09.2005 arhiiv

Infotehnoloogia Seltsi aastakoosolek

30.09.2005

… toimus seekord Tallinna teletornis.

Anti aru ja tõsteti kätt. Erilisi muudatusi seltsi juhtimises ei tehtud, vaid juhatus tehti 9 asemel 11-liikmeliseks. Kakk jäi endiselt juhatusse ja loodab seal ka edaspidi vaba tarkvara ja ka puuetega arvutikasutajate teemal nokka pruukida.

Ja teletorn on päris lahe koht.

Vaade teletornist

Poliitikute eetikakoodeksist

29.09.2005

Indiaanlaste kombel öeldes – [L] vanem vend Linnar on jälle hästi rääkinud. Hau.

Susi, võsavillem, kriimsilm, pühajürikutsikas…

29.09.2005

Nii kutsus vanarahvas va hunti. Päris nime ei tohtinud välja öelda, muidu pidi karja kallale tulema.

Nüüdseks on sama nähtus leidnud tee ka IT-maailma. Red Hat Enterprise Linuxi vaba kloon [L] CentOS räägib oma lehel püüdlikult oma tarkvara ühilduvusest “tuntud Põhja-Ameerika ettevõtte-Linuxi pakkuja” (A prominent North American Enterprise Linux vendor) tarkvaraga, täna uudistes esinev teade [L] OpenOffice.org’i esimese ametliku eelväljalaske (release candidate) kohta räägib samamoodi ühilduvusest “ühe võistleva tootega” (a competitive product)… Isegi nime mainimine võib kohtuasja kaela tuua – huvitav, kuhu see jaburus lõpuks välja jõuab?

Samas, kui järele mõelda – ehkki va tölphända ei tohtinud nimepidi mainida, kihutasid meie esivanemad võimaluse avanedes peletisele tinatüki kerre. 😛

IT-mehe jooginõu

26.09.2005

Igal endast lugupidaval itimehel peaks olema selline kruus:

IT-mehe jooginõu kirjaga: Olen itimees. Küsige oma lollid küsimused julgesti!

Konkreetne eksemplar asub IT Kolledzhi III korruse köögis. Kuuldavasti olla algne omanik kolledzhi admin Siim. 🙂

Filmielamus: Dirty Dozen

25.09.2005

Toda filmi on muidugi ennegi nähtud, kuid varem pole olnud mahti kirjutada.

Omapärane film. Algab üpris süngetes toonides, keskpaik on “Krokodill Dundee” stiilis action-komöödia ja lõpp päris räigelt realistlik pilt sõjast selle raskete valikutega.
Üldise idee poolest sarnaneb mõneti “Seitsme vapraga” (mis omakorda on Kurosawa “Seitsme samurai” vesterniversioon). Näitlejatepunt on muidugi muljetavaldav – omaaegsed madinafilmide kangelased Marvin, Bronson, Savalas ja Cassavetes (tänapäeva üle kantuna oleks samasse filmi pandud samaväärne kamp ehk Stallone, van Damme, Lundgren ja Snipes), lisaks palju teisi koloriitseid tegelasi (näiteks neurootiline Pinkley, keda tänapäeval sobiks mängima näiteks üks Hollywoodi “valvepsühhopaate” Steve Buscemi). Filmi jantlikus keskpaigas saab üksjagu naerda – peategelaste tegevus sõjamängu ajal meenutas päris tublisti “Lendas üle käopesa” patsientide väljasõitu… Lõpp aga läks märksa tõsisemaks – ehkki tegu oli endiste retside ning korraliku väljaõppe saanud killeritega, ei olnud ka nemad just vaimustunud lossitäie pahaaimamatute inimeste mättasselöömisest ning mõnelegi maksis see enda elu. Arnie “Commando” sarnasest laibapillerkaarist erineb siinne tuntavalt, ehkki laipu tehakse ka selles filmis hulganisti. “Räpase tosina” lõpulahingu vaatamist pole nii lihtne ühitada mõnusa praemugimisega õhtusöögilauas – ta mõjub selleks natuke liiga isiklikult.

Nii et kokkuvõttes hea mõtlemapanev lugu.

Sumouudised

23.09.2005

Kaugel Jaapanimaal teeb vägitükke Kaku nimekaim Kaido Höövelson, keda tolle maa keele järgi Baruto’ks hüütakse. Täna pannud ta käpuli ühe õige kõva kohaliku selli nimega Tochinohana ja kipub sealsete maadlejate hulgas üha ülespoole. Keda huvitab, võib asjade käiku jälgida veebist aadressilt [L] http://sumo.goo.ne.jp/eng/.

Paraku kipuvad meie audiomeediategelased järjekindlalt toda nime valesti hääldama. No ei ole “BarUUUUto”… Jaapani keeles pole l-häälikut – see asendub kirjapildis r-iga, mis omakorda hääldub mingisuguse l ja r seguna. Eraldi kaashäälikuid jaapani keeles peale n-i pole, ülejäänud kirjutatakse alati silbina koos täishäälikuga. Eesti poisi võistlejanimi tähendab baltlast, seega tuleb see balt-sõna jaapani keeli kirjutada järgmiste silpidega – ba+ru+to. Hääldus on aga kas “barto” või isegi “balto” (seda seguhäälikut on eestlasel tõesti paha välja hääldada).

Nii et – kui hääldame kirjapildi järgi Johnsoni jonnsonniks või Poirot’ poirotiks, ei peeta meid päris harituks. Sel juhul aga võiks ju ka jaapani nimesid õieti hääldada.

Solvunud pott… jätkuu…

23.09.2005

Apdeit: rohkem kui nädal peale [L] eelmist tuvastamist on TLÜ keeltemaja V korrusel endiselt pilt selline:

Keeras selja ja puges solvunult nurka...

No comments.

Digifotokas

22.09.2005

… on peris tore asjapulk.

Nüüd on siis Kakul ka üks sihuke. Pentax Optio S55 täpsema nimega. Vahva väike asjake, mida saab vajadusel suht lihtsalt kaasas kanda ja olulisi asju jäädvustada. Tore on ka see, et Kaku Ubuntuga läpakas küsis peale USB-kaabli külgeühendamist kohe “Kas tahad fotosid importida?” Nii et aparaat saab ka pingviiniga ilusti läbi.

Järgnevalt aga siis Kaku tehtud ametlikult esimene digifoto. Nimeks on tal “Nuustik nuustikul” (ehk Tom vannitoas põrandalappi okupeerimas).

Nuustik nuustikul

Autovaba päev

22.09.2005

Kuna selline asi välja kuulutati, tegi Kakk täna hommikupoolikul tööd kodus, läks seejärel 27. bussiga TTÜ-sse loengut pidama ja tuli sama vahendiga tagasi. Vahelduseks oli päris mõnus, eriti kui bussisõit tänase päeva puhul priilt käes oli. Buss oli üsna täis, aga sai hakkama.

TTÜ esine parkla oli aga sama umbselt täis kui mistahes muul päeval, liiklustihedus ei olnud märgatavalt väiksem ja veebiportaalid olid täis põlglikke kommentaare (üks hea arvamus oli – pole Järvevana ristil kunagi nii suurt ummikut näinud kui autovabal päeval). Miks?

Esmalt muidugi on palju inimesi, kelle minut tõepoolest maksab päris palju. Kakk läks kodust välja tavalise 20 minuti asemel tund aega varem, mõne teise inimese puhul oleks see olnud päris kallis lõbu.

Teiseks – oleks riigiisad teisipäeva autovabaks kuulutanud, oleks Kakk ka selle peale vilistanud. Hommikul ITK loeng, seejärel TLÜsse, seejärel TTÜsse ja lõpuks õhtune loeng taas ITK-s. Eelmise aasta tunniplaanis oli koht, kus pidi jõudma poole tunniga ITK-st TTÜ-sse. Järelikult pole autovabadus mõne töö puhul lihtsalt võimalik.

Kolmandaks ja ilmselt peamiseks põhjuseks autovaba päeva läbikukkumisel oli asjaolu, et meie armsad poliitikud on end eest- ja tagantpoolt nii lootusetult täis teinud, et ka mõni harv neilt tulev mõistlikum idee rahva poolt kohe torust alla saadetakse.

Autorikaitsest nii ja naa

20.09.2005

Eile algas [L] Tudengipäevade raames IT Kolledzhis vahva avalike loengute sari, mida ka veebis saab RealAudio vahendusel kuulata. Eile rääkis [L] Anttix laheda jutu teemal “Autorikaitse vs terve mõistus” (häbiasi, et saal tühi oli – aga vähemalt võrgust kuulasid mitmed), täna jätkati autoriõiguste teemat advokaat Anu Uritami, BSA-d esindava Erik Mandre ja kõigile tuntud [L] tehnokratt Petsi ettekannetega.

Midagi pole teha – alati, kui kuulen mõnd n.ö. traditsioonilise autorikaitse pooldajat kõnelemas, tekib kohe küsimus: kas alternatiivide olemasolu mahavaikimine toimub kogemata või on see teadlik poliitika? Autoriõigust ja seonduvaid teemasid pikalt-laialt lahkav advokaat ei lausu sõnagi ei [L] Creative Commonsist ega teistest sarnastest litsentsidest, ei erista arvutiprogrammidest rääkides vabavara vabast tarkvarast ning IT Kolledzhis esinedes libiseb sujuvalt üle tarkvarapatentide temaatikast… Tõe huvides tuleb teha kompliment teisele kõnelejale: BSA esindaja hr. Mandre alustas oma sõnavõttu selge väljaütlemisega, et vaba tarkvara ja vabavara on kaks ise asja. Tubli! Järgnev jutt oli aga ka temalt üsna ühte väravasse – põhjalikult sai lahatud ärivara olemus ja sellega seotud õigused, kuid alternatiividest rohkem ei kõssatudki. Sellistel puhkudel (mida on olnud viimase aasta jooksul enam kui üks) tekib tahtmine valjusti hüüda: Halloo, rahvas! Kas teate suurt uudist – härjasilm ei olegi ainus asi, mida saab kanamunast valmistada!

Õnneks pani Pets oma jutuga tasakaalu paika. Väga hea idee oli [L]Lessigi teoste eksponeerimine ja pidev CC litsentsi rõhutamine – viimane aitas natukenegi kuulajale ka muude variantide olemasolu teadvustada. Kakk muidugi üritas lõpus küsimustega ka natuke torkida – eriti hea oli kasutada hommikust [L] Slashdoti uudist (käis läbi ka mujalt) ameerika ansamblist nimega Switchfoot, kelle uue plaadi andis Sony välja kopeerimiskaitsega, kuid kes nüüd oma veebilehel selle eest vabandavad ja õpetavad kasutajaid, kuidas kaitsemehhanismist mööda minna… Kopiraidipooldajate argument “vaesed muusikud jäävad muidu nälga!” kõlab selle valguses üsna õõnsalt.

Mida asjast arvata? Tahaks väga loota, et kõikvõimalikel globaalses mastaabis “intellektuaalomandi” sogases vees kala püüdvatel Jänese sõpradel ja sugulastel (mäletate seda toredat seltskonda Puhhi raamatus, kes kõik espitsjoonile kaasa ronisid?) ei õnnestu ülejäänud ühiskonda lõpmatuseni shampinjonide kombel (kept in dark, fed on shit) kohelda.