Aastapäevaaktus

17.09.2020

Ei tea, kas põhjuseks oli hiljutine rektorivahetus või midagi muud, aga Tehnikaülikooli 102. aastapäeva aktus oli üle pika aja selline üritus, kus oli täitsa hea meel selle ülikooli vilistlane olla. Pandeemia tõttu soovitati ülekandes jälgida – jättes kõrvale ühe kokkujooksu (ca 5 minuti pikkuselt prof. Grossbergi kõne ajal) toimis ka see seekord üldiselt ilusti.  Eriti tuleb hinnata seda, et kogu üritus toimus eesti keeles (ingliskeelse sünkroontõlkega neile, kes seda vajavad) – ainus erand oli rahvusvaheliste doktorantide promoveerimise ees, kus see oli ka mõistlik.

Polegi pikka aega näinud üht sedasorti üritust, mis algaks “Eesti lipu” laulmisega – üldse oli rahvuslikku vaimu seekord meeldivalt palju, seda ka meeskoori esitatud laulude osas (Ernesaksa “Kutse” soleeriva dirigendi rollis Valter Soosaluga oli päris võimas).  Ainus kontekstiväline punkt oli endiselt kole “TalTech” aula kõnepuldi peal (ja kahjuks ka tseremooniameistri kõnes)… Ja seda uhkem oli kuulda aasta vilistlase preemia saanud prof. Mart Min’i humoorikat soovitust minna tagasi “vana terashalli, kirsikarva käepidemega tööriista” juurde. 🙂

Märkusena: nagu siin juba korduvalt öeldud, oli “TalTech” minu arvates selge lollus mitmel erineval tasandil, kuid selles osas võiks mingisuguse kompromissi peale mõelda – kes tahab, võiks selle nime kasutamist ametlikult jätkata (ingliskeelses infoväljas ta nii koledasti ei mõjugi), aga tagasi tuleks tuua eestikeelne ametlik lühend “TTÜ” (ka peamise netidomeenina, taltech.ee võiks jääda aliaseks) ja reduktoriga logo (mis on visuaalis kordades kõnekam kui praegune).  Ja muidugi tuua tagasi prof. Min’i mainitud ajaloolised värvid.

Aga üldiselt tuleb aktuse korraldajaid tunnustada – see oli taas kord ühe Eesti ülikooli aktus.

Koroonaülikool

07.09.2020

Reedel hakkasid tulema teated, et TTÜ-s on esimesed nakatumised tudengite seas. Väikese kaalutlemise ja kolleegidega nõupidamise järel sai laupäeval kogu ITSPEA kursus viidud e-variandile (tavaliselt on see kavas kevadel). Lisaks kolis kursus Wikiversityst ära TTÜ IT kolledži wikisse – õppetöö jääb ka seal samasuguseks, lihtsalt Wikiversitysse tekkis eelmisel aastal paar imelikku haldurit, kes vajalikku sisu lambist ära kustutavad. Tuli teise liivakasti minna.

Tudengid suhtusid üleminekusse hästi, ainus  mure on taas kord nendega, kelle eesti keele oskus on ülikoolis õppimiseks selgelt ebapiisav. Sama jama on olnud juba paar viimast aastat (peamiselt on seni olnud tegemist Ida-Virumaa inimestega – paberil võib keeleoskus olemas olla, aga sisuliselt see väga sageli paraku ei tööta). Näis, kuidas seekord läheb. Kokku oli ÕISis hommikul 171 deklaratsiooni…

Kella 14-ks oli välja kuulutatud ülikooli infotund YouTube’i kaudu.  Värske rektori jutt oli paraku alguses vaevukuuldav, siis mattus korraga ingliskeelse sünkroontõlke alla, siis läks ca minutiks korda ning kadus seejärel lõplikult.  Siis tõmmati pidurit, lubati “5 minuti pärast uut katset” ja rohkem sinna ligi ei saanud (lõpuks saadeti  poole tunni pärast uus link).  Selliste jamade rohkus on üks peamine põhjus, miks TalTechi-trianglit pole võimalik tõsiselt võtta.

Mida muidugi ka ülikool siiani ära pole jaganud: kui kursus läheb e-õppe vormi, siis ei ole praktikas enamasti võimalik kahe õppevormi vahel pendeldada. Kui on e, siis on e. Kogu semestri vältel.

E-kursus on õnneks piisavalt hästi sisse töötatud, sellega ei tohiks probleeme tulla. Aga muudes ainetes võib küll asi kirjuks minna.

APDEIT 09.03: Kinnitasin ITSPEA deklaratsioonid ära – kuna läksime e-õppele, võtsin ikkagi kõik 173 nägu kursusele vastu. Eks näe, mis saab.

Läheb lahti!

30.08.2020

Homme on siis uue õppeaasta avaloeng ja esimene seminar. Hetkeseisuga oli TTÜ ÕISis ITSPEA deklareerinud 144 tegelast, aga tõenäoliselt tuleb kogunumber jälle kuhugi 160-170 kanti. Kui uut viiruselainet ei tule, toimub traditsiooniline kontaktõppevariant, e-kursus jääb kevadeks.

Jälle tööl

18.08.2020

Täna oli esimene ametlik tööpäev peale puhkust – tegelikult käisin juba eile korra koolist läbi, aga tänaseks oli plaanitud kahe diplomitöö kaitsmine, mis kevadel edasi lükkusid. Läksid teised kenasti, mõlemale sai komisjoni poolt “neli” pandud.

Kooliustele olid paraku inetud roosad “TalTechi” plärakad ilmunud – mingid tegelased pole ilmselt veel siiani aru saanud, milline turunduslik ämber kogu see avantüür oli. Ehk aitab uue rektori ametisseastumine veidi mõistust koju tagasi tuua.

TTÜ on otsustanud õppeaastat vähemalt esialgu alustada tavavormis, seega on kavas ITSPEA traditsiooniline päevaõppevorm. Paariaastase pausi järel on see nüüd jälle ka adminnide õppekavas tagasi – kahjuks teise kursuse alguses, kuhu ta nii hästi ei sobi (ITSPEA on klassikaline sissejuhatav aine ja peaks olema võimalikult õppekava alguses). Nii et praeguse seisuga üks rühm adminne ja viis rühma arendajaid ehk taas kusagil 180 inimese kandis.

Kui mõni asjaosaline seda lugema peaks, siis

  • kuna rahvast on nii palju, siis tõenäoliselt vabaõppureid juurde võtta ei saa – seminaridesse ei mahu lihtsalt ära. Vabaõppurid ja kõik muud külalised on aga teretulnud kevadsemestril toimuvale e-kursusele, kus sel korral ilmselt rahvast veidi vähem on (analüütikud jäid ära) ja e-variant ei ole ka rahvaarvu suhtes nii tundlik.
  • algava semestri puhul tuleb arvestada ka võimalikku pandeemia teist lainet. Sel juhul jätkub tõenäoliselt tunniplaanijärgne süsteem, aga loengud lähevad salvestusteks ja seminarid kolivad Jitsi Meeti peale. Poole semestri pealt päris e-varianti kolida on raske (v.a. ehk kohe 1.-2. nädala pealt).

Tööle sõitsin jälle rattaga ja tagasi tulin vahelduse mõttes väikese ringiga Harku rattateed pidi. Kuni ilma peab, tasubki tööl rattaga käia, kui samal päeval trenni pole.

Tänan!

08.04.2020

Rõõm on näha, et Tehnikaülikooli IT-toe veebi on hakanud täitsa asised Linuxi-teemalised juhised ilmuma. Igal juhul TTÜ Toru VPN-i sai Minti selga ära häälestatud ilma mingite probleemideta. Aitüma kolleegidele!

Esimene eksamipäev

06.01.2020

… selle semestri kolmest on edukalt seljataga ja hinded läksid just ÕISi välja.

Jauramist oli aastavahetusel kõvasti, kuna ca kolmandik seltskonnast pani ilmselt nii kõvasti pidu, et e-kirju üldse ei lugenud. Nii jäi eksamile registreerimise teine osa tegemata (TTÜ ÕIS ei võimalda valida mitme eksamivariandi vahel ja seda tuli eraldi veebivormiga teha). Teise suure probleemina ei jõua ilmselt paljudele kohale, kui suur on rahvaarv – tudengeid on 178 (tõsi, eksamiseltskond kahanes ca 150 peale, kuna 11 inimest said maksimumi enne eksamit kätte ja osa kukkus semestri jooksul kursuselt välja) ja õppejõudu on paraku üks. Reedene eksamipäev tuleb kolme vahetusega ja hirmpikk ning osa tegelasi on ikka veel “udus”.

Aga esimese päeva vaieldamatult positiivne üllatus: selleaastane seltskond oskab (väheste eranditega) omaenese kaalikaga mõelda ning neid mõtteid ka korrektselt kirja panna (s.t.  elementaarse kirjaoskuse allakäik näib olevat peatunud – tõsi, “tarkvarasi” esines ikkagi ka täna). Isegi siin varem jõrisetud eesti-keele-hädalised on suure punnimise peale vist juba natuke vähem hädalisteks saanud.

Ent järgmisel aastal tuleb osalejate arvu ülempiir max 150 peale panna. Muidu hakkab lihtsalt kvaliteet kannatama.

Kakupromopäev

20.12.2019

Kuidagi läks nii, et kaks asja juhtusid ühele päevale. Novembri keskel küsis TTÜ “Mente et Manu” ajakirja peatoimetaja (hästi vahva ja laheda nimega daam), et kas võib talvisesse numbrisse persoonilugu teha. Ikka võib, sai kamba peale tehtud. Ja veidi hiljem Viinalinnas (vt reisikirja paar postitust eespool) reisikaaslastele lollakate salmide esitamine sai karistatud sellega, et värvati TTÜ õppeosakonna jõulutervitust tegema.  Lehelugu ilmus TTÜ veebis küll paar päeva varem, aga täna oli kolledži maja paberajakirju täis (Kakk suurelt esikaanel). Ja jõulutervitus läks Tuubi üles ka täna pärastlõunal.

Tolle salmiga sai veel muidugi üksjagu ooperit – tegemine algas juba eelmise nädala keskel. Tuli mõte, et igale teaduskonnale võiks üks värss olla. Ise alguses lugeda ei tahtnud, aga isand prorektor leidis väga tungivalt, et Kakul peab ikka ka salm olema (aasta õppejõud ja trallallaa). No sai nõnda. Majandusteaduskonna salm sai alguses selline:

Kulla vana, meile too
üks võitev lotopilet.
Aa, ja mõned sellid tahtsid
puhumiseks vilet.

Algul oli kõik hästi, aga siis keegi kusagil arvas, et nii ikka ei või. Sai tehtud uus, seekord siis juba teadlikult absurdsem:

Meie sooviks jõuludeks
poolteist paragrahvi,
neli kilo SKP-d
ja ühte väikest ahvi.

Ja jälle leidis keegi kusagil, et nii ikka ei või. Kolmas katse tuli siis isand Volli juhatuse peale selline, nagu videos näha-kuulda. Aga vähemalt ei hakanud Mereakadeemia Greta mainimise peale pröökama. Ja videosellidele tunnustus: küberlaipadest rääkinud Nadežda hologrammina esitamine on üsna kümnesse idee.

Aga noh, kokkuvõttes sai Kakk enne pühadeaega promo rohkem kui rubla eest. 🙂

Viinalinnas, ilma viinata 2

07.12.2019

Hommikul oli ärkamine-söömine jupi varasem, kuna “tööle” tuli sõita 10 km taha – võtsime kambaga takso. Kui eilne koht oli kesklinnas ja traditsioonilisem, siis nüüd sattusime IT Kolledži eakaaslasena 2009. aastal ehitatud uude majja. Õhkkond oli mõnus ja pingevaba, samas juttude tase oli endiselt nii algeline, et ilmselt tasuks TTÜ-l selles võrgustikus jätkamise üle järele mõelda.

Tarkvaraarenduse õpetamine, mängude kasutamine õppetöös jne jne – kõik nähtud-kuuldud vähemalt aastast 2010. Mängudeteemalises ettekandes reklaamis Soomes õpetav india tädi suure innovatsioonina mängu, mis oli sisuliselt 80-ndate lõpu quest-mäng (Leisure Suit Larry, Police/Space/King’s Quest), üksnes tänapäevase videopildiga. Siin kauem olles tekiks vist oht hakata end hirmus targana tundma (mis ei ole üldiselt tervislik). 😛  Ehk suurim huvitav teadasaamine oli venelaste ingliskeelne ajakiri HERB  – tasub täitsa lähemalt uurida (ehkki peab vaatama, kui palju on seal ehedat teadust ja kui palju putlerlikku “pehmet jõudu”).

Enda ettekanne DigiTarkuse kohta läks kenasti, õnnestus rahvas üles raputada ja natuke poleemikat tekitada (sai haakida ühe varasema esineja märkusega selle kohta, et õpetama peaks nii with  kui about digital technology – ehk seesama klaveri ja tooli vahelise tihendi teema). Pärast veel tõstsin üles küsimuse ka arutu videofiilia kitsaskohtade kohta (pidevalt muutuv materjal, ligipääsetavus, tõlkimine). Tasuks jauramise eest anti pärast pisike kommikarp. 🙂 Pärast lõunasööki (kus seekord sai ka gluteenivabalt süüa) toimuvas viimases sessioonis läks jutt paraku jälle mulliks kätte.  Lõpuks lõpetatigi jupp aega varem kui algselt plaanis oli.

Tagasi lennujaama, turvakontroll (jälle hirmpõhjalik) ja lendama. Seekord reaktiividega – Tallinn-Varssavi Nordica väiksemaga ja Varssavi-Viin suuremate 737-tega. Tallinnas auto parklast välja, paarile kolleegile küüti ja siis ise ka koju. Iseenesest vahva sõit oli (aitäh heale seltskonnale ja TTÜ-le lähetuse eest ka), akadeemiline efekt oli nii ja naa – ent asi tasus tegelikult ennast ära juba “TTÜ sisekommunikatsiooni” võtmes.

Viinalinnas, ilma viinata

07.12.2019

… ehk siis TTÜ kupatas Kaku Viini UNICA ehk Euroopa pealinnade ülikoolivõrgustiku EduLab-seminarile DigiTarkuse kursust tutvustama (ehk siis seda kummalisel viisil sündinud kursust, millest aga viimaks isegi natuke asja sai). Hommikul kodus asjad kokku, siis kooli tundi pidama ja pärast seda kohe lennujaama. Auto taas A2-parklasse nagu viimati Taanis käies (mugavam kui kaks takso-otsa sama raha eest), turvakontrolli (seekord kotiti üsna põhjalikult) ja siis juba väravasse ülejäänud seltskonnaga kokku saama (õppeprorektor, õppedirektor ja haridustehnoloogide pealik). Igati toredad inimesed, kellega sai ka igasugust kägu aetud.

Lendamine läks üldiselt libedalt, ehkki poolakad (seekord oli lend Varssavi kaudu) ei saanud õigeaegselt kodust minema ja keerutasid ilmselt seetõttu Viinis samamoodi mööda perimeetrit nagu viimati lätakad seda tegid. Alguses oli plaan reisida lennujaamast rongiga edasi, aga pärast otsustas kõrgem võim ikkagi takso kasuks. Taksojuht oli pärit Kurdistanist ja suhtles inglise-saksa segakeeles, aga kohale tõi ilusti ja vist ka suht otse. Ka Am Schottenpointi hotellis võttis vastu ilmselt kusagilt samast kandist pärit härrasmees. Aga sissekirjutamisega saime hakkama ja kobisime tubadesse laiali.

Austrias pole netti nii laialt käes kui Taanis – 5GB liiklust on tasuta ja edasi tuleb juba juurde maksta (Taanis kehtis Eesti graafik). Ent jüngrite tööd sai ikkagi õigeaegselt üle vaadatud ja punktid välja pandud (ja netti kulus kahe aktiivse päeva peale veidi üle gigabaidi). Kui aga mõelda veel ca 10 aasta tagusele ajale, siis on ka internetiühenduste areng olnud muljetavaldav – tollal pidi jamama kohalike WiFi-dega, nüüd saab vähemalt mõned päevad hakkama ainuüksi enda telefoni netiühendusega.

Hommikul sööma minnes muidugi selgus, et gluteenivaba toiduga on probleeme (väikese koha asi), aga söödavaid mitte-leivalisi asju leidus õnneks piisavalt. Kummaline oli ainult see, et Türgi kandi inimeste peetavas hotellis maitses kohv sama jubedalt kui paljudes eurooplaste peetavates paikades (Kakk on ilmselt koduse presskannu ja korralike ubade poolt ära hellitatud)… Jutustasime pikalt söögilauas (infovahetuse osas läks see sõit igati täie ette) ja et kohustuslik kava pidi algama alles poolest päevast, siis käisime kolmekesi tiiru linna peal – Viini südalinn on hästi ilus paik.

Lennuki pardakaardid võtsin seekord juba kõik Pass2U abil mobiili – hästi mugav värk. Peab ainult jälgima, et telefon lennule minnes korralikult laetud oleks. Hakkasin aga Viinis olles uurima vabatarkvaralisi variante ning leidsin F-droidist PassAndroidi-nimelise rakenduse, mis peaks GPL 3 all olema. Tagasiteel kasutasin juba seda.

Siis läksime “tööle” – kohalikku rakenduskõrgkooli hoone ülemisele korrusele, kust avanes kena vaade ümbritsevale linnale koos linnataguste mägedega. Väljareklaamitud lõunasöök aga läks taas vastu aeda – ainult võileivad, nii et toitumise osas jälle tüng (seekord juba suur; muidu poleks pahandanud, aga toidu kohta küsiti registreerumisel ekstra üle ja sai probleemist teavitatud; irooniline oli, et  eraldi lehel olid kõik allergeenid kenasti kirjas, aga ühtki ilma gluteenita asja polnud laual ikkagi). Ka esimene pikem sessioon oli vist kõige sisutühjem seninähtud sedalaadi üritustest üldse – seltskond ketras tähtsa näoga “teate, vesi on märg”-stiilis teksti (mõningad punktid olid Eestis nähtud juba 2002. aastal, mõned – nagu MOOCid – veidi hiljem).

Aeg läks ja huumor süvenes veelgi. Jupp aega üritati hollandlasest professori keynote‘i jaoks Prezi esitlust käima saada – kaua aega oli ekraanil suur (aga vähemalt dekoratiivne) 404. Kaks vaest kohalikku itipoissi istusid kurbade nägudega nagu konnad põua ajal – lihtsalt teiselt poolt oli midagi välja jagamata jäetud. Murphy, Murphy, Murphy… Päeva lõpupoole hakkas juba viirastuma Pikotaro “PPAP”: “I have a pen. I have an apple. Ooook – apple pen!”. Täismäng ja topeltlai.

Õnneks paranes pilt üksjagu viimase ettekandega: prof. Carlos Delgado Kloos Madridi ülikoolist läks enda jutuga palju sügavamale e-õppesse sisse ja kuigi ka seal tuli mitmeid vastuvaidlemiskohti ette, ei pidanud enam haigutama. Sinna otsa kohe siis ka paneeldiskussioon, kuhu miskipärast ka Kakk oli lükatud – teised kaks liiget ja moderaator olid märksa kõvemate “paberitega”. Aga vist õnnestus enda koht ära täita, vähemalt mitu väljakäidud argumenti tekitasid elava arutelu. Nii et päev nagu Eesti asi – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Vahepeal sai natuke aega hotellis puhata, siis oli kavas õhtusöök. Asi toimus veidi alla kilomeetri hotellist asuvas ehedas keldrirestoranis. Vahva koht oli, teenindajad olid muhedad sellid ja suutsid ka gluteenijama lahendada (muide, lauanaabriks sattus tšehhitar, kel täpselt sama probleem). Toit oli viimase peal, magustoiduks anti veel hirmsuur ports (gluteenivaba!) pannkoogilaadset moosiga värki, mille sisestamise järel andis end keldritrepist üles vinnata…

(jätkuu…)

Uus termin

10.10.2019

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.