Külalised kolledžis

Mõne nädala eest küsis Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühendust vedav vana tuttav Leena, kas nad saaks ehk kolledžis enda arutelukoosolekut pidada. Kuna veidi varem sai neil ühel teisel üritusel veidi klaverdamas käidud, oli seltskond juba tuttav. Tuli ka idee meie maja robotitorkimist tutvustada. Paar head kolleegi olid lahkesti nõus appi tulema.

Vaade robotist
Janika vaates tehtud robotipilt – Kakk ajas saali poolt kägu vastu…

Üritus läks eile kenasti. Janikal õnnestus Düsseldorfist robotiga kohale tulla (tegelikult isegi kahega) ja vahva tutvustus teha. Muuhulgas oli ka juttu sellest, et kaugosalusroboti kasutaja ja ratastoolis olev liikumispuudega inimene satuvad sageli üsna sarnaste probleemide otsa (olgu see siis põrnitsemine, lollakad küsimused või isegi üle võlli abivalmidus).

Külalised jäid väga rahule. Aitäh Janikale, Katrinile ja Leole, kes appi tulid!

MURG

Tehnikaülikool korraldas enda võtmepädevuste arutelupäeva tuttuues Mustamäe riigigümnaasiumis. Arutelu oli üllatavalt asjalik ja samas mõnusalt mitteametlik – enamik seltskonnast olid päris suure kaliibriga tegelased ning oli meeldiv näha, et kaliiber ei olnud inimestele pähe tõusnud.

Huvitav oli ka näha uut gümnaasiumihoonet vaid paar päeva enne õppetöö algust. Enda kooliajast meenuvaga oli ikka vahe sees küll. Natuke naljakas moment tekkis ühes vajalikus asutuses, kus putkas oli rohepöörde tulemusena valgustus nii ära optimeeritud, et vaikselt potil istudes kadus valgus äkki ära ja asutus oli kottpime. Õnneks tuli pähe käega vehkida ja nii liikumisanduri abil valgustus taastada…

MURG

Kolledži aastapäevast

IT Kolledži asutamisest möödus 23 aastat tegelikult juba kolmapäeval, 17. mail – aga varem ei jõudnud sellest kirjutada.

Ühelt poolt oli hästi tore. Juba tavapäraselt pakuti fuajees torti ja eestimaist “kärsaga” limonaadi – see komme sai alguse vist juba üsna varakult. Kalle pidas kõnet ja meenutas alguse aegu, esimese lennu esindajana võttis sõna ka omal ajal mõlemad põhierialad (arenduse ja admini) paralleelselt lõpetanud Antti Andreimann. Ja Antti meenutas mitmeid õppejõude (yours truly included) hea sõnaga, mis oli muidugi tore.

Eraldi tuleks veel mainida, et 23. aastapäev tähendas ka, et esimesel lennul oli lõpetamisest möödas ümmargune 20 ning sealt tuli rahvast kohale vist 15 inimese ringis. Pärast sai nendega ka paar tundi vestlusringis istutud – väga vahva oli; nagu kolledži puhul tavaks, olid kõik ka erialaselt edukad.

Paraku sai vestluses kinnituse ka väide (nüüd juba osalejate kui tööandjate vaates), et praegu ülikoolist tuleva seltskonna eneseväljendusoskused teevad juba mõnda aega tõsist vähikäiku. Ja siin tuleb tegelikult kõige rohkem vaadata üldhariduskoolide poole (omalt poolt võin seda rebastele õpetatavate ITSPEA ja SPEAIT kontekstis üsnagi täiel määral kinnitada).

Teise poole pealt aga on endiselt väike torge sees – miks pärgli päralt oli vaja seda ägedat asja ära lõhkuda…?

Konverents

Kuulasin laupäevaste tegemiste vahele ära 4. novembril Õpetajate Majas toimunud konservatiivide konverentsi.

Üle pika aja ei tekkinudki tahtmist poliitilise jutu peale hauataguse häälega undama hakata. Räägiti muuhulgas ka asju, millega päris nõus ei saanud olla – aga oluline oli see, kuidas räägiti.  Viisakalt, soliidselt ja teistest lugu pidades, lubades vahele ka pisikesi vimkasid. Kogu asi tõi meelde kaheksakümnendate lõpu kodanikuüritused –  vaimsus oli sama. Kontrast peavoolupoliitikaga – ja ka selle teostajate käitumisega – oli ikka päris markantne (tõsi – natuke läks lappama viimane sessioon, kus ei suudetud väljapeetud käitumise rida päris eelnevatega võrdväärselt jätkata).

Ehk kõige enam täkkesse oli Jaak Valge sõnavõtt, kus muuhulgas toodi ajalooteaduse näitel väga hästi välja tänapäevase hariduse ja teaduse jätkuv ideologiseerumine (enda mitmed kogemused kinnitavad seda) ning ka see. mismoodi immigrantide rahvastikupüramiid erineb põliselanike omadest. Mõnest asjast, millest ametlik narratiiv eelistab vaikselt mööda minna, räägiti aga ka teiste poolt (sh majanduse sessioonis, kus aga oleks paaris kohas tahtnud ka vastu vaielda – kasvõi investori vaates; tundus, et üks kõneleja pani investeerimise, spekuleerimise ja börsimahhinatsioonid kõik samasse patta).

Võib-olla kõige rohkem “mulli” tuligi tegevpoliitikutelt päeva lõpus – aga kasvõi see, et Eestis ütleb tegevpoliitik (Urmas Reinsalu) otse välja, et a) objektiivne hea ja kuri on olemas  ja b) inimesel on valikuvabadus ja vastutus, on juba märgiline. Huvitav moment oli ka tähelepanek, et kultuur asub poliitikast n.ö. ülesvoolu – ja selle ütles välja Martin Helme… Lõpus olev konkreetne märkus meedia kohta oli ka mõtlemapanev – vahel ongi vaja “teha Elonit”.

Järgmisel aastal võiks täitsa ise kohale minna, kui töögraafik võimaldab.

BBSummer Resurrections ’22

… toimus eile Valtu jahimajas.

Kakk ei olnud varem ausalt öeldes üldse BBüritustel käinud, aga omaaegne jutuka- ning hilisem haridustehnoloogiaperiood olid väga suure osa sealsest rahvast tuttavaks teinud, nii et taaskäivitusüritusele kutsuti ka (aitüma muidugi).

Kohale jõudes oli (nagu juba öeldud) ees üsna kodune (samas ikka ka päris esinduslik) seltskond – hulk endisi ja praegusi kolleege, õpilasi ja vana aja jutukasõpru. Äge Fidoga särk anti ka kohe ning siis kamandati kohalikku lasketiiru pauku tegema. Märgile õnnestus ikka üle 50% laskudest pihta saada, aga mitmed muidugi lasid palju edukamalt.

Lõunasöögiga oli taas veidi uurimist gluteeniküsimuses, aga vist läks õnneks ja kastmes jahu ei olnudki (igatahes kiire jooksmine jäi ära). Pärast lõunat pidas Anto Veldre (muide, ka endine Kaku õpilane) ägeda ja mitmekülgse loengu-arutelu eri teemadel (näiteks vene filosoof Dugin ja tema arusaamad). Pealelõuna kulus kommunikatsioonile ja kohale toodud eri vanuses arvutite peal vanade mängude toksimisele.

Õhtupoole naelaks oli ilmselt A. M. Poogen. Ikka jube vinge, millist häält saab panna tänapäevase elektroonika abil tegema sitahargi ja vikati (tõsi, vikat oli üksjagu ümber ehitatud, tulemus meenutas ühekeelset kontrabassi – aga tera oli täitsa aus ning pärast ütlesin, et nüüd on vist death metal uue tähenduse saanud). Lisaks hiiurootsi kandled (üks neist ilmselge moderniseering, teine traditsioonilisem) ja setu kannel –  ning muidugi hunnik luupereid ja muud elektroonikat. Hästi äge tunniajane ülesastumine oli.

Õhtusöögiga läks natuke lahjemini, õnnestus vaid paljaid viinereid näsida (muu oli gluteeniga) – aga ajas asja ära. Õnneks toodi ka ööülikooliks plaanitud küberturbearutelu ajakavas ettepoole ning see õnnestus ära kuulata, enne kui peale ühtteist kodu poole tüürisin.

Aitäh korraldajatele kutsumast, tuleb heameelega teinekordki.

Robotipäev

Kolledži IT-didaktika uurimisrühm ehk CM (ametlikult Creativity Matters, mitte-nii-ametlikult Creative Madmen) kolleeg Janika eestvedamisel otsustas kasutada järgmist kogukonnaseminari (inim-)katsete läbiviimiseks. Üritasime uurida, mismoodi mõjub “pulgajuku” ehk Double 3 kaugosalusroboti kaudu suhtlemine n.ö. tavainimesele erinevates olukordades ja rollides. Lisaks ülikoolitegelastele oli kohal ka punt Ida-Tallinna Keskhaigla meedikuid, kes plaanivad ka enda töös robotitega katsetama hakata.

Eriti lõbusaks läks asi aga pärastpoole, kui seltskond jagati tiimideks ja kästi igal tiimil lavastada kolmveerand tunniga mingisugune lühisketš, kus osaleks nii robotikasutaja kui ka “päris” inimesed (asi sarnanes sellisena natuke tuntud fotojahimänguga). Ja siis tulid järgemööda a) üksik patsient isolaatoris robotist arsti peale jauramas, b) segane perekond, kus pereema kamandas vägesid roboti kujul, c) tänaval toimuv sünnitus (sündsuse mõttes oli sünnitaja jäetud nähtamatuks – kohal oli vaid natuke närvis papa, appi tulnud naisterahvas ja robot-ämmaemand) ning d) vanadekodus robothooldaja peale porisevad mammid (“ma ei taha sinist tabletti, tahan rohelist!”)… Kino kaugelt enam kui rubla (euro?) eest…

Üldiselt aga oli see üle pika aja üks kokkupuude päris teadusetegemisega, kus põhirõhk oli huvitavate küsimuste küsimusel, nutikusel ja teravmeelsusel, mitte potjomkinlusel (viimast esineb paraku tänapäeva teaduses piisavalt).

Siia lõppu siis üks tiimipilt ka (pulgajukud jäid ka kenasti pildile).

Creativity Matters -tiim 2022

APDEIT 30.08: paar teatrivideot pandi Tuubi üles, linkisin postitusse ka.

Viska tabel siia

Nädala eest sai käidud kolledžis üle pika aja toimunud tudengibaaris. Korraldajate palvel sai õppejõudude võistkonnas “Rooside sõda” kaasa mängitud, tulemuseks oli auhinnaline 2. koht (kahe võistkonna seas) ja kotitäis firmanänni. Mõned asjad olid sealt päris kasulikud (veepudel), lisaks oli seal peotäis Zone’i kleepekaid igasugu naljakate hüüdlausetega. Panin ühe kolledži V korrusel ühte sobivasse kohta.

JUST DROP TABLE

Pulgajuku Reaalkoolis

Käisin täna Reaalkoolis iduEDU festivalil ja aitasin kolleeg Janikal kaugosalusrobotite töötuba teha. Korraldamine läks üsna kaootiliselt ja kohapeal oli häda ka kohaliku WiFi-ga, mille külastajad suutsid üsna umbe tõmmata. Nii et tuli kasutada enda telefoni ja lasta Janika (kes füüsiliselt asus Norras) selle kaudu Double 3 pulgajukut (millest siin eespool juba kirjutatud on) kasutama.

Kohale tuli kümmekond inimest ning arutelu tuli päris elav. Vahepeal tegin robot-Janikale selja tagant sarvi (psst!) – tuli jutuks ka see, kuidas ühes koolis katsetades olid lapsed robot-õpetajat päriselt kiusama hakanud…  Veel üks lahe moment oli see, kui Janika pöördus kahe tagapingis omavahel jutustava ja moblat näppiva daami poole ehtsa kurja õpsi kombel (“at-at, ma näen teid küll, ei kuula ja tegelete mingite kõrvaliste asjadega!”).

sarvedega robot Janika
iduEDU 2022: Janika robotis, kellel on sarved (pildistas kolleeg Jaanus Pöial)

Ideede andmiseks oli osalejatele kindlasti hea kogemus. Pulgajuku suutis telefonis ära süüa üle 3GB andmesidemahtu, aga õnneks oli limiit 4GB peal. 🙂

HTK 25

Kaku kunagine põhitöökoht, TLÜ haridustehnoloogia keskus, sai täna 25-aastaseks. Juubeliüritusele kutsuti päris kirju ja põnev seltskond, hästi vahva oli näha üle pikema aja paljusid vanu kolleege. Peeti ettekandeid ja loeti ette õnnitlusi (küll nettipidi, küll kohapeal). Endal õnnestus kohapeal improviseerida tervitusluuletus, mis ka kohe ette kanti. Kahju, et vanasti pidevalt sellistel üritustel toimunud ühine muusikategemine sel korral ei õnnestunud – aga ehk tuleb võimalusi veel.

Veel kord: palju õnne!

Mart laulab

Mart laulab (päriselus ja ekraanil)

Aastapäevaaktus

Ei tea, kas põhjuseks oli hiljutine rektorivahetus või midagi muud, aga Tehnikaülikooli 102. aastapäeva aktus oli üle pika aja selline üritus, kus oli täitsa hea meel selle ülikooli vilistlane olla. Pandeemia tõttu soovitati ülekandes jälgida – jättes kõrvale ühe kokkujooksu (ca 5 minuti pikkuselt prof. Grossbergi kõne ajal) toimis ka see seekord üldiselt ilusti.  Eriti tuleb hinnata seda, et kogu üritus toimus eesti keeles (ingliskeelse sünkroontõlkega neile, kes seda vajavad) – ainus erand oli rahvusvaheliste doktorantide promoveerimise ees, kus see oli ka mõistlik.

Polegi pikka aega näinud üht sedasorti üritust, mis algaks “Eesti lipu” laulmisega – üldse oli rahvuslikku vaimu seekord meeldivalt palju, seda ka meeskoori esitatud laulude osas (Ernesaksa “Kutse” soleeriva dirigendi rollis Valter Soosaluga oli päris võimas).  Ainus kontekstiväline punkt oli endiselt kole “TalTech” aula kõnepuldi peal (ja kahjuks ka tseremooniameistri kõnes)… Ja seda uhkem oli kuulda aasta vilistlase preemia saanud prof. Mart Min’i humoorikat soovitust minna tagasi “vana terashalli, kirsikarva käepidemega tööriista” juurde. 🙂

Märkusena: nagu siin juba korduvalt öeldud, oli “TalTech” minu arvates selge lollus mitmel erineval tasandil, kuid selles osas võiks mingisuguse kompromissi peale mõelda – kes tahab, võiks selle nime kasutamist ametlikult jätkata (ingliskeelses infoväljas ta nii koledasti ei mõjugi), aga tagasi tuleks tuua eestikeelne ametlik lühend “TTÜ” (ka peamise netidomeenina, taltech.ee võiks jääda aliaseks) ja reduktoriga logo (mis on visuaalis kordades kõnekam kui praegune).  Ja muidugi tuua tagasi prof. Min’i mainitud ajaloolised värvid.

Aga üldiselt tuleb aktuse korraldajaid tunnustada – see oli taas kord ühe Eesti ülikooli aktus.