Kuu: august 2020

Läheb lahti!

Homme on siis uue õppeaasta avaloeng ja esimene seminar. Hetkeseisuga oli TTÜ ÕISis ITSPEA deklareerinud 144 tegelast, aga tõenäoliselt tuleb kogunumber jälle kuhugi 160-170 kanti. Kui uut viiruselainet ei tule, toimub traditsiooniline kontaktõppevariant, e-kursus jääb kevadeks.

Lahe lugemine

Eelmise kampaania ajal toetasin Objektiivi portaali. Hoolimata sellest, et ma alati kõigega nõus ei ole, mis seal ilmub. Lihtsalt seetõttu, et Eestis säiliks mingigi alternatiiv sellele, mis ametlikust meediast välja lastakse.

Muide, viimasel ajal näibki, et Objektiivist on pikkamööda saanud kõige korrektsemalt (keeleliselt) ja ka – vahel radikaalsete seisukohtade kiuste – kõige viisakamalt kirjutav meediaväljaanne Eestis. Algselt veidi amatöörlik väljaanne on saanud pikkamööda küpsemaks (ehkki arenguruumi on alati), peavoolumeedia (ERR, Postimees, Äripäev, Ekspress jne) aga liigub selgelt vastassuunas. Ja mis kallutatusesse puutub, siis Objektiivi kohe alguses ausalt väljaöeldud kallak ei ole kuidagipidi suurem kui “objektiivse” peavoolumeedia oma teises suunas.

See Roland Tõnissoni kolumn siin on täitsa omaaegse laulva revolutsiooni mõttelaadi jätk. Eriti vahva on lugu jaapanlastest.

Tegelikult – kui juba alternatiivmeediast kirjutamiseks läks, siis teine umbes samal ajal alustanud väljaanne, EKRE taustaga Uued Uudised, on võrdluses Objektiiviga paraku takerdunud ärapanemisse ja haukuvasse kõneviisi (eks samad hädad on ka emaerakonnal). Ehkki ka seal tasub üht-teist lugeda, näiteks Piret Kivi kirjutisi (üks näide siin).

Coop loeb mõtteid

Tellisin nettipidi Coopist süüa – muud asjad olid ilusti meeles, aga pärast kappi vaadates lõi valgeks, et oleks võinud mune ka võtta. Järgmisel õhtul tuleb kuller kottidega. Ja ennäe, kotis on tellitud asjadele lisaks kaks suurt karpi mune…

Kahjuks selgus edasisel lahtipakkimisel, et see polnud kingitus (mida Coop vahel täitsa teeb) – ühest kotist paistis puha võõras kraam. Helistasin kullerile tagasi ja oligi kaks kotti ülearu toodud. Aga vähemasti seekord jäi kellelgi ilmselt kurjade sõnade kasutamine ära. 🙂

Kullipesa ja karuahter

…ehk veel üks kolamine linna taga.

Asi algas sellest, et telekast nähtud 2017. aasta Ruja kontsert hakkas meeldima ja tellisin endale DVD. Apollo saatis täna teate, et kaup juba Laagris postkastis. Paras rattaga minna – mõtlesin, et teen natuke pikema tiiru, ehkki lubati äikest ja ilm oli juba hommikust saati selline ähvardav.

Algus oli tavapärane rattaring päripäevasuunas ehk Männikule ja Saku poole. Tammemäelt aga keerasin ära Tallinna ringtee poole ja kuna seal sattusin kunagi läbi raba ronides Pumbajaama teele, proovisin nüüd sealt sisse keerata.

Esmalt üritasin otse linna poole tagasi minna – kruusatee oli vilets ning viimaks paistis eemal “laiguliste” teesulg (õppused tõenäoliselt). Ümberpöörd, tagasi ja siis juba mööda asfalti uuesti paremale. Tee viis tõsisesse padrikukülla, kus ühe üsna uhke elamise ees oli silt “Kullipesa” (ju elab seal mõni kodanik Kull). Kakk ei tahtnud teist lindu tülitama minna, edasi sai aga ainult üht teed pidi, mille ees polnud tõkkepuud või “Eratee” silti. Tee jäi edasi minnes järjest väiksemaks ja kehvemaks, kilomeetrijagu edasi jõudes oli juba mõte, et kas saabki läbi – siis aga paistis eemalt kellegi pargitud auto ning oli selge, et saab.

Auto juures jõudis metsatee natuke suuremale kruusateele. Veel kilomeetri-paar sealt edasi minnes avanes ees ilus Põhja-Eesti maastik põldude ja väikeste majadega – aga täpsemat asukohta kohe küll ära ei öelnud, kuni nägin kaugel eemal kaht Pääsküla tornmaja. Veidi edasi jõudes sattusin kergliiklusteele, mis esmapilgul mõjus karuahtri kontekstis üsna kontekstiväliselt – kuid sedapidi liikuma hakates jõudsin mõne aja pärast välja Tänassilma tagumiste majadeni ja sealt juba Nõlvaku kaudu Maksimarketi juurde. Pakk välja ja koju.

Vihmaähvardus kadus vahepeal Tänassilma taga üldse ära, aga lõpuks tuli tagasi ning viimane kilomeeter tuli juba väikese vihmasabinaga sõita – aga see oli täiesti suviselt soe vihm. Nii et igapidi kordaläinud kondamine oli (summaarselt üle 30 km).

Serveriuuendus väikese kebrunniga

Suvine serveriprogramm läks osaliselt metsa, kuna uuele kastile ületõstmine tekitas probleeme ning praeguse hooaja üritab veel vanaga vastu pidada. Eile sai tehtud süsteemiuuendus 20.04 peale – muidu läks ladusalt, ent pärast enam meilid läpakasse ei tulnud – Evolution teatas: “Error performing TLS handshake: A packet with illegal or unsupported version was received.” (hiljem lisas veel ühe teise, natuke erinevas sõnastuses teate). Meilid tulid postkasti kohale (Alpine’iga sai terminalist kätte), aga üle tõmmata ei saanud.

Sai torgitud nii ja naapidi, ei aidanud miski. Täna võtsin Dovecoti maha ja paigaldasin uuesti (suuresti selle juhendi järgi). Ja ennäe, tööle läks. 🙂  Kui enne õppeaasta algust jõuab, tuleks mõelda Wikiversity kursuse kolimisele kas siis Kakupessa või kuhugi kooli – Wikiversitysse on natuke imelikud inimesed valitsema pääsenud, kevadise kursuse juures pidi korduvalt tõestama, et sebra ei ole…

Taasiseseisvumispäev

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.

Pulmas

Kaku noorem jõmm tegi viimaks pulmad ära – teisepoole leidis erialasel viisil meditsiinikoolist kohe sinna minnes ning üks Henri-nimeline noorhärra on ka juba aastajagu siin ilmas olnud, aga tänasest on siis asi ametlik. Täitsa tore väike üritus oli, registreerimine oli Uuemõisas ja vastuvõtt Haapsalu kuursaalis.

Aga Kakule kohaselt sai kingituseümbrikku ka üks päeva- ja teemakohane lulla pakitud…

Medika Mendi nõuanded meedikute pulmadeks

Elus võib ju ette tulla
rõõme ja ka ohte –
meedikute eeliseks
on teada kõiki rohte.

Kui on põnnil kinni kõht,
punnivinna tuua
pole tarvis – tuleb hoopis
porknamahla juua.

Kui on trennist kossid kanged,
ära tühja pressi,
parem kohe manustada
tugev laks magnessi.

Kui on onul haige pea
(undab kut üks pini),
appi tuleb vana hea
ja aus Spiritus vini.

Kui on närvis vanamemm
või kass lööb küüned välja,
abinõuks on palderjan
(ja kassiga saab nalja).

Kui on naaber lärmakas
või punub võrke peeni,
alati on abiks sinna
sobiv doos purgeeni.

… ja lõpetuseks:

Hästi elada võib lossis
või tünnis nagu Diogenes,
kuid hoidke kodust eemal COVID
ja Streptococcus pyogenes!

Jälle tööl

Täna oli esimene ametlik tööpäev peale puhkust – tegelikult käisin juba eile korra koolist läbi, aga tänaseks oli plaanitud kahe diplomitöö kaitsmine, mis kevadel edasi lükkusid. Läksid teised kenasti, mõlemale sai komisjoni poolt “neli” pandud.

Kooliustele olid paraku inetud roosad “TalTechi” plärakad ilmunud – mingid tegelased pole ilmselt veel siiani aru saanud, milline turunduslik ämber kogu see avantüür oli. Ehk aitab uue rektori ametisseastumine veidi mõistust koju tagasi tuua.

TTÜ on otsustanud õppeaastat vähemalt esialgu alustada tavavormis, seega on kavas ITSPEA traditsiooniline päevaõppevorm. Paariaastase pausi järel on see nüüd jälle ka adminnide õppekavas tagasi – kahjuks teise kursuse alguses, kuhu ta nii hästi ei sobi (ITSPEA on klassikaline sissejuhatav aine ja peaks olema võimalikult õppekava alguses). Nii et praeguse seisuga üks rühm adminne ja viis rühma arendajaid ehk taas kusagil 180 inimese kandis.

Kui mõni asjaosaline seda lugema peaks, siis

  • kuna rahvast on nii palju, siis tõenäoliselt vabaõppureid juurde võtta ei saa – seminaridesse ei mahu lihtsalt ära. Vabaõppurid ja kõik muud külalised on aga teretulnud kevadsemestril toimuvale e-kursusele, kus sel korral ilmselt rahvast veidi vähem on (analüütikud jäid ära) ja e-variant ei ole ka rahvaarvu suhtes nii tundlik.
  • algava semestri puhul tuleb arvestada ka võimalikku pandeemia teist lainet. Sel juhul jätkub tõenäoliselt tunniplaanijärgne süsteem, aga loengud lähevad salvestusteks ja seminarid kolivad Jitsi Meeti peale. Poole semestri pealt päris e-varianti kolida on raske (v.a. ehk kohe 1.-2. nädala pealt).

Tööle sõitsin jälle rattaga ja tagasi tulin vahelduse mõttes väikese ringiga Harku rattateed pidi. Kuni ilma peab, tasubki tööl rattaga käia, kui samal päeval trenni pole.