Raamatusoovitus: Mick Hume, “Trigger Warning”

Siin-seal kohtab nalja sellest, kui külmakartmatud on mõned põhjarahvad. Selle (ja ka eelmisena loetud) raamatu kontekstis aga võiks samalaadse nalja koostada sellest, millisel tasemel hakkab endisele ideelisele kommunistile tunduma, et sõnavabadusega ei ole ühiskonnas asjad päris korras. Aga viimasel ajal on selliseid signaale sattunud ette mitmeid – lisaks Claire Foxile ja Mick Hume’ile (kel mõlemal on padupunane minevik) on sarnaseid asju väljendanud teisedki. Selle raamatu alapealkiri “Is the Fear of Being Offensive Killing Free Speech?” võtab sisu kenasti kokku.

Mick Hume on ajakirjanikuna laheda jutuga ning on vaadeldava valdkonna üsna süvitsi ette võtnud. Kohati kipub jutt veidi liiga laiali (näiteks Inglise liiga jalgpalli käsitlevas osas, mis samas on huvitav sissevaade sellesse, kuidas poliitkorrektsus isegi profisporti end sisse närib). Mõne koha peal oli autor siinkirjutaja arvates isegi liiga kompromissitu, kuid piir verbaalse sotsiopaadi hukkamõistu (mis ei riku sõnavabadust) ja tema suu kinnilöömise (mis rikub sõnavabadust) vahel on teinekord üsnagi hägune.  Autori maailmavaade on siinkirjutaja omast üsna erinev ja seetõttu häirisid natuke mõned asjad veel – aga need võib südamerahuga väljendus- ja mõttevabadusega kaetuks lugeda.

Ka see raamat oleks hea päris paljudel läbi lugeda. Just nende poliitkorrektsuse väljendusvormide osas, mis pole täiel määral veel Eestisse jõudnud ja mida annaks seetõttu suurema  teadlikkuse abiga ehk  tagasi tõrjuda.

Lõpetuseks üks nutikas tähelepanek autorilt juba eelmises arvustuses mainitud “foobia”-sõna väärkasutuse kohta: Mick Hume meenutab  oma raamatus üht meile hästi tuntud riiki, kes armastas dissidente vaigistada neid mitte vangimajja, vaid hullumajja saates. Loodetavasti ei anta praegustele isehakanud psühhiaatritele iialgi nii palju võimu kätte.

Raamat on leitav näiteks Krisost.

Ajakirjandus?

Äripäev on  ilmselt aru saanud, et suur osa nende lehes avaldatavast materjalist on niivõrd küündimatu, et autori nime on piinlik sinna alla panna. Niisiis on juba mõnda aega päris suur jagu RSS-i kaudu saabuvast sisust ilma allkirjadeta. See, et järjest enam sisu on veel ka paywall’i taga (lugemise eest tahetakse raha), on selles kontekstis veel eriti imelik.

Kahjuks ei ole nende tellija ja ei saa seetõttu jalgadega hääletada. Aga seda paari eurot artikli eest näete küll sama palju kui oma kõrvu.

Raamatusoovitus: Claire Fox, “I Find That Offensive!”

Tegelikult on küsimus sellest, kust ikkagi nn lumehelbekesed tulevad, juba päris pikka aega ajusopis istunud. Konkreetset raamatut (ja mõnda veel – aga nendeni pole veel jõudnud) ajendas aga tellima lõppeva semestri ITSPEA kursuse eelviimane loeng sõnavabadusest ja tsensuurist Internetis. Seal sai muuhulgas toodud paralleel enda lapsepõlveaegade ja tänapäeva vahel, kus tuli tunnistada minevikus kõikvõimalike koledustega mahasaamist:

  • onnide ehitamine (looduserüüste!)
  • kalapüüdmine (vilistab loomaõigustele ja pole üldse vegan!)
  • Lindgreni Rooside sõja stiilis kambad (antisotsiaalne ja konfrontatsiooniline käitumine!)
  • puu otsa ronimised ja muu selline (enesevigastamine ja ilmselge riskikäitumine!)
  • ja veel mõndagi muud (poliitiliselt laus-ebakorrektsest sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi).

Ja ennäe: tuleb välja, et Claire Fox räägib enda raamatus praktiliselt sama juttu. Võiks arvata, et kui Claire oleks meesterahvas, siis poleks see raamat ehk saanudki sellisena ilmuda (quod licet Jovi non licet bovi). See on üsna mõtlemapanev ja ilustamata pilt tänapäeva läänemaailma noortest inimestest – eeskätt Suurbritannia, aga mingil määral ka USA kontekstis. Eriti põrutav oli aga lugu koolitäiest lumehelbekestest … moslemite tütarlastekoolis (kunagi sai siin imestatud, et “V nagu Vendetta” filmis olid homod ja moslemid ühel pool rindejoont – nüüd peab juba nentima, et mine hullu tea, äkki kusagil ongi nii).

Üsna hästi on raamatus välja toodud ka kogu selle nähtusekomplekti põhjused, alates kiivakiskuvast ülikoolikorraldusest ja lõpetades psühholoogiaterminite väärkasutusega (parim näide on muidugi kõikvõimalikud foobiad, mida tänapäeval mõned igal pool näevad; viimasel ajal on jõudsasti lisandunud ka “päästikute” ja “turvaalade” arutu pruukimine). Tegelikult tuleks see raamat võtta kohustuslikuks lugemiseks vähemalt ühes suures Eesti ülikoolis – Eesti ei ole õnneks veel päris raamatus kirjeldatud paikade tasemel, aga sedalaadi nähtuste levik on häirivas kasvutrendis juba mõnda aega.

Lõpetaks aga positiivse noodiga: kuni sedalaadi raamatutel veel ilmuda lubatakse, ei ole kõik veel päris puusse läinud.

Raamatu saab näiteks Amazonist.