Silt: telefon

Telefonivahetus

Sämm laulis ikka päris kaua – Samsung Galaxy S5 sai soetatud 2014. aasta keskpaigas, nii et peaaegu kümme aastat. Kroom kulus maha ning lõpuks läks katki ka laadimisava kate (mida juba 2014. aasta hindajad kehvaks pidasid) – aga alles poole aasta eest. Algne Android sai vahetatud LineageOSi vastu ning sellega töötas telefon aastaid.

Aga juba mõne aja eest oli kuulda, et ametlikku LineageOS 19.1 ehk Android 13 analoogi enam sellele telefonile ei tehta. Märtsi alguses teatatigi, et tuli 18.1 (Android 11) viimane uuendus ning rohkem ei saa. Seega tuli hakata ringi vaatama.

Vaja oli telefoni, mis a) kestaks sama kaua kui S5, b) oleks töökindel, c) oleks võimalikult vaba tarkvaraga ning d) mitte väga antiikne juba ostes. Viimane punkt jättis paraku välja Replicanti-põhised, küll täiesti vaba tarkvaraga, ent aegunud asjad. Töökindluse taha jäid veel mõned vaba tarkvara projektid.

Lõpuks võtsin hollandlaste Fairphone 5 – otsustas lubatud kümneaastane eluiga, modulaarsus (vahetada saab 10 eraldi juppi, sh muidugi ka akut), mingil määral ka väidetav “rohelus” (Kakk on endiselt mõtteviisilt roheline, ehkki praegust rohepööret ulmeliseks totruseks peab). Tarkvara on Fairphone OS – Android 13 põhine, aga üllatavalt sodivaba (sisuliselt võrdne LineageOS-iga) süsteem. Varasemad mudelid 4 ja 3 on saadaval ka eelpaigaldatud LineageOS-iga, seega ilmselt on arvestatud selle peale kolimisega ka 5 puhul ja tõenäoliselt tulevikus võtan selle ka ise ette (ehkki ka praegune süsteem lubab viit suuremat Androidi versiooniuuendust – sama palju elas üle ka S5 LineageOS-i peal, mille põhiversioonid üldjuhul vastavad Androidi omadele).

Ülekolimine läks ladusalt ja kõik vajalik hakkas ilusti tööle. Väiksemaid teravaid nurki oli (näiteks ei ole FP-l enam füüsilist esipaneelinuppu ja enamik asju tuleb ekraanilt teha). Vaikimisi ekraanihalduri (launcher) asendasin Discreetiga (tarkvara osas läks F-Droidi varamu lisamine ladusalt ning üldjuhul üritan tarkvara ainult sealt paigaldada).

Nii et vaatame, kui kaua see aparaat kestab. 🙂

Tšatšatšahh…

Kunagi tegid sihukest häält kurjad bürokraadid jaburas vene arvutimängus nimega “Perestroika”, kes demokraadist peategelast mööda kahanevaid platvorme taga ajasid.

Nüüd on sihuke nimi pandud Kaku uuele moblale. HTC Chacha täpsemalt siis.  Kahe aasta vanune HTC Desire töötas veel küll, aga ekraani näppimisest sai tõsine siiber (eriti teksti sisestamisest tarkvaralisel klaviatuuril) ja rohkem Kakk endale naljalt ilma füüsilise klaviatuurita telefone ei soeta. Enne Desire’it oli kasutusel Symbianil põhinev Nokia E71 – see “põhjamaine Blackberry” oli muidu igati asine telefon, ent Symbian oli juba tollal mahakäiv süsteem. Nüüd tuli siis pikka aega ringi nuhutada, mida võtta – lugesin igasugu hinnanguid ja uurisin taustu.

Kaku otsitaval telefonil pidi olema WiFi (koos hotspot-funktsiooniga), füüsiline täisklaviatuur, Androidi süsteem ja füüsiline kõnele vastamise nupp. Vaadatud variantidest pääsesid esialgu lõppvooru Sony Ericssoni Xperia Pro, LG Optimus 660 Pro ja HTC Chacha. Esimese kohta on lugeda palju kiidusõnu, kuid millegipärast on nad suutnud täisklaveriga telefonil jätta kõnele vastamise ikka ekraani kraapimise peale (muide ekraanikraapimise vohamine on pannud väga paljud erinevate puuetega inimesed probleemide ette, see lahendus pole kuigivõrd ligipääsetav).  LG lasti mitmete hindajate poolt põhja kui kehva koostekvaliteediga telefon.  Sõelale jäi Chacha.

Üldiselt võib öelda, et päris hea valik. Blackberry välimus ja Androidi sisu, puuteekraan pluss täisklaviatuur selle all. Klahvistik on hea tunnetusega, kasutatav nii pihus hoides kui ka lauale asetatuna.  Google’iga sünkroniseerimine toimus ilusti, kogu vajalik arsenal (sh WiFi Hotspot) on kohe olemas (veel üks algul vaadatud võimalus – Nokia E6 – oleks nõudnud selle juurde ostmist),  erinevad vajalikud jupid tulid Play Store’ist juurde. Kaamera on märksa erksam kui Desire’il, viimasel oli see muuks kui staatiliste objektide pildistamiseks päevavalguses peaaegu kõlbmatu. Ja mis peamine, kõnesid saab vastu võtta ühe käega, ilma ekraani nühkimata.

Miinuseid on ka, õnneks mitte ükski pole veel showstopperiks osutunud. Eeskätt on tegemist kasutatavuse-alaste ämbritega.

* kes see turakas arvab, et mobiiliga saab täpselt ja kiirelt pildistada, kui pildi tegemiseks peab ekraani näppima? Ilmselt on tegu tulnukaga, sest inimese ergonoomikat ta küll ei tunne. Chachat tuleb pildistamiseks hoida käes lapiti, seega oleks ainumõeldav panna päästikunupp kas korpuse ülaserva (kus praegu on voolunupp) või paremasse külge (arvestades, et enamik inimesi on paremakäelised – vasakukäelistele võiks anda võimaluse kasutada päästikuna vasakul küljel asuvaid helinuppe). Hetkel on käsil mingi tarkvaralise lahenduse otsingud, mis võimaldaks teha pilti mõne riistvaralise nupu abil (üks võimalus on teada, sellest kohe allpool).
* Chacha on reklaamitud välja kui “Facebooki-telefon” ja tal on lausa klaviatuuri all eraldi sinise F-tähega nupp.  Positiivne on see, et kaamera puhul toimib see päästikuna – on riistvaraline ning natukenegi ergonoomilisemas kohas kui see tarkvaraline julla.  Negatiivne on aga see, et peale pildi tegemist sellisel viisil peab telefonile eksta selgitama, et “EI, MA EI TAHA seda pilti Facebooki panna”. Üksikute kaadritega pole väga hullu, aga järjest mitut pilti teha on niimoodi väga nüri.

Nii et need kaks viimatikirjeldatud featuuri ongi põhjuseks, miks Kakk seda kirjeldust “Perestroika” bürokraatidega alustas.  Aga muus osas on täitsa asine suhtlusvahend – portaalides enamasti pandud 4 punkti 5-st on adekvaatne hinnang.

P.S. Kes tahab endale mõistliku hinnaga soetada kasutatud HTC Desire’i, võib Kakult küsida.