… Vabariigi aastapäevaks ukrainlastelt. Väga hea lauluvalik ka (arvestades aega ja olukorda).
Loodetavasti ei jõua meie oma rahvas saavutatut uuesti maha mängida.
Kaku ajaveeb
… Vabariigi aastapäevaks ukrainlastelt. Väga hea lauluvalik ka (arvestades aega ja olukorda).
Loodetavasti ei jõua meie oma rahvas saavutatut uuesti maha mängida.
Täna oli ITSPEA e-kursusel erandina tähtaeg neljapäeval (sama juhtub ka ülestõusmispühade ajal – reeded on riigipühad) ja ühtlasi tuli tänaseks registreerida rühmatööd (neil, kes selle valisid). Kokku tuli kirjutama 10 seltskonda, seega eelviimasel reedel tuleb jälle üksjagu lisalektüüri.
Šotimaalt hüppaks siis üle Põhjamere (ja Norra) Rootsimaale. Kui ABBA kõrvale üldse saab “kõige popima rootsi popi” kategoorias midagi panna, siis on see ilmselt Roxette – Marie Fredriksson, Per Gessle ja taustajõud (mh ka eesti mees Alar Suurna nupukeerajana). Kusjuures nende mõlema koosluse puhul, mida enamasti popi alla liigitatakse, oleks õigem kategooria poprokk – eriti on seda näha Roxette’i hilisemate lavaesinemiste juures, mille videoid leiab õnneks Youtube’ist mitmeid.
Aga algusest. Esimene plaat, 1986. aasta Pearls of Passion, algab siiski üsna tüüpilises popivõtmes – avaloost “Soul Deep” kumavad vastu tolleaegne Madonna (“Like a Virgin”), Whitney (“I Wanna Dance with Somebody”) ja võib-olla isegi Wham! (kitarrisoolo on samas ikkagi pigem rokilik). Teine lugu, “Secrets That She Keeps” on aga juba äratuntav Roxette – kaasahaarav meloodia ja lihvitud poprokisaund (plaadi lõpus on samalaadne lugu veel “Like Lovers Do”). “Surrender” algab Peri esituses mõtliku ballaadina (mida see bänd suutis samuti väga tasemel teha) ja jätkub Marie esitatud rokiliku, Hearti meenutava osaga. Ülejäänud plaat on “kolm pluss” – midagi ei ole otseselt halvasti, aga muusika meenutab kohati Eurovisiooni ballaadipoolt ja on kergelt “plastmass” (järgnevate kuulsate “idud” oleks nagu juba olemas, aga kogupilt ei ole veel päris see). Ent debüüt oli korralik, Rootsis müüdi seda plaati hullupööra ning 1997. aastal lasti see uuesti pikemas versioonis välja – huvitaval kombel esineb ka siin Big Country juures nähtud olukord, kus plaadi nimilugu on lisatud alles kordusväljaandesse. “Pearls of Passion” on aga muust plaadist selgesti eristuv, tükk maad hilisema Roxette’i poprokilik heatujulugu (hääled on küpsemad, sündi asemel domineerib kitarr).
Järgmine album, 1988. aasta Look Sharp! ja selle avalugu “The Look” oli siinkirjutaja esmatutvus bändiga (ilmselt oli see taas kord Soome TV “Hittimittari”). See on ikka tõsine hitt, sellise muusikastiili õpikunäide (sündine taust kombineeritult ZZ Topi meenutava kitarripartiiga). Teine tuntud lugu tuleb kohe järele – “Dressed for Success” on kerge ja lõbus traadipopp (küllalt sama malli pealt tuleb veidi tagapool ka “Dangerous”). Ja viimaks tuleb lõpus üks bändi suurimaid hitte läbi aegade – Hearti jõulisi ballaade meenutav “Listen to Your Heart” (tõsi, esmakordselt kuulates tundus, et põhifraas on võetud “What About Love” pealt ja ka kitarrisoolo kisub samasse kanti – aga see on väga hea lugu sellest hoolimata). Ülejäänud plaat on sarnaselt eelmisele natuke vähemütlev (ehkki saund on eelmise albumiga võrreldes igal pool paremaks läinud ja meenutab siin juba kuulsamate aegade oma). Ent need paar suurt hitti olid ilmselt piisavad, et albumiga plaatinasadu korraldada (sh üle miljoniline läbimüük USA-s).
1991. aasta Joyride’i ajaks oli bänd juba tippu jõudnud. Ja selle plaadiga lükati hoogu veel juurde – nimilugu, “Fading Like a Flower”, “Spending My Time”. Minu enda lemmikud on kaks viimast – mõlemad on tegelikult oma tekstilt üsna nukrad lood. Esimene on veidi kergem (nii muusikalt kui tekstilt), teine aga ehedam ja igatsevam. Minu arust on viimane üks parimaid Marie Fredrikssoni esitusi ning ka Per Gessle laulutekste (“I leave a kiss to your answering machine”…). Veel üks mõnevõrra sarnane, ilusa kitarrisaundiga lugu on lõpus – “Things Will Never Be the Same”). Viimane lugu “Perfect Day” meenutab 1990-ndate Eesti euroballaade (Pajusaar, Vaikmaa, Kallaste jt). Plaatinasadu tosinas riigis jätkus täiega.
Tourism 1992. aastast on natuke teistmoodi album. Siin on mitu lugu varasemast ajast ja kohati süüdistatigi bändi vana rasva peal liulaskmises. Ülekohtuselt – uued lood on kõik väga head. Algab hoogsa “The Looki” stiilis rokkeriga “How Do You Do!”, aga siin plaadil on vist peamiseks väärtuseks mitu väga head (ja valusat) ballaadi (“The Heart Shaped Sea”, “It Must Have Been Love” ja eriti “Never is a Long Time” – viimast pean jällegi üheks bändi parimaks looks läbi aegade ja seda nii muusika, teksti kui esituse osas). Veel üks lemmik on meloodiline sündipopiduett “Silver Blue”. Erinevalt eelmistest albumitest on see plaat hea kuulamine algusest lõpuni, minu jaoks on tegu bändi ühe parima albumiga. Äriedu aga jäi mõnevõrra kehvemaks kui eelmistel, ehkki kulda ja plaatina tuli ka siit. Natuke kummaline seis on looga “The Rain” – kena ballaad, aga nii pealkirjalt, mõttelt kui viisikäikudelt sarnane Madonna samanimelise hitiga. Huvitav, kumb ikkagi enne oli? Enam-vähem samast ajast lood, aga tõenäoliselt on Roxette’i oma veidi varajasem ja küsimus jääb Madonna kapsaaeda.
Jätkab järgmisel nädalal…
Kui aeg-ajalt jälle selliseid uudiseid tuleb, siis tekib küsimus: kas a) eesti filoloogidele on kusagilt tulnud karm käsk siinse rahva keel solkimise läbi kiiremini ära kaotada, või b) eesti filoloogide väljaõppes on suurem osa lingvistilisi õppeaineid asendatud millegi muuga (näiteks moodsa võuksodiga)…
Ah et “inimesed on neid sõnu harjunud hääldama teistmoodi”? Selle loogika järgi tuleks kirjutada ju ka “müia ea obune”? Üsna masendav.
Ja eilsete konkreetsete näidete järgi oli selge, et eesti filoloogidel ei ole erilist aimu, kuidas “karate” ja “tsunami” jaapani keeles häälduvad. Täpselt sama loogika järgi oleks täiesti normaalne, et nõuka-aegsetes Lääne teatmeteostes oli Eestimaa idapiiriks Chudskoye järv…
Ausalt öeldes hakkab tunduma, et eespooltoodud variantidest kehtib pigem b.
… või midagi sellesarnast – igatahes tuleb peaaegu iga päev mõni e-kiri, kus “Eesti Abipolitsei”, “Riiklik Sandarmeeria” või mõne muu sellise toreda nimega asutus (ükskord kirjutas Elmar Vaher ka!) tahab, et “Laske end kohtus kinni pidada” (vmms andekat) . Juhtumisi on mõned neist .ru domeeniga (laiskvorstid, bljää!), kõigil on muidugi sabas ka mingisugune ärakrutitud PDF-fail.
Peaks mõned neist Garfile saatma ja laskma Sotsiaalmanipulatsiooni kursuse praktilistest seminaridest osavõtjatel sinna vastu kirjutada (näiteks stiilis, et me oleme siin Tähtis Ameerika Kolmetäheline ja ei salli mingite eesti amatööride tembutamist enda haldusalas…). 😛
ITSPEA e-kursus alustas teist nädalat Interneti ajaloo lahkamisega. Võib paraku juhtuda, et sellekevadine kursus jääb päris sellises vormis viimaseks – ülikool tahab Kaku bakalaureuseastme õppetöö mahtu tunduvalt vähendada (kaanega professorilt tahetakse teisi asju ka saada, peamiselt rohkem magistri- ja doktoritasemel). ITSPEA õpetamisest tuleb sügisel seega suur osa teistele anda (ehkki ainet tervikuna koordineerima õnnestub ilmselt jääda). Eks elu näitab, mis sellest saab.
Aga tööde lugemise kõrvale siis teine pool Big Countryt. Järgmine album, 1993. aasta The Buffalo Skinners sai tegelikult alguse… laialiminekust. Kuna eelmine plaat oli pettumus, otsustati pillid kotti panna – mõne aja pärast aga mõtles Stuart ringi ja ajas bändi uuesti kokku (trummar Mark Brzezicki loobus ja plaadil mängib stuudiomuusik Simon Phillips; peale valmis plaadi kuulamist aga otsustas ka Mark tagasi tulla). Plaat algab äratuntavalt BC stiilis, ehkki natuke raskema saundiga (lisaks sagedasele hardroki-lähedasele kõlale kumab natuke läbi isegi tollal popp grunge). Teine lugu “Seven Waves” kõlab nagu mõnus meenutus algaegade BC-st ning vana head šotilikku saundi kohtab plaadil päris palju. Nagu juba eespool öeldud, on siin plaadil uuesti tehtud “Ships” (ja lisaks sellele ka “We’re Not in Kansas”) – esimene salm on samasugune klaveriballaad kui enne, siis tuleb bänd juurde. Tegelikult on see väga hea lugu ka sellisena, aga tundub muusikaliselt selle “Where were you?” küsimuse jaoks liiga rõõmsameelne (muusikaline lahendus sarnaneb mõnevõrra varasemale hitile “One Great Thing”). “All Go Together” meenutab taas kord Gary Moore’i või isegi vana kooli bändidest Thin Lizzyt. Veidral kombel on plaadi nimilugu saadaval ainult kordusväljaandel – ja isegi seal vaid lõpus lisalooks oleva demo kujul.
1995. aastal lasti välja Why the Long Face, millest Spotifys on olemas vaid 2019. aasta demode ja boonuslugude kogumik. Selle algus on hämmastavalt sarnane Hootie & The Blowfishi albumi Cracked Rear View omaga – avalugude harmoonia ja kõla on väga lähedased. Seega eelmise albumi šoti hardrokk on siin asendunud pigem USA alternatiivkantri moodi asjaga (muljet tugevdab veel igihaljas klassik, John Fogerty “Down on the Corner”). Hiljem siiski on BC rohkem äratuntav, ehkki keldilikku saundi siin väga ei kohta (ehk erandiks on demod “Sail into Nothing” ja “Wildland in My Heart” – need kahjuks vähetuntud lood võinuks pärineda hoopiski Peace in Our Time albumilt).
Kahjuks puudub Spotifyst Stuart Adamsoni BC viimane album, 1999. aastal ilmunud Driving to Damascus. Seega tuleb lõppu võtta (seni?) viimane album palju hilisemast ajast, The Journey aastast 2013. Stuarti surm 2001. aastal ja Tony Butleri lahkumine bändist 2012 oleksid pidanud bändile selge lõpu tegema, aga kummalisel kombel tundub see plaat suuresti ikkagi BC-na. Lauljaks tulnud Mike Peters ei kõlagi Stuartist nii erinevalt, bassi mängib Simple Mindsist tulnud Derek Forbes. Kitarridel on isa ja poeg – algne liige Bruce Watson koos poeg Jamiega, trummidel on ikka Mark Brzezicki. Plaadi alguseots kõlab päris tublisti nagu varajane BC, järgneb jupp uuema kõlaga kitarrirokki. Siis aga tuleb “Angels and Promises”, mis on täiesti varase U2 lugu (isegi Mike Peters kõlab nagu noor Bono). Plaadi lõpuosa vajub pärast seda natuke tujutusse – isegi viimane lugu “Hail and Farewell” ei vea pealkirja välja (samas ehk on see hea – sellise noodiga ei saa ju päris joont alla tõmmata!) Sürri detailina: Bruce Watsoni mängitavate pillide hulgas on plaadil märgitud ka… tolmuimeja.
Huvitav ja omanäoline bänd oli, paraku oli Stuart Adamson küll hea muusik ja laululooja, ent väljaspool lava üsna “raske” tegelane ja see pani ka bändile oma pitseri. Et aga positiivselt lõpetada, panin peale 2019. aasta Ultimate Collectioni parimate paladega. See on ikka päris uhke kogumik.
Eile õhtul tegin teleka lahti ja sattusin täpselt “Eesti laulu” võitja väljakuulutamise peale. Ei olnud neist lugudest ühtki enne kuulanud – enam lihtsalt ei tõmba. Esmamuljena aga tundus, et eurolaulutajad astuvad Alikaga taas täpselt samasse auku, kuhu mindi Birgiti ja Tanjaga – saadetakse väga hea häälega naislaulja mittemidagiütleva lauluga esinema kohta, kus muusikal tänapäeval enam mingit sisulist rolli ei ole.
Sel kevadel läheb taas viisteist reedet ITSPEA e-kursuse kirjatööde lugemisele. Rahvast on registreerunud 80 inimest ja kõigi kirjutiste lugemisele läheb suurem osa päevast, nii et taustamuusikat on ka vaja. Spotify aitab, igal korral võtab taas ette mõne lemmiku (kui plaate on palju, jätkub kuulamist mitmeks nädalaks) ja paralleelselt töödelugemisega saab ka muusikamuljed siia kirja pandud.
Esimesena tuleb üks kahest šoti bändist – Big Country. Huvitav segu kergemast (kohati alternatiiv-) rokist ja keldi rahvamuusikast (ehkk muusika on tegelikult originaallooming). Nende parimate päevade selgelt šotilik, toru- ja vilepille meenutav saund saavutati kahe kitarri koostöös erinevate efektide (ja vahel ka abivahendite, nagu e-poogen) abil. Huvitaval kombel oli selles üdini šoti bändis pikka aega bassimeheks tõmmunahaline Tony Butler (tema vanemad on pärit Kariibi mere saarelt Dominicalt, ise aga on ta sündinud juba Londonis) – vähemalt bändi algaegadel ja sedasorti muusikas ei olnud see Šotimaal vist päris tavapärane. Tegu on aga väga hea bassimängijaga, kes mõnda aega pidi olude sunnil (sellest hiljem) ka laulja rolli täitma.
Esimeseks albumiks oli 1983. aasta The Crossing. Stuart Adamsoni hääl ja muusikaline käekiri on kohe algusest äratuntav, kitarrisaundid meenutavad plaadi alguse poole pigem tüüpilist omaaegset briti kitarripoppi (Eestis mängis midagi sarnast omal ajal Jim Arrow & The Anachrones). Kolmandana tuleb lugu, mida 1988. aasta Rock Summeril (kus BC oli peaesineja) hakkas rahvas peale bändi esinemise lõppu spontaanselt laulma, kuni bänd tagasi tuli ja loo ära tegi – “Chance”. Väga hea lugu, klassikaline BC, aga juba siit paistab Stuartile viimaks saatuslikuks saanud depressioon otsapidi välja. Šoti 1745. aasta ülestõusust rääkiv “The Storm” meenutab kõvasti Blackmore’s Nighti (kui panna Candice Night seda laulma, peaksin kindlalt nende looks). Siin on veel ka energiline “Harvest Home” ja veelgi ägedam “Fields of Fire”, mis sulatab kokku mõnusa tempoka kitarriroki ja tolle kuulsa BC torupillikitarri (meloodia osas tekkis paralleel ühe sama kõlaga looga Bob Geldofilt). Debüütplaadi kohta oli The Crossing väga edukas, kulda ja plaatina tuli mitmelt maalt (sh kuldplaat USAs).
Edasi tuleb kohe järgmisest aastast Steeltown. Mõned kiidavad seda plaati – minu jaoks on see (eriti alguses) trööstitu ja depressiivne, väike paralleel tekib eestimaise Sõpruse Puiesteega (samasugune “oi, kui kole on tööliste elu” rida – kui mind BC juures miski tõsiselt häiris, siis oli see Stuarti arusaam poliitikast). Muusikaliselt on see endiselt korralik, aga esimese plaadi sära on kadunud. Kui üldse, siis jäävad plaadi keskpaigas järgemööda kõrva “Come Back to Me” (vrdl Terminaatori “Ütle, miks”), eelmist plaati meenutavad “Tall Ships Go” ja “Rain Dance” ning mõtlik, ent helgema tooniga “Girl with Grey Eyes”. Edasi jätkub plaat isegi enamasti mažooris, aga lood ei jää kuigivõrd meelde. Suurbritannias müüdi seda plaati kullanormi jagu, aga mujal see väga peale ei läinud.
1986. aasta The Seer algab juba tuttava torupillisaundi ja üsna tuntud looga “Look Away”. Väga selgelt šotilik plaat, debrekat on vähe ja minek on hea. Siin meenutab BC kõige rohkem enda pikaealist kaasmaalast Runrigi (nendest kirjutab kunagi hiljem, kui on aega kõik 14 albumit läbi kuulata). Nimiloos teeb külalisena kaasa Kate Bush, kes küll sealt väga palju välja ei kosta. Aga mõnusaid torupilliseid lugusid on siin päris mitu – järjest tulevad “I Walk the Hill”, “Eiledon” ja eriti “One Great Thing” (viimane oli esimene kuuldud BC lugu üldse – aitäh Soome TV “Hittimittarile” – ja see on siiani üks suurimaid lemmikuid). Lõpulugu “Sailor” algab kena šoti ballaadina ja jätkub tervet plaati iseloomustava energiapommina. Veel üks huvitav lugu on albumi uusversioonil lisatud instrumentaal “Giant” – meenutab tublisti Gary Moore’i hitti “Over the Hills and Far Away” ja sobiks mõne “Bravehearti” moodi šoti sõjafilmi taustaks. Nii et väga hea plaat, mida aga mingil mõistetamatul kombel müüdi veel vähem kui eelmist (samas ei olnud see ka läbikukkumine).
Kaks aastat hiljem tuli välja Peace in Our Time, mis koos eelmisega on minu arvates bändi parimad. See on ehk mõnevõrra popilikum (esmakordselt on plaadil kasutatud üsna palju klahvpille), ehkki äratuntav saund (ja muidugi ka Stuarti hääl) ei ole kuhugi kadunud – see on täiesti BC album ka kõlapildilt. Energilist poolt esindavad “King of Emotion” ja “From Here to Eternity”, lüürilisemat (ja samas mitte depressiivset) aga “Broken Heart (Thirteen Valleys)”, “Everything I Need” ja “In This Place”, sinna vahepeale jäävad “Thousand Yard Stare”, nimilugu, “Time for Leaving” ja viimane, “I Could Be Happy Here”. Plaat on hea kuulamine algusest lõpuni – kui eelmisel oli ka paar lahjemat lugu sees, siis see on ühtlasem.
1991. aasta No Place Like Home kõlab alguses nagu… Ameerika (ehkki avaloo pealkiri väidab, et “We’re Not in Kansas”). Mitte halvasti, aga see ei ole enam see šoti bänd (OK, Stuarti hääl on endiselt äratuntav). Pigem meenub kohati The Offspring ja muu sedalaadi kraam. “Dynamite Lady” kõlab vahelduseks taas nagu perekond Blackmore. Edasi tuleb tujutu, Steeltowni laadis rokk (ilma keldi elemendita), kuni alles lõpus eelviimasena tuleb plaadi parim lugu “Ships”. Sellest on ka “juhtmega” bändivariant (järgmisel albumil), aga see töötab kõige paremini just nii, nagu siin – melanhoolse klaveriballaadina.
Jätkame järgmisel nädalal…
Üks sõber saatis näite, kuidas ChatGPT kirjutas eestikeelse luuletuse vihmast. Natuke naljakas keeles oli, aga tänapäeval kirjutavad pärisinimesed luule sildi all ka märksa hullemaid asju.
Pidin kohe ka proovima. Andsin ülesande kirjutada uus versioon enda linnuhädaloost (jätsin aga võimaluse inglise keeles teha). Siin see on.
ChatGPT:
A speckled mess on the windshield glass,
A sticky sight, so foul and crass.
The remnants of a bird’s last meal,
Left on a car, that’s sure to peel.
It marrs the shine, it drips and runs,
A mess so big, it surely stuns.
It’s hard to clean, it takes some time,
To scrub and wipe, until it’s fine.
But still, the sight remains, so bold,
A warning sign, that cannot be told.
A reminder, that the world is wild,
And nature, sometimes, can be so mild.
So next time, when you park outside,
Think of the birds, that roam and glide.
And hope, that they’ll choose somewhere else,
To drop their waste, and leave your car, self.
Pole midagi öelda – päris kena ju. Tekstis on oma loogika ja lõpus õpetlik moment. Paar päris head kujundit ka (kaks esimest rida on väga head).
Kunagi keskkoolis õpetas pr. Metsma meile Dylan Thomast ja Edgar Allan Poed – mingi võrdpilt täitsa tekkis. Nii et ka luuletajad peaksid tulevikus enda ameti säilimise pärast muretsema. 🙂
Huvitav, kas praegune Rahvusvaheline Olümpiakomitee oleks korraldanud rõõmsalt mängud ka 1940. ja 1944. aastal, keset suurt sõda? Olümpialiikumine kaotas Coubertini ideaalid tegelikult juba ammu, aga praegune vene ja valgevene sportlaste poputamine on ikka täiesti uus tase. Need riigid tuleks ÜRO-st välja visata, mitte “oo sport, sa oled rahu!” spordipeole lubada. Lõunanaabritel oli piisavalt mune, et lubada sel puhul olümpiat boikottida, Eesti spordiametnikud teevad paraku “ööö…. ämmm….”…
Aga eks seegi on ajamärk. Viimaste aastate ajuvaba võuklemine on spordiametnike (mitte ainult ROK-is, FIFA ja teised on samasugused) moraalse kompassi ilmselt lootusetult laiaks litsunud.
(tegelikult siiski sigadusi ära tundma ja ära hoidma. Valge kaabu stiilis)
Täna läks TTÜ-s lahti Sotsiaalmanipulatsiooni (ICS0018) kursus. See sai alguse omal ajal IT kolledži lõpuaastatel ja jõudis korra ka läbi joosta. Siis aga keerati asjad taltekki ja see aine kaotati ära, nüüdseks suutis isand Praust õppekavajuhina selle tagasi võidelda. Asja uba on anda rahvale algteadmised kahejalgsete häkkimisest (kuna tegu on tulevaste küberturbespetsidega, siis muidugi selle vältimise võtmes ja põhiliselt IT kontekstis).
Omal ajal oli huvilisi vaid 14, sel korral pandi kursus rahvusvahelise kella külge ning lisaks meie kohalikele küberitele (kes on samuti rahvusvaheline seltskond) laekus riburada pidi veel üle kümne tegelase Euroopa eri ülikoolidest (ehk EuroTEQ-võrgustikust). Kauge kandi rahva tõttu tuli kogu kursus jooksupealt e-õppevormi viia, kuna sellise suhtlemist eeldava teema puhul ei tule hübriidõpe eriti kõne alla. Õnneks kohalik küberite seltskond oli eelmise kevade SPEAIT e-kursuselt juba tuttav (vähemalt nimede poolest).
Õnneks tuli Garf appi ja disainisime kahepeale päris tõsise jupi, kus tööd on ilmselt rohkem kui 3 EAP-ne arvestusega poolsemestrikursus nõuaks. Tänases avaloengus oli kohal ca 30 inimest, aga need olid üsna õhinaga asja kallal – katsetasin loengu jagamist väiksemateks juppideks koos pidevalt taustal jooksva tekstivestlusega ning tundub, et see on päris toimiv mudel (aga eeldab assistendi olemasolu – üks räägib, teine karjatab vestlejaid).
Näis, mis siis saama hakkab, kui nelja nädala pärast seminarid kätte jõuavad – Garf pani seltskonna päris põnevaid asju tegema. 🙂