Ubuntu 11.04

Natty Narwhal on nüüd väljas ja tuli tööl lauaarvutis kohe ka ära proovida.

Algus oli ilus. Eesti keel oli installis tagasi (vahepeal oskas keegi selle sealt ära kaotada), vaikimisi install on endiselt äärmiselt lihtne (ja üha enam ka visuaalselt poleeritud). Kodukataloogi krüpteerimine sai ka valitud – selle tegemine õnnestus muidu veatult, ainult et sinna enam eestikeelne tõlge ei ulatunud.  Tavainimese võib selles kohas keelevahetus aga ära ehmatada (ja tulemuseks võib olla mingi teadmatusest tehtud lollus).

Masinas on küll korralik NVidia videokaart, ent selle 3D-draiverid on omanduslikud ja seetõttu visati ekraanile teade, et uut ja uhket Unity kasutajaliidest saab kasutada üksnes nende paigaldamise järel. Arusaadav, teeme ära – menüüst lisadraiverite alt NVidia omad peale ja korras. Enne restarti sai veel uus väljalase vaikimisi vormis üle ka vaadatud – täitsa tipp-topp, paar muutust rakenduste osas hakkas silma (Shotwell, Banshee).

Restart käivitas aga uue Unity keskkonna. Tundus, nagu oleks korraga lauamasinast tahvelarvuti või koguni mobla saanud. Ilus, oma piiratud funktsionaalsuses väga mugav … ja absoluutselt kohandamatu. Vasakul ekraaniservas asuvat menüüd ei saanud liigutada. Elemente lisada õnnestus üksnes nii, et käivitasin Alt-F2ga käsurealt terminali, sealt soovitud rakenduse (ühekordsena oleks võinud ka ilma terminalita teha) ja seejärel Unity paanile ilmunud ikoonilt sai valida selle püsiva allesjätmise. Tavapärasele süsteemimenüüle ja programmidele ligipääsu ei paistnud kusagilt (viimaks leidsin selle nupualuse menüü nurgast – aga ka see oli kummalise kuju omandanud). Vaikimisi oli Unity paanil saadaval vaid Firefox ja LibreOffice (lisaks veel tarkvara lisamiseks Tarkvarakeskus ja pilveteenus Ubuntu One). Nurgas asuv nupuke tõi ekraanile küll mõned uued valikud, kuid seal oli miskipärast – tavainimesele 99% tõenäosusega segaselt – ära toodud nii olemasolevad kui alles paigaldamist vajavad rakendused.

Niisiis oli tulemuseks ilus ja värviline kinnine kast, kus tavainimesel on võimalus a) leppida olemasoleva väga piiratud mänguruumiga või b) hakata endale kõvasti LUM-stiilis (läbi ussi…) aetavaid asju selgeks tegema (ses mõttes tundub, nagu oleks Ubuntu tegijad Apple’i halvima haiguse külge saanud – “Tee mida tahad, seni kuni me oleme seda sinu jaoks ette näinud”). Epic Fail, ütlevad mõned selle peale.  Tuli meelde viikingite lõõp “13. sõdalase” filmist: “Give an Arab a sword, he makes a knife!” – Unity tegijad on suutnud täisverelisest Linuxi töölauast teha HTC Sense sarnase kireva, aga üsna piiratud asjanduse. Kõva tulemus! 😛

Ja mis kõige huvitavam – niivõrd toore keskkonna juures, nagu Unity seda on (esmakordne esinemine ametlikus distros, mõningane konarlikkus on absoluutselt arusaadav) puudub täielikult üks äärmiselt lihtne valik: “Lülita Unity välja”!  Veelgi arukam oleks anda inimesele installiprotsessis valik, kas ta tahab traditsioonilist GNOME/Metacity või Unity keskkonda – seda ka ei olnud (pärast selgus, et selleteemaline valik on peenes kirjas GDM-i logimisekraani allservas PEALE kasutajanime valimist ja ENNE parooli sisestamist). Tõsine ämber kasutatavuse koha pealt.

Aga teisalt – kui võtta aluseks Ubuntu 11.04 oma traditsioonilises kuues, on endiselt tegu väga asjaliku ja Linuxi kohta ka kasutajasõbraliku väljalaskega. Positiivsed tähelepanekud:
* üks asjalik lisandus installiprotsessi on võimalus installida üle ainult Ubuntu, jättes multibuudi teised süsteemid puutumata. Proovitud – töötab.
* YouTube mängib videosid ilma Adobe Flashita, Firefox mängib MP3-sid  (VLC pluginatega) ja FreeCol (tõsi, versiooniks on 0.9.2 – pikka aega on seis juba 0.9.5 peal)  toimib juba ilma Suni Javata (OpenJDK). Samm edasi.
* LibreOffice on OO.o-ga võrreldes edasi läinud.
* Banshee on senise Rhythmboxiga võrreldes etem.

Kui seda Unityt ees ei oleks…