25.07.2005 arhiiv

Harkujärve laager

25.07.2005

… toimus möödunud nädalavahetusel juba teistkordselt Uulus.

Juba koht on äärmiselt omapärane – maakivist kirik, mis vahepealsetel segastel aegadel spordisaaliks ümber ehitatud; ümberringi on ehitatud veel kümmekond kena kämpinguonni ka. Nüüd on kirik tagastatud Pärnu Eliisabeti kogudusele, kuid kohapeal kogudust pole ja nii ongi Uulu kirik jäänud rohkem puhkebaasi rolli. Tänu isa Thomasele Pärnu Barnabase kogudusest aga on [L] EKEK juba teist aastat saanud võimaluse oma suvelaager seal maha pidada ning muuhulgas kasutada ka kirikut tema õigel otstarbel.

Kokku oli tulnud üsna kirju seltskond päris põnnidest kuni vanemate inimesteni välja, kuid selline ühe pere tunne tekkis kohe alguses ja kestis lõpuni välja. Lisaks “omadele” oli külas kaks satsi soomlasi (oli hea võimalus roostetamakippuvat soome keelt paremasse töökorda saada) ja paar inimest Lätist.

Kakk vedas oma trennikola ka laagrisse kaasa ja nii oli nooremal seltskonnal omajagu vehkimist. Ise paraku eriti palju harjutada ei saanud, eelmise pühapäeva loll kukkumine avaldas veel mõju. Juppidel oli aga lõbu laialt.

Kui trenni ei saanud teha, siis tegime musa. Igas asendis ja koosseisus, püsti ja pikali – alates igaõhtustest missadest ja hommikustest palvustest ning lõpetades lõkkeõhtutega, pluss veel pidevalt vahepeal ka. Saime kokku korraliku bändi – kitarr, bass, sünt ja trumm ([L] djembe või siis [L] bodhran), lisaks muidugi veel lauljad. Üheks huvitavaimaks muusikaliseks leiuks oli Pärnu sõprade poolt välja käidud, Suur-Pakrilt pärit vaimulik rahvalaul [L] “Meile on see päev nüüd ilmund”, mille lahendasime sellises omapärases, kergelt pungilikus võtmes. Vinge lugu, see tuleks kunagi linti teha.

Vahva oli ka reedese lõkkeõhtu üllatus – trummiworkshop, mille korraldas üks vahva külaline Tartust. Kokku oli veetud paarkümmend erineva suuruse ja kõlaga käsitrummi ja soovijale õpetati põhilisi mängutehnikaid. Kui siis kogu see punt Anne dirigeerimisel ümber lõkke istus ja üht brasiilia rütmi tagus, võis pilt päris lahe olla. Open-open-open-open, bass, slap-slap… Ja nii üle kahe tunni järjest. Lõpuks hakkasid veel paar venda ümber lõkke tantsima ja jorisema, nii et asi läks üsna aborigeenseks kätte.

Ja ikkagi – kogu laagrit iseloomustas mingi eriline atmosfäär, mida muudes seltskondades eriti ei kohta. Vist on midagi inimesest suuremat ikka olemas küll. 🙂