Silt: nostalgia

Üles leidsin!

… selle loo, tänu millele Kakk üldse Kakk on. Siit saigi see ammustel üheksakümnendatel Vanalinna jutukas endale nimeks vahetatud (alguses olin varasema nimega Kaich). Pärast võttis veel sõber Tõnis ka endale siit nime – temast sai Aleksander Puravik.

Grendel ruulib! 😀

APDEIT: Tuli idee – kuuldavasti on järgmisel aastal siiakanti tulemas Manowar. Nad on ka enne võõrastes keeltes laulnud (isegi soome keeles) – võiks neile pakkuda mõtte see lugu korralikult ära teha. Manowari saund, Eric Adamsi hääl, Pirita kloostri varemed ning “Kakk ja pääsuke” – uskumatult äge asi saaks. 🙂

Exceli MM ja väike nostalgialaks

Las Vegases toimub ikka põnevaid asju. Slashdotis kajastatakse ka seal toimunud MS Exceli maailmameistrivõistlusi.

Tegelikult see idee ei olegi nii totter, kui esmapilgul võib tunduda (ameerikaliku maailmamastaabi võiks muidugi ära jätta). Kaku kunagine magistrijuhendaja Jüri Vilipõld pidas Excelit informaatika õpetamise põhitöövahendiks (ja temaga sai omal ajal seetõttu kõvasti vaieldud).

Selles võib temaga nõustuda, et tabelarvutussüsteemid (NB! Mitte ainult MS Excel) on kasulikud töövahendid ning soovi korral saab nendega päris lõbusaid asju teha. Omal ajal doktorantuuris (ca 1994-1999) tuli elatise teenimiseks sedasama Exceli-põhist informaatikat õpetada – ja et asi purukuiva funktsiooniuurimise tasemele ei jääks, sai sinna genereeritud (ilmselt mingil määral selle MM-i materjali esivanematena) päris suur hulk lollakaid ülesandeid.

Muuhulgas meenub filtreerimisülesanne lennujaama reisijatenimestikust terroristi leidmisega (tolle nimi oli Salmo Nella), eriti aga pärast Jüri poolt pikka aega kasutatud lugu nokastanud onu Augustist, kes peab kõrtsist tulles üle kitsa silla koju pääsema (mida rohkem ta joonud oli, seda tõenäolisemalt teelt kõrvale astus).

Ühel aastal sai Dublinis lähetuses käidud ja tagasi tulles kogu kevadine proovieksam Iiri-teemalisena tehtud (alates Dublini lennujaamast ja lõpetades kohalike pättide, politsei ja Paddy O’Sullivani pubiga). Teisel korral oli eksamiteemaks Padavere rahvusvaheline lennujaam, kolmandal aga sealsamas toimunud suur autoralli “Padavere Post ’99”.

Hakkasin kettal ringi vaatama, mitmed ülesanded on veel täitsa säilinud. 🙂

memcpy

Täitsa veider, et see ajalooline ülevaade oli siiani kahe silma vahele jäänud.

Varasematest oli loetud nii TÜ informaatikute ajalugu kui ka ametliku doktorijuhendaja prof. Jürgensoni mahukas kolmeköiteline TTÜ informaatikainstituudi oma – aga need olid mõlemad akadeemilise kaldega. Seetõttu on Andres Küti projekt, mis keskendub just “metsikute üheksakümnendate” Eesti IT-äri alusepanijatele, eriti huvitav lugemine (ehkki seal on põgusamalt ka akadeemilist poolt sees). Eriti harivad on põhiteksti kõrvale lisatud selgitavad märkused.

Ise olen enamikust raamatu tegelastest ilmselt 1/2 põlvkonda (tehnoloogilist, mitte inimpõlve) tagapool, aga paljud asjad tulid väga tuttavad ette. Keskkooliaegne informaatika Oktoobri rajooni Õppe-tootmiskombinaadi Yamaha MSX klassis, mis tulevase karjääri hoobilt inglise keele pealt informaatikasse suunas. TTÜ rebaseaasta esimesed “haltuuraotsad” tollases Invaühingute Liidus 10MHz XT-arvutil, järgnev Invaregistri tegemine ning sealt alguse saanud xBase (dBASE, Foxbase, Clipper, Paradox, FoxPro) -poolprofikarjäär (peamiselt tollastes sotsiaalsfääri asutustes). Infolehe “Informaatika kõigile” toimetamine (sisuliselt tegin üsna mitu aastat üksi kogu lehte) jpm.  Minu puhul jäi tollal akadeemiline pool peale – ent tollane tehnoloogia (sh esimene päris oma arvuti, 25Mhz 386DX), 90-ndate jututoabuum jpm olid taas väga tuttavad, kuna see kõik toimus ka TTÜ-s. MUME’i on pikalt mängitud ja Lõvi tunnen ka. 🙂

Ainus veidi arusaamatu detail raamatus on üks miskipärast sinna kaasatud inimene, kelle intervjuustki nähtub, et tal tollase IT-kultuuriga pea igasugune seos puudus.  Kui aga see kõrvale jätta, on tegemist väga põneva (ja kohati täiega nostalgilise) lektüüriga – aitäh tegijatele!

ABBA 2021

Rootsi neliku taaskogunemisest on jutte räägitud korduvalt ka varem. Nüüd viimaks, 2021. aastal ehk umbes 40 aastat peale viimast albumit, tehtigi asi ära. Uut albumit “Voyage” ei ole veel täismahus kuulnud, aga Tuubis olevad kaks videot – “I Still Have Faith in You” ja “Don’t Shut Me Down” – ütlevad piisavalt. Need olekski nagu täiesti loomulik jätk “The Visitors”-plaadile, ehk kusagilt “Chessi” ajastust. Andersson/Ulvaeus on aastal 2021 endiselt üks maailma parimaid popmuusikatiime.

Idee saata enda asemel lavale enda 50 aastat nooremad versioonid hologrammide kujul on ehk tuuri osas natuke küsitav (aga äkki tulevikus ongi nii? Näeme ära ka Elvise, biitlid, Queeni koos Freddiega ja kõik teised omaaegsed suurtegijad…). Aga hääled on need, mis loevad. Ja need on endiselt tasemel, päris kõiki asju ei saa nupukeeramisega kompenseerida.

Täiesti uskumatu, mida suudavad geniaalsus ja elukogemus koos tipptehnoloogiaga.

Nostalgialaks

Sattusin peale Soome TV2-st tulevale vanade aegade popmuusika hommikupoolikule (osa oli juba läbi, aga sai kordusest vaadata). Muuhulgas tuli sealt kaks tunniajast “Hittimittari” saadet 1985. aastast (tõenäoliselt oli põhjuseks saatejuht Mikko Alatalo 70. juubel). Kakk lõpetas tol aastal põhikooli…

Oijaa… Nagu siin juba eelnevalt juttu on olnud, siis tollane side maailma popmuusikaga oli ikka veel nõrguke – “Hittimittari” oligi vist esimene selline koht, kus nägi-kuulis mitmeid staare esmakordselt. Ja need oma aja popplood on siiani kuidagi erilise tähendusega. Kasvõi Paul McCartney “No More Lonely Nights” või Tina Turneri “We Don’t Need Another Hero” (Stevie Wonderi “I Just Called…” oli ka märgiline, aga see suudeti isegi tol ajal juba oksendamiseni ära leierdada).

“Hittimittari” oli aga pooleks loovalikuga, üks osa olid rahvusvahelised ja teine osa kohalikud lood. Oma kolmveerand tollastest soome lugudest olid selline jura, et isegi praegune nostalgiafaktor ei suutnud neid välja vedada. Samas oli seal ka häid asju (üks ammune lemmik sealt on Pave Maijase “Joki ja meri”) ning praegu tagantjärele avastasin ühe loo, mis võiks keelt vahetades Smilers olla: Loco “Kuvio kauriin” (kahjuks seda aga tuubist ei leidnud).

Virtuaalne ajahüpe

2010. aasta paiku, kolledži 10. aastapäeva puhul tegime osa üritusi enda OpenSim-virtuaalmaailmas (sellest on siin varem kirjutatud). Lisaks tehti selle peale mitu lõputööd ning isegi portugali külalistudengi Simao magistritöö.  Kui aga Kalle Tammemäe varsti peale seda kolledžist lahkus, jäi ka virtuaalmaailm soiku.

Sel kevadel sai proovitud kunagiste varukoopiate pealt asja taastada, aga tarkvara on vahepeal edasi arenenud ning vanade juppidega tekkis raskusi. Viimaks õnnestus vähemalt keskkond koduses lauaarvutis taastada (sh Adidastes kanajalgadel seisev õppeosakond Turingia saarel, tossav ja keerlev vabadusrist sissekäigu juures, DevNullia saare maatõugu kuivkäimla ja palju muud) ning täna see sealt ka edukalt uuesti kolledži serverisse üles panna. Saime Kallega korraliku nostalgialaksu. 🙂

Pilt Penguinia saarelt – täitsa nagu vanasti.

üks vaade IT Kolledži virtuaalmaailma