4.07.2005 arhiiv

Karujärve laager

04.07.2005

Lõppenud nädalavahetusel sai siis käidud [L] ELIL iga-aastases [L] Karujärve suvelaagris Saaremaal. Korra varem käisin, siis jäi asjast selline süldimuusikaline-viinahaisuline maik. Aga nüüd taheti, et Kakk ELIL juhatuse liikmena ikka kohal oleks ja nägu näitaks, pealegi pidid tulema ka pärnakad, kellest paar ratastooliselli Teet Jüringu käe all [L] ratastoolikarated harjutavad – neid oleks tahtnud ise näha, pealegi avaldati soovi miski demo korraldada. Kakk laadis siis oma nuiad-mõõgad-kaikad autosse ja küttis reedel Saaremaa poole (koos ühe teise selliga, kes küüti soovis).

Saarlased on üldiselt laagri orgunniga kenasti toime tulnud – isegi priiküüt hr. Leedo laevadega oli kahe kindla reisi jaoks välja räägitud. Saime kenasti üle vee ja juba laevas nägi palju vanu tuttavaid nägusid (üldse võikski öelda, et vanade sõprade kohtamine tegi laagrist igati ilusa kogemuse).

Väikese orienteerumise järel leidsime Karujärve üles ja seadsime end sisse. Et [L] Astangu rahvas jäi tulemata, sai Kakk endale ühe neile mõeldud onnidest (mille muutis toredamaks ukse kohal asuv pääsukesepesa). Selguse huvides sai sildil oleva sõna “Astangu” ette lisatud suurelt kohalikus keeles “Äi see pöle mette” ja alla suur kakk joonistatud… Lähinaabriteks sai veel mõned vanad sõbrad (näe, John – aka Giovanni aka Juhani, kellega kunagi koos Norra laagris käisime – kah siin!).

Laagri programm oli suhteliselt hõre, põhirõhk oligi vist puhkamisel ja inimestega suhtlemisel. Pärnakad jäid paraku tulemata ja seetõttu jäi kogu kakluskunstijämm ära. Siiski sai mõnegi inimesega sel teemal räägitud ja paarile inimesele erinevaid harjutusi õpetatud (näiteks üht chi kungi kombinatsiooni, mille Uusoksa-sensei Kakule õpetas). Seltskonnas leidus veel paar võitluskunstidega tegelnud selli, kellega sai siis ka tõsisemat vestlust arendatud. Ja muidugi jäi piisavalt aega ise harjutada – trennitegemine saigi üheks peamiseks ajaviitmismooduseks (arvestades augusti lõpus toimuvaid laagreid igati hea võimalus). Boonusena sai selle tegevuse käigus veel kõvasti päikest ka.

Laupäeval käisime vaatamas üht vana sõpra, kes elu keeruliste käikude tulemusel hooldekodusse sattunud. Ausalt öeldes oli ikka masendav koht küll – isegi ilus loodus ja särav päike ei suutnud seda zombie’likku õhustikku hajutada. “Lendas üle käopesa” tuli meelde… Ja sellest mõttest tuligi idee panna üheks õhtuks McMurphy kombel lihtsalt plagama. Toppisime tegelase autosse ja aidaa (Tegelikult me siiski teatasime viisakalt oma inimröövist ka ametivõimudele). Laagripaigas orgunnisime talle ka öömaja ning saime nõnda inimesele vähemalt üle pika aja natuke väärilist meelelahutust pakkuda. Õhtul istusime muust seltskonnast eraldi oma lõkke ääres otse veepiiril ja rääkisime juttu kaugelt üle kesköö (muidu idüllilist istumist häiris ainult asjaolu, et mingi punt tegeles eemal suurel lõkkeplatsil erinevate hittlaulude grupiviisilise vägistamisega karaoke sildi all). Ei hakka detailidesse laskuma, kuid meie riigis on hooldekodumajandus ikka hirmsat moodi käest ära küll.

Siit üleskutse võimalikele Jora lugejatele – eespoolkirjeldatud inimene vajaks väga arvutit. Kellel mõni veidi vanem PII või PIII üle, võiks Kakuga ühendust võtta. Vaatame masina üle ja saadame Saaremaale. Eriti hea oleks mõni vana läppar (aku pole oluline), aga sobib ka suurem lauamasin. Kui arvuti olemas, hakkab Kakk sinna Internetti kah orgunnima – hooldekodus endas olevat ots olemas, kuid kohapeal tuleb natuke traati vedada.

Viimaks pühapäeva hommikul transportisime oma külalise tagasi ja tulime ka ise tulema. Isegi selle paari päevaga oli juba kahju mõnest inimesest lahkuda – õnneks on Eesti suht pisike ja kontakti hoidmine pole raske…