Silt: president

Presidendimääramine

Täna määrati Eestile siis uus president. Valimisteks ei paindu keel seda nimetama. Üsna selge paralleel tekib üle-eelmise selle ametikoha täitjaga.

Ausalt, ei saa aru. Eesti on parlamentaarne vabariik, mida juhib valitsus ning seda omakorda peaminister. Presidendi roll on olla rahva ühendaja, reaalset võimu on tal üsna vähe. Ja isegi seda suuresti tseremoniaalset tegelast ei julge valitsev seltskond lubada rahval valida. Äkki valivadki valesti?

Ja praegu jäi ära isegi pealiskaudne demokraatiamängimine. Ühe kandidaadiga valimisi mäletan kunagisest ammusest ajast, mil see oli tavapärane ja poolt hääletas 99,5% valijatest. Praegu  päris samasugust protsenti ei tehtud, aga pilt ei erine tollasest oluliselt. Tea, kas valijatele pärast protseduuri mingit nänni ka jagati?

Eestlased ei ole kahjuks kunagi eriti osanud endale juhte valida. Kurb, aga nii see on.

Presidendi lahkumine

Täna oli au osaleda president Rüütli ärasaatmistseremoonial Estonia kontserdisaalis.

Estonias 11.01.25

(pilt on tehtud enne tseremoonia algust)

Üldiselt oli ilus üritus hästi valitud muusika (eriti ilus oli Ernesaksa “Kutse” meeskoori esituses) ja sõnavõttudega. Veidi kriipima jäi ühe inimese lõpurepliik, mis soovis lahkunule “pikka puhkust igaveses vaikuses” (ateist olla on vist ikka hirmus trööstitu) – õnneks tasakaalustas selle ära lõppu lisatud hingepalve metropoliit Stefanuselt. Lõpus toimunud sõduritega väljumistseremoonia oli ka omanäoline lahendus.

Ent üks asi, mis oli paremal juhul ehk läbimõtlematus ja halvemal juhul selge ämber, oli koduteele asudes Viru väljaku suure ülekäiguraja blokeerimine politsei poolt oma pooleks tunniks (oodati korteeži, mis aga viibis – inimesed seisid paraja koerailma käes sundseisus paigal ja üks papa püüdis enda külmetavat last trööstida; politseinikud aga hoidsid liiklust kinni ja kui keegi julges kusagilt kaugemalt läbi lipsata, siis kukuti kurjalt vilistama). Enda rahvast väga selgelt hoolinud presidendile ei oleks selline asi kindlasti meeltmööda olnud.

Vahtkonnavahetus

Kadriorus vahetati täna elanikke. Pessimist ütleks, et saanuks ka hullemini – ehkki esimesed prohmakad on tehtud juba enne ametisseastumist (üks keeleküsimuses ja teine abiliste valikul). Aga optimist ütleb: “Jesss! Läbi sai!”. 🙂

Taasiseseisvumispäev

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.

Mõtte jätkuks

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Lõpetaks ära?

Eilsete uudiste valguses hakkab idee presidendi ametikoha kaotamiseks Eestis üha sümpaatsemaks muutuma. Reaalset võimu tal nagunii pole ning kui sinna juba pikka aega pole õiget inimest leitud (juba mõnda aega on see institutsioon kõike muud kui rahva ühendaja), siis võiks täiesti rahulikult öelda, et nüüd on asi oma aja ära elanud.