Silt: kolamine

…ehk veel üks kolamine linna taga.

Asi algas sellest, et telekast nähtud 2017. aasta Ruja kontsert hakkas meeldima ja tellisin endale DVD. Apollo saatis täna teate, et kaup juba Laagris postkastis. Paras rattaga minna – mõtlesin, et teen natuke pikema tiiru, ehkki lubati äikest ja ilm oli juba hommikust saati selline ähvardav.

Algus oli tavapärane rattaring päripäevasuunas ehk Männikule ja Saku poole. Tammemäelt aga keerasin ära Tallinna ringtee poole ja kuna seal sattusin kunagi läbi raba ronides Pumbajaama teele, proovisin nüüd sealt sisse keerata.

Esmalt üritasin otse linna poole tagasi minna – kruusatee oli vilets ning viimaks paistis eemal “laiguliste” teesulg (õppused tõenäoliselt). Ümberpöörd, tagasi ja siis juba mööda asfalti uuesti paremale. Tee viis tõsisesse padrikukülla, kus ühe üsna uhke elamise ees oli silt “Kullipesa” (ju elab seal mõni kodanik Kull). Kakk ei tahtnud teist lindu tülitama minna, edasi sai aga ainult üht teed pidi, mille ees polnud tõkkepuud või “Eratee” silti. Tee jäi edasi minnes järjest väiksemaks ja kehvemaks, kilomeetrijagu edasi jõudes oli juba mõte, et kas saabki läbi – siis aga paistis eemalt kellegi pargitud auto ning oli selge, et saab.

Auto juures jõudis metsatee natuke suuremale kruusateele. Veel kilomeetri-paar sealt edasi minnes avanes ees ilus Põhja-Eesti maastik põldude ja väikeste majadega – aga täpsemat asukohta kohe küll ära ei öelnud, kuni nägin kaugel eemal kaht Pääsküla tornmaja. Veidi edasi jõudes sattusin kergliiklusteele, mis esmapilgul mõjus karuahtri kontekstis üsna kontekstiväliselt – kuid sedapidi liikuma hakates jõudsin mõne aja pärast välja Tänassilma tagumiste majadeni ja sealt juba Nõlvaku kaudu Maksimarketi juurde. Pakk välja ja koju.

Vihmaähvardus kadus vahepeal Tänassilma taga üldse ära, aga lõpuks tuli tagasi ning viimane kilomeeter tuli juba väikese vihmasabinaga sõita – aga see oli täiesti suviselt soe vihm. Nii et igapidi kordaläinud kondamine oli (summaarselt üle 30 km).

Laupäevane rattaring algas seekord töösõidumarsruuti  pidi Hiiu jaama juurde minekust, sealt uhasin mööda Hiiu-Harku rattateed allapoole. Kadaka tee ristis keerasin vasakule ja vaatasin üle Rehe elamurajooni. Sealt edasi metsaradu pidi nõuka-ajast (kuri)kuulsate Astangu laskemoonaladudeni, kuhu polnud ka varem sattunud. Aiad on ümbert maha võetud ja okupandid jalga lasknud, aga isegi aasta kõige ilusama aja päikeselisel päeval ei saanud pahaendelisusest päris lahti – Mordorit on seal ikka veel alles.

Jõudsin metsast välja Keila maanteele, sealt läksin mööda Harku järve tagumist kallast enda vana kirikut vaatama – on teine täitsa püsti ja märksa paremas seisus kui tookord. Sealt siis mööda väikesi teid Tabasalu külje alt läbi ning viimaks Tabasalu-Hüüru tee peale (see lõik oli kõige tülikam, sest tuli sõita mööda maanteed). Keila maanteele jõudes pöörasin paremale, puhkasin ühe pingi peal veidi jalgu ja lasin edasi Hüüru.

Hüürust sõitsin enda Laagri-aegset rattaringi pidi (aga teises suunas) Laagrisse, vaatasin üle ka kunagise elukoha Männimetsa teel ja tulin läbi Pääsküla ja Jannseni koju. Kokku ligi kolm tundi ja ligi 37 kilomeetrit. Nägi päris mitmeid uusi kohti, veel mitmed on viimasest korrast muutunud. Ja loodus on praegu tõesti ilus, toomingakaif oli päris korralik.

APDEIT 24.05: ununes – Laagri taha Hüüru poole jääb üsna eraldatud kohta üks küla, kus  kõik tänavad näisid algavat “karu”-eesliitega: Karuniidu, Karuallika jne… Karuahtri oli kahjuks puudu.