Linna Iff ja Eesti Vabariigi vaim

20.08.2016

Vaatasin kordusest tänast kontserti Toompea lossi ees.

Muu oli suht tavapärane. Ka headel muusikutel läheb isamaalise vaimu ülevalhoidmine raskeks, kui argipäeviti ei näi seesama riik oma inimesi eriti millekski pidavat.  Siis aga tuleb lavale üks valgete juustega mees ja toob laulva revolutsiooni vaimu täiega tagasi.  Nagu oleks Vanemuine ise lossi ette laekunud…

Üldse tundub, et Ivo Linna oli vana kusagil kümmekond aastat tagasi ja sealtmaalt läheb uuesti nooremaks. Igatahes tänased kaks lugu – “Laula mu laulu, helisev hääl” ja muidugi “Eestlane olen ja eestlaseks jään” olid lauldud tema paremate päevade tasemel.  Väga tubli täienduse andsid mõlema loo saundile aga õed Ilvesed – sündistring ei saa päris keelpillide (olgugi et elektriliste) vastu. Efektne väljanägemine muidugi veel sinna otsa.

Aga Ifi ees tuleb tõsiselt mütsi kergitada. Kuidas see saab nii olla, et ühes mehes on eestlust rohkem kui terves Toompea lossis?

Töine nädalalõpp

01.11.2015

Reede hommikul tuli Kakule külla punt õpilasi Inglise Kolledžist. Eelmisel kevadel TTÜ e-kursusel “Security and Privacy in a Networked World” osales üks Ciarani-nimeline iiri kutt – nüüd võttis uuesti ühendust, ütles end olevat Inglise Kolledži õpetaja ja palus võimalust EIKi kaema tulla. No kui on lootust tulevasi tudengeid saada, teeme ära. 🙂

Viimaks tuli küll lisaks Ciaranile vaid neli inimest (kolm tüdrukut ja üks poiss), aga näis, et huvi oli asja vastu küll. Ciaran palus rääkida kolmel teemal – autorikaitse, vaba tarkvara ja IT-ligipääsetavus puuetega inimestele – jõudumööda sai ära tehtud ning laekunud tagasiside olevat positiivne olnud. Teeb teinekordki, kui vaja.

Aga eile sai käidud Kultuurikatlas. Polegi varem sinna juhtunud, igavesti huvitav paik – vana katlamaja on seest korralikult ära elektrifitseeritud, ent nõgine vana olemus on vähemalt visuaalselt paika jäetud. Süüdi oli aga sihuke üritus.

Päris huvitav oli. Paneeldiskussioon virtuaalmaailma teemadel oli kõige lõpus ning enne sai vaadatud kahte dokfilmi – esmalt sakslaste lugu nelja noore näitlejaõpingutest (polnud just minu rida, aga täitsa huvitav siiski) ja seejärel juba rohkem Kaku rea peal olevat “Login2Life”-nimelist teost. Viimane tekitas alguses üsna kummastava tunde (eriti sealne puuetega inimeste kujutamine, samuti kogu virtuaalmaailma taandamine Second Life’i, WoW-i ja teiste sarnaste visuaalsete keskkondade peale). Õnneks lõpu poole mulje natuke paranes, kuid enne diskussiooni mainisin sessioonijuhile ikkagi, et film oli “nii ja naa”.

Paneel oli aga huvitav. Omalaadne kompott oli kokku pandud – sessiooni juht oli taustalt kultuuriuurija-filosoof, osalejad olid maastikuarhitekt ja akadeemiline häkker, publikuks peamiselt kunstiinimesed ning teemaks mängud ja virtuaalkogukonnad.  Õnneks saadeti ports küsimusi sama päeva hommikul orienteerumiseks ette ära ning senine teadmistepagas vedas põhiosas välja.  Nii et oli samuti tore kogemus, aitäh kutsujatele!

Klassikokkutulek

16.08.2015

Mõne aja eest helistas põhikooli pinginaaber ja rääkis plaanist klassiga kokku tulla. Kuna Kakku FB-s ei ole, jooksis suur osa arutelust mööda, pealegi oli see nädalavahetus juba Saaremaa budolaagriks kinni pandud. Läks aga nii, et budolaager jäi osalejate vähesuse tõttu ära. Nii saigi hoopis võetud suund Verki, kus rahvas otsustas kokku tulla. Klassiõele ja -vennale sai küüti ka pakutud.

Kohapeal oli sihuke tunne, nagu oleks lõpetamine alles eile olnud. Kuueteistkümnest kohalolijast oli vaid üks muutunud niivõrd, et kohe ära ei tundnud, teistega (k.a. klassijuhataja) ei tekkinud mingit küsimust.

Kõva saavutus – lõpetamisest on kalendri väitel möödas 30 aastat… Vist valetab, sinder.

IT kolledž 15

16.05.2015

Eile toimus kolledžis suur sünnipäevatamine.

Aktus (algas kell 15.15) oli muidu üsna tavapärane, aga omamoodi vahva oli kuulata kolme suure kõrgkooli esindajate sõnavõtte – nii TTÜ, TÜ kui TLÜ üritasid kõik hirmsat moodi näidata, kui kõva rolli just nemad IT kolledži sünniloos mängisid…

TÜ esindaja kinkis kolledžile muu nänni seas ka lipsu – see läks küll nihu, aga ju Tartus ei ole neile [L] lipsu häkkerlikku definitsiooni õpetatud. 😛  Kaku omaaegne TTÜ õppejõud ja praegune pikaaegne IT-teaduskonna prodekaan Margus Kruus kinkis kolledžile Navitrolla pildi “Mida kuradit me siin teeme?” ja tähendas, et pingviinid on nagu otsapidi kolledžiga seotud ja arutavad, et miks me pole ikka veel TTÜ-ga liitunud… Seepeale tuli Kakul minna pärast Margusel nööbist kinni võtma ja selgitama, et tegelikult ütlevad pingviinid hoopis “Kas see jube [L] Juulius ajab meid ikka veel taga?”.

Aga üritus ise oli vahva. Süüa sai kõvasti (ka gluteenivaba materjali leidus), palju muusikat, nii tõsisemaid kui pullisegusemaid etteasteid ning muidugi palju vanu tuttavaid nägusid. Kokkuvõtteks tuleb nõustuda esimese rektori Kalle sõnadega – “Jumalaga, puberteet!” – ja oodata järgmist juubelit. Siiamaani on asjad üldjoontes igati hästi kulgenud. 🙂

Banaaniat kujundamas

16.02.2015

Kusagil kuu aja eest küsis kolleeg Margus Ernits, kas Kakk ei oleks nõus aitama tal eelseisvaks [L] Küberolümpiaks materjali kirjutada. Et asi tundus põnev, siis loomulikult.

Algul oli juttu ainult paari andmebaasi ja staatilise lehe tekitamises, siis aga hakkas lugu kasvama. Nii sündiski Banaania Kuningriik, mis asub Fruitsaladi ja Barbecua mandrite vahelisel saarestikul, naabriteks Grenadillia, Mangomania ning (suur ja vastik) Ananassia Impeerium. Troonil istub Tema Majesteet Bananius XII Magnus, rahaühikuks on ban ning rahvusloomaks pikakoonuline banaanisööja-krokodill (crocodylus musophagus longirostris). Tegutsevad firmad nagu Banana & Olafsson ja International Banana Machinery (IBM) ning muuhulgas peetakse banaania rahvamuusikat ka üheks pungi lähtekohaks.
Banaania kuningas Bananius XII Magnus
Küberolümpia konteksti aga läks asi sedasi, et riigis hakkas tekkima üha süvenev korralagedus IT vallas. Viimaks lasi kunn oma IT-nõunikud lahti ning käskis värvata väljamaalt kamba tipphäkkereid (keda kehastasid olümpial osalejad). Edu korral ootas eluaegne (banaanides makstav) pension, läbikukkumisel sunnitöö Banaanide Kõverusmõõtjate Taatlemise Ametis. Jamade taga oli muide lisaks suurele ja vastikule naaberriigile ka võrgukaakide rühmitus Acronymous.

Kui laupäeval viimaks olümpia kätte jõudis, tuli siinkirjutajal istuda läpaka taga ja toita kuninga käskkirjadega osalejate ruumi ekraani ja uudistega BNA (Bananian News Agency) portaali.  Päris lõbus oli, ehkki kolleegide omaga võrreldavat töömahvi muidugi ei olnud. Lahedad olid ka kaks Acronymouse videot – tegelikele Anonymouse videodele olime tekitanud peale uue heli ja teksti, kus mõned asjad veidi nihkes olid…

Osalejad said aga korralikku vett ja vilet. Pulliseguse konteksti taga oli tegelikult ports päris tõsiseid erinevaid ründeid, mida siis osalejad tõrjuma pidid, lisaks tuli auklikud süsteemid ära lappida ning rünnakutest tekkinud kahjusid likvideerida. Arvata on, et sellega võistlusel hakkamasaanud tegelased tulevad ilusti toime ka reaalses maailmas.

Kokkuvõttes tundus, et üritus läks igati korda. Lõpetas 24 võistlejat, esiviisikus olid kõik kas kolledži praegused või endised tudengid (kuid osales ka mitmeid välismaalasi, peamiselt TTÜ-st – üritus oli tervikuna ingliskeelne).

Natuke kummastav oli aga asjaolu, et kordaläinud ja Eesti kontekstis kindlasti uudse ürituse vastu ei tundnud huvi mitte ükski Eesti meediakanal (ju neil oli liiga palju tegemist pseudouudiste väljapumpamisega…).

Lõpuks ka üks moodne selfie, mille kolleeg Kati võistluse plakati juures tegi – koos väikese täiendusega.
Kati, Kakk ja banaan

 

Nutikaitse 2017

05.11.2013

Täna käisin TLÜ-s  uue projekti avaüritusel – [L] “Nutikaitse 2017” (kõlab futuristlikult küll). Tunne oli natuke vastuoluline.

Ühelt poolt on kahtlemata väga tervitatav, et kogu sellest teemast räägitakse. Saalis oli enamik seltskonda lipsuga (ses osas oli ka visuaalne kontrast kasvõi KKL üritustega päris suur) ning ka see on omast kohast teretulnud – mida enam äriinimesed seda temaatikat teadvustavad, seda parem. Tahes-tahtmata on nende mõju tarbijate põhiosale teenuste pakkujatena suurem kui erialaspetsialistidel.

Teiselt poolt aga… Kogu nutikaitse jutu juures unustatakse (teadlikult?) ära üks oluline aspekt – võhikutest kasutajad on suurfirmade senise turunduse otsene tulemus. Ignorandile on märksa kergem Uusi Uhkeid Asju müüa kui asjatundlikule inimesele ning nii Apple, Microsoft kui mitmed teised on sellest kõvasti võitnud. Eriti Microsoft on läbi ajaloo teinud teadliku valiku “kasutuslihtsus turvalisuse arvelt” – pikka aega õnnestuski neil prügi vaiba alla pühkida, ent tänaseks kipub võhikluse kriitiline piir kätte jõudma.

Seega vaataks kõigepealt suurfirmade (ja nende kohalike jüngrite) poole – kas suudetakse loobuda teatud kasumiosast ning võetakse senise potjomkinluse asemel sisuline suund teadlikele kasutajatele (kellele aga ei saa ka enam hämamisega asju pähe määrida) või ei muutu mitte midagi. Rääkida mingist nutikaitsest tänase Microsofti platvormi (kõige laiemas mõttes) kontekstis on üsna tühi töö.

IBMi foorumil

26.09.2013

Tänane tööpäev kulus Swissotelis “suure sinise” külalisena. Viimastel aastatel on IBMi ja Novelli üritused muutunud varasema ajaga võrreldes märksa “häkkerlikumaks” ning kuigi tegu on endiselt turundusega, on sealt üha enam üht-teist kõrva taha panna. Ja süüa antakse kah korralikult, ehkki enamasti tuleb gluteenijama tõttu täiendav orgunn.

Seekord siis hommikupoolikul üldist visioonijuttu – see oli rohkem äriinimestele suunatud, aga paar head punkti sai ikkagi kirja, eriti Bijan Davari avaettekandest (aga see Taavi Kotka näidatud [L] NSA-pilt tuleb ka teinekord mõnes teemakohases loengus kasutusse võtta). Pealelõunal läks jutt sektsioonidesse, käisin [L] turvateemat kuulamas ning sain veel paar mõtet – poola poiste jutt oli päris põnev (kui kohustuslik reklaamjutt välja jätta).

Nagu alati, on sellise käimise plussiks ka inimestega suhtlemine (ameerika keeles networking). Seekordki õnnestus paar asjalikku ideed läbi arutada ning trehvata ka ülikooliaegset parimat sõpra, keda jupp aega näinud polnud. Aitüma IBMile asjaliku ürituse eest.

IT kui Eesti majandusmootor 2020

20.03.2013

ITL korraldas kolledžis sellenimelise konverentsi. Asja siht oli igati õige – otsida teid lähitulevikku ning muuhulgas ka hariduse ja ettevõtete paremaid koostöövariante. Ent jutt kiskus (nagu sellistel üritustel tavaks) üsna siia-sinna ning taas kord kerkis pinnale äriinimeste ühepäevalibliklus “Rohkem praktilisi oskusi” -rea pealt.  Neile ei jõua ikka pärale asjaolu, et popile ja noortepärasele kitsale kutseõppetüüpi erialale sisseastuja lõpetab (minimaalselt) kolme aasta pärast sellesama, ent siis juba mitte enam niiväga popi ja noortepärase eriala.

Selles mõttes oligi väga värskendav kuulda prantslaste tipp-tehnikakõrgkooli ENTSA (ingliskeelse nimega Engineering School in Paris) esindaja Patrick Gerlier’ seisukohti.  ENTSA on meie mõistes kolmeaastane rakenduskõrgkool (nagu EIK), alguse saanud 1741. aastal meie mõistes mereakadeemiana, tänapäeval koolitab rohkem transpordiinsenere. Monsieur Gernier rõhutas aga just todasama asja, mida meil üha vähem arvestatakse – lõpetaja on insener selle ajaloolises mõttes ehk lihtsamalt öeldes haritud inimene.  Ehk siis umbes 1900 õppetunnist saavad tudengid ca 500 tunni ulatuses üldtehnilisi aineid (füüsika, matemaatika, mehaanika jne), 700 tunni ulatuses otseseid erialaaineid ning  700 ulatuses majandus- ja humanitaaraineid (majandusteadus, keeled, kirjandus, kunst, arhitektuur, teoloogia(!) ).

Tõsi, natuke tehakse “sohki” sellega, et on olemas täiendavad null-ainepunktised, ent samas kohustuslikud moodulid (seega on reaalselt läbitav õppekava euronõuetega kehtestatust suurem – seda tasuks ka meil kõrva taha panna).   Ent võib üsna kindel olla, et ENSTA ei koolita “vasaku jala saapa viskajaid” (kes paremat visata ei oska), vaid erinevalt nii mõnestki Eesti asutusest suudab anda reaalset kõrgemat inseneriharidust.

Heli Mattiseni räägitud kvaliteedihindamise jutust tuli võrdlusena väga häirivalt välja seesama “ekspertide” soovitus – jällegi “popid ja noortepärased asjad” ja “praktikute kaasamine”.  Ning veel üks suur asi – soovitus minna ingliskeelseks magistriõppe tasandil.  Huvitav oleks teada, kuidas on sarnaste soovituste ja protsessidega teistes Eestiga võrreldava suuruse/jõukuse/arengutasemega riikides (kasvõi endistes sotsmaades – Sloveenia, Slovakkia, Tšehhi, Ungari). Kas ka seal upitatakse inglise keelt sama arutult – või on taas kord tegu eestlasliku kupjatölplusega teha rohkemgi, kui härra nõuab…?  Või nagu omaaegsed idasakslased, kes tegid vene lollusi saksa täpsusega?

Magistritaseme õppe üleminek inglise keelele tähendab sisuliselt eesti tehnilise teaduskeele kadumist järgmise paarikümne aastaga – õppematerjale enam ei ilmu, teadusartikleid kirjutatakse nagunii inglise keeles.  Bakalaureuseõpe, rakenduskõrg- ja kutseharidus ei ole keele ülemise taseme säilimiseks piisav.   Doktoriõpe on juba praegu üsna paratamatult suurel määral ingliskeelne, ent just magistriõpet võiks pidada selleks kaalukeeleks, mis määrab, kas me saame ka edaspidi eesti keelt tehnika vallas kultuurkeeleks pidada või ei.

E-õppe loeng TTÜ-s

26.02.2013

TTÜ IT-majas pidas huvitava loengu Porto ülikooli professor J. M. Martins Ferreira – teemaks olid e-õppe arengutrendid.

Miskipärast oli reklaam olnud küllaltki tagasihoidlik ning toimumiskohaks pandud üpriski väike seminariruum IT-209. Tegelikult oleks see väärinud korraldamist märksa suuremalt (näiteks E-õppe arenduskeskuse alt) ja miks mitte ka netiülekandega. Loengu slaidid leiab [L] siit – nendes on mitmeid väga huvitavaid linke erinevatele artiklitele ja videoesinemistele, seega kõigil e-õppega tegelejatel tasuks pilk peale heita.

Muuhulgas rääkis professor näiteks
* avatud kursuste (MOOC) buumist ja selle eri külgedest;
* jaapani virtuaalsest popstaarist [L] Hatsune Mikust – publik on reaalne, esineja virtuaalne;
* tänase hariduse ühest suuremast probleemist – reaalelu vajadustele mittevastavusest (õpitakse ja õpetatakse seda, mis on huvitav, mitte aga seda, mis tööd annab);
* Udacity ühe looja Sebastian Thruni väitest, et ülikoolidiplom on “aegunud nähtus”;
* e-õppe erinevatest väljakutsetest (õpetaja roll, identiteedihaldus jt);
* Mozilla Open Badges’ist kui ühest võimalikust hindamisviisist;
* vajadusest hakata õppejõudude juures taas tähtsustama lisaks teadustööle ka pedagoogilist võimekust (seda juttu on Kakk siinmail jahunud juba kümmekond aastat).

Lisaks tuli jutuks ka Google Apps’i  kasutamine e-õppekeskkonnana. Seda võiks mõne väiksema kursuse juures isegi proovida (seal langeb ära üks oluline mure avatud õpikeskkondade juures – autentimine). Samas on juba ka kuulda lugusid, kuidas suurte kursuste korral on asi  Google’ile üle jõu käinud ja kogu üritus ämbrisse lennanud…

Igal juhul oli äärmiselt huvitav loeng – aitäh korraldajatele, aga teinekord tehke see märksa suuremas formaadis.

Mustamäe Gümnaasiumil

02.02.2013

… on dire, kes julgeb mustad prillid ette panna ja pundi õpside eesotsas kooli iga-aastasel vilistlasõhtul “Gangnam Style’i” kapata. Uskumatult vinge vaatepilt.

Ja ta oli dire juba siis, kui Kakk seal koolis käis.