memcpy

Täitsa veider, et see ajalooline ülevaade oli siiani kahe silma vahele jäänud.

Varasematest oli loetud nii TÜ informaatikute ajalugu kui ka ametliku doktorijuhendaja prof. Jürgensoni mahukas kolmeköiteline TTÜ informaatikainstituudi oma – aga need olid mõlemad akadeemilise kaldega. Seetõttu on Andres Küti projekt, mis keskendub just “metsikute üheksakümnendate” Eesti IT-äri alusepanijatele, eriti huvitav lugemine (ehkki seal on põgusamalt ka akadeemilist poolt sees). Eriti harivad on põhiteksti kõrvale lisatud selgitavad märkused.

Ise olen enamikust raamatu tegelastest ilmselt 1/2 põlvkonda (tehnoloogilist, mitte inimpõlve) tagapool, aga paljud asjad tulid väga tuttavad ette. Keskkooliaegne informaatika Oktoobri rajooni Õppe-tootmiskombinaadi Yamaha MSX klassis, mis tulevase karjääri hoobilt inglise keele pealt informaatikasse suunas. TTÜ rebaseaasta esimesed “haltuuraotsad” tollases Invaühingute Liidus 10MHz XT-arvutil, järgnev Invaregistri tegemine ning sealt alguse saanud xBase (dBASE, Foxbase, Clipper, Paradox, FoxPro) -poolprofikarjäär (peamiselt tollastes sotsiaalsfääri asutustes). Infolehe “Informaatika kõigile” toimetamine (sisuliselt tegin üsna mitu aastat üksi kogu lehte) jpm.  Minu puhul jäi tollal akadeemiline pool peale – ent tollane tehnoloogia (sh esimene päris oma arvuti, 25Mhz 386DX), 90-ndate jututoabuum jpm olid taas väga tuttavad, kuna see kõik toimus ka TTÜ-s. MUME’i on pikalt mängitud ja Lõvi tunnen ka. 🙂

Ainus veidi arusaamatu detail raamatus on üks miskipärast sinna kaasatud inimene, kelle intervjuustki nähtub, et tal tollase IT-kultuuriga pea igasugune seos puudus.  Kui aga see kõrvale jätta, on tegemist väga põneva (ja kohati täiega nostalgilise) lektüüriga – aitäh tegijatele!

Raamatuarvustus: “Suur rohepesu käsiraamat”

Selle uudise peale tuli Jüri Liivi uudisteos juba põhimõtteliselt ära tellida. Kui keegi suudab praeguseid politrukke sel määral vihastada, et nood juba raamatuid ära keelama tahavad hakata, siis peab see hea lugemine olema. Sai poole päevaga kohe läbi nahistatud ka.

Idee eest 10 punkti, teostuse eest 6-7. Üldiselt lahedas stiilis kirjutatud ja päris paljude tabavate märkustega praeguse moeröögatuse viltumineku teemadel. Natuke ligaloga on allikad ja pildid, mis tunduvad kergelt kaootilise valikuna (ütleks, et vähemalt ingliskeelse Wikipedia artiklite juures olev valik on keskeltläbi parem). Üksjagu ütlemist oleks IT- ja digimaailma peatükkide kohta (ehkki ka seal on mitmeid häid tähelepanekuid), kõige suurem haltuura on aga muidugi religiooni osa (mis jääb tasemele “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kuskil” ja kipub sellisena Peteri printsiipi meenutama).

Ehk kõige suurem puudujääk on aga mingisuguste selgete soovituste komplekti puudumine raamatu lõpus – praegu loeb tavainimene raamatu läbi ja jääb nõutult pead kratsima: “Nojah, mida ma siis nüüd tegema pean?”. Sinna lõppu oleks tahtnud mingisugust positiivset programmi (nii, nagu selle leiab näiteks kiirmoe, uuskasutuse, digiseadmete jmm peatükist). Natuke häirib ka äri serveerimine kõige kurja juurena, seda päris mitmes kohas. Business ja monkey business ei ole päris seesama.

Kokkuvõttes: ei kahetse ostmist ega lugemist (täitsa andekad on ka Urmas Nemvaltsi illustratsioonid), aga järgmine trükk vajaks natuke silumist. Näiteks kasvõi see, et “gluteenivaba kaerahelves” ei sobi rohelolluse näiteks – kaeras gluteeni pole, aga see saab tavaoludes selle külge veskis (kust käib läbi ka gluteeni sisaldav materjal), seega tsöliaakia puhul tuleb ikkagi neid erimärgistusega asju otsida.

Hirmus asi

Ei, juttu ei tule Kuldsest Triost (“Nurgas seisid saapad ja see hirmus asi ka”). Tuli hoopiski mõte, et näis, millal tänapäevased suursallijatest võuklased J.R.R. Tolkieni ära keelavad.

Ega see lihtne ei saa olema. Lisaks suurepärasele kirjanikule on see vana ju terve (arvuti)mängudežanri – RPG-de ehk (enamasti fantaasiamaailmadega) rollimängude – sisuline alustala. Aga see tema maailm on võuklastele ilmselt ikka täiega vastuvõetamatu.

Hakkame peale sellest, et eksisteerib keegi Eru (alias Ilúvatar), kes on kogu asja käima tõmmanud ja juhib seda ka edaspidi (tegelikult koos terve seltskonnaga, kelle ta aga samuti esmalt lõi). Tõsi, asi olla toimunud Kalevala stiilis, kokkulaulmise teel, aga kogu kupatus on mõnedele ilmselt ikka häirivalt religioosne.

Ilmselt eelmisest tulenevalt on selles maailmas hea ja kuri. Tegelased pole kummagi külge naelutatud (selles mõttes on rollimängude alignment samm Tolkienist eemale – vt näiteks Túrin Turambari või Maeglini), kuid on olemas õige ja vale ning ka valikuvabadus neist kumbagi valida. Ning erinevalt võukluse arusaamast ei saanud haldjate keskel kasvanud Aragornist haldjat, orja ja lindpriina kasvanud Tuor võeti viimaks Valinoris haldjate sekka ning sisuliselt jumalikust keskkonnast pärit Saruman lõpetas üsna kurval viisil.

Siis on olemas – Eru hoidku – nii koledad asjad nagu rassid. Tõsi, seda terminit kasutab Tolkien ise vähe ja jäik rassijaotus on pigem hilisem RPG-de teema. Aga on Esimesed ja Teised ning hiljem veel muudki. Erinevatest värvidest ärme parem üldse räägi.

Naised on naised ja mehed on mehed – alates Valinorist ja lõpetades Kääbiklaga. Soolist võrdõiguslikkust on Tolkienil tegelikult (eriti oma ajastu kohta) märkimisväärselt palju – ilmselt kõige eredam näide on Galadriel. Ja on olemas ka Éowyn, kes Angmari kurja kunni – kes oli kindel, et ükski mees teda ei tapa – mättasse lõi. Aga paraku on selles maailmas sugu selgelt binaarne ning neid, khm, teistmoodi tegelasi seal kah ei ole. Ei kõlba kuhugi, ütlevad võugid.

Aga vähemalt on Tolkien mõõdukalt roheline. Haldjad viljelesid (võlusõrmuste abil) üpriski keskkonnasäästlikku eluviisi, kääbikud kasvatasid suuri kõrvitsaid ning Saruman sai Raudlinna äraläbustamise eest entidelt vitsa. Ainult va päkapikud ajasid röövkapitalismi – ent nad äratasid Morias sellega balrogi üles ja said Mäealusel endale Smaugi kraesse. Gretale võiks see täitsa peale minna.

Tegelikult ma muidugi loodan, et võuklased jäävad viimaks ikkagi marginaalideks ja Keskmaa lugusid saab rahus edasi lugeda.

Humble Bundle ja Kunstiakadeemia

Humble Bundle on omanäoline ettevõtmine – müüb igasugust (vahel vähem, vahel rohkem) kasulikku nodi ja annab osa tuludest heategevuseks (kusjuures osakaalu saab ise määrata). Miinuseks on see, et nad kipuvad e-postis natukene tüütuks, kuna ka vähem kasulikust nodist (mängud, koomiksid jms)  antakse kõigile teada. Aga kõige kasulikum nodi sealt on (enamasti natukene vanemad) e-raamatud, mida müüakse ühe poeraamatu hinna eest terve punt. Kaugeltki mitte kõik raamatud (ka tehnilised) ei vanane kiiresti ning nii on sealt päris mitu korda saadud ca 20 euro eest mitukümmend kasulikku asja (Linuxi, turvalisuse jmm teemal).

Tänahommikune diil olid disainiraamatud – esmapilgul tundus kauge valdkond, aga lähema uurimise järel tegin tehingu ära.  Sealt jäi eriti silma üks raamat, mis sai ka kohe põgusalt läbi sirvitud: Ilise  Benumi “The Creative Professional’s Guide to Money: How to think about it. How to talk about it. How to manage it.”. Pani päris mõtlema.  Kui ikka nii elementaarseid rahalisi oskusi tuleb loomeinimestele (kes peaks idee poolest ju olema andekad ja enamasti ka haritud) A-st ja B-st alates õpetada, siis on asi tegelikult nutune.

Võtsin siis huvi pärast ette EKA veebi ja leidsin sealt viite ÕISis leiduvale õppeainete  loendile.  Ja paraku pilt ongi üsna kurb: kogu loomemajanduse, diginomaadluse, sotsiaalse ettevõtluse ja friiläntserdamise kiuste leidus praktilist majandus- ja rahatarkust suht minimaalselt (ning see vähene oli eeskätt magistritasemel, kuhu kõik õppurid ei jõua). Oli küll projektikirjutamist ja konverentsikorraldamist, aga sellestsamast Benumi raamatu temaatikast ei õnnestunud leida kuigi palju. Pole siis ime, kui see seltskond tänini sotse valib…

Tegelikult aga tuleks vist Eestis teha lausa järgmine Tiigrihüpe ja seda üldrahvaliku rahatarkuse teemadel.

Raamatuhoiatus: Eddy Willems, “Cyberdanger: Understanding and Guarding against Cybercrime”

Kevad on alati olnud muuhulgas ka raamatute hankimise aeg ja ühena mitmest sai soetatud ka ülalmainitud teos. Autoriks üks hollandlasest härrasmees, kellest ausalt öeldes varem väga kuulnud ei olnud – aga kuna tudengitele on ka vaja lugemismaterjali soovitada ja tutvustav tekst äratas huvi, sai see Krisost tellitud.

Alustaks positiivsest. Ladusalt kirjutatud ja kohati muhedaid isiklikke lugusid täis lektüür. Üksikute põnevate faktide osas tasus täitsa lugemist.

Negatiivne pool aga ei lase seda raamatut algajate õpikuna (milleks ta on suuresti mõeldud) soovitada. 2019. aasta raamat ei maini üldse tumeveebi, sotsiaalmeedia käsitlus on üsna minimaalne, sotsiaalmanipulatsiooni käsitletakse vähe ja viletsasti, Linuxit  mainitakse vaid möödaminnes (Kali? TAILS?) IoT-d ja mobiilindust käsitlevad osad on lahjavõitu ning avatud lähtekoodi rolli turvamaailmas ei leia sealt samuti.

See raamat on oma olemuselt pärit, no ma ei teagi, aastast 1999? Tegelikult ongi hollandikeelne originaal varem ilmunud ning karta on, et autor lasi vana rasva peal liugu. Rääkimata veel sellistest pärlitest nagu “Unix = Multics – security” ja “C is the language which is unsuitable for programming reliable systems” (vaatasin võrdluseks Wikipedia artiklit, seal seisab “C is widely used for system programming in implementing operating systems and embedded system applications.”). Selle turvaeksperdi maailm piirdub tänini veel Windowsi ja omandvaraga – muidu ei oleks midagi selle vastu, aga siis tulnuks seda otse öelda.

Seega algajatele otse lugemiseks anda ei saa (küll aga saab mõned huvitavad detailid välja nokkida ja siis neid kasutada).

Raamatusoovitus: Mick Hume, “Trigger Warning”

Siin-seal kohtab nalja sellest, kui külmakartmatud on mõned põhjarahvad. Selle (ja ka eelmisena loetud) raamatu kontekstis aga võiks samalaadse nalja koostada sellest, millisel tasemel hakkab endisele ideelisele kommunistile tunduma, et sõnavabadusega ei ole ühiskonnas asjad päris korras. Aga viimasel ajal on selliseid signaale sattunud ette mitmeid – lisaks Claire Foxile ja Mick Hume’ile (kel mõlemal on padupunane minevik) on sarnaseid asju väljendanud teisedki. Selle raamatu alapealkiri “Is the Fear of Being Offensive Killing Free Speech?” võtab sisu kenasti kokku.

Mick Hume on ajakirjanikuna laheda jutuga ning on vaadeldava valdkonna üsna süvitsi ette võtnud. Kohati kipub jutt veidi liiga laiali (näiteks Inglise liiga jalgpalli käsitlevas osas, mis samas on huvitav sissevaade sellesse, kuidas poliitkorrektsus isegi profisporti end sisse närib). Mõne koha peal oli autor siinkirjutaja arvates isegi liiga kompromissitu, kuid piir verbaalse sotsiopaadi hukkamõistu (mis ei riku sõnavabadust) ja tema suu kinnilöömise (mis rikub sõnavabadust) vahel on teinekord üsnagi hägune.  Autori maailmavaade on siinkirjutaja omast üsna erinev ja seetõttu häirisid natuke mõned asjad veel – aga need võib südamerahuga väljendus- ja mõttevabadusega kaetuks lugeda.

Ka see raamat oleks hea päris paljudel läbi lugeda. Just nende poliitkorrektsuse väljendusvormide osas, mis pole täiel määral veel Eestisse jõudnud ja mida annaks seetõttu suurema  teadlikkuse abiga ehk  tagasi tõrjuda.

Lõpetuseks üks nutikas tähelepanek autorilt juba eelmises arvustuses mainitud “foobia”-sõna väärkasutuse kohta: Mick Hume meenutab  oma raamatus üht meile hästi tuntud riiki, kes armastas dissidente vaigistada neid mitte vangimajja, vaid hullumajja saates. Loodetavasti ei anta praegustele isehakanud psühhiaatritele iialgi nii palju võimu kätte.

Raamat on leitav näiteks Krisost.

Raamatusoovitus: Claire Fox, “I Find That Offensive!”

Tegelikult on küsimus sellest, kust ikkagi nn lumehelbekesed tulevad, juba päris pikka aega ajusopis istunud. Konkreetset raamatut (ja mõnda veel – aga nendeni pole veel jõudnud) ajendas aga tellima lõppeva semestri ITSPEA kursuse eelviimane loeng sõnavabadusest ja tsensuurist Internetis. Seal sai muuhulgas toodud paralleel enda lapsepõlveaegade ja tänapäeva vahel, kus tuli tunnistada minevikus kõikvõimalike koledustega mahasaamist:

  • onnide ehitamine (looduserüüste!)
  • kalapüüdmine (vilistab loomaõigustele ja pole üldse vegan!)
  • Lindgreni Rooside sõja stiilis kambad (antisotsiaalne ja konfrontatsiooniline käitumine!)
  • puu otsa ronimised ja muu selline (enesevigastamine ja ilmselge riskikäitumine!)
  • ja veel mõndagi muud (poliitiliselt laus-ebakorrektsest sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi).

Ja ennäe: tuleb välja, et Claire Fox räägib enda raamatus praktiliselt sama juttu. Võiks arvata, et kui Claire oleks meesterahvas, siis poleks see raamat ehk saanudki sellisena ilmuda (quod licet Jovi non licet bovi). See on üsna mõtlemapanev ja ilustamata pilt tänapäeva läänemaailma noortest inimestest – eeskätt Suurbritannia, aga mingil määral ka USA kontekstis. Eriti põrutav oli aga lugu koolitäiest lumehelbekestest … moslemite tütarlastekoolis (kunagi sai siin imestatud, et “V nagu Vendetta” filmis olid homod ja moslemid ühel pool rindejoont – nüüd peab juba nentima, et mine hullu tea, äkki kusagil ongi nii).

Üsna hästi on raamatus välja toodud ka kogu selle nähtusekomplekti põhjused, alates kiivakiskuvast ülikoolikorraldusest ja lõpetades psühholoogiaterminite väärkasutusega (parim näide on muidugi kõikvõimalikud foobiad, mida tänapäeval mõned igal pool näevad; viimasel ajal on jõudsasti lisandunud ka “päästikute” ja “turvaalade” arutu pruukimine). Tegelikult tuleks see raamat võtta kohustuslikuks lugemiseks vähemalt ühes suures Eesti ülikoolis – Eesti ei ole õnneks veel päris raamatus kirjeldatud paikade tasemel, aga sedalaadi nähtuste levik on häirivas kasvutrendis juba mõnda aega.

Lõpetaks aga positiivse noodiga: kuni sedalaadi raamatutel veel ilmuda lubatakse, ei ole kõik veel päris puusse läinud.

Raamatu saab näiteks Amazonist.

Humble Bundle

O’Reilly kirjastus on vahva liigutuse teinud – võib maksta ühest mõnekümne dollarini ja saada pundi klassikalisi Unixi, Linuxi ja üldisema süsteemihalduse “kapsaid” (seekord küll e-raamatuna). Ja võib valida, millele enda raha suunata. Natuke meenutab omaaegset eestlaste filmimüügiportaali, kust sai “Detsembrikuumus” ostetud.

Kolledži “opossumitele” (kolleeg Offfi terminit kasutades) väga soovitav lektüür.  Kakk juba tegi diili ära.

Pärastlõuna raamatutega

Kriso tegi musta reede allahindlust – nii suurt raamatukasti pole ma sealt enne tellinudki.

Esimesena võtsin ette praeguse hiti, Houellebecqi “Alistumise”. Ja enne ära ei pannud, kui läbi sai (õnneks on lugemiskiirus jäänud suht samaks, ehkki juba mõnda aega tuleb lugeda prillidega). Põrutav raamat üsna mitmes mõttes.

Kui läbi sai, tuli sellest kolakast hetk toibuda. Ega see ometi päriselt ei ole…?

Siis avasin sama partiiga tulnud 2017. aasta Tolkieni kalendri. Ilus asi, enamuses vanameistri enda joonistatud piltidega. Ja kalendri tähtpäevarubriigist vaatab uhkelt vastu Eid al-Adha.

Raamatuelamus: Roger Scruton, “Fools, Frauds, Firebrands: Thinkers of the New Left”

Sissejuhatusena mainitagu, et algklassides oli siinkirjutaja paras kommunist. Küllalt varakult lugema hakates, väljaspoole kodu vähe suheldes (kuna iga väljaskäik tähendas reeglina seda, et mõni aus kodanik sind värdjaks tituleeris) ja siis kõikvõimalikke (kättesaadavaid) raamatuid neelates ei saanudki tulemus tollal teistsugune olla, Kogu kodus leidunud uudiskirjandus (nagu enamik tollaseid eestlasi, soetasid vanemad pea kõik uued raamatud) oli ju ajastukohaselt punane. Hiljem aga lisandusid kontaktid teiste inimestega (näiteks Haapsalu haiglas – siinkohal tervitused Agole Võrru, kelle isa oli käinud saksa sõjaväes ja kes oli ilmaelust sootuks teisel arvamusel) ning põhikooli lõpuks oli Kakk kujunenud veendunud antikommunistiks  ja on seda tänini.

Marksismi ja selle harusid (Lenin, Mao, Castro jpt) pean tänapäeval muunide või jehoovatunnistajatega võrreldavaks äärmuslikuks usuliikumiseks, kuhu lisandub (või ka millest tuleneb) paras annus vaimset häiret.  Kõikjal konflikti nägemine (“klassivõitlus”) ja vaenlase otsimine, oma seltskonna ainus ilmeksimatus koos juhikultuse ja ajupesuga (“Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige”), lootusetu soovmõtlemine inimloomuse osas (kõik kommunismi puutuv), alusetu teaduslikkusele pretendeerimine (a la “Christian Science”, mis pole aga ei kristlus ega teadus), arutu lähenemine majandusele (pollökk) ja ühiskonnale (klassikalise termini “proletariaadi diktatuur” võiks koheselt “idiokraatiaks” ümber nimetada) jne jne.

Skisoidsust lisab topeltmõtlemine (doublethink) ja mõistete ümberdefineerimine (newspeak), mis muudavad tõsimeelse marksistiga diskuteerimise vasikaga võidujooksuks – osapooled mõistavad iga teist sõna sisuliselt erinevalt. Lõpuks tuleb juurde veel doos pahatahtlikku nartsissismi – enamik uusmarksiste elab tänini mugavalt grantide ja uurimistoetuste otsas, mille maksavad maksudena kinni needsamad nende arusaama järgi klassina hävitamisele kuuluvad “kodanlased”.

See kõik on vaadeldavas raamatus väga ilusti ja põhjalikult ära toodud. Eriti meeldib see, et sihikule on võetud just uusmarksistid (keda mõned kultuurimarksistideks nimetavad – ehk siis too akadeemiline seltskond, kes vaatas, et “oih, proletariaati kui sellist enam polegi eriti alles jäänud – võtame siis ise juhtiva rolli”, sarnaselt Lenini-aegsete “elukutseliste revolutsionääridega”). Mõnes üksikus kohas küll libastub autor lahmimisse (näiteks Sartre’i naissuhete juures), aga üldjuhul on kogu karmide väidete kanonaad  tapva põhjalikkusega ära argumenteeritud (kohati muudab see lugemise üsna keeruliseks). Ja nii mõneski kohas tunnustatakse vaadeldud tegelaste saavutusi, kui see on asjakohane – ent jättes lõppdiagnoosi ometi paika.

Üks paremaid osi raamatus on kohe esimene peatükk, mis toob väga lihtsate vahenditega esile marksismi kogu narruse ja eluvõõruse. Scruton mainib Marxi tulevikuvisiooni sellest, kuidas tuleviku inimene “käib hommikul jahil, lõuna ajal kalal, õhtupoolikul töötab aias ja peale õhtueinet tegeleb kirjanduskriitikaga” ja küsib lihtsalt: kes teeb talle püssi ja õngeridva, hoolitseb koerte eest või hoiab veeteid ja karjaaedu korras? Tekib paralleel “Idiokraatia” filmiga, kus mitmed kriitikud on küsinud – kui ühiskond on nii maha käinud, siis kes ehitas sealsed autod (või ka “kitarriarmee” elektrikitarrid)?

Hea märkus on ka “vabaduse” ja “võrdsuse” kokkusobimatusest Prantsuse revolutsiooni kuulsas hüüdlauses. Scruton küsib: “Kui vabadus tähendab üksikisiku potentsiaali vabaksandmist, siis kuidas takistada edasipüüdlikke, energilisi, tarku, ilusaid ja tugevaid teistest kaugemale jõudmast ning mida võib ühiskond teha nende taltsutamiseks?”. Hästi on välja toodud ka marksismi “teaduslikkuse” ringtõestus.

Isikulugudest olid ilmselt kõige huvitavamad need, kus kajastati ka siinmail rohkem propageeritud “autoriteete” (Sartre, Foucault, Habermas) – ameerika ja briti vasakpoolsetega on ehk olnud vähem kokkupuuteid. Kuid ka vähemtuntud lood olid üsna paljuütlevad – ilmselt vaid selles seltskonnas saab jääda “tunnustatud filosoofiks” ka pärast enda naise tapmist “ärataganemise” eest ja mitu aastat süüdimatuna hullaris istumist.

Ei ole ime, et raamatu esmaversioon kaheksakümnendatel autorile vasakpoolikute poolt massiivse tagakiusu kaela tõi. Tänaseks on aga kogu eurotrall, rändekriis ja palju muudki kuhjaga tõestanud, kui õigus tal juba siis oli.

Raamat ise: Kriso või Amazon