Exceli MM ja väike nostalgialaks

Las Vegases toimub ikka põnevaid asju. Slashdotis kajastatakse ka seal toimunud MS Exceli maailmameistrivõistlusi.

Tegelikult see idee ei olegi nii totter, kui esmapilgul võib tunduda (ameerikaliku maailmamastaabi võiks muidugi ära jätta). Kaku kunagine magistrijuhendaja Jüri Vilipõld pidas Excelit informaatika õpetamise põhitöövahendiks (ja temaga sai omal ajal seetõttu kõvasti vaieldud).

Selles võib temaga nõustuda, et tabelarvutussüsteemid (NB! Mitte ainult MS Excel) on kasulikud töövahendid ning soovi korral saab nendega päris lõbusaid asju teha. Omal ajal doktorantuuris (ca 1994-1999) tuli elatise teenimiseks sedasama Exceli-põhist informaatikat õpetada – ja et asi purukuiva funktsiooniuurimise tasemele ei jääks, sai sinna genereeritud (ilmselt mingil määral selle MM-i materjali esivanematena) päris suur hulk lollakaid ülesandeid.

Muuhulgas meenub filtreerimisülesanne lennujaama reisijatenimestikust terroristi leidmisega (tolle nimi oli Salmo Nella), eriti aga pärast Jüri poolt pikka aega kasutatud lugu nokastanud onu Augustist, kes peab kõrtsist tulles üle kitsa silla koju pääsema (mida rohkem ta joonud oli, seda tõenäolisemalt teelt kõrvale astus).

Ühel aastal sai Dublinis lähetuses käidud ja tagasi tulles kogu kevadine proovieksam Iiri-teemalisena tehtud (alates Dublini lennujaamast ja lõpetades kohalike pättide, politsei ja Paddy O’Sullivani pubiga). Teisel korral oli eksamiteemaks Padavere rahvusvaheline lennujaam, kolmandal aga sealsamas toimunud suur autoralli “Padavere Post ’99”.

Hakkasin kettal ringi vaatama, mitmed ülesanded on veel täitsa säilinud. 🙂

Semestri kokkuvõte

Tänasega sai kevadsemestri õppetöö ühele poole. Järgmisel nädalal on küll veel töö (puhkus algab 17.06), esmaspäeval tuleb järjekordne küberturbe vastuvõtukomisjon ja pärast seda on vaja sügisest kursust kokku panema hakata.

Aga kevadine kokkuvõte tuli selline:
* ITSPEA e-kursus: alustas 76, lõpetas 56 (esmakordselt oli kavas ainult suuline eksam).
* Sotsiaalmanipulatsioon – alustas 85, lõpetas 74 (päris mitmed pidid arvestuse saamiseks üksjagu läbi rõnga hüppama).
* 3 juhendatud magistrit ja 12 bakalaureust (viimane on semestri rekordi kordamine) – hinded tulid 4 x “suurepärane”, 7 x “väga hea”, 2 x “hea” ja 2 x “rahuldav”.
* Esimene välisülikoolis (Riia Tehnikaülikool) juhendatud magistritöö – hindeks tuli Läti süsteemis 9 ehk meie mõistes 5-.
* 4 esitatud konverentsiartiklit (kõik koos teistega, ühes esimese autorina).

Lisaks sattusime Birgyga vedama järgmise Eesti inimarengu aruande üht peatükki. Sügisel tuleb see valmis saada, peale selle tuleb õpetamisele uus “Informaatika valikteemade” kursus TTÜ insenerierialadele, kus on vaja küberturbe osa kantseldada.

Aga suvel peab end kõigepealt korralikult välja magama ja siis hakkama jälle tõsisemalt trenni tegema.

Nihkes tehisaru

Hea kolleeg, TTÜ suurandmete kaasprofessor Innar Liiv tegi iseenesest lihtsa, ent põneva katse ja küsis valimiskompassi küsimusi (mida tavaliselt kasutatakse vastaja maailmavaate tuvastamiseks) ChatGPT käest.

Tulemus aga ei ole üldse üllatav. Tehisaru “treenitakse” tohutu hulga talle “sissesöödetud” andmete abil. Seega esiteks loeb see, kes on nende sissesöödetud andmete autor ja mida tema maailmast arvab. Teiseks valib need andmed välja ja söödab sisse keegi, kelle maailmavaade seeläbi samamoodi tehisarule edasi kandub (inimene, kes usub näiteks astmelisse tulumaksu, valibki vastavad andmed, kasvõi alateadlikult).

Nii et läänemaailma ülikoolides selle sajandi jooksul toimunut arvesse võttes ei ole absoluutselt üllatav, et tehisaru on pesuehtsaks sotsiks õpetatud. Hulluks teeb asja see, kuidas järgmine põlvkond inimesi üles kasvab.

Omal ajal said N. Liidu sügavustest välismaale pääsenud rämeda kultuurišoki osaliseks. Võimalik, et tulevikus võib läänemaade inimestega, kes enda ideoloogilisest mullist välja lähevad, samamoodi juhtuda.

Taltekkiläinud sööklaelamus

IT kolledžis ei saanud juba kevadest saati süüa – viimati söögikohta pidanud lahe habemik sell pakkis siis asjad kokku, uue toitlustaja leidmine aga jäi ülikooli asjaajamistega venima. Viimaks nüüd kolmandiku oktoobri pealt tuli hea uudis – kohvikus pidi uuesti süüa saama.

Uurisin kolleegilt – jah, pidigi saama, ainult et kõik pidi idamaine olema. Küsisin, kas eesti keelega saab hakkama – ei, pidavat ingliskeelne olema. See viimane pani juba pead kratsima. Aga olgu, läheb ja uurib.

Ukse peal oli menüü ja see oli isegi kenasti eestikeelne (ehkki toitude nimed olidki kõik indiapärased). Sisse astudes tuligi tagaruumist ilmselt India päritolu noor daam.

Kas eesti keeles saab? “English, please.”. Olgu, switch to English ja uurime gluteeni kohta. “??”. Üritame teistmoodi – “I cannot eat flour”. Pakutakse… spagette (täiesti tavalise, mitte riisinuudli välimusega). “No wheat please”. “No meat?” ja pakutakse… uuesti spagette.

Ütlesin aitäh ja tulin tulema – liiga taltekkis on. Uuesti vist ei proovi.

Nostalgiline

Täna korraldati ülikoolis augusti lõpus toimunud arutelu jätkuna järgmine võtmepädevuste arutelu, seekord Mektorys. Arutelu oli üsna asjalik, aga kõige põnevam oli koht – istusin enda kunagises tööruumis (nüüdne Mektory Innovation Hub, vanasti oli see aga AK-117), paari meetri kaugusel kohast, kus 1997-2002 asus mu tollane töölaud.

Labori lugu on kirja pandud siin, seega üle kordama ei hakka. Tegin lihtsalt ühe pildi aknavaatega – erinevalt muust majast polegi see väga palju muutunud.

Kunagine AK-117

MURG

Tehnikaülikool korraldas enda võtmepädevuste arutelupäeva tuttuues Mustamäe riigigümnaasiumis. Arutelu oli üllatavalt asjalik ja samas mõnusalt mitteametlik – enamik seltskonnast olid päris suure kaliibriga tegelased ning oli meeldiv näha, et kaliiber ei olnud inimestele pähe tõusnud.

Huvitav oli ka näha uut gümnaasiumihoonet vaid paar päeva enne õppetöö algust. Enda kooliajast meenuvaga oli ikka vahe sees küll. Natuke naljakas moment tekkis ühes vajalikus asutuses, kus putkas oli rohepöörde tulemusena valgustus nii ära optimeeritud, et vaikselt potil istudes kadus valgus äkki ära ja asutus oli kottpime. Õnneks tuli pähe käega vehkida ja nii liikumisanduri abil valgustus taastada…

MURG

Õpperajast ülikoolis

Eile arutasin ühe kolleegiga mulle väljapakutud ametijuhendit, millele jätsin esialgu allkirja andmata. Loodetavasti õnnestub asja edasi arutada.

Peamiseks põhjuseks oli taas teadustöö. Kui TTÜ-s defineeriti mõne aasta eest õpperaja kaasprofessori ametikoht, siis oli see sõnastatud sisuliselt “parimad õppejõud ülikoolis”. Just õppejõud, mitte teadlased – viimastel on ligipääs nii teaduriametitele kui ka tenuurile, selge õppetöökallaku puhul oli enne ÕKP väljakäimist reaalseks laeks vanemlektori positsioon (pool sammu vanast dotsendist allapoole).

Alguses valiti kaheksa(!) inimest terve suure ülikooli peale, nüüdseks on neid juba natuke rohkem. Viimasel aastal aga tundub, et selle ametikoha eripära ei taheta eriti arvestada. Ikka toimub togimine suurema teadustöö suunas – kui jauramine väga suureks läheb, siis lubatakse õppetööd vähemaks võtta. Aga mis siis õpperajast järele jääb?

Eriti kummaline tundus pakutud ametijuhendis nõue omaenda teadussuuna väljaarendamiseks – kui teadustööle on arvestatud 20% töökoormusest (mis selle profiili puhul on täiesti õigustatud, põhirõhk peabki olema õppe- ja õppearendustööl), siis kuidas kujutatakse ette uue teadussuuna rajamist 0,2 töökoha baasil? Jah, kindlasti on võimalik mingisugune JOKK püsti panna ja hakata artikleid vorpima – aga see ei ole teadus.

Kui otse öelda… Ma tahaks pigem, et mind mäletataks kunagi tulevikus hea õppejõuna – inimesena, kes aitas paljudel iseenda peaga mõtlema õppida ja nõnda natuke targemaks saada. Mitte ebaefektiivse (ja kohati korrumpeerunud) “publish or perish” -süsteemi tujutu mutrikesena, kes tootis aastate jooksul kuhja artikleid (parasjagu käimasoleva projekti teemade vahel hüpeldes), mida tegelikkuses aga lugesid väga vähesed.

Praeguses ülikoolis on ridamisi tõsiseid probleeme, mida võiks proovida lahendama panna just sellesama õpperaja seltskonna (tehisintellekti kasutuse reguleerimine õppetöös tuleb kohe meelde, samuti juhendajate koolitamine, eetikaküsimused, mitmetes kohtades tuleks tõhusamaks teha ka lõputööde valmimise protsess). Ja kui asja hästi korraldada, siis saaks selle tulemusena ka rea teadusartikleid.

Kursus läbi

Eelmise nädalaga sai Sotsiaalmanipulatsiooni kursus ühele poole.

Esimese korra kohta (TTÜ arvestuses) läks päris hästi. Ülikool riputas selle Euroopas suure kella külge ja EuroTEQ-i partnerülikoolidest registreerus lausa 15 inimest (tõsi, kursuse läbis reaalselt märksa vähem). Lisaks tuli suur ports kolledži II kursuse küberturvet (kellel see on ka õppekavas) ning küberturbe rebased tuli tagasi saata – esiteks seetõttu, et järgmisel aastal on see neil nagunii kavas, aga osaliselt ka õppeaine sisu tõttu (otse keskkoolist tulnutele on selline kraam natuke plahvatusohtlik).

Õnn oli, et läksime jooksupealt e-õppele üle ja saime nii kasutada mõlema tunniplaanijärgse rühma aegu – seega tuli 8 loengut ja 4+4 seminari. Ent tulevikus on plaan kursuse mahtu suurendada – võimalusel 6 EAP-lise tüüpilise täissemestrikursuse peale.

Ennast õigustas ka tekstivestluse kasutamine paralleelselt loengute ja seminaridega – aga kõige edukamalt töötas see siis, kui olime Garfiga mõlemad  kohal ja üks rääkis või juhtis ettekandeid, teine aga istus vestluses.

Loengud tuli kokku kirjutada töö käigus (varem lihtsalt ei olnud võimalik) ja enamik kolmapäevastest loengutest sai valmis teisipäeva (hilis)õhtul, seega mahv oli korralik. Aga rahvale läks peale ja “aitäh” ütlemine peale loenguid ja seminare oli vaat et pidev praktika.

Nalja sai ka varem, aga võib-olla kõige lahedam oli viimastele arvestusega ripakilejäänutele antud lisaülesanne – saata petukiri õppejõududele. Üks diplomand  näiteks küsis seal töö kohta nõu – ainult et link oli mõeldud tüngana. Ja Garfi ehmatas “maksuamet”, kes nõudis kähku sisselogimist ja ähvardas ta muidu kodust välja tõsta…

Igatahes teeme kindlasti uuesti (ja loodetavasti ehk suuremas mahus).

Juhtmevedamiskoolitusel

Nädala eest reedel viskas organism peale pikka stressiperioodi keti maha ja ütles, et semestrite vahenädalal kodust välja ei roni. Tollesse nädalasse oli ülikoolis aga pandud doktoritöö juhendamise koolitus ühelt selle rea peal tuntud saksa professorilt – õnneks toimus asi onlainis, koolitaja istus Frankfurtis ja õpilased Tallinnas.

Reedene avasessioon läks natuke üle kivide ja kändude (päris mitmes vaates), aga koolitusnädal enda kolme üsna pika päevaga (E, K, R 9.30-15.00) edenes juba sujuvamalt. Ütleks nii, et päris uut väga palju ei saanud,  käsitlus piirdus eeskätt juhendamise psühholoogilise ja natuke ka korraldusliku poolega (doktorantide valimine, motiveerimine jne). Tegelikult oleks aga tahtnud praktilisemat teekonda kirjanduse ülevaateartiklist kuni valideerimise ja väitekirjani, nõuandeid publitseerimise ja konverentside osas jms. Küll aga olid kasulikud koostöösessioonid teiste osalejatega – isegi lihtsalt kontakti mõttes (Mereakadeemia inimestega muidu peaaegu et kokku ei puutugi). Ja seltskond oli päris vahva.

(Muidugi, tõbisena Zoomis istuda on omaette ooper. Kui nina ikka pidevalt jookseb, siis ei jää muud üle, kui nuuskamiseks laua alla kummarduda…)

Uuel nädalal algab juba uus semester. Loodetavasti jääb tervis pidama.

Ärajäänud jõuluräpp

2019. aastal (enne pandeemiat) sai mõnede TTÜ juhtkonna liikmetega Viinis käidud, seal lollakaid luuletusi loetud, pärast värvati Kakk ülikooli õppeosakonna tervitussalmi kirjutama. Nüüd hiljaaegu taheti uuesti, aga seekord hoopis jõuluräppi mingite ajakohaste teemade peale.

Ideid täitsa tekkis ja midagi läks suht kohe virtuaalpaberile, paraku aga jäi projekt (võimalike vastuhäälte kartuses?) ära. Hea, et veel ei olnud jõudnud sündiga taustatümakat tegema hakata. Et aga kirjutatu päris taltekki (elik raisku) ei läheks, siis olgu see vähemalt siia üles riputatud.

***

Pildikesi ülikoolist (jõulud 2022)

Moto:
… post jucundam juventutem
post molestam senectutem
nos habebit Julius!*

***

Loengus teatand Epp ja Ahti,
et nad olla sisse magand –
ja siis kohe salamahti
jälle kärmelt tööle plagand.**

Appi, Covid! Kuid soliidselt
sobiv otsus pandi ette:
õpime me kõik hübriidselt,
vahel õpid, vahel mitte.

***

Komisjonil rohepööre
segaduse toonud palge –
ainult suvel kogub tuure,
talvel kõik on puhta valge!

Rektoraadis pikalt mõeldi –
toitlustus see kipub peeti. ***
Optimistlikult siis öeldi:
“Rohkem prantsuse dieeti!”

***

Dekanaadis lugu kole –
kirja saatnud Pauli naine:
“Täisprofessor Paul ei ole –
ta on päevast päeva kaine!”

Teadur Marta higi valas,
närvid läind ju üsna krussi –
miks ei sütti robotkalas
isu süüa vihmaussi?

***

Dotsent Karmen autoroolis
armastanud kihutada.
Selle peale ülikoolis
antud talle õpperada.****

Papreid täitis lektor Rasmus,
saamaks granti kribas plaani:
“Lendan Türki, hea ERASMUS,
õpetama kaerajaani.”

***

Ülikoolis otsustatud
kõiki võrdselt kohelda –
olgu kähku tekitatud
Juuliusele Juulia!

Jõuluvanalt iga roju
nuiab aastat edukat –
kui sa võid, siis jäta koju
kasevitsad ja eksmatt!

***

Mõned kommentaarid:
* – Juulius on TTÜ kauaaegne maskott. Seisab ülikooli peahoone ees.
** – koolis kohapeal käimine ei ole tudengite seas just väga populaarne.
*** – IT kolledžis – ja TTÜ-s mitmes kohas veel – ei ole enam kaua aega toimivat söögikohta.
**** – “õpperaja kaasprofessor” on tänases TTÜ-s selline natuke erandlik tegelane (nüüd on neid ülikooli peale ~15), kes ongi põhikohaga (vanem)õppejõud, mitte teadlane.