Silt: pension

Kahjum ei sega?

Sellised uudised näitavad ilmekalt Eesti pensionisüsteemi taset – mitte üksnes ei ole neil pensionikogujate rahast sügavalt savi, vaid lisaks on ülbus nii suur, et enda käpardlikkusest kõlbab avalikult meedias rääkida (ja isegi selle üle uhke olla).

Olgu peale – turud on kukkunud ikka kõvasti ning ilmselt on miinused teatud piirini paratamatud. Aga siis a) ei panda endale palka juurde ning b) ei kilgata sellest ajalehes.

Kunagi nõuka-ajal oli Eestis nähtus nimega ETKVL. Ametlikult tähendas see Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu, rahvasuu aga kutsus seda “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”.

Tsitaat pildi alt “eelmisel aastal peeti kulude kärpimise asemel esmatähtsaks hea meeskonna hoidmist” näitab üsna üksüheselt sama suhtumist. LHV pealikud võiks seega kaaluda, ehk oleks targem see “meeskond” laiali saata ja natuke taibukamad asemele võtta.

Räägime musta valgeks?

Äripäevas on juba aasta aega ilmunud samasuguseid totrusi nagu see viimane siin. Hoolimata sellest, et reaalselt on “profid” suutnud inimeste raha kasvatada heal juhul kümmekond protsenti paarikümne aasta jooksul – ja tõenäoliselt mitte seetõttu, et nad ei oska paremini, vaid ilmselt pigem viitsimatuse (vabandust, ebapiisava prioritiseerimise) tõttu.  Ajada sellist jura

a) aastal, mil börsil valitseb ikka totaalne segadus (millel on rida täiesti börsiväliseid põhjusi) ja kursid kukuvad ka suurtel ja kasvava kasumiga ettevõtetel (ja mitte ainult Eestis),  ning
b) vaid aasta peale PIK süsteemi loomist

– no ma ei tea. Emb-kumb, kas on pangad ikka tõesti lahkuvate sambatajatega hädas ja sunnivad ajakirjandust lollusi  kirjutama, või on kirjutaja lihtsalt… huvitav.

Aga noh, teisalt – mida oodatagi väljaandest, mis tahab olla tõsiseltvõetav ärileht ning “teeb lõpliku digipöörde” sellisel moel. Ei ole kunagi tellinud (vähemalt lähiminevikus – ammuse aja osas ei julge päris pead anda), nähtavas tulevikus ei hakka ka.

Ei tantsi

… pensionisambat. Vähemalt mitte 2. samba fondide mõttes, mis on juba pool aastat peaaegu kõik täiesti miinuses. Ei jõua enda tollast otsust küllalt kiita, et eelmise aasta septembris PIK peale kolisin ja ise majandama hakkasin.

Isegi turul praegu valitseva segaduse tingimustes on täiesti võimalik, et “sambaehitajate” 20 aasta töötulemuse tase (ehk juurdeteenitud protsent) õnnestub saavutada umbes aastaga.  Tagantjärgi vaadates oligi ilmselt toosama september ka enam-vähem tipp, kust alates asi kukkuma hakkas – veel eelneval aastavahetusel oli LHV indeksfond väikeses miinuses, augusti lõpuks jõuti tervelt 16% võrra plussi, mis oli võrreldes varasemate SEB progressiivide nullkasumi ja LHV L-fondi 3-4 protsendiga võrreldes isegi päris tubli tulemus. Nii et väga õigel ajal õnnestus see raha enda hoolde saada. Aga eks siis septembris vaatab, kuidas läinud on.

Ja krüptomaailma mitteronimine oli siiski ka (vähemalt minu puhul) mõistlik.

Liigutame pappi, 2

Nonii, nüüd on II pensionisamba raha ära paigutatud. Ei hakanud siin midagi uut leiutama, võtsin juba tuttavaid asju ja üritasin natuke sektorite vahel ära jagada ka. Seega Kaku II samba hetkeseis:
* IBM (IT) – ca 1/5
* Lockheed-Martin (lennukid, sõjatehnika, küberturve) – ca 1/5
* AT&T (telekommunikatsioon) – ca 1/5
* Tallinna Sadam (transport) – ca 1/5
* Silvano Fashion Group (riided) – ca 1/7
* Baltic Horizon Fund (kinnisvara) – väike jupp, lisanduv raha läheb esialgu sinna

Seega üsna konservatiivne ja selge dividendiorientatsiooniga valik. Kõige rohkem tekitab küsimusi AT&T, mis on küll maailma suurim telekommunikatsiooniettevõte, kuid teatas (sinder, just peale minu põhikonto ostu) dividendi vähendamisest järgmisel aastal ning kukkus sealt alates ligi 10%. Aga praegu maksab veel hästi, ära müüa jõuab alati ja vahel vaadatakse otsuseid ringi ka – eks järgmisel aastal näeb.

Liigutame pappi

Kakk on nüüd lisaks muudele ametitele veel ka fondijuht. Ehk juhib tuliuue pensioni investeerimiskonto ehk PIK-i kaudu enda II pensionisamba investeeringuid.

Sammas oli paljude teiste inimeste omadega võrreldes üsna tugev ning viimase paari aasta jooksul, kui see LHV indeksfondis istus, oli ta mõnevõrra isegi juurde teeninud. Siiski, algne SEB ei suutnud sinna sissemaksetele peaaegu midagi lisada ning ka hiljem teatepulga üle võtnud LHV “progressiivid” esinesid lahjalt.

Võtsin huvi pärast ekse… brr, LibreOffice Calci ja lõin sinna sisse hüpoteetilise kasvugraafiku 4% aastatulususe ja palgast pidevalt lisanduvate sissemaksetega. Sain tulemuseks, et liitintressi abil õnnestub ametliku pensialguseni jäänud 12 aastaga praegune summa jämedalt kahekordistada. Mis valemiga kutselised pankurid seda raha ca 20 aastaga ca 16% kasvatada suutsid, jääb kergelt arusaamatuks.  Üks tark lause ütleb, et ära eelda pahatahtlikkust seal, kus võib asja seletada lollusega – aga ma pigem kipun arvama, et eesti rahvale tõmmati kogu senise pikaajalise pensionitralliga üks korralik oravanahk sügavalt silmadele. Eriti ropuks muudab asja see, et tegu polnud paljalt kergeusklike koorimisega, vaid riiklikul tasemel röövimisega – paljudel kodanikel puudus võimalus sellest mööda pääseda.

Vähemalt tuleb seekord tänada Isamaa erakonda, kes selle süsteemi ümber lasi teha (muidugi võib vaielda selle üle, kas lisatud võimalus kogu kupatus lihtsalt välja võtta ja laiaks lüüa on riigi vaates hea lahendus).

Täna sai esimesed ostud USA-st ära tehtud, homme (või lähiajal) võtan midagi ka koduturult. Kui portfell koos, kirjutan lähemalt.

P.S. Kui mõni LHV tegelane seda peaks lugema, siis oleks palve asjaomastele isikutele – tehke oma netipank korda. Seni pikka aega kiiduväärselt lihtne ja lollikindel süsteem meenutab peale PIK-i lisandumist legendaarset Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul, kaks kontot on täiesti risti-põiki segamini ja ülevaadet on üsna keeruline saada.

Üks märgiline number

… investeerimises õnnestus viimaste päevade märkimisväärse turutõusuga esmakordselt kätte saada – umbes 7,5 aastaga muutus number investeerimiskontol nullist viie nulliga arvuks. See oli tegelikult juba aasta alguses käeulatuses, aga siis tõmbas pandeemia hinnad alla ja algas ostuhooaeg.  Ühtlasi tegi Nordecon meeldiva aastavahetuseüllatuse – koroonast hoolimata on lootust sealt ka väike dividend saada.

Seega rändame edasi inimväärse pensionipõlve suunas.  Loodetavasti läheb ka pensionireformiga plaanipäraselt ja saab seni kogunenut ise suunama hakata. Seni toimunud nöörimine käib ausalt öeldes üle mõistuse küll – ja kõige rohkem vihastab ühiskonna nõrgemate liikmete kottimine. Libedad lubadused ja tühjad pihud…

Pensionisamba

Täna sai siis kuulda, et pensionireform läheb käima. Nüüd peab hakkama mõtlema, mida edasi teha.

Mõistlikke variante on ilmselt kaks – kas jätkata vanaviisi või hakata ise investeerima. Esimene on lihtsam, aga teise puhul on raha enam-vähem enda kontrolli all (ka juhuks, kui mõni tulevane kiiksuga valitsus otsustab asja uuesti ringi mängida). Investeerimiskogemus on olemas ning elu näitab, et tulemused on seni üsna viisakad olnud.

Praegu on nii II kui III sammas mõlemad LHV indeksfondides ning seal on üksjagu dubleerimist (mõlemad istuvad üsna samades aktsiafondides – III samba jätan sinna paika, see on üsna ilusti toiminud). Teisalt on ise paigutades mõistlik lükata II samba summa uuesti kodubörsi dividendiaktsiatesse (aga hiljem ilmselt osa ka võlakirjadesse – senise investeerimiskontoga olen võlakirjaemissioonidest viimaks alati kõrvale hoidnud ja jäänud puhtalt aktsiate peale) panna ning siis tekib dubleerimine põhilise investeerimiskontoga.

Senise süsteemi suurim jama oli ilmselt sundleping kindlustusseltsiga. Nüüd seda enam ei ole ja seda varianti ka kindlasti ei valiks, ent pensiea saabudes peab kaaluma valikut maksuvaba tähtajalise fondipensioni ja 10% tulumaksuga väljavõtmise vahel – tegelikult pole see valik päris niisama lihtne, kuna võrdlus käib 10% kohe maksmise ja fondipensioni inflatsioonikulu vahel (kui õnnestub eluga pikemalt välja venitada, võib see täitsa arvestatavaks minna; lisaks ei pruugi lõppsumma üldse nii suur olla, et tasub hakata fondipensioniga jahmerdama).  Viimaks pole päris selge, kuidas seda fondipensioni iseendale makstakse (kui ise investeeringuid juhiti).

Eks näis. Kõige kindlam on aga igal juhul püüda põhiinvesteeringutega nii kaugele jõuda, et riigipension ei puhu enam üldse pilli. 🙂

APDEIT 21.10: Pärast väikest kalkuleerimist (excel, excel, excel – tegelikult aga LibreOffice Calc) kaldun sinnapoole, et minu puhul on mõistlik variant investeerida ise. Tõenäoliselt üritan raha kodumaale jätta ja LHV ei peaks ka pahandama – ilmselt jätkan nende juures, lihtsalt teises vormis. Kui kunagi 12+ aasta pärast pensile jõuab, siis maksan selle 10% ära (korraga välja; kõigi eelduste kohaselt jään ikkagi plussi) ja toimetan rahaga taas ise edasi.  NB! See mudel ei ole kindlasti kõigile sobiv.

Häda rahapuuga

Paljudel Eesti inimestel on viimastel aastatel lõpuks ometi nii palju raha tekkinud, et esmavajadustest hakkab üle jääma. Paraku mitte kõigil – palgavaesuse juurutamine on olnud seniste valitsuste üks suuremaid ämbreid. Teine suur ämber on viimasel ajal kõvasti kõneaineks olnud – pensionisamba (juba vana, aga endiselt geniaalne laul Contralt ja Bombillazelt).

Siinkirjutaja leiab aga ilmselt koos paljude teistega, et sellest laulust hakkab aitama ning kui võimalus tekib, tuleb see raha riigi käest ära võtta ja ise investeerida. Mitte tingimata senise nadi tootluse tõttu (ehkki ka see võiks proffide puhul parem olla – aga LHV on võrreldes algperioodi SEB-ga suutnud seal siiski natuke mõistlikumat kasvu hoida), vaid riigipoolse topeltsigaduse tõttu a) 4+2 vangerdusega I ja II samba vahel (klassikaline “oravasõnnik” – tõstame raha ühest taskust teise,  pööbel nagunii aru ei saa!) ja b) totra väljamaksemehhanismiga, kus seni said väljamakseid teinud kindlustusseltsid raha eimillegi eest ning pensioniperioodil (mis võib mõne inimese puhul üsna pikk olla) raha jõudeolekumehhanismiga (sisuliselt pidi see nullintressiga arvel vedelema).  Praeguseks on küll mõningaid parandusi välja pakutud, aga ei. Hilja, sõbrad – andke mu raha tagasi ja laske mul enda pensioni eest ise hoolitseda.

Aga investeerimishuvi on vist viimaks massidesse jõudnud. Eilsel LHV investeerimisseminaride sarja avaüritusel oli Artise kinosaal nii paksult täis, et inimesed istusid treppidel. LHV teeb selle sarjaga tänuväärset tööd, kuigi sel korral ei olnud isand Erko Rebase käsitlus vist auditooriumi jaoks kõige sobivam – slaididel oli kõvasti turuinfot ja näiteid, kuid pigem oleks pidanud võtma netipanga virtuaalkonto ette ja mängima tädi Maali (ja onu Madise) jaoks paar lihtsamat alustamisstsenaariumi “puust ja punaselt” läbi. Praegu jäid paljud ausad võhikud kardetavasti nõutu näoga vahtima (peamiste finantsinstrumentide lühitutvustus ehk välja arvatud).

Turugurud on küll öelnud, et kui koduperenaised ja taksojuhid investeerima hakkavad, tuleb aegsasti lahkuda – langus on tulemas. Aga vähemalt tahaks loota, et selliseid uudiseid näeb tulevikus vähem.