Silt: TTÜ

TTÜ meilindus

Täna saadeti ülikoolist kiri, et 15. oktoobrist ei lubata enam ametlikku e-posti edasi suunata – seni oli see Kakupessa edasi saadetud. Mõned toodud põhjendustest olid arusaadavad (eriti arvestades suurt turbevõhikute osakaalu), mõned mitte niiväga.

Aga noh, üritame kohaneda. Evolutionisse tuli teha uus meiliprofiil ülikooli aadressiga, määrata menüüst serveritüübiks “Office365”, serveriks mail.taltech.ee ja enda meiliaadress. Palju muud polnudki – hakkas täitsa kenasti tööle (ilmselt on Microsoftis tõesti midagi vahepeal muutunud…). Edaspidi tuleb väikese tülinana end  ülikooli sisse logida ja meili saates vastav profiil valida (kodu või ülikool). Postisuunamine sai maha võetud ja kõik jäi üldiselt endisel kujul tööle.

Aga “taltech” e-aadressis on endiselt vastukarva (üsna mitmel põhjusel).

FIE lõpetatud

Kakk hakkas FIE-ks ehk füüsilisest isikust ettevõtjaks 2004. aastal (äriregistrisse kanti 2009) ehk ca 20 aasta eest. Tollastes tingimustes oli see väga mõistlik – töökohti oli kaua aega mitu (rekord oli 3,5 korraga!) ja enamasti sai lisatöid teha ka ettevõtjana (ametlik tegevusala oli “Ülikoolide tegevus”). Osa tööga seotud kulusid sai seetõttu ettevõtte arvele panna (erialaraamatud, mõned arvutid ja nende jupid, tööga seotud sõitude bensiinikulu jne – üksvahe käisin õpetamas näiteks ka tollases Tartu Teoloogia Akadeemias).

Siis aga hakkasid FIE-na töötamise võimalused kõrgharidussfääris pikkamööda vähenema ning alates 2017. aastast on ka töökohti olnud ainult üks – tol aastal “liitus” IT Kolledž TTÜ-ga ning sealtmaalt ongi töökohaks üksnes Tehnikaülikool (Tallinna ülikoolis sai 15-aastane tööperiood samal kevadel läbi). Nii jäi FIE sisuliselt soiku ja viimased neli aastat tegevust ei olnud.

Muidu mõtlesin igaks juhuks alles hoida (iga-aastases tuludeklaris E-osa lisakstäitmine ei olnud suur probleem, eriti tegevuse puudumise olukorras), aga praegune riigiviletsus hakkab jälle maksudega mängima ja pole kindel, et ka FIE-dele midagi jaburat selga ei lükata.

Nii et 15. augustist läks Kaido Kikkas FIE ametlikult kinni (tuleb tunnustavalt öelda, et protsess oli – vähemalt praeguse seisuga – täitsa lihtne, viimane tuludeklaratsioon tuleb veel järgmisel kevadel esitada). Aga FIE aeg oli huvitav ja kasulik kogemus.

Exceli MM ja väike nostalgialaks

Las Vegases toimub ikka põnevaid asju. Slashdotis kajastatakse ka seal toimunud MS Exceli maailmameistrivõistlusi.

Tegelikult see idee ei olegi nii totter, kui esmapilgul võib tunduda (ameerikaliku maailmamastaabi võiks muidugi ära jätta). Kaku kunagine magistrijuhendaja Jüri Vilipõld pidas Excelit informaatika õpetamise põhitöövahendiks (ja temaga sai omal ajal seetõttu kõvasti vaieldud).

Selles võib temaga nõustuda, et tabelarvutussüsteemid (NB! Mitte ainult MS Excel) on kasulikud töövahendid ning soovi korral saab nendega päris lõbusaid asju teha. Omal ajal doktorantuuris (ca 1994-1999) tuli elatise teenimiseks sedasama Exceli-põhist informaatikat õpetada – ja et asi purukuiva funktsiooniuurimise tasemele ei jääks, sai sinna genereeritud (ilmselt mingil määral selle MM-i materjali esivanematena) päris suur hulk lollakaid ülesandeid.

Muuhulgas meenub filtreerimisülesanne lennujaama reisijatenimestikust terroristi leidmisega (tolle nimi oli Salmo Nella), eriti aga pärast Jüri poolt pikka aega kasutatud lugu nokastanud onu Augustist, kes peab kõrtsist tulles üle kitsa silla koju pääsema (mida rohkem ta joonud oli, seda tõenäolisemalt teelt kõrvale astus).

Ühel aastal sai Dublinis lähetuses käidud ja tagasi tulles kogu kevadine proovieksam Iiri-teemalisena tehtud (alates Dublini lennujaamast ja lõpetades kohalike pättide, politsei ja Paddy O’Sullivani pubiga). Teisel korral oli eksamiteemaks Padavere rahvusvaheline lennujaam, kolmandal aga sealsamas toimunud suur autoralli “Padavere Post ’99”.

Hakkasin kettal ringi vaatama, mitmed ülesanded on veel täitsa säilinud. 🙂

Semestri kokkuvõte

Tänasega sai kevadsemestri õppetöö ühele poole. Järgmisel nädalal on küll veel töö (puhkus algab 17.06), esmaspäeval tuleb järjekordne küberturbe vastuvõtukomisjon ja pärast seda on vaja sügisest kursust kokku panema hakata.

Aga kevadine kokkuvõte tuli selline:
* ITSPEA e-kursus: alustas 76, lõpetas 56 (esmakordselt oli kavas ainult suuline eksam).
* Sotsiaalmanipulatsioon – alustas 85, lõpetas 74 (päris mitmed pidid arvestuse saamiseks üksjagu läbi rõnga hüppama).
* 3 juhendatud magistrit ja 12 bakalaureust (viimane on semestri rekordi kordamine) – hinded tulid 4 x “suurepärane”, 7 x “väga hea”, 2 x “hea” ja 2 x “rahuldav”.
* Esimene välisülikoolis (Riia Tehnikaülikool) juhendatud magistritöö – hindeks tuli Läti süsteemis 9 ehk meie mõistes 5-.
* 4 esitatud konverentsiartiklit (kõik koos teistega, ühes esimese autorina).

Lisaks sattusime Birgyga vedama järgmise Eesti inimarengu aruande üht peatükki. Sügisel tuleb see valmis saada, peale selle tuleb õpetamisele uus “Informaatika valikteemade” kursus TTÜ insenerierialadele, kus on vaja küberturbe osa kantseldada.

Aga suvel peab end kõigepealt korralikult välja magama ja siis hakkama jälle tõsisemalt trenni tegema.

Nihkes tehisaru

Hea kolleeg, TTÜ suurandmete kaasprofessor Innar Liiv tegi iseenesest lihtsa, ent põneva katse ja küsis valimiskompassi küsimusi (mida tavaliselt kasutatakse vastaja maailmavaate tuvastamiseks) ChatGPT käest.

Tulemus aga ei ole üldse üllatav. Tehisaru “treenitakse” tohutu hulga talle “sissesöödetud” andmete abil. Seega esiteks loeb see, kes on nende sissesöödetud andmete autor ja mida tema maailmast arvab. Teiseks valib need andmed välja ja söödab sisse keegi, kelle maailmavaade seeläbi samamoodi tehisarule edasi kandub (inimene, kes usub näiteks astmelisse tulumaksu, valibki vastavad andmed, kasvõi alateadlikult).

Nii et läänemaailma ülikoolides selle sajandi jooksul toimunut arvesse võttes ei ole absoluutselt üllatav, et tehisaru on pesuehtsaks sotsiks õpetatud. Hulluks teeb asja see, kuidas järgmine põlvkond inimesi üles kasvab.

Omal ajal said N. Liidu sügavustest välismaale pääsenud rämeda kultuurišoki osaliseks. Võimalik, et tulevikus võib läänemaade inimestega, kes enda ideoloogilisest mullist välja lähevad, samamoodi juhtuda.

Taltekkiläinud sööklaelamus

IT kolledžis ei saanud juba kevadest saati süüa – viimati söögikohta pidanud lahe habemik sell pakkis siis asjad kokku, uue toitlustaja leidmine aga jäi ülikooli asjaajamistega venima. Viimaks nüüd kolmandiku oktoobri pealt tuli hea uudis – kohvikus pidi uuesti süüa saama.

Uurisin kolleegilt – jah, pidigi saama, ainult et kõik pidi idamaine olema. Küsisin, kas eesti keelega saab hakkama – ei, pidavat ingliskeelne olema. See viimane pani juba pead kratsima. Aga olgu, läheb ja uurib.

Ukse peal oli menüü ja see oli isegi kenasti eestikeelne (ehkki toitude nimed olidki kõik indiapärased). Sisse astudes tuligi tagaruumist ilmselt India päritolu noor daam.

Kas eesti keeles saab? “English, please.”. Olgu, switch to English ja uurime gluteeni kohta. “??”. Üritame teistmoodi – “I cannot eat flour”. Pakutakse… spagette (täiesti tavalise, mitte riisinuudli välimusega). “No wheat please”. “No meat?” ja pakutakse… uuesti spagette.

Ütlesin aitäh ja tulin tulema – liiga taltekkis on. Uuesti vist ei proovi.

Nostalgiline

Täna korraldati ülikoolis augusti lõpus toimunud arutelu jätkuna järgmine võtmepädevuste arutelu, seekord Mektorys. Arutelu oli üsna asjalik, aga kõige põnevam oli koht – istusin enda kunagises tööruumis (nüüdne Mektory Innovation Hub, vanasti oli see aga AK-117), paari meetri kaugusel kohast, kus 1997-2002 asus mu tollane töölaud.

Labori lugu on kirja pandud siin, seega üle kordama ei hakka. Tegin lihtsalt ühe pildi aknavaatega – erinevalt muust majast polegi see väga palju muutunud.

Kunagine AK-117

MURG

Tehnikaülikool korraldas enda võtmepädevuste arutelupäeva tuttuues Mustamäe riigigümnaasiumis. Arutelu oli üllatavalt asjalik ja samas mõnusalt mitteametlik – enamik seltskonnast olid päris suure kaliibriga tegelased ning oli meeldiv näha, et kaliiber ei olnud inimestele pähe tõusnud.

Huvitav oli ka näha uut gümnaasiumihoonet vaid paar päeva enne õppetöö algust. Enda kooliajast meenuvaga oli ikka vahe sees küll. Natuke naljakas moment tekkis ühes vajalikus asutuses, kus putkas oli rohepöörde tulemusena valgustus nii ära optimeeritud, et vaikselt potil istudes kadus valgus äkki ära ja asutus oli kottpime. Õnneks tuli pähe käega vehkida ja nii liikumisanduri abil valgustus taastada…

MURG

Õpperajast ülikoolis

Eile arutasin ühe kolleegiga mulle väljapakutud ametijuhendit, millele jätsin esialgu allkirja andmata. Loodetavasti õnnestub asja edasi arutada.

Peamiseks põhjuseks oli taas teadustöö. Kui TTÜ-s defineeriti mõne aasta eest õpperaja kaasprofessori ametikoht, siis oli see sõnastatud sisuliselt “parimad õppejõud ülikoolis”. Just õppejõud, mitte teadlased – viimastel on ligipääs nii teaduriametitele kui ka tenuurile, selge õppetöökallaku puhul oli enne ÕKP väljakäimist reaalseks laeks vanemlektori positsioon (pool sammu vanast dotsendist allapoole).

Alguses valiti kaheksa(!) inimest terve suure ülikooli peale, nüüdseks on neid juba natuke rohkem. Viimasel aastal aga tundub, et selle ametikoha eripära ei taheta eriti arvestada. Ikka toimub togimine suurema teadustöö suunas – kui jauramine väga suureks läheb, siis lubatakse õppetööd vähemaks võtta. Aga mis siis õpperajast järele jääb?

Eriti kummaline tundus pakutud ametijuhendis nõue omaenda teadussuuna väljaarendamiseks – kui teadustööle on arvestatud 20% töökoormusest (mis selle profiili puhul on täiesti õigustatud, põhirõhk peabki olema õppe- ja õppearendustööl), siis kuidas kujutatakse ette uue teadussuuna rajamist 0,2 töökoha baasil? Jah, kindlasti on võimalik mingisugune JOKK püsti panna ja hakata artikleid vorpima – aga see ei ole teadus.

Kui otse öelda… Ma tahaks pigem, et mind mäletataks kunagi tulevikus hea õppejõuna – inimesena, kes aitas paljudel iseenda peaga mõtlema õppida ja nõnda natuke targemaks saada. Mitte ebaefektiivse (ja kohati korrumpeerunud) “publish or perish” -süsteemi tujutu mutrikesena, kes tootis aastate jooksul kuhja artikleid (parasjagu käimasoleva projekti teemade vahel hüpeldes), mida tegelikkuses aga lugesid väga vähesed.

Praeguses ülikoolis on ridamisi tõsiseid probleeme, mida võiks proovida lahendama panna just sellesama õpperaja seltskonna (tehisintellekti kasutuse reguleerimine õppetöös tuleb kohe meelde, samuti juhendajate koolitamine, eetikaküsimused, mitmetes kohtades tuleks tõhusamaks teha ka lõputööde valmimise protsess). Ja kui asja hästi korraldada, siis saaks selle tulemusena ka rea teadusartikleid.

Kursus läbi

Eelmise nädalaga sai Sotsiaalmanipulatsiooni kursus ühele poole.

Esimese korra kohta (TTÜ arvestuses) läks päris hästi. Ülikool riputas selle Euroopas suure kella külge ja EuroTEQ-i partnerülikoolidest registreerus lausa 15 inimest (tõsi, kursuse läbis reaalselt märksa vähem). Lisaks tuli suur ports kolledži II kursuse küberturvet (kellel see on ka õppekavas) ning küberturbe rebased tuli tagasi saata – esiteks seetõttu, et järgmisel aastal on see neil nagunii kavas, aga osaliselt ka õppeaine sisu tõttu (otse keskkoolist tulnutele on selline kraam natuke plahvatusohtlik).

Õnn oli, et läksime jooksupealt e-õppele üle ja saime nii kasutada mõlema tunniplaanijärgse rühma aegu – seega tuli 8 loengut ja 4+4 seminari. Ent tulevikus on plaan kursuse mahtu suurendada – võimalusel 6 EAP-lise tüüpilise täissemestrikursuse peale.

Ennast õigustas ka tekstivestluse kasutamine paralleelselt loengute ja seminaridega – aga kõige edukamalt töötas see siis, kui olime Garfiga mõlemad  kohal ja üks rääkis või juhtis ettekandeid, teine aga istus vestluses.

Loengud tuli kokku kirjutada töö käigus (varem lihtsalt ei olnud võimalik) ja enamik kolmapäevastest loengutest sai valmis teisipäeva (hilis)õhtul, seega mahv oli korralik. Aga rahvale läks peale ja “aitäh” ütlemine peale loenguid ja seminare oli vaat et pidev praktika.

Nalja sai ka varem, aga võib-olla kõige lahedam oli viimastele arvestusega ripakilejäänutele antud lisaülesanne – saata petukiri õppejõududele. Üks diplomand  näiteks küsis seal töö kohta nõu – ainult et link oli mõeldud tüngana. Ja Garfi ehmatas “maksuamet”, kes nõudis kähku sisselogimist ja ähvardas ta muidu kodust välja tõsta…

Igatahes teeme kindlasti uuesti (ja loodetavasti ehk suuremas mahus).