Tsiklituur 2024

Puhkus hakkab läbi saama ja eri põhjustel ei olnudki jõudnud väga palju Kullionuga sõita. Mingi pikem ring oli aga vaja kirja saada – kuid ilmad olid, nagu nad sel suvel olnud on. Viimaks lubas ilm.ee tänaseks (ehk teisipäevaks) tervet pikka päeva päikesepaistet.

Üle mere ei hakanud ronima, võtsin ette Lääne-Eesti. Juba varem oli plaan kahes kohas külas käia, niisiis sai ajad kokku klapitatud ning ajakava ja marsruut paika pandud.

Algus oli Hiiul hommikul poole kaheksa paiku. Esimene ots viis Keila Nestesse tankima – etteruttavalt olid kõik tankimised top-up -stiilis ehk kindlustusena paagi triiki täis võtmised. Tegelikult aga näib, et Kullionu on maanteel palju vähem janune kui linnas, igatahes keerisest paagis küll rääkida ei saa. Kogu see ring võttis 98-st bensiini ca 25 euro eest.

Keilast Haapsalu maanteed pidi linnast välja – väga ilus ja rahulik tee oli ning sõita äärmiselt mõnus (eriti Haapsalu-poolses otsas). Siis jõudsin põhimaanteele välja ning enne Haapsallu sissesõitu käisin Uuemõisas poes (tühja käega pole ilus külla ronida).

Kolasin mööda tuttavaid paiku ning tegin esimese lühema peatuse kunagise haiglahoone juures, kus 10 aasta jooksul sai igal aastal 1-2 kuud veedetud. Praegu on seal hotell, aga tuttav tunne oli alles. Sealsamas elab juba mitu aastat ka üks luigemamma, kes ka seekord seal enda pesakonda kantseldas.

Luigepere

Luigepere.

Seejärel käisin endises nõuka-piirivalve pesas (mõnevõrra on majad korda tehtud, aga näevad endiselt koledad välja) ja läksin Holmi vaatama. Varem sealt läbi ei pääsenud, aga praegu ehitatakse sinna uusi maju ja tee oli lahti. Sõitsin päris lõppu välja.

Kullionu maailma lõpus

Kullionu maailma lõpus.

Istusin seal mõnda aega, nakitsesin poest toodud juustu ja mõtlesin omi mõtteid. Naljaviluks sai ka üks täiesti suvaline endel tehtud.

Täiesti Suvaline Endel

Täiesti Suvaline Endel.

Seejärel oli aeg Pärnu poole kärutama hakata. Väikese Viigi ja raudteejaama kaudu Lihula maanteele ning sealses Nestes jälle igaks juhuks paak täis. Sõit läks kenasti – vahepeal sõitis taga jupp aega politseiauto, aga lähemat huvi ei tuntud.

Enne sõbrale küllaminekut sai Pärnus uuesti paak täis võetud, et õhtupoole kesklinna liikluses mitte tiirutada – seda aga ei läinud väga vaja, sest sain tulema aegsasti enne tööpäeva lõppu.

Ja viimane peatus Mõisakülas isa Thomase pere juures. Perepea poseeris Kullionu seljas ka:

Papp on boss

Papp on boss! Isa Thomas ja Kullionu.

Sai mitu tundi istutud, head-paremat nositud ja igasugust kägu aetud. Tahtsin enne pimedat koju saada, muidu oleks tahtnud kauemgi seal olla – aga vähemalt soovitas isa Thomas alternatiivse marsruudi läbi Kergu, Järvakandi, Raikküla ja Rapla. Väga vahva sõit oli, käänuline tee ei lasknud pikka aega igavust tunda.

Raikküla kandis olid suured põllud ja seal sai ka hingamisteed lahti (sinna oli tublis rahvakeeles öeldes sitta kanti sitta veetud). Raplas veel kord paak täis ning Viljandi maanteed pidi koju. Tagasi maja ette jõudsin ca veerand kümme – õnneks oli veel üsna kena hämarik ja pimedaks läks alles hiljem.

Tuleb edaspidigi ette võtta. Nüüd aga tuleb Kullionu esimesse korralisse hooldusse viia, 800 km sai selle reisiga täis.

MURG

Tehnikaülikool korraldas enda võtmepädevuste arutelupäeva tuttuues Mustamäe riigigümnaasiumis. Arutelu oli üllatavalt asjalik ja samas mõnusalt mitteametlik – enamik seltskonnast olid päris suure kaliibriga tegelased ning oli meeldiv näha, et kaliiber ei olnud inimestele pähe tõusnud.

Huvitav oli ka näha uut gümnaasiumihoonet vaid paar päeva enne õppetöö algust. Enda kooliajast meenuvaga oli ikka vahe sees küll. Natuke naljakas moment tekkis ühes vajalikus asutuses, kus putkas oli rohepöörde tulemusena valgustus nii ära optimeeritud, et vaikselt potil istudes kadus valgus äkki ära ja asutus oli kottpime. Õnneks tuli pähe käega vehkida ja nii liikumisanduri abil valgustus taastada…

MURG

Taani 2021

Millalgi septembris, kui va pandeemia natuke veel mõistlikuma levikuga oli, sai ostetud ära lennupiletid Taani (Tallinn-Varssavi-Billund, poolakate LOT-iga). Vita juures ei olnud enam mitu aastat käinud ja mõtlesin, et nüüd oleks juba tagumine aeg.

Orgunn läks lahti – teiselt poolt öeldi, et kaasa pole midagi vaja tuua, aga kui just tahad, siis midagi jalgpalliga seonduvat: noorperemees William on hirmus vutifänn ja mängib ise ka. Näe, saingi teada, et erinevate sportmängude koondiste nänni saab päris lihtsalt netist tellida. Mõeldud-tehtud: uurisin poisi lemmiknumbri välja ja tellisin selle ja nimega Eesti vutikoondise sinise särgi koos ametliku fännisalliga.

Sõidu eel läks koroonaga asi karvaseks ja veel päev enne ei olnud kindel, kas saab minna või ei. Kuna aga kolm süsti olid tehtud ja paberid korras, otsustasin viimaks ikkagi proovida. Eestist väljapääsemine oli üllatavalt tavapärane (välja arvatud mask, mis mulle endiselt üldse ei meeldi). Poolakad aga käskisid lennukis mingi pika blanketi täita, mis oli selgelt mõeldud ainult Poola endasse reisijatele (peatuskoht jne) ja transiitlennul ei olnud sellel mingit mõtet.  Ka koroonatõendit küsiti Varssavis eraldi kontrollis. Ja kogu selle triangli peale pandi rahvas tuubil täis lennujaamabussi… Eriti huvitav seis oli Billundi poole lennates – inimesi täistuubitud buss ootas esmalt 20 minutit väljasõitu ja siis veel 15 minutit lennuki juures (kinniste ustega!), enne kui rahvas peale lasti. Taas näide sellest, et Poola on küll üldiselt selgelt euroopalik maa, kuid aeg-ajalt mõnes asjas lööb neil välja mingisugune slaavi pohhuism (seda nägi omal ajal Bydgoszczis õpetamas käies üksjagu).

Lõbusama poole pealt: Kamizelka Ratunkowa võiks olla mõne kena poola daami (näiteks stjuardessi) nimi – kahjuks tähendab see aga hoopis proosalisemalt päästevesti. 🙂 Ja tähelepanekuna meesterahvastele: pandeemia-ajastul lennates tuleb eelnevalt habe korralikult ära ajada, siis saab maski kandes haigutada (teeb maandumisel kõrvad lukust lahti).

Viimaks sain Billundis maa peale tagasi, Vita oli koos Williamiga lennujaamas vastas. Oli tore jällenägemine küll. Koju jõudes selgus, et eluaegne kassifänn Vita on nüüd endale hoopis Rolfi-nimelise musta labradorijõmmi soetanud (pooleteise-aastane hilistiinekas). Alguses ei osanud elukas Kaku suhtes eriti seisukohta võtta, aga siis harjus ära ja oli hirmus sõber kuni lõpuni välja. Vutisärk ja sall said omanikule üle antud ja too oli muidugi hirmus sillas. Pärastpoole tuli ka peremees Kris koju ja kogu sealoldud aja jooksul sai endistviisi tipptasemel süüa (ehk liigagi).

Kuna väga suurt ringikolamist ei olnud ka Taanimaal pandeemia tõttu võimalik teha, siis tegelesin peamiselt tööasjade, maja IT-asjade korrastamise ja klaverimänguga. Aga tegime ka mitu pikemat jalutuskäiku, millest siin ka paar pilti (ilmad olid kahjuks peaaegu 100% sombused):

Gjessø järv
Vaade Gjessø järvele

Silkeborgi metsavaade
Silkeborgi ümbruse maastik on täitsa Norra moodi

Troll!
Otse Internetist…

(muidugi võib arutleda selle üle, kas viimasel pildil istub too elukas palgi peal või on see… khm, midagi muud. :P)

Vita küsis, mida mulle kaasa panna, vastus oli muidugi “Taani juustu – ja mida jäledama haisuga, seda uhkem!”. Nojah, see meenutas natuke omaaegset “Pikantset”, aga on tublisti kangem. Piletite check-in’i tehes pidin kinnitama, et pagasis pole relvi, kemikaale ega lõhkeainet – järeldasime, et ilmselt lisatakse peale Kaku tagasilendu sinna listi ka dansk ost

Tagasilend oli juba tuttavam, pidi jälle lennukis paberit määrima ja Varssavis dokumendiga lehvitama, aga vähemalt seekord oli kinnises bussis istumist natukene vähem (aga oli ikkagi jälle). Üllataval kombel aga toimus üsna põhjalik kontroll ka öises Tallinnas. Taanis oli 5-10 kraadi sooja, siin oli vastas -3 ja A2 parklasse jäetud auto oli korralikult jääs. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

Loovalt lollakas :)

Kaks pilti tänasest päevast…

Esmalt üks hea soovitus ühe TLÜ Astra maja tualettruumi külastajatele.

Naudi pingutust!

Seejärel üks jäädvustus IT kolledži söögikoha seinalt, mis on kunstihuvilistele ametlikult avatud. Mõne aja eest, kui perenaine Anneli kogemata ühe anuma maha pillas, joonistas Kakk sinna autoportree koos ühe sobiva lausega.

Täna oli keegi selle ära häkkinud. Täiesti korralik MIT stiilis way with words -häkk, pealegi on ka see lause ju omast kohast õige. 🙂

Tillud koovad õnne!

Pildikesi koolielust

Kakk on probleem

Pühapäevane kaugõpe – fuajee tabloo teatab, et toimub Kaku loeng ja seejärel nõuab “Please tell Microsoft about this problem”. Tjah, mine sa neid pingviine tea…

IT-mädarõigas

Uudistoode: IT-mädarõigas. Kuuldavasti pidi selle arvutisse manustamine (näiteks DVD-seadme või USB-pesade kaudu) aitama kaasa uuema arvuti saabumisele.