Vahtkonnavahetus

Kadriorus vahetati täna elanikke. Pessimist ütleks, et saanuks ka hullemini – ehkki esimesed prohmakad on tehtud juba enne ametisseastumist (üks keeleküsimuses ja teine abiliste valikul). Aga optimist ütleb: “Jesss! Läbi sai!”. 🙂

Taasiseseisvumispäev

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.

Mõtte jätkuks

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Lõpetaks ära?

Eilsete uudiste valguses hakkab idee presidendi ametikoha kaotamiseks Eestis üha sümpaatsemaks muutuma. Reaalset võimu tal nagunii pole ning kui sinna juba pikka aega pole õiget inimest leitud (juba mõnda aega on see institutsioon kõike muud kui rahva ühendaja), siis võiks täiesti rahulikult öelda, et nüüd on asi oma aja ära elanud.