Sel aastal siis TLÜ Tallinna saalis (kuhu seekord oli viimaks ometi korralik kogus pistikupesi paigaldatud) ja autoriõiguste teemal.
Esmamulje oli päevakavast, et jälle on WIPO mudeli poole kiivas. Ent asi algas ühe andeka performance’iga ning ka hilisem tegevus näitas, et seekord ei ole saalis vaid kuulekalt noogutavad lambad. [L] Wolli ja [L] Pets jõrisesid saalist ja Kakk üritas sama [L] Twitteri kanalis. Ja kõige otsa lajatas “kuri rootsi piraat” [L] Rick Falkvinge veel korraliku, värvikas stiilis kolaka (ehkki seal Kaku jaoks midagi väga uut polnud).
Aga ikkagi on hämmastav, [L] kuivõrd täppi pani Eben Moglen juba 1999. aastal enda [L] papipäkapiku definitsiooniga – nimelt sedasorti kodanikke on täis Eesti autorikaitse ja sisutööstus. Lühidalt öeldes on papipäkapikk sedasorti tegelane, kes eeldab kõiges ja kõigis ainult rahalist motiivi ning variant, et keegi loob midagi ilma selle eest raha saamata, ei mahu talle kuidagi pähe. Nii mühataski üks sedalaadi kodanik küsimusele, miks EAÜ liikmel ei ole lubatud enda loomingut vaba litsentsi all avaldada, üleolevalt: “Aga kes käskis teil sinna liikmeks astuda?”… Selles osas serveeris positiivse üllatuse hr Jüri Jõema, kelle üsna tasakaalus sõnavõtt oli senistest [L] ITL-i inimeste arvamusavaldustest kindlasti üks kõige asjalikumaid.
Õhtupooliku paneeldiskussioon oli natuke ebaühtlane – mina oleks seal pigem näinud mõningaid teisi inimesi (olgu siis selle või teise poole peal). Aga kokkuvõttes oli päris kasulik päev (ehkki veendumus selles, et “intellektuaalomand” ja “merisiga” on sarnased sõnad, sai veelgi kinnitust – nimelt liitsõnal ei ole mingit pistmist kummagi osisega). Korraldusliku poole pealt oli vahva idee pärastlõunane vitamiinipaus, kus lisaks tavapärasemale puuviljale pakuti väikestes pitsides naturaalset mustika-, astelpaju- ja pohlamahla. Väga asjalik stimulant. 🙂