Minevik ja tulevik

06.04.2016

Huvitav kogemus oli külastada ühe vana tuttava kutsel KBFI maja Mustamäel.

Interjöör näeb välja väga tuttav – umbes sarnane oli TTÜ arvutuskeskus (kus praegu on Mektory) Kaku ülikooliajal. AK maja remonditi jjuba enne Mektoryt korduvalt, KBFI-s aga näib kogu nõukaaegne sisu (mis praegu juba isegi omamoodi stiilsena tundub) alles olevat. Põhjus võib olla selles, et maja asukate enamik väärtustab pigem hallollust kui euroremonti…

Aga tuleviku osa lubati isegi pildistada – see on sealne  CERNi 2. kihi masin. Vägev värk.

 

Seiklus läpakaga

09.03.2016

Kaku Asus Zenbooki voolupesa (kuhu toitejuhe käib) hakkas mõne aja eest lollisti loksuma. Paraku ei olnud aega asjaga väga tegelda, täna hommikul läks asjandus lõplikult katki.

Vaatasin netist ühe koha, kus läpakaid parandatakse, ja lendasin sinna. Öeldi, et tuntud probleem, aga vajalik jupp tuleb tellida, oodata umbes viis tööpäeva ja maksma läheb 65 eurot.

Jama küll, kui põhitööriist nii kauaks ära võetakse, eriti kui veel lähipäevadel on kolledžis vaja lõputöökavandite kaitsmistega tegelda. Esimene käik aga tuli koju – kuni läpaka akut veel jätkus, sai tõsta elulised pooleliolevad asjad teisele kettale, täieliku varukoopia jaoks enam voolu ei jätkunud.

Kuna algne lahendus ei tundunud kõige parem, sai võetud lauaarvutis veeb lahti ja otsitud veel. Ühes kohas Asusega ei tegeldud, teine pakkus juba natuke paremat diili – kolm tööpäeva ja 50 eurot.  Viimaks saigi selle ettevõtte aadress GPSi pandud ja kesklinna kärutatud.

Koht oli suur korrusmaja, mille allkorrusel paistis kätte kohe arvutipoe silt. Mitte sama nimega kui see, millega alguses räägitud sai, aga kuna sildil seisis ka “hooldus”, siis miks mitte proovida.

Poes tegutsevad vene kutid (kes aga rääkisid väga kenasti eesti keelt) pakkusid alguses, et teevad homseks korda – juhul, kui voolupesa olemas on. Kui ei, tuleb ka nädalapäevad oodata. Raha aga taheti vaid 35 eurot. Siis mõeldi natuke ja öeldi “Tule tunni aja pärast tagasi”.

Kui Kakk peale söömaskäimist täpselt tunniga tagasi jõudis, anti toimiv läpakas tagasi. Siit moraal: kunagi ei tasu selliseid asju võtta kohe esimesest ettejuhtuvast kohast ning vahel on tundmatumad tegijad palju asisemad.

Teisi asjaosalisi ei hakkaks mainima, aga Reitoni arvutipoe sellidele suur kummardus.

Suvi Asusega

01.09.2013

Eelmisel sügisel õnnestus trenniga üle pingutada ja endale [L] lateraalne epikondüliit hankida. Pool aastat oli parem käsi niivõrd metsas, et kahvlit sai suu juurde tõsta, tassi ei saanud – valu oli nii hull, et Kakk õppis vasaku käega kruusi kasutama. Ja kui juba tass oli raske, siis ligi kolmekilone Dell Latitude oli seda kohe kindlasti (tõsi, kätt all hoides polnud valu nii hull). Mõnel üritusel läpakaga käies oli ikka jama suur – isegi kotist välja tõsta ei saanud toda õieti.  Ja siis lisandus plaani juulikuine [L] HCII 2013 konverents Las Vegases ning mõte Delliga mööda lennujaamu joosta tundus päris kole.

Lõpptulemuseks oli Delli siirdumine vanema jõmmi käsutusse ja investeerimine [L] Asus Zenbook UX32VD-sse. Esmakordselt ei ole Kaku läpakas Dell või IBM/Lenovo – aga valikukriteeriumidele (kaal, suurus, jõudlus, ekraan, klaviatuur, Linuxi tugi) näis see kõige enam vastavat. Aitas ka see, et eelnevalt oli üks samuti “pingviini” pruukiv hea kolleeg sama masina soetanud ning tundus rahul  olevat.

Põhiline üldmulje – väga õige liigutus. 13-tolline (nagu eelmine Dell XPS, millel kahjuks graafikakaart üles ütles – siiani on kahju, see oli väga hea läppar) ja kaalult veidi alla pooleteise kilo – isegi haige käega polnud mingit käitlusprobleemi, ka reisil mitte. Näib, et 13 tolli ongi Kaku tarbeks parim suurusevalik – piisavalt mobiilne ja samas piisavalt suur igapäevaseks töövahendiks.

Asuse ekraan on väga korralik matt 1920×1080-se lahutusvõimega isend. Samas tekitas suur lahutusvõime ka probleemi – nägemine pole enam päris seesama kui vanasti (isegi esimesed prillid on olemas – tõsi, kasutusel vaid lugemisel ja pikemalt arvuti taga) ning suure reso ja küllalt väikese ekraani kombinatsioon tekitab aeg-ajalt kirbusitasündroomi. Õnneks saab Linuxil kõiki asju sättida – ühe konkreetse soovitusena võib mainida Firefoxi [L] NoSquint -nimelist pluginat.

Jõudu on masinal kõvasti, Zenbookil on ühena vähestest selle klassi läpakatest Inteli i7 protsessor. Graafikaga tegeleb paarisrakend Inteli korralikust HD 4000 integreeritud lahendusest ja NVidia GeForce GT 620M-ist.  Vaikimisi töötab Linuxi peal Intel – NVidia töölesaamiseks tuleks pruukida [L] Bumblebee-nimelist paketti.  Sellega saab käivitada soovitavat programmi nii, et graafikat hakkab vedama NVidia kaart – käsurealt tuleb programminime ette panna “optirun” (N: optirun tuxracer), sama muudatuse saab muidugi soovi korral teha ka graafilistes käivitajates. Kuuldavasti on kavas see probleem lähiajal uute kernelitega lahendada – ootame siis onu Linuse abi…

Mälumaht on suht standardne 4GB (Linuxil ilmselt ei teki sellega probleeme masina tõenäolise eluea lõpuni) ja kettaks kombinatsioon 24GB välkmälust ja 500GB tavakettast (seega täiesti piisav). Klaviatuur on madala käiguga, Apple’i stiilis (üldse on Zenbook vist üks kõige “mäkimaid” PCsid), aga harjumise korral päris mugav. Zenbooki õnnestus vähemalt tol hetkel saada vaid ameerika ja vene klaviatuuriga – ent õige eesti itimees peaks suutma ka ameerika klaveril eesti asetust kasutada. 🙂

Puuteplaat on igavene lahmakas, nuppudena toimib selle alumine serv – ja see on Zenbookil vist üks lahjemaid omadusi. Igatahes on Kakk üle väga hulga aja hakanud läpakale vahepeal hiirt külge ajama (seni on väga kaua ainuüksi puuteplaadiga toimetatud).  Aga samas pole ka midagi väga hullu, hakkama saab.

Ühenduvuse osas on Zenbook suht tüüpiline õhuke masin. Plaadilugejat pole (ka kaasas mitte), välimiste juppidena on realiseeritud nii VGA-väljund (kaasas on mini-USB-ga pistik) kui võrgukaart (kaasas on tava-USB-ga jupp, mille keskmine kaabel nägi nii habras välja, et võimalike purunemiste vältimiseks sai see kohe üleni hõbedasse maalriteipi mässitud). Lisaks on SD-kaardilugeja ja 3 USB-pesa (millest üks läheb suure osa ajast võrgukaardi kätte).

Kaasasolev aku peab vastu võrreldavalt paremat sorti tavaläpakatega – ilmselt mõni ultrabook peab kauem. Samas tuleb arvestada, et Zenbook on jõudluselt üle keskmise, seega ei oskaks viriseda. Hetkeseisuga pole Eestist selle mudeli jaoks varuakude müüjat leidnud, aga ehk tuleb (ja muidugi ei ole tänapäeval probleem ka see nettipidi välismaalt tellida).

Linuxi-huvilistele soovitaks kindlasti tutvuda [L] selle lehega, põhilisemad asjad saab siit kätte. Üldine märkus – Zenbook on suhteliselt uus masin uute juppidega ja tahab seetõttu saada ka uut tarkvara. Senine viimane Ubuntu ja Minti pika toega (LTS) versioon (Ubuntu 12.04, Mint 13) on vanavõitu kerneliga ja mõned asjad ei taha hästi toimida (ekraaniheleduse klahvid, puuteplaadi paremklõps). Lahenduseks on kas kerneli uuendamine (lihtsa õpetuse leiab UpUbuntu blogist, näiteks [L] siit) või mõne värskema versiooni paigaldamine (hetkel on Kaku masinas Mint 15; tõenäoliselt lahenevad mitmed ebamugavused järgmise LTS-versiooniga tuleval kevadel).   Kindlasti soovitaks ära uuendada ka Inteli draiverid – vaikimisi versioon ei suutnud näidata korralikult projektorisse peegeldatud ekraanipilti. Lihtne õpetus on [L] siin.

Üks kummaline probleem esines Zenbooki BIOSi uuendamisega – see toimis ilusti, kuid suutis seletamatul põhjusel ära tappa Linuxi alglaaduri (GRUB2).  Seega, kes sellist asja plaanib, võiks seda soovitavalt teha enne põhisüsteemi lõplikku paigaldamist.

Lõpuks: väike jama tekkis vanade DOSi mängudega – [L] Dosbox läks üleekraanirežiimi puhul lahutusvõimega lolliks. Üheks lahenduseks on lisada dosbox.conf‘i read

output=overlay
windowresolution=1920×1080
fullresolution=1920×1080

Aga lõppkokkuvõttes on Kakk üpris väga rahul. Ja käsi on kah nüüdseks peaaegu korras.

Tahvel või mitte tahvel

01.05.2013

Slashdotis võtab sõna üks Blackberry asjapulk ja väidab, et tahvelarvutid on 2018. aastaks turult kadunud.  Ta saab seal muidugi vastu päid-jalgu (Blackberryl pole USA-s viimasel ajal just hästi läinud ning ülejäänud maailm ei ole neist kunagi eriti palju teadnud), aga… Äkki on tal natukene õigus ka?

Mõtlesin, miks endal tahvlit ei ole (ega lähiajal kindlasti ei tule):

* isiklikult mulle on asja suurus “kahe tooli vahel”. Ei ole telefoni kombel käepärane ega läpaka kombel mugavalt loetav.

* paberraamatu asendamist ei pea tõenäoliseks. Kakul on Kindle ja aeg-ajalt ringi rännates on see väga mugav asi (näiteks kusagil polikliiniku ooteruumis), aga paberit see ei asenda. Eriti kui igasugused **AA-d on ka e-raamatute ümber nii palju sõnnikut üles keerutanud, et nende levitamismudelid paigast ära on.

* nagu eile just [L] STVK kursuse vestluses arutati,  on tahvlid eeskätt tarbimisvahendid. Ise millegi tootmiseks (ja sellel põhineb kogu Web 2.0) nad eriti ei sobi – nii füüsiliste näitajate kui ka kinnisevõitu taristu tõttu. Lisaks on vähegi tõsisem kirjatöö (eriti kümnesõrmesüsteemi kasutades) tahvli puhul väga kahtlane äri – eraldi klaviatuuri külgeühendamine on IMHO tahvli olemusega kergelt vastuolus, sellise variandi korral on tänapäevane ultrabook selgelt õigem lahendus.

* suur probleem tahvli puhul on sobimatus halva koordinatsiooniga inimestele. See tähendab väga erinevate puuetega inimesi (sh PCI nagu Kakul), aga ka paljusid pensionäre. Seetõttu ei usu, et sellest saab mingitki pidi universaalne asi.

* Linuxiga (ja üldse vaba tarkvaraga) ei ole selles sfääris kõige paremad lood. Nutitelefon on olude sunnil Androidi peal, aga ka sinna tahaks vabamat asja saada (ootame ja vaatame, mis saab Ubuntu telefonidest).

Seega on Kaku valik vähemalt esialgu selgelt  1) mobiilne, aga samas piisavalt hea klaviatuuriga (kuna erinevat sorti kirjatöö moodustab olulise osa tööülesannetest) ja muidugi korraliku Linuxi toega sülearvuti ning 2) täisklaviatuuriga ja WiFi Hotspot -suutlik nutitelefon. Lauaarvutid tööl ja kodus kipuvad jääma vaid eeskätt uute rakenduste ja süsteemide testimiseks ning mängimiseks, tahvlil aga vähemalt esialgu kasutust ei näe.

Serverikatkestus

19.10.2012

Esmaspäeva õhtupoolikul ajasid energiamehed Kaku elukohas elektrisüsteemi lolliks. Vool oli mitu tundi pooles korteris ära ja tegi muid trikke. Viie aasta vanune ning pidevalt töös olnud serverikast sai seepeale pahaseks ja otsustas ära kooleda. Hakkas viskama kord tunnis paanikasse läinud kernelit ja tegi muid jubedusi.

Jama kuipalju – enamik e-kirju käib Kakupesa kaudu ning õppematerjalid on ka suures osas siin. Vahepeal tuli GMaili kasutada, mis ausalt öeldes väga ei istunud (Kakule üldse veebipõhised meilisüsteemid ei klapi).  Õnneks olid masina kettad terved (ja ka varukoopiad olemas), midagi kaotsi ei läinud – aga tuli teha erakorraline investeering uude masinasse ning siis see ka üles panna. Vana sõber Puravik tuli jälle kord appi ja ajas välja üsna hea hinnaga Dell PowerEdge T110 II, nii et esmakordselt Kakupesa ajaloos töötab see nüüd spetsiaalse serveriraua peal. Vahe eelmise masinaga on kasvõi hääle osas tuntav – uus on peaaegu poole vaiksem. Ja see must kast näeb ka märksa cool’im välja. 🙂

Eile öösel kusagil kolme paiku sai ka konfimine valmis. Lihtsuse mõttes läks esialgu tagasi vana Ubuntu 10.04 – eks hiljem jõuab uuendada, seda toetatakse 2015. aasta kevadeni. Jupp peavalu oli Zope 2.9-ga, millel töötab siiamaani [L] Kaku Akadeemia (sobivat uuemat asja pole leidnud, igal variandil on omad hädad – võib-olla kolib tulevikus wiki peale, aga seal tekib probleem eri kursuste ja aastakäikude haldamisega). Viimaks leidus lahendus [L] siit – lisaks tuleb pärast seda muuta Zope’i instantsi runzope-käivitusskriptis Pythoni asukoht /opt/python-2.4/bin/python peale (kuna Zope 2.9 vajab Python 2.4). Ainus jupp, mida veel kohe käima ei saanud, on KakuWiki, aga sellega pole nii kiiret (seal pole töiselt hädavajalikke asju).

Õnneks on tänapäeva e-postisüsteemid suures osas sellised, et lühema katkestuse korral jäävad kirjad ootele ja kui sihtpunkt uuesti välja ilmub, tulevad kohale. Nüüd tuli aga vastata ühe hommikuga terve nädala kirjadele. Ugh.

Tšatšatšahh…

14.06.2012

Kunagi tegid sihukest häält kurjad bürokraadid jaburas vene arvutimängus nimega “Perestroika”, kes demokraadist peategelast mööda kahanevaid platvorme taga ajasid.

Nüüd on sihuke nimi pandud Kaku uuele moblale. HTC Chacha täpsemalt siis.  Kahe aasta vanune HTC Desire töötas veel küll, aga ekraani näppimisest sai tõsine siiber (eriti teksti sisestamisest tarkvaralisel klaviatuuril) ja rohkem Kakk endale naljalt ilma füüsilise klaviatuurita telefone ei soeta. Enne Desire’it oli kasutusel Symbianil põhinev Nokia E71 – see “põhjamaine Blackberry” oli muidu igati asine telefon, ent Symbian oli juba tollal mahakäiv süsteem. Nüüd tuli siis pikka aega ringi nuhutada, mida võtta – lugesin igasugu hinnanguid ja uurisin taustu.

Kaku otsitaval telefonil pidi olema WiFi (koos hotspot-funktsiooniga), füüsiline täisklaviatuur, Androidi süsteem ja füüsiline kõnele vastamise nupp. Vaadatud variantidest pääsesid esialgu lõppvooru Sony Ericssoni Xperia Pro, LG Optimus 660 Pro ja HTC Chacha. Esimese kohta on lugeda palju kiidusõnu, kuid millegipärast on nad suutnud täisklaveriga telefonil jätta kõnele vastamise ikka ekraani kraapimise peale (muide ekraanikraapimise vohamine on pannud väga paljud erinevate puuetega inimesed probleemide ette, see lahendus pole kuigivõrd ligipääsetav).  LG lasti mitmete hindajate poolt põhja kui kehva koostekvaliteediga telefon.  Sõelale jäi Chacha.

Üldiselt võib öelda, et päris hea valik. Blackberry välimus ja Androidi sisu, puuteekraan pluss täisklaviatuur selle all. Klahvistik on hea tunnetusega, kasutatav nii pihus hoides kui ka lauale asetatuna.  Google’iga sünkroniseerimine toimus ilusti, kogu vajalik arsenal (sh WiFi Hotspot) on kohe olemas (veel üks algul vaadatud võimalus – Nokia E6 – oleks nõudnud selle juurde ostmist),  erinevad vajalikud jupid tulid Play Store’ist juurde. Kaamera on märksa erksam kui Desire’il, viimasel oli see muuks kui staatiliste objektide pildistamiseks päevavalguses peaaegu kõlbmatu. Ja mis peamine, kõnesid saab vastu võtta ühe käega, ilma ekraani nühkimata.

Miinuseid on ka, õnneks mitte ükski pole veel showstopperiks osutunud. Eeskätt on tegemist kasutatavuse-alaste ämbritega.

* kes see turakas arvab, et mobiiliga saab täpselt ja kiirelt pildistada, kui pildi tegemiseks peab ekraani näppima? Ilmselt on tegu tulnukaga, sest inimese ergonoomikat ta küll ei tunne. Chachat tuleb pildistamiseks hoida käes lapiti, seega oleks ainumõeldav panna päästikunupp kas korpuse ülaserva (kus praegu on voolunupp) või paremasse külge (arvestades, et enamik inimesi on paremakäelised – vasakukäelistele võiks anda võimaluse kasutada päästikuna vasakul küljel asuvaid helinuppe). Hetkel on käsil mingi tarkvaralise lahenduse otsingud, mis võimaldaks teha pilti mõne riistvaralise nupu abil (üks võimalus on teada, sellest kohe allpool).
* Chacha on reklaamitud välja kui “Facebooki-telefon” ja tal on lausa klaviatuuri all eraldi sinise F-tähega nupp.  Positiivne on see, et kaamera puhul toimib see päästikuna – on riistvaraline ning natukenegi ergonoomilisemas kohas kui see tarkvaraline julla.  Negatiivne on aga see, et peale pildi tegemist sellisel viisil peab telefonile eksta selgitama, et “EI, MA EI TAHA seda pilti Facebooki panna”. Üksikute kaadritega pole väga hullu, aga järjest mitut pilti teha on niimoodi väga nüri.

Nii et need kaks viimatikirjeldatud featuuri ongi põhjuseks, miks Kakk seda kirjeldust “Perestroika” bürokraatidega alustas.  Aga muus osas on täitsa asine suhtlusvahend – portaalides enamasti pandud 4 punkti 5-st on adekvaatne hinnang.

P.S. Kes tahab endale mõistliku hinnaga soetada kasutatud HTC Desire’i, võib Kakult küsida.

Hädad serveriga

23.04.2012

Kakupesa on viimastel päevadel korduvalt liinilt maha tulnud, vahepeal lausa paaritunnise vahega. Lihtsalt lukustub, ükski muu vahend kui räige nupust taaskäivitus ei aita. Logid ei näita midagi, viga ei ole seniste testide järgi ei mälus ega ka ketastes (mälu on testitud ning ketaste vahetamine ei aidanud). Võimalikud allikad on veel emaplaat, integreeritud video vmm jupp – või ka tarkvara (eeskätt kernel). Seega võib masin endiselt aeg-ajalt maha kukkuda, enne kui jälile saab – nii et lugejad peaks sellega arvestama.

APDEIT: Näib, et tegu oli hoopiski ühe harvaesineva, ent üsna vastiku puugiga Linuxi kernelis – kerneli logides leidus iga kord enne arvuti kokkujooksmist viimase reana Clocksource tsc unstable (delta = minginumber).  Lahendus oli lisada kerneli käivitusparameetritesse järgmised: noapic nolapic acpi=off notsc clocksource=acpi_pm (NB! Siin on igaks juhuks pandud kokku kaks erinevat netist leitud soovitust). Kummalisel kombel tundub, et see esineb 64-bitise Ubuntu 10.04 mitmes viimases kerneliversioonis (kokkujooksmine algas juba varem).

Kindle

20.12.2011

Kuna aasta lõpp on alati suur raamatute ostmise aeg, siis sai nüüd soetatud ka Amazoni lihtne 6-tolline e-luger.  Kui tahvelarvutil Kaku jaoks väga suurt mõtet ei ole, siis see üsna silmasõbraliku e-tindiga vigur võiks idee poolest päris hea reisikaaslane olla. Kasvõi juba [L] Gutenbergis on täiesti tasuta seaduslikku lugemist enam kui piisavalt (Cory Doctorow’ raamatud on teine kohe pähekargav lugemisvara). Näis, kuidas kujuneb.

Muide, Ubuntu 10.04 seda elukat vaikimisi ära ei tunne. Tuleb paigaldada mtpfs-nimeline pakk ning seejärel seis paraneb – aga Ubuntu arvab, et tegu on muusikamängijaga. Ent kui käskida tal kataloog avada, siis toimib asi ilusti.

Tootelukustus

24.09.2010

Kakk on alati öelnud, et Apple’i probleem on selles – kõik töötab ja ühildub laitmatult seni, kuni sul ei tule pähe kasutada mõnd välist tehnoloogilist lahendust, mida Steve Jobs pole sinu jaoks ette näinud.  Sealt edasi tekib jama.

Too nüüdseks juba paljuräägitud pilt on küll natuke ekstreemne tõestus. 😛  Aga tõestab ka teist aksioomi – lollikindlat masinat ei ole olemas, sest lollid on ülimalt leidlikud. Ja isegi Steve Jobs oma “walled garden”-mõtteviisiga ei suuda seda olematuks teha.

Tegelikult olgem ausad: PC toitejuhe samas rollis annaks ilmselt samasuguse lõpptulemuse.

Pisikene mehikene tilepunni sees

11.06.2010

Otsest karjuvat vajadust telefoni vahetada tegelikult ei olnud – Nokia E71 töötas veel täitsa edukalt. Kuna aga pidev jama andmete sünkroniseerimisega üle viskas ja tööl mõned arengud toimusid (sügisest on tööl Human-Computer Interaction -teemaga tegelev välisõppejõud ning Androidi on plaanis hakata ka ITK-s õpetama), siis sai endale soetatud [L] HTC Desire. Ehk siis aifööni üsna võimekas Androidi-põhine analoog, mis ei ole erinevalt õunameeste omast nii kõvasti omanikfirma paela otsas kinni.

Mobiilnetindus on ka Eestis viimaks arenema hakanud ning EMT netipakettide hinnad enam päris rumalasti rääkima ei pane. Seetõttu sai ka sealt telefoni toetuseks üks (loodetavasti) sobiva mahuga variant leitud. Nüüd on Kakul masinavärk, mis kogu tarvilikku infot  ilusti läpaka Evolutioni ja telefoni vahel automaatselt sünkroonis hoiab  ning vajadusel saab ka seal võrgus asju ajada, kuhu kaablid ja wifi veel ei ulatu.

(APDEIT 12.06 – proovisin ära ka läpaka ühendamise telefoni kui netiallika taha. Ubuntu puhul töötab igatahes täiesti lambist – USB kaabel telefoni ja läpaka vahele, moblast võrguühendus ja võrgujagamine sisse. Ülimalt viisakas – nüüd saab minna suht suvalisse kohta kondama ja läppari kaasa võtta.)

Telefon ise on üsna uhke asjake, igal pool netis on hinnangutes tohutu kiidulaul. Esialgu oli üsna harjumatu see ekraanil asuv klaviatuur – ehkki sellega on kindlasti võimalik ära harjuda, tasub ehk kunagi järgmiseks võtta ikkagi füüsilise klaveriga mudel (uudised teavad rääkida, et tulekul on HTC Vision, mis olevat toosama Desire koos füüsilise klaveriga). Aga pole hullu, küll saab hakkama. Kuna sünkrooniasi on lahendatud, saab alati pikemaid tekste arvutis teha ja telefoni saata.

Androidile on netist üksjagu softi saadaval ja tutvumine-sobramine võtab aega. Positiivne on ka see, et sotsiaalmeedia juppe (näoraamat, kakuhuiked, Jora jne) saab vastavate rakendustega kenasti otse telefonist teha.

Suvise suurema ringikondamise tarvis seega loodetavasti päris asine kaaslane. Tõsi, aku on tal teiste sarnaste elukate kombel üsna nõrguke ja peab vastu ca ööpäeva kuni kaks, see-eest aga laeb see end täis kõigest kahe tunniga.

P.S. Kui keegi on huvitatud kasutatud E71-st (klaas on servast veidi mõrane, kuid see ei takista kasutamist; kaasa 2GB mälukaart, seina- ja autolaadija), võib anda märku. Väga häda müügiga pole (alternatiivtelefon võib alles ka jääda), aga kui kellelgi vaja on, võib uurida ja arutada.