Kuu: september 2024

Väike ulmejutt

Üks Eesti vasakpoliitik tahtis minna enda autot parandama. Sõitis töökoja ette, rääkis auto probleemi ära, andis töömehele võtmed ja jäi diivanile istuma. Korraga tundus talle, et kuulis tagaruumist tumedat uratust: “Sots, raisk!”.

Veidi aja pärast tuli töökoja juhataja, andis mehele võtmed tagasi ja sõnas: “Vabandage, me ei saa teid aidata.”

“Kuidas nii?”, imestas klient.

“Vaadake, me oleme teid telekas rääkimas näinud. Tundub, et te ei ole päris adekvaatne. Seetõttu arvame, et teid ei tohiks autorooli lasta, võite mõne õnnetuse tekitada.”

Tulivihane poliitik sõitis minema ja lõi kohe meedias kõvasti kella. Õhtul oli vastav uudislugu juba AK uudistes ja töökoda sai vastu päid-jalgu.

….

Eespoolkirjeldatu oli tegelikult üks sürr fantaasialugu, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. See aga juhtus vist päriselt.

Miks see mind ei üllata?

Katsetame

Pole saladus, et Kakk on tehisaru osas ikka päris ettevaatlik ja vahel lausa skeptik. See pilt, mis ülikoolist selles vallas kohati vastu vaatab, ei ole ilus. Aeg-ajalt näib, et tehisaru ja inimliku lolluse kasvud käivad käsikäes.

Aga teisalt ei ole nuga süüdi, et temaga mõni töll inimesi ründab – sellega saab ka asjalikke asju teha. Nii et proovima peab. Aga tüüpilise pingviinina on Kakul üsna selge arusaam, millised peaksid olema kriteeriumid:

  • avatud lähtekood (väga põhimõtteline eeldus – võiks veidi aidata nii inimliku sigatsemise kui ka tehisaru võimaliku ülekäte minemise vastu)
  • kohaliku paigalduse ja offlainis kasutamise võimalus (eeldab ka Linuxi tuge)
  • sisselogimise puudumine (natuke vähem Suure Venna ja suurfirmade toitmist)

Nii et hakkasin katsetama sellise elukaga nagu jan.ai. Kohaliku paigaldusega metamootor, millele saab alla laadida terve rea erinevaid tehisarumudeleid. Valik langes prantslaste Mistral 7B-le (mis peaks samuti põhimõtteliselt avatud koodiga olema).

Esimesed katsetused on igatahes päris lootustandvad.

Head mõtted

Leidsin Objektiivi portaalist ühe sealse tüüptemaatikaga võrreldes üsna teistlaadi kirjutise Karol Kallaselt: “Kuidas teha õpilased targemaks ja tõsta õpetajate palka“. Autor nimetab seda “mõtteharjutuseks” ja hoiatab ise, et asjad ei pruugi nii lihtsad olla.

Aga seal on mitu head mõtet Eesti hariduse jaoks. Vabade litsentside kasutamine, autoriõiguste haridusministeeriumile üleandmise võimaluse loomine (sarnaselt sellega, kuidas vaba tarkvara maailmas pakutakse võimalust need FSF-ile delegeerida) ja eriti tähelepanek aegunud autoriõigustega materjalide kasutusvõimaluste kohta (arvestades seda, et näiteks põhikooli taseme matemaatika on ju tegelikult pärit sajandite tagant).

Ka pabermärkmete kasutamisele võiks alla kirjutada (ise aga soovitaks paberi kõrval proovida vanemates klassides ka blogimist ja isikliku wiki koostamist – sellesama peegeldamise, läbikirjutamise ja andmete säilitamise mõttega).

Selle loo võiks ka “Õpetajate Lehes” avaldada.

Konverentsil

Sel nädalal sai kolm päeva vahelduva eduga konverentsil käidud. ICL2024 toimus siinsamas TTÜ-s, seega oli hea ligidal minna. Kirjutasime sinna Birgyga paar artiklit ka, üks tuli endal neljapäevahommikuses sessioonis ette kanda (slaidid läksid tavapärasesse paika SlideShare’is; lisaks tuli seal sessioonis ka tehniku rolli täita ja kõigi teiste ettekannete slaidindus samuti edukalt ekraanile toimetada).

Iseenesest oli ju ladus üritus, hulk inimesi nägi kõvasti orgunniga vaeva ka. Eraldi tooks välja toitlustuse – suurem osa söögist oli nii gluteeni- kui laktoosivaba. Ent siiski…

Ikka tuleb pähe mõte, et kas ülikoolid praegusel kujul on teaduse tegemise koht – võib-olla oli nõukapulkadel isegi õigus, kui nad teadusetegemise Teaduste Akadeemia uurimisinstituutidesse tõstsid ja lasksid ülikoolidel õpetamisele keskenduda. Tundub ikka veel (ja tegelikult üha enam), et sedasorti teadus on väga suur potjomkinlus, kus on edukad mitte tõsised teadlased, vaid pigem just süsteemi hästi selgeks õppinud, seda edukalt ära kasutada suutvad ning paindlikuma kutse-eetikaga kodanikud.

Praegu oli siin jälle suur masinavärk, mis jahvatas läbi “on kah”-ettekandeid inimestelt, kes siia ekstra seepärast olid üle ilma kokku sõitnud (samal ajal karjuvad igasugu rohepulgad, et lendamine tuleb üldse ära lõpetada) – võib-olla tulekski sedalaadi asju rohkem onlainis teha, tehnoloogia on tänaseks ju täiesti olemas.

Kõige ebameeldivam maitse jäi suhu ühest üsnagi “harju keskmisest” ettekandest, mille autoriteks oli märgitud… täpselt 20 inimest. Sama lugu kui “intellektuaalomandi” ja naaberõigustega: kui vint üle keerata, on tulemuseks karjuv absurd. Aga taas: juriidiliselt oli ju kõik korrektne. Ent milline motivatsioon jääb ühele tõsisele teadlasele, kes enda asju ausalt üritab ajada ja siis võrdluses sedasorti artikliveskiga järgmisel atesteerimisel “at-at-at!” saab, võib ette kujutada küll.

Et aga mitte jõrinaga lõpetada, siis mainiks ära ühe ettekande tänahommikusest sessioonist, mis pani täitsa huviga jälgima – üks eesti-läti seltskond uuris tehisaru kasutamist matemaatikatundides ja selle mõju õpilaste reaalsetele teadmistele. Vastused anti üsna diplomaatilises vormis… PhotoMath on iseenesest põnev rakendus ja mõnes rollis väga hea abiline, aga paraku võimaldab (taas kord, nagu mitmed muud AI asjad) lollidel rõõmuga lollideks jääda.

Elu kisub ikka üsna huvitavaks, üsna mitmes mõttes.

Vimblevad?

Hr Lauri Vahemeri on kirjutanud Äripäevas artikli Lõuna-Euroopast ja pannud pealkirjaks “Vahemere vaatlus | Lõunas, nagu Eestiski, vimblevad rikaste kõrval palgavaesed”. Vimblevad?

Huvitav sõna. Vimb on ju kala (ladinakeelne nimi on ka vahva, Vimba vimba). Miks peaks palgavaesed käituma nagu vimb?

Või on tegu uustuletisega sõnade “vinduma” (või “visklema”) ja “tõmblema” kokkupanekust? See “vinduv tõmblemine” ei kõlagi väga halvasti (umbes nagu THI sõnause tulemused). Iseasi, kas Lõuna-Euroopa palgavaesed just seda tegema peaksid…

Guugeldamine muidugi tulemusi ei andnud ja EKI seda sõna ka ei tunne.

Täiesti nõus

… selle Riin Seema kirjutisega Õpetajate Lehes.

Paralleel AI ja alkoholi-tubaka vahel võib tunduda ehmatav, aga suhtumise osas on see täiesti täppi. “Me ei saa midagi teha!” ei ole lahendus mitte ühegi loetletud asja puhul (võib-olla veel täpsem paralleel kui alkoholi ja tubakaga oleks rämpstoiduga). Vaja on selgeid reegleid, veel enam aga nende selgitamist ja n.ö. inimlikku mõõdet.

Aga lähitulevikus paraku n.ö. eliit- ja “lollide koolid” selles osas ilmselt eristuvadki – heades koolides on AI roll piiratud ja inimfaktor tugevam, “matsidele” piisab ChatGPT-st (sellega on neid hea lihtne ka indoktrineerida, et nad ülearu ülemuste vastu ei joriseks).

Kolm aastat PIK-i

Täpselt kolm aastat tagasi hakkasin enda II pensionisamba fondijuhiks ja tõstsin raha pensioni investeerimiskonto peale. Tekkis sportlik huvi, et millal õnnestub ületada fondihaldurite paarikümne aastaga saavutatud kasvutulemus 16% – kaks esimest aastat jäid languseperioodi ja miinus oli vahepeal päris suur.

Praegu on nominaalselt ikka miinuses (ostu- ja hetkehindade mõistes; see rohelises käimine, mida siin mainitud sai, oli väga hetkeline), aga kogusumma kolme aasta kasvuprotsent on üle 27 (ja ca kilo jagu dividende on veel lähinädalatel tulekul).

Mõtlemise koht.

APDEIT 08.09.24: aeg-ajalt üllitab Äripäev vmm sedalaadi koht mõne lameda paskvilli stiilis “ärge kasutage PIK-i!”. Pankurite vingust võib aru saada (neil on sellevõrra vähem sambakliente), aga ükski tõsiseltvõetav ärileht või -portaal ei peaks seda levitama.