Vihvinäppimine

Kakk on ennegi enda läpakakotti maha pillanud, aga senised laksud on kõik õnnelikult lõppenud. Eile aga õnnestus kott niimoodi maha kukutada, et pärast ei töötanud Dell Vostrol enam ei kaabliga ega kaablita võrk. Põhilise tööarvuti puhul on see natuke lahja seis.

Täna sai siis Arvutitargast soetatud üsna mõistliku hinnaga pisike USB-pessa käiv julla, mis pidanuks vähemalt WiFi tagasi andma. Aga panin pessa, tutkit – selgus, et isegi veel 2023. aastal kohtab “Windows only” riistvarajuppe. Julla on ametlikult TP-Link AC600 ehk “kivi” järgi Realteki RTL8811AU – õnneks lsusb näitas seda.

Lahendus (mitte kõige ilusam, aga vähemalt toimiv) leidus siin:
* võrguühendusega lauaarvutisse tuli paigaldada build-essential ja git (tegelikult olid mõlemad seal juba olemas) ning laadida git’iga draiveri kood alla: git clone https://github.com/aircrack-ng/rtl8812au (tegelikult on see saadaval veel paaris teises kohas ka).
* Loodud kataloogis rtl8812au tuli terminalist anda “vana kooli” tüüpkäsud make ja sudo make install – kui seejärel julla lauaarvuti USB-pessa sai topitud, hakkas masin hoobilt kohalikke traadita võrke nägema.
* Kuna läpakas võrguühendus puudus, tuli toosama rtl8812au kataloog mälupulgale kopeerida ja läpakasse tõsta – kuna kompileerimine oli aga teises arvutis juba tehtud, piisas läpakas vaid sudo make install -käsust. Peale seda oli WiFi tagasi. Kaabelvõrgu puudumise peaks läpakas tänapäeval üle elama, kuna VPN on olemas ja hädakorral saab WiFi leviala ka telefoniga püsti panna.

Lõpp hea, kõik hea. Igaks juhuks tasub kataloog alles jätta – võib juhtuda, et peale süsteemituuma uuendamist tuleb draiver uuesti paigaldada (aga sel juhul peaks taas piisama tollestsamast viimasest käsust).

APDEIT 14.07: nädalavahetuse kirikulaagris hakkas võrk imekombel vanamoodi tööle (kaitseingel käis näppimas?). Aga varuvariandi olemasolu ei tee ikkagi paha.

Eksperdi värk

Tehnoloogiaekspert Voldemar Vänt annab teada: ise autojuhtimine on ohtlik! Iga auto, mida kasutajal endal on lubatud juhtida, võib ju vastu posti sõita! EL-s peaks olema lubatud ainult isesõitvad autod (khm, ja muidugi ainult meie firmas loodud tarkvaraga…)!

Kui eespooltoodu jabur tundub, siis võib vaadata Postimeest, kus samaväärne uudis tõepoolest sees on. Oli kadunud Steve Jobs, mis ta oli – aga sellist juttu, nagu praegu üks tema jüngritest ajab, ei oleks ta ilmselt rääkinud.

Kodukinokino

Kunagi Hiiule kolimise järel sai endale teleka juurde soetatud Samsungi kodukinokomplekt. Saund läks ikka tublisti paremaks, kahjuks aga läks see varsti katki (DVD-mängija vist ei hakanudki korralikult tööle). Nüüd sai viimaks tellitud uus, Sony oma.

Alguse asi ja võõras süsteem, menüüdes sätteid näppides õnnestus tekitada olukord, kus Sony kast muutus “asjaks iseeneses” ega näidanud teleriekraanil enam ühtki liigutust. Reeglina tuleks sellisel juhul teha tehaseseadistuste taastamine. Ent üllatus-üllatus: Sony kodukinol saab seda teha ainult ekraanimenüüde kaudu. Ehk kui teleka ja kasti vahel kommunikatsioon katkeb, siis on piltlikult öeldes soovitus iseennast juukseidpidi üles tõsta. Pikemaajalisem voolukatkestus jms ei aidanud, kast jäi enesele kindlaks.

Viimaks võtsin kasti kaenlasse ja sõitsin ühele sõbrale külla. Ühendasin tema telekasse (kuna see oli kasti jaoks uus, võttis jutule) ja tegin ekraanilt algseadete taastamise. Kodus hakkas asi lõpuks tööle.

Aga taas kord õpikunäide UX-i ämbrist.

APDEIT 13.07: paaripäevase kasutuse järel on “on kah”-tunne. Saund on hea, vaieldavalt parem kui Samsungil oli. Samas
* ei tööta kaabliga võrguühendus (õnneks WiFi on ka olemas ja see toimib),
* menüüsüsteem on kõvasti kohmakam kui Samsungil ning kogu kupatus on rämedalt aeglane,
* täielik UX-ämber on Sony pult – helitugevuse nupud on pisikesed ja asuvad allotsas (täiesti mööda, kui arvestada puldi hoidmise asendit), Return-nupp (mida läheb navigeerimisel kõvasti vaja) on üks pisemaid kogu puldil ning otse navigeerimisnuppude all asub Home-nupp, kuhu kogemata vajutamine on lihtne ning see viskab kogu käimasoleva tegevuse metsa.

Nuhvlinäppimine

Kakk pole pikka aega tahvelarvutit (millele pakuti hiljem välja too pealkirjas kasutatud naljakas eesti vaste) endale vajalikuks pidanud, aga nüüdseks on kogunenud ridamisi ideid, mida sellega proovida võiks – ja pealegi ei tahaks sellist lünka teadmistes säilitada.

Nii saigi endale soetatud sedalaadi tehnika kohta juba üsna auväärses eas Samsung Galaxy Tab S2 – täpsemalt selle ligi 10-tolline WiFi-ga variant 2016. aastast. Et miks nii vana – nagu läpakast lendab kohe hankimise järel Windows ja asendub pingviiniga, nii on Kakk toiminud juba mõnda aega ka moblaga. LineageOS tegi juba selgelt vanast Android 6.0.1-st 9.x analoogi.

Mõningase näppimise järel tuli täitsa rahule jääda. Paigaldused läksid kenasti, kasutasin järgmisi linke:

Mis paraku tööle ei hakanud, oli Fender Tone App kitarrivõimendi juhtimiseks (üritab veel häkerdada, aga seda on ka teised netis kirunud). Järgmised katsetused tulevad Linuxi paigaldamisega (Kali jt).

APDEIT 1.02 – Fenderi võimendijuhtimine töötab juba mõnda aega. Nad tahtsid alguses ühendamise ajaks asukohatuvastuse sisselülitamist – pärast võib uuesti maha võtta, ühendus käib üle Bluetoothi. Nüüd on saundide vahetamine kõvasti mugavam ning onlain-saundipangast õnnestus leida mitu kuulsate sellide saunde jäljendavat asja (AC/DC ja ZZ Topi rokihääled, Gary Moore “Still Got The Blues”, Claptoni bluusilikud saundid ja muidugi mõista Brian May Red Speciali ahvimised). 🙂

Minevik ja tulevik

Huvitav kogemus oli külastada ühe vana tuttava kutsel KBFI maja Mustamäel.

Interjöör näeb välja väga tuttav – umbes sarnane oli TTÜ arvutuskeskus (kus praegu on Mektory) Kaku ülikooliajal. AK maja remonditi jjuba enne Mektoryt korduvalt, KBFI-s aga näib kogu nõukaaegne sisu (mis praegu juba isegi omamoodi stiilsena tundub) alles olevat. Põhjus võib olla selles, et maja asukate enamik väärtustab pigem hallollust kui euroremonti…

Aga tuleviku osa lubati isegi pildistada – see on sealne  CERNi 2. kihi masin. Vägev värk.

 

Seiklus läpakaga

Kaku Asus Zenbooki voolupesa (kuhu toitejuhe käib) hakkas mõne aja eest lollisti loksuma. Paraku ei olnud aega asjaga väga tegelda, täna hommikul läks asjandus lõplikult katki.

Vaatasin netist ühe koha, kus läpakaid parandatakse, ja lendasin sinna. Öeldi, et tuntud probleem, aga vajalik jupp tuleb tellida, oodata umbes viis tööpäeva ja maksma läheb 65 eurot.

Jama küll, kui põhitööriist nii kauaks ära võetakse, eriti kui veel lähipäevadel on kolledžis vaja lõputöökavandite kaitsmistega tegelda. Esimene käik aga tuli koju – kuni läpaka akut veel jätkus, sai tõsta elulised pooleliolevad asjad teisele kettale, täieliku varukoopia jaoks enam voolu ei jätkunud.

Kuna algne lahendus ei tundunud kõige parem, sai võetud lauaarvutis veeb lahti ja otsitud veel. Ühes kohas Asusega ei tegeldud, teine pakkus juba natuke paremat diili – kolm tööpäeva ja 50 eurot.  Viimaks saigi selle ettevõtte aadress GPSi pandud ja kesklinna kärutatud.

Koht oli suur korrusmaja, mille allkorrusel paistis kätte kohe arvutipoe silt. Mitte sama nimega kui see, millega alguses räägitud sai, aga kuna sildil seisis ka “hooldus”, siis miks mitte proovida.

Poes tegutsevad vene kutid (kes aga rääkisid väga kenasti eesti keelt) pakkusid alguses, et teevad homseks korda – juhul, kui voolupesa olemas on. Kui ei, tuleb ka nädalapäevad oodata. Raha aga taheti vaid 35 eurot. Siis mõeldi natuke ja öeldi “Tule tunni aja pärast tagasi”.

Kui Kakk peale söömaskäimist täpselt tunniga tagasi jõudis, anti toimiv läpakas tagasi. Siit moraal: kunagi ei tasu selliseid asju võtta kohe esimesest ettejuhtuvast kohast ning vahel on tundmatumad tegijad palju asisemad.

Teisi asjaosalisi ei hakkaks mainima, aga Reitoni arvutipoe sellidele suur kummardus.

Suvi Asusega

Eelmisel sügisel õnnestus trenniga üle pingutada ja endale [L] lateraalne epikondüliit hankida. Pool aastat oli parem käsi niivõrd metsas, et kahvlit sai suu juurde tõsta, tassi ei saanud – valu oli nii hull, et Kakk õppis vasaku käega kruusi kasutama. Ja kui juba tass oli raske, siis ligi kolmekilone Dell Latitude oli seda kohe kindlasti (tõsi, kätt all hoides polnud valu nii hull). Mõnel üritusel läpakaga käies oli ikka jama suur – isegi kotist välja tõsta ei saanud toda õieti.  Ja siis lisandus plaani juulikuine [L] HCII 2013 konverents Las Vegases ning mõte Delliga mööda lennujaamu joosta tundus päris kole.

Lõpptulemuseks oli Delli siirdumine vanema jõmmi käsutusse ja investeerimine [L] Asus Zenbook UX32VD-sse. Esmakordselt ei ole Kaku läpakas Dell või IBM/Lenovo – aga valikukriteeriumidele (kaal, suurus, jõudlus, ekraan, klaviatuur, Linuxi tugi) näis see kõige enam vastavat. Aitas ka see, et eelnevalt oli üks samuti “pingviini” pruukiv hea kolleeg sama masina soetanud ning tundus rahul  olevat.

Põhiline üldmulje – väga õige liigutus. 13-tolline (nagu eelmine Dell XPS, millel kahjuks graafikakaart üles ütles – siiani on kahju, see oli väga hea läppar) ja kaalult veidi alla pooleteise kilo – isegi haige käega polnud mingit käitlusprobleemi, ka reisil mitte. Näib, et 13 tolli ongi Kaku tarbeks parim suurusevalik – piisavalt mobiilne ja samas piisavalt suur igapäevaseks töövahendiks.

Asuse ekraan on väga korralik matt 1920×1080-se lahutusvõimega isend. Samas tekitas suur lahutusvõime ka probleemi – nägemine pole enam päris seesama kui vanasti (isegi esimesed prillid on olemas – tõsi, kasutusel vaid lugemisel ja pikemalt arvuti taga) ning suure reso ja küllalt väikese ekraani kombinatsioon tekitab aeg-ajalt kirbusitasündroomi. Õnneks saab Linuxil kõiki asju sättida – ühe konkreetse soovitusena võib mainida Firefoxi [L] NoSquint -nimelist pluginat.

Jõudu on masinal kõvasti, Zenbookil on ühena vähestest selle klassi läpakatest Inteli i7 protsessor. Graafikaga tegeleb paarisrakend Inteli korralikust HD 4000 integreeritud lahendusest ja NVidia GeForce GT 620M-ist.  Vaikimisi töötab Linuxi peal Intel – NVidia töölesaamiseks tuleks pruukida [L] Bumblebee-nimelist paketti.  Sellega saab käivitada soovitavat programmi nii, et graafikat hakkab vedama NVidia kaart – käsurealt tuleb programminime ette panna “optirun” (N: optirun tuxracer), sama muudatuse saab muidugi soovi korral teha ka graafilistes käivitajates. Kuuldavasti on kavas see probleem lähiajal uute kernelitega lahendada – ootame siis onu Linuse abi…

Mälumaht on suht standardne 4GB (Linuxil ilmselt ei teki sellega probleeme masina tõenäolise eluea lõpuni) ja kettaks kombinatsioon 24GB välkmälust ja 500GB tavakettast (seega täiesti piisav). Klaviatuur on madala käiguga, Apple’i stiilis (üldse on Zenbook vist üks kõige “mäkimaid” PCsid), aga harjumise korral päris mugav. Zenbooki õnnestus vähemalt tol hetkel saada vaid ameerika ja vene klaviatuuriga – ent õige eesti itimees peaks suutma ka ameerika klaveril eesti asetust kasutada. 🙂

Puuteplaat on igavene lahmakas, nuppudena toimib selle alumine serv – ja see on Zenbookil vist üks lahjemaid omadusi. Igatahes on Kakk üle väga hulga aja hakanud läpakale vahepeal hiirt külge ajama (seni on väga kaua ainuüksi puuteplaadiga toimetatud).  Aga samas pole ka midagi väga hullu, hakkama saab.

Ühenduvuse osas on Zenbook suht tüüpiline õhuke masin. Plaadilugejat pole (ka kaasas mitte), välimiste juppidena on realiseeritud nii VGA-väljund (kaasas on mini-USB-ga pistik) kui võrgukaart (kaasas on tava-USB-ga jupp, mille keskmine kaabel nägi nii habras välja, et võimalike purunemiste vältimiseks sai see kohe üleni hõbedasse maalriteipi mässitud). Lisaks on SD-kaardilugeja ja 3 USB-pesa (millest üks läheb suure osa ajast võrgukaardi kätte).

Kaasasolev aku peab vastu võrreldavalt paremat sorti tavaläpakatega – ilmselt mõni ultrabook peab kauem. Samas tuleb arvestada, et Zenbook on jõudluselt üle keskmise, seega ei oskaks viriseda. Hetkeseisuga pole Eestist selle mudeli jaoks varuakude müüjat leidnud, aga ehk tuleb (ja muidugi ei ole tänapäeval probleem ka see nettipidi välismaalt tellida).

Linuxi-huvilistele soovitaks kindlasti tutvuda [L] selle lehega, põhilisemad asjad saab siit kätte. Üldine märkus – Zenbook on suhteliselt uus masin uute juppidega ja tahab seetõttu saada ka uut tarkvara. Senine viimane Ubuntu ja Minti pika toega (LTS) versioon (Ubuntu 12.04, Mint 13) on vanavõitu kerneliga ja mõned asjad ei taha hästi toimida (ekraaniheleduse klahvid, puuteplaadi paremklõps). Lahenduseks on kas kerneli uuendamine (lihtsa õpetuse leiab UpUbuntu blogist, näiteks [L] siit) või mõne värskema versiooni paigaldamine (hetkel on Kaku masinas Mint 15; tõenäoliselt lahenevad mitmed ebamugavused järgmise LTS-versiooniga tuleval kevadel).   Kindlasti soovitaks ära uuendada ka Inteli draiverid – vaikimisi versioon ei suutnud näidata korralikult projektorisse peegeldatud ekraanipilti. Lihtne õpetus on [L] siin.

Üks kummaline probleem esines Zenbooki BIOSi uuendamisega – see toimis ilusti, kuid suutis seletamatul põhjusel ära tappa Linuxi alglaaduri (GRUB2).  Seega, kes sellist asja plaanib, võiks seda soovitavalt teha enne põhisüsteemi lõplikku paigaldamist.

Lõpuks: väike jama tekkis vanade DOSi mängudega – [L] Dosbox läks üleekraanirežiimi puhul lahutusvõimega lolliks. Üheks lahenduseks on lisada dosbox.conf’i read

output=overlay
windowresolution=1920×1080
fullresolution=1920×1080

Aga lõppkokkuvõttes on Kakk üpris väga rahul. Ja käsi on kah nüüdseks peaaegu korras.

Tahvel või mitte tahvel

Slashdotis võtab sõna üks Blackberry asjapulk ja väidab, et tahvelarvutid on 2018. aastaks turult kadunud.  Ta saab seal muidugi vastu päid-jalgu (Blackberryl pole USA-s viimasel ajal just hästi läinud ning ülejäänud maailm ei ole neist kunagi eriti palju teadnud), aga… Äkki on tal natukene õigus ka?

Mõtlesin, miks endal tahvlit ei ole (ega lähiajal kindlasti ei tule):

* isiklikult mulle on asja suurus “kahe tooli vahel”. Ei ole telefoni kombel käepärane ega läpaka kombel mugavalt loetav.

* paberraamatu asendamist ei pea tõenäoliseks. Kakul on Kindle ja aeg-ajalt ringi rännates on see väga mugav asi (näiteks kusagil polikliiniku ooteruumis), aga paberit see ei asenda. Eriti kui igasugused **AA-d on ka e-raamatute ümber nii palju sõnnikut üles keerutanud, et nende levitamismudelid paigast ära on.

* nagu eile just [L] STVK kursuse vestluses arutati,  on tahvlid eeskätt tarbimisvahendid. Ise millegi tootmiseks (ja sellel põhineb kogu Web 2.0) nad eriti ei sobi – nii füüsiliste näitajate kui ka kinnisevõitu taristu tõttu. Lisaks on vähegi tõsisem kirjatöö (eriti kümnesõrmesüsteemi kasutades) tahvli puhul väga kahtlane äri – eraldi klaviatuuri külgeühendamine on IMHO tahvli olemusega kergelt vastuolus, sellise variandi korral on tänapäevane ultrabook selgelt õigem lahendus.

* suur probleem tahvli puhul on sobimatus halva koordinatsiooniga inimestele. See tähendab väga erinevate puuetega inimesi (sh PCI nagu Kakul), aga ka paljusid pensionäre. Seetõttu ei usu, et sellest saab mingitki pidi universaalne asi.

* Linuxiga (ja üldse vaba tarkvaraga) ei ole selles sfääris kõige paremad lood. Nutitelefon on olude sunnil Androidi peal, aga ka sinna tahaks vabamat asja saada (ootame ja vaatame, mis saab Ubuntu telefonidest).

Seega on Kaku valik vähemalt esialgu selgelt  1) mobiilne, aga samas piisavalt hea klaviatuuriga (kuna erinevat sorti kirjatöö moodustab olulise osa tööülesannetest) ja muidugi korraliku Linuxi toega sülearvuti ning 2) täisklaviatuuriga ja WiFi Hotspot -suutlik nutitelefon. Lauaarvutid tööl ja kodus kipuvad jääma vaid eeskätt uute rakenduste ja süsteemide testimiseks ning mängimiseks, tahvlil aga vähemalt esialgu kasutust ei näe.

Serverikatkestus

Esmaspäeva õhtupoolikul ajasid energiamehed Kaku elukohas elektrisüsteemi lolliks. Vool oli mitu tundi pooles korteris ära ja tegi muid trikke. Viie aasta vanune ning pidevalt töös olnud serverikast sai seepeale pahaseks ja otsustas ära kooleda. Hakkas viskama kord tunnis paanikasse läinud kernelit ja tegi muid jubedusi.

Jama kuipalju – enamik e-kirju käib Kakupesa kaudu ning õppematerjalid on ka suures osas siin. Vahepeal tuli GMaili kasutada, mis ausalt öeldes väga ei istunud (Kakule üldse veebipõhised meilisüsteemid ei klapi).  Õnneks olid masina kettad terved (ja ka varukoopiad olemas), midagi kaotsi ei läinud – aga tuli teha erakorraline investeering uude masinasse ning siis see ka üles panna. Vana sõber Puravik tuli jälle kord appi ja ajas välja üsna hea hinnaga Dell PowerEdge T110 II, nii et esmakordselt Kakupesa ajaloos töötab see nüüd spetsiaalse serveriraua peal. Vahe eelmise masinaga on kasvõi hääle osas tuntav – uus on peaaegu poole vaiksem. Ja see must kast näeb ka märksa cool’im välja. 🙂

Eile öösel kusagil kolme paiku sai ka konfimine valmis. Lihtsuse mõttes läks esialgu tagasi vana Ubuntu 10.04 – eks hiljem jõuab uuendada, seda toetatakse 2015. aasta kevadeni. Jupp peavalu oli Zope 2.9-ga, millel töötab siiamaani [L] Kaku Akadeemia (sobivat uuemat asja pole leidnud, igal variandil on omad hädad – võib-olla kolib tulevikus wiki peale, aga seal tekib probleem eri kursuste ja aastakäikude haldamisega). Viimaks leidus lahendus [L] siit – lisaks tuleb pärast seda muuta Zope’i instantsi runzope-käivitusskriptis Pythoni asukoht /opt/python-2.4/bin/python peale (kuna Zope 2.9 vajab Python 2.4). Ainus jupp, mida veel kohe käima ei saanud, on KakuWiki, aga sellega pole nii kiiret (seal pole töiselt hädavajalikke asju).

Õnneks on tänapäeva e-postisüsteemid suures osas sellised, et lühema katkestuse korral jäävad kirjad ootele ja kui sihtpunkt uuesti välja ilmub, tulevad kohale. Nüüd tuli aga vastata ühe hommikuga terve nädala kirjadele. Ugh.

Tšatšatšahh…

Kunagi tegid sihukest häält kurjad bürokraadid jaburas vene arvutimängus nimega “Perestroika”, kes demokraadist peategelast mööda kahanevaid platvorme taga ajasid.

Nüüd on sihuke nimi pandud Kaku uuele moblale. HTC Chacha täpsemalt siis.  Kahe aasta vanune HTC Desire töötas veel küll, aga ekraani näppimisest sai tõsine siiber (eriti teksti sisestamisest tarkvaralisel klaviatuuril) ja rohkem Kakk endale naljalt ilma füüsilise klaviatuurita telefone ei soeta. Enne Desire’it oli kasutusel Symbianil põhinev Nokia E71 – see “põhjamaine Blackberry” oli muidu igati asine telefon, ent Symbian oli juba tollal mahakäiv süsteem. Nüüd tuli siis pikka aega ringi nuhutada, mida võtta – lugesin igasugu hinnanguid ja uurisin taustu.

Kaku otsitaval telefonil pidi olema WiFi (koos hotspot-funktsiooniga), füüsiline täisklaviatuur, Androidi süsteem ja füüsiline kõnele vastamise nupp. Vaadatud variantidest pääsesid esialgu lõppvooru Sony Ericssoni Xperia Pro, LG Optimus 660 Pro ja HTC Chacha. Esimese kohta on lugeda palju kiidusõnu, kuid millegipärast on nad suutnud täisklaveriga telefonil jätta kõnele vastamise ikka ekraani kraapimise peale (muide ekraanikraapimise vohamine on pannud väga paljud erinevate puuetega inimesed probleemide ette, see lahendus pole kuigivõrd ligipääsetav).  LG lasti mitmete hindajate poolt põhja kui kehva koostekvaliteediga telefon.  Sõelale jäi Chacha.

Üldiselt võib öelda, et päris hea valik. Blackberry välimus ja Androidi sisu, puuteekraan pluss täisklaviatuur selle all. Klahvistik on hea tunnetusega, kasutatav nii pihus hoides kui ka lauale asetatuna.  Google’iga sünkroniseerimine toimus ilusti, kogu vajalik arsenal (sh WiFi Hotspot) on kohe olemas (veel üks algul vaadatud võimalus – Nokia E6 – oleks nõudnud selle juurde ostmist),  erinevad vajalikud jupid tulid Play Store’ist juurde. Kaamera on märksa erksam kui Desire’il, viimasel oli see muuks kui staatiliste objektide pildistamiseks päevavalguses peaaegu kõlbmatu. Ja mis peamine, kõnesid saab vastu võtta ühe käega, ilma ekraani nühkimata.

Miinuseid on ka, õnneks mitte ükski pole veel showstopperiks osutunud. Eeskätt on tegemist kasutatavuse-alaste ämbritega.

* kes see turakas arvab, et mobiiliga saab täpselt ja kiirelt pildistada, kui pildi tegemiseks peab ekraani näppima? Ilmselt on tegu tulnukaga, sest inimese ergonoomikat ta küll ei tunne. Chachat tuleb pildistamiseks hoida käes lapiti, seega oleks ainumõeldav panna päästikunupp kas korpuse ülaserva (kus praegu on voolunupp) või paremasse külge (arvestades, et enamik inimesi on paremakäelised – vasakukäelistele võiks anda võimaluse kasutada päästikuna vasakul küljel asuvaid helinuppe). Hetkel on käsil mingi tarkvaralise lahenduse otsingud, mis võimaldaks teha pilti mõne riistvaralise nupu abil (üks võimalus on teada, sellest kohe allpool).
* Chacha on reklaamitud välja kui “Facebooki-telefon” ja tal on lausa klaviatuuri all eraldi sinise F-tähega nupp.  Positiivne on see, et kaamera puhul toimib see päästikuna – on riistvaraline ning natukenegi ergonoomilisemas kohas kui see tarkvaraline julla.  Negatiivne on aga see, et peale pildi tegemist sellisel viisil peab telefonile eksta selgitama, et “EI, MA EI TAHA seda pilti Facebooki panna”. Üksikute kaadritega pole väga hullu, aga järjest mitut pilti teha on niimoodi väga nüri.

Nii et need kaks viimatikirjeldatud featuuri ongi põhjuseks, miks Kakk seda kirjeldust “Perestroika” bürokraatidega alustas.  Aga muus osas on täitsa asine suhtlusvahend – portaalides enamasti pandud 4 punkti 5-st on adekvaatne hinnang.

P.S. Kes tahab endale mõistliku hinnaga soetada kasutatud HTC Desire’i, võib Kakult küsida.