04.2021 arhiiv

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 3. osa

16.04.2021

Kolmas reede perekond Blackmore’i seltsis. Vahepeal vaatasin YouTube’ist ära 2007. aasta Pariisi kontserdi – BN on tõepoolest väga hea kontsertesineja ning tõsised tegijad on lisaks Ritchie’le endale ka mitmed teised pillimehed. Aga läheb siis plaatidega edasi.

2013. aasta Dancer and the Moon – avalugu tundub hübriidina kahest varasemast heast laulust (“Village Lanterne” ja “Highland”), aga ei ole tegelikult üldse Blackmore’ide originaallugu, vaid laenatud Randy Newmanilt. Jälle on plaadil üks venepärane lugu (“Troika”), mida võiks sama hästi ka Anne Veski laulda – ilmselt üks põhjus, miks BN Venemaal kaua aega popp on olnud. Teisalt on siin ka kaks rokiklassikut – Uriah Heepi “Lady in Black” (mida muide nõuka-ajal siinmail salamisi üsna kurja tekstiga lauldi) ja Rainbow’ “The Temple of the King” (sedagi on kuuldud mitmetes versioonides, endale meeldib enim hoopis Axel Rudi Pelli ja Johnny Gioeli oma – Axel suudab selle looga isegi selle autori ja enda suure eeskuju üle lüüa). Huvitav liigutus on plaadil olev paarislugu – “Somewhere Over the Sea (The Moon is Shining)” ja kohe järgmine “The Moon is Shining (Somewhere Over the Sea); esimene on folk- ja teine rokkvariant ühest ja samast meloodiast. Lisaks on siin plaadil veel rida mõtlikke akustilisi ballaade. Lõpulugu on ilus instrumentaal “Carry On.. Jon”, Ritchie muusikaline järelehüüe aasta varem lahkunud bändikaaslasele, Deep Purple’i klahvpillimängijale Jon Lordile. Trummide taga aga ei ole sel plaadil enam Malcolm Dick ning see annab kõlapildis veidike tunda.

Kaks aastat hiljem ilmunud All Our Yesterdays algab taas miskipärast venepärase looga (nimilugu) ja see stiil ei istu kohe üldse. Huvitav on kolmas lugu “Darker Shade of Black” – autoriks on küll märgitud Ritchie, ent nii pealkirjas kui ka meloodias ja saundis on selged vihjed Procol Harumi kuulsale “A Whiter Shade of Pale’ile” (asi kõlab natuke nagu Nightwish, v.a. selgelt BN stiilis vaheosa). Blackmore’i “Mike + Enya” paralleel saab sel plaadil päris ühese väljundi, ette võetakse “Moonlight Shadow” – korralik esitus, aga ahhetama ka ei pane. Kohe selle järel tuleb aga Cheri “I Got You Babe” – plaadi nael, ühte ritta originaalile täiega päheistuvate Rednexi ja One More Time’i kaveritega. Olin enne kuulamist päris kindel, et kuklas lällavatest Beavisest ja Butt-Headist (“tät-täää, tät-täää!“) ei pääse. Võta näpust – see versioon on niivõrd hästi, enesekindlalt ja tõsiselt tehtud, et töllid otsustasid heaga Cheri juurde jääda. Ülejäänud plaat ehk ei ole midagi nii erilist, aga see üks välgatus on väga tasemel (aga selleski loos oleks tahtnud “Highlandi” sarnast trummipartiid kuulda – Ritchie, palun too Squire Malcolm bändi tagasi!).

Vahepeal tegid Blackmore’id ilmselt muid asju, anti välja kaks kogumikku ning seni viimane stuudioalbum Nature’s Light ilmus alles käesoleval aastal. Aeg läheb kiiresti ja sel plaadil on paari kaks last märgitud juba taustalauljateks. Samas on suuremast bändist siin kaasatud vaid kauaaegne klahvpillimängija Bard David of Larchmont ning võib-olla just seetõttu ongi saund mõnevõrra ühetaoline. Kaks lugu on tehtud uuesti – eelmise plaadi “Darker Shade of Black” kõlab suht sarnaselt ja ei saagi hästi aru, miks see kohe järgmisele albumile uuesti pandi. “Wish You Were Here” on siiin veidi pehmem ja mõtlikum kui algne versioon, aga ka selles loos ei ole erinevus originaalist kuigi suur. Ehk enim meeldib siit albumilt nimilugu, mis meenutab natuke “The Clock Ticks On’i” kõige esimeselt albumilt (kitarrikäikudes on taas Oldfieldi mõju tunda). Teine kõrvajääv lugu on lõpus olev “Second Element” – Sarah Brightmani kaverdamine on riskantne, aga see versioon on piisavalt BN (kitarrisoolo on väga hea).

Kuna tööd jätkus veel (ITSPEA tegelased lahkasid sel korral arendus- ja ärimudeleid – ilmselt oli natuke igavam teema kui häkkerivärk eelmisel nädalal), kuulasin lõppu veel juurde 2017. aasta kogumikplaadi To the Moon and Back (20 Years and Beyond). Aga üldiselt oli jälle üks huvitav muusikarännak.

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 2. osa

09.04.2021

Uus nädal; ITSPEA tegelased olid peale pühi edukalt üles ärganud ja lahkasid seekord ESR’i Hacker-HOWTO’d. Päris palju põnevat lugemist oli. Kuulab siis taustaks perekond Blackmore’i loomingut edasi.

Järgmine stuudioalbum on 2006. aastal ilmunud The Village Lanterne (kaks aastat varem lasti välja esimene kogumik, Beyond the Sunset). Avalugu “25 Years” sarnaneb esimese kahe albumi algustega – aga jällegi on sees oldfieldilik noot (isegi vokaal meenutab Maggie Reillyt, Mike’i kauaaegset solisti). Veelgi enam Mike’i rida on aga teisena tulev nimilaul – see võinuks olla Oldfieldi Light + Shade -kaksikplaadi esimese osa peal. Aga lugu ise on kindlasti selle bändi parimate seast – iirilik meloodia, ilus vokaal, suurepärane saund ning orkestratsioon, mis suudab seebiseksminekut vältida. Plaadil on ka mitu laenatud lugu, näiteks Ralph McTelli folgiklassik “Streets of London” ning vaheliti kokku miksitud esimese plaadi originaallugu “Mond Tanz” ja Deep Purple’i kuulus “Child in Time”. Lisaks Candice’i vokaalile on siin sarnaselt eelmise plaadiga sageli taustal  Sisters of the Moon ehk õed Posnerid, kes kõlavad koos väga ilusti (kahju, et viimased mõne aja pärast oma teed läksid).

Edasi tuleb 2008. aastal Secret Voyage (2006. aasta talvelaulude plaadi jätsin esialgu vahele, seda aprillis kuulata on veidi imelik) algab vaikselt, aga lõpeb hümnilike helidega, mis meenutavad tublisti meil kirikus lauldavat “Non nobis Dominet” (sama meloodia käib läbi ka viimasest loost “Empty Words” – ilmselt on kõigil juhtudel tegu ühe ja sama rahvaviisijuurega). “Locked Within the Crystal Ball” on jälle üks õnnestunud segu folgist, rokist ja popist, albumiversioon on aga natuke liiga pikaks venitatud ja mõjub punnitatud remiksina. Naljakas laen vene muusikast on “Toast to Tomorrow” (krokodill Gena ja Potsataja tulevad meelde). Päris põnev on “Can’t Help Falling in Love” – Elvisele on kõvasti oldfieldilikku vunki peale keeratud.

2010. aasta Autumn Sky on pühendatud samal aastal sündinud Autumn Esmerelda Blackmore’ile ja algab ühe parima kaveriga bändi senises ajaloos. “Highland” on ühe-hiti-ime One More Time lugu 1992. aastast, mis kõlab täiesti ABBA moodi (pole ka ime, Peter Grönvalli isa on Benny Andersson). BN “sõidab originaalist üle” täpselt nagu varem Rednexi puhul – seda lugu peab tegema just nii (alates sellest punktist alguses, kus Squire Malcolm of Lumley enda rokitrummikäiguga sisse tuleb). Plaadil on veel üks hea kaver – The Kinksi “Celluloid Heroes”. “Keeper of the Flame” on hea rokikitarritulevärk, kohe selle järel tuleb ilusa klassikalise kitarriga “Night at Eggersberg”. Ilusalt keldilik on ka “Barbara Allen” albumi lõpus.

Aga ennäe, saab veel kolmaski kord kuulata – paar albumit jäävad veel järgmisse nädalasse.

Käi jala!

03.04.2021

Eile tegin tavalise rattaringi. Jõudsin kusagile 20-ndast kilomeetrist edasi, ringiga juba linna tagasi. Pääsküla depoo kohal hakkas tagaratas vibama. Maha ronides selgus, et käib kiire tühjaksjooksmine (vähemalt sai kohe jaole, velg jäi kahjustamata). Ratas käekõrvale ja vantsides ülejäänud ~5km koju… Õnn, et nii ligidal juhtus – kusagil Saku taga oleks rohkem jama olnud.

Aga olgem optimistid, nii sai ühest trennist kaks. Pärast maja ees naaber lõõpis, et näe, ujumine jäi veel triatlonist puudu – nojah, ettevaatamatu sõidustiiliga saab Männiku teel kaldast alla karjäärijärve kah sõita… 😀

Täna tagaratas maha, autosse ja Veloplussi parandama (saaks ka ise, aga profid teevad kiiremini ja kvaliteetsemalt). Töö tehti jälle kiire ja korralik (süüdlane tabati kah, oli klaasikild), homme uuesti sõitma.

APDEIT 09.02: topelt ei kärise. Läksin teisipäeval uuesti sõitma – Laagrist Harkusse, läbi Harku metsa ja siis rattateed pidi Hiiule tagasi. Raudteeületuskoha ees (ca 1,5 km kodust) läks sama kumm uuesti. Koha järgi otsustades on Kakul ikka endiselt hea kaitseingel… Seekord läks Veloplussis vahetusse juba nii sise- kui väliskumm. Näis, kas nüüd piisab või tuleb veel korra jalutada. 🙂

Pole arvamust, pole probleemi

02.04.2021

Arvuti taha tulles näitas Postimehe arvamusterubriigi RSS üht päris põneva teemaga artiklit. Proovisin avada: viga 404, lehte pole. Ja see ei ole mitte esimene kord viimaste kuude jooksul – artikkel ilmub ja siis kaob (ilmselt kellegi kaebuse/käsu peale).

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 1. osa

01.04.2021

Sel nädalal on reedene ITSPEA tööpäev erandlikult tõstetud neljapäevale – kuidas iganes keegi neid pühi tõlgendab, suurel reedel rabeleda pole igal juhul ilus. Suure neljapäeva muusikavalikuks aga sobib vana Euroopa traditsioone taaselustav Blackmore’s Night igati.

Ritchie Blackmore. Deep Purple ja Rainbow. Rokimaailma tulest, veest ja vasktorudest läbikäinud mees, üks maailma virtuoossemaid kitarriste. Neljakümnendateks eluaastateks oli kontol mitu lõhkiläinud abielu ja rida muidukäimisi. Jooksis 1989. aastal New Yorkis kokku autogrammi küsima tulnud noore modellist juuditariga (kes pole absoluutselt stereotüüpse juuditari väljanägemisega). Tema oli 44, tüdruk 18. Kahtlemata ebaharilik lugu, aga kestab siiamaani – kihlatud oldi kõigest 15 aastat, abielluti 2008.

Siis hakkas see kummaline paar bändi tegema – Blackmore on seda ise kirjeldanud kui “Mike Oldfield plus Enya”, aga seal on kõvasti mõjutusi veel (päris palju ka klassikalise muusika poole pealt). Kogu kupatust iseloomustab aga tublisti romantiseeritud keskajastiil. Seda ka välispidiselt – kostüümid, lavaseaded ja nimed; kogu seltskond kasutab keskaegselt kõlavaid lavanimesid (näiteks lõi bändis pikka aega trummi Squire Malcolm of Lumley, naljaka pärisnimega Malcolm Dick). Nähtud videode järgi otsustades on tegu suurepärase live-esinejaga.

Esimene plaat Shadow of the Moon ilmus 1997. Õnnekombel sattusin kohe peale, leidsin kasseti Maksimarketi (vist) muusikapoest odava pudi-padi kastis sobrades (sellistes kohtades tuhnimine tasub alati ära – suurt raha küsitakse enamasti moodsate haipvärkide eest). Käiasin kassetti autos hullupööra, varsti ostsin CD ka. Plaat on tõsiselt hea – avalauluks olev nimilugu vastab täpselt Blackmore’i eespoolmainitud valemile, järgneb aga terve rida säravaid ja omanäolisi neofolgilugusid (mõnesid neist laulis Eestis mõnda aega ka Folkmill, näiteks “Be Mine Tonight” on eestikeelsena “Siin on nii hea”). Plaadi neljandas loos teeb kaasa Blackmore’i endine bändikaaslane Ian Anderson (huvitav, kas ta oma pöörast flöödipartiid mängis ka seekord ühel jalal seistes?). Huvitavalt erinäoline on ka Tšaikovskist inspireeritud, aga kõlaliselt pigem ABBA “Gimme! Gimme! Gimme!” sarnane “Writing on the Wall”.

Enda kaks suurimat lemmikut on plaadil teisena olev “The Clock Ticks On” (kui otsida sellise stiili õpikunäidet, siis see sobiks küll) ja üllatav lõpulugu, “Wish You Were Here”. Originaali esitab naljakas Rootsi tümakakantrikollektiiv Rednex, kelle esitus ei ole üldse halb, aga mõjub pärast BN-i versiooni kuulamist umbes nagu mõni Queeni laulda üritav noor “superstaar”. Kui suuremal osal plaadist on kitarrid akustilised ja Ritchie mängib pigem klassikalises või folgistiilis, siis just viimasest loost saab aimu, et tegu on maailma ühe parima rokikitarristiga (terve lugu on ǘksjagu oldfieldilik vokaali ja kitarri duett, eriti head on need paar fraasivahekäiku laulu vaheosas). Ja Candice Night mitte üksnes ei näe rabavalt ilus välja, aga laulab sel plaadil ikka pööraselt hästi (just sellist stiili silmas pidades).

Kaks aastat hiljem ilmunud Under a Violet Moon on tehtud juba märksa suurema seltskonnaga. Taas on nimilugu alguses ja see meenutab päris tublisti eelmise albumi oma (aga kõvema vungiga; sees on ka väga uhke orelisoolo). Plaat on suuresti eelmise loogiliseks jätkuks, stiil ja saund on pea samad (huvitav eristuja on “Gone with the Wind”, kuhu on miskipärast sisse poogitud üks tuntud vene lauluviis). Tuntumad lood on ilmselt nimilugu, “Avalon” ja “Wind in the Willows”, ise aga konkreetset lemmikut siit väga nimetada ei oskakski – kui ehk, siis “Spanish Nights” enda kitarri-tulevärgi tõttu; pahaendeline, ent väga ajastutruu kõlaga “Catherine Howard’s Fate” (sobiks hästi brittide “Tudorite” telesarja) ning Bachi kuulsat “Prelüüdi C-duuris” (ehk “Ave Maria” Bachi/Gounod’ variant) laiendav “Now and Then” (taas äärmiselt ilus kitarripartii) ja lõpulugu “Self Portrait”, mis läheb juba selgelt akustilise roki rea peale – üheks autoriks on Ronnie James Dio ning Candice laulab tavalisemast märksa metalsema häälega.

Veel kaks aastat edasi tuleb Fires at Midnight – temaatika on sarnane, aga rokinoot on tugevam (kohati on ka tõsine progeelement olemas) ja “juhtmega” lugusid on rohkem. “The Times They Are a-Changing” seevastu manab silma ette jabura pildi tsikliga sõitvast Bob Dylanist, keda jälitavad jalgratastel Beavis ja Butt-Head (rütmikäiguga tuleb kohene paralleel Cheri surematu versiooniga loost “I Got You Babe”, harmoonia on ka sarnane). Lemmikuid on ka siin raske välja tuua, ent taas meeldivad instrumentaalid (nagu lõpus olev “Possum’s Last Dance”).

2003. aasta Ghost of a Rose algab taas ühe kuulsa looga – “Way to Mandalay” on albumil poole pikem kui rohkem kuuldud raadioversioon (kuus ja pool minutit!). Aga see on õnnestunud sulam popist, rokist ja folgist, hea rütmipulsi ja kitarrisoolodega, klapib taas Blackmore’i võrdlusse Oldfieldi ja Enyaga. Puhta Oldfieldiks aga kisuvad “Ivory Tower” (kus tundub isegi olevat mitu Mike’i käest laenatud käiku sees – vrdl. “Pictures in the Dark”; isegi Candice kõlab siin nagu Anita Hegerland) ja “All for One”. Albumi nimilugu on sel korral plaadi keskel ja moodustab teise toetuspunkti avaloo kõrval.  Ja kui keskajal olnuks aeroobika juba välja mõeldud, siis hea vungiga “Loreley” sobinuks selle taustaks kenasti. 🙂 Viimaks on selgelt omanäoline Jethro Tulli kaver “Rainbow Blues”.

Ei teagi, kas mitmed kursuslased ajasid erandliku tähtaja ikkagi segi või lihtsalt jäi pühade eel vähem aega kirjutada – igatahes täna oli tööd tavalisest vähem. Seega ülejäänud plaadid jäävad järgmiseks korraks.