Silt: õppetöö

Õpetame noortele sigadusi

(tegelikult siiski sigadusi ära tundma ja ära hoidma. Valge kaabu stiilis)

Täna läks TTÜ-s lahti Sotsiaalmanipulatsiooni (ICS0018) kursus. See sai alguse omal ajal IT kolledži lõpuaastatel ja jõudis korra ka läbi joosta. Siis aga keerati asjad taltekki ja see aine kaotati ära, nüüdseks suutis isand Praust õppekavajuhina selle tagasi võidelda. Asja uba on anda rahvale algteadmised kahejalgsete häkkimisest (kuna tegu on tulevaste küberturbespetsidega, siis muidugi selle vältimise võtmes ja põhiliselt IT kontekstis).

Omal ajal oli huvilisi vaid 14, sel korral pandi kursus rahvusvahelise kella külge ning lisaks meie kohalikele küberitele (kes on samuti rahvusvaheline seltskond) laekus riburada pidi veel üle kümne tegelase Euroopa eri ülikoolidest (ehk EuroTEQ-võrgustikust). Kauge kandi rahva tõttu tuli kogu kursus jooksupealt e-õppevormi viia, kuna sellise suhtlemist eeldava teema puhul ei tule hübriidõpe eriti kõne alla.  Õnneks kohalik küberite seltskond oli eelmise kevade SPEAIT e-kursuselt juba tuttav (vähemalt nimede poolest).

Õnneks tuli Garf appi ja disainisime kahepeale päris tõsise jupi, kus tööd on ilmselt rohkem kui 3 EAP-ne arvestusega poolsemestrikursus nõuaks. Tänases avaloengus oli kohal ca 30 inimest, aga need olid üsna õhinaga asja kallal – katsetasin loengu jagamist väiksemateks juppideks koos pidevalt taustal jooksva tekstivestlusega ning tundub, et see on päris toimiv mudel (aga eeldab assistendi olemasolu – üks räägib, teine karjatab vestlejaid).

Näis, mis siis saama hakkab, kui nelja nädala pärast seminarid kätte jõuavad – Garf pani seltskonna päris põnevaid asju tegema. 🙂

Rokenroll

Eile toimus esimene ITSPEA loeng. Kolledži suuruselt teine auditoorium 316 (kirjade järgi 101 kohta) oli puupüsti rahvast täis, osa tudengeid seisis taga püsti. Lõpus saabus arenduse õppekavajuht Meelis midagi tudengitele teatama – vaatas imestunud näoga asjade seisu ja küsis siis: “Kakk, sul toimub siin rokk-kontsert või?”.

(Tõsi, kogu see rahvahulk tõenäoliselt kursusele ei jää, osalejaskond stabiliseerub reeglina kahe esimese nädalaga.)

APDEIT 13.09: ITSPEA nimekirja jäi lõpuks 158 nägu – seminariettekannete aegade deklareerimine lõppes eile ja sisuliselt kogu tabel broneeriti täis, teise ettekande jaoks jäid vaid mõned vabad ajad. Ilmselt tuleb semestri lõpus paar lisaseminari teha.

Semestri kokkuvõte

Tegelikult päris läbi semester tänasega ei ole – homme on vaja viimases kaitsmiskomisjonis olla ja järgmisel nädalal on veel üht koma teist teha (puhkus algab ametlikult 20. juunist). Aga tänaste kaitsmistega sai endapoolsele  panusele joon alla:

  • 49 ITSPEA e-kursuse lõpetajat
  • 63 SPEAIT e-kursuse lõpetajat
  • 1 juhendatud ja kaitstud magistritöö
  • 12 juhendatud ja kaitstud bakalaureusetööd
  • paar ilmuvat teadusartiklit
  • paar üldisemat teemapüstitust ülikooli avalikkuse ees
  • ITSPEA ja SPEAIT e-kursused said mõlemad kvaliteedimärgi ja olid ka aasta e-kursuse 9 nominendi seas

Lisaks pandi Kakk märtsis kaanega professoriks. Vähemalt juhendamise osas on nüüd pool viie aasta normist täidetud sisuliselt poole aastaga. 🙂  Samas oli see semester selgelt gaas põhjas sõitmine (erinevate asjaolude tõttu), pidevalt niimoodi uhada ei saa.

Kaanega

Nüüd on siis paberitel allkirjad all, Kakk on pool sammu redelitpidi kõrgemale roninud ja on TTÜ tenuuriväline õpperaja kaasprofessor (paksult ametlik nimi on “infoühiskonna ja küberkultuuri kaasprofessor”), üks kaheksast esimesest selle kategooria õppejõust ülikoolis.  Protsess läks käima möödunud sügisel ning jõudis märtsi algusega lõpule.

See  peaks olema sedasorti ametikoht, mida “professor” on tegelikult ülikoolis alati tähendanud – ülemise otsa õppejõud, mitte teadlane (ehkki teadust tuleb sel tasandil muidugi ka teha). Muidu oli viimase kümnendi jooksul pea kõikjal probleemiks see, et ülemistele akadeemilistele tasemetele jõudmine tähendas teadust ja rahaotsimist ning “õpetamiskallakuga” inimeste praktiline karjäärilagi vajus üha madalamale (hea näide oli dotsendikohtade ärakaotamine – väga suur osa nendest inimestest lükati sisuliselt pool sammu allapoole, vanemlektoriteks).

Seega laiemas vaates on see süsteem samm õiges suunas (natuke õnnestus ehk ka endal seda nügida aidata). Projektitööd ja teadust vaadatakse ka, aga peamine rõhuasetus on õppetöö ja selle edasiarendamine ülikoolis.

Aga tegelikult…. tähendab “kaasprofessor” professorit, kellel aeg-ajalt kaane pealt ära lööb. 😀

ITSPEA ja Meat Loaf, 2

ITSPEA kursusega on sel korral probleeme mõnevõrra rohkem kui tavaliselt – üks probleem võib olla ka keeleoskuses (ligi kolmandik osalejatest on mitte-eestipäraste nimedega), kuna tagasisides tehtud parandussoovitused ei näi mitte mingisugust mõju avaldavat. Järgmisel e-kursusel on plaanis osalejate arvu piirata ja kui inimese keeleoskus ikka osaleda ei luba, peaks ta eelnevalt sellega natuke tööd tegema.

Aga Meat Loafi kuulamine paralleelselt tööde lugemisega jätkub 1995. aasta plaadiga Welcome to the Neighbourhood. Sel korral on Jim Steinmanilt plaadil vaid kaks lugu (üks on “Left in the Dark”, mis algselt oli mõeldud tollele ära jäänud plaadile, mille hiljem Steinman ise salvestas; hiljem laulis selle loo kuulsaks hoopis Barbra Streisand). Võib-olla kuulsaim lugu siin plaadil on duett Patti Russoga, Diana Warreni “I’d Lie for You (and That’s the Truth)” (aga nii pealkiri kui ka loo kõla meenutavad päris tublisti Steinmani). Album oli edukas, ehkki mitte eelmisega samal määral – plaatinaplaat saadi USA-s ja Suurbritannias. Spotifys on selle albumi kollektsionäärivariant, kus lisatud on neli singlite B-poolt (muuhulgas biitlite “Let It Be” ja muusikaliklassik “Oh What a Beautiful Morning”, mis on rokkari esituses täitsa kena sinatralik lauluke) ja terve kontserdisalvestus, kus selle albumi lood on läbisegi varasemate kuulsate lugudega.

2003. aastal otsustas Meat Loaf taas ise muusika valida, I Couldn’t Have Said It Better Myself ei sisalda põhiosas ühtki Jim Steinmani lugu (küll aga on mitme loo kaasautoriks Mötley Crüe bassimees Nikki Sixx). Huvitav ja ilus (ehkki lühike) on salvestusel osalenud stuudiomuusiku Peter Mokrani instrumentaal “Intermezzo”, mis võiks vaat et Oldfield olla (ja mõjub siin plaadil tulnukana teiselt planeedilt). Plaat on täiesti kuulatav kogum rockereid vaheldumisi ballaadidega, aga väga häid sähvatusi ei ole. Nii oli ka müügiedu väiksem (üsna korralik siiski).

2004. aasta veebruaris salvestas Meat Loaf live-albumile portsu enda varasemaid hitte koos Melbourne’i sümfooniaorkestriga (bänd on ka ikkagi taustal, seega üldpilt on endiselt rokk). Täitsa sobiv soust (eriti Steinmani lugudele), aga rohkem siin väga midagi kommenteerida ei olegi.

2006. aastal oli Jim Steinman tagasi – ja läks uuesti Meat Loafiga raksu. Bat Out of Hell 3 produtsendiks tuli teine kuulus tegija, Desmond Child. Viimaks aga õnnestus kraaklemine ära lõpetada, plaadile läks seitse Steinmani lugu ja tulemuseks oli taas edukas (ehkki mitte päris samast klassist selle seeria eelmistega) album. See on vist kõige suuremalt ette võetud Meat Loafi album – lisaks Neverland Expressile ehk püsi-taustabändile (mis siit albumist alates kuni ca 2010. aastani on Meat Loafi parim taustakoosseis; muuhulgas tuleb juurde Anthraxi kitarrist Paul Crook) ja suurele orkestrile on siin külalised nagu rokkmuusika “Who’s Who”. Brian May (“Bad for Good” avataktist on koheselt selge, kes seal tegutseb). Steve Vai. John Shanks. Eric Bazilian. Ning häid lugusid on terve rida – avalugu “The Monster is Loose”, “Blind as a Bat” ja Steinmani järgmine suur ballaad “It’s All Coming Back to Me Now” (duett Marion Raveniga) on ehk kõige kuulsamad, aga terve see album on äge. Produtsendi käekiri paistab kõige selgemalt duetist “What About Love”, mis kõlab pigem nagu Bon Jovi (näiteks koos Cheriga).

2008. aastast võtaks aga siia live-albumi 3 Bats Live, mis on samanimelise kontsertturnee salvestus Ontariost. YouTube’is on õnneks leitav üks selle turnee videosalvestus – ehk Meat Loafi parimaid esitusi, millele aitab kaasa väga hea bändikoosseis. Paul Crook ja Randy Flowers kahe võrdselt hea kitarristina, Mark Alexander klaveril, Kasim Sulton bassil, John Miceli trummidel, multiinstrumentalist Dave Luther (saksofon, klahvid, löökriistad) – ja muidugi need kaks tüdrukut, kes näevad välja sama head kui nad kõlavad: CC ehk Carolyn Coletti (kes jõudis juba ka eelmisele plaadile) ja paraku ainult siin turneel osalenud Aspen Miller (praegu Vincent). Ma ei saa aru, miks Meat Loaf mõne aja pärast Patti Russo tagasi kutsus – Aspeni “I’d Do Anything…”-duett on kuulamist ja ka vaatamist väärt (see võiks korralik filmistseen olla). Ja Aspen + CC on siin üks parimaid senikuuldud taustapaare ka kokkukõlamise mõttes.

Paar plaati jääb veel järgmisse nädalasse.

ITSPEA ja Gotthard, 2

Täna jäi ITSPEA lugemine üsna öö peale, aga muusikat tuli ikka kõrvale kuulata.

Jätkan Gotthardiga 2005. aasta albumist Lipservice (tegelikult kuulasin veidi täiendatud Reloaded-varianti 2008. aastal, mis Spotifys väljas on). Algab tavapärase hoogsa hard rockiga (kolm esimest lugu), siis tuleb minu enda üks suuremaid lemmikuid siit plaadilt, klassikaline power-ballaad “Everything I Want” (meloodialt võiks olla Bryan Adamsi lugu, aga seade meenutab pigem Guns’n’Roses-it). Plaadil teeb paari loo autorina kaasa rootslane Fredrik Thomander ja siin-seal aimubki nüüdsest alates Europe’i vms lihvitult rootsilik kõla (“Cupid’s Arrow”) – varasema (heas mõttes) pigem ameerikaliku helikeele asemele on tulnud pigem lääne-euroopalik (eranditeks, mis kõlavad nagu paar plaati tagasi, on kaks viimast lugu – eriti just lõpus olev akustiline ja mõtlik “And Then Goodbye”). Üldmuljena ütleks, et mõnegi teise bändi puhul võiks see olla tippalbum, aga Gotthardilt on vist veel paremaid asju tulnud. Šveitsi tabelitipu vallutas aga ka see plaat ja müüginumbrid andsid taas plaatinatulemuse.

Kaks aastat hiljem, 2007, tuli välja Domino Effect, mis tundub paljuski sama malli peale ehitatud kui eelmine plaat – jõuline avalugu, põhiosas lihvitud hardrokk (alguseosa meenutab uuemat Europe’i) ja sekka mõned pehmemad lood. Enim meeldib “Letter to a Friend”, kus on kõrvuti nii vaikne ja mõtlik ballaad (Steve Lee hääl on nüansirohkem just nendes kohtades) kui korralik keevitus – lugu meenutab tervikuna Aerosmithi (tegelikult on Gotthardi korduvalt just tolle kuulsa bändiga võrreldud), mingi paralleeli annaks tõmmata isegi Metallica “Nothing Else Mattersiga”. Lõpulugu “Where Is Love When It’s Gone” meenutab Phil Collinsi albumit But Seriously (“I Wish It’d Rain Down”, “Another Day in Paradise”, “All of My Life”). Aga üldiselt näib, et bänd jäi selle albumiga otsekui mingi kännu taha kinni – hoolimata taaskordsest tabelitipust ja plaatinaplaadist…

2009. aasta Need to Believe algab taas nagu eelmised albumid, hardrokk muutub aga “Unspoken Words’is” juba päris heviks (Accept tuli meelde, sama kõlaga on hiljem ka “Right from Wrong”). “Unconditional Faith” kõlab jälle nagu hiilgeaegade G’n’R. Plaadil on aga ka bändi varasemate suurte ballaadidega võrreldav “Don’t Let Me Down”, Scorpionsit meenutav “I Know You Know” ning lõpulooks on “Tears to Cry”, mis näib olevat Steve’i austusavaldus oma lemmikbändile Whitesnake’ile. Pole kuskilt otsast paha plaat, märksa vaheldusrikkam kui eelmised (ja nagu ikka, esikoht tabelis ja plaatina), aga siiski mitte lemmik.

Järgmise plaadini läks aega kolm aastat – põhjuseks traagiline juhtum oktoobris 2010. Bändi solist Steve Lee läks sõpradega tsiklimatkale mööda USA-d, kusagil Las Vegase kandis jäädi äikesetormi kätte ja peatuti maantee ääres – ja siis kaotas vastutulev rekka tulvavees juhitavuse ja Steve ei suutnud talle otsa lendava tsikli eest ära hüpata. Imekombel jäid teised ratturid ellu.

2011. aastal võttis bänd endale uueks solistiks Nic Maederi – solisti vahetamine on alati keeruline ja ehkki korralik rokilaulja, ei suuda viimane siiski päris paljusid eelkäija hitte laulda (seetõttu tegi Leo Leoni mõni aeg hiljem ka kõrvalprojekti Coreleoni). 2012. aasta Firebirth on Maederi esimese plaadina enam-vähem, eriti hästi õnnestub tal “Remember It’s Me”. Samas mõnes teises loos on tunda, et jõuline kitarripartii tahaks võimsamat häält kõrvale – traadilugudes ehk pole niiväga häda, aga kandva-noodi-häält Maederil siin lihtsalt ei ole. Hea näide on tema enda kirjutatud (koos Leo Leoniga) ilus ballaad “Tell Me” – paljudes teistes bändides veaks see vokaal välja, Gotthardis aga… Samas lugude mõttes on see plaat ehk huvitavamgi kui paar viimast Steve Lee plaati ning bänd kõlab kohati ka alternatiivroki võtmes. Ja šveitslased armastasid enda superbändi endiselt – taas tabelitipp koos plaatinaga.

Bang! aastast 2014 on juba uue solisti paremini bändi sisse sulatanud (nimilugu on mõnusalt rokkiv, ka ilmselt selle plaadi suurim hitt “Feel What I Feel” on väga hea rokklugu üsnagi Gotthardi algaastate stiilis). Nic Maeder on ilmselt vahepeal üsna korralikult häält treeninud ja kõlab siin plaadil märksa enam enda eelkäija moodi – ehkki mõnes kohas plaadil tahaks endiselt veel paremat (Steve Lee oli lihtsalt liiga hea laulja). Aga kaks duetti Melody Tibbitsiga – “C’est la vie” ja “Maybe” – on päris mõnusad (muidugi, viimases on pikalt üsna raske Gotthardi ära tunda, see on lihtsalt täiega lilleline lugu a la John ja Yoko). Lõpulugu “Thank You” oma ligi 11-minutise(!) pikkusega on juba midagi Queeni kapsaaeda (paraku küll mitte vokaalselt). Seega kogu see plaat on hea – siin on päris eripalgelisi asju. Ja Gotthard muidugi peab taas albumi tabelitippu ja plaatinaks ajama…

2017. aasta Silver (nimi viitab hõbepulmadele ehk 25. aastapäevale) on rohkem sarnane üle-eelmise plaadiga ja taas veidi karmima rea peal. Klassikalise Gotthardi rokkerina tõuseb siit esile “Stay With Me”, mis oli ilmselt ka suurim hitt (iseenesest naljakas idee on “Tequila Symphony No 5”, mis algab Beethoveni kuulsa fraasiga – võiks kujutada ette korralikult joomast Ludwigit kitarri plõnnimas…). Plaat tervikuna on kuulatav rokiplaat, ehkki võib-olla bändi lahjema poole pealt. Tabelitipp võeti kodumaal taas ära, aga läbimüük senileitud info alusel ei olnud varasemal tasemel.

2020. aasta #13 (elementaarne, järjekorranumber ju) algab taas enamiku Gotthardi albumite kombel mürtsuga. Mürts käib kuni viienda looni, milleks on … ABBA “S.O.S.” Algab vaikselt klaveriga (ja natuke amatöörliku kõlaga), siis keerab raskerokiballaadiks – kuulatav, aga originaali ei ületa. Võib-olla oleks (taas kord) Steve Lee selle välja vedanud (või ka Coreleoni Ronnie Romero, kes on äärmiselt sarnase häälega). Nic Maederile see lugu paraku ei sobi. Küll aga on päris ilus selle muidu üsna traadise plaadi keskel olev vana kooli Gotthardi ballaad “Marry You”, milles Nic ei jää pehme loo esitamisel enam kuigivõrd Steve’ile alla. Muidu aga oli seegi plaat üsna harju keskmine.

Lõppu kuulasin veel 2020. aastal välja lastud kogumikplaati Steve Lee – The Eyes of a Tiger, kuhu on koondatud suur hulk vanu klassikuid (Steve’i enda vokaaliga ja uuendatud, enamasti unplugged-stiilis seadetega). Väga hea plaat ja sobiv mälestusmärk suurepärasele lauljale.

Järgmisel nädalal võtame ette midagi veidi pehmemat.

ITSPEA ja Gotthard, 1. osa

Sügissemester on käima läinud, seekord on pikaks tööpäevaks ITSPEA kursuse tööde lugemiseks esmaspäev. Esimene nädalatähtaeg läks kiireks, nüüd on teine nädal läbi saanud ja alustaks lugemise kõrvale uut muusikamaratonide rida.

Esimene valik tuleb Šveitsist – nende ilmselt läbi aegade edukaim rokkbänd Gotthard. Nimi on jah ametliku teooria järgi võetud Sankt Gotthardi mäeahelikult/kurult, aga arvestades, et tegu on ingliskeelse rokkbändiga… mine tea. 😛 Nende esimest solisti Steve Lee’d (õige nimega Stefan Alois) pean läbi aegade üheks parimaks raskerokihääleks üldse, lisaks oli ta koos esikitarrist Leo Leoniga ka enamiku bändi karjääri esimese poole lugude autoriks.

Alustati traditsioonilisel viisil bändi nimialbumiga 1992. aastal. Suuremas osas on see hea ja energiline, kuid ehk natukene ühetaoline hardrokk, erandiks kaks ballaadi, mis ehk jäidki kauemaks pildile – “All I Care For” ja eriti “Angel”. Aga kohe esimese albumiga plaatinaplaat saada on kõva tulemus. Gotthard on sarnaselt Def Leppardiga olnud enamasti kahe korraliku kitarristiga bänd, kuid siin mängib teise kitarristina üksnes paaris loos külalisena kaasa leppardite Vivian Campbell.

Teisena ilmus Dial Hard – aastaks annab Spotify 1993, Wikipedia 1994. Stiililt on see küllaltki sarnane eelmisega, ent veidi lihvituma saundiga ning Steve Lee hääl hakkab juba täisjõudu kätte saama. Originaallugudest on siin sõelale jäänud bluusrokker “Mountain Mama”, aga märksa enam lõpuballaad “I’m on My Way”. Viimast tuleks lugeda selgelt alahinnatud rokilugude hulka (tõsi, album tervikuna oli kodumaal taas plaatina väärt hitt) – hea meloodia, väga hea kitarripartii ning muidugi väga uhke vokaaliosa. Lisaks enda lugudele on siin ka kaks kaverit, millest ehk põnevam on biitlite “Come Together” kõvasti traadisemaks keeratud versioon.

Järgmisena tuleb G. aastast 1996. See šveitsi bändi plaat kõlab alguse osas ameerikalikumalt kui suurem osa ameeriklasi (John Fogerty tuleb meelde), “Mighty Quinn” ongi Bob Dylani käest laenatud. Lõpupoole tuleb eelmiste albumite hardrokki (“Fist in Your Face”, “Ride On”, üks paremaid selle rea lugusid aga on Bon Jovi ja Metallica ristandit meenutav “In the Name”), päris ballaade esindab lõpus “One Life, One Soul”, ent minu enda lemmikud on kaks lugu plaadi keskelt – ameerika folkroki esindajana “Father Is That Enough?” ja üks bändi läbi aegade paremaid meloodilisi rokkareid, “Let It Be” (sama hea lugu kui tema biitlitelt pärit nimekaim). Seda esitati üsna mitmes erinevas variandis, ise pean parimaks YouTube’ist leitud AVO Session Live -versiooni 2007. aastast (selle albumi versioon siin tundub tiba liiga aeglane).

Edasi live-album D frosted, mille aastaarv on taas vaieldav – Spotify pakub juba 1994, Wikipedia aga 1997. Samas on siin mitmeid G. pealt pärit lugusid, nii et võib-olla on hilisem number õigustatud. Saund on enam-vähem unplugged ehk märksa pehmem kui varasematel plaatidel, häid lugusid on ridamisi (nii eelmise albumi lemmikud kui ka “I’m on My Way”, kus Steve Lee julgeb laivis alles lõpus päris ülemise registri lahti teha). Seda kontserti oleks tõsiselt tahtnud ise näha.

1999. aasta Open juhatab sisse Gotthardi sajandivahetuse perioodi, mille pehmem poprokk ausalt öelda istub mulle ehk kõige enam (“Got to Be Love”, “Best Time”, eriti aga kantriballaadilik “Let It Rain”). Ju arvasid nii ka šveitslased, ostes seda plaati kahekordse plaatinanormi jagu ehk üle 60 tuhande (ja see kerkis kohaliku edetabeli tippu). Tegelikult aga on ka siin plaadil varasemas stiilis hard-rokk olemas (“Cheat and Hide”, “Tell No Lies”), lihtsalt bändi ampluaa on kõvasti laiemaks läinud.

2001. aasta Homerun on üks mu lemmikuid Gotthardi albumitest – see on läbinisti kvaliteetne kergerokiplaat (jälle arvasid šveitslased sama – neljakordne plaatinaplaat, üle 120 000 plaadimüügi ja loomulikult tabelitipp). Enim meeldivad ehk “Take It Easy” ja “Come Along” (sarnane paar väga mõnusaid, hea kitarridraiviga autorokilugusid), mõtlikumat sorti “Lonely People”, siit plaadilt ilmselt suurimaks hitiks saanud ballaad “Heaven” ning ka sobivalt finaaliks jäetud nimilugu. Kõige raskema kõlaga on ehk “Eagle”, mis huvitaval kombel meenutab meloodiajooniselt veidi ABBA samanimelist lugu.

Kahe aasta pärast ilmunud Human Zoo algab taas natuke karmima saundiga ja lood on umbes pooleks algaastate hardroki ja pehmete ballaadide (“Have a Little Faith” ja “First Time in a Long Time” on aga väga head) vahel, eelmise plaadi heatujurokki esindab ehk ainult “One In a Million”. Eelmise plaadi tipptulemust päris ei korratud, lisaks edetabelitipule tuli siit “ainult” topelt-plaatinaplaat…

Lõpetuseks kuulasin veel 2002. aasta ballaadikogumikku One Life One Soul (kuulsat “Ruby Tuesdayd” polnudki varem Gotthardi versioonis kuulnud – huvitav variant ülilüürilise salmi ja energilise refrääniosaga). Järgmisel korral jätkan uuemate plaatidega.

Eetikaharjutus

Väike tekstivõrdlus:
* TLÜ ELU kursuse Kübereetika veebileht
* Kaku e-ITSPEA kursuse viimane loeng

E-ITSPEA on vähemalt korra (26.09.20) Interneti Arhiivi jõudnud, seega ilmselt on selge, kumb on originaal (wikist saab ajaloo samuti kätte). Korrektset allikaviidet kusagilt ei paista.

Paar ekraanitõmmist võrdluseks ka: TLÜ ja kolledži wiki. Niivõrd identne refereerimine ei ole parimagi tahtmise juures eriti realistlik. Mõnevõrra naljakas on see, et usinad kopeerijad on üle võtnud ka Kaku kriitilise suhtumise “intellektuaalomandi” mõistesse ja pannud selle samamoodi jutumärkidesse.

Plagiaat on üldse piinlik asi, aga eriti irooniliseks kisub asi eetikat käsitleva materjali plagieerimise puhul. 😛

APDEIT 07.06:  asi lahenes täitsa viisakalt, vt kommentaariumi.

Jätku Leppardit

Täna tähistati töö juures IT kolledži 21. aastapäeva.  Ühtlasi läksid täna sisse ka lõputööde lõplikud versioonid.

Sellega seoses jätkub teekond tulevase hüpoteetilise pedagoogikakraadi poole ehk õppetöö ristamine Def Leppardiga.  Ülikooli ingliskeelne hindeskaala on na igavavõitu – satisfactory, good…   Boooriiinggg!

Niisiis pakume välja hoopis rokkivama variandi:

0 – Armageddon It
1 – Wasted
2 – It Don’t Matter
3 – Man Enough
4 – Energized
5 – Invincible

Haruldase 5+ vastena tuleb juurde veel All Time High. Ja kui eelmisel korral olid allikaks leppardite albumite pealkirjad, siis need on muidugi laulud.