Õpetajate päev

06.10.2019

Somehow it happened…

Aga üritus oli vahva. Isegi Metsatöll, kes muidu lemmikute hulka eriti ei kuulu, mõjus selles kontekstis hea lahendusena. Mõned killud selleaastaselt galalt:

* Eurolaulu stiilis vaheklipid olid natuke nii ja naa, aga lugu Riia poole vantsiva Kristjan Jaagu ja tundmatu lätakaga (“Alus, alus!”) oli kümnesse. 🙂  Koos jüngritega Rootsi kunnile tünga teinud Forselius oli ka andekas.
* Et C-Jam oskab hea muusika kõrvale pulli teha, on üldteada. Nüüd aga oli kaasatud veel üks noor talent (täiesti ausa, mitte iroonilise väljendina), kes tõi kujutluspildina silme ette teismelise Freddie Mercury (või tollal Farrokh Bulsara) Zanzibari koolis “The Hecticsi” koosseisus – väga sarnane esinemismaneer ja hea hääl sinna otsa. Lauluvalik ka  – Apelsini “Illusioon” on täpselt see lugu, millega sellist lahedat show’d teha.
* Lõpunumber oli tõsisem, aga vähemalt sama hea. Metallica “Nothing Else Matters” kõlas kahe üsna erineva daami esituses (+ Metsatöllu bändisaade) nagu Nightwish, ainult et eesti keeles. Väga uhke esitus.
* Naljakama poole pealt tuli kahes kohas meelde… jälle va “Idiocracy”. Esmalt need kohad, kus Metsatöllu mürina saatel lavale marsiti – eesriide taga kippus hoopis Kitarriarmee viirastuma. Ja kui haridusministri teleprompteris tekst jooksma hakkas, tuli silme ette Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning kõne algusfraas samasuguses seadmes – “Shit.”
* Vahva oli kohata mitut kunagist tudengit.
* Kui õnnitlema tuli üks noor daam TTÜ üliõpilasesindusest, siis sai välja lubatud, et 60 aasta pärast tulen neile Juuliuseks. Olete ette hoiatatud.

APDEIT: Üks tore inimene saatis ka vastava pildi (suur  aitäh!):
Aasta õppejõud

SEB seminar

03.10.2019

Varem sai LHV-d kiidetud rahva finantskirjaoskuse parandamispüüete eest (eks neil on muidugi reklaamilõhn juures, aga kasu on siiski ka kuulajaile). Nüüd on samasuguse asja ette võtnud SEB.

Eile sai käidud seal fondiseminari kuulamas (aktsiatega alustasin 2013, fonde pole seni peale pensioni omade kuigivõrd torkinud). SEB tegi jupi põhjalikumalt – kui LHV seminarid on olnud ca tunnised, siis Endriko Võrklaev rääkis kaks tundi täis. Mulje oli sama kui viimati LHV-s – üldiselt asjalik jutt ja uusi teadmistekilde sai ka, ehkki reklaamilõhna oli tunda. Kui LHV promos enda Kasvukontot, siis SEB rääkis muidugi enda panga kaudu fondide soetamisest. Ent kohal käimist ei kahetse (ehkki ise sinna investeerima vähemalt esialgu ei kipu) – ja alustavale inimesele sai vist selgitusi piisavalt.

Lõpuaktus

26.06.2019

Sai käidud lõpuaktusel – esmakordselt siis mitte enam kolledži, vaid TTÜ IT teaduskonna omal (tegelikult oli see nii juba eelmisel aastal, aga siis jätsin minemata).  Ühelt poolt oli tavapärane tore tunne näha neid tegelasi, kes justkui alles sisse astusid, juba pabereid kätte saamas. Paar jüngrit käisid aitäh ka ütlemas. Ja paras pauk kalendriga pähe saada oli kohata üht grupi- ja üht klassiõde – mõlemal lapsed diplomit vastu võtmas… Ning väga vahva lõpukõne pidas kolledži lõpetaja Edgar Tereping.

Samas muidugi ei ole päris enam see, mis “iseseisvuse ajal”. Asi on läinud kombinaadiks, nii suure hulga inimeste puhul tuleks teha eraldi aktused ka erialade või vähemalt erialagruppide lõikes. Praegu käis diplomite kätteandmine nagu konveieril ikka väga pikka aega – karta on, et olla number 152 selles jorus (kokku oli üle kahesaja lõpetaja) ei ole päris selline kogemus, nagu see sündmus eeldaks.

Aga ehk suurim möödalaskmine istus alguses mõnda aega ekraani peal (tõsi, hiljem parandati see jooksvalt ära, enam-vähem õigeks; pildi kvaliteet sai kahjuks kiiruga tehes kehv, aga vähemalt on tekst loetav):

seinapilt

Ehk siis meie diplomid olid inglise keeles külmalt kutseka omadeks tehtud. Ausalt öeldes oli see mõnevõrra häbematu nii lõpetajate kui ka laval lõpetajaid õnnitlenud prodekaani, kolledži direktori ja omaaegse esimese rektori Kalle Tammemäe suhtes. Veidi väiksema märkusena tuleks teha soovitus küsida inimeste käest enne üle, kuidas nad enda nime hääldavad (eriti mitte-eestlaste puhul).

Aga vähemalt on uus ports “itikaid” jälle välja lastud. 🙂

Katel ja tehisintellekt

11.05.2019

Mõne aja eest laekus kutse osaleda Kultuurikatlas üritusel nimega “AI-policy or AI-policing?”. Kuna see valdkond haakub otsapidi ka ITSPEA kursuse teemadega, sai tänuga vastu võetud. Korraldajate seas oli pealegi mitu endist õpilast.

Kohale minnes tekkis esmalt tunne, et tehisintellekti osas on tünga tehtud ja tegu on hoopis ühe erakonna üritusega. Esimeseks kõnelejaks oli pealegi veel nende endine esimees, kellest meenus eelkõige hõbedane müts koos mullivanni ja seemnetega… Aga tuli tunnistada, et ilmselt oli see kogemus õpetlik olnud – igatahes suutis praegune eurodigivolinik enda rolli seekord täitsa välja kanda. Huvitaval kombel oli saalis ka paar hiina härrasmeest, kes kippusid ebamugavalt nihelema, kui üsna mitu kõnelejat negatiivsete näidetena sealseid asju (nagu nende riiklikku reputatsioonisüsteem) mainis (korra üritati ka seletada, et “seadused on igal maal erinevad”).

Natuke naljakas oli näha, kuidas alguses domineerinud poliitiline seltskond peagi vaikselt jalga lasi ja asendus sisulisema huviga tegelastega. Aga tore oli trehvata mitmeid tuttavaid, keda polnud jupp aega näinud.  Enamik programmi (eriti kaks paneeldiskussiooni) olid täitsa asjalikud (sai ka mõned mõtted õppetöö jaoks). Seega aitäh kutsumast!

ICR2018: paar mõtet

10.06.2018

Käisin eile TTÜ-s ühel turvateemalisel üritusel. Asi oli hästi korraldatud ja kohal oli põnev seltskond (palju tuttavaid sealhulgas). Kaitsmistenädal oli paraku nii kapsaks võtnud, et õhtusel seltskondlikul ǘritusel jäi käimata.  Ettekandjatest jättis eriti ägeda mulje Kieren Lovell, Cambridge’i taustaga sell, kes nüüd on (nagu domeenist näha) vist eestlaseks hakkamas. Nii head teravat ja “asjast” rääkivat ettekannet ei kuule just tihti. Eriti andekas termin oli “organic networks” ehk ülikoolides levinud praktika, kus kohalik arvutivõrk kasvab nagu kummipuu potis ja keegi ei tea, kuidas täpselt, või et kes selle eest hoolt peaks kandma.

Aga ikkagi – kogu küberturve on suurel määral vastu tuult laskmine senikaua, kuni tavakasutajate seas domineerib (üsna keerutamata öeldes) spekter ausast teadmatusest ülbe juhmuseni ning enamik kasutab endiselt Windowsi (kuna “teised on ju nii keerulised”). Olukord sarnaneb katsega kuklasepesa metsatulekahju eest evakueerida – asukad ei saa aru, mis toimub, kas jooksevad eest ära või teevad päästjale destruktiivse tegevuse eest kambaka. Ja kui nad viimaks aru hakkavad saama, on juba hilja. Windows on nagu SMS-laen – võtavad need, kes tegelikult endale seda kõige vähem võiksid lubada.

Ja siis imestatakse, miks DDoS nii efektiivne on – spetsialistide koolitamisest on vähe kasu, kui kaakidele annavad põhirelva kätte tuhanded ignorandid, kelleni turvainimeste käsi ei küüni. Väike võrdlus: kaua aega peeti Londonis Trafalgari väljakul sealsete tuviparvedega võitlemist lootusetuks ürituseks – viimaks aga võeti asi selle sajandi alguses käsile ja tehtigi ära; pärast selgus, et Nelsoni ausamba essust puhtaksrookimine maksis 140 kilonaela…

Tegelikult tuleks tänapäeval suurema IT-sõltuvusega riikides võtta suund sellele, et IT põhilahendused (teenuseplatvormid) riigistada või viia mittetulundussfääri (sihtasutuse stiilis) – pealisehitis võib jääda äriliseks, kuid alus oleks riiklik; sarnaselt riigikaitsega on see liiga oluline sektor, et lasta mõnel lipsuga aferistil kogu kupatus kokku jooksutada.

Üks näide on Eestis juba olemas ID-kaardi taristu näol – samasugust lähenemist oleks vaja ka riikliku operatsioonisüsteemi ja pilveteenuse näol. Tegelikult oleks ehk isegi mingi variant teha seda kogu EL tasemel (arvestades praegust pidevat hõõrumist Donaldiga lombi taga oleks see eurokraatide vaates ehk isegi sobiv ninanips, kui USA ühel suurfirmal vaipa natuke alt tõmmata).

Linna Iff ja Eesti Vabariigi vaim

20.08.2016

Vaatasin kordusest tänast kontserti Toompea lossi ees.

Muu oli suht tavapärane. Ka headel muusikutel läheb isamaalise vaimu ülevalhoidmine raskeks, kui argipäeviti ei näi seesama riik oma inimesi eriti millekski pidavat.  Siis aga tuleb lavale üks valgete juustega mees ja toob laulva revolutsiooni vaimu täiega tagasi.  Nagu oleks Vanemuine ise lossi ette laekunud…

Üldse tundub, et Ivo Linna oli vana kusagil kümmekond aastat tagasi ja sealtmaalt läheb uuesti nooremaks. Igatahes tänased kaks lugu – “Laula mu laulu, helisev hääl” ja muidugi “Eestlane olen ja eestlaseks jään” olid lauldud tema paremate päevade tasemel.  Väga tubli täienduse andsid mõlema loo saundile aga õed Ilvesed – sündistring ei saa päris keelpillide (olgugi et elektriliste) vastu. Efektne väljanägemine muidugi veel sinna otsa.

Aga Ifi ees tuleb tõsiselt mütsi kergitada. Kuidas see saab nii olla, et ühes mehes on eestlust rohkem kui terves Toompea lossis?

Töine nädalalõpp

01.11.2015

Reede hommikul tuli Kakule külla punt õpilasi Inglise Kolledžist. Eelmisel kevadel TTÜ e-kursusel “Security and Privacy in a Networked World” osales üks Ciarani-nimeline iiri kutt – nüüd võttis uuesti ühendust, ütles end olevat Inglise Kolledži õpetaja ja palus võimalust EIKi kaema tulla. No kui on lootust tulevasi tudengeid saada, teeme ära. 🙂

Viimaks tuli küll lisaks Ciaranile vaid neli inimest (kolm tüdrukut ja üks poiss), aga näis, et huvi oli asja vastu küll. Ciaran palus rääkida kolmel teemal – autorikaitse, vaba tarkvara ja IT-ligipääsetavus puuetega inimestele – jõudumööda sai ära tehtud ning laekunud tagasiside olevat positiivne olnud. Teeb teinekordki, kui vaja.

Aga eile sai käidud Kultuurikatlas. Polegi varem sinna juhtunud, igavesti huvitav paik – vana katlamaja on seest korralikult ära elektrifitseeritud, ent nõgine vana olemus on vähemalt visuaalselt paika jäetud. Süüdi oli aga sihuke üritus.

Päris huvitav oli. Paneeldiskussioon virtuaalmaailma teemadel oli kõige lõpus ning enne sai vaadatud kahte dokfilmi – esmalt sakslaste lugu nelja noore näitlejaõpingutest (polnud just minu rida, aga täitsa huvitav siiski) ja seejärel juba rohkem Kaku rea peal olevat “Login2Life”-nimelist teost. Viimane tekitas alguses üsna kummastava tunde (eriti sealne puuetega inimeste kujutamine, samuti kogu virtuaalmaailma taandamine Second Life’i, WoW-i ja teiste sarnaste visuaalsete keskkondade peale). Õnneks lõpu poole mulje natuke paranes, kuid enne diskussiooni mainisin sessioonijuhile ikkagi, et film oli “nii ja naa”.

Paneel oli aga huvitav. Omalaadne kompott oli kokku pandud – sessiooni juht oli taustalt kultuuriuurija-filosoof, osalejad olid maastikuarhitekt ja akadeemiline häkker, publikuks peamiselt kunstiinimesed ning teemaks mängud ja virtuaalkogukonnad.  Õnneks saadeti ports küsimusi sama päeva hommikul orienteerumiseks ette ära ning senine teadmistepagas vedas põhiosas välja.  Nii et oli samuti tore kogemus, aitäh kutsujatele!

Klassikokkutulek

16.08.2015

Mõne aja eest helistas põhikooli pinginaaber ja rääkis plaanist klassiga kokku tulla. Kuna Kakku FB-s ei ole, jooksis suur osa arutelust mööda, pealegi oli see nädalavahetus juba Saaremaa budolaagriks kinni pandud. Läks aga nii, et budolaager jäi osalejate vähesuse tõttu ära. Nii saigi hoopis võetud suund Verki, kus rahvas otsustas kokku tulla. Klassiõele ja -vennale sai küüti ka pakutud.

Kohapeal oli sihuke tunne, nagu oleks lõpetamine alles eile olnud. Kuueteistkümnest kohalolijast oli vaid üks muutunud niivõrd, et kohe ära ei tundnud, teistega (k.a. klassijuhataja) ei tekkinud mingit küsimust.

Kõva saavutus – lõpetamisest on kalendri väitel möödas 30 aastat… Vist valetab, sinder.

IT kolledž 15

16.05.2015

Eile toimus kolledžis suur sünnipäevatamine.

Aktus (algas kell 15.15) oli muidu üsna tavapärane, aga omamoodi vahva oli kuulata kolme suure kõrgkooli esindajate sõnavõtte – nii TTÜ, TÜ kui TLÜ üritasid kõik hirmsat moodi näidata, kui kõva rolli just nemad IT kolledži sünniloos mängisid…

TÜ esindaja kinkis kolledžile muu nänni seas ka lipsu – see läks küll nihu, aga ju Tartus ei ole neile [L] lipsu häkkerlikku definitsiooni õpetatud. 😛  Kaku omaaegne TTÜ õppejõud ja praegune pikaaegne IT-teaduskonna prodekaan Margus Kruus kinkis kolledžile Navitrolla pildi “Mida kuradit me siin teeme?” ja tähendas, et pingviinid on nagu otsapidi kolledžiga seotud ja arutavad, et miks me pole ikka veel TTÜ-ga liitunud… Seepeale tuli Kakul minna pärast Margusel nööbist kinni võtma ja selgitama, et tegelikult ütlevad pingviinid hoopis “Kas see jube [L] Juulius ajab meid ikka veel taga?”.

Aga üritus ise oli vahva. Süüa sai kõvasti (ka gluteenivaba materjali leidus), palju muusikat, nii tõsisemaid kui pullisegusemaid etteasteid ning muidugi palju vanu tuttavaid nägusid. Kokkuvõtteks tuleb nõustuda esimese rektori Kalle sõnadega – “Jumalaga, puberteet!” – ja oodata järgmist juubelit. Siiamaani on asjad üldjoontes igati hästi kulgenud. 🙂

Banaaniat kujundamas

16.02.2015

Kusagil kuu aja eest küsis kolleeg Margus Ernits, kas Kakk ei oleks nõus aitama tal eelseisvaks [L] Küberolümpiaks materjali kirjutada. Et asi tundus põnev, siis loomulikult.

Algul oli juttu ainult paari andmebaasi ja staatilise lehe tekitamises, siis aga hakkas lugu kasvama. Nii sündiski Banaania Kuningriik, mis asub Fruitsaladi ja Barbecua mandrite vahelisel saarestikul, naabriteks Grenadillia, Mangomania ning (suur ja vastik) Ananassia Impeerium. Troonil istub Tema Majesteet Bananius XII Magnus, rahaühikuks on ban ning rahvusloomaks pikakoonuline banaanisööja-krokodill (crocodylus musophagus longirostris). Tegutsevad firmad nagu Banana & Olafsson ja International Banana Machinery (IBM) ning muuhulgas peetakse banaania rahvamuusikat ka üheks pungi lähtekohaks.
Banaania kuningas Bananius XII Magnus
Küberolümpia konteksti aga läks asi sedasi, et riigis hakkas tekkima üha süvenev korralagedus IT vallas. Viimaks lasi kunn oma IT-nõunikud lahti ning käskis värvata väljamaalt kamba tipphäkkereid (keda kehastasid olümpial osalejad). Edu korral ootas eluaegne (banaanides makstav) pension, läbikukkumisel sunnitöö Banaanide Kõverusmõõtjate Taatlemise Ametis. Jamade taga oli muide lisaks suurele ja vastikule naaberriigile ka võrgukaakide rühmitus Acronymous.

Kui laupäeval viimaks olümpia kätte jõudis, tuli siinkirjutajal istuda läpaka taga ja toita kuninga käskkirjadega osalejate ruumi ekraani ja uudistega BNA (Bananian News Agency) portaali.  Päris lõbus oli, ehkki kolleegide omaga võrreldavat töömahvi muidugi ei olnud. Lahedad olid ka kaks Acronymouse videot – tegelikele Anonymouse videodele olime tekitanud peale uue heli ja teksti, kus mõned asjad veidi nihkes olid…

Osalejad said aga korralikku vett ja vilet. Pulliseguse konteksti taga oli tegelikult ports päris tõsiseid erinevaid ründeid, mida siis osalejad tõrjuma pidid, lisaks tuli auklikud süsteemid ära lappida ning rünnakutest tekkinud kahjusid likvideerida. Arvata on, et sellega võistlusel hakkamasaanud tegelased tulevad ilusti toime ka reaalses maailmas.

Kokkuvõttes tundus, et üritus läks igati korda. Lõpetas 24 võistlejat, esiviisikus olid kõik kas kolledži praegused või endised tudengid (kuid osales ka mitmeid välismaalasi, peamiselt TTÜ-st – üritus oli tervikuna ingliskeelne).

Natuke kummastav oli aga asjaolu, et kordaläinud ja Eesti kontekstis kindlasti uudse ürituse vastu ei tundnud huvi mitte ükski Eesti meediakanal (ju neil oli liiga palju tegemist pseudouudiste väljapumpamisega…).

Lõpuks ka üks moodne selfie, mille kolleeg Kati võistluse plakati juures tegi – koos väikese täiendusega.
Kati, Kakk ja banaan