07.2005 arhiiv

Pingviiniaabits võrgus

31.07.2005

Kakk on teatavasti alates 2000. aastast oma arvutites üksnes pingviini pruukinud ning nii tekkiski mingi aeg mõte oma kogemustest üks raamat kirjutada. Nii saigi eelmise aasta jooksul valmis (ilmus selle aasta algul) [L] Pingviiniaabits. Kuna kirjastamist rahastas tööandja, siis pidi paraku arvestama raha tagasiteenimisega ja nii ei saanud [L]ESR kombel oma raamatut kohe netti panna. K-Salongi poisid aga tegid raamatuga tublit müügitööd ja seda osteti ka otse TLÜ käest. Nüüdseks on raamatu algversioon hakanud veidi vananema (Fedora 2 ikkagi), kuid see materjal suudab algajaid pingviinihuvilisi ikka veel teenida. Nii on see nüüd ka võrgust [L] täies mahus saadaval. Et aga paberraamatut ka veel mõni ostaks, sai litsentsiks valitud [L] Creative Commonsi NonCommercial-ShareAlike.

Harkujärve laager

25.07.2005

… toimus möödunud nädalavahetusel juba teistkordselt Uulus.

Juba koht on äärmiselt omapärane – maakivist kirik, mis vahepealsetel segastel aegadel spordisaaliks ümber ehitatud; ümberringi on ehitatud veel kümmekond kena kämpinguonni ka. Nüüd on kirik tagastatud Pärnu Eliisabeti kogudusele, kuid kohapeal kogudust pole ja nii ongi Uulu kirik jäänud rohkem puhkebaasi rolli. Tänu isa Thomasele Pärnu Barnabase kogudusest aga on [L] EKEK juba teist aastat saanud võimaluse oma suvelaager seal maha pidada ning muuhulgas kasutada ka kirikut tema õigel otstarbel.

Kokku oli tulnud üsna kirju seltskond päris põnnidest kuni vanemate inimesteni välja, kuid selline ühe pere tunne tekkis kohe alguses ja kestis lõpuni välja. Lisaks “omadele” oli külas kaks satsi soomlasi (oli hea võimalus roostetamakippuvat soome keelt paremasse töökorda saada) ja paar inimest Lätist.

Kakk vedas oma trennikola ka laagrisse kaasa ja nii oli nooremal seltskonnal omajagu vehkimist. Ise paraku eriti palju harjutada ei saanud, eelmise pühapäeva loll kukkumine avaldas veel mõju. Juppidel oli aga lõbu laialt.

Kui trenni ei saanud teha, siis tegime musa. Igas asendis ja koosseisus, püsti ja pikali – alates igaõhtustest missadest ja hommikustest palvustest ning lõpetades lõkkeõhtutega, pluss veel pidevalt vahepeal ka. Saime kokku korraliku bändi – kitarr, bass, sünt ja trumm ([L] djembe või siis [L] bodhran), lisaks muidugi veel lauljad. Üheks huvitavaimaks muusikaliseks leiuks oli Pärnu sõprade poolt välja käidud, Suur-Pakrilt pärit vaimulik rahvalaul [L] “Meile on see päev nüüd ilmund”, mille lahendasime sellises omapärases, kergelt pungilikus võtmes. Vinge lugu, see tuleks kunagi linti teha.

Vahva oli ka reedese lõkkeõhtu üllatus – trummiworkshop, mille korraldas üks vahva külaline Tartust. Kokku oli veetud paarkümmend erineva suuruse ja kõlaga käsitrummi ja soovijale õpetati põhilisi mängutehnikaid. Kui siis kogu see punt Anne dirigeerimisel ümber lõkke istus ja üht brasiilia rütmi tagus, võis pilt päris lahe olla. Open-open-open-open, bass, slap-slap… Ja nii üle kahe tunni järjest. Lõpuks hakkasid veel paar venda ümber lõkke tantsima ja jorisema, nii et asi läks üsna aborigeenseks kätte.

Ja ikkagi – kogu laagrit iseloomustas mingi eriline atmosfäär, mida muudes seltskondades eriti ei kohta. Vist on midagi inimesest suuremat ikka olemas küll. 🙂

Uus spordiala Internetist

20.07.2005

Seda, et kaugel Aafrikas asub maa nimega Nigeeria, kus elavad toredad mustanahalised inimesed ja kust tuleb palju huvitavaid äripakkumisi, teavad ilmselt paljud. Maailm on suur ning lollikesi, keda nende rahast ilma jätta, leidub kardetavasti alati.

Nüüd aga on tekkinud grupp inimesi, kelle hobiks on “bait-a-mugu”-nimeline mäng (“mugu” pidavat olema termin, mida nigeerlased tüngaohvrite kohta kasutavad, tähendavat umbes “suurt lolli”; käesoleval juhul aga jääb mugu‘ks keegi teine). Mängu eesmärgiks on kirjale vastata ning üritada õnnetu nigeerlasega manipuleerides temaga igasugu asju ette võtta. Miinimumprogrammiks on petise aja võimalikult pikk äraraiskamine (kiiduväärt, kuna seda vähem jõuab ta mõnd lihtsameelset koorida), sageli aga õnnestub too panna isegi ringi sebima, asju ajama ja omaenda raha mängu panema… Vaat seda nimetab Kakk social engineering‘u kõrgtasemeks.

Sai siin loetud üht sellealast portaali nimega [L] whatsthebloodypoint.com. Nimi ütleb juba palju. Pole tükk aega nii jubedalt naernud kui lugedes, kuidas “sportlane” nimetas end elukutseliseks kärbidresseerijaks sir Gerald Womo Milton Glockenspieliks ja saatis mugule isegi vastava ajaleheartikli. Vaene turakas võis end ilmselt üsna kahvatuks vihastada, kui ta viimaks aru sai, et temaga lolli mängitakse. Sellest loost annaks teha lausa korraliku absurdikomöödia.

Sama spordialaga tegelevad ka [L] http://baita.mugu.co.uk, [L] http://the.mugu.co.uk, [L] http://www.419eater.com ja veel mitmed teised. Edu neile!

Kui kunagi aega rohkem, prooviks ehk ise ka.

Muljeid tsoonist

15.07.2005

Selles, et Kakk (2,5 tunniks) Tallinna vanglasse sattus, tuleb süüdistada isa Jaanust [L] Harkujärve kirikust. Eestimaal leidub nimelt neid heas mõttes segaseid kirikutegelasi, kes ka selliseid kohti külastavad ja sealsete elanike mõttemaailma parema poole üritavad keerata. Nii ka seekord – ja kuna kirikus jämmiajamine on olnud üsna edukas, tekkiski mõte teha seal üks muusikaga jumalateenistus. Kakk muidugi pole ulle ettevõtmisi kunagi eriti kartnud. Mõeldud-tehtud.

Saime siis oma pundiga vangla väravas kokku. Seltskond oli stiilis “Lumivalgeke ja neli pätti” – lisaks pikasabalisele allakirjutanule mustade päikeseprillidega isa Jaanus, vend Risto Harkujärve kirikust (kiilas, musklis ja tätoveeritud…) ja jutlustajast tugijõuna [L] Elava Vee vabakoguduse kickpoksijast pastor Allan “Õndsam on anda kui võtta” Kroll. Lumivalgekese roll jäi ainsale naisliikmele, laulusolist prl Karoliina Ritsbekile, kes üksjagu kalkarliku meessoo taustal veel eriti korralik ja klanitud näis.

Kakk, Karoliina ja Jaanus

Kakk, Karoliina ja Jaanus

Kummalisel kombel läks meil vanglasse sissesaamine märksa keerulisemalt kui sealt pärast väljumine… Lehvitati igasugu dokumente, moblad korjati ära, löödi kivivalvur Ropka kombel “uhke märk rinda” jne jne. Lohistasime me ju kaasa ka sealkandis suht vähenähtavat tehnikat (sündikast, võim ja pillialus). Kohalik suhtlus näis toimivat vanas heas rahvastevahelise suhtlemise keeles (ehkki Jaanus teadis rääkida, et formaalselt olevat kõik korras ja maakeel peab kõigil töötajatel suus olema) ja ka teenistus toimus oludest tingituna segakeeles – üks sell oli lahkesti nõus kehvema keeleoskusega kaaslastele tõlkima.

Risto ja Allan

Risto ja Allan

Tsooni sisse jõudes tundus pilt paradoksaalsel kombel veidi paremgi kui eespool väljas – mõnigi nähtud sõjaväeosa (ja paraku isegi hooldekodu – vt. Saaremaa muljeid veidi eespool) on jätnud jubedama mulje. Muidugi on kõik kohad koleda väljanägemisega okastraadipusasid ja trelle täis, aga ilmselt on ka sellises kohas võimalik ära elada. Kohalik kirik/raamatukogu oli väike tuba, mida mõlemal mainitud otstarbel vaheldumisi pruugitakse, kuid arvestades kogu koha konteksti, nägi selle kohta päris kodune välja (nagu mõne väikese maakoguduse palvela). Igatahes sättisime oma kisakasti üles ja saime natuke proovida, enne kui kuulajaskond kohale jõudis.

Sellid nägid tegelikult üsnagi taltsad välja (arvestades seda, et nuudi ja koeraga valvurit neil sabas ei paistnud) – suures osas paistsid täitsa tavalised noored vene kutid. Paar vanemat meest oli sekka ka. Ja mingit demonstratiivset ülbet attitude‘i neil ei paistnud. Ju on vene rahval säilinud teataval määral suurem austus kiriku vastu – igatahes kuulas seltskond juttu üsna kaasaelava näoga. Meie kõnelejatel Allanil ja Ristol õnnestus vist “õige laine” üsna edukalt ära tabada ja rääkida asjast sel moel, et see kohale jõudis. Vahele tegime muusikat ka ja see tundus rahvale päris meeldivat. Nii et kokkuvõttes oli suht positiivne tunne…

Risto ja kuulajad

Risto ja kuulajad

Tsoonist väljudes saime ühe üsna naljaka tõenduse enda asumisest ikka Eesti Vabariigi pinnal (sees olles oli see veidi kõikuma löönud). Nimelt on suur osa vangla territooriumist kaetud röökuritega (valjuhääldi on nende kohta natuke peen sõna), kust omal ajal kostis ilmselt räigelt valju ja plekise saundiga marsimuusikat. Nüüd tuli sealt Smilers – sama räigelt valjusti ja sama plekise saundiga.

Kokkuvõttes täitsa huvitav elamus. Kui vaja, teeb teine kord jälle.

Hea tsitaat

06.07.2005

Patenditriangli jätkuks leiab [L] eelnõu arutelu lehelt ühe teravmeelse tsitaadi briti parlamendisaadikult Thomas Wise’ilt: “We will vote to reject the directive completely. I have always said that if the EU is the answer it must have been a silly question. Now that is patently obvious!”

Wise words, Mr. Wise.

Kolm hurraad Europarlamendile

06.07.2005

… kellel jätkus meelekindlust seista vastu suure rahakoti ja libeda jutuga lobbymeestele ja tõmmata tarkvarapatentidele vesi peale. Lähemalt võib lugeda näiteks [L] FFII vastavalt lehelt, kuhu palju selleteemalisi linke kogutud. Siiski ei peaks vist enne õhtut hõiskama – kord juba lükati see lollus tagasi ja Euroopa Komisjon vedas selle kõiki elementaarseid mängureegleid rikkudes uuesti üles. Nüüd aga on neil seda vähemalt tublisti raskem teha. Tubli töö, parlament! Ja teadaolevalt vähemalt paar Eesti saadikut aitasid sellele ilmselt kaasa, nii et vahelduseks polegi häbi eestlane olla.

Karujärve laager

04.07.2005

Lõppenud nädalavahetusel sai siis käidud [L] ELIL iga-aastases [L] Karujärve suvelaagris Saaremaal. Korra varem käisin, siis jäi asjast selline süldimuusikaline-viinahaisuline maik. Aga nüüd taheti, et Kakk ELIL juhatuse liikmena ikka kohal oleks ja nägu näitaks, pealegi pidid tulema ka pärnakad, kellest paar ratastooliselli Teet Jüringu käe all [L] ratastoolikarated harjutavad – neid oleks tahtnud ise näha, pealegi avaldati soovi miski demo korraldada. Kakk laadis siis oma nuiad-mõõgad-kaikad autosse ja küttis reedel Saaremaa poole (koos ühe teise selliga, kes küüti soovis).

Saarlased on üldiselt laagri orgunniga kenasti toime tulnud – isegi priiküüt hr. Leedo laevadega oli kahe kindla reisi jaoks välja räägitud. Saime kenasti üle vee ja juba laevas nägi palju vanu tuttavaid nägusid (üldse võikski öelda, et vanade sõprade kohtamine tegi laagrist igati ilusa kogemuse).

Väikese orienteerumise järel leidsime Karujärve üles ja seadsime end sisse. Et [L] Astangu rahvas jäi tulemata, sai Kakk endale ühe neile mõeldud onnidest (mille muutis toredamaks ukse kohal asuv pääsukesepesa). Selguse huvides sai sildil oleva sõna “Astangu” ette lisatud suurelt kohalikus keeles “Äi see pöle mette” ja alla suur kakk joonistatud… Lähinaabriteks sai veel mõned vanad sõbrad (näe, John – aka Giovanni aka Juhani, kellega kunagi koos Norra laagris käisime – kah siin!).

Laagri programm oli suhteliselt hõre, põhirõhk oligi vist puhkamisel ja inimestega suhtlemisel. Pärnakad jäid paraku tulemata ja seetõttu jäi kogu kakluskunstijämm ära. Siiski sai mõnegi inimesega sel teemal räägitud ja paarile inimesele erinevaid harjutusi õpetatud (näiteks üht chi kungi kombinatsiooni, mille Uusoksa-sensei Kakule õpetas). Seltskonnas leidus veel paar võitluskunstidega tegelnud selli, kellega sai siis ka tõsisemat vestlust arendatud. Ja muidugi jäi piisavalt aega ise harjutada – trennitegemine saigi üheks peamiseks ajaviitmismooduseks (arvestades augusti lõpus toimuvaid laagreid igati hea võimalus). Boonusena sai selle tegevuse käigus veel kõvasti päikest ka.

Laupäeval käisime vaatamas üht vana sõpra, kes elu keeruliste käikude tulemusel hooldekodusse sattunud. Ausalt öeldes oli ikka masendav koht küll – isegi ilus loodus ja särav päike ei suutnud seda zombie’likku õhustikku hajutada. “Lendas üle käopesa” tuli meelde… Ja sellest mõttest tuligi idee panna üheks õhtuks McMurphy kombel lihtsalt plagama. Toppisime tegelase autosse ja aidaa (Tegelikult me siiski teatasime viisakalt oma inimröövist ka ametivõimudele). Laagripaigas orgunnisime talle ka öömaja ning saime nõnda inimesele vähemalt üle pika aja natuke väärilist meelelahutust pakkuda. Õhtul istusime muust seltskonnast eraldi oma lõkke ääres otse veepiiril ja rääkisime juttu kaugelt üle kesköö (muidu idüllilist istumist häiris ainult asjaolu, et mingi punt tegeles eemal suurel lõkkeplatsil erinevate hittlaulude grupiviisilise vägistamisega karaoke sildi all). Ei hakka detailidesse laskuma, kuid meie riigis on hooldekodumajandus ikka hirmsat moodi käest ära küll.

Siit üleskutse võimalikele Jora lugejatele – eespoolkirjeldatud inimene vajaks väga arvutit. Kellel mõni veidi vanem PII või PIII üle, võiks Kakuga ühendust võtta. Vaatame masina üle ja saadame Saaremaale. Eriti hea oleks mõni vana läppar (aku pole oluline), aga sobib ka suurem lauamasin. Kui arvuti olemas, hakkab Kakk sinna Internetti kah orgunnima – hooldekodus endas olevat ots olemas, kuid kohapeal tuleb natuke traati vedada.

Viimaks pühapäeva hommikul transportisime oma külalise tagasi ja tulime ka ise tulema. Isegi selle paari päevaga oli juba kahju mõnest inimesest lahkuda – õnneks on Eesti suht pisike ja kontakti hoidmine pole raske…