Juhtmevedamiskoolitusel

Nädala eest reedel viskas organism peale pikka stressiperioodi keti maha ja ütles, et semestrite vahenädalal kodust välja ei roni. Tollesse nädalasse oli ülikoolis aga pandud doktoritöö juhendamise koolitus ühelt selle rea peal tuntud saksa professorilt – õnneks toimus asi onlainis, koolitaja istus Frankfurtis ja õpilased Tallinnas.

Reedene avasessioon läks natuke üle kivide ja kändude (päris mitmes vaates), aga koolitusnädal enda kolme üsna pika päevaga (E, K, R 9.30-15.00) edenes juba sujuvamalt. Ütleks nii, et päris uut väga palju ei saanud,  käsitlus piirdus eeskätt juhendamise psühholoogilise ja natuke ka korraldusliku poolega (doktorantide valimine, motiveerimine jne). Tegelikult oleks aga tahtnud praktilisemat teekonda kirjanduse ülevaateartiklist kuni valideerimise ja väitekirjani, nõuandeid publitseerimise ja konverentside osas jms. Küll aga olid kasulikud koostöösessioonid teiste osalejatega – isegi lihtsalt kontakti mõttes (Mereakadeemia inimestega muidu peaaegu et kokku ei puutugi). Ja seltskond oli päris vahva.

(Muidugi, tõbisena Zoomis istuda on omaette ooper. Kui nina ikka pidevalt jookseb, siis ei jää muud üle, kui nuuskamiseks laua alla kummarduda…)

Uuel nädalal algab juba uus semester. Loodetavasti jääb tervis pidama.

Kakuvarjundid

Hakkasin siin mõningatele asjadele mõtlema ja tuli pähe selline võrdpilt. Kakk päris tolle tuntud filmi viitkümmet varjundit ehk välja ei anna, aga Rubiku kuubiku võiks anda küll. Midagi sellist:
* Tumepunane – akadeemiline tegelane ehk õppejõud ja teadustöötaja (esimest rohkem, teist vähem). Põhiline “leivanumber”. Andnud on  loogilist ja kriitilist mõtlemist, samuti elukestva õppe oskused (“Lollina, lollina…”).
* Oranž – häkerdis ehk IT-nohik. Linux, hobusesaba, teksad ja t-särk. Otsapidi seotud eelmisega, seetõttu ka lähedane toon. Siit on pärit jupp mänglevat nutikust (playful cleverness), aga ka püsivus ja kastist välja -mõtlemine.
* Roheline – sõdalane ehk võitluskunstid ja Kaitseliit (viimasel ajal on teine neist küll natuke passiivsemas vormis). Kaasa on tulnud tükk tahtejõudu, sportlik eluviis, suutlikkus vajadusel end kehtestada, soov ületada raskusi ja teha ka võimatuid asju.
* Sinine – muusik ehk eri sorti pillid, improviseerimine ja lugudetegemine. Väga oluline ka pingemaandaja ja koordinatsiooniarendajana. Õpetanud on loovust, esinemisoskust, harmooniatunnetust ja ka teistega koostööd.
* Valge – kristlane ehk kirik, Pühakiri ja kogudus. Elutunnetuse alustala. Ühelt poolt küllaltki traditsiooniline (ning on ka asju, mida seetõttu kuidagi heaks kiita ei saa), teisalt on akadeemiline ja häkkeripool ühelt ning huumor teiselt poolt aidanud vältida ajuseebitust ja pealetükkivust. Siit õpitud on näiteks Jh 3:16, Rm 14:17 ja 1. Kor 13 (kes tahab, otsib ise üles).
* Kollane – pullivend ehk kreisid killud ja lollakad luuletused. Aitab auru välja lasta ning vältida kõhu kinnijäämist elu liigtõsiselt võtmise tõttu. Aidanud on näha mõnede hullude olukordade absurdsust, kurjuse ja rumaluse tühisust ning ka enda piiratust (hea rohi noka püstiajamise vastu).

Väiksemaid aspekte on tegelikult veel (raamatukoi, kokk, rahaliigutaja jmm), aga need on ilmselt peamised tahud.

Ja siis tuleb igapäevaelu ja keerab kuubiku veel täiesti sassi ka. 🙂

Kümme aastat

Nagu eespool juba öeldud, saab täna 10 aastat investorielu algusest ehk esimeste aktsiate ostmisest.  75 aktsiat Tallinna Kaubamaja, tükihinnaga 5,8 eurot (kohe varsti järgnes uus samasugune tehing). Alustasin täiesti nullist. Enne seda olin üritanud sääste panna SEB fondidesse ja raha kasvatamist lubanud kindlustustesse, kumbki ei andnud erilist tulemust.

Algusest peale oli põhimõtteks panna raha asjadesse, millest ise aru saan – seega pikka aega oli mängumaaks Balti riikide (ja peamiselt Eesti) aktsiaturg. Teiseks põhimõtteks oli keskendumine dividendiaktsiatele – see on jäänud pidama tänaseni. Läbi käisid Eestist TKM (lausa kaks korda, mõlemal juhul õnnestus müügiga arvestatav summa teenida), TVEAT, MRK, NCN, TAL, HAE, SFG, TSM, LHV, CPA. Lätist olid pikemat aega käes OLF ja GRD, lisaks sai esimesel aastal eksperimenteeritud üliodava Radiotehnika aktsiaga (alguses näis isegi edukas, hiljem sai suure vaevaga sealt tulema – õnneks pääses üsna väikese koolirahaga). Kuna Läti ja pikka aega ka Eesti ei võtnud investeerimiskonto puhul dividendidelt kohe tulumaksu maha, Leedu samas võttis, otsustasin kiirema kasvu saavutamiseks Leetu mitte ronida (erandiks oli lühikest aega käes olnud Apranga).

2021. aastal sai viimaks tehtud hüpe USA turule. Tagantjärele vaadates oleks seda võinud mõni aasta varem teha – aga ostu- ja hoiutasud olid LHV-s sinnani liialt kõrged. Teistpidi vaadates oli minek õigeaegne – kuni sinnani oli Eesti aktsiaturu tootlus täiesti konkurentsivõimeline, sealtkandist hakkas aga kokku kuivama.  Lisaks USA-le tulid sel aastal esmakordselt juurde ka võlakirjad.

Aitäh tuleks öelda LHV Pangale, kelle internetipank on olnud selle aja jooksul lihtne ja tõhus töökeskkond. Tegelikult tuleks tänada isegi EMTAt (!) – ei ole olnud mõttetut kottimist, tulude deklareerimine on jäänud ka keerukuse kasvades üsna loogiliseks protsessiks ning mõnedele nõuküsimistele on antud selged ja kasulikud vastused.

Investeerimisjuubeli puhul on USA turg lõppenud nädalal isegi rohelist näidanud. Üldiselt on hetkeseis siiski pigem Lennarti ütlust mööda tuleviku väetis. 🙂  Aga karuturu läbitegemine on päris õpetlik, järgmise tsükliga läheb ehk juba paremini.

Plännleib

Jälle tuli algne idee isand Oliveri telesaatest – aga nagu alati, tuleb kohandada a) gluteenivabaks ja b) käepäraste materjalide järgi. Ühesõnaga, asi on midagi selle suuremat sorti gruusia nisuleiva sarnast, mida kunagi (enne tsöliaakiat) sai fännatud ja mida vist siiani müüakse (tavaleiva letis toimuvast ei ole enam ammu ülevaadet).

Vaja läheb:
* poolekilone kott gluteenivaba jahu (oli Schäri oma)
* ca kaks tassitäit keefiri (Gefilus; nagu ikka, panin tegelikult tunde järgi)
* pakk kuivpärmi
* peotäis soola
* ca pool pakki itaalia ürdisegu (tunde järgi; võib põhimõtteliselt ka ära jätta)
* natuke oliiviõli

Kaussi läks kokku kuivpärm, sool ja jahu, peale korralikku segamist läks juurde keefir ning siis läks suureks kolkimiseks – algul kahvliga, pärast esmast segunemist käsitsi. Kusagil poole peal panin juurde ka ürdisegu.

Viimaks oli tulemuseks täitsa kena taignakuul – pool läks külmikusse, teine pool plaadile (ca sentimeetripaksuselt; lapikuks tagumine õnnestub edukalt kahekorra keeratud küpsetuspaberi vahel). Natuke oliiviõli peale ja 200-kraadisesse ahju. Küpses 25 minutit, nägi lõpus välja täitsa sarnane poes müüdava gruusia leivaga ning maitses täitsa mõnus. Võib-olla tasub teinekord natuke pikemalt kergitada.