Piraat-parlamentäär Christian Engström kirjutab sellest, et euroisad andsid järele suurfirmade ajuseebitajate survele ja pikendasid muusikasalvestiste autoriõiguste kehtivusaega seniselt 50 aastalt 70 peale. Kummaline on see, et Eesti meedia on selle otsuse täiesti maha vaikinud – nagu ka selle, et eestlastest saadikutel polnud piisavalt selgroogu lolluste vastu hääletada (ehkki nad õnneks ei hääletanud ka poolt, jätsid üldse hääletamata).
APDEIT 14.09 – nüüd on küll ka [L] meedias kajastus olemas, aga see on taas kord EAÜ ja teiste nendetaoliste süüdimatu pläma, mitte ühtegi kriitilist seisukohta (mida leiaks ka Eestist väga kõvasti pingutamata).
Arvata on, et see samm pigem kiirendab senise süsteemi kokkukukkumist. Mida rohkem selliseid liigutusi tehakse, seda rohkem lisandub ka Euroopasse inimesi, kes jaburaks kiskuvaid seadusi lihtlabaselt eirama hakkavad.
Maha vaikitud ei ole. Etteteatamist ei olnud, aga pressiteade tuli Tarandilt esmasp, et selline asi oli, millele küsis BNS ka ministri kommentaari, kes ütles, et “kõik nii arvasid ja meie häältest poleks midagi sõltunud.” Aga otsus polnud ühehäälne ja me olime selgelt “valel” pool.
***
Justiitsminister Kristen Michal:
“Autoriõiguse valdkond on alates sellest sügisest justiitsministeeriumi haldusalas. Lisaks võtame tulevikus üle ka suure osa intellektuaalse õiguse teemadest majandus- ja kommunikatsioonimisteeriumilt.
Valitsuse positsioon autoriõiguse pikendamise osas on üks küsimus, mida kavatseme tulevikus analüüsida.
Eile jäi valitsuse positsiooniks, et me vajame autoriõiguse tähtaja pikendamise osas analüüsi ja teema avamisel seda kavatseme ka küsida. Praktikas on siiski kvalifitseeritud häälteenamus pikendamise poolel ja seega ilmselt selline otsus Euroopast tuleb.
Meeles tasub pidada, et autoriõigused on varalised õigused nagu kõik teised õigused ja kellelgi meist ei meeldi, kui meie õigusi rikutakse või neid tühiseks peetakse. Seda enam, kui on tegu kirjanikega või muusikutega, kellele nende loodu müük või selle kasutusse andmine on elatusallikaks. Kindlasti ei ole arukas öelda, et Andrus Kivirähk võiks raamatuid kirjutada tasuta ja hobina või Eesti heliloojad peaks elatist teenima autojuhina või kontoritöötajana.”
Nojah, kui juba justiitsminister sihukest kägu ajab… on seis suht sant küll.
Tähendab, seni kuni muusikatööstuses, eriti fonogrammitootjate poolt, valitsevad sisuliselt orjanduslepingud, seni igasugune jutt, et “autori elatusallikas” ei maksa mitte midagi.
Jah, ma olen nõus, seni kuni esitaja on elus, peab ta saama oma esitusest soovi korral tasu saama. Aga praegu elavad selles hoopis peasjalikult parv lisategelasi ning sedalaadi “õigusi” kasutatakse ära valitud artistide lauasahtlisse matmiseks. Päriselt, see asi seal ei ole turg, seega, see õiguste jutt on suures ulatuses pläma.
Kus on asjast huvitatud inimesed näita neid mulle.
Kas ainult muusikas. Kui palju patente on ostetu ja sahtlis, et ei segaks turgu. Ainus võimalus on see mida keegi ei taha. Nii on ja Jääb