ITSPEA ja Blackmore’s Night, 2. osa

09.04.2021

Uus nädal; ITSPEA tegelased olid peale pühi edukalt üles ärganud ja lahkasid seekord ESR’i Hacker-HOWTO’d. Päris palju põnevat lugemist oli. Kuulab siis taustaks perekond Blackmore’i loomingut edasi.

Järgmine stuudioalbum on 2006. aastal ilmunud The Village Lanterne (kaks aastat varem lasti välja esimene kogumik, Beyond the Sunset). Avalugu “25 Years” sarnaneb esimese kahe albumi algustega – aga jällegi on sees oldfieldilik noot (isegi vokaal meenutab Maggie Reillyt, Mike’i kauaaegset solisti). Veelgi enam Mike’i rida on aga teisena tulev nimilaul – see võinuks olla Oldfieldi Light + Shade -kaksikplaadi esimese osa peal. Aga lugu ise on kindlasti selle bändi parimate seast – iirilik meloodia, ilus vokaal, suurepärane saund ning orkestratsioon, mis suudab seebiseksminekut vältida. Plaadil on ka mitu laenatud lugu, näiteks Ralph McTelli folgiklassik “Streets of London” ning vaheliti kokku miksitud esimese plaadi originaallugu “Mond Tanz” ja Deep Purple’i kuulus “Child in Time”. Lisaks Candice’i vokaalile on siin sarnaselt eelmise plaadiga sageli taustal  Sisters of the Moon ehk õed Posnerid, kes kõlavad koos väga ilusti (kahju, et viimased mõne aja pärast oma teed läksid).

Edasi tuleb 2008. aastal Secret Voyage (2006. aasta talvelaulude plaadi jätsin esialgu vahele, seda aprillis kuulata on veidi imelik) algab vaikselt, aga lõpeb hümnilike helidega, mis meenutavad tublisti meil kirikus lauldavat “Non nobis Dominet” (sama meloodia käib läbi ka viimasest loost “Empty Words” – ilmselt on kõigil juhtudel tegu ühe ja sama rahvaviisijuurega). “Locked Within the Crystal Ball” on jälle üks õnnestunud segu folgist, rokist ja popist, albumiversioon on aga natuke liiga pikaks venitatud ja mõjub punnitatud remiksina. Naljakas laen vene muusikast on “Toast to Tomorrow” (krokodill Gena ja Potsataja tulevad meelde). Päris põnev on “Can’t Help Falling in Love” – Elvisele on kõvasti oldfieldilikku vunki peale keeratud.

2010. aasta Autumn Sky on pühendatud samal aastal sündinud Autumn Esmerelda Blackmore’ile ja algab ühe parima kaveriga bändi senises ajaloos. “Highland” on ühe-hiti-ime One More Time lugu 1992. aastast, mis kõlab täiesti ABBA moodi (pole ka ime, Peter Grönvalli isa on Benny Andersson). BN “sõidab originaalist üle” täpselt nagu varem Rednexi puhul – seda lugu peab tegema just nii (alates sellest punktist alguses, kus Squire Malcolm of Lumley enda rokitrummikäiguga sisse tuleb). Plaadil on veel üks hea kaver – The Kinksi “Celluloid Heroes”. “Keeper of the Flame” on hea rokikitarritulevärk, kohe selle järel tuleb ilusa klassikalise kitarriga “Night at Eggersberg”. Ilusalt keldilik on ka “Barbara Allen” albumi lõpus.

Aga ennäe, saab veel kolmaski kord kuulata – paar albumit jäävad veel järgmisse nädalasse.

ITSPEA lepparditega, 2. osa

12.02.2021

Jätkame siis ITSPEA tööde lugemist Def Leppardi saatel.

1999. aasta Euphoria on kõlaliselt justkui läbilõige varasematest ajajärkudest – avaloos tuleb paralleel kahe esimese albumiga (isegi trummisaund kõlab pehmemalt ja naturaalsemalt kui vahepealsetel plaatidel), “Promises” ja “Goodbye” on aga Adrenalize-plaadi kõlaga ja “Paper Sun” kõlab harmoonia mõttes nagu eelmine plaat Slang. Aga kitarritandem Collen-Campbell kõlab sama ägedalt kui varasemad paarid. Omamoodi lahe lugu on korralikku kitarritööd ja poolräppi ristav “21st Century Sha La La Girl”. Sarnaselt High’N Dry -plaadiga on siin ka instrumentaallugu, Phil Colleni “Disintegrate”. Ning klassikalise Leppardi pehmema raadiohitina kõlavast “Guiltyst” on Terminaator vist ühe kitarrikäigu laenanud.

2002. aasta X (“kümme”) on vist senistest kõige edutum Leppardi plaat ja igavavõitu on ta küll. Miskipärast on sinna pandud halvemat sorti rootsi poppi esindav “Unbelievable” – ainus täiesti teiste kirjutatud laul plaadil; poleeritud, aga täiesti ilma saba ja sarvedeta, “vasakust sisse, paremast välja” -lugu. Ent pea kogu plaat kõlab natuke kõrtsimuusiku haltuuraotsa moodi – tuju pole, aga mäng tuleb ära teha. See käib isegi väga hea loo “Long Long Way to Go” kohta, mis on ebaleppardliku poistebändiproduktsiooniga metsa keeratud (õnneks on albumi lõpus ka akustiline versioon, mis on natuke vähem seebine).

Edasi tuleb Yeah! 2006. aastast. Märksa põnevam plaat, kuna kõik lood on kaverid, Marc Bolanist ja Mott the Hoople’ist ELO ja Rod Stewartini. Huvitav on kuulata The Kinksi paljukaverdatud “Waterloo Sunseti” – Sheffieldi poisid kõlavad natuke Liverpooli omade moodi. Lemmik albumilt on aga Mott the Hoople’i “The Golden Age of Rock’n Roll”, mis on ehe hea-tuju-lugu ja loomulik sugulane Mäksi “Kuldaja rock’n rollile” (mis originaalis on muidugi hoopis ameeriklase Bob Segeri lugu).

Kahju, et David Bowie kuulsa major Tomi kosmoseloo (“Space Oddity”) kaver jäeti põhiplaadilt välja boonuslugudesse, see on väga vahva ristand Bowiest ja lepparditest (plaadile pandi Bowielt “Drive-In Saturday”, aga minu arust on Tomi-lugu etem). Samas on selge ämber üks teine boonuslugu, Queeni “Dear Friends”, mis mõjub nagu pühakojas lärmamine.

2008. aasta Songs from the Sparkle Lounge algab leppardliku saundiga, aga pahuravõitu meeleolus. Üldine mulje on natuke sama kui esimestel albumitel – iseenesest head lood, aga natuke üksluine üldpilt (ja aastanumbri kohta natuke retro, 90-ndate rida). Erandiks on kena ballaad “Love”, mida esitati samal aastal ka koos Taylor Swiftiga “Crossroadsi” ühiskontserdil (sellest on siin varem kirjutatud) ja koleeriline, Singer Vingeri “neurorokki” meenutav “Bad Actress”, mis suudab tegelaskuju silma ette manada küll.

Kui tavaliselt alustavad bändid endanimelisest albumist, siis leppardite puhul on see seni viimane stuudioalbum 2015. aastast. Suuremas osas kuidagi koduselt leppardlik (see ongi kodutoodang, salvestatud Joe Elliotti kodustuudios!), mitmed lood on sarnaselt Mike Oldfieldi muusikaga erinevate varasemate teemade uusversioonid. Mitmed on märkinud, et “Man Enough” on valeriietesse pugenud “Another One Bites the Dust” (ehkki Joe Elliotti ei oskaks küll Freddie Mercury nahkpükstes ette kujutada…). Sümpaatne on bassimees Rick Savage’i nostalgialugu “Last Dance” (selle algset demoversiooni laulis autor ise, plaadi põhiversioonis laulab Joe Elliott), põnev on ka viimane lugu “Blind Faith”, mis otsapidi meenutab nii 70-ndate progerokki, David Bowiet kui Slangi plaadi grunge-mõjutustega lugusid.

Stuudioalbumid said otsa veidi varem kui tööpäev, lõppu tuli veel Las Vegase kontserdikogumik võtta. Kokkuvõtteks aga tasus ka see maraton täitsa ära. Leidsin mitmed lood, millele varem ei olnud peale sattunud.

ITSPEA lepparditega, 1. osa

05.02.2021

Jälle on pikad tööpäevad ITSPEA kursusega – sel semestril isegi kaks korda nädalas (kolmapäeviti ca 50 ingliskeelset ja reedeti ca 80 eestikeelset tegelast). Seega tasub jätkata ka taustamuusikamaratone. Seekord tuleb rokiklassikat: ennäe, Def Leppard!

Alguseks 1980. aasta On Through the Night. Huvitaval kombel jõudis bänd esimese stuudioalbumini alles neljandal tegutsemisaastal (kokku tuldi 1977). Algaastate saund on teistsugune kui klassikalisel Leppardil (mõnda võõramat lugu kuulates ei ütlekski ära, kellega tegu) – kitarristide käekiri on teine (ehkki algusest peale tasemel), Joe Elliotti hääl kõlab natuke rohelisemalt (loomulik ju) ning ehk kõige enam erineb trummipartii. Rick Allen oli suurepärane trummar ka kahe käega (eriti on seda kuulda kolmandas loos “Sorrow is a Woman”), ent hilisema Leppardi saundi määrab paljus just tema ühekäeline sünditrummikomplekt.

Üldmuljena: see on igati auväärne rokiplaat, ent ainsa eristuva loona (mille pikk aeglane ava- ja lõpuosa meenutab juba hilisemat ajajärku; lugu ise on ligi 8 minutit pikk) võiks välja tuua viimase, mille nimeks on naljakal kombel “Overture” ehk “Avamäng”.

Aasta hiljem järgnes High’N Dry, mis on kitarrisaundilt juba äratuntavalt Leppard (ilmselt Mutt Lange produtsenditöö tulemus, aga ka Steve Clark oli selleks ajaks kitarristina tippu jõudnud). Kõige kuulsam lugu albumil on ilmselt “Bringin’ On the Heartbreak”, aga häid “rokkereid” on siin avaloost alates ridamisi. Huvitaval kombel on siin ka eelmise albumi nimeline lugu (lükati edasi?). Lisaks on veidi erandlik puhtinstrumentaalne (väga hea kitarritööga) “Switch 625”, muidu on see album tervikuna aga pea sama ühetaoline kui eelmine. Ja Rick Allenil oli trummide taga vist veidi igav, eelmisel plaadil sai ta põnevamaid asju teha.

1983. aasta Pyromania tõi esimese kitarristivahetuse – Pete Willis olla isegi rokkari kohta liiga palju tina pannud ja lasti poole plaadi pealt lahti, asemele võeti palja rinnaga karatemees Phil Collen (kes aga klappis Steve Clarkiga isegi vaat et paremini). Kuulsatest lugudest on siin “Photograph”, “Foolin'” ja “Rock of Ages” ning plaat ise oli suur hitt, aga minu jaoks on ka see album küllalt ühte nägu (ehkki kahtlemata hästi tehtud).

(Märkusena: Mike Oldfieldi juures jäi mainimata, et ka tema on palja kerega laval olnud – tõsi, see traditsioon oli vaid ühe loo, lõbusa pungiparoodia “Punkadiddle” laivis mängimisel. Leppardite isand Collen seevastu jättis nooremana enamasti särgi üldse koju ja vanemast peast hoiab seda lihtsalt eest lahti.)

Järgmise plaadini läks juba tublisti aega. Trummar kaotas autoavariis vasaku käe (Rick Alleni tagasituleku lugu on üks rokkmuusika inspireerivamaid), laulja jäi mumpsi ning bänd läks produtsendiga tülli. Aga viimaks 1987. aasta augustis välja tulnud Hysteria on üks leppardite parimaid plaate. Kahe kitarriga rokkbänd ja sünditrummid on kahtlemata ebaharilik kombinatsioon, aga kõlab nende esituses veenvalt. Plaadilt tuli rida hitte (lemmik on sinna napilt jõudnud “Pour Some Sugar on Me”) ja 12-kordne plaatinaplaat tegi sellid ilmselt päris rikkaks.

Edasi tulevadki plaadid pikemate vahedega. 1992. aasta Adrenalize oli paraku Steve Clarki postuumne hüvastijätt – andekas muusik jõi end lihtsalt surnuks. Asemele tuli Whitesnake’ist Vivian Campbell, kes on õnneks samuti hea kitarrist ja sobis koheselt tervikusse hästi. Aga plaat on vähemalt sama hea kui eelmine, kuulsatele lugudele “Let’s Get Rocked” ja “Have You Ever Needed Someone So Bad” eelistaks ise eelviimast, vähemtuntud lugu “I Wanna Touch U” (sellest on siin juba kirjutatud) – esimesed on lihtsalt head, viimane on ägeda kitarritööga tõsine kõrvauss, mida peast välja saada on keeruline. Veidi vaieldavalt on Adrenalize ka mu lemmik Def Leppardi stuudioalbumite seas, see on staadioniroki klassik.

Järgmine plaat on 1996. aasta Slang, mis on mitutpidi teistmoodi – produtsent pole Mutt Lange, sellidel oli pea igaühel mingi jama kaelas (leppardite ees tuleb müts maha võtta, et nad on kõigest sellest läbi tulnud) ja plaat algab nii, nagu oleks tüüpidele Nirvana või Pearl Jami plaadipakk pähe kukkunud (veel üks paralleel tekkis DC Talki Jesus Freakiga, mis on aga märksa vähem depressiivne).

Tunnustus enda tavalise rea pealt kõrvale astuda julgemise eest, samuti on siin varieeruvust rohkemgi kui eelmistel albumitel – õnneks kaob esialgne grungelaks plaadi lõpupoole ära (tõsi, lõpuloos tuleb veidi tagasi) ja jääb pigem mõtlikult nukker alatoon. Lemmikutena tooks välja mõtliku “All I Want Is Everything”, üllatavalt pop-souliliku “Breathe a Sigh” ning kodusemalt leppardlikud “Blood Runs Cold” ja “Where Does Love Go When It Dies”. Plaadi üldine tonaalsus meenutab ABBA viimast stuudialbumit The Visitors, kus eludes toimuv kostis samamoodi plaadilt väga ehedalt välja.

Järgmiseks nädalaks jääb päris mitu albumit veel – sel nädalal võttis lugemine veidi vähem aega, kuna päris mitmed ei olnud veel kursusel korralikult tööle hakanud.

 

 

Videovärk

26.01.2021

Üldiselt mulle e-õppe juures video kasutamine ei meeldi – tülikas luua, veel tülikam uuendada ja võtab palju ruumi. Sel semestril aga tuli ka e-kursuste avakohtumised ära jätta (vähemalt kaks esimest nädalat on ülikool distantsõppel) ja nii eesti- kui ingliskeelne tutvustus videosse teha.

Oli päris huvitav kogemus. Kasutasin kolleeg Joeli soovitusel OBS Studio nimelist vahendit (vaba tarkvara, kõik kolm suurt platvormi). Paar imelikku kiiksu leidsin, aga üldiselt sain kenasti hakkama (esimene pikem tulemus läks SPEAIT lehele üles).

Sügisest kevadesse

22.01.2021

Tänasega sai semester  läbi. Viimased kaks tööpäeva tuli, klapid peas, virtuaalsetes kaitsmiskomisjonides istuda ja inimesi kiusata. ITSPEA eksamid olid juba varem – ka need toimusid distantsilt, ainult esseevormis.

Bilanss:
* 129 ITSPEA kursuse lõpetajat
* üks TLÜ magistritöö (kaitsmine toimub lähipäevil)
* 5 kolledži lõputööd (1 arendaja ja 4 küberturvajat; hindesaldo 3 x 4, 1 x 3 ja 1 x 2).

Kevadsemestril ootab umbes sama ports ITSPEA tudengeid, ent seekord kahel eri kursusel – ca pooled eestikeelsel ja teine pool ingliskeelsel kursusel. Järgmise nädala avaloengud tuleb taas vaid veebis pidada.

 

ITSPEA ja Oldfield, 4. osa

11.01.2021

Täna siis viimane päev ITSPEA eksamist. Laisikud ja unimütsid ronisid kah välja ja hakkasid esseesid kirjutama. 🙂

Aga eksamiga paralleelne Oldfieldi-rännak jätkub sajandivahetusega.  Esmalt 2002. aasta Tr3s Lunas, kus Mike hakkas virtuaalreaalsust ja arvutimänge katsetama ning tegi sinna peale albumi. See on  kusagil Songs of Distant Earthi ja TB3 vahepeal – meloodiline helikeel, sündine algusepool on pigem TB3 ja lõpuosa SoDE. Selline ideaalne eksamitaust, mõnus pehme elektrooniline chill-out – suurte lemmikute hulka ehk ei paneks, aga kuulamist tasub küll. Esile võiks ehk tõsta vist kõige enam kuuldud lugu To Be Free. Oldfieldi firma-kitarrisaundi aga kuuleb vaid albumi lõpupoole.

Vahepeal tuli kolledži personali virtuaalkoosoleku tõttu kuulamispaus, seejärel jätkasin Tubular Bells 2003-ga. Siit  väga palju kirjutada ei ole, see on vana hea asja uusversioon (üsna ereda elamuse jätab jõurav ja röökiv Caveman, mis jätkub samasuguse sürrateemaga ka TB2-s). Järgmine aga on kahe erineva poolega Light + Shade 2005. aastast.

Esimene pool (Light) on taas meditatiivne nagu Tr3s Lunas (firmasaundi on rohkem) – lemmiklugu on selgelt vana hea “Jumal, Sul ligemal” ehk Oldfieldi veidi täiendatud variandis lihtsalt “Closer” (kahes eri variandis; see sobinuks pigem Voyageri plaadile – eriti lõpulooks olev pikem, prantsuskeelse pealkirjaga akustiline versioon Près de toi).

Teine pool (Shade) algab hoopis teistsuguses meeleolus, meenutades TB3 algust (tümakas ei meeldi endiselt). Mõnes mõttes huvitav Amaroki-laadne kompott, aga mulle endale meeldib esimene pool rohkem. Kummaline nähtus on Romance – meenutab kaht omaaegset 2 Quick Starti poolt ärasolgitud ballaadi (“Kõik on nii kui peab” ja “Olen loobuda Sust proovinud”). OK, Mike on klass etem kui 2QS, aga veider tunne jääb ikkagi. Mina eelistaks seda lugu kasvõi Mireille Mathieu esituses…

2008. aasta Music of the Spheres näitab jälle täiesti teistmoodi Oldfieldi (siit saab aru, miks Mike’i autobiograafia pealkiri on Changeling) – see plaat on salvestatud orkestriga ja läheb samasse ritta eestimaise Urmas Sisaski loominguga (nn musica universalis).  Klassikaliselt ilus muusika, ilus akustiline kitarr (Oldfieldi tüüpsaund siia ei sobikski), Lang Langi klaver ja Hayley Westenra hääl.

Siis tegi Mike pikema pausi ja järgmine originaalalbum on juba 2014. aasta Man on the Rocks (sellest on siin Joras juba juttu olnud). Oldfield suudab isegi kaheduurika (Sailing) välja vedada – ja veel nii ülbelt, et selle albumi algusse topib… Ja noort Freddie Mercuryt meenutav (nii hääl kui välimus, aga miinus teatavad kiiksud) Luke Spiller on lauljana äärmiselt hea leid. See on juba vanema mehe plaat, kes aga hinnaalandust ei tee – sisuliselt kõik lood on head, enda lemmikuteks on avalugu, Moonshine, Minutes… Lihtsam on on vist nimetada vähemkõnetavaid: ehk Nuclear ja Chariots, ehkki need pole kuskilt otsast kehvad.

Ja seni viimane stuudioalbum, 2017. aasta Return to Ommadawn – sellest on paraku Spotifys vaid paar juppi, terve albumi leiab aga YouTube’ist. Nimest hoolimata on see pigem vana aja Hergest Ridge‘i kui algse Ommadawn‘i järeltulija (seda on Mike ise ka öelnud) – juba algsel kuulamisel see (sarnaselt HR-ga ja erinevalt O-st) pigem meeldis.

Kokkuvõtteks: on sel sellil vast karjäär. Uskumatult palju head muusikat…

Aga tänane muusikavalik kattis ära kaks seanssi ITSPEA eksamit pluss pärastise tulemuste kontrolli ja sissekandmise. Koroona-aegse kursuse kohta pole 129 lõpetajat üldse paha tulemus. Homme on veel praktikakaitsmine ja siis järgmisel nädalal kaitsmiskomisjonid. Nädal hiljem aga algab juba kevadsemester.

ITSPEA ja Oldfield, 2. osa

18.12.2020

Reede käes, kursus lõppemas ja Mike Oldfieldi karjääri hilisem osa kuulamiseks ette võetud.

Alguses aga selgus ebameeldiva üllatusena, et Spotifys puudub üks Oldfieldi kergematest, aga Kaku arvates parematest albumitest: 1987. aasta Islands. Eriti kahju on traditsioonilisest “esimesest poolest” ehk “Tuulekelladest” (Wind Chimes), aga seal on head ka kõik n.ö. pop-Oldfieldi lood teisel poolel. Ega’s midagi, järgmine on 1989. aasta Earth Moving. Seegi on hea plaat, ent mõjub eelmise plaadi pop-poole jätkuna (eriti kohe esimene, Adrian Belew’ lauldud Holy).

Blogilugemist saatis esmalt Amarok. 1990. aastal sai Mike’il popist villand. Ta jättis sündid seisma, võttis taas kitarri (ja n+1 muud instrumenti), tegi tohutu tunnipikkuse rosolje erinevatest juppidest (algus kõlab päris ehmatavalt) ja muuhulgas saatis kompositsiooni lõpupoole morsekoodi kasutades otse istmikku (trummipõrina ja möiratuste saatel; veidi hiljem järgneb häälitsus, mis on midagi tsiklikäivituse ja valju kõhutuule vahepealset…) endise bossi, Virgini plaadifirma omaniku Richard Bransoni (kes nõudis talt popmuusika edasitootmist, ent Bransoni meelehärmiks lõppes plaadileping ära).

1991. aasta Heaven’s Open jäi küllalt igavaks, see-eest sellele järgnenud Tubular Bells II on sellenimelisest seeriast ilmselt suurim lemmik ja vist ka üldse nelja-viie lemmikplaadi seas Oldfieldi omadest (koos Islandsi, Songs of Distant Earth‘i, Voyageri ja Guitarsiga).

Poole TB2 pealt jõudsin lugemisega foorumisse. Seal oli juba tavapäraselt palju vormitäiteks järelekirjutamist – järgmisel korral tuleb ka sinna rangem piir peale. Õnneks oli siiski mõttega tehtud asju ka.

Lõpetasin seekord Kauge Maa Laulude saatel. Muide, need algavad sõnadega “Alguses lõi Jumal taeva ja maa.”. Äkki teen Oldfieldiga veel ühe seansi jaanuaris essee-eksamite ajal – päris mitu head plaati jäi veel kuulamata.

Hull tööpäev ja kõvasti Oldfieldi

14.12.2020

Tänane päev oli üsna kreisi. See oli muidugi ka kaugelt ette näha – kui tavapäraselt kulus ITSPEA kursuse blogide ja foorumi lugemisele esmaspäeviti 7-8 tundi, siis nüüd lisandus siia veel paarkümmend 10-12 lk rühmatööd (kursus saab järgmise reedega läbi, jäävad vaid eksamid jaanuaris). Hommikul peale kolledži virtuaalset personalikoosolekut hakkasingi lugema. Taustaks otsustasin seekord Mike Oldfieldi panna. Algusest peale.

Seitsmekümnendate Oldfield kattis ära kogu rühmatööde lugemise – Tubular Bellsist Platinumini. Tubular Bells ja Hergest Ridge meeldivad siiamaani, Ommadawn ja eriti Incantations on… imelikud (Kakk on ikka paganama kaheksakümnendad).

Poole Platinumi pealt sai rühmatööd viimaks loetud, tegin söögipausi ja pärast seda lendasin nüüd juba natuke leebema Oldfieldi saatel läbi blogide edasi. QE2 (üks mu lemmikuid vahepealse Oldfieldi hulgas) ja Five Miles Out – kuna rühmatöödesse läks suur hulk auru, siis mõned ei jõudnud seekord blogida (ja teised lasid ülejala – õnneks oli siiski üksjagu asjalikke kirjutisi ka). Väike paus kuni albumi lõpuni…

Crises mängima ja viimane etapp ehk kursuse foorumi lugemine (ja natuke kommenteerimine ka, ehkki põhiliselt üritan lasta seal ikkagi tudengitel rääkida).  Kui lõpuks asi ühele poole sai, oli pea täpselt kesköö ja mängis Oldfieldi ainus filmimuusikaplaat The Killing Fields (vahepeale jäi veel Discovery).

Nagu varem Queeni puhul, jõudsin kuulamisega umbes poole peale (10 albumit). Reedel siis kuulan edasi. 🙂  Alles niimoodi järjest kuulates saab aru, kui palju on Oldfieldi muusikas läbi albumite korduvaid motiive ja kujundeid, mida ta aga suudab iga kord isemoodi kokku põimida.

Tööpäev tuli laias laastus 12-tunnine (paari väikese pausiga).

Koroonaülikool

07.09.2020

Reedel hakkasid tulema teated, et TTÜ-s on esimesed nakatumised tudengite seas. Väikese kaalutlemise ja kolleegidega nõupidamise järel sai laupäeval kogu ITSPEA kursus viidud e-variandile (tavaliselt on see kavas kevadel). Lisaks kolis kursus Wikiversityst ära TTÜ IT kolledži wikisse – õppetöö jääb ka seal samasuguseks, lihtsalt Wikiversitysse tekkis eelmisel aastal paar imelikku haldurit, kes vajalikku sisu lambist ära kustutavad. Tuli teise liivakasti minna.

Tudengid suhtusid üleminekusse hästi, ainus  mure on taas kord nendega, kelle eesti keele oskus on ülikoolis õppimiseks selgelt ebapiisav. Sama jama on olnud juba paar viimast aastat (peamiselt on seni olnud tegemist Ida-Virumaa inimestega – paberil võib keeleoskus olemas olla, aga sisuliselt see väga sageli paraku ei tööta). Näis, kuidas seekord läheb. Kokku oli ÕISis hommikul 171 deklaratsiooni…

Kella 14-ks oli välja kuulutatud ülikooli infotund YouTube’i kaudu.  Värske rektori jutt oli paraku alguses vaevukuuldav, siis mattus korraga ingliskeelse sünkroontõlke alla, siis läks ca minutiks korda ning kadus seejärel lõplikult.  Siis tõmmati pidurit, lubati “5 minuti pärast uut katset” ja rohkem sinna ligi ei saanud (lõpuks saadeti  poole tunni pärast uus link).  Selliste jamade rohkus on üks peamine põhjus, miks TalTechi-trianglit pole võimalik tõsiselt võtta.

Mida muidugi ka ülikool siiani ära pole jaganud: kui kursus läheb e-õppe vormi, siis ei ole praktikas enamasti võimalik kahe õppevormi vahel pendeldada. Kui on e, siis on e. Kogu semestri vältel.

E-kursus on õnneks piisavalt hästi sisse töötatud, sellega ei tohiks probleeme tulla. Aga muudes ainetes võib küll asi kirjuks minna.

APDEIT 09.03: Kinnitasin ITSPEA deklaratsioonid ära – kuna läksime e-õppele, võtsin ikkagi kõik 173 nägu kursusele vastu. Eks näe, mis saab.

Läheb lahti!

30.08.2020

Homme on siis uue õppeaasta avaloeng ja esimene seminar. Hetkeseisuga oli TTÜ ÕISis ITSPEA deklareerinud 144 tegelast, aga tõenäoliselt tuleb kogunumber jälle kuhugi 160-170 kanti. Kui uut viiruselainet ei tule, toimub traditsiooniline kontaktõppevariant, e-kursus jääb kevadeks.