Uus pildimasin

Nagu juba eespool ähvardatud, sai endale [L] fotomehest väikevenna abiga soetatud Olympus E-420 koos kahe objektiiviga. Nüüd hakkame siis pikkamööda natuke tõsisemat pilditegemiskunsti õppima (võtab ilmselt üksjagu aega, kuna väga suuri aja- ega muid ressursse sinna alla esialgu panna ei ole).

Demopildiks olgu aknal keelt limpsav Toomas Hendrik Nuustik. 🙂

Toomas Hendrik Nuustik

Ilma seinteta?

Päris naljakas kampaania: “Windows: Life Without Walls”

Esimene asi on muidugi sisu – paarikümneaastase monopolistaaži ja konkurentidele häbitu sitakeeramise poolest kurikuulus firma jahub suurest vabadusest… Lubatagu naerda.

Teiseks on natuke häda selle loosungiga – kui seinu pole, miks on vaja Aknaid…?

Need kaks keel-põses lauset on juba pikka aega netis olemas olnud:

* My PC is like a tee-pee: no Windows, no Gates, Apache inside

* In a world without fences, who needs Gates and Windows?

Jõulupook

Eile käisime Maksiga Harkujärvel jõulumissal, kutt jäi täitsa rahule.  Ära tulles pakkisin parasjagu tooli autosse, kui Andreas kogudusest tuli Maksiga juttu tegema.  Kui nime teada sai, ütles: “Ahaa, sina oledki see sell, kellest Kakk kogu aeg kirjutab!”. Nii et va samurai hakkab kuulsaks saama… 🙂

Täna tegime trenni. Võtsin oma uue Kaze ka kaasa, Maks muidugi uuris siit ja sealt ning lubas kunagi endale ka midagi sellist hankida. Trenni osas oli natuke vorm käest ära, kuna Maks oli vahepeal tõbine. See-eest hakkavad aga kooliasjad ülesmäge minema: meesterahva kohta on üksainuke “kolm” tunnistusel päris hea tulemus. 🙂

Tänane repertuaar:

* kontrollitud bokkenilöögid vastu suurt kummipalli – ühekordsed otse- ja diagonaallöögid ning hiljem kahesed seeriad

* Wing Chuni käelöögid samasse kummipalli – lõtv löök lõpus toimuva fikseerimisega (kutt kipub liiga haymakerit lööma ja läheb seejuures krampi), edaspidiseks ka 2-3 löögiga seeriad

* kerepöörded istudes klaveritooli peal, edaspidi ka keerutamistaldrikul varbseina juures püsti seistes (kõhupõike ja puusatööd tuleb veel arendada)

Vana aasta lõpus lähen uuesti kontrollima.

Tortilla alla Pöllö

Sihukese uhke nimega toit sündis jõululaupäeva eelõhtu kokanduslikust improvisatsioonist. Vaja läks

* kaks lavašši
* kaks 400g purki ube (juhtusid olema punased)
* kaks suurt sibulat (juhtusid kah olema punased)
* kaks suurt tomatit (juhtusid kah… erm, punased vist)
* pool rõngast Krakovi vorsti (ülejäänu sõid pärdikud ära)
* 6 Rakvere pihvi (kuna vorsti oli vähe)
* potsik Merevaigu juustu
* õli, veiniäädikat, pipart ja basiilikut

Alguses toimus suur häkkimine. Ühte kaussi vorsti- ja pihvikuubikud (ca 1cm küljega), teise hakitud sibul ja tomat. Viimastele peale soru veiniäädikat ja natuke õli, tiba marineerimist on abiks.  Lihapoolisele võib kah veidi äädikat, õli ja/või sojakastet panna.

Lavašid tuleb installeerida kahekorra pandult vastakuti küpsetusplaadile, kokkumurdmisjooned keskel koos (moodustub kaks poolringikujulist plärakat).  Kummagi lavaši alumisele poolele läheb laiali määrituna pool potti Merevaiku (võiks ka rohkem panna, seekord ei raatsinud). Siis sinna otsa pestud ja nõrutatud oad (ubade konservivedelik ei ole eriti hää).  Siis lihakuubikud ja kõige otsa sibula-tomatisegu. Sorts õli ja maitseained (piprasegu ja basiilik) kõige otsa ja siis lavašid korralikult kinni voltida.  Ja siis  – tortillad ahju!

Aga tulemus on üsna väga ontlik. Jätkub neljale väga näljasele kodanikule või kuni kaheksale tavainimesele. 🙂

On alles pirn!

Mäletatavasti oli üksvahe ühes naaberriigis kamp huligaanihakatisi, kes päevade kaupa Eesti saatkonna ümber töllerdasid ning koledaid nägusid ja hääli tegid. “Nashi”, nimetasid nood endid.

Nüüd on kuuldavasti aga lugu nii, et füürerite soosing on sootuks kaduma läinud ning eelistatakse hoopis teistsuguseid bundesid.  Nii on isegi suhteliselt loogiline, et olud on sundinud poisse millegi mõistlikumaga tegelema. Kasvõi pirne kasvatama…

Nashi pirnid

Pikk (aga lahe) tööpäev

Hommikul alustuseks tunniajane koosolek, teemaks lõputööde kvaliteet. Siis ITSPEA loenguaja asemel erakorraline seminar hilistele ärkajatele. Peale seda lõunapaus ja väike omaette nokitsemine kuni kella kaheni, seejärel uus seminar ettekannete kuulamisega. Pärast seda ronisime Markoga aulasse ja hakkasime tänast Second Life’i seminari ette valmistama.

Üritus sai ammu juba maha hõigatud, aga polnud kuni viimase minutini aimu, kas ja kui palju rahvast tuleb. Kui poleks üldse tulnud, oleksime lihtsalt teinud tavapärase teisipäevase SL-kohtumise portugallastega. Nüüd aga oli saalis siiski isegi paarkümmend inimest ja tegime suuremalt – kaks ekraani, ühel SL pilt, teisel jooksev arutelu küsimustega. Loodetavasti leiame kevadsemestril ikka piisavalt huvilisi, kes jaanuaris siia tuleval portugali magistrant Simaol aitavad virtuaalse ITK püsti lükata.

Arutamist jätkus pea kaheks tunniks, siis oli veel väike paus ning kella seitsmeks olid robootikud enda Robotexi-võidu afterparty püsti pannud. Traditsiooniliselt tordi ja limonaadiga.  Tore on see, et päris suur osa personalist ei pidanud paljuks kauemaks tööle jääda ja osa võtma tulla.   Muide, Tigeda Teo kõige viimane repliik jäi varem kuulmata – kui too üleskorjatud sokid nurka ära viis, torises ehtsa koristajamuti kombel: “Vähh, programmeerijate haisvad sokid!” 😀

Parajalt pikk tööpäev, aga see-eest mõnusasti kirju ja enamikus mitte väga normaalsete inimeste seltskonnas. 🙂

Varajane jõuluost

Kuna avanes suht hea võimalus, siis sai soetatud  [L] selline terariist. (seltsiks paarile bokkenile ja [L] Tozandost omal ajal tellitud iaitole).  Kui ilmad jälle soojemaks lähevad, saab natuke võsa lõigata. 😀 Tegelikult päris selleks ta muidugi mõeldud ei ole – aga praktilisi lõikeharjutusi eri sihtmärkide peal peaks saama teha küll.

Istub hästi käes, on suhteliselt samade mõõtudega kui iaito,  lõikab vingelt ning näeb uhke välja (erinevalt mitmetest teistest odavama otsa mõõkadest on sel hamon ehk karastusjoon täitsa ehtne).  Tänud [L] relvad.ee-le kah. 🙂