemuseks võib olla mingi teadmatusest tehtud lollus).

Masinas on küll korralik NVidia videokaart, ent selle 3D-draiverid on omanduslikud ja seetõttu visati ekraanile teade, et uut ja uhket Unity kasutajaliidest saab kasutada üksnes nende paigaldamise järel. Arusaadav, teeme ära – menüüst lisadraiverite alt NVidia omad peale ja korras. Enne restarti sai veel uus väljalase vaikimisi vormis üle ka vaadatud – täitsa tipp-topp, paar muutust rakenduste osas hakkas silma (Shotwell, Banshee).

Restart käivitas aga uue Unity keskkonna. Tundus, nagu oleks korraga lauamasinast tahvelarvuti või koguni mobla saanud. Ilus, oma piiratud funktsionaalsuses väga mugav … ja absoluutselt kohandamatu. Vasakul ekraaniservas asuvat menüüd ei saanud liigutada. Elemente lisada õnnestus üksnes nii, et käivitasin Alt-F2ga käsurealt terminali, sealt soovitud rakenduse (ühekordsena oleks võinud ka ilma terminalita teha) ja seejärel Unity paanile ilmunud ikoonilt sai valida selle püsiva allesjätmise. Tavapärasele süsteemimenüüle ja programmidele ligipääsu ei paistnud kusagilt (viimaks leidsin selle nupualuse menüü nurgast – aga ka see oli kummalise kuju omandanud). Vaikimisi oli Unity paanil saadaval vaid Firefox ja LibreOffice (lisaks veel tarkvara lisamiseks Tarkvarakeskus ja pilveteenus Ubuntu One). Nurgas asuv nupuke tõi ekraanile küll mõned uued valikud, kuid seal oli miskipärast – tavainimesele 99% tõenäosusega segaselt – ära toodud nii olemasolevad kui alles paigaldamist vajavad rakendused.

Niisiis oli tulemuseks ilus ja värviline kinnine kast, kus tavainimesel on võimalus a) leppida olemasoleva väga piiratud mänguruumiga või b) hakata endale kõvasti LUM-stiilis (läbi ussi…) aetavaid asju selgeks tegema (ses mõttes tundub, nagu oleks Ubuntu tegijad Apple’i halvima haiguse külge saanud – “Tee mida tahad, seni kuni me oleme seda sinu jaoks ette näinud”). Epic Fail, ütlevad mõned selle peale.  Tuli meelde viikingite lõõp “13. sõdalase” filmist: “Give an Arab a sword, he makes a knife!” – Unity tegijad on suutnud täisverelisest Linuxi töölauast teha HTC Sense sarnase kireva, aga üsna piiratud asjanduse. Kõva tulemus! 😛

Ja mis kõige huvitavam – niivõrd toore keskkonna juures, nagu Unity seda on (esmakordne esinemine ametlikus distros, mõningane konarlikkus on absoluutselt arusaadav) puudub täielikult üks äärmiselt lihtne valik: “Lülita Unity välja”!  Veelgi arukam oleks anda inimesele installiprotsessis valik, kas ta tahab traditsioonilist GNOME/Metacity või Unity keskkonda – seda ka ei olnud (pärast selgus, et selleteemaline valik on peenes kirjas GDM-i logimisekraani allservas PEALE kasutajanime valimist ja ENNE parooli sisestamist). Tõsine ämber kasutatavuse koha pealt.

Aga teisalt – kui võtta aluseks Ubuntu 11.04 oma traditsioonilises kuues, on endiselt tegu väga asjaliku ja Linuxi kohta ka kasutajasõbraliku väljalaskega. Positiivsed tähelepanekud:
* üks asjalik lisandus installiprotsessi on võimalus installida üle ainult Ubuntu, jättes multibuudi teised süsteemid puutumata. Proovitud – töötab.
* YouTube mängib videosid ilma Adobe Flashita, Firefox mängib MP3-sid  (VLC pluginatega) ja FreeCol (tõsi, versiooniks on 0.9.2 – pikka aega on seis juba 0.9.5 peal)  toimib juba ilma Suni Javata (OpenJDK). Samm edasi.
* LibreOffice on OO.o-ga võrreldes edasi läinud.
* Banshee on senise Rhythmboxiga võrreldes etem.

Kui seda Unityt ees ei oleks…

Tabuteema?

Lugesin [L] Äripäevast artiklit, kus kurdetakse, et õpetajad ei taha lastele ettevõtlusest rääkida.  Jäin natuke mõtlema.

Kindlasti oleks ettevõtlikkuse arendamine teretulnud. Vahel on tõesti häda selles, et õpetajatel seda napib ja seepärast jääb rääkimata. Ent (tõelise) õpetaja ülesandeks on ka korralike inimeste kasvatamine, eesti ettevõtjad on aga kahjuks tihtipeale mitte just kõige puhtama mainega kodanikud.

Üks selge rubriik on rööv-lageraidurid, firmade põhjalaskjad ja muud amputeeritud südametunnistusega rehepapid – ja neid on Eesti äriilmas palju.  Teine punt on need, kes poliitikas vahendeid valimata enda ärihuve realiseerivad – üks selle rubriigi tegelane jäeti hiljuti pokri istuma, kuna oli linnapoliitikat killeri abiga ajanud. Veel üks arvestatava suurusega seltsing töötab rahvusvaheliste suurfirmade kohalikes esindustes ja  müüb kaasmaalastele külma näoga erinevat sorti kõntsa.  Ja viimaks üks seltskond, kes enda arvates on igati ontlikud kodanikud, kuid kes tavainimesele ometi halva maigu suhu jätavad – need, kes figureerivad kõikvõimalikes edetabelites ning peavad täiesti loomulikuks, et nende palganumber on “maailma tippjuhtidega samast klassist” (loe: erineb tavakodaniku omast mitmekümnekordselt).   Kadedus? Mingil määral kindlasti – kuid märksa rohkem on tegu loomuliku õiglustunde räige eiramisega.  Positsiooni saab osta, lugupidamist ei saa.   Ning vaid väga tugevad natuurid suudavad seista vastu suure rahakoti iseloomumuutvale jõule.

Nii et sedasorti ettevõtjateks ei tahaks ka Kakk enda tudengeid koolitada. Väike järgimõtlemise koht…

Õiendus

Eile hommikul sai Kakk meiliga teate, et Tallinna linnavalitsus korraldab 29. aprillil omavalitsuse asjapulkadele ürituse, kus räägitakse, kui hirmus, kole ja karvane on e-valimine. Ürituse kohaks oli valitud … IT Kolledž.  Majas selle kohta inimestelt küsides keegi midagi ei teadnud. Et teadaolevalt arvatakse meie majas mõnevõrra teisiti kui linnavalitsuses, siis tuli asja lähemalt uurida.

Tänaseks on see lugu [L] Minutisse jõudnud ja seoses sellega peab Kakk kolledži õppejõuna vajalikuks rõhutada, et IT Kolledž ei ole selle üritusega kuidagi seotud ning tegu on tavalise renditud ruumidega külalisüritusega. Meie majas käivad ruume rentimas igasugused karvased ja sulelised, kelle üritustel esitatavad seisukohad ei pea kuidagiviisi kattuma õppeasutuse omadega. Pealegi jäeti ruumi broneerides ürituse iseloom targu avamata.

Mis Kakku natuke pahandab, on see, et nimme säärane koht valiti ja üritatakse sõita kolledži hea nime seljas. Leedi Kotka ja kompanii ei ole ilmselt nii lollid, et loodaks endale siit suurel hulgal mõttekaaslasi leida. E-valimistest võib kahtlemata rääkida (valimismehhanismides on probleeme nii E kui mitte-E puhul), kuid teistsuguses kontekstis ja seltskonnas.

APDEIT 27.04: Samaaegselt Jaanuse viimase kommentaariga laekus just ka postkasti kiri samasuguse teatega – kõnealune üritus on TTÜ-sse üle viidud. Põhjusi ma igaks juhuks siin kommenteerima ei hakka. 🙂

Pingviinipaber

Nonii – tehtud, ütles paks mees. 🙂   LPI-102 sai hommikul kah läbitud ja nüüd peaks Kakk siis [L] Linux Professional Institute’i arvates Juba Natuke Taibukas Lind olema. Millalgi ehk saadetakse väljamaalt vastav Uhke Paber ka.

Aga kõigile Linuxi-huvilistele julgeks täitsa soovitada. Õppematerjale leiab netist (lisaks ametlikele raamatutele) ja kõige nõutava äraõppimise järel hakkab Linuxi värgist päris hästi aru saama. Millalgi tulevikus tuleb ka järgmine tase LPIC-2 ette võtta.

APDEIT 20.04: [L] nagu LPI lehel kirjas, annab Novell LPIC-1 sooritajatele lihtsalt küsimise peale enda kõige madalama Linuxi sertifikaadi. Proovitud: nüüd on Kakk ka [L] Novell Certified Linux Administrator. Kui kunagi rohkem SUSEga tegemist tuleb, võib ka Professionali või Engineeri peale mõelda.

Ekspromptpasta

Kakk laekus õhtul koju. Teised olid juba söönud ja pliidil potis leidus allesjäänud ports keedetud pennet.  Improviseerib…

Kolmandik sektorpakki odavat sinihallitusjuustu pudiks. Kolm lapikut päikesekuivatatud tomatit köögikääridega peenteks ribadeks. Kaks küüslauguküünt peeneks. Kastmeks supilusikatäis võid, 4-5 supilusika jagu hapukoort ja sorts harilikku toiduõli. Ilmselt oleks sobinud peale ka mingi pipar ja/või basiilik, aga seekord ei pannud.

Kogu kupatus tollesama potiga tulele ja mingi 5-6 minutilise aktiivse segamise järel oli tulemuseks täitsa restoranikvaliteedis kõhutäide.

Ammu oleks aeg

Nagu näha, on Windowsile tulekul [L] võimalus tõmmata endale tarkvara võrgu kaudu.

Positiivne, aga pigem küsiks: miks see nii kaua aega võttis? Linux on sama asja võimaldanud oma kümmekond aastat – ning on väikese turuosaga ja pealegi paljudeks distrodeks killustatud, Microsofti turuosa ja -jõud on seni veel märksa suuremad.  OK, Microsoft tahab oma nodi eest raha ja see paneb sedalaadi jaotusmehhanismile täiendavad nõuded – aga veebipood ei ole ju iidamast-aadamast enam imeasi. Ja isegi ainult Windowsile loodud vaba tarkvara, vabavara ja jaosvaraga piirdudes (s.t. jättes otsese rahaküsimise välja) saaks täiesti piisavalt adekvaatse teenuse. Aga ju siis ei sobinud sedalaadi arusaam isand Ballmeri peakujuga… Isegi Apple jõudis selles osas tublisti ette.

Muidugi ei tähenda see seda, et Kakul hakkaks selle uudise peale Windowsi tarvis minema, aga mõnele teisele on ehk täitsa tervitatav. Kuigi siit tekib huvitav küsimus: kas MS jätkab seniseid üritusi illegaalset kopeerimist pidurdada ja näiteks ei luba ebaseaduslike Windowside omanikel oma poest tarkvara osta? Seda tehes võivad nad ehk motiveerida mõnd inimest oma süsteemile litsentsi hankima, kuid samas lükkavad tagasi paljude inimeste käest tuleva reaalse raha (illegaalse Windowsi kasutamine ei muuda näiteks MS Office’i eest makstavat pappi valerahaks)…

Jõusaalis

Et jalg on ikka alt ära ja erinevaid madinakunste harjutada kuigi palju ei saa, siis tuli mõte vahelduseks natuke jõutrenni teha. Kunagi keskkooli ajal sai seda üsna aktiivselt tehtud ja kui nüüd tuli kolledži meililisti [L] Gymleco pakkumine, otsustasin sellest kinni hakata.

Teine nädal läheb ja senised muljed on väga head.  Hommikune trennipakett + kolledži soodustus annab igati mõistliku hinna, saal on korralik, pesemisvõimalused igati viisakad.  Ainult varajane tõusmine (et enne tööd trenn tehtud saada) on aeg-ajalt raske. Hommikuse aja pluss on ka see, et vahel on terve saal personaalselt enda päralt, vahel on 1-2 inimest veel.  Pesuruumis mängib väga mõnus rahustav muusika, saalis harilikult Radio Mania (jutu tase on nii ja naa, aga vähemalt muusika on normaalne).  Jama on aga olnud paaril korral, kui ilmselt mõni varasem klient on lasknud raadio Power Hit Radio nimelise pornokanali peale keerata.  Siis saab hea tõestuse muusika reaalse mõju kohta inimesele, selle jubeduse peale langeb vorm tuntavalt.  Õnneks saab peale teiste lahkumist paluda jaama vahetada (ei ole tahtnud teistele oma maitsega pähe istuda).

PHR on ikka tõesti nähtus omaette. OK, õhtuti mõnes klubis on sedalaadi helid ehk täitsa teretulnud (neile, kes tantsida tahavad). Aga pagana pihta,  kohe hommikul lasta pooletoobist tümakat (ja pidevalt)…?  Tekkis kange tahtmine pakkuda jaamale tunnuslauseks “Neile, kelle riist on suurem kui aju”. 😛