Nõukameenutus

Paarikümne aasta eest oli Eestimaal riigiusundiks marksismus-leninismus. Mäletamist mööda jagunes rahvas umbes nii:

* kaduvväike osa tõsiusklikke kommuniste, keda ülejäänud vaatasid (selja tagant muidugi) kui külalolle;
* nii protsendi jagu avalikke dissidente, keda ka ketseritele kohaldatud nuhtlused kõigutada ei suutnud;
* arvestatav osa kahenäolisi karjeriste, kes tegelikult uskusid vaid rublasse, ent mängisid hoolega kaasa. See ei takistanud neid aga mõnel saunapeol rääkimast sellest, kuidas Brežnevi surmast teatati viis päeva hiljem seetõttu, et enne tuli Jaapanist tehnikud kutsuda, kes robotlõuad seisma panid (muidu vatras kadunuke edasi). Vastikum osa sellest seltskonnast tegeles ka koputamise ehk kaaskodanike peale kaebamisega (“teatas, kuhu vaja”);
* teist sama palju kaasajooksikuid, kes nägid elu mõttena peamiselt autoostulube ja muud sellist kraami;
* ülejäänud rahvas, kes üritas riigiusuga mitte otseselt vastuollu minna, kuid keda see tegelikult (vastupidiselt loodetule) täiega antikommunistideks ära vaktsineeris. Nii on siinkandis tõsiusklik kommunist endiselt haruldane nähtus (need, kes hirmsa hooga uue aja parteidesse ronisid, olid pigem noodsamad rublakummardajad).

Miks sellest rääkida? Meenus seepeale, kui üks tuntud raadiohääl kurtis, et ühes naaberriigis ei armastatagi enam eriti kährikuid.

Ameeriklased ütlevad: same shit, different toilet.

Demokraatlik ERR

Tekkis huvitav küsimus: kas ERR Washingtoni korrespondendi kohta rahastab USA Demokraatlik Partei?

OK, kõlab jaburalt. Aga juba teine sealne korrespondent ajab vähegi valimistesse puutuvatel teemadel asjaliku ja tasakaaluka kajastuse asemel niivõrd varjamatult kallutatud pläma (pardon), et uudise igasugune tõsiseltvõetavus nulli kukub.

Kui ise USA-s elaks, ei käiks ilmselt üldse valimas või valiks mõnd kolmandat. Kogu valimistsirkus on eurooplase jaoks niivõrd madalalaubaline ja otseselt pahatahtlik (midagi nii roppu kui sealne attack ad ei ole siinkandis veel juhtunud nägema), et sellesse ei tahaks nina toppida. Vabariiklased on mõnes mõttes Eesti RE ja demokraadid SD (arvestades seda, et Eesti sotsid on pigem samuti parempartei) kõverpeeglipilt.  Seega ei ole eelistusi ei ühele ega teisele poole – aga tahaks uudiseid, mitte propagandat. See viimane muide käib ka Eesti uudiste kohta.

Muudatused Kaku Akadeemias

Senine Kaku Akadeemia kasutas Zope 2 platvormi, mis tänaseks juba üsna habemega on. Seetõttu sai tehtud väike remont.

Põhiaadress on endiselt akadeemia.kakupesa.net, väikesed muudatused võivad esineda alamlehtede URL-ides – seega kui mõni seni kasutatud leht ei vasta, tasub proovida pealehe kaudu läheneda.  Välja jäid vaid mõned vähemtähtsad lehed – peale arhiivi, kuhu jätsin esialgu aja kokkuhoiu mõttes vaid iga toimunud kursuse (seni) viimase versiooni. See-eest näib kogu kupatus aga natuke ülevaatlikum kui enne.

Leitud vigadest paluks Kakule teada anda.

APDEIT 22.07: Nüüd on ka kogu Kakupesa süsteem Ubuntu Trusty peale kolitud. Läks üldiselt kenasti (põhiline protsess võttis kümmekond minutit), ainsate viperustena võiks mainida Apache’i vahepealsetest muudatustest tulenevaid vigu (see ja see) ning ära kadunud DHCP serverit (ilmselt taas seetõttu, et paki nimi oli vahepeal muutunud).

Windows?

Kuna MS on nüüd olude sunnil Windows 10 nimelise vigade parandusega välja tulnud ja seda veidigi tõsisematele itikatele pea tasuta jagab (Insider Preview -testversioon peaks kirjade järgi uuendama end tavaversiooniks), siis sai kodus üks masin dualbuuti pandud. Sai isegi MS konto loodud – tõsi, liigse infopärimise kiusuks sai kasutajanimeks hoopis Idiokraatia-filmi peategelane valitud.

Paigaldus läks kenasti. Olgu, pingviinide maailmas reeglina tootevõtmeid ei küsita… Aga tõsisem edasiminek vana aja akendega võrreldes on restartide puudumine. Üleüldse jätab W10 esmapilgul üllatavalt positiivse mulje. Ütleks isegi, et natuke rohkem geeky kui varasemad – ja lähem sugulane W7 kui W8-ga. Tõsi, endiselt totra mulje jätab avamenüü, kus on üritatud teha kirikut keset küla harjumuspärase Start-menüü ja W8 tobeda äpimenüü vahel (ettevõte sai ilmselt aru, et viimane oli ämber, aga ei söanda seda lõpuni tunnistada – tulemus on aga nagu sea seljas sadul).

Sai ära proovitud ka MS Office’i onlain-variant ja näpitud Visual Studio Community Editioni RC-d. Muljed on üldjoontes head, eriti sümpaatne on see, et vahepeal on MS eesti keele tublisti paremaks saanud. Ühesõnaga – kasutaja poole pealt täitsa meeldib. Iseasi, mis saab juriidilise küljega (EULAsse tuleks alles süveneda) või alati jamasid tekitanud turvalisusega. Aga näib, et tõsisem konkurents Apple’i ja Google’iga on ettevõttele päris positiivselt mõjunud.

Eks näis, kuidas lõppversioon kujuneb, aga praeguse seisuga võiks W10 alternatiivse süsteemina täitsa mõnda arvutisse jääda – isegi mitte vaid mujal avanematute failide lahti saamiseks, vaid ka niisama huvi pärast torkimiseks. Ja põhimõttelise pingviini hinnanguna on see päris hea tulemus. 🙂

Tõsi, kõik siinöeldu kehtib vaid senikaua, kuni firma mõne järjekordse suure sigaduse toime paneb ja enda tavapärase hinnangu “Tänan, ei!” tagasi saab… Paraku on sellist kogemust ka varem olnud (näiteks Windows 7-ga, mis iseenesest samuti küllalt hea mulje jättis).

APDEIT 02.02: Juba hakkab peale…

Index librorum prohibitorum

Uute aegade tingimustes võivad ilmselt paljud seni harjumuspärased salmid-laulud ebasoovitavateks osutuda, kuna rõhutavad liigselt rahvuslikkust ja/või sisaldavad sallimatuse elemente. Näiteks

Juhan Liiv, “Aafrika mehed”
Hando Runnel, “Imbjõud”, “Üks ülemnõukogu saadik”, “Rändriik” jpt
Villu Tamme, “Eesti-Soome toru”, “Võidu väljakul kell kaks” jpt
Alo Mattiisen, “Mingem üles mägedele” (tegelikult ka kõik teised neli)
Rene Eespere, “Ärkamise aeg”
Tõnis Mägi, “Laul kadunud kodust” (võimalik, et ka “Looja, hoia” ja “Koit”)

(… oot, kus me seda kõike juba korra näinud oleme…?)