Leidsin ERRist sellise loo. Jutt käib jamadest Eesti kõrgharidussüsteemis.
See, et kõrghariduses eestikeelseid õppejõudusid napib, ei ole kindlasti mingi uudis. See, et vahepealsete aastate välismaalastehullus tõi sisse hulga umbkeelseid inimesi (kes on muidu täiesti pädevad, kuid eesti keeles õpetada ei suuda) ka mitte. Nüüdseks on pika hambaga asutud seda veidi piirama, aga ilmselt on see liiga hilja ja liiga vähe.
Ka see ei ole uudis, et Eesti riigi valitsejad ei ole aastakümneid suutnud haridust ja teadust vääriliselt rahastada. Aga et vigade tunnistamise ja riigi tasemel rahastamist parandama asumise asemel aetakse endiselt sirge näoga juttu sellest, et ainus võimalus on “konkurentsipõhine teadus” ehk sisuliselt “teenige endale ise raha, kui elada tahate”, on kurjast.
Kui teadlane elab projektist projekti ehk paariaastase perspektiiviga, siis puudub tal igasugune motiiv millegi põhjapanevamaga (fundamentaalteadus, mis võtaks aega) tegelda. Sama juhtub õppejõuga, kes näeb ainult järgmist atesteerimistähtaega – ja ülemise otsa õppejõududel on teaduskohustuse tõttu see motivatsioon topeltvähene. Lisaks ei anna eestikeelne õpetamine Q1/Q2 (või ETISe 1.1/3.1) publikatsioone, seega ei ole sel pragmaatiliselt vaadates mingit mõtet.
Ning mõlema (nii teadlase kui õppejõu) puhul tõstab teravnev konkurents hüppeliselt kiusatust kõikvõimalike sahkermahkrite abil end paremana näidata (rämpspublikatsioonid, tehisaru kuritarvitamine jpm). Nii et klassikuid tsiteerides: kui sa ise tegid, miks sa siis karjud?
Ainus mõistlik idee selles artiklis (ja sedagi mööndusega – kuna olukord on selline, siis oleks see üks kõige vähem halb lahendus) on n.ö. skandinaavia tüüpi lähenemine õppekeelele – bakalaureusetase riigikeelne, magister ja doktor rohkem ingliskeelsed. Kuid ka selles on üksjagu riske, eriti väikese riigi ja rahva jaoks.
Aga miks siin selline pealkiri sai pandud… “Konkurss” viitab eespoolmainitud konkurentsipõhisusele. “Konkurssi” on soome keeli “pankrot” ehk selle asja üsna tõenäoline lõpptulemus.