Silt: TTÜ

Semestri kokkuvõte

Sügissemester sai tänasega läbi – viimane jünger kaitses diplomit. Bilanss kokku:

* Pidasin SPEAIT hübriidloenguid 101-le küberile ja väliskülalisele. Eksami võttis vastu seminariõppejõud Garf.
* Juhendasin nelja kaitstud bakalaureusetööd – üks arendaja ja kolm küberit, hinded 3, 4, 4, 5. Natuke rohkem jäi veel kevadesse.
* Birgyga koos kirjutasime ühe peatüki ühte küberturbekogumikku ning toimetasime varsti ilmuva “Eesti inimarengu aruande 2026” üht peatükki, kumbki kirjutas sinna (koos kaasautoriga) ka ühe alapeatüki.
* Mõned populaarteaduslikud jupid kirjutasime ka.
* Sügisest hakkasin osalema ülikooli Senati teaduskomisjonis.
* Detsembris-jaanuaris läbisin ülikoolis doktorijuhendajate koolituse.

Algaval semestril ootavad ees juba tavapärased Social Engineering (seekord jälle koos Garfiga) ja ITSPEA e-kursus.

Leo

Täna käisin TTÜ aulas Leo Võhandut ära saatmas. Mitte iga professor ei lähe sealt – saati veel nii, et üks kuuest kandjast on ülikooli rektor ja auspaleeris seisavad tõsised korüfeed. Aga see mees oli seda väärt.

Ent oleks tahtnud natukene rohkem seda, mida Leo ise armastas öelda: “Igal inimesel on oma kiiks!”. Voldikus oli küll kirjas rida tsitaate, aga need olid valdavalt Leo kohta veidi liiga tõsimeelsed. Ütleks, et Leo pika elu saladus oli kolmnurk – a) särav intellekt, b) uudishimu ja c) huumorimeel.

Kui hakata meenutama, siis tulevad järgmised mälupildid:
* Võimalik, et kohtusime ka varem, aga esmane otsene mälestus on 1991. aasta kevadsemestrist, mil Leo tollasele TI-61 õpperühmale mingit ainet luges. Seal tuli tollases Turbo BASICus erinevaid probleeme lahendada. 21-aastane Kakk väänas enda programmi päevakajalisse võtmesse ja kirjutas (hästi lihtsa) mängu Lahesõja ja pommitamise teemal. Leo jäi täitsa rahule (ja kiitis kiiksu).
* Mäletamise järgi oli ta kohal nii 1994. aasta magistrikaitsmisel  kui ka 1999. aasta doktori omal (mõlemas oli kaitsmiskomisjonis, tõenäoliselt ka selle esimees). Doktorantuuri ajal olime juba kolleegid ning sattusime päris tihti igasugu põnevatel teemadel rääkima. Sealtmaalt tahtsin olla samasuguse silmaringiga…
* Üsna legendaarne oli Leo kraadiõppeseminar, kus ta magistrantidele ja doktorantidele väga erinevaid asju õpetas ning kus õnnestus samuti osaleda.
* Mitmel korral õnnestus ka koos reisimas käia, sajandivahetuse paiku elasime mitu nädalat kõrvuti samas B&B-s Dublini äärelinnas.
* Leo üritas meid aidata ka omaaegse labori juures ning kui viimaks Kakk 2002. aastal sellega läbi kärssas, võttis selle üle (ehkki oli juba 1997. aastast emeriidiseisuses), vedas sealt väljakasvanud THINK Eestit veel ligi kahe aastakümne jagu ning andis teatepulga teistele üle alles 90-selt (!).
* Emeriitprofessorina vedas ta lisaks TTÜ tegemistele käima ka TLÜ informaatikaõppe – sealgi õnnestus temaga koos korduvalt kaitsmiskomisjonides olla ning muuhulgas õppida seda, kuidas olla ühtaegu kriitiline ja inimlik.

Siinkirjutaja muidugi ei mäleta Leo varasemaid tegemisi – neid võib aga lugeda Kaku ametliku doktorijuhendaja prof. Rein Jürgensoni kirjutatud kolmeköitelisest TTÜ informaatikainstituudi ajaloost ning selle järgi otsustades olid need vähemalt sama ägedad (ja värvikad). Kasvõi juba 47 juhendatud kandidaadi- ja doktoritööd räägivad iseenda eest.

Mitu kõnelejat ütles täna “Puhka rahus!”. Mina seda ausalt öeldes ei arvaks – ilmselt leiab ta ka teisel pool piisavalt palju põnevat tegevust…

Leo Mella juures 2014Leo 2014. aastal Mella juures (koos Mella maalidega)

LLMi-buumist ülikoolis

Alates sellest, kui istuv president “TI-hüppe” välja kuulutas, on Tehnikaülikoolis käinud tohutu TI-promo. Välja on kuulutatud AI-tšempionide programm (naljakal kombel on siinkirjutaja ka üks neist – leiti, et keegi peab aeg-ajalt ka kriitilist häält tegema) ning kõikidele töötajatele reklaamitakse igat sorti selle valdkonna koolitusi.

Iseenesest on tore, et uute tehnoloogiatega tegeldakse – Tehnikaülikool peabki seda tegema (kes siis veel?). Ent kogu see õppetöö segilöömine AI-agentide ja “TI-assistentidega” on selgelt üle võlli läinud. Mõned punktid:

* LLMide lollikindlus jätab endiselt soovida. Seni, kuni kasvõi üks sajast vastusest on moodsa terminiga tööplönn (ehk näiliselt ilus, aga sisuliselt täielik jama), ei tohiks neid reaalses keskkonnas kasutada – ka siis, kui paljudel juhtudel ongi vastus reaalselt kasulik. Programmeerijad teavad, et kõige salakavalamad on loogikavead – programm töötab ja annab näiliselt õige väljundi, kuid vastus on vale. Praegu teevad LLM-id lollusi palju rohkem kui ühel korral sajast.

* Kõik TI-hüppe all promotavad LLM-id on omandvara ning ligipääsetavad võrgust. “Tee linnuke kasti ja me ei kasuta sinu andmeid”-juttu võib rääkida lasteaialastele. Ja omandvara aspekti võis näha ülikoolis mõne päeva eest, kui ülikoolile ostetud ChatGPT Edu litsentsid osutusid nii piiravateks, et olid suuresti kasutud. Õnneks seekord õnnestus mingid privileegid lahti saada, aga õppetund oli väga selge.

* Mõju üliõpilaste õppimisele, mõtlemisele ja kirjaoskusele on selgelt negatiivne. Olen praeguse SPEAIT kursuse raames külastanud kolleeg Kristjani läbiviidavaid seminare, kus tudengid ettekandeid teevad. Nii Kristjan pealikuna kui ka esinejad on iseenesest väga vahvad, palju annab juurde ka taustal toimuv tekstivestlus. Aga… Pea kõik esitlusslaidid on nähtavalt tehtud LLM-iga ning esinemises on see kohe näha. Ei ole vahet, kas slaidid on teinud LLM või teine inimene – oluline on see, et autoriks ei ole esineja ise. Ja kohe on ettekanne kramplik, puine ja sõnasõnaliselt slaidi tekstis kinni. Ning ka küsimustele vastamise võime kannatab, kuna inimene ei ole kogu materjali eelnevalt läbi “seedinud” ega ka mitte läbi kirjutanud (see viimane oli väga oluline juba keskkooli ajal – ja äkki oli nõuka-aegse ülikooli käsitsi konspekteerimises tüütuse kõrval ka midagi kasulikku?). Seega on siin sama seis kui turvalisuse ja mugavusega – mugavad süsteemid kipuvad olema ebaturvalised, kuna turvameetmed on tüütud…

Niisiis, siinkirjutaja arvates võiks ja peaks LLM-idega tegelema, aga

* palju suurema rõhuasetusega kohaliku paigaldusega ja vabavaralistele LLM-dele (näiteks PrivateGPT, LocalGPT, Jan.ai jt), vältimaks tootjalukustust;

* tehisarule antavate ülesannete vastutusrikkust tuleks suurendada järk-järgult vastavalt nende veakindluse paranemisele. Praegu tehakse suure hurraaga liiga tõsiseid asju – ei ole mõte kilplaste kombel ehitada alguses valesti ja siis pärast pingutada vigade ülesleidmise ja ärapaikamisega.

* ehkki vastutuse osas on välja öeldud, et vastutab inimene, tuleks see palju paremini paika panna. Praegu luuakse tehisarusüsteemidesse paras hulk viitsütikuga pomme – kui siis mingi aja pärast pauk käib ja tükid lendavad, peaks olema ka võimalik selle paugu tekitanud laisik üles leida.

* enne laiemat promo ülikoolis tuleks palju enam selgeks saada tegelik laiem mõju erinevatele protsessidele (sh õppimisele).

Kirjutasin ühe TI-jorina

Tehnikaülikooli ajakiri “Mente et Manu” avaldas juuninumbris ära ka.

Lõppu lisatud dekaani arvamuse oleks selles artiklis ehk ära jätnud, see ei haaku eriti ülejäänud tekstiga. Soovitused olid algselt artiklis sees, aga nende väljatõstmine oli päris hea mõte.

APDEIT 26.06: eile käisin ingliskeelsete õppekavade lõpuaktusel. Kuna tolles ajakirjanumbris olid ka lõpetajate nimekirjad, siis pisteti see igale lõpetajale pihku – naersin, et juhendatavad said nüüd endale juhendaja pildi mälestuseks (loo juurde oli suur foto pandud). 🙂

APDEIT 30.07: see lugu tekitas üksjagu vastukaja ja avaldati ka ülikooli Trialoogi portaalis. Aitäh sealsele keeletoimetajale – üle pika aja näeb tõeliselt ilusat eesti keelt (tunnistan, et minu algne tekst läks märgatavalt paremaks – seevastu  M&M tekst oli pigem kehvemaks toimetatud, eriti ühes kohas). Eraldi tänu TalTechi käänamise eest kolledži nimes. 🙂

Surimuri-kilakola

Eile hakati kolledžis koledasti kolistama ja alumist korrust ümber ehitama. Õnneks oli ette teada ja algav Informaatika valikteemade kursuse viienädalase küberohutuse mooduli avaloeng sai kodust maha peetud. Aga kolleegid majavestluses porisesid küll, et kilakola segab töötegemist.

Täna tulin tööle, kilakola jätkus natuke vaiksemas vormis. Aga siis tehti suurem surimuri ülikooli IT-süsteemidele – olid need siis siinkandis laevaga sõitnud hiinlased või hoopis APT_29 pätid ida poolt, aga ülikool sai kuuldavasti korraliku DDOSi. Kõigi tudengite kodukataloogid tiriti kaitsetegevuse käigus liinilt maha ja keegi ei saanud seminariks enda ettekannet kätte.

Mõned tegelased murdsid end siiski Teamsi kohale, slaidipakk (õnneks tulid slaidid esitada keskööks) sai ajutiselt Kakupesa kaudu välja jagatud ja nii seminar maha peetud – plaanitud esinejanimekiri asendus lihtsalt kohale jõudnud soovijatega. Võrk taastus enam-vähem täpselt seminari lõpuks. Murphy, Murphy, Murphy…

Nii et Kakk on nüüd surimuri-kilakola-insener, just nagu Lasse “Bullerby lastes”. 🙂

Konverentsil

Sel nädalal sai kolm päeva vahelduva eduga konverentsil käidud. ICL2024 toimus siinsamas TTÜ-s, seega oli hea ligidal minna. Kirjutasime sinna Birgyga paar artiklit ka, üks tuli endal neljapäevahommikuses sessioonis ette kanda (slaidid läksid tavapärasesse paika SlideShare’is; lisaks tuli seal sessioonis ka tehniku rolli täita ja kõigi teiste ettekannete slaidindus samuti edukalt ekraanile toimetada).

Iseenesest oli ju ladus üritus, hulk inimesi nägi kõvasti orgunniga vaeva ka. Eraldi tooks välja toitlustuse – suurem osa söögist oli nii gluteeni- kui laktoosivaba. Ent siiski…

Ikka tuleb pähe mõte, et kas ülikoolid praegusel kujul on teaduse tegemise koht – võib-olla oli nõukapulkadel isegi õigus, kui nad teadusetegemise Teaduste Akadeemia uurimisinstituutidesse tõstsid ja lasksid ülikoolidel õpetamisele keskenduda. Tundub ikka veel (ja tegelikult üha enam), et sedasorti teadus on väga suur potjomkinlus, kus on edukad mitte tõsised teadlased, vaid pigem just süsteemi hästi selgeks õppinud, seda edukalt ära kasutada suutvad ning paindlikuma kutse-eetikaga kodanikud.

Praegu oli siin jälle suur masinavärk, mis jahvatas läbi “on kah”-ettekandeid inimestelt, kes siia ekstra seepärast olid üle ilma kokku sõitnud (samal ajal karjuvad igasugu rohepulgad, et lendamine tuleb üldse ära lõpetada) – võib-olla tulekski sedalaadi asju rohkem onlainis teha, tehnoloogia on tänaseks ju täiesti olemas.

Kõige ebameeldivam maitse jäi suhu ühest üsnagi “harju keskmisest” ettekandest, mille autoriteks oli märgitud… täpselt 20 inimest. Sama lugu kui “intellektuaalomandi” ja naaberõigustega: kui vint üle keerata, on tulemuseks karjuv absurd. Aga taas: juriidiliselt oli ju kõik korrektne. Ent milline motivatsioon jääb ühele tõsisele teadlasele, kes enda asju ausalt üritab ajada ja siis võrdluses sedasorti artikliveskiga järgmisel atesteerimisel “at-at-at!” saab, võib ette kujutada küll.

Et aga mitte jõrinaga lõpetada, siis mainiks ära ühe ettekande tänahommikusest sessioonist, mis pani täitsa huviga jälgima – üks eesti-läti seltskond uuris tehisaru kasutamist matemaatikatundides ja selle mõju õpilaste reaalsetele teadmistele. Vastused anti üsna diplomaatilises vormis… PhotoMath on iseenesest põnev rakendus ja mõnes rollis väga hea abiline, aga paraku võimaldab (taas kord, nagu mitmed muud AI asjad) lollidel rõõmuga lollideks jääda.

Elu kisub ikka üsna huvitavaks, üsna mitmes mõttes.

TTÜ meilindus

Täna saadeti ülikoolist kiri, et 15. oktoobrist ei lubata enam ametlikku e-posti edasi suunata – seni oli see Kakupessa edasi saadetud. Mõned toodud põhjendustest olid arusaadavad (eriti arvestades suurt turbevõhikute osakaalu), mõned mitte niiväga.

Aga noh, üritame kohaneda. Evolutionisse tuli teha uus meiliprofiil ülikooli aadressiga, määrata menüüst serveritüübiks “Office365”, serveriks mail.taltech.ee ja enda meiliaadress. Palju muud polnudki – hakkas täitsa kenasti tööle (ilmselt on Microsoftis tõesti midagi vahepeal muutunud…). Edaspidi tuleb väikese tülinana end  ülikooli sisse logida ja meili saates vastav profiil valida (kodu või ülikool). Postisuunamine sai maha võetud ja kõik jäi üldiselt endisel kujul tööle.

Aga “taltech” e-aadressis on endiselt vastukarva (üsna mitmel põhjusel).

FIE lõpetatud

Kakk hakkas FIE-ks ehk füüsilisest isikust ettevõtjaks 2004. aastal (äriregistrisse kanti 2009) ehk ca 20 aasta eest. Tollastes tingimustes oli see väga mõistlik – töökohti oli kaua aega mitu (rekord oli 3,5 korraga!) ja enamasti sai lisatöid teha ka ettevõtjana (ametlik tegevusala oli “Ülikoolide tegevus”). Osa tööga seotud kulusid sai seetõttu ettevõtte arvele panna (erialaraamatud, mõned arvutid ja nende jupid, tööga seotud sõitude bensiinikulu jne – üksvahe käisin õpetamas näiteks ka tollases Tartu Teoloogia Akadeemias).

Siis aga hakkasid FIE-na töötamise võimalused kõrgharidussfääris pikkamööda vähenema ning alates 2017. aastast on ka töökohti olnud ainult üks – tol aastal “liitus” IT Kolledž TTÜ-ga ning sealtmaalt ongi töökohaks üksnes Tehnikaülikool (Tallinna ülikoolis sai 15-aastane tööperiood samal kevadel läbi). Nii jäi FIE sisuliselt soiku ja viimased neli aastat tegevust ei olnud.

Muidu mõtlesin igaks juhuks alles hoida (iga-aastases tuludeklaris E-osa lisakstäitmine ei olnud suur probleem, eriti tegevuse puudumise olukorras), aga praegune riigiviletsus hakkab jälle maksudega mängima ja pole kindel, et ka FIE-dele midagi jaburat selga ei lükata.

Nii et 15. augustist läks Kaido Kikkas FIE ametlikult kinni (tuleb tunnustavalt öelda, et protsess oli – vähemalt praeguse seisuga – täitsa lihtne, viimane tuludeklaratsioon tuleb veel järgmisel kevadel esitada). Aga FIE aeg oli huvitav ja kasulik kogemus.

Exceli MM ja väike nostalgialaks

Las Vegases toimub ikka põnevaid asju. Slashdotis kajastatakse ka seal toimunud MS Exceli maailmameistrivõistlusi.

Tegelikult see idee ei olegi nii totter, kui esmapilgul võib tunduda (ameerikaliku maailmamastaabi võiks muidugi ära jätta). Kaku kunagine magistrijuhendaja Jüri Vilipõld pidas Excelit informaatika õpetamise põhitöövahendiks (ja temaga sai omal ajal seetõttu kõvasti vaieldud).

Selles võib temaga nõustuda, et tabelarvutussüsteemid (NB! Mitte ainult MS Excel) on kasulikud töövahendid ning soovi korral saab nendega päris lõbusaid asju teha. Omal ajal doktorantuuris (ca 1994-1999) tuli elatise teenimiseks sedasama Exceli-põhist informaatikat õpetada – ja et asi purukuiva funktsiooniuurimise tasemele ei jääks, sai sinna genereeritud (ilmselt mingil määral selle MM-i materjali esivanematena) päris suur hulk lollakaid ülesandeid.

Muuhulgas meenub filtreerimisülesanne lennujaama reisijatenimestikust terroristi leidmisega (tolle nimi oli Salmo Nella), eriti aga pärast Jüri poolt pikka aega kasutatud lugu nokastanud onu Augustist, kes peab kõrtsist tulles üle kitsa silla koju pääsema (mida rohkem ta joonud oli, seda tõenäolisemalt teelt kõrvale astus).

Ühel aastal sai Dublinis lähetuses käidud ja tagasi tulles kogu kevadine proovieksam Iiri-teemalisena tehtud (alates Dublini lennujaamast ja lõpetades kohalike pättide, politsei ja Paddy O’Sullivani pubiga). Teisel korral oli eksamiteemaks Padavere rahvusvaheline lennujaam, kolmandal aga sealsamas toimunud suur autoralli “Padavere Post ’99”.

Hakkasin kettal ringi vaatama, mitmed ülesanded on veel täitsa säilinud. 🙂