Toda filmi on muidugi ennegi nähtud, kuid varem pole olnud mahti kirjutada.
Omapärane film. Algab üpris süngetes toonides, keskpaik on “Krokodill Dundee” stiilis action-komöödia ja lõpp päris räigelt realistlik pilt sõjast selle raskete valikutega.
Üldise idee poolest sarnaneb mõneti “Seitsme vapraga” (mis omakorda on Kurosawa “Seitsme samurai” vesterniversioon). Näitlejatepunt on muidugi muljetavaldav – omaaegsed madinafilmide kangelased Marvin, Bronson, Savalas ja Cassavetes (tänapäeva üle kantuna oleks samasse filmi pandud samaväärne kamp ehk Stallone, van Damme, Lundgren ja Snipes), lisaks palju teisi koloriitseid tegelasi (näiteks neurootiline Pinkley, keda tänapäeval sobiks mängima näiteks üks Hollywoodi “valvepsühhopaate” Steve Buscemi). Filmi jantlikus keskpaigas saab üksjagu naerda – peategelaste tegevus sõjamängu ajal meenutas päris tublisti “Lendas üle käopesa” patsientide väljasõitu… Lõpp aga läks märksa tõsisemaks – ehkki tegu oli endiste retside ning korraliku väljaõppe saanud killeritega, ei olnud ka nemad just vaimustunud lossitäie pahaaimamatute inimeste mättasselöömisest ning mõnelegi maksis see enda elu. Arnie “Commando” sarnasest laibapillerkaarist erineb siinne tuntavalt, ehkki laipu tehakse ka selles filmis hulganisti. “Räpase tosina” lõpulahingu vaatamist pole nii lihtne ühitada mõnusa praemugimisega õhtusöögilauas – ta mõjub selleks natuke liiga isiklikult.
Nii et kokkuvõttes hea mõtlemapanev lugu.