Kümme aastat

Nagu eespool juba öeldud, saab täna 10 aastat investorielu algusest ehk esimeste aktsiate ostmisest.  75 aktsiat Tallinna Kaubamaja, tükihinnaga 5,8 eurot (kohe varsti järgnes uus samasugune tehing). Alustasin täiesti nullist. Enne seda olin üritanud sääste panna SEB fondidesse ja raha kasvatamist lubanud kindlustustesse, kumbki ei andnud erilist tulemust.

Algusest peale oli põhimõtteks panna raha asjadesse, millest ise aru saan – seega pikka aega oli mängumaaks Balti riikide (ja peamiselt Eesti) aktsiaturg. Teiseks põhimõtteks oli keskendumine dividendiaktsiatele – see on jäänud pidama tänaseni. Läbi käisid Eestist TKM (lausa kaks korda, mõlemal juhul õnnestus müügiga arvestatav summa teenida), TVEAT, MRK, NCN, TAL, HAE, SFG, TSM, LHV, CPA. Lätist olid pikemat aega käes OLF ja GRD, lisaks sai esimesel aastal eksperimenteeritud üliodava Radiotehnika aktsiaga (alguses näis isegi edukas, hiljem sai suure vaevaga sealt tulema – õnneks pääses üsna väikese koolirahaga). Kuna Läti ja pikka aega ka Eesti ei võtnud investeerimiskonto puhul dividendidelt kohe tulumaksu maha, Leedu samas võttis, otsustasin kiirema kasvu saavutamiseks Leetu mitte ronida (erandiks oli lühikest aega käes olnud Apranga).

2021. aastal sai viimaks tehtud hüpe USA turule. Tagantjärele vaadates oleks seda võinud mõni aasta varem teha – aga ostu- ja hoiutasud olid LHV-s sinnani liialt kõrged. Teistpidi vaadates oli minek õigeaegne – kuni sinnani oli Eesti aktsiaturu tootlus täiesti konkurentsivõimeline, sealtkandist hakkas aga kokku kuivama.  Lisaks USA-le tulid sel aastal esmakordselt juurde ka võlakirjad.

Aitäh tuleks öelda LHV Pangale, kelle internetipank on olnud selle aja jooksul lihtne ja tõhus töökeskkond. Tegelikult tuleks tänada isegi EMTAt (!) – ei ole olnud mõttetut kottimist, tulude deklareerimine on jäänud ka keerukuse kasvades üsna loogiliseks protsessiks ning mõnedele nõuküsimistele on antud selged ja kasulikud vastused.

Investeerimisjuubeli puhul on USA turg lõppenud nädalal isegi rohelist näidanud. Üldiselt on hetkeseis siiski pigem Lennarti ütlust mööda tuleviku väetis. 🙂  Aga karuturu läbitegemine on päris õpetlik, järgmise tsükliga läheb ehk juba paremini.

Anna käsi pingviinile!

Ei, pealkirjast hoolimata ei tule juttu Eesti levimuusika ajaloost ja 90-ndate pundist, kes laulis/rääkis veel muudki, nagu “Kui käpp on maas, siis tuju hea” jms sousti.

Täna 30 aasta eest, 25. augustil 1991, saatis üks soomerootslasest kutt Useneti uudisegruppi comp.os.minix kirja selle kohta, et ta plaanib lasta välja uue operatsioonisüsteemi. Alguses oli sell veel nii tagasihoidlik, et ei tahtnud süsteemi enda järgi nimetada ja pakkus nimeks hoopis Freax – aga kuna ta sõbrale see ei meeldinud (ja sõber oli Soome ülikoolivõrgus suur nina), siis sai sellest Linux.

Vägev tee on maha käidud. Alguses oli see tudengi hobi, siis juba üle maailma “karvaste” mänguasi, siis läks järk-järgult asi tõsisemaks. Juba algne 90-ndate veeb levis enim LAMP-platvormi (algselt Linux, Apache, MySQL, PHP) peal, kuna see oli kaugelt kõige soodsam ja ka kindlam sellesuunaline lahendus. Ilmselt ei oleks ilma Linuxita tänast sotsiaalmeediat – kasvõi juba seetõttu, et nii Google kui Facebook elavad väga suurel määral selle peal. Ilma Linuxita poleks Androidi. Tänase taseme näeb ära Top 500 kvartaalsetest nimekirjadest – maailma 500 võimsaima superarvuti peal ei tööta juba aastaid ühtegi muud süsteemi.

Ise sai põhikohaga üle kolitud veidi hiljem, Mandrake Linux 7.0 “Air” peale – otsustavaks sai StarOffice 5.1. mis võimaldas Microsofti dokumendimonopoli murda piisavalt, et ülikoolis edasi töötada (esimesed aastad muidugi väikeste konarustega). Algaastatel juhtus korduvalt, et TTÜ tudengid nägid võõrast ekraanipilti ja küsisid: “Teil ei ole MS Office’it? (paus) Teil ei ole isegi Windowsi? (pikem paus) Kuidas te arvutit kasutada saate?”. Ja oli selge, et küsimus oli aus, mitte pullitegemine.  Ent vähemalt IT kolledži arvutiklassid on algusest peale ehk 2000. aastast olnud dualbuudis.

Aga kogu selle 20+ aasta jooksul ei ole kordagi tekkinud tõsist mõtet, et koliks Windowsile tagasi – viimastel aastatel on kahes lauaarvutis olevat Windows 10 (saadud koos koolist mahakantud ja odavalt ostetud masinatega) käivitatud enam-vähem kaks korda aastas uuenduste tegemiseks. Seda süsteemi ei ole lihtsalt vaja läinud (paar korda on aidatud mõnda Windowsi-hädalist ning üks kord sai TTÜ DigiTarkuse kursuse tarvis ekraanist ja menüüdest pilte tehtud).

Ja Pingviin kasvab aina suuremaks. Nagu Tuxi evangeelium ette nägi…

Uut ja vana

“Kas tervitada ka saab vä?”, küsiti vanasti raadios.

Muusikalised tervitused lähevad Janekile, Erlele ja Mõisakülalistele, kellega koos sai toda lugu (“Meile on see päev nüüd ilmund”, eesti vaimulik rahvalaul) mõne aasta eest kirikulaagris jämmitud.  Aga toredat aastavahetust ja ilusat uut aastat ka kõigile lugejatele!

Haapsalu kiriku aken

P.S. Lugu ise (320 kb/s MP3, 6,7 MB) on salvestusena taas kord CC BY-SA (Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel) litsentsi all.

Aastapäevaks

… sobiv laulujupp võiks olla [L] Celtic Thunderi kaver Proclaimersi hitist “I’m Gonna Be (500 Miles)”.

Proclaimersi originaal on väga hea lugu. Siin aga on originaalitruule kidrale pandud otsa keelpillikvartett ja vilepill, laulab aga Celtic Thunderi ainus šotlane George Donaldson, kes muidu peamiselt ballaade esitab, siin aga suure mõnuga rokib.

Miks see lugu?  Tundub  mitmes mõttes väga eestlaslikuna. 🙂

Ilusat aastapäeva!

Seda siis kõigile Eestimaa inimestele, kõigile selle sõpradele väljaspool ning ka igasugustele asjapulkadele, kes selle eest hoolt kandma peaksid (mõnel tuleb see enam-vähem välja, mõnel jälle mitte).

Kõigest hoolimata usun ikka veel, et see riik siin on küllalt tugev, et olla suuteline erinevat tõugu koerakoonlastele kohta kätte näitama, igasugu naljakate taidlejate punnitustest mitte välja tegema ning oma rahvast parema tuleviku suunas edasi viima. Ja Toomas Hendrikul oli täitsa õigus – omaaegse iseseisvusmanifesti lugemine on kasulik ka tänapäeval.

Kaks sünnipäeva

Iga-aastane jama: vana sõber [L] Mella ja ülikooliajast saadik heaks sõbraks jäänud grupiõde Katrin pidasid jälle kord sünnipäeva ühel ja samal ajal. Mellal sel aastal veel juubel pealegi.

Alguses siis Mella oma Endla tn puuetega inimeste majas. Hästi vahva oli, suur osa omaaegsest jutukaseltskonnast oli kohal ning omakorda sellest koopereerus suur osa Mellale ühiselt kingitud suure karika taha. Mella palvel olin sündi kaasa tirinud ning selle esimene ehmatusega pooleks kasutus oli võimalus assisteerida noorsand Ottot (kelle senistest saavutustest võib lugeda [L] iiremuti keeleteritajast) temapoolse muusikalise tervituse edastamisel. Ernesaksa “Kalamees naerab” tuli üle kivide-kändude isegi välja.

Hiljem käis vahelduva eduga enesetäiendamine, pläraajamine ning klimberdamine. Viimaks tuli vana sõber Pipikas välja veel ühe kreisi ideega – esitame omaaegse [L] PressEscape’i 1999. aasta superhiti “Linnapeal on sünnipäev” juubilarile uuesti. Kuna kaht originaalkoosseisu liiget kohapeal polnud ja mõned salmid sisaldasid kõvasti omaaegset konteksti, tegime viimaks lühendatud versiooni. Trummikäik tuli kohapeal kiiresti sekventserisse sisse lüüa, kuna vastavat disketti polnud kaasas… Aga tegime loo ära, rahvas laulis refrääni kaasa ka ning päevakangelane jäi vist rahule. Eriti abiks oli Xsu poolt eiteakust hangitud peakate (pehme suure veluurkaabu ja ööpoti ristsugutis), mis Kakul ettekande ajal peas oli ning vist üksjagu kaasa aitas…

APDEIT 24.02 – [L] Aabram tegi pildid ka valmis, PressEscape v2.0 nägi välja nii:

PressEscape v2.0

Viimaks oli vaja teisele sünnale tüürida, viskasin seltskonnale viis ja tüürisin Kloostrimetsa suunas. Seal teletorni all oli koos juba aastaid nähtud traditsiooniliselt mõnus seltskond. Kuna jutu käigus tuli välja, et meil saab 15 aastat ülikooli põhiosa lõpetamisest, siis kerkis ka päevakorda rühma kokkuajamine. Ehk õnnestubki…

Väsitav päev, aga hästi vahva selline.