Urban Tradi taasavastamine

Sattusin veebis belgia ansambli Urban Trad [L] veebilehele. Bänd, kes esindas Belgiat 2003. aasta Eurovisioonil Lätis ja jäi napilt teiseks, kusjuures laul oli konkurentsitult parim. Kolasin mööda veebi ja vedasin sealt kõik leiduvad laulud-videod masinasse. Peab ütlema – mida enam kuulata, seda enam kummitama hakkab. Tuleks hakata pommitama Viljandi folgi korraldajaid – kutsugu see punt mängima!

Teise külje pealt aga ka. Sain alles tagantjärele veebist uurides aimu suurest skandaalist, mis bändi ümber vahetult enne Eurovisiooni toimus – üht kahest naislauljat, Soetkin Collieri, süüdistati “ultraparempoolsetes sümpaatiates” (mida iganes see siis tähendas) ja lõpptulemusena vahetati ta Eurovisiooni ajaks teise laulja vastu. Kogu lugu tõi aga väga ilusti päevavalgele vana tõe – enamik ajakirjanikke pole eetikast undki näinud. Meedias sai järjekordselt sääsest elevant. Tolle aja sõimukisast saab Google’i abil otsides veel siiamaani mingi pildi kätte. Ja teine iseloomulik aspekt: üheks kõige räigemaks pröökajaks oli üks hästituntud rahvusvaheline organisatsioon, kelle lärmi on ka Eestis omajagu kuulda olnud. Njah…

Aga õnneks on Urban Trad siiani edukalt koos ja teeb head musa. Ja mis kõige parem tõestus omaaegsete kriitikute lollusest – bänd koosneb enam-vähem pooleks flaami- ja prantsuskeelsetest belglastest. Kes selle maa olusid teab, saab ka aru, et see pole üldse mitte tavapärane. Nii et – las koerad hauguvad, karavan liigub edasi.

Väike fantaseerimine

Ajasin võrgus ühe vana sõbraga juttu ja hakkasime fantaseerima teemal “Mis juhtuks, kui Bill G ja Pisipehme toodaks hoopis … martsipani?” Mõned killud arutelust:
* martsipan maksab kõigest 120 krooni kilo, aga osta saad vähemalt kuuekuulise seedehäire-ravikuuriga kombineeritult
* saia ei saa süüa, sest martsipan on seedimise ära rikkunud
* riigikogule makstakse pappi, et need teeksid vastavad seadused – iga kodanik peab sööma nii ja nii palju
* koolides on odavam martsipan, aga see ajab kõhu samamoodi korrast ära
* räägitakse, et muid toiduaineid enam ju polegi – ja kui isegi on, siis neid tarbivad vaid mingid friigid ja koduperenaisele need küll ei kõlba
* mingi tüüp näitab tänaval näpuga – vaata, see tohman seal sööb SUITSUVORSTI! Täiesti garantiita asi, maal mingi suvalise Antsu tehtud
* lüüakse kella, et vorstisöömise TCO on palju suurem kui martsipanil
* tehakse mingi raskelt kinnimakstud uuring teemal, kuidas Antsu vorst jubedalt kõhu kinni teeb
* vastukaaluks luuakse kenasid pilte rikaste ja ilusate tulevikuühiskonnast, kus kõík vaid martsipani tarbivad

Viimaks ütles sõber, et tal läks selle jutu peale kõht tühjaks. Läks külmkapi kallale – suitsuvorsti otsima.

Ubuntu!

Asi algas peale Kaku Pikast Vennast (ametilt spordiasjade kaupmees), kellel [L] PisiPehmega jahmerdamine kopsikusse viskas, nii et ta oma Microlinki läppariga Kaku jutule tuli – pane Linux peale. Mida sinna panna? [L] Fedora on hea, kuid tahab tihti uuendamist. [L]Mandriva on lihtne, kuid tiba mahukas. [L]CentOS on pika elueaga, kuid töölauale veidi konservatiivne. [L] Debian on ökonoomne, kuid mitte nii lihtne. Otsustas Kakk siis katsetada [L]Ubuntut.

Install läks igati libedasti, päev otsa jama aga tekkis Outlook Expressis asunud träniga, mis on oma vormingult ikka nii proprietary kui vähegi annab. Viimaks õnnestus mingisuguste hirmsate keerdkäikude (mingi Windowsile tehtud konverterijupp [L]Wine all käima aetud jne) ja kurja urina läbi suurem osa infi kätte saada (OE all oleks pidanud tegema Windowsis ekspordi CSV-formaati, aga Windowsi Kakul majas pole).

Aga kui info ületirimine lõpuks ühel pool, sai aega ka masina enda häälestamise ja viisaka softi (s.t. Linuxi oma) pealetirimisega tegelda. Mida aeg edasi, seda rohkem impressed Kakk oli:

* väga korralik “tee nii”-stiilis juhend aadressil [L] http://www.ubuntuguide.org (sel on nüüd ka [L] eestikeelne tõlge olemas)
* lihtne (ehkki tekstipõhine) install – ainus keerukam samm on endiselt partitsioonide tegemine
* väga hea vaikimisi installitav tarkvarakomplekt – ehkki nagu mitme teise distro puhul, ei paigaldata kõige rohkem juriidikaprobleeme tekitavaid komponente (MP3, DivX). Nende lisamine on 99% juhtudel aga üsna triviaalne (vt järgmist punkti).
* Debiani järeltulijana on Ubuntul kasutada aukartustäratava suurusega tarkvaravaramud – peaaegu kõik vajaminev tuli kohale võluvalemiga apt-get install paketinimi.
* Väga suur asi sülearvuti puhul on veatult töötav “magamajäämine” kaane kinnipanekul – Fedora puhul ei õnnestunudki seda tööle saada.

Kriitika? Paar pisipuudust. Peale installi jooksid nii Audacity, MPlayer kui XMMS kokku (Rhythmbox mitte) – põhjus oli süsteemi taustahelis (eri operatsioone nagu aknasulgemised jms saatev tilulilu), mis hakkas neid programme segama. Menüü helivalikust tuli need maha keerata ja kõik lahenes hoobilt. Paar vajalikku paketti (näiteks Java RE ja Nvu) ei tulnud apt’iga kohale ja need tuli eraldi kohale vedada.

Vend oli aparaadiga üsna rahul ja läks minema. Kakule aga oli va Ubuntu nii hästi istuma hakanud, et tuli plaan ka oma läppar selle peale viia. Ja ennäe – install õnnestus taas praktiliselt veatult. Ka Kaku Dell Latitude C640 ärkas kaant kinni pannes ja taasavades uuesti üles! Süsteemi häälestamine ja tarkvara install võttis küll üksjagu aega, kuid tulemus on igati OK. Ka sisemise veebi- ja andmebaasiserveri lisamine (kuna vahel tuleb üht-teist arendada) käis ladusalt. Paar pisiprobleemi lisaks:
* Ubuntul on kaasas [L]OpenOffice.org 1.1.3. 2.0 beeta lisamiseks tuli võtta [L] http://openoffice.offline.ee lehelt värskeima eestikeelse versiooni pakk, teha selles leidunud rpm-failid Debiani deb-ideks (triviaalne) ja need installida.
* FreeCiv puhul olid muud saadaolevad vajalikud paketid uue 2.0 versiooni omad, andmefail aga vana 1.1.4 oma. Lahenduseks oli tirida [L] vastav Debiani pakett.
* Eesti keele tugi jääb Mandrivale esialgu veidi alla, olles võrreldav Fedora omaga.

Kokkuvõttes aga sai väga korraliku töömasina. Kui õieti mäletan, siis varem läpakas olnud [L] Fedora 4 umbkaudu sama tarkvarakomplekti sisaldanud install võttis enda alla ligi 4GB ruumi, Ubuntul on sama näitaja 2.66GB. Nii et kokkuvõttes väga positiivne elamus – ühes pakendis sisaldub suur osa Mandriva paigalduslihtsusest, Debiani ökonoomsusest ja Fedora uudsusest (NB! kõigis neis kategooriates jääb Ubuntu vastavast distrost veidi maha, kuid mitte palju). Ilmselt jätangi läpaka selle distro peale.

Raamatubatoon

Näe, sõber [L] Aab on jälle huvitava asjaga lagedale tulnud – Eesti blogosfääris levib nimelt Raamatubatooni nimeline mäng… Et Aab järje [L] Kakule edasi andis, siis üritaks omalt poolt ka miskit kirja panna…

Raamatuid riiulis

Raamatukapis vist umbes sama palju kui Aabramil – pakuks 500 ringis. Suur osa Kaku vanu raamatuid aga asub vanemate juures maal. Nagu Aabil, kipuvad ka Kaku raamatud mööda laudu ja kappe ringi rändama ja lähevad kappi tagasi alles siis, kui Kiisu nende peale urisema hakkab.

Viimati ostetud raamat

Oli paks ja tehniline Red Hati kapsas. Paraku ei ole viimasel ajal raamatupoodi sattunud.

Hetkel loen

Paraku peamiselt Internetti… Lisaks [L] Pühakirja, kõikvõimalikke [L] J.R.R. Tolkieni asju (n+53 korda) ja häkerdiste asju nagu [L] Linuse [L] “Just for Fun” või Pekka Himase [L] “Häkkerieetika” (viimaseid eriti seoses algava õppetööga – kusjuures Himase raamat on mainitud viite all üle mõistuse odav, iga mõtlev inime võiks selle 15 krooni eest endale soetada!). Lisaks lugesin hiljuti Queeni DVD vaatamise-kuulamise juurde üle nende eesti keeles ilmunud biograafia.

Viimased viis loetud raamatut

Kas mõeldakse esmakordset või ka ülelugemist? Lugesin üsna hiljuti läbi neli kirikuisade sarja raamatut (Augustinus, Cyprianus, Loyola, Luther).

Raamatud, mis on mulle olulised

Selle jaoks on Kakul lausa [L] omaette veebileht.

Niih…. Tehtud. Kes jätkab? [L] Elanor? Või [L] Hans?

Suur kamm serveriga

Kakk muidugi üritab häkkeri kombel asju “viimase peale” viia ja saab vahel vastu näppe. Konkreetsel juhul tekkis mõte uuendada ära Kakupesa [L] Zope (kuigi mingit karjuvat vajadust polnud) ja selleks tuli kogu süsteem uuema [L] Pythoni peale viia. Selleks aga tuli CentOS 3 (mille paigaldamine hiljuti üllatavalt lihtne oli) uuema 4 vastu vahetada. Muidu polnudki väga hull – linux upgradeany buutimisel uuendas süsteemi ära veerand tunniga. Paraku aga tuli seda seejärel üksjagu näppida. Veebiserver ei töötanud (olemasolev konfifail jäeti millegipärast kasutusele võtmata – väike, aga nüri viga), E-post ka mitte (vahetus klient – uue [L] Dovecoti install ja häälestus oli õnneks lihtne), [L] MySQL baaside üleviimisel jäi lingikogu tühjaks. Viimane oligi kõige hullem jama ja lahenes õnneks [L] sõber Aabrami abiga järgmisel hommikul – MySQL 4.1 oli kasutusele võtnud uue reserveeritud sõna mod, mis paraku oli lingisüsteemi baasis ühe välja nimeks… Jura rohkem kui kopika eest. Kõige tipuks ei saanud olemasolevad Zope’i rakendused uue 2.8.1-ga läbi ja pidin vana 2.7 tagasi panema. 😛

Vend Rogeri lahkumine

Tänasest [L] Päevalehest võib lugeda kurba uudist – vaimuhaige rumeenlanna (EPL ei maini vaimuhaigust, Wikipedia aga küll) tappis õhtupalvuse ajal [L] Taizé vennaskonna asutaja, 90-aastase [L] vend Rogeri.

Erinevalt samuti hiljaaegu lahkunud Johannes Paulus II-st katoliku kirik kardetavasti Rogerit pühakuks ei kuuluta (vt. Wikipedia artiklit), kuid ta on selle vähemalt samavõrra ära teeninud. Taizé on ehk parim tänapäevane näide sellest, kuidas saab lihtsate vahenditega ületada inimestevahelisi erimeelsusi ja teisitimõistmisi. Vend Roger jättis maailmale üliväärika pärandi.

Kahju, et üks hea mees on siit läinud. Kuid nagu ka Johannes Pauluse puhul öeldud sai, võib vaimusilmas kuulda sõnu “Hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:21).

Serveri süsteemivahetus

Louisiana raamatukogu itipoisid said omal ajal hakkama tubli teoga – lõid [L] White Box Linuxi nime all esimese laiemalt levinud vaba klooni tuntud, ent kallist [L] Red Hat Enterprise Linuxist. Ka Kakupesa kolis omal ajal Fedora 1-lt sellele üle. Paraku on asjaosalistel ilmselt tööd-tegemist nii palju, et viimase paari kuu jooksul on süsteemiuuendusi üsna kasinalt tulnud. Nüüdseks on [L] CentOS oma arengus WB-st mööda läinud (seal on asjaga tegelejaid tublisti enam) ja oligi ammu plaan see ära teha. Tuli välja, et WB 3. versioonilt üleminek CentOSe vastavale 3. versioonile on täitsa käkitegu – [L] vastava veebilehe näpunäidete järgimine võttis koos restardiga aega umbes paarkümmend minutit. Millalgi tuleks siis ka CentOS uuemale, 4. versioonile üle viia, ent see pole primaarne – RHEL kloonina on tal paar head aastat uuendusi garanteeritud.

Filmielamus: Mees ilma minevikuta

Üleeile hilisõhtul tuli telekast Aki Kaurismäe Soome-triloogia teine film “Mees ilma minevikuta” ([L] “Mies vailla menneisyyttä“). Sattusin vaatama puhtjuhuslikult – aga vedas, et peale sattusin.

Lühidalt räägib lugu lihtsast 40-aastasest töömehest, kes Helsinkisse minnes saab pättidelt peksa ja kaotab mälu. Seejärel tuleb siis hakata erinevate takistuste kiuste (nimetuna ei anta ei sotsiaalabi ega töökohta) oma elu uuesti püsti panema. Läbi kõikvõimalike pöörete ja keerdkäikude see viimaks ka õnnestub.

Kunagi eespool kirjutasin Tasogare Seibeist. Kummaline küll, kuid nende kahe filmi vahel tekkisid kohe paralleelid. Mõlemad on üdini rahvuslikud ja esitavad laia valikut koloriitseid tegelasi. Mõlemad räägivad n.ö. väikesest inimesest, kes oma olukorrast kõrgemale tõuseb. Mõlemas sisaldub üsna omanäoline armastuslugu. Mõlemas leitakse ka tõsistes olukordades muigamapanevaid ivasid. Mõlemad lõpevad õnnelikult, kuid see pole hollivuudiseebine happy end. Ja viimaks – kui jaapani filmile on samurailik autunnetus midagi läbinisti kodust, siis täiesti võrreldav aumõiste esineb ka soomlaste omas (ehk kõige markantsem näide on pankrotistunud väikeettevõtja, kes peale edukat pangaröövi end maha laseb, kuid enne seda saadab peategelasega laiali oma endistele töötajatele võlgu jäädud ja tollestsamast pankroti põhjustanud pangast röövitud raha).

Veel üks huvitav detail – tavaliselt on päästearmeelasi filmides kujutatud vaid poolearuliste usuhulludena. Ka siin on pilt kergelt koomiline (kasvõi see, kuidas kalkaritebändist Päästearmee orkester ja ühest tolle ohvitserist solist saab), kuid see organisatsioon on filmis kahtlemata positiivne tegelane (eriti lahe kuju on Päästearmee advokaat, kes ühel väga vajalikul momendil peategelasele appi saadetakse).

Ja võin eksida, kuid siin oli üks soome film, kus ei hakanud kõrva ühtegi v-sõna…

Uus spordiala – jätkuks

Soomes tehakse peale hetkel käimasoleva kergejõustiku MM-i ka muud sporti…

Paar sissekannet tagasi oli juttu nigeerlaste tüngaspordist. Nüüd leidsin ülimalt markantse juhtumi [L] ühe soome harrastaja veebist. Tõeliselt tasemel läbi viidud, rääkimata veel andekatest tegelasenimedest (mis on muidugi soomekeelsed, millest õnnetu mugu aru ei saa) ja tõsiselt lahedatest kommentaaridest. Kui piisavalt palju troppidele tünga teha, ehk jääb lihtsameelsete koorimist veidikenegi vähemaks. Pealegi on sedalaadi juhtumid tõeliselt mõnus lugemine.