05.2021 arhiiv

Äge lugu

30.05.2021

Kristliku roki ühest alusepanijast, 1972. aastal kokku tulnud Petrast on siin juba korduvalt kirjutatud. Ise pean nende parimaks albumiks 1990. aasta Beyond Beliefi (mida muide on päris paljud kõla poolest võrrelnud Def Leppardiga).

30 aastat hiljem tegi üks pikkade juustega brasiilia noormees selle albumi nimiloost kaveri.  Kõikvõimalike laulude uusversioone on YouTube täis, aga see kerkib selgelt esile. Esiteks on Dan Vasc’il lihtsalt hullult hea raskerokihääl.  Teiseks on kitarripartiid (tundmatu tegelane pseudonüümiga Victor the Guitar Nerd) täiesti Bob Hartmaniga võrreldavad. Aga mis peamine, videos teevad kaasa John Schlitt ja John Lawry, Petra tollane solist ja klahvimängija. Täiesti pöörane, arvestades asjaolu, et mõlemad Johnid on siin videos 70-aastased. OK, laulja hääl on veidi pehmem kui enne – aga laulda seitsmekümneselt enda kunagist staadionirokihitti sellessamas helistikus on ikka tase.  Eriti lahe on aga Dani nägu, mis näib pidevalt ütlevat “Ei või olla – need tüübid on siin,  minuga samas videos?”. 🙂

Nostalgialaks

29.05.2021

Sattusin peale Soome TV2-st tulevale vanade aegade popmuusika hommikupoolikule (osa oli juba läbi, aga sai kordusest vaadata). Muuhulgas tuli sealt kaks tunniajast “Hittimittari” saadet 1985. aastast (tõenäoliselt oli põhjuseks saatejuht Mikko Alatalo 70. juubel). Kakk lõpetas tol aastal põhikooli…

Oijaa… Nagu siin juba eelnevalt juttu on olnud, siis tollane side maailma popmuusikaga oli ikka veel nõrguke – “Hittimittari” oligi vist esimene selline koht, kus nägi-kuulis mitmeid staare esmakordselt. Ja need oma aja popplood on siiani kuidagi erilise tähendusega. Kasvõi Paul McCartney “No More Lonely Nights” või Tina Turneri “We Don’t Need Another Hero” (Stevie Wonderi “I Just Called…” oli ka märgiline, aga see suudeti isegi tol ajal juba oksendamiseni ära leierdada).

“Hittimittari” oli aga pooleks loovalikuga, üks osa olid rahvusvahelised ja teine osa kohalikud lood. Oma kolmveerand tollastest soome lugudest olid selline jura, et isegi praegune nostalgiafaktor ei suutnud neid välja vedada. Samas oli seal ka häid asju (üks ammune lemmik sealt on Pave Maijase “Joki ja meri”) ning praegu tagantjärele avastasin ühe loo, mis võiks keelt vahetades Smilers olla: Loco “Kuvio kauriin” (kahjuks seda aga tuubist ei leidnud).

Jätku Leppardit

17.05.2021

Täna tähistati töö juures IT kolledži 21. aastapäeva.  Ühtlasi läksid täna sisse ka lõputööde lõplikud versioonid.

Sellega seoses jätkub teekond tulevase hüpoteetilise pedagoogikakraadi poole ehk õppetöö ristamine Def Leppardiga.  Ülikooli ingliskeelne hindeskaala on na igavavõitu – satisfactory, good…   Boooriiinggg!

Niisiis pakume välja hoopis rokkivama variandi:

0 – Armageddon It
1 – Wasted
2 – It Don’t Matter
3 – Man Enough
4 – Energized
5 – Invincible

Haruldase 5+ vastena tuleb juurde veel All Time High. Ja kui eelmisel korral olid allikaks leppardite albumite pealkirjad, siis need on muidugi laulud.

ITSPEA ja Bon Jovi, 3. osa

07.05.2021

ITSPEA kursusel (mõlemas voorus, nii eesti- kui ingliskeelses) jõudsid sel nädalal esimesed aktivistid maksimumhinneteni. Kokku laekus 13 rühmatööd, nii et lugemist jätkus. Eestikeelne seltskond arutles täna turvateemadel.

Aga taustaks jätkub Bon Jovi, seekord albumiga Lost Highway 2008. aastast. Väga mõnus kantrirokialbum (salvestatud maailma kantripealinnas Nashville’is), ehkki kantrilood kipuvad olema kurva tekstiga ning siin ilmselt avaldas mõju see, et kaks bändiliiget parajasti lahutustega maadlesid. Igatahes see on taas üks bändi paremaid plaate – enda lemmik on siit konkurentsitult “(You Want to) Make a Memory”, Bon Jovi parimaid ballaade. See terve laulu kestev crescendo lööb selle loo ikka väga kõvasti pähe kinni. Meeldib ka üsna kuulsaks saanud popkantriballaad “Till We Ain’t Strangers Anymore”, mida aitab esitada kantridiiva LeAnn Rimes. Samuti “Whole Lot of Leavin'”, mis kõlab nii, nagu oleks Jon bändi vahetanud ja varase U2 etteotsa sattunud. Aga see on ühtlaselt hea album (erinevalt paarist eelmisest), kus pea igas loos on midagi kõrvajäävat – üks kahest-kolmest lemmikalbumist sellelt bändilt.

Aasta varem salvestati muide ka VH1 Unplugged -seerias üks väga hea kontsert; viimases on näha ka tublit täiendust bändi põhikoosseisule – viiuldaja Lorenza Ponce on lisaks väga korralik laulja (vt ka siin, kus ta edukalt LeAnn Rimesi asendab). Ja veel üks lugu, mida peab kuulma, on seal Bon Jovi tõlgendus Leonard Coheni kuulsast “Hallelujah”-st.

Juba aasta hiljem ilmus The Circle, mis toob tagasi bändi klassikalise rokikõla, samas on avalugu “We Weren’t Born to Follow” häirivalt sarnane vahepealsete igavavõitu albumite (These Days, Crush, Have a Nice Day) avalugudega. Sama võib öelda ka terve plaadi kohta – kuulatav, aga eelmisest selgelt nõrgem ning ühtki otsest lemmikut siit ei leia.

2013. aasta album What About Now algab hoogsa rockeriga “Because We Can” hoopis mõnusamas võtmes kui eelmine (kõlab pigem varasema New Jersey moodi). Plaaditäis vaikseid mõtisklusi (sekka mõni hoogne lugu ka) ning sarnaselt Lost Highway-ga on terve plaat hea kuulamine (aga see ei ole kantri-, vaid Tom Pettyt meenutav USA südamaarokk ja Bob Dylani või Springsteeni moodi “luule muusika saatel”) – kui, siis jääb albumi kesk- ja lõpuosa natuke juba liiga rahulikuks (tuleks vahepeal mujalt midagi vahele kuulata). Lisaks avaloole meeldivad enam “Amen” ja “The Fighter”. Kahjuks on see viimane plaat, kus Richie Sambora kaasa teeb.

2015 tuli Burning Bridges. Sambora oli läinud, plaadil mängib soolokitarri paari viimase plaadi produtsent John Shanks (kes käis teise kitarristina ka Tallinnas) ja esialgu stuudiomuusiku rollis Phil X (õige nimega Theofilos Xenidis, kreeka juurtega kanadalane) – näiteks taas “It’s My Life” tüüpi loos “We Don’t Run” on kitarristi käekiri ikka tuntavalt teistsugune kui varem. Enim meeldib “Saturday Night Gave Me Sunday Morning”, mille “kurat, mu pea valutab!”-tekst on paras paar vana superhitiga “Bed of Roses”. Ja lõpus olev nimilugu on puhta lorilauluks keeratud (selle paralleelina meenub ühe inglise härrasmehe samakõlaline lugu ühest üldlevinud, ent sügavalt ebatsensuursest tegevusest). 🙂

Seni eelviimane on 2018. aasta This House Is Not for Sale (kuulasin kahe lisalooga uusversiooni, algne ilmus 2016), millega samanimeline kontserttuur tõi bändi ka Tallinna (Phil X ja viimaks ka Hugh McDonald said selle plaadiga bändi pärisliikmeteks). Avalugu on taas hoogne ja mõnus “When We Were Us”, aga plaadi rokisaund on taas kuuldavalt erinev Sambora ajast (ilmselt kasutatakse nüüd rohkem kaht kitarristi kui varasemalt). “Walls” on pannud põhilise meloodiakäigu pihta Michael W. Smithilt ja tolle versioonist ühest suurimast gospelhitist “Awesome God”. Nimilugu on natuke Desmond Childi käekiri (“You Give Love a Bad Name”), ehkki tegelikult tema siin enam tegev ei ole. “New Year’s Day” kõlab nagu Samu Haberi ja Sunrise Avenue “Hollywood Hills” (üldse tundub, et David Bryan kasutab siin plaadil palju enam sünti kui klaverit). Ütleks nii, et suurel osal plaadist on energia endine, laulu ja pillimängu tase ka, aga laulud on taas kord üsna väheütlevad “nagu-oleks-juba-kuulnud” -meloodiad. Õnneks on plaadi lõpuosas inspiratsioon mõnel määral tagasi tulnud: “Scars on This Guitar”, “God Bless This Mess”, “Reunion” ja “Come On Up to Our House” on kõik üsna head lood.

Seni viimane Bon Jovi album on aastanumbri järgi lihtsalt 2020. Algab taas kord rohkem “igavate plaatide” stiilis. Teine lugu on aga taas kantripoolne “Do What You Can”, mis on pandeemialaulu kohta üllatavalt hoogne (see kitarri- ja sündiriff võiks pigem Shania Twaini oma olla). Üldse on Jon siia plaadile päris palju poliitikat sisse toonud, sealhulgas ka üsna kahtlasesse paati ronimist (“American Reckoning” ei ole samas muusikaliselt halb lugu, natuke Bruce Springsteeni “Philadelphia” kanti). Loodetavasti ei hakata sellega tulevikus vinti üle keerama (sama käib ka Springsteeni kohta).

Jällegi üsna aukartustäratav karjäär neil sellidel. Tõsi, võrreldes mõne teisega, kellest siin varem kirjutatud, on nad ehk natukene rohkem ajale alla jäänud. Aga Tallinna kontsert oli ikkagi väga vahva elamus.

Lõputöö kirjutamine ja Def Leppard

02.05.2021

Neljapäeva kesköö oli kolledži lõputööde eelkaitsmiseks esitamise tähtaeg. Esialgsest 15-st õnnestus sinnamaani välja vedada 10 (üks lisandub siiski loodetavasti veel –  autor õpib teisel erialal, kus eelkaitsmist ei korraldata ja töö esitatakse 10. maiks).  Kahe viimase tööga läks taas üsna pingeliseks, mõlemad läksid sisse ca 15 minutit enne keskööd. Seoses sellega hakkas idanema järgmine teooria:

Lõputöö esitamisel on järgmised etapid:

  1. Hysteria – see on viimase nädala seisund, mil tundub, et töö õigeaegne valmissaamine on täiesti välistatud.
  2. Pyromania – viimase päeva seisund, kõigest on kapitaalne siiber ja tahaks kogu kupatuse lihtsalt põlema panna.
  3. Adrenalize – viimase tunni seisund: kas jõuab poole tunni jooksul valmis või ei jõua?
  4. Euphoria – õnnis kaifisarnane seisund peale töö edukat esitamist, 14-tunnist laiba kombel magamist ja ülejäänud päeva mahalebotamist, kui juhtmed hakkavad viimaks lahti hargnema.

(Märkus: kõik neli on tegelikult Def Leppardi albumid)

Pagan, selle peale tuleks vist hakata kraadi tegema…