ITSPEA ja Blackmore’s Night, 3. osa

Kolmas reede perekond Blackmore’i seltsis. Vahepeal vaatasin YouTube’ist ära 2007. aasta Pariisi kontserdi – BN on tõepoolest väga hea kontsertesineja ning tõsised tegijad on lisaks Ritchie’le endale ka mitmed teised pillimehed. Aga läheb siis plaatidega edasi.

2013. aasta Dancer and the Moon – avalugu tundub hübriidina kahest varasemast heast laulust (“Village Lanterne” ja “Highland”), aga ei ole tegelikult üldse Blackmore’ide originaallugu, vaid laenatud Randy Newmanilt. Jälle on plaadil üks venepärane lugu (“Troika”), mida võiks sama hästi ka Anne Veski laulda – ilmselt üks põhjus, miks BN Venemaal kaua aega popp on olnud. Teisalt on siin ka kaks rokiklassikut – Uriah Heepi “Lady in Black” (mida muide nõuka-ajal siinmail salamisi üsna kurja tekstiga lauldi) ja Rainbow’ “The Temple of the King” (sedagi on kuuldud mitmetes versioonides, endale meeldib enim hoopis Axel Rudi Pelli ja Johnny Gioeli oma – Axel suudab selle looga isegi selle autori ja enda suure eeskuju üle lüüa). Huvitav liigutus on plaadil olev paarislugu – “Somewhere Over the Sea (The Moon is Shining)” ja kohe järgmine “The Moon is Shining (Somewhere Over the Sea); esimene on folk- ja teine rokkvariant ühest ja samast meloodiast. Lisaks on siin plaadil veel rida mõtlikke akustilisi ballaade. Lõpulugu on ilus instrumentaal “Carry On.. Jon”, Ritchie muusikaline järelehüüe aasta varem lahkunud bändikaaslasele, Deep Purple’i klahvpillimängijale Jon Lordile. Trummide taga aga ei ole sel plaadil enam Malcolm Dick ning see annab kõlapildis veidike tunda.

Kaks aastat hiljem ilmunud All Our Yesterdays algab taas miskipärast venepärase looga (nimilugu) ja see stiil ei istu kohe üldse. Huvitav on kolmas lugu “Darker Shade of Black” – autoriks on küll märgitud Ritchie, ent nii pealkirjas kui ka meloodias ja saundis on selged vihjed Procol Harumi kuulsale “A Whiter Shade of Pale’ile” (asi kõlab natuke nagu Nightwish, v.a. selgelt BN stiilis vaheosa). Blackmore’i “Mike + Enya” paralleel saab sel plaadil päris ühese väljundi, ette võetakse “Moonlight Shadow” – korralik esitus, aga ahhetama ka ei pane. Kohe selle järel tuleb aga Cheri “I Got You Babe” – plaadi nael, ühte ritta originaalile täiega päheistuvate Rednexi ja One More Time’i kaveritega. Olin enne kuulamist päris kindel, et kuklas lällavatest Beavisest ja Butt-Headist (“tät-täää, tät-täää!“) ei pääse. Võta näpust – see versioon on niivõrd hästi, enesekindlalt ja tõsiselt tehtud, et töllid otsustasid heaga Cheri juurde jääda. Ülejäänud plaat ehk ei ole midagi nii erilist, aga see üks välgatus on väga tasemel (aga selleski loos oleks tahtnud “Highlandi” sarnast trummipartiid kuulda – Ritchie, palun too Squire Malcolm bändi tagasi!).

Vahepeal tegid Blackmore’id ilmselt muid asju, anti välja kaks kogumikku ning seni viimane stuudioalbum Nature’s Light ilmus alles käesoleval aastal. Aeg läheb kiiresti ja sel plaadil on paari kaks last märgitud juba taustalauljateks. Samas on suuremast bändist siin kaasatud vaid kauaaegne klahvpillimängija Bard David of Larchmont ning võib-olla just seetõttu ongi saund mõnevõrra ühetaoline. Kaks lugu on tehtud uuesti – eelmise plaadi “Darker Shade of Black” kõlab suht sarnaselt ja ei saagi hästi aru, miks see kohe järgmisele albumile uuesti pandi. “Wish You Were Here” on siiin veidi pehmem ja mõtlikum kui algne versioon, aga ka selles loos ei ole erinevus originaalist kuigi suur. Ehk enim meeldib siit albumilt nimilugu, mis meenutab natuke “The Clock Ticks On’i” kõige esimeselt albumilt (kitarrikäikudes on taas Oldfieldi mõju tunda). Teine kõrvajääv lugu on lõpus olev “Second Element” – Sarah Brightmani kaverdamine on riskantne, aga see versioon on piisavalt BN (kitarrisoolo on väga hea).

Kuna tööd jätkus veel (ITSPEA tegelased lahkasid sel korral arendus- ja ärimudeleid – ilmselt oli natuke igavam teema kui häkkerivärk eelmisel nädalal), kuulasin lõppu veel juurde 2017. aasta kogumikplaadi To the Moon and Back (20 Years and Beyond). Aga üldiselt oli jälle üks huvitav muusikarännak.