Kakk on nüüd lisaks muudele ametitele veel ka fondijuht. Ehk juhib tuliuue pensioni investeerimiskonto ehk PIK-i kaudu enda II pensionisamba investeeringuid.
Sammas oli paljude teiste inimeste omadega võrreldes üsna tugev ning viimase paari aasta jooksul, kui see LHV indeksfondis istus, oli ta mõnevõrra isegi juurde teeninud. Siiski, algne SEB ei suutnud sinna sissemaksetele peaaegu midagi lisada ning ka hiljem teatepulga üle võtnud LHV “progressiivid” esinesid lahjalt.
Võtsin huvi pärast ekse… brr, LibreOffice Calci ja lõin sinna sisse hüpoteetilise kasvugraafiku 4% aastatulususe ja palgast pidevalt lisanduvate sissemaksetega. Sain tulemuseks, et liitintressi abil õnnestub ametliku pensialguseni jäänud 12 aastaga praegune summa jämedalt kahekordistada. Mis valemiga kutselised pankurid seda raha ca 20 aastaga ca 16% kasvatada suutsid, jääb kergelt arusaamatuks. Üks tark lause ütleb, et ära eelda pahatahtlikkust seal, kus võib asja seletada lollusega – aga ma pigem kipun arvama, et eesti rahvale tõmmati kogu senise pikaajalise pensionitralliga üks korralik oravanahk sügavalt silmadele. Eriti ropuks muudab asja see, et tegu polnud paljalt kergeusklike koorimisega, vaid riiklikul tasemel röövimisega – paljudel kodanikel puudus võimalus sellest mööda pääseda.
Vähemalt tuleb seekord tänada Isamaa erakonda, kes selle süsteemi ümber lasi teha (muidugi võib vaielda selle üle, kas lisatud võimalus kogu kupatus lihtsalt välja võtta ja laiaks lüüa on riigi vaates hea lahendus).
Täna sai esimesed ostud USA-st ära tehtud, homme (või lähiajal) võtan midagi ka koduturult. Kui portfell koos, kirjutan lähemalt.
P.S. Kui mõni LHV tegelane seda peaks lugema, siis oleks palve asjaomastele isikutele – tehke oma netipank korda. Seni pikka aega kiiduväärselt lihtne ja lollikindel süsteem meenutab peale PIK-i lisandumist legendaarset Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul, kaks kontot on täiesti risti-põiki segamini ja ülevaadet on üsna keeruline saada.