Taltekkiläinud sööklaelamus

IT kolledžis ei saanud juba kevadest saati süüa – viimati söögikohta pidanud lahe habemik sell pakkis siis asjad kokku, uue toitlustaja leidmine aga jäi ülikooli asjaajamistega venima. Viimaks nüüd kolmandiku oktoobri pealt tuli hea uudis – kohvikus pidi uuesti süüa saama.

Uurisin kolleegilt – jah, pidigi saama, ainult et kõik pidi idamaine olema. Küsisin, kas eesti keelega saab hakkama – ei, pidavat ingliskeelne olema. See viimane pani juba pead kratsima. Aga olgu, läheb ja uurib.

Ukse peal oli menüü ja see oli isegi kenasti eestikeelne (ehkki toitude nimed olidki kõik indiapärased). Sisse astudes tuligi tagaruumist ilmselt India päritolu noor daam.

Kas eesti keeles saab? “English, please.”. Olgu, switch to English ja uurime gluteeni kohta. “??”. Üritame teistmoodi – “I cannot eat flour”. Pakutakse… spagette (täiesti tavalise, mitte riisinuudli välimusega). “No wheat please”. “No meat?” ja pakutakse… uuesti spagette.

Ütlesin aitäh ja tulin tulema – liiga taltekkis on. Uuesti vist ei proovi.

Nostalgiline

Täna korraldati ülikoolis augusti lõpus toimunud arutelu jätkuna järgmine võtmepädevuste arutelu, seekord Mektorys. Arutelu oli üsna asjalik, aga kõige põnevam oli koht – istusin enda kunagises tööruumis (nüüdne Mektory Innovation Hub, vanasti oli see aga AK-117), paari meetri kaugusel kohast, kus 1997-2002 asus mu tollane töölaud.

Labori lugu on kirja pandud siin, seega üle kordama ei hakka. Tegin lihtsalt ühe pildi aknavaatega – erinevalt muust majast polegi see väga palju muutunud.

Kunagine AK-117

MURG

Tehnikaülikool korraldas enda võtmepädevuste arutelupäeva tuttuues Mustamäe riigigümnaasiumis. Arutelu oli üllatavalt asjalik ja samas mõnusalt mitteametlik – enamik seltskonnast olid päris suure kaliibriga tegelased ning oli meeldiv näha, et kaliiber ei olnud inimestele pähe tõusnud.

Huvitav oli ka näha uut gümnaasiumihoonet vaid paar päeva enne õppetöö algust. Enda kooliajast meenuvaga oli ikka vahe sees küll. Natuke naljakas moment tekkis ühes vajalikus asutuses, kus putkas oli rohepöörde tulemusena valgustus nii ära optimeeritud, et vaikselt potil istudes kadus valgus äkki ära ja asutus oli kottpime. Õnneks tuli pähe käega vehkida ja nii liikumisanduri abil valgustus taastada…

MURG

Õpperajast ülikoolis

Eile arutasin ühe kolleegiga mulle väljapakutud ametijuhendit, millele jätsin esialgu allkirja andmata. Loodetavasti õnnestub asja edasi arutada.

Peamiseks põhjuseks oli taas teadustöö. Kui TTÜ-s defineeriti mõne aasta eest õpperaja kaasprofessori ametikoht, siis oli see sõnastatud sisuliselt “parimad õppejõud ülikoolis”. Just õppejõud, mitte teadlased – viimastel on ligipääs nii teaduriametitele kui ka tenuurile, selge õppetöökallaku puhul oli enne ÕKP väljakäimist reaalseks laeks vanemlektori positsioon (pool sammu vanast dotsendist allapoole).

Alguses valiti kaheksa(!) inimest terve suure ülikooli peale, nüüdseks on neid juba natuke rohkem. Viimasel aastal aga tundub, et selle ametikoha eripära ei taheta eriti arvestada. Ikka toimub togimine suurema teadustöö suunas – kui jauramine väga suureks läheb, siis lubatakse õppetööd vähemaks võtta. Aga mis siis õpperajast järele jääb?

Eriti kummaline tundus pakutud ametijuhendis nõue omaenda teadussuuna väljaarendamiseks – kui teadustööle on arvestatud 20% töökoormusest (mis selle profiili puhul on täiesti õigustatud, põhirõhk peabki olema õppe- ja õppearendustööl), siis kuidas kujutatakse ette uue teadussuuna rajamist 0,2 töökoha baasil? Jah, kindlasti on võimalik mingisugune JOKK püsti panna ja hakata artikleid vorpima – aga see ei ole teadus.

Kui otse öelda… Ma tahaks pigem, et mind mäletataks kunagi tulevikus hea õppejõuna – inimesena, kes aitas paljudel iseenda peaga mõtlema õppida ja nõnda natuke targemaks saada. Mitte ebaefektiivse (ja kohati korrumpeerunud) “publish or perish” -süsteemi tujutu mutrikesena, kes tootis aastate jooksul kuhja artikleid (parasjagu käimasoleva projekti teemade vahel hüpeldes), mida tegelikkuses aga lugesid väga vähesed.

Praeguses ülikoolis on ridamisi tõsiseid probleeme, mida võiks proovida lahendama panna just sellesama õpperaja seltskonna (tehisintellekti kasutuse reguleerimine õppetöös tuleb kohe meelde, samuti juhendajate koolitamine, eetikaküsimused, mitmetes kohtades tuleks tõhusamaks teha ka lõputööde valmimise protsess). Ja kui asja hästi korraldada, siis saaks selle tulemusena ka rea teadusartikleid.

Kursus läbi

Eelmise nädalaga sai Sotsiaalmanipulatsiooni kursus ühele poole.

Esimese korra kohta (TTÜ arvestuses) läks päris hästi. Ülikool riputas selle Euroopas suure kella külge ja EuroTEQ-i partnerülikoolidest registreerus lausa 15 inimest (tõsi, kursuse läbis reaalselt märksa vähem). Lisaks tuli suur ports kolledži II kursuse küberturvet (kellel see on ka õppekavas) ning küberturbe rebased tuli tagasi saata – esiteks seetõttu, et järgmisel aastal on see neil nagunii kavas, aga osaliselt ka õppeaine sisu tõttu (otse keskkoolist tulnutele on selline kraam natuke plahvatusohtlik).

Õnn oli, et läksime jooksupealt e-õppele üle ja saime nii kasutada mõlema tunniplaanijärgse rühma aegu – seega tuli 8 loengut ja 4+4 seminari. Ent tulevikus on plaan kursuse mahtu suurendada – võimalusel 6 EAP-lise tüüpilise täissemestrikursuse peale.

Ennast õigustas ka tekstivestluse kasutamine paralleelselt loengute ja seminaridega – aga kõige edukamalt töötas see siis, kui olime Garfiga mõlemad  kohal ja üks rääkis või juhtis ettekandeid, teine aga istus vestluses.

Loengud tuli kokku kirjutada töö käigus (varem lihtsalt ei olnud võimalik) ja enamik kolmapäevastest loengutest sai valmis teisipäeva (hilis)õhtul, seega mahv oli korralik. Aga rahvale läks peale ja “aitäh” ütlemine peale loenguid ja seminare oli vaat et pidev praktika.

Nalja sai ka varem, aga võib-olla kõige lahedam oli viimastele arvestusega ripakilejäänutele antud lisaülesanne – saata petukiri õppejõududele. Üks diplomand  näiteks küsis seal töö kohta nõu – ainult et link oli mõeldud tüngana. Ja Garfi ehmatas “maksuamet”, kes nõudis kähku sisselogimist ja ähvardas ta muidu kodust välja tõsta…

Igatahes teeme kindlasti uuesti (ja loodetavasti ehk suuremas mahus).

Juhtmevedamiskoolitusel

Nädala eest reedel viskas organism peale pikka stressiperioodi keti maha ja ütles, et semestrite vahenädalal kodust välja ei roni. Tollesse nädalasse oli ülikoolis aga pandud doktoritöö juhendamise koolitus ühelt selle rea peal tuntud saksa professorilt – õnneks toimus asi onlainis, koolitaja istus Frankfurtis ja õpilased Tallinnas.

Reedene avasessioon läks natuke üle kivide ja kändude (päris mitmes vaates), aga koolitusnädal enda kolme üsna pika päevaga (E, K, R 9.30-15.00) edenes juba sujuvamalt. Ütleks nii, et päris uut väga palju ei saanud,  käsitlus piirdus eeskätt juhendamise psühholoogilise ja natuke ka korraldusliku poolega (doktorantide valimine, motiveerimine jne). Tegelikult oleks aga tahtnud praktilisemat teekonda kirjanduse ülevaateartiklist kuni valideerimise ja väitekirjani, nõuandeid publitseerimise ja konverentside osas jms. Küll aga olid kasulikud koostöösessioonid teiste osalejatega – isegi lihtsalt kontakti mõttes (Mereakadeemia inimestega muidu peaaegu et kokku ei puutugi). Ja seltskond oli päris vahva.

(Muidugi, tõbisena Zoomis istuda on omaette ooper. Kui nina ikka pidevalt jookseb, siis ei jää muud üle, kui nuuskamiseks laua alla kummarduda…)

Uuel nädalal algab juba uus semester. Loodetavasti jääb tervis pidama.

Ärajäänud jõuluräpp

2019. aastal (enne pandeemiat) sai mõnede TTÜ juhtkonna liikmetega Viinis käidud, seal lollakaid luuletusi loetud, pärast värvati Kakk ülikooli õppeosakonna tervitussalmi kirjutama. Nüüd hiljaaegu taheti uuesti, aga seekord hoopis jõuluräppi mingite ajakohaste teemade peale.

Ideid täitsa tekkis ja midagi läks suht kohe virtuaalpaberile, paraku aga jäi projekt (võimalike vastuhäälte kartuses?) ära. Hea, et veel ei olnud jõudnud sündiga taustatümakat tegema hakata. Et aga kirjutatu päris taltekki (elik raisku) ei läheks, siis olgu see vähemalt siia üles riputatud.

***

Pildikesi ülikoolist (jõulud 2022)

Moto:
… post jucundam juventutem
post molestam senectutem
nos habebit Julius!*

***

Loengus teatand Epp ja Ahti,
et nad olla sisse magand –
ja siis kohe salamahti
jälle kärmelt tööle plagand.**

Appi, Covid! Kuid soliidselt
sobiv otsus pandi ette:
õpime me kõik hübriidselt,
vahel õpid, vahel mitte.

***

Komisjonil rohepööre
segaduse toonud palge –
ainult suvel kogub tuure,
talvel kõik on puhta valge!

Rektoraadis pikalt mõeldi –
toitlustus see kipub peeti. ***
Optimistlikult siis öeldi:
“Rohkem prantsuse dieeti!”

***

Dekanaadis lugu kole –
kirja saatnud Pauli naine:
“Täisprofessor Paul ei ole –
ta on päevast päeva kaine!”

Teadur Marta higi valas,
närvid läind ju üsna krussi –
miks ei sütti robotkalas
isu süüa vihmaussi?

***

Dotsent Karmen autoroolis
armastanud kihutada.
Selle peale ülikoolis
antud talle õpperada.****

Papreid täitis lektor Rasmus,
saamaks granti kribas plaani:
“Lendan Türki, hea ERASMUS,
õpetama kaerajaani.”

***

Ülikoolis otsustatud
kõiki võrdselt kohelda –
olgu kähku tekitatud
Juuliusele Juulia!

Jõuluvanalt iga roju
nuiab aastat edukat –
kui sa võid, siis jäta koju
kasevitsad ja eksmatt!

***

Mõned kommentaarid:
* – Juulius on TTÜ kauaaegne maskott. Seisab ülikooli peahoone ees.
** – koolis kohapeal käimine ei ole tudengite seas just väga populaarne.
*** – IT kolledžis – ja TTÜ-s mitmes kohas veel – ei ole enam kaua aega toimivat söögikohta.
**** – “õpperaja kaasprofessor” on tänases TTÜ-s selline natuke erandlik tegelane (nüüd on neid ülikooli peale ~15), kes ongi põhikohaga (vanem)õppejõud, mitte teadlane.

Pulgajuku Reaalkoolis

Käisin täna Reaalkoolis iduEDU festivalil ja aitasin kolleeg Janikal kaugosalusrobotite töötuba teha. Korraldamine läks üsna kaootiliselt ja kohapeal oli häda ka kohaliku WiFi-ga, mille külastajad suutsid üsna umbe tõmmata. Nii et tuli kasutada enda telefoni ja lasta Janika (kes füüsiliselt asus Norras) selle kaudu Double 3 pulgajukut (millest siin eespool juba kirjutatud on) kasutama.

Kohale tuli kümmekond inimest ning arutelu tuli päris elav. Vahepeal tegin robot-Janikale selja tagant sarvi (psst!) – tuli jutuks ka see, kuidas ühes koolis katsetades olid lapsed robot-õpetajat päriselt kiusama hakanud…  Veel üks lahe moment oli see, kui Janika pöördus kahe tagapingis omavahel jutustava ja moblat näppiva daami poole ehtsa kurja õpsi kombel (“at-at, ma näen teid küll, ei kuula ja tegelete mingite kõrvaliste asjadega!”).

sarvedega robot Janika
iduEDU 2022: Janika robotis, kellel on sarved (pildistas kolleeg Jaanus Pöial)

Ideede andmiseks oli osalejatele kindlasti hea kogemus. Pulgajuku suutis telefonis ära süüa üle 3GB andmesidemahtu, aga õnneks oli limiit 4GB peal. 🙂

Kaanega

Nüüd on siis paberitel allkirjad all, Kakk on pool sammu redelitpidi kõrgemale roninud ja on TTÜ tenuuriväline õpperaja kaasprofessor (paksult ametlik nimi on “infoühiskonna ja küberkultuuri kaasprofessor”), üks kaheksast esimesest selle kategooria õppejõust ülikoolis.  Protsess läks käima möödunud sügisel ning jõudis märtsi algusega lõpule.

See  peaks olema sedasorti ametikoht, mida “professor” on tegelikult ülikoolis alati tähendanud – ülemise otsa õppejõud, mitte teadlane (ehkki teadust tuleb sel tasandil muidugi ka teha). Muidu oli viimase kümnendi jooksul pea kõikjal probleemiks see, et ülemistele akadeemilistele tasemetele jõudmine tähendas teadust ja rahaotsimist ning “õpetamiskallakuga” inimeste praktiline karjäärilagi vajus üha madalamale (hea näide oli dotsendikohtade ärakaotamine – väga suur osa nendest inimestest lükati sisuliselt pool sammu allapoole, vanemlektoriteks).

Seega laiemas vaates on see süsteem samm õiges suunas (natuke õnnestus ehk ka endal seda nügida aidata). Projektitööd ja teadust vaadatakse ka, aga peamine rõhuasetus on õppetöö ja selle edasiarendamine ülikoolis.

Aga tegelikult…. tähendab “kaasprofessor” professorit, kellel aeg-ajalt kaane pealt ära lööb. 😀

Anna käsi pingviinile!

Ei, pealkirjast hoolimata ei tule juttu Eesti levimuusika ajaloost ja 90-ndate pundist, kes laulis/rääkis veel muudki, nagu “Kui käpp on maas, siis tuju hea” jms sousti.

Täna 30 aasta eest, 25. augustil 1991, saatis üks soomerootslasest kutt Useneti uudisegruppi comp.os.minix kirja selle kohta, et ta plaanib lasta välja uue operatsioonisüsteemi. Alguses oli sell veel nii tagasihoidlik, et ei tahtnud süsteemi enda järgi nimetada ja pakkus nimeks hoopis Freax – aga kuna ta sõbrale see ei meeldinud (ja sõber oli Soome ülikoolivõrgus suur nina), siis sai sellest Linux.

Vägev tee on maha käidud. Alguses oli see tudengi hobi, siis juba üle maailma “karvaste” mänguasi, siis läks järk-järgult asi tõsisemaks. Juba algne 90-ndate veeb levis enim LAMP-platvormi (algselt Linux, Apache, MySQL, PHP) peal, kuna see oli kaugelt kõige soodsam ja ka kindlam sellesuunaline lahendus. Ilmselt ei oleks ilma Linuxita tänast sotsiaalmeediat – kasvõi juba seetõttu, et nii Google kui Facebook elavad väga suurel määral selle peal. Ilma Linuxita poleks Androidi. Tänase taseme näeb ära Top 500 kvartaalsetest nimekirjadest – maailma 500 võimsaima superarvuti peal ei tööta juba aastaid ühtegi muud süsteemi.

Ise sai põhikohaga üle kolitud veidi hiljem, Mandrake Linux 7.0 “Air” peale – otsustavaks sai StarOffice 5.1. mis võimaldas Microsofti dokumendimonopoli murda piisavalt, et ülikoolis edasi töötada (esimesed aastad muidugi väikeste konarustega). Algaastatel juhtus korduvalt, et TTÜ tudengid nägid võõrast ekraanipilti ja küsisid: “Teil ei ole MS Office’it? (paus) Teil ei ole isegi Windowsi? (pikem paus) Kuidas te arvutit kasutada saate?”. Ja oli selge, et küsimus oli aus, mitte pullitegemine.  Ent vähemalt IT kolledži arvutiklassid on algusest peale ehk 2000. aastast olnud dualbuudis.

Aga kogu selle 20+ aasta jooksul ei ole kordagi tekkinud tõsist mõtet, et koliks Windowsile tagasi – viimastel aastatel on kahes lauaarvutis olevat Windows 10 (saadud koos koolist mahakantud ja odavalt ostetud masinatega) käivitatud enam-vähem kaks korda aastas uuenduste tegemiseks. Seda süsteemi ei ole lihtsalt vaja läinud (paar korda on aidatud mõnda Windowsi-hädalist ning üks kord sai TTÜ DigiTarkuse kursuse tarvis ekraanist ja menüüdest pilte tehtud).

Ja Pingviin kasvab aina suuremaks. Nagu Tuxi evangeelium ette nägi…