Põige lastekodusse

Eile unustasin kirja panna.  Viimased nädalad on hullult kiired olnud ja kui endal on aega tekkinud, siis ei saa va samuraid telefoniga kätte. Eile sain siis seal viimaks tunnikese trenni teha.  Õnneks tegeleb sell omal käel aktiivselt harjutamisega, füsioterapeut Anu ja kasvataja Aleksei on ka tublisti abiks. Nii et pikkamööda asi areneb.

Trenni bilanssi jäid mõõgatehnikate kordamine (spastika annab pikkamööda järele, aga sellist pehmet ja samas ometi väga rasket lööki, nagu vaja oleks, on esialgu veel keeruline saavutada) ja Wing Chunist laenatud käetehnikad (mida saab idee poolest ka toolis teha, kuna puusapööret pole niiväga vaja ja keskliinilt tulevaid lööke ei takista ka tooli selja- ega käetoed). Lisaks tubli annus targutamist eri teemadel (näiteks rahaasjad, naised ja muu sihuke, millest mehed omavahel räägivad. Maksil veel autot pole, seega see teema jäi kõrvale).

Kooliasjadega pidi enamvähem olema, aga üritab tuleval nädalal ka sellega tegelda.

Nimekaim on vinge vend

(Lenc siin juba nõudis, et kuhu sumoteemaline lugu jääb).

Aga jah, täna lõppes Aki-basho ehk üks kuuest jaapani profisumo tippturniirist. Nimekaim isand Höövelson, keda sealmaal Barutoks nimetatakse, alustas seda kahenädalast madinat esmakordselt sanyaku ehk esikümne mehena komusubi auastmes (seda kannab tüüpiliselt hierarhia 9. ja 10. mees). Vastik positsioon seetõttu, et see peaaegu garanteerib esimese nädala jooksul kokkumineku kõigi esiotsa meestega ning enamasti ollakse siis kaotustest nii siibris, et saadakse teisel nädalal pähe ka nõrgematelt. Negatiivne skoor (make-koshi, kaotusi enam kui võite) aga tähendab tabelis kukkumist ja komusubile tüüpiliselt ka hüvastijättu auastme ja esikümnekohaga.

Isand B alustas lootustandvalt ning esimese nelja matši skoor oli 2-2, tuule sai alla isegi üle-eelmise turniiri võitja ozeki (suurmeister) Kotooshu. Siis aga järgnes rida kaotusi, seis oli 2-7 ja make-koshi paistis. Meie mees aga hakkas eesti jonni demoma ja vastaseid järjest ringist välja lükkama. Viimase vooru kohtumisest sõltus päris palju – aga siin sai mongol Kakuryu lausa kolm korda näha, kuidas Luukas õlut teeb. Esimene kord loeti korraga väljaastumiseks (ehkki õnnetu vastane maandus lausa publikusse), teine kord võeti valestart siis, kui teine mees juba ringist välja oli deporteeritud. Kolmas kord meenutas Tali pruudiga tantsivat Tootsi, Kakuryu keerutati ringist minema ja nüüd jäid ka kohtunikud rahule. B põrnitses endale suht ebatüüpilise kurja näoga veel ringi ääres, et “noh, kas aitab juba?”.

Nii et nüüd on mullase pee-punkti asemel hoopis käpp kullas – positiivne skoor ning kuna järgmise auastme sekiwake pealt üks sell kõvasti pähe sai ja positsiooni kaotab, maandub meie mees ilmselt järgmiseks suurturniiriks sinna. Nipponimaal pidavat see kõva sõna olema, nii et ka endine sekiwake on ilmselt pea elu lõpuni tehtud mees. Muidugi ei teeks üldse paha ka ozekiks saada (tüüpiliselt 3. kuni 6. mees) – ja mine hullu tea, äkki panevad va hullu gaijin’i kunagi isegi yokozunaks (sumo pooljumalad, kaks esimest selli)? Aga selleni on veel väga pikk tee.

TLÜ uus veeb

… on nüüd vist juba mõnda aega üleval olnud. Nüüd käisin ka natuke lähemalt uurimas.

Plusspool: näeb kena välja, rollipõhine ülesehitus toimib üldjoontes hästi ja kokkuvõttes on orienteerumine tunduvalt lihtsam kui vanas veebis. Selle koha pealt on selge edasiminek.

Miinuspool: IKKA pole suudetud asja valideeruma panna (pärast kogu kurja kisa, mis selle ümber toimus). Pealehe saadab validaator üldse pikalt, kuna seal on probleeme kodeeringu mõistmisega. Proovisin seejärel üht juhuslikku alamlehte – sellelt leidus kaks viga. Pole paha tulemus, aga mõlemad vead tekkisid XHTML-i segamisel tavalise vana HTML 4-ga. Pealegi, tänapäeval peaks olema hea põhjus, et uut, suuremahulist ja laia külastajaskonnaga veebilehte teha vana HTML 4.01 standardi peale. Ning kui siis segatakse sinna sisse XHTMLi lühimärgenditega koodi, siis tekib küsimus: kas käsi ikka teab, mida jalg teeb?

Teine vanast veebist päritud jura on URLide kuju http://www.tlu.ee/?LangID=number&CatID=number. Kui mõnus on seda telefoni teel edastada või URLi järgi tuvastada, kas tegu on rektori kantselei või soouuringute keskusega, jäägu lugejate otsustada.

Ja minu arvates ülikoolis, kes aktiivselt tegeleb Web 2.0 õpetamise, arendamise ja promomisega, võiks vähemalt mõned selle elemendid ka veebilehel kajastuda. Praegune on ilus veebileht umbes aastast 1998.

Nii et mõned asjad vajaks veel kohendamist, ehkki ka edusamme on.

Tehtud!

Viimaks sai see treenerieksam ühele poole. Teooriaga oli paras keemia, tööd oli eelmistel nädalatel palju ja aega õppimiseks kuigivõrd ei jäänud. Nii olidki täna hommikul mitokondrid, anaeroobne lävi ja sporditurundus peas kaootilist Browni liikumist tegemas.

Lõuna ajal tuli siis tunni ajaga täita test – 20 küsimust üldainetest (anatoomia, füsioloogia, spordimeditsiin, treeningumetoodika, majandus, turundus) pluss 20 erialast (kobudo). Erialaga saime kõik kenasti hakkama, aga va üldainetega sai jubida. Viimaks, kui positiivne tulemus siiski teada anti, tuli sümpaatiline üleväsimus peale (see olli muide üks küsimus) – tekkis tahtmine lollakalt itsitada, nägusid teha ja midagi jaburat korda saata. Pingelang ja täiesti tühi pea takkapihta.

Õhtul tuli siis kahe suure sensei (Jukka Helminen Soomest ja Igor Neemre Tallinnast) nina all näidistrenni teha. See läks aga palju vabamas õhkkonnas ning kõik tundsid end hästi. Suured isad jäid kõigi meie nelja kandidaadiga rahule.

Nüüd on siis Kakk Eesti Olümpiakomitees registreeritud kobudotreener. Esialgu küll vaid 1. tase, nii et võib assisteerida ja vahel mõne trenni anda. Aga kevadeks tahaks juba 2. taset saada.

Jälle kummitab

… üks lugu. “Hallelujah”, autoriks Leonard Cohen.

Üks neist geniaalselt lihtsatest ja samas väga sügavatest lauludest. Kurbmõtlik armastuslaul, mis laenab nii motiive kui ka muusikalist momenti Piiblist ja kirikust. Pole eriti Coheni fänn (üksikud muud asjad on meeldinud), kuid see lihtne C-duurikas jäi nüüd kapitaalselt kõrvade vahele kinni – seda ilmselt tänu [L] Jon Bon Jovi uskumatult mõjusale esitusele (YouTube’is on teisigi huvitavaid variante ja ka Coheni originaal, aga Jon paneb sellesse loosse kõige rohkem).

Sel lool on tegelikult kaks ametlikku teksti, originaal (mis mulle enam istub) on [L] siin (Bon Jovi laulab viimase salmi teisest variandist).

Lollikandlest veel: miks see pole Mac

Üks üsna ilus tsitaat [L] Ubuntu foorumist:

“Apple promises a universe where stylish people carry elegant, tightly-sealed Apple hardware, living in a kind of digital utopia where there are no hardware conflicts, driver issues or competing standards. There is only Apple, and Apple’s elegant solutions. Anyone else wanting anything different, or, indeed, merely curious to find the workings of the hardware, never mind the software, will be brutally smacked down.”

Ütleb päris ilusti kõik ära. Mac on ilus ja tehniliselt asjalik platvorm, aga kogu asja äriidee on üles ehitatud tarbijate enda külge sidumisele enamgi veel kui Microsoftil (kuna õnneks ei ole Billi käes PC kui riistvaraplatvorm).  Siinkirjutaja hindab vabadust enam kui hetkemugavust.

Microsoft on aktiivselt vastumeelne nende pikaajalise käitumise tõttu. Apple jätab hetkel vaid ükskõikseks (seda enam, et erinevalt MSist on tal reaalseid plusse). Aga tahaks tõsiselt loota, et Apple ei saavuta iial Microsoftiga võrreldavat turujõudu – siis oleks seis veel kõvasti koledam kui Pisipehme senine laiutamine.

Jälle…

… pääses Soomes üks hull lahti ja tappis kokku 11 inimest.

Ausalt, ei saa aru. Soomlastel on ilmselt maailma parim haridussüsteem, väga hea sotsiaalne turvamehhanism ja üldiselt arukas riigivõim (kui aeg-ajalt esinev finlandiseerumine välja arvata). Relvaseadus ei ole üldse mitte lõtv, kindlasti mitte lõdvem kui meil. Ja ühe aasta sees kaks sama malli järgi korraldatud rünnakut.

Üks detail jäi loos aga tõesti arusaamatuks. Kui kutt pani oma haiged videod YouTube’i üles, siis politsei KÄIS RÄÄKIMAS – ja jättis talle toru alles…?? Kui see tõepoolest nõnda oli, siis pidid korravalvurid küll olema kummiliimi nuusutanud. Hea küll, kindlate tõenditeta ei saa inimeselt vabadust võtta – aga video järgi peaks ju isik olema tuvastatav ning sellel relvaga poseerimine ja ähvardamine ju selgemast selgem relvaga ümberkäimise eeskirjade räige  rikkumine?

Eks paljuski on süüdi meedia. Mõnel ajukääbikul tuleb mõte end ära tappa – aga miks seda niisama teha, kui võib üle ilma kuulsaks saada? Tuleb ainult tosinkond inimest endaga kaasa võtta ja ongi surematus garanteeritud.

Võib-olla tuleks õppida Filipiinidelt? Ühes escrima ajalugu käsitlevas raamatus oli juttu omaaegsetest islamiterroristidest ehk juramentado’dest, kes erilise rituaali järel jooksid valgete tulnukate elupaikades nugadega amokki ja pussitasid kümneid inimesi, enne kui nad piisavalt auke täis lasti (sellid olid eelnevalt veel  ekstra nööridega kokku tõmmatud, nii et veri ei pääsenud välja ja tegelane võis mitme kuulihaava järelgi püsti seista ja edasi tappa). Viimaks sai kohalikul kuberneril mõõt täis ja ta käskis surnud amokimeeste kehad tükkideks raiuda ning seapekiga vaheldumisi auku laduda. Muhameedlase jaoks on selline saatus aga äraarvamata kole – surma nad ei kartnud, kuid roojase looma juppidega vaheldumisi lebamine tundus nii jube, et sedalaadi üritused lakkasid üsna päevapealt.

Tänapäeval ei saa muidugi nii ekstreemi minna – aga kui õnnestuks luua mingisugune nii vastuvõtmatu kuvand, mida sihuke tegelane isegi peale surma ei sooviks?  Äkki aitaks?

Filmielamus: John Rambo

Nojah, mõni võiks öelda, et nüüd on Kakk puhta kõntsa vaatama hakanud. Ameerika massikultuur jne. Tuleb meelde mingi kunagine artikkel “Aja Pulsis”, kus Rambo üle ilguti (eriti muidugi seetõttu, et ta venelastega kakles).

Aga siis vaatasin kunagi kinos kogu seeria avapauku “First Blood”. Seda, kus posttraumaatilise sündroomiga sõjaveteran kolkalinna sõpra otsima tuleb ja siis seal sadistidest pollarite mõnitada jääb, kuni paljukannatanud sellil peas prõks käib ja mõned seejärel kõvasti peksa saavad. Sain aru, et vähemalt selle filmi kohta aeti “Aja Pulsis” küll suisa jama. Esimese Rambo bodycount on muide … 2. Kogu ümbruskonna politseijõududest, kes üht meest jälitavad, saab surma helikopteri meeskond. Kui nood üritavad teda snaiperipüssist tabada (mis pole pealegi selles kontekstis eriti politseilik teguviis), lennutab peategelane neile mingi asja (kivi? ei mäleta enam täpselt) kabiini ja masin sajab alla.

Vahepealseid sarja osi on nähtud jupiti ja need olid suht harilikud Commando-sarnased laibamägedega märulid. Nüüd aga jäi ette neljas osa, kus nimikangelane Myanmaris seikleb.

Ausalt öeldes on tegu ühe jõhkraima nähtud sõjafilmiga. Alates dokumentaalsetest avakaadritest ja lõpetades viimase lahingu lõpuga, kus sadistist major Tint (kelle lavastajast Stallone on ohtlikult poliit-ebakorrektselt kõige tipuks veel selliseks teistmoodi meheks esitanud) oma otsa leiab ja peategelase matšeetel vihamehe soolikad tolknevad.  Rääkimata veel sõjaväelastest, kes inimesi põllule maamiinide otsa ajavad ja kihla veavad, kes esimesena õhku lendab. Peategelane amputeerib ühel kaabakal kõrisõlme sõrmede abil. Kasutatav põhikaliiber on .50 ehk 12,7mm (kuulipilduja ja raske snaiperipüss), mille üksainus tabamus inimesel pool pead minema viib. Ja ometi saavutab Stallone üldjoontes lavastajana selle, mida taotleb – “Live for nothing or die for something”. Ehk siis näitab sõda kogu jubeduses – ja kahjuks mõnel juhul ka paratamatuses.

Laibaloend on muidugi röögatu ja see ongi peamine miinus (ehkki siin on lõpus tegu tõelise massilahinguga) – esimeses osas saavutati pinevus täielikult muude vahenditega. Birma sõdurid on nagu Diablo mängu deemonid, ühtviisi näotud ja ühtviisi seestunud. Üksnes peapaha on oma perverssel moel täpsemalt välja joonistatud.

Aga kõigest hoolimata ei ole see lugu üksnes laibategu – huvitav liin on naismisjonär Sarah’ ja peategelase suhe, mis paneb mõlemad üksjagu asju ümber hindama (ilmselt tänu sellele lõpeb film ka Rambo kojujõudmisega). Või üpriski ennasttäis patsifistist juhtmisjonär, kes lõpulahingus on sunnitud ühe ründaja pea kiviga lõhki lööma (olles alguses põlglikult keeldunud ‘tapjaga’ edasi minemast, kes paaditäie piraate reisijate kaitseks maha lasi). Ja Rambo pääseb eluga üksnes tänu ühele kõige sümpaatsemale kõrvaltegelasele – “Koolipoisiks” hüütud snaiperile. Ning viimaks polegi selles filmis klassikalist kangelast – on vaid üks üsna katkine mees, kes võitleb, kuna tal muud üle ei jää.

Filmi tagline “Heroes never die… They just reload” annab asja olemuse päris hästi edasi (kõige hea ja veaga). Aga ütleks, et laibamäest hoolimata on see film pigem We Were Soldiers Once või siin varemkirjeldatud Soldier kui Arnie lõbussüüdimatu Commando.