Täna korraldas Riigikantselei Kirjanike Maja musta laega saalis avaliku arutelu teemal “Tehisaru ohtudest ja nende maandamisest: kelle käes on kontroll ja vastutus?”.
Esmalt tuleks korraldajaid tõsiselt tänada vajaliku ürituse eest. Seda valdkonda on vaja palju enam arutada ja lahti rääkida (ja just laia avalikkuse ees), kui seda seni on tehtud.
Aga palun mõelge teinekord koht ja aeg paremini läbi. Kirjanike Maja saal on pärit hoopis teisest ajastust ning algselt mõeldud selles samas majas elanud ENSV kirjanike eliidile. Korraldada midagi vanalinnas kell 9 hommikul tähendab üht kahest – kas otsida autole parkimiskohta (lihtne, aga üsna kallis lahendus oleks Vabaduse väljaku alune parkla) või tulla ühistranspordiga. Mõlemal juhul läbi kõige hullema tipptunni. Valisin bussi ja isegi ekspress nr 14 istus ummikutes. Kokku kulus rändamisele ligi kaks tundi. Kuna aga ürituse sihtgrupiks olid tõenäoliselt üsna aktiivsed ja hõivatud inimesed, siis tuleks sellega natuke rohkem arvestada. Praegu jäi ülaltoodud veebilehe järgi otsustades saalis tühjaks 22 kohta – kardetavasti oli üheks põhjuseks just aeg ja asukoht.
Mõlemad esinejad olid asjatundlikud inimesed, aga Risto Uuk esindas pigem LLM-i teemat ja prof. Maarja Kruusmaa närvivõrkude-põhist robootikat. Nende asjade riskid on üsna erinevad (ehkki on ka kokkupuutepunkte) – on päris palju selle ala inimesi, kes LLM-e õigeks tehisaruks ei peagi. Nii oligi, et kogu arutelu hajus ära liiga laiale alale ning lõpuks eriti kuhugi konkreetsesse punkti välja ei jõutud.
Ise tõstatasin privaatsuse ja hariduse teemad, millest teine jäeti täiesti arutelust kõrvale – minu arust on see vaat et kõige põletavam probleem ja seda just prof. Kruusmaa mainitud pöördumatuse tõttu. Suur osa inimestest suudab teadmisi omandada eeskätt nooruses – ja kui keskkooli- ja ülikooliaastad mööduvad pöidlaid keerutades (ei pea siin silmas mitte jõudeolekut, vaid nutiseadme näppimist, eeskätt LLM-ide kontekstis) ja enda pähe ei kogune eriti midagi, olemegi saanud hariduse mõistes kadunud põlvkonna.
Kui see piirdub mõne aastakäiguga, on see ehk veel ületatav – aga kardetavasti ei piirdu. Praegu on oht, et vähemalt 5-6 aastakäiku on enda tuleviku pöördumatult ära rikkunud – erandiks on vaid need vähesed, kes õpivad juba põhikoolis iseenda tuleviku nimel, mitte vanemate, õpetajate jt jaoks.
Lõpetuseks: tegelesin bussiga vanalinna kohale sõites natuke ühe sotsiaalmanipulatsiooni alla käiva tegevusega ehk üleõlapiilumisega. “Ohver” oli üks noorhärra, tõenäoliselt kesklinna gümnasist. Keerutas enda nutika kohal agarasti pöidlaid, ekraanil vaheldusid üks veidrate videodega sotsiaalvõrgustik (tõenäoliselt TikTok), riidepood (Zalando äkki) ja ChatGPT, kust pidevalt midagi küsiti. Kusjuures ka vaheldumine käis ca 10-20 sekundiliste intervallidega.
Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka.
– Juhan Liiv
Birgy tegi pilti ka.
Saagu pingviinid!
