Kakk käis nädalavahetusel Taanimaal oma taani õel Vital külas. Sai viimaks isand William ära nähtud (ta on juba viiene), kogu sealne arvutipark Linuxile kolitud ja muudki tehtud. Aga reede õhtuks oli Vita saanud piletid Silkeborgi kontserdimajas toimuvale Queen Machine’i kontserdile.
Taanlaste Queen Machine on Queeni tribuutbänd, mida kohapeal kõvasti kiidetavat. Kogunenud oli kõvasti koolikokkutuleku moodi rahvast – ehk siis juba peamiselt natuke vanemad inimesed. Erinevalt meie “korralikest” tegelastest aga võeti seal end märksa vabamalt. Isegi natuke liiga – plastist õlletopsid lennutati lihtsalt põrandale (vahel ka koos õllega). Nii et Vita õppis ära uue eestikeelse sõna – “läbu”.
Esmamulje bändist oli natuke kummastav. Viis ja mitte neli; solist oli küll Freddie üsna täpne koopia, aga ülejäänutest kolm olid ebaqueenilikult habemikud, Brian May vaste lisaks veel absoluutse anti-Brianina munakiilakas… Lauljarollid olid ka natuke teisiti kui päris Queenis – bassimees laulis ja trummar mitte.
Aga sedamööda, kuidas show hoo sisse sai, paranes pilt tugevasti. Kidramehel oli [L] Red Speciali koopia (huvitav, kas üks kahest ametlikust koopiaseeriast või illegaalne, mida ka turul liikuvat) ning selle saund oli väga lähedane originaalile. Tehniliselt oli bänd väga tasemel, vokaalselt samuti. Ja peatselt meenus muidugi ka, et viies “ülearune” sell vastas enda rollilt (teine kitarrist ja klahvimängija) täpselt Spike Edneyle, kes mõnda aega poolametlikult Queeni viies liige oli. Repertuaar ulatus üsna varasest ajast (“Fat Bottomed Girls”, “Bicycle Race”, “Don’t Stop Me Now”) lõpuni välja (“Show Must Go On” ja isegi “No One Like You”).
Kontserdi teine pool algas kuulsa akustilise setiga (“39”, “Mary-Lou” jt) – äärmiselt heas esituses – ning mida aeg edasi, seda vingemaks asi läks. Veidi enne lõppu tehti ära ka “Bohemian Rhapsody”. Laivis, algusest lõpuni – see on juba väga tõsine kvaliteedimärk. Bjarke Baisneri lauluhääl andis täitsa Freddie välja (senikuuldutest on ainsana seda suutnud [L] islandi poiss Eythor ja veidi ka omaaegse mälestuskontserdi George Michael) ning Peter Jeppesen mängis tõepoolest ära kõik Briani virtuoossed kidrakäigud. Lõpus oli vahva lüke see, et liba-Freddie tuli lavale samamoodi kuningamantlis nagu tema eeskuju omal ajal, aga saatemuusikaks oli “God Save the Queeni” asemel hoopiski ametlik Taani kuningamarss.
Igatahes me Vitaga saime väga korraliku kontserdielamuse – kohati oligi täitsa tunne, et oleme 1986. aastas, Wembleyl ning Freddie ütleb lavalt “Mõned räägivad, et me läheme laiali. See jutt on siit!” ja näitab enda tagumiku peale…